SAGEDASEMAD PSÜÜHIKAHÄIRED, MIS PÕHJUSTAVAD TOIMETULEKURASKUSI

 

Skisofreenia (F20)

 

Skisofreeniat esineb 0,8-1% elanikkonnast. Esinemissagedus on võrdne kõigis maades, sõltumata maa arengutasemest. Skisofreeniasse haigestutakse reeglina noores eas ja keskmiseks haigestumiseaks on 24 aastat, mehed haigestuvad reeglina varasemas eas, haigestunute hulk meeste ja naiste seas on praktiliselt võrdne. Haigu­sele eelnenud sümptomid on sagedasti haigel esinenud juba mitu aastat enne ägedat haigestumist.

Skisofreenia põhjuseid on uuritud ja absoluutse tõeni pole jõutud. Oluliseks peetakse pärilikkust, uuringute tulemusena on leitud, et 11% haigetel on vanematest põdenud skisofreeniat, ühemunaraku kaksikutel on võimalus mõlemal haigestumiseks 40%. Vii­masel ajal tegeldakse väga palju ajustruktuuride ning biokeemiliste protsesside uuringutega. Oluliseks skisofreeniasse haigestumisel ja eriti haiguse ägenemise kor­dumisel peetakse ka sotsiaalseid ja psühholoogilisi faktoreid.

Skisofreenia kulg on erinev ja raskesti prognoositav. 1/4 ägeda skisofreeniaga patsien­tidest paraneb pärast esimest haigushoogu ilma igasuguste jääknähtudeta, 1/4 jäävad jääksümptomid ja nende sotsiaalne tervenemine on puudulik, 1/4 seisund halveneb üha ilmsemate häiretega kuni kujuneb välja defekt raskete psühhosotsiaalsete puuetega.

 

Skisofreeniale omased sümptomid:

 

a)      mõtete kajamine, sisendamine, äravõtmine või levimine

b)      luulumõtted kontrollist, mõjutustest või hõivatusest, mis selgesti hõlmavad keha või jäsemete liigutusi, mõtteid, tegevusi või aistinguid, luululine tajumine

c)      kuulmishallutsinatsioonid, mis kommenteerivad pidevalt patsiendi käitumist või vaidlevad omavahel tema üle, või mõnest kehaosast tulevate hallutsinatoorsete häälte muud vormid

d)      muud püsivad luulumõtted, mis on patsiendi kultuurile ebakohased, nagu religi­oosse või poliitilise identiteedi või üliinimliku jõu ja võimete kohta (nt. võime kontrollida ilmastikku või olla ühenduses teiste maailmade esindajatega)

e)      ükskõik millise modaalsusega püsivad hallutsinatsioonid, kui nendega kaasnevad kas kiiresti mööduvad või osaliselt väljakujunenud kindla afektiivse sisuta luulu­mõtted või püsivad ülekaalukad mõtted, või kui nad esinevad iga päev nädalate või kuude vältel

f)        mõttekäigu tõkestused või seostus, mis avaldub seosetus kõnes või neologismides (uudissõnad)

g)      katatoonne käitumine, nagu rahutus, tardumine mingisse asendisse või vahajas pa­indlikkus, negativism, mutism (kõnetus), stuupor

h)      negatiivsed sümptomid, nagu selgelt väljendunud, ükskõiksus, kõnevaegus, emot­sionaalsete reaktsioonide tuimenemine või ebaadekvaatsus. Diagnoosimisel tuleb arvestada, et need nähud võivad olla tingitud ka depressioonist või psüh­hoo­si­vastaste ravimite kasutamisest.

i)        Käitumise mõningate aspektide kvaliteedi olulised ja püsivad muutused, mis väl­­­­jenduvad huvide kadumise, sihituse, tegevusetuse, enesesse sulgumise ja sotsiaal­se isoleerumisena.

 

Diagnostilised juhendid

Skisofreenia diagnoosimiseks kehtib tavaliselt nõue, et kuuajalise või pikema perioodi vältel peab enamiku aja jooksul avalduma vähemalt üks väga selgelt väljendunud sümp­tom (nõrgemalt väljendunud 2 või rohkem) ükskõik millisest ülaltoodud rühmast a-st kuni d-ni või sümptomid vähemalt kahest rühmast e-st kuni h-ni.

 

Sageli eelneb haigusele periood selliste sümptomitega nagu huvi kadumine töö, sotsi­aalse tegevuse, oma välimuse ja hügieeni vastu koos üldise ärevuse ning kerge depressiooni ja murelikkusega. Neid sümptomeid diagnoosi püstitamiseks vajaliku aja sisse ei arvestata.

 

Kulu tüübid:

-         püsikululine

-         episoodiline süveneva defektiga

-         episoodiline stabiilse defektiga

-         episoodiline remineeruv

-         osaline remissioon

-         täielik remissioon

-         muud

-         jälgimisperiood vähem kui aasta

 

Vormid:

 

F20.0 Paranoidne skisofreenia

F20.1 Hebefreenne skisofreenia

F20.2 Katatoonne skisofreenia

F20.3 Diferentseerimata skisofreenia

F20.4 Skisofreenia järeldepressioon

F20.5 Residuaalne skisofreenia

F20.6 Lihtne skisofreenia

F20.7 Muu skisofreenia

F20.8 Täpsustamata skisofreenia

 

 

Paranoidne skisofreenia

 

Paranoidne skisofreenia on enamuses maades kõige sagedasem skisofreenia vorm. Algus sageli küpses täiseas ja isegi kesk- ja vanemas eas.

Sagedaimad paranoilised sümptomid:

-         tagakiusamis-, suhtumis-, kõrge päritolu, missiooni-, kehamuutus- või kiivusluulu    mõtted

-         kuulmismeelepetted, mis ähvardavad või annavad käsklusi, või mittesõnalised kuulmismeelepetted, nagu viled, suminad või naer,

-         lõhna-või maitsemeelepetted, seksuaalsed või muud kehalised meelepetted ning harva nägemismeelepetted.

 

Ägedas seisundis võib olla mõttekäigu vormilisi häireid, kuid see ei takista tüüpiliste luulumõtete või hallutsinatsioonide selget kirjeldamist. Tundeelu on tavaliselt vähem tuimenenud kui teiste skisofreenia vormide puhul, tavaliselt on mõõdukas ebaadek­vaatsus, samuti sellised häired nagu kõrgenenud ärrituvus, äkilised vihapuhangud, kartlikkus ja umbusklikkus.

Kulg võib olla hooajaline osaliste või täielike remissioonidega või krooniline. Püsiku­julise variandi puhul esineb paranoiline sümptomaatika püsivalt, aastaid ilma kindlalt väljendunud hoogudeta.

 

Hebefreenne skisofreenia

 

Skisofreenia vorm, milles on juhtivateks emotsionaalsed häired; luulumõtted ja im-pulssiivne ning tavaliselt maneerlik. Meeleolu on ebaadekvaatne ja lame, sageli kaas­nevad itsitamine või enesega rahulolev, omaette naeratus või kõrk hoiak, grimassid, maneerlikkus, veiderdamine, hüpohondrilised kaebused ja stereotüüpsed (sarnaselt korduvad) fraasid. Mõttekäik on desorganiseeritud, kõne laialivalguv ja seosetu. Ilm­neb isoleerumistendents ja käitumine näib olevat eesmärgita ja tundmusteta.

See vorm algab tavaliselt 15-25 eluaastate vahel ja on enamasti halva prognoosiga, kuna negatiivsed sümptomid, eriti emotsioonide tuimenemine ja tahteaktiivsuse alanemine arenevad kiiresti välja.

Haigestumisele eelnev isiksus on sageli pelglik ja isoleeruv. Hebefreenia kindla diag­noosi püstitamiseks on tavaliselt vaja patsienti 2-3 kuud jälgida.

 

 

Katatoonne skisofreenia

 

Põhilisteks sümptomiteks on väljendunud psühhomotoorsed häired, nagu rahutus, stuupor, käsu automatismid, negativism, kestvad sundasendid ja poosid. Selle seisundi silmatorkavaks tunnuseks on ägeda katatoonse rahutuse episoodid.

