Kodutöö õiguspsühholoogias |
Küllike Põlma |
Õigus ja õiglus- essee |
BDOR-15 |
Õigus- riigi kehtestatud või sanktsioneeritud
üldkohustuslike käitumisnormide kogum, mille järgimine
tagatakse riiklike mõjutusvahenditega. Õigus on
riigi tahte vormikohane väljendus.
Õiglus- inimeste loomulike ja olemuslike õiguste
ja vajaduste ühiskonna tunnustamine ning nendega arvestamine
inimeste omavahelises suhtlemises.
Õigluse väljenduse vormid on ka moraal ja õigus.
Õiglus on olnud kogu ajaloo vältel peamisi ühiskonna
ideaale.
Mõtlesin kaua ja pingsalt, millest küll kirjutada,
kuid ükski teema ei köitnud mind hingeliselt. Paar
päeva tagasi raamatukogus õppematerjale sirvides
turgatas mulle pähe selline idee: et miks mitte kirjutada
AIDSist ja HIV-ist. Tahan selles loos ära tuua meie ühiskonnas
eksisteerivaid probleeme, mis minu arvates on püsti just
teadmatusest ja võõristusest selle haiguse vastu.
Kuid kuna meie ühiskonnas on see haigus laiemalt levima
hakanud, on antud probleemid teravamad kui kunagi varem. Meie
inimesed ei oska elada/töötada sellises keskkonnas,
kus kellelgi on eelpoolnimetatud haigus diagnoositud. Kindlasti
tekib küsimus, miks just AIDS ja HIV, mis on siin pistmist
õiguse ja õiglusega? Õigust ja õiglust
tahaksin välja tuua läbi meie ühiskonnas kehtivate
õigusnormide. Kõigil on põhiseaduse järgi
palju erinevaid õigusi, kuid mulle tundub, et seda haigust
põdevad inimesed on õigustele vaatamata ühiskonnast
väljatõrjutud olekus. Antud teema kajastamisel ei
kasutanud ma loengutes käsitletud õppematerjale,
vaid üritasin teemat avada läbi enda arusaamade ja
temaatiliste raamatute-infomaterjalide lugemise.
Kõigepealt, mida tähendavad need kaks külmajudinaid
tekitavat sõna: AIDS Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom;
HIV immuunpuudulikkuse viiruse.
Seisuga 29. september 2005 on Eestis diagnoositud 484 HIV-nakatunud
isikut ja 3 aidsihaiget (2005 aasta jooksul). HIV-nakatunutest
94 on kinnipeetavad. Kokku on aastate jooksul Eestis HIV-viirus
diagnoositud 4926 inimesel, sealhulgas aids 73 inimesel (andmed
tervisekaitse serveri lehelt www.tervisekaitse.ee).
2005. aastal nakatunud soo ja vanuse kaupa
Vanuserühm |
Mehed |
Naised |
Kokku |
0-2 |
2 |
1 |
3 |
13-14 |
4 |
3 |
7 |
15-19 |
48 |
52 |
100 |
20-24 |
103 |
65 |
168 |
25-29 |
91 |
23 |
114 |
30-34 |
27 |
5 |
32 |
35-39 |
16 |
9 |
25 |
40-44 |
6 |
3 |
9 |
45-49 |
8 |
6 |
14 |
50-54 |
3 |
3 |
6 |
55-59 |
2 |
2 |
4 |
65-69 |
- |
- |
- |
Teadmata |
1 |
1 |
2 |
Kokku |
311 |
173 |
484 |
Kuid kas eelpoolnimetatud arvud on reaalsetena võetavad
ning kas kõik haigestunud üldse teavad oma haigestumisest?
Nendele küsimustele me ei saagi vastuseid. Sellele vaatamata,
on tervisekaitse lehekülgedel avaldatud arvud jahmatavad.
Kas ei ole need numbrid meie tillukese Eesti Vabariigi jaoks
liialt suured? Mis on meie riigis juhtunud? Ka need küsimused
on aktuaalsed, kuid antud teema käsitlemisel ei ole need
primaarsed. Asun siis teema juurde.
Esimene HIV-nakkuse juhtum Eestis diagnoositi 1988 aasta lõpus
ning esimene aidsijuhtum ja ühtlasi ka esimene aidsi surmajuhtum
1992. aastal. Kuna patsient oli küllaltki kuulus inimene,
siis leidis see juhtum kajastamist massimeedias ja vallandas
ühiskonnas diskussiooni nii aidsiteemal kui ka eetikateemadel
seoses aidsiga. Antud haiguse levikuga on päevakorda tekkinud
konfidentsiaalsusega seotud küsimusi, kuna aidsi haigestudes
lõpeb täielikult väljakujunenud haigus surmaga.
Nimetatud haigust peetakse inimeste seas spetsiifiliseks suguhaiguseks,
siis kas viirusekandja isikuandmete avalikustamisel ei riku
me tema edasist elu??? Samas kas patsient peaks teadma, et teda
raviv arst on nakatunud HIV-viirusesse??? Kas seksuaalpartnerile
tuleks rääkida teda varitsevast ohust, kui partner
ise keeldub seda tegemast? Kuigi oht õigeid ettevaatlusabinõusid
tarvitades nakatumiseks on minimaalsed, kas sellele vaatamata
peaks arst avalikustama ohtuseatud partnerit? Kas ja millistes
tingimustes peame me teadma, kes antud haigust põeb? Siinkohal
tekib minu arvates esimene õiguse ja õigluse dilemma.
Mis on antud seisukohalt ning teatud isiku suhtes õige
ja õiglane? Kas võõral inimesel on õigus
teda, et keegi põeb seda haigust ning kas on tema suhtes
õiglane, kui ta seda ei tea? Nendele küsimustele
mõeldes tunnetan, et tuleb vaadelda kindlalt mõlema
poole erahuvisid ning avalikustamist õigustab kavatsus
kaitsta teisi isikuid potentsiaalselt vältimatu ohu eest.
Samas tuleb vaadelda ka seda, et avalikustamise tagajärjed
võivad viirusekandjale saatuslikuks saada. Kõike
seda arvestades peab riik tagama teavitamise valikuvabaduse ning
kindlasti konfidentsiaalsuse. Minu arvates on konfidentsiaaluse
küsimuse üheks faktoriks see, kui riik suudab tagada
konfidentsiaalsuse, siis kindlasti suureneks ka testide tegijate
arv, seoses sellega aga tuleks välja HIV-viirusesse nakatunud
ning väheneks haiguse levik teadmatusega. Vaadates Eesti
Vabariigi Põhiseadust, selle § 26 kohaselt on /igaühel
õigus perekonna ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused,
kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi
perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud
juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või
teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.../
§ 45 järgi on Igaühel õigus vabalt levitada
ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas,
trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust
võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste
inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime
kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi
ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu
teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või
konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste
perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise
huvides. Samuti on nakkusekandjate suurimaks probleemiks
ühiskonna poolt diskrimineeritud saada seega EV Põhiseaduses
käsitletakse ka seda küsimust § 12 ning selle
järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi
ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo,
keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või
muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või
muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise
või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise
õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti
on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist,
vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.
Kindlasti on tähtsaks aspektiks, kuidas teatada patsiendile
endale, et ta on nakatunud HIV-viirusesse. Sellest teadasaamine
lööb ju kogu elu pea peale. Kuidas seda aga tehakse,
võib mingil määral selle teadasaamist pehmendada,
loomulikult, kui teataja on professionaal. Minu enda arusaam
teatamisest oleks, kui patsiendiga tegeleks teatamise hetkest
alates väljaõppinud psühholoog.
Toon tõsielulise näite, millest rääkis
mulle mu hea sõber. Ta 65-aastane ema on täiselurõõmus
naisterahvas, kes eelmisel talvel haigestus tavalisse viirushaigusesse
ning perearst saatis ta vereanalüüse andma. Heatujuliselt
läks ta arstilt analüüside vastuseid teada saama.
