SAGEDASEMAD
PSÜÜHIKAHÄIRED, MIS PÕHJUSTAVAD TOIMETULEKURASKUSI
Skisofreenia (F20)
Skisofreeniat esineb 0,8-1% elanikkonnast. Esinemissagedus on võrdne kõigis
maades, sõltumata maa arengutasemest. Skisofreeniasse haigestutakse reeglina
noores eas ja keskmiseks haigestumiseaks on 24 aastat, mehed haigestuvad
reeglina varasemas eas, haigestunute hulk meeste ja naiste seas on praktiliselt
võrdne. Haigusele eelnenud sümptomid on sagedasti haigel esinenud juba mitu
aastat enne ägedat haigestumist.
Skisofreenia põhjuseid on uuritud ja absoluutse tõeni pole jõutud.
Oluliseks peetakse pärilikkust, uuringute tulemusena on leitud, et 11% haigetel
on vanematest põdenud skisofreeniat, ühemunaraku kaksikutel on võimalus mõlemal
haigestumiseks 40%. Viimasel ajal tegeldakse väga palju ajustruktuuride ning
biokeemiliste protsesside uuringutega. Oluliseks skisofreeniasse haigestumisel
ja eriti haiguse ägenemise kordumisel peetakse ka sotsiaalseid ja
psühholoogilisi faktoreid.
Skisofreenia kulg on erinev ja raskesti prognoositav. 1/4
ägeda skisofreeniaga patsientidest paraneb pärast esimest haigushoogu ilma
igasuguste jääknähtudeta, 1/4 jäävad jääksümptomid ja
nende sotsiaalne tervenemine on puudulik, 1/4 seisund
halveneb üha ilmsemate häiretega kuni kujuneb välja defekt raskete
psühhosotsiaalsete puuetega.
Skisofreeniale omased sümptomid:
a)
mõtete
kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine
b)
luulumõtted
kontrollist, mõjutustest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või
jäsemete liigutusi, mõtteid, tegevusi või aistinguid, luululine tajumine
c)
kuulmishallutsinatsioonid,
mis kommenteerivad pidevalt patsiendi käitumist või vaidlevad omavahel tema
üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid
d)
muud püsivad
luulumõtted, mis on patsiendi kultuurile ebakohased, nagu religioosse või
poliitilise identiteedi või üliinimliku jõu ja võimete kohta (nt. võime
kontrollida ilmastikku või olla ühenduses teiste maailmade esindajatega)
e)
ükskõik
millise modaalsusega püsivad hallutsinatsioonid, kui nendega kaasnevad kas
kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud kindla afektiivse sisuta luulumõtted
või püsivad ülekaalukad mõtted, või kui nad esinevad iga päev nädalate või
kuude vältel
f)
mõttekäigu
tõkestused või seostus, mis avaldub seosetus kõnes või neologismides
(uudissõnad)
g)
katatoonne
käitumine, nagu rahutus, tardumine mingisse asendisse või vahajas paindlikkus,
negativism, mutism (kõnetus), stuupor
h)
negatiivsed
sümptomid, nagu selgelt väljendunud, ükskõiksus, kõnevaegus, emotsionaalsete
reaktsioonide tuimenemine või ebaadekvaatsus. Diagnoosimisel tuleb arvestada,
et need nähud võivad olla tingitud ka depressioonist või psühhoosivastaste
ravimite kasutamisest.
i)
Käitumise
mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis väljenduvad
huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaalse
isoleerumisena.
Diagnostilised juhendid
Skisofreenia diagnoosimiseks kehtib tavaliselt nõue, et kuuajalise või
pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul avalduma vähemalt üks väga selgelt
väljendunud sümptom (nõrgemalt väljendunud 2 või rohkem) ükskõik millisest
ülaltoodud rühmast a-st kuni d-ni või sümptomid vähemalt kahest rühmast e-st
kuni h-ni.
Sageli eelneb haigusele periood selliste sümptomitega nagu huvi kadumine
töö, sotsiaalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu koos üldise ärevuse
ning kerge depressiooni ja murelikkusega. Neid sümptomeid diagnoosi
püstitamiseks vajaliku aja sisse ei arvestata.
