Sõltuvus ja narkootikumid on teemad, mille üle arutletakse aina enam ka Eesti avalikkuses. Esimesed uurimused viitavad sellele, et Eestis on järsult kasvamas nende noorukite arv, kellel on probleeme alkoholi või uimastitega.

Üha selgem on ka see, et sõltuvusprobleem võib tabada ka neid peresid, kus kõik on näiliselt korras. Seetõttu pole põhjust lasta turvatundel end uinutada. Ainuüksi efektiivse politseitööga ja arstide pingutustega sellisest probleemist nagu sõltuvus jagu ei saa. Ennetamine on alati parem kui ravimine.

Mida tähendab ennetamine? Mida saavad vanemad teha, et oma lapsi sõltuvuse eest paremini kaitsta? Millised võimalused on vanematel lapsi mõjutada? Nendele küsimustele üritamegi vastata käesolevas broshüüris.

  Materjal .pdf formaadis (858 kb)

Sammud iseseisvasse ellu

Laste ja noorukite sõltuvus ei teki iseenesest-sõltuvusel on alati eellugu.

Uimastiennetuse spetsialistide hinnangul saavad vanemad oma laste sõltuvust kõige tõhusamalt ennetada ajal, kui mõeldakse, et narkootikumidel ja sõltuvusel pole nende lastega midagi tegemist - lapsepõlves ja varases noorukieas. See on aeg, mil lastele tuleb anda kindluse ja turvalisuse tunne, et julgustada neid tegema esimesi iseseisvaid samme.

Vanemad ja teised täiskasvanud moodustavad olulise osa keskkonnast, milles kujuneb lapse isiksus ja käitumislaad. Nemad loovad lapse jaoks tähtsaimad alused iseseisvaks ja sõltumatuks eluks - eluks uimastite ja sõltuvuseta Ülesanne ei ole kergete killast. Paljusid nõuandeid, mis on lugemiselt selged ja arusaadavad, on igapäevases pereelus ja laste kasvatamises päris raskes ellu viia. Normaalne on võtta mis tahes nõuandeid kui lisaimpulssi, mis aitab teil oma peres uimastiennetuseks midagi ette võtta.

Sõltuvusel on mitu nägu

Heroiinisõltuvuses tüdruku lootusetud silmad, politseikroonika kaadrid üledoosi tagajärjel surnud noormehest - need on pildid, mis kerkivad silmade ette, kui jututeemaks on sõltuvus ja uimastid. Samas on see ainult üks väike osa tegelikust elust.
Sõltuvusel on mitu nägu. Kummikommidest pole kellelgi tekkinud sõltuvust, mis segaks normaalset elu. Kuid shokolaad, kompvekid, küpsised ja tõepoolest - ka kummikommid võivad nii mõnigi kord rajada teed sõltlasellu. Seda juhul, kui maiustused pole lapsele juhuslikuks maitsvaks naudinguks, vaid asendavad pidevalt inimliku toetuse, kütuse või lohutuse puudumist.

Paljude vanemate pilk on suunatud sõltuvuse hirmutavale, meedia poolt sageli ülevõimendatud aspektile. Nad küsivad endalt: millised uimastid minu last ohustavad, kuidas need mõjuvad ja mil viisil oma last kaitsta. Palju tähtsam küsimus on aga see, miks hakkavad noored (aga ka täiskasvanud) inimesed tarvitama sõltuvusaineid nagu sigaretid, alkohol, ravimid ja uimastid?

Soov end hästi tunda
Sõltuvus on seotud üldinimliku sooviga tunda end hästi või tunda end paremini. Enamus saavutab heaolutunde teadlikult. Söök ja jook tekitavad täiskõhutunde, tulemuslik töö teeb rõõmu. Haigusest paranetakse tänu ravimitele, lõõgastus või ergutus saabub alkoholi või sigarettide abil.
Mõnede inimeste jaoks aga "armsaks saanud harjumuste" (nt. õhtune lõõgastav veiniklaas) või igapäevaste vajaduste rahuldamise (nt. söögiga nälja kustutamine) tähendus aja jooksul muutub

Meeldivast harjumusest võib saada lohutaja.
Söömissõltuvuse puhul märgatakse esmalt, et söömine ei kustuta mitte ainult nälga, vaid mõjub ka muidu hästi - see lohutab pettumuste korral ja iseäranis siis, kui mujalt lohutust ei leita.
Ajapikku tõrjub kogetud lohutus üha enam kõrvale nälja kui söömise tegeliku põhjuse. Pärast ebaõnnestumist süüakse ka siis, kui organism tegelikult toitu ei vaja. Ja süüakse niikaua, kuni tuju paraneb või kuni ülesöömine põhjustab halva enesetunde või isegi oksendamise. Kui söömine asendab toetust, kaastunnet või lohutust, kaugeneb see igas mõttes söömise õigest eesmärgist.

Suurema annuse vajadus
Ainetega seotud sõltuvus (näit. sõltuvus alkoholist) püsib ja süveneb, sest keha talub ajapikku üha suuremaid ainekoguseid. Ta isegi harjub nendega. Seega vajab sõltlane - esialgu asja ebameeldivat poolt tajumata - heaolutunde saavutamiseks järjest suuremaid koguseid. Vajadust kure ja intensiivse heaolutunde järele on nii sõltlasel endal kui ka teistel raske muuta. Kogused küll suurenevad, kuid heaolutunnet, mille pärast ainet esialgu tarvitama hakati, on üha raskem saavutada. Selles faasis vajab inimene uut annust ainuüksi võõrutusnähtude vältimiseks. Spetsialistid nimetavad seda füüsiliseks sõltuvuseks.
Tänu tekkinud sõltuvusele -sellega seotud kehalistele ja vaimsetele mõjudele - on tõeliste vajaduste rahuldamine järjest raskem. Füüsiline nõrgenemine, halb väljanägemine ja võõristust tekitav käitumine kaugendavad teda inimestest, kellelt ta armastust ja toetust (mitte kaastunnet) vajab. Tal on lihtsam rahulduda kiiresti kättesaadava armastuse aseainega, asendusrahuldus muutub järjest ahvatlevamaks.

Füüsiline ja psüühiline sõltuvus
Füüsilisest sõltuvusest on enamike sõltuvusainete puhul võimalik suhteliselt ruttu vabaneda - nii, nagu keha harjub alkoholiga, saab seda ka harjutada alkoholist võõrduma. Füüsilise sõltuvuse teke sõltub mõnuaine olemusest, millest ilmajäämisel tekivad erinevad võõrutusnähud. Rohkem probleeme tekitab sõltuvuse psüühiline külg -- tungiv vajadus uimastit pidