Kodutöö õiguspsühholoogias

 Küllike Põlma

 Õigus ja õiglus- essee

 BDOR-15


Õigus- riigi kehtestatud või sanktsioneeritud üldkohustuslike käitumisnormide kogum, mille järgimine tagatakse riiklike mõjutusvahenditega. Õigus on riigi tahte vormikohane väljendus.
Õiglus- inimeste loomulike ja olemuslike õiguste ja vajaduste ühiskonna tunnustamine ning nendega arvestamine inimeste omavahelises suhtlemises.
Õigluse väljenduse vormid on ka moraal ja õigus.
Õiglus on olnud kogu ajaloo vältel peamisi ühiskonna ideaale.

Mõtlesin kaua ja pingsalt, millest küll kirjutada, kuid ükski teema ei köitnud mind hingeliselt. Paar päeva tagasi raamatukogus õppematerjale sirvides turgatas mulle pähe selline idee: et miks mitte kirjutada AIDSist ja HIV-ist. Tahan selles loos ära tuua meie ühiskonnas eksisteerivaid probleeme, mis minu arvates on püsti just teadmatusest ja võõristusest selle haiguse vastu. Kuid kuna meie ühiskonnas on see haigus laiemalt levima hakanud, on antud probleemid teravamad kui kunagi varem. Meie inimesed ei oska elada/töötada sellises keskkonnas, kus kellelgi on eelpoolnimetatud haigus diagnoositud. Kindlasti tekib küsimus, miks just AIDS ja HIV, mis on siin pistmist õiguse ja õiglusega? Õigust ja õiglust tahaksin välja tuua läbi meie ühiskonnas kehtivate õigusnormide. Kõigil on põhiseaduse järgi palju erinevaid õigusi, kuid mulle tundub, et seda haigust põdevad inimesed on õigustele vaatamata ühiskonnast väljatõrjutud olekus. Antud teema kajastamisel ei kasutanud ma loengutes käsitletud õppematerjale, vaid üritasin teemat avada läbi enda arusaamade ja temaatiliste raamatute-infomaterjalide lugemise.

Kõigepealt, mida tähendavad need kaks külmajudinaid tekitavat sõna: AIDS Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom; HIV immuunpuudulikkuse viiruse.

Seisuga 29. september 2005 on Eestis diagnoositud 484 HIV-nakatunud isikut ja 3 aidsihaiget (2005 aasta jooksul). HIV-nakatunutest 94 on kinnipeetavad. Kokku on aastate jooksul Eestis HIV-viirus diagnoositud 4926 inimesel, sealhulgas aids 73 inimesel (andmed tervisekaitse serveri lehelt www.tervisekaitse.ee).

2005. aastal nakatunud soo ja vanuse kaupa
 Vanuserühm  Mehed  Naised  Kokku
 0-2  2  1  3
 13-14  4  3  7
 15-19  48  52  100
 20-24  103  65  168
 25-29  91  23  114
 30-34  27  5  32
 35-39  16  9  25
 40-44  6  3  9
 45-49  8  6  14
 50-54  3  3  6
 55-59  2  2  4
 65-69  -  -  -
 Teadmata  1  1  2
 Kokku  311  173  484

Kuid kas eelpoolnimetatud arvud on reaalsetena võetavad ning kas kõik haigestunud üldse teavad oma haigestumisest? Nendele küsimustele me ei saagi vastuseid. Sellele vaatamata, on tervisekaitse lehekülgedel avaldatud arvud jahmatavad. Kas ei ole need numbrid meie tillukese Eesti Vabariigi jaoks liialt suured? Mis on meie riigis juhtunud? Ka need küsimused on aktuaalsed, kuid antud teema käsitlemisel ei ole need primaarsed. Asun siis teema juurde.

Esimene HIV-nakkuse juhtum Eestis diagnoositi 1988 aasta lõpus ning esimene aidsijuhtum ja ühtlasi ka esimene aidsi surmajuhtum 1992. aastal. Kuna patsient oli küllaltki kuulus inimene, siis leidis see juhtum kajastamist massimeedias ja vallandas ühiskonnas diskussiooni nii aidsiteemal kui ka eetikateemadel seoses aidsiga. Antud haiguse levikuga on päevakorda tekkinud konfidentsiaalsusega seotud küsimusi, kuna aidsi haigestudes lõpeb täielikult väljakujunenud haigus surmaga. Nimetatud haigust peetakse inimeste seas spetsiifiliseks suguhaiguseks, siis kas viirusekandja isikuandmete avalikustamisel ei riku me tema edasist elu??? Samas kas patsient peaks teadma, et teda raviv arst on nakatunud HIV-viirusesse??? Kas seksuaalpartnerile tuleks rääkida teda varitsevast ohust, kui partner ise keeldub seda tegemast? Kuigi oht õigeid ettevaatlusabinõusid tarvitades nakatumiseks on minimaalsed, kas sellele vaatamata peaks arst avalikustama ohtuseatud partnerit? Kas ja millistes tingimustes peame me teadma, kes antud haigust põeb? Siinkohal tekib minu arvates esimene õiguse ja õigluse dilemma. Mis on antud seisukohalt ning teatud isiku suhtes õige ja õiglane? Kas võõral inimesel on õigus teda, et keegi põeb seda haigust ning kas on tema suhtes õiglane, kui ta seda ei tea? Nendele küsimustele mõeldes tunnetan, et tuleb vaadelda kindlalt mõlema poole erahuvisid ning avalikustamist õigustab kavatsus kaitsta teisi isikuid potentsiaalselt vältimatu ohu eest. Samas tuleb vaadelda ka seda, et avalikustamise tagajärjed võivad viirusekandjale saatuslikuks saada. Kõike seda arvestades peab riik tagama teavitamise valikuvabaduse ning kindlasti konfidentsiaalsuse. Minu arvates on konfidentsiaaluse küsimuse üheks faktoriks see, kui riik suudab tagada konfidentsiaalsuse, siis kindlasti suureneks ka testide tegijate arv, seoses sellega aga tuleks välja HIV-viirusesse nakatunud ning väheneks haiguse levik teadmatusega. Vaadates Eesti Vabariigi Põhiseadust, selle § 26 kohaselt on /igaühel õigus perekonna ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.../ § 45 järgi on Igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Samuti on nakkusekandjate suurimaks probleemiks ühiskonna poolt diskrimineeritud saada seega EV Põhiseaduses käsitletakse ka seda küsimust § 12 ning selle järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Kindlasti on tähtsaks aspektiks, kuidas teatada patsiendile endale, et ta on nakatunud HIV-viirusesse. Sellest teadasaamine lööb ju kogu elu pea peale. Kuidas seda aga tehakse, võib mingil määral selle teadasaamist pehmendada, loomulikult, kui teataja on professionaal. Minu enda arusaam teatamisest oleks, kui patsiendiga tegeleks teatamise hetkest alates väljaõppinud psühholoog.

Toon tõsielulise näite, millest rääkis mulle mu hea sõber. Ta 65-aastane ema on täiselurõõmus naisterahvas, kes eelmisel talvel haigestus tavalisse viirushaigusesse ning perearst saatis ta vereanalüüse andma. Heatujuliselt läks ta arstilt analüüside vastuseid teada saama. Tagasi tuli arsti juurest aga sellises seisus, et mu sõber, oli kohkunud ema väljanägemisest. Küsimusele, mis lahti, ei saanud ema ennast kogutud ning nuttis järelepanu mitu tundi. Kui ema rahunes, teatas ta, et temale oli perearst öelnud, et tal on aids. Mu sõber ei suutnud oma kõrvu uskuda. See oli midagi loogikavastast. Tema emal ja aids !?! Kuidagiviisi suutis ta ema maha rahustada, kuid elurõõmu ta enam ei näinud. Päevast-päeva kõneles ta, kuidas poeg peab tema matustel käituma, keda kutsuma-mida tegema, mis saab eluasemest ning igasugustest muudest maistest asjadest. Perearsti järgmisel visiidil, mis oli eelmisest 2 nädalat hiljem, ðokeeriti ema teistkordselt. Nimelt vabandas arst ja ütles, et ta oli analüüse vaadates eksinud ja sel naisterahval siiski ei ole aidsi. - ???!!! Kuigi oli teine ðokeerimine positiivne, kas ikkagi võib arst sedasi eksida? Jah, me kõik teame vanasõna: "eksimine on inimlik", kuid kust maalt lähevad inimlikkuse piirid. Mida on võimalik andestada, jäägu aga kõikide inimeste endi otsustada.

Kuigi EV Põhiseaduse § 29 järgi on kõigil EV kodanikel õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta arvan, et eriti palju emotsioone võib tekkida tööõiguslikes suhetes, sest siin võib esineda diskrimineerimist. Loomulikult, kui tööandja on suuteline oma tegevust õigustama ei ole tegemist õigusrikkumisega. Kuid kui töötaja vallandamise põhjuseks on HIV-positiivsus, on tööandja käitumist raskem hinnata. Paljudes riikides on töölevõtmiseks vajalik läbida kirjalik testimine, sellisel juhul "linnukese" märkimine HIV kasti on pigem eetiline probleem ning tööandja sellekohane teade võib mõjutada isiku kogu edasist elu.
Vaadates Eesti Vabariigi Töölepingu seadust, siis kaudselt mõjutavad HIV-i nakatunuid mitmed selle seaduse paragrahvid, kuid otseselt ei ole välja toodud sedaliiki probleemide lahendust. Nimetatud seaduse § 10, mis selgitab töötajate ebavõrdse kohtlemise keeldu, siis lg 3 loetelus puudub otsene viide HIV-i nakatanute kohta, kuigi HIV-positiivsed võivad kaudselt siia loetellu kuuluda küll. Seega siit ilmneb, et EV justkui soosib antud isikute diskrimineerimist. Sellest kõigest aga on võimalik järeldada, et EV ei ole jõudnud veel oma seadustega tegelikku ellu.

