Autor K.J.

Ameerika teadlaste ja lastepsühholoogi Lawrence E. Saphiro koostatud nn emotsionaalse inteligentsuse käsiraamat "Kuidas kasvatada lapses emotsionaalset intelligentsust" on jõudnud ka eesti lugejateni ja eelkõige lapsevanemateni, kes tahavad anda parima, et nende lastest saaks elus hästi toime tulevad inimesed.

Dr. Shaphiro tõestab oma raamatus, et laste emotsionaalset intelligentsust on võimalik arendada läbi vanemate ja laste ühistegevuste. Lapsepõlves kogetu mängib hiljem täiskasvanuks saamisel olulist rolli - kuidas inimesed elus (alguses koolis, hiljem tööl) edasi jõuavad, kollektiivi sulanduvad, perekonda loovad ja omakorda oma lapsi kasvatavad. Seetõttu ei saa laste kasvatamisel tänaseid tegevusi homse varna riputada, sest siis võib juba hilja olla. Muuhulgas leiab raamatust hulganisti näpunäiteid kasvatusviiside kohta, mis aitavad lapsel tulevikus paremini toime tulla stressiga ja olla edukamad probleemide lahendajad.

Kuigi dr Saphiro raamat on kirjutatud eelkõige ameerika lapsevanemamaid silmas pidades ja on selge, et Eesti ja Ameerika ühiskonnad ja kultuurikontekst on väga erinevad ja et kõike raamatus soovitatut ei saa üks-ühele üle võtta, siis seda enam on see raamat hoiatavaks eeskujuks ameerikaliku elustiili ülevõtmisel. Ehk teisisõnu, jalgratta uuestileiutamise asemel võime teiste vigadest õppida ja ise paremini teha.

Eesti ühiskonnas on täna laste kasvatamisel vast kõige suuremaks probleemiks ajapuudus. Vanemad näevad palju vaeva, et eluga toime tulla ja tööd teha ning väga vähe aega jääb lastega koosolemiseks, nendega tegelemiseks ja nende mõistmiseks. Paljudele on kindlasti tuttavad olukorrad, kus vanem õhtul väsinuna koju tulles jõuab vaevu kodused tööd tehtud, rääkimata siis lapsega ajaveetmisest. Kuidas see aga mõjub meie lapse vaimsele tervisele (emotsionaalsele tasakaalule ja sotsiaalsetele oskustele)?

Tänapäeva ühiskonnas muutub stressiga toimetulemise oskus aina olulisemaks ja seda järjest nooremate inimeste seas. Sellest aga sõltub, kui hästi me oma igapäevase eluga toime tuleme, mis omakorda mõjutab nii meie enesehinnangut kui ka teiste arvamust meist. Aga kus ja kuidas stressiga toimetulekut õppida? Miks mõned inimesed tulevad sellega paremini toime kui teised?

Mis siis on see emotsionaalne intelligentsus, milles dr Saphiro oma raamatus räägib ning miks on seda oluline arvestada lastekasvatamisel - seda üritab käesolev essee selle raamatu põhjal ka selgitada.

Mõiste "emotsionaalne intelligentsus" võeti teadlaste seas kasutusele alles 90-ndate aastate alguses, et kirjeldada eduks vajalikke emotsionaalseid oskusi. Nende seas on: empaatia, tunnete väljendamine ja mõistmine, enesevalitsemine, sõltumatus, kohanemisvõime, teistele meeldimine, inimestevaheliste probleemide lahendamine, püsivus, sõbralikkus, lahkus, austus (vt Saphiro, lk 23). Kõik tunduvad lihtsad ja inimlikud omadused, aga teame ju hästi, et kõigile ei ole need ühtviisi omased ja et me eelistaksime rohkem näha enda ümber just nende omadustega inimesi. Uurimused näitavad, et needsamad emotsionaalse intelligentsutse oskused määravad selle, et kas õpetaja peab last usinaks õppuriks, kas kaaslased peavad teda vahvaks semuks ja kui hästi täiskasvanud tuleb toime tööl või abielus (Saphiro, lk 23).

Mida peab dr Saphiro siis oluliseks laste emotsionaalsel harimisel. Mõned paljudest oluliselt omadustest, mida ta oma raamatus käsitleb, on näiteks empaatiavõime ja hoolivus, optimism, probleemide lahendamise oskused, teistega läbisaamisoskus, motiveeritus ja eesmärkide saavutamine jne. Saphiro näitab oma raamatus, et vanemad saavad väga palju ära teha, et neid omadusi oma lastes arendada.