Katatoonset skisofreeniat tuleb tänapäeval arenenud riikides ebaselgetel põhjustel harva ette, kuid mujal maades on see tavaline. Katatoonsed nähud võivad kombi­neeruda ulmetaolise (oneroidse) seisundiga koos elavate stseeniliste meelepetetega. Diagnoosimiseks peab esinema vähemalt üks järgnevatest käitumisvormidest:

-         stuupor (tunduvalt alanenud reaktsioon välisärritajatele ning omaalgatuslike

liigutuste ja aktiivsuse vähenemine) või mutism;

-         rahutus (kaootiline sihitu rahutus, mis pole mõjutatav välisärritajate poolt);

-         ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine;

-         negativism (motiveerimata vastupanu kõigile korraldustele või katsetele patsienti liigutada, või korraldustele vastupidised liigutused);

-         rigiidsus (jäigas asendis püsimine vaatamata katsetele patsienti liigutada);

-         vahajas paindlikkus (jäsemete ja keha püsimine teise isiku antud asendis);

-         muud sümptomid, nagu käsuautomatism (automaatne allumine korraldustele) ning sõnade ja fraaside kordamine.

 

 

Residuaalne skisofreenia

 

Skisofreenia arengu krooniline staadium, mille puhul on toimunud ilmne üleminek eelnevalt staadiumilt hilisemale staadiumile, mida iseloomustavad pikaajalised, kuigi mitte tingimata pöördumatud negatiivsed sümptomid ja häired.

 

Diagnoosimiseks vajalikud

-         esiplaanil negatiivsed sümptomid

-         anamneesis on vähemalt 1 selgekujuline skisofreenia tunnustele vastav episood

-         vähemalt aastapikkune periood, mille vältel ägedate sümptomite intensiivsus ja

esinemissagedus on minimaalsed või puuduvad

-         puudub dementsus ja muu orgaaniline ajukahjustus

 

 

Lihtne skisofreenia

 

Harva ettetulev häire, mille puhul süvenevad aeglaselt käitumisveidrused, võimetus ühiskonnaeluga kohastuda ja langeb kogu tegevuse tulemuslikkus. Seisund ei sisalda sel­gelt psühhootilisi sümptome.

Ilmnevad residuaalsele skisofreeniale omased negatiivsed tunnused, ilma et oleks eel­nenud psühhootilisust. Süvenenud sotsiaalsest isoleerumisest võib tuleneda hulkumine ning isik võib muutuda enesessesulgunuks, tegevusetuks ja eesmärgituks. Algab tavaliselt noores eas ja kulgeb hiilivalt.

 

Psühhootiliste häirete ravi

 

Psühhootiliste häirete ravi nõuab enamasti pikka aega ja pidevat jälgimist ning kind­las­ti individuaalset lähenemist igale patsiendile.

Skisofreenia ägeneb ilma medikamentoosse ravita 75% haigestunutest esimese aasta jooksul, adekvaatse raviga võib ägenemiste protsent olla kuni 15%. Ravis on oluline ka raviarsti jt.meeskonnaliikmete omavaheline koostöö ja koostöö patsiendiga. Põhilised ravimid, mida psühhiaatrias kastutatakse on neuroleptikumid, mis vaigista-vad närviaktiivsust ilma mõjumata teadvuse seisundile. Neuroleptikume kasutatakse rahutute patsientide vaigistamiseks, ükakõik missugune on psüühikahäire. Traditsioo­nilised neuroleptikumid vähendavad positiivset sümptomaatikat- luulumõtteid, hallut­sinatsioone, rahutust, mõtlemishäireid, oluliselt väiksem on efekt negatiivsele sümpto­maatikale – eemaldumisele ühiselust, tahteaktiivsuse alanemisele, mõttemaailma ahe­nemisele, ja tundeelu lamenemisele. Negatiivse sümptomaatika vähendamises on olu­line rehabilitatsioonil ja sotsiaalsel toetusel ning psühhoteraapiatel (käitumuslik, gru­piteraapia jt.). Skisofreeniahaigete ravis on oluline koht ravimite tarvitamisel, kuid ra­vimite kõrvaltoimete tõttu patsiendid keelduvad neid sageli tarvitamast, selle üheks põhjuseks on kindlasti patsientide halb informeeritus ravist ja ravimite kõrvaltoime­test. Neuroleptikumide tavalisemaks kõrvaltoimeks on treemor (värin), liikumisrasku­sed, jäikus, suu kuivamine, kehakaalu tõus, motoorne rahutus, ebaloomulikud näo ja kehalihaste tõmblused. Ravimite kõrvaltoimete vähendamiseks kasutatakse madalaid raviannuseid või lisatakse korrektoreid.

Kokkuvõtvalt psühhootiliste häirete ravi efektiivsuse kohta võib tõdeda, et

1.      Antipsühhootiline ravi ja hea põetus/hooldus annavad tõhusa sümptomite taandarengu, tõuseb toimetuleku tase ja haige saab lahkuda haiglast;

2.      Programmid sotsiaalsete oskuste õpetamiseks annavad edasise paranemise ja soodustavad “ellujäämist” ühiskonnas;

3.      Tööalane treening ja kaitstud töö tõstab sotsiaalset adaptsiooni, alandades edaspi­dist ägenemiste riski;

4.      Psühhoteraapia võib tõsta funktsioneerimise satet veelgi ja psühhoterapeutiline treening võib oluliselt mõjutada elukvaliteeti;

Raviga alustatakse kohe, kui haigus diagnoositakse kuid rehabilitatsiooniga, mis peaks olema samuti esmases raviplaanis alustatakse tihti hilinenult ja selleks on mit­meid põhjusi:

-         vähesed teadmised rehabilitatsioonist

-         puuduvad võimalused

-         negatiivsete sümptomite peidetus

-         pikaaegne haiguse kulg enne haigestumist

-         patsientide vastuseis ja motivatsiooni puudumine

 

 

Skisoafektiivsed häired (F25)

 

Skisoafektiivse häire diagnoosi kastuatakse siis, kui patsiendil esinevad nii skisofreensed kui ka emotsionaalsed sümptomid ühe haigushoo ajal ning kestavad vähemalt mõne päeva. Emotsionaalsed häired avalduvad depressiooni või maania kujul. Depressioon avaldub meeleolu alanemisena, unehäiretena, pidurdusena, energia ja huvide vähenemisena, lootusetusena jmt., maania puhul on meeleolu kõrgenenud, esinevad suurusmõtted, kõrgenenud enesehinnang, ärritatavus jmt. sümptomid. Skiso­afektiivsete häiretega patsiendid paranevad enamasti täielikult ja haigushoogude vahepeal funktsioonid taastuvad, kuid on võimalik, et ka neil patsientidel kujuneb väl­ja skisofreenne defekt.

 

 

Isiksusehäired (F25)

 

Nende häirete hulka kuuluvad sügavad ja püsivad käitumismustrid, mille väljendused on mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ühetaoliselt jäigad. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega kultuuri keskmise inimese tajumise, mõt­lemise, tunnete ja eriti suhete laadist. Mustrid on tavaliselt püsivad ja hõlmavad hul­galiselt mitmesuguseid käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi. Nad te­kitavad tihti mõnesugust hingevalu või häirivad sotsiaalset tegutsemist, kuigi see alati ei pruugi nii olla. Isiksusehäired on arenguseisundid, mis ilmnevad lapse või nooruki­eas ja püsivad täiskasvanuna, nad ei ole mõne muu psüühilise haiguse ega ajuhaiguse tagajärjeks. Diagnoosi alusel peaks olema võimalikult palju informatsiooni.

Spetsiifilised isiksusehäired on: paranoiline isiksus, skisoidne isiksus, düssotsiaalne isiksus, ebastabiilne isiksus, histriooniline isiksus, anankastne isiksus, vältiv isiksus, sõltuv isiksus.

 

Orgaanilised psüühikahäired (F00-09)

 

Orgaaniliste psüühikahäirete ühiseks aluseks on peaajuhaigus,- kahjustus või muu häi­re, mille tagajärjeks on aju düsfunktsioon. Düsfunktsioon võib olla primaarne, kui hai­gus, kahjustus või häire tabab peaaju otseselt või eelstavalt;  sekundaarne e. teisene, nagu see on  süsteemsete haiguste või kahjustuste puhul, mis tabavad peaaju kui üht paljudest keha organitest või süsteemidest.

Kuigi orgaaniliste häirete spekter on väga lai, moodustavad nende häirete põhilised avaldused kaks peamist rühma.

Esiteks sündroomid, mille puhul on juhtivateks püsivalt esinevateks nähtudeks kas tun­netusprotsessi funktsioonide häired (mälu, intellekt ja omandamisvõime) või tead­vus-ja tähelepanuhäired.

Teiseks sündroomid, mille puhul on juhtivaks tajumine, mõtlemise, meeleolu, isiksuse või käitumishäired.

Enamusele orgaanilistest häiretest on omane algus täiskasvanu-, või vanemas eas, kuid nende algus võib olla ka noores eas.

 

Vaimne alaareng

 

Vaimne alaareng on psüühika arengu pidurdus, millele on iseloomulik esmajoones ar­enguperioodi vältel avaldunud oskuste kahjustus koos intellekti madala tasemega, vii­mane avaldub tunnetuses, kõnes, motoorikas ja sotsiaalsetes võimetes. Vaimse alaarenguga võib kaasneda ka mõni muu vaimne või psüühiline puue.

 

Kerge vaimne alaareng (F70)

 

Kerge vaimse alaarenguga inimesed omandavad keele mõningase viivitusega, kuid on võimelised kasutama kõnet igapäevaelus, enamus neist on saavutanud sõltumatuse eneseteenendamisel (söömine, pesemine, riietumine, puhtuse pidamine), samuti prak­tilised võimed ja koduse tegevuse oskused. Nende oskuste kujunemise tempo on tun­du­valt nõrgem normist. Põhilised raskused ilmnevad koolis lugemise ja kirjutamisega. Kerge vaimse alaarenguga inimeste abistamisel õppimises võib täheldada võimete tun­duvat arengut ja puudulikkuse kompenseerumist. Enamus neist on võimelised praktiliseks tööks. Sageli kerge vaimse alaarenguga isikud ei ole teoreetilisi teadmisi nõud­vates sotsiaalkultuurilistes suhetes suutelised oma probleeme lahendama, kuna neil on ka märgatav emotsionaalne ja sotsiaalne ebaküpsus, samuti võivad nad mitte toime tulla nõudmistega, mida esitab abielu, laste kasvatamine, võivad avalduda raskused kultuuritraditsioonide järgimisel.

IQ on neil vahemikus 50-69, sageli on sedastatav orgaaniline ajukahjustus.

Üldkokkuvõttes on kergest vaimsest alaarengust tingitud käitumuslikud, emot­si­onaalsed ja sotsiaalsed raskused, samuti vajadus ravi ja toetuse järele lähedasemad nei­le probleemidele, mis esinevad ka normaalse intellektiga isikuil, kui mõõduka või raske vaimse alaarengu korral esinevatele probleemidele.

 

Mõõdukas vaimne alaareng (F71)

 

Siia kuuluvate isikute areng on aeglane ja oskused formeeruvad puudulikult. Maha jäänud on ka nende eneseteenindamisoskused ja motoorsed võimed ning mõned neist vajavad hooldajat kogu eluks. Koolitöö edukus on piiratud, kuid osa neist on võime­li­sed omandama lugemise ja kirjutamise jaoks vajalikud põhioskused. Haridusprogram­mid võivad neile anda võimalusi nende piiratud võimekuse arendamiseks ja põhiliste oskuste omandamiseks. Täiskasvanueas on mõõduka alaarenguga isikud võimelised te­gema lihtsat praktilist tööd, kui on tagatud üksikasjalik ülesannete selgitus ja hea ju­h­endamine. Täielik iseseisev elu on harva saavutatav. Üldiselt on sellised inimesed lii­kuvad ja kehaliselt aktiivsed ning enamasti võib neil näha mõningast sotsiaalset arengut, mis ilmneb kontaktide loomises, kaasinimestega suhtlemises ja lihtsa sotsi­aalse tegevuse võimes.

IQ on neil 35-49. Iseloomulik on võimete profiili erinevus. Orgaaniline tekkepõhjus on sedastatav enamusel mõõduka vaimse alaarenguga isikutel.

 

Raske vaimne alaareng (F72)

 

Enamusel neist isikuist esineb lisaks tugevale vaimsele mahajäämusele ja toime­tu­le­ma­tusele ka muid kliiniliselt olulisi puudeid, mis viitavad kesknärvisüsteemi olulisele kahjustusele. IQ tavaliselt vahemikus 20-34. Vajavad hooldajat kogu eluks.

 

Sügav vaimne alaareng (F73)

 

Nende isikute IQ on alla 20, mis praktikas tähendab, et neil on oluliselt piiratud võime aru saada või täita nõudmisi ja korraldusi. Enamus neist isikuist ei suuda liikuda või on tugevasti piiratud liikumisega, võimetud kontrollima oma põie ja pärasoole tege­vust ja võimelised ainult väga algelistes vormides mitteverbaalseks suhtlemiseks. Nad ei valda võimet hoolitseda oma põhivajaduste eest ning vajavad pidevat abi ja hooldust.