Järgmiseks jahmatavaks avastuseks oli elukindlustuse sfääris ilmnevad mõjutused. Selgus, et paljudes riikides on enne elukindlustuse sõlmimist vaja vastata ankeetküsimustikule, kus üheks küsimuseks on, ... Kas Teile on tehtud HIV-uuring? ... Kas uuringu tulemusel selgus HIV-viirus? Kui nüüd siiralt aus olla, siis mõistan antud küsimuste tähtsust elukindlustuse ankeedis, sest reeglina lõpeb antud haigus surmaga ning kindlustades HIV-positiivset/aidsihaiget on risk suurem. Samuti on ka minu eriala ehk siis politseiametnik riskirühmas, kuid sellele vaatamata kindlustatakse politseiametnikke. Vesteldes enda tuttavaga, kes töötab kindlustuses, selgus järgmine: ...vastus Sinu küsimusele on see, et enne elukindlustuse lepingu tegemist täidetakse küsitlusleht ja vajadusel tehakse kodanikule ka arstlik ülevaatus. Kui isik on Aidsihaige siis temaga lepingut ei sõlmita ... Seega sellise resoluutse ja paindumatu otsuse korral on minu arust tegu ka diskrimineerimisega. Nimelt, et eluaseme soetamiseks pangalt raha laenata on kohustuslik elukindlustus, kuid kui HIV-positiivne isik vastates ankeedis, et tal on HIV-viirus, siis ei olegi tal võimalik laenu saada !?! Miks selline ebavõrdsus ?

Internetist lugedes sain teada, et 1989 aastal on Briti Rahvaste Ühenduse maade ühisel kohtumisel arutlusel olnud küsimus, kas keelata HIV-positiivsel isikul riiki sisenemine. Õnneks leiti, et eelpoolnimetatud keelamisega rikutakse inimõigusi ja takistatakse perekonna ühinemist.

Minu arvates (usun, et ka paljude teiste arvates) on inimeste hirm HIV-i ja Aidsi vastu ülemäära suur pigem teadmatusest antud haiguste olemusest ning kindlasti umbusaldusest meditsiini aspektide suhtes. Seetõttu on vajalik Aidsiga seonduvat informatsiooni igakülgselt avalikustada. Samuti peab õigusteadus ning meditsiin antud asjaoludes tugevat koostööd tegema, et ära hoida meediatõlgenduste põhjal rahva arvamuse kujunemine, mis võib olla väär ning raskendada leppimist ja arusaamist meie ühiskonnas elavate haigustkandjate suhtes.

Kuid kas ja millal on antud probleemid Eestis lahendatavad või vähemalt sinnapoole suunaga liikuvad, kui alles 02.07.2001. aastal Postimehes annab Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Toomas Vilosius Aidsiteemalise intervjuu ning lugedes järgnevaid katkeid tema jutust, mis jätab võimaluse ka Teil endil otsustada, kas ja millal on see probleem Eestis lahendatav ning kas seda probleemi üldse lahendada tahetakse. Seega lubatud katked: /...Kogu probleem on ju ikkagi selles, et kui mina ise endale selle probleemi teadvustan, siis minu jaoks peab olema väga selge see, kuhu ma, nagu öeldakse, oma tilli topin. See on siiski ju sada protsenti välditav haigus. Sada protsenti! Ma ei pea ju oma tilli kuhu iganes toppima ega pea endale narkootikumi süstima. Meie urbaniseerunud ühiskond on jõudnud nii kaugele, et me ikka topime, ikka süstime ja siis maksumaksja peab kogu selle moosi kinni maksma ... Tõesti, terve maailm on seda teinud, aga tavakodanikuna võiksin küsida, miks mina pean oma raha andma. Kuigi tõesti, kogu tsiviliseeritud ühiskond maksab selle ravi ja ennetuse kinni. Kas see on mõistlik, ma ei tea ...Minus tavakodanikuna - jättes kõrvale kõik muud tiitlid - tekib protest, miks ma pean küll maksma kinni selle, mis on välditav. Inimene on lihtsalt idioot, et ei suuda osta endale kondoomi ega suuda vältida neid kontakte, kus oht on olemas. Jutt vereülekannete kaudu nakatumisest on marginaalne, see on müstika. Eestis ei saa seda keegi vereülekandega... Terve see tsiviliseeritud maailm ehk siis Euroopa ongi nii loll, et maksab selle ravi kinni. Ega Eestil ole mingit võimalust käituda kuidagi teisiti, kui seda tehakse terves Euroopa Liidus... Nii et te arvate, et praegu ei peaks andma ennetustööks vajalikku lisaraha?Arvan, et ei pea jah. Kõige lihtsam on ju till ikkagi püksis hoida. Ära pane seda sinna, kuhu sa seda ei pea panema. Neid kohti, kuhu seda mõnusalt panna, on ju tuhandeid! /


Muid (koolitus)materjale