Kulu tüübid:
-
püsikululine
-
episoodiline
süveneva defektiga
-
episoodiline
stabiilse defektiga
-
episoodiline
remineeruv
-
osaline
remissioon
-
täielik
remissioon
-
muud
-
jälgimisperiood
vähem kui aasta
Vormid:
F20.0 Paranoidne skisofreenia
F20.1 Hebefreenne skisofreenia
F20.2 Katatoonne skisofreenia
F20.3 Diferentseerimata skisofreenia
F20.4 Skisofreenia järeldepressioon
F20.5 Residuaalne skisofreenia
F20.6 Lihtne skisofreenia
F20.7 Muu skisofreenia
F20.8 Täpsustamata skisofreenia
Paranoidne skisofreenia on enamuses maades kõige sagedasem skisofreenia
vorm. Algus sageli küpses täiseas ja isegi kesk- ja vanemas eas.
Sagedaimad paranoilised sümptomid:
-
tagakiusamis-,
suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu mõtted
-
kuulmismeelepetted,
mis ähvardavad või annavad käsklusi, või mittesõnalised kuulmismeelepetted,
nagu viled, suminad või naer,
-
lõhna-või
maitsemeelepetted, seksuaalsed või muud kehalised meelepetted ning harva
nägemismeelepetted.
Ägedas seisundis võib olla mõttekäigu vormilisi häireid, kuid see ei
takista tüüpiliste luulumõtete või hallutsinatsioonide selget kirjeldamist.
Tundeelu on tavaliselt vähem tuimenenud kui teiste skisofreenia vormide puhul,
tavaliselt on mõõdukas ebaadekvaatsus, samuti sellised häired nagu kõrgenenud
ärrituvus, äkilised vihapuhangud, kartlikkus ja umbusklikkus.
Kulg võib olla hooajaline osaliste või täielike remissioonidega või
krooniline. Püsikujulise variandi puhul esineb paranoiline sümptomaatika
püsivalt, aastaid ilma kindlalt väljendunud hoogudeta.
Skisofreenia vorm, milles on juhtivateks emotsionaalsed häired; luulumõtted
ja im-pulssiivne ning tavaliselt maneerlik. Meeleolu on ebaadekvaatne ja lame,
sageli kaasnevad itsitamine või enesega rahulolev, omaette naeratus või kõrk
hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised kaebused ja
stereotüüpsed (sarnaselt korduvad) fraasid. Mõttekäik on desorganiseeritud,
kõne laialivalguv ja seosetu. Ilmneb isoleerumistendents ja käitumine näib
olevat eesmärgita ja tundmusteta.
See vorm algab tavaliselt 15-25 eluaastate vahel ja on enamasti halva
prognoosiga, kuna negatiivsed sümptomid, eriti emotsioonide tuimenemine ja
tahteaktiivsuse alanemine arenevad kiiresti välja.
Haigestumisele eelnev isiksus on sageli pelglik ja isoleeruv. Hebefreenia
kindla diagnoosi püstitamiseks on tavaliselt vaja patsienti 2-3 kuud jälgida.
Põhilisteks sümptomiteks on väljendunud psühhomotoorsed häired, nagu
rahutus, stuupor, käsu automatismid, negativism, kestvad sundasendid ja poosid.
Selle seisundi silmatorkavaks tunnuseks on ägeda katatoonse rahutuse episoodid.
Katatoonset skisofreeniat tuleb tänapäeval arenenud riikides ebaselgetel
põhjustel harva ette, kuid mujal maades on see tavaline. Katatoonsed nähud
võivad kombineeruda ulmetaolise (oneroidse) seisundiga koos elavate
stseeniliste meelepetetega. Diagnoosimiseks peab esinema vähemalt üks
järgnevatest käitumisvormidest:
-
stuupor
(tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning omaalgatuslike
liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism;
-
rahutus
(kaootiline sihitu rahutus, mis pole mõjutatav välisärritajate poolt);
-
ebasobivate
või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine;
-
negativism
(motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või katsetele patsienti
liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused);
-
rigiidsus
(jäigas asendis püsimine vaatamata katsetele patsienti liigutada);
-
vahajas
paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis);
-
muud
sümptomid, nagu käsuautomatism (automaatne allumine korraldustele) ning sõnade
ja fraaside kordamine.