Tagasi tuli arsti juurest aga sellises seisus, et mu sõber,
oli kohkunud ema väljanägemisest. Küsimusele,
mis lahti, ei saanud ema ennast kogutud ning nuttis järelepanu
mitu tundi. Kui ema rahunes, teatas ta, et temale oli perearst
öelnud, et tal on aids. Mu sõber ei suutnud oma kõrvu
uskuda. See oli midagi loogikavastast. Tema emal ja aids !?!
Kuidagiviisi suutis ta ema maha rahustada, kuid elurõõmu
ta enam ei näinud. Päevast-päeva kõneles
ta, kuidas poeg peab tema matustel käituma, keda kutsuma-mida
tegema, mis saab eluasemest ning igasugustest muudest maistest
asjadest. Perearsti järgmisel visiidil, mis oli eelmisest
2 nädalat hiljem, ðokeeriti ema teistkordselt. Nimelt
vabandas arst ja ütles, et ta oli analüüse vaadates
eksinud ja sel naisterahval siiski ei ole aidsi. - ???!!! Kuigi
oli teine ðokeerimine positiivne, kas ikkagi võib
arst sedasi eksida? Jah, me kõik teame vanasõna:
"eksimine on inimlik", kuid kust maalt lähevad
inimlikkuse piirid. Mida on võimalik andestada, jäägu
aga kõikide inimeste endi otsustada.
Kuigi EV Põhiseaduse § 29 järgi on kõigil
EV kodanikel õigus vabalt valida tegevusala, elukutset
ja töökohta arvan, et eriti palju emotsioone võib
tekkida tööõiguslikes suhetes, sest siin võib
esineda diskrimineerimist. Loomulikult, kui tööandja
on suuteline oma tegevust õigustama ei ole tegemist õigusrikkumisega.
Kuid kui töötaja vallandamise põhjuseks on HIV-positiivsus,
on tööandja käitumist raskem hinnata. Paljudes
riikides on töölevõtmiseks vajalik läbida
kirjalik testimine, sellisel juhul "linnukese" märkimine
HIV kasti on pigem eetiline probleem ning tööandja
sellekohane teade võib mõjutada isiku kogu edasist
elu.
Vaadates Eesti Vabariigi Töölepingu seadust, siis kaudselt
mõjutavad HIV-i nakatunuid mitmed selle seaduse paragrahvid,
kuid otseselt ei ole välja toodud sedaliiki probleemide
lahendust. Nimetatud seaduse § 10, mis selgitab töötajate
ebavõrdse kohtlemise keeldu, siis lg 3 loetelus puudub
otsene viide HIV-i nakatanute kohta, kuigi HIV-positiivsed võivad
kaudselt siia loetellu kuuluda küll. Seega siit ilmneb,
et EV justkui soosib antud isikute diskrimineerimist. Sellest
kõigest aga on võimalik järeldada, et EV ei
ole jõudnud veel oma seadustega tegelikku ellu.
Järgmiseks jahmatavaks avastuseks oli elukindlustuse
sfääris ilmnevad mõjutused. Selgus, et paljudes
riikides on enne elukindlustuse sõlmimist vaja vastata
ankeetküsimustikule, kus üheks küsimuseks on,
... Kas Teile on tehtud HIV-uuring? ... Kas uuringu tulemusel
selgus HIV-viirus? Kui nüüd siiralt aus olla, siis
mõistan antud küsimuste tähtsust elukindlustuse
ankeedis, sest reeglina lõpeb antud haigus surmaga ning
kindlustades HIV-positiivset/aidsihaiget on risk suurem. Samuti
on ka minu eriala ehk siis politseiametnik riskirühmas,
kuid sellele vaatamata kindlustatakse politseiametnikke. Vesteldes
enda tuttavaga, kes töötab kindlustuses, selgus järgmine:
...vastus Sinu küsimusele on see, et enne elukindlustuse
lepingu tegemist täidetakse küsitlusleht ja vajadusel
tehakse kodanikule ka arstlik ülevaatus. Kui isik on Aidsihaige
siis temaga lepingut ei sõlmita ... Seega sellise
resoluutse ja paindumatu otsuse korral on minu arust tegu ka
diskrimineerimisega. Nimelt, et eluaseme soetamiseks pangalt
raha laenata on kohustuslik elukindlustus, kuid kui HIV-positiivne
isik vastates ankeedis, et tal on HIV-viirus, siis ei olegi tal
võimalik laenu saada !?! Miks selline ebavõrdsus
?