Teadlaste seas ollakse seisukohal, et kõrge emotsionaalne intelligentsus on vähemalt sama tähtis kui kõrge üldine intelligentsus, mida mõõdetakse meile kõigile tuttavate IQ-testidega. Samas on paljud uuringud näidanud, et emotsionaalse intelligentsuse oskustega lapsed on õnnelikumad, enesekindlamad ja jõuavad koolis paremini edasi.

On loomulik ja igapäevane, et vanemad tahavad oma lastele pakkuda parimaid koolitusvõimalusi, arvates õigusega, et suuremad teadmised annavad lapsele ka suurema võimaluse elus läbi lüüa. Aga samas nõuab tänapäeva kiire ja muutuv maailm lastelt ka muid omadusi. Tõesti, koolis hästi edasijõudmine ja hiljem elus hästi toimetulemine ei sõltu ainult inimese õppimisvõimest ja tema arukusest, vaid ka sellest, kuidas ta saab läbi teiste inimestega ja kohaneb olukordadega.

See millise EQ laps meil on sõltub paljuski lapsevanematest. Aga enne kui õpetada last nii, et tal oleks kõrge EQ siis tuleks kõigepealt endasse heita üks pilk. Teadlased on leidnud kolm peamist kasvatusviisi: autoritaarne, leebe ja autoriteetne.

Autoritaarsed lapsevanemad panevad paika ranged reeglid ja nõuavad, et lapsed neid järgitaks. Nad usuvad, et laps räägib siis, kui kana pissib, ega lase neil oma arvamust avaldada. Nad teevad kõik, et nende kodune elu põhineks korral ja traditsioonidel, ehkki paljudel juhtudel muutub selline rõhuasetus lapsele koormavaks. Sellistest peredest lapsed on sagely endassetõmbunud, õnnetud, neil on raskusi usaldamisega ja madalam enesehinnang võrreldes lastega, kes ei ole nii rangest perekonnast pärit.

Leebe lapsevanem püüab olla nii leplik ja hell kui võimalik, kuid kipub piiride seadmisel ja sõnakuulmatusele reageerimisel olema passiivne. Ta ei esita rangeid nõudmisi ega pole seadnud selgeid sihte, uskudes, et lapsel peaks lubama arendada kaasasündinud tempos ja suunas.

Kontrastiks nii autoritaalsele kui leebele lapsevanemale suudavad autoriteesed Vanemad ühendada selged piirid ja hella kodused keskkonna. Nad juhendavad last, olemata võimukad, nad selgitavad oma käitumist, lubades lastel samal ajal osaleda tähtsate otsuste tegemisel. Nad hindavad lapse sõltumatust, kuid kasvatavad temas kohusetunnet perekonna, kaaslaste ja ühiskonna ees. Paljud uurimused on just tõestanud, et selline kasvatusviis aitab kasvatada lapsi, kes on enesekindlad, sõltumatud, hea kujutlus- ja kohanemisvõimega ning teiste seas populaarsed.

Tegelikus aga leidub terve hulk peresid, kus üks vanem on autoritaarne ja teine leebe. Sellised Vanemad võivad teineteise lapsekasvatusstiili tasakaalustada.

Kuidas siis arendada endas kinnitavat hoolitsust? Lapsest hoolimine ja iga kapriisi täitmine on kaks ise asja. Kinnitav hoolitsus tähendab seda, et lapsele antakse amotsionaalset hellust ja toetust, nii et laps seda kindlalt mõistab. Selline hoolivus on midagi enamat kui kiitus hea hinde või õnnestunud kontrolltöö eest või magamaminekueelne musi ja kallistus. See kujutab endast aktiivset osalust lapse emotsionaalses elus. See oleks nagu väiksema lapse puhul temaga mängimises ning vanema lapse puhul tema tegemistest osavõtmises.

Uurimisandmed näitavad, et avatud ja hooliv suhe parandab pikemas perspektiivis lapse minapilti, toimetulekuoskusi ja võimalik, et isegi tervist. Seda kinnitas ka uurimus, mida L.Russek ja G. Schwartz esitlesid 1996. aasta märtsis Ameerika Psühhosomaatilise Ühingu koosolekul. Uurimus sai alguse 35 aastat tagasi ning see seisnes selles, et 87 Harvardi ülikooli meestudengit, kes olid kõik 20 aastased, paluti kirjalikult hinnata, kui hoolitsevad ja toetavad on nende vanemad. Kui neidsamu katses osalejaid uuriti 35 aastat hiljem, ilmnes, et need, kes olid tudengipõlves hinnanud oma vanemaid armastavateks, põdesid keskeas teistest harvemini raskeid haigusi. Seda sõltumata riskiteguritest: perekondlikud eelsoodumused, vanus ja suitsetamine.

See ja paljud teised samalaadsed uurimused rõhutavad meie, lapsevanemate, rolli oma järeltulijate vaimses ja füüsilises tervises. Lasteterapeudid on hakanud õpetama mänguteraapiat vanematele, kes saavad väljendada selle abil toetust oma lapsele. B. Guerney hakkas koolitama probleemsete laste terapeutideks nende endi vanemaid ning järeldas, et paljude laste hädade põhjuseks polnud mitte vanemate pahatahtlikus või vaimsed kõrvalekalded, vaid loomupärane oskamatus lapsega sooje suhteid sõlmida.

Üks USA juhtivaid eksperte laste tähelepanuhäirete alal, dr R. Barkley, soovitas raske iseloomuga laste vanematele, et nood veedaksid iga päev oma lapsega 20 minutit omaette. Nii seisab vanem hea selle eest, et laps tunneks kinnitava hoolitsuse täit mõju. Eriti tähtis on see keskendumisraskustega laste puhul, kellele langeb osaks õpetajate, eakaaslaste ja pereliikmete negatiivne tähelepanu ja kriitika, kuid kindlasti lõikavad sellest kasu kõik lapsed.

Barkley soovitab samuti alla üheksa-aastaste laste vanematel pühendada teatud osa päevast ühisele mängule. Sellel ajal peaksid vanemad looma huvi, entusiasmi ja toetuse õhkkonna ning hoiduma kriitikast. Tema põhimõtted oleks järgmised:
· Kiitke oma last;
· Ilmutage lapse tegevusi vastu huvi ning loge kaasa selles ise kaasa, kirjeldades nähtut ja kommenteerides lapse tundeid, millised need ka poleks;
· Ärge esitage küsimusi ega andke käsklusi.

Ta soovitab samuti sättida ühine mäng kindlale kellaajale mitmel päeval nädalas. Vanematele lastele võib tunduda aga imelik jäiga mänguaja määramine, kuid ükskõik, kui vana laps ka pole, leidke tema jaoks kriitikavaba aega, mil tegelete talle eakohaste asjadega.

Kinnitava hoolitsuse õppimine on jõukohane peaaegu igale vanemale. Kinnitava disipliiniga on lood aga teised. Selle all mõeldakse seda, et vanemal peavad olema välja mõeldud kindlad, lapsele eakohased moodused, kuidas teie järeltulija sobimatu käitumise puhul olukorrad lahendate. Tihti vanemad arvavad, et kui laps jonnib, siis aitab temaga rääkimine, arutamine ja talle valikuvõimalusi pakkuma, isegi kui võsukese käitumine ületab igasugused piirid. William Damon on öelnud:"Kõik noored inimesed vajavad disipliini, nii positiivset kui ka piiravat. Selleks, et õppida vajalikke oskusi, peab neil sünnipäraste annete maksimaalseks ärakasutamiseks tekkima enesedistsipliin. Nad peavad silmitsi seisma range ja järjekindla distsipliiniga iga kord, kui nad katsetavad ühiskondlike reeglite piire." Tegelikult on võimatu välja töötada EQ-d suurendavat kasvatusstiili, kui teil pole tõhusat moodust lapse korralekutsumiseks. Ehkki sajad või isegi tuhanded raamatud pakuvad soovitusi lapse talitsemiseks, taandub tõhus distsipliin Tegelikult vaid paarile lihtsale põhimõttele ja strateegiale. Nendeks oleks:

· Pange paika kindlad reeglid ning pidage neist kinni.
· Iga kord, kui laps hakkab korda rikkuma, hoiatage teda. See on parim viis õpetada lapsele enesevalitsust.
· Kinnistage häid kombeid, jagades hea käitumise eet preemiaks kiitust või hellitusi ning ignoreerides käitumist, mis on mõeldud vaid tähelepanu püüdmiseks.
· Seletage lapsele mida te temalt ootate. Tihti vanemad ei räägi lastega piisavalt palju väärtushinnangutest, reeglitest ja sellest, miks need väärtushinnangud ja reeglid on tähtsad.
· Ennetage probleemi juba eos.
· Kui kindlalt paika pandud reeglite või piiri tahtlikult või tahtmatult rikutakse, järgnegu sellele kohe sobiv karistus. Olge järjekindel ja tehke täpselt seda, mida lubasite.
· Kui karistus on vajalik, kandke hoolt, et see vastaks korrarikkumise suurusele.
· Olge kursis erinevate distsiplineerimismoodustega. Kõige enam soovitakse järgmisi:
1. noomimine. See on esimene mida vanemad kasutavad, kuid seda kasutatakse liialt sageli. Samuti on noomimisel omad võtted, et ei tekkiks vanema vastu trotsi või negatiivset minapilti.
2. loomulikud tagajärjed. Selle strateegia järgi lastakse lapsel kogeda, mida korrarikkumine endaga kaasa toob, et ta saaks aru reegli tähtsusest
3. nurkapanek. Seda soovitatakse kõige rohkem. Laps peaks seisma iga eluaasta kohta ühe minuti ebahuvitavas nurgas. See võib tulemuslikuks osutuda ka siis, kui laps avalikus kohas koerust teeb.
4. privileegist ilmajätmine.
5. kordamine. Seda tehnikad soovitatakse käitumise kiireks muutmiseks.
6. käitumispunktide süsteem ehk zetoonimajandus. Krooniliste probleemide puhul soovitavad psühholoogid süsteemi, kus laps teenib konkreetselt paika pandud hea käitumisega punkte. Punktide eest saab kohe ja/või hiljem preemiat. Halva käitumise eest võetakse punkte maha.

Ellnevast selgub, et soovides kasvatada kõrge EQ-ga last, eelistage pigem liigset rangust kui liigset leebust.

Suurim takistus, mis võib segada kõrge EQ-ga lapse kasvatamisel on tänapäeva laste telerivaatamise harjumus. Saphiro arvates peaks telerid kandma tervishoiuministeeriumi hoiatust täpselt nagu sigaretid. Teleri vaatamine põhjustab ülekaalulisust, mille all kannatab 14 % Tänapäeva lastest. See omakorda soodustab haiguste teket ja eluea lühenemist. Kahjulik pole mitte television ise, vaid teleri ees passiivselt veedetud aeg, mis pärsib EQ oskuste arengut.

Kuigi eksperid väidavad juba ammu, et liigne telerilembus mõjub lastele halvasti, võib paljude vanemate suutmatuses piirata lapse teleriaega osaliselt süüdistada nende endi sõltuvust televisioonist. Paljud vanemad on avastanud, et teler on äärmiselt odav lapsehoidja. Ent kui olete nõuks võtnud kasvatada üles kõrge emotsionaalse intelligentsusega lapse, peate tema passiivselt veedetud aega rangelt piirama.

Dr Saphiro nõuanne oleks panna televiisor "dieedile". See tähendab seda, et tuleks piirata selle vaatamist kahele tunnile päevas. Limit kehtiks kõikidele pereliikmetele, mitte ainult lastele. Suur osa telerivaatamisest on üksnes ajatäiteks. Nagu varsti näete, polegi televiisor lastele nii oluline kaaslane.

Algul peate telekavaba aja arvatavasti ise kindlaks määrama, ent kui laps on juba televiisorist võõrutatud, muutub ta ka ise paindlikumaks. Selleks tuleks kindlasti planeerida tegevused, mis asendavad telerit.

Kokkuvõttes, emotsionaalse intelligentsuse oskused ei ole üldteadmiste ja arukusega vastuolus. Pigem on nad reaalses elus omavahel tihedalt seotud. Ideaalis võivad inimesel olla nii head kognitiivsed kui ka sotsiaalsed ja emotsionaalsed oskused. Ja suurim vahe nn IQ ja EQ vahel on see, et kui üldine intelligentsus on paljuski määratud inimese geneetilise koodiga, siis emotsionaalne intelligentsus võimaldab vanematel ja õpetajatel jätkata lapse eduvõimaluste kindlustamisega sealt, kus loodusel töö pooleli jäi (Saphiro, lk 27).

Lõpetaksin dr Shapiro mõttega, et kõrge EQ-ga ehk emotsionaalse intelligentsusega laste kasvatamiseks pole vaja muud kui aega, huvi ja soovi tunda rõõmu keerukast ja põnevast ülesandest, milleks on lastekasvatus. Ja kindlasti ei teeks kahju, kui meie lapsevanemad võtaksid vaevaks rohkem lugeda ja õppida teiste kogemustest ja spetsialistide soovitustest.