Skisofreenia arengu krooniline staadium, mille puhul on toimunud ilmne
üleminek eelnevalt staadiumilt hilisemale staadiumile, mida iseloomustavad
pikaajalised, kuigi mitte tingimata pöördumatud negatiivsed sümptomid ja häired.
Diagnoosimiseks vajalikud
-
esiplaanil
negatiivsed sümptomid
-
anamneesis
on vähemalt 1 selgekujuline skisofreenia tunnustele vastav episood
-
vähemalt
aastapikkune periood, mille vältel ägedate sümptomite intensiivsus ja
esinemissagedus on minimaalsed või puuduvad
-
puudub
dementsus ja muu orgaaniline ajukahjustus
Harva ettetulev häire, mille puhul süvenevad aeglaselt käitumisveidrused,
võimetus ühiskonnaeluga kohastuda ja langeb kogu tegevuse tulemuslikkus.
Seisund ei sisalda selgelt psühhootilisi sümptome.
Ilmnevad residuaalsele skisofreeniale omased negatiivsed tunnused, ilma et
oleks eelnenud psühhootilisust. Süvenenud sotsiaalsest isoleerumisest võib
tuleneda hulkumine ning isik võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja
eesmärgituks. Algab tavaliselt noores eas ja kulgeb hiilivalt.
Psühhootiliste häirete ravi nõuab enamasti pikka aega ja pidevat jälgimist ning kindlasti individuaalset lähenemist igale patsiendile.
Skisofreenia ägeneb ilma medikamentoosse ravita 75% haigestunutest esimese aasta jooksul, adekvaatse raviga võib ägenemiste protsent olla kuni 15%. Ravis on oluline ka raviarsti jt.meeskonnaliikmete omavaheline koostöö ja koostöö patsiendiga. Põhilised ravimid, mida psühhiaatrias kastutatakse on neuroleptikumid, mis vaigista-vad närviaktiivsust ilma mõjumata teadvuse seisundile. Neuroleptikume kasutatakse rahutute patsientide vaigistamiseks, ükakõik missugune on psüühikahäire. Traditsioonilised neuroleptikumid vähendavad positiivset sümptomaatikat- luulumõtteid, hallutsinatsioone, rahutust, mõtlemishäireid, oluliselt väiksem on efekt negatiivsele sümptomaatikale – eemaldumisele ühiselust, tahteaktiivsuse alanemisele, mõttemaailma ahenemisele, ja tundeelu lamenemisele. Negatiivse sümptomaatika vähendamises on oluline rehabilitatsioonil ja sotsiaalsel toetusel ning psühhoteraapiatel (käitumuslik, grupiteraapia jt.). Skisofreeniahaigete ravis on oluline koht ravimite tarvitamisel, kuid ravimite kõrvaltoimete tõttu patsiendid keelduvad neid sageli tarvitamast, selle üheks põhjuseks on kindlasti patsientide halb informeeritus ravist ja ravimite kõrvaltoimetest. Neuroleptikumide tavalisemaks kõrvaltoimeks on treemor (värin), liikumisraskused, jäikus, suu kuivamine, kehakaalu tõus, motoorne rahutus, ebaloomulikud näo ja kehalihaste tõmblused. Ravimite kõrvaltoimete vähendamiseks kasutatakse madalaid raviannuseid või lisatakse korrektoreid.
Kokkuvõtvalt psühhootiliste häirete ravi efektiivsuse kohta võib tõdeda, et
1. Antipsühhootiline ravi ja hea põetus/hooldus annavad tõhusa sümptomite taandarengu, tõuseb toimetuleku tase ja haige saab lahkuda haiglast;
2. Programmid sotsiaalsete oskuste õpetamiseks annavad edasise paranemise ja soodustavad “ellujäämist” ühiskonnas;
3. Tööalane treening ja kaitstud töö tõstab sotsiaalset adaptsiooni, alandades edaspidist ägenemiste riski;
4. Psühhoteraapia võib tõsta funktsioneerimise satet veelgi ja psühhoterapeutiline treening võib oluliselt mõjutada elukvaliteeti;
Raviga alustatakse kohe, kui haigus diagnoositakse kuid rehabilitatsiooniga, mis peaks olema samuti esmases raviplaanis alustatakse tihti hilinenult ja selleks on mitmeid põhjusi:
- vähesed teadmised rehabilitatsioonist
- puuduvad võimalused
- negatiivsete sümptomite peidetus
- pikaaegne haiguse kulg enne haigestumist
- patsientide vastuseis ja motivatsiooni puudumine
Skisoafektiivsed häired (F25)
Skisoafektiivse häire diagnoosi kastuatakse siis, kui patsiendil esinevad nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid ühe haigushoo ajal ning kestavad vähemalt mõne päeva. Emotsionaalsed häired avalduvad depressiooni või maania kujul. Depressioon avaldub meeleolu alanemisena, unehäiretena, pidurdusena, energia ja huvide vähenemisena, lootusetusena jmt., maania puhul on meeleolu kõrgenenud, esinevad suurusmõtted, kõrgenenud enesehinnang, ärritatavus jmt. sümptomid. Skisoafektiivsete häiretega patsiendid paranevad enamasti täielikult ja haigushoogude vahepeal funktsioonid taastuvad, kuid on võimalik, et ka neil patsientidel kujuneb välja skisofreenne defekt.
Isiksusehäired (F25)
Nende häirete hulka kuuluvad sügavad ja püsivad käitumismustrid, mille
väljendused on mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades
ühetaoliselt jäigad. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega
kultuuri keskmise inimese tajumise, mõtlemise, tunnete ja eriti suhete
laadist. Mustrid on tavaliselt püsivad ja hõlmavad hulgaliselt mitmesuguseid
käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi. Nad tekitavad tihti
mõnesugust hingevalu või häirivad sotsiaalset tegutsemist, kuigi see alati ei
pruugi nii olla. Isiksusehäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse või
noorukieas ja püsivad täiskasvanuna, nad ei ole mõne muu psüühilise haiguse
ega ajuhaiguse tagajärjeks. Diagnoosi alusel peaks olema võimalikult palju informatsiooni.
Spetsiifilised isiksusehäired on: paranoiline isiksus, skisoidne isiksus,
düssotsiaalne isiksus, ebastabiilne isiksus, histriooniline isiksus, anankastne
isiksus, vältiv isiksus, sõltuv isiksus.
Orgaanilised psüühikahäired (F00-09)
Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on peaajuhaigus,- kahjustus
või muu häire, mille tagajärjeks on aju düsfunktsioon. Düsfunktsioon võib olla
primaarne, kui haigus, kahjustus või häire tabab peaaju otseselt või
eelstavalt; sekundaarne e. teisene,
nagu see on süsteemsete haiguste või
kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest või
süsteemidest.
Kuigi orgaaniliste häirete spekter on väga lai, moodustavad nende häirete
põhilised avaldused kaks peamist rühma.
Esiteks sündroomid, mille puhul on juhtivateks püsivalt esinevateks
nähtudeks kas tunnetusprotsessi funktsioonide häired (mälu, intellekt ja
omandamisvõime) või teadvus-ja tähelepanuhäired.
Teiseks sündroomid, mille puhul on juhtivaks tajumine, mõtlemise, meeleolu,
isiksuse või käitumishäired.
Enamusele orgaanilistest häiretest on omane algus täiskasvanu-, või vanemas
eas, kuid nende algus võib olla ka noores eas.
Vaimne alaareng
Vaimne alaareng on psüühika arengu pidurdus, millele on iseloomulik
esmajoones arenguperioodi vältel avaldunud oskuste kahjustus koos intellekti
madala tasemega, viimane avaldub tunnetuses, kõnes, motoorikas ja
sotsiaalsetes võimetes. Vaimse alaarenguga võib kaasneda ka mõni muu vaimne või
psüühiline puue.
Kerge vaimne alaareng (F70)
Kerge vaimse alaarenguga inimesed omandavad keele mõningase viivitusega,
kuid on võimelised kasutama kõnet igapäevaelus, enamus neist on saavutanud
sõltumatuse eneseteenendamisel (söömine, pesemine, riietumine, puhtuse
pidamine), samuti praktilised võimed ja koduse tegevuse oskused. Nende oskuste
kujunemise tempo on tunduvalt nõrgem normist. Põhilised raskused ilmnevad
koolis lugemise ja kirjutamisega. Kerge vaimse alaarenguga inimeste abistamisel
õppimises võib täheldada võimete tunduvat arengut ja puudulikkuse kompenseerumist.
Enamus neist on võimelised praktiliseks tööks. Sageli kerge vaimse alaarenguga
isikud ei ole teoreetilisi teadmisi nõudvates sotsiaalkultuurilistes suhetes
suutelised oma probleeme lahendama, kuna neil on ka märgatav emotsionaalne ja
sotsiaalne ebaküpsus, samuti võivad nad mitte toime tulla nõudmistega, mida
esitab abielu, laste kasvatamine, võivad avalduda raskused
kultuuritraditsioonide järgimisel.
IQ on neil vahemikus 50-69, sageli on sedastatav orgaaniline ajukahjustus.
Üldkokkuvõttes on kergest vaimsest alaarengust tingitud käitumuslikud, emotsionaalsed
ja sotsiaalsed raskused, samuti vajadus ravi ja toetuse järele lähedasemad neile
probleemidele, mis esinevad ka normaalse intellektiga isikuil, kui mõõduka või
raske vaimse alaarengu korral esinevatele probleemidele.
Mõõdukas vaimne alaareng (F71)
Siia kuuluvate isikute areng on aeglane ja oskused
formeeruvad puudulikult. Maha jäänud on ka nende eneseteenindamisoskused ja
motoorsed võimed ning mõned neist vajavad hooldajat kogu eluks. Koolitöö edukus
on piiratud, kuid osa neist on võimelised omandama lugemise ja kirjutamise
jaoks vajalikud põhioskused. Haridusprogrammid võivad neile anda võimalusi
nende piiratud võimekuse arendamiseks ja põhiliste oskuste omandamiseks.
Täiskasvanueas on mõõduka alaarenguga isikud võimelised tegema lihtsat
praktilist tööd, kui on tagatud üksikasjalik ülesannete selgitus ja hea juhendamine.
Täielik iseseisev elu on harva saavutatav. Üldiselt on sellised inimesed liikuvad
ja kehaliselt aktiivsed ning enamasti võib neil näha mõningast sotsiaalset
arengut, mis ilmneb kontaktide loomises, kaasinimestega suhtlemises ja lihtsa
sotsiaalse tegevuse võimes.
IQ on neil 35-49. Iseloomulik on võimete profiili erinevus. Orgaaniline
tekkepõhjus on sedastatav enamusel mõõduka vaimse alaarenguga isikutel.
Raske vaimne alaareng (F72)
Enamusel neist isikuist esineb lisaks tugevale vaimsele mahajäämusele ja
toimetulematusele ka muid kliiniliselt olulisi puudeid, mis viitavad
kesknärvisüsteemi olulisele kahjustusele. IQ tavaliselt vahemikus 20-34.
Vajavad hooldajat kogu eluks.
Sügav vaimne alaareng (F73)
Nende isikute IQ on alla 20, mis praktikas tähendab, et neil on oluliselt
piiratud võime aru saada või täita nõudmisi ja korraldusi. Enamus neist
isikuist ei suuda liikuda või on tugevasti piiratud liikumisega, võimetud
kontrollima oma põie ja pärasoole tegevust ja võimelised ainult väga
algelistes vormides mitteverbaalseks suhtlemiseks. Nad ei valda võimet
hoolitseda oma põhivajaduste eest ning vajavad pidevat abi ja hooldust.