Internetist lugedes sain teada, et 1989 aastal on Briti Rahvaste
Ühenduse maade ühisel kohtumisel arutlusel olnud küsimus,
kas keelata HIV-positiivsel isikul riiki sisenemine. Õnneks
leiti, et eelpoolnimetatud keelamisega rikutakse inimõigusi
ja takistatakse perekonna ühinemist.
Minu arvates (usun, et ka paljude teiste arvates) on inimeste
hirm HIV-i ja Aidsi vastu ülemäära suur pigem
teadmatusest antud haiguste olemusest ning kindlasti umbusaldusest
meditsiini aspektide suhtes. Seetõttu on vajalik Aidsiga
seonduvat informatsiooni igakülgselt avalikustada. Samuti
peab õigusteadus ning meditsiin antud asjaoludes tugevat
koostööd tegema, et ära hoida meediatõlgenduste
põhjal rahva arvamuse kujunemine, mis võib olla
väär ning raskendada leppimist ja arusaamist meie ühiskonnas
elavate haigustkandjate suhtes.
Kuid kas ja millal on antud probleemid Eestis lahendatavad
või vähemalt sinnapoole suunaga liikuvad, kui alles
02.07.2001. aastal Postimehes annab Riigikogu sotsiaalkomisjoni
esimees Toomas Vilosius Aidsiteemalise intervjuu ning lugedes
järgnevaid katkeid tema jutust, mis jätab võimaluse
ka Teil endil otsustada, kas ja millal on see probleem Eestis
lahendatav ning kas seda probleemi üldse lahendada tahetakse.
Seega lubatud katked: /...Kogu probleem on ju ikkagi selles,
et kui mina ise endale selle probleemi teadvustan, siis minu
jaoks peab olema väga selge see, kuhu ma, nagu öeldakse,
oma tilli topin. See on siiski ju sada protsenti välditav
haigus. Sada protsenti! Ma ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima
ega pea endale narkootikumi süstima. Meie urbaniseerunud
ühiskond on jõudnud nii kaugele, et me ikka topime,
ikka süstime ja siis maksumaksja peab kogu selle moosi kinni
maksma ... Tõesti, terve maailm on seda teinud, aga tavakodanikuna
võiksin küsida, miks mina pean oma raha andma. Kuigi
tõesti, kogu tsiviliseeritud ühiskond maksab selle
ravi ja ennetuse kinni. Kas see on mõistlik, ma ei tea
...Minus tavakodanikuna - jättes kõrvale kõik
muud tiitlid - tekib protest, miks ma pean küll maksma kinni
selle, mis on välditav. Inimene on lihtsalt idioot, et ei
suuda osta endale kondoomi ega suuda vältida neid kontakte,
kus oht on olemas. Jutt vereülekannete kaudu nakatumisest
on marginaalne, see on müstika. Eestis ei saa seda keegi
vereülekandega... Terve see tsiviliseeritud maailm ehk siis
Euroopa ongi nii loll, et maksab selle ravi kinni. Ega Eestil
ole mingit võimalust käituda kuidagi teisiti, kui
seda tehakse terves Euroopa Liidus... Nii et te arvate, et praegu
ei peaks andma ennetustööks vajalikku lisaraha?Arvan,
et ei pea jah. Kõige lihtsam on ju till ikkagi püksis
hoida. Ära pane seda sinna, kuhu sa seda ei pea panema.
Neid kohti, kuhu seda mõnusalt panna, on ju tuhandeid!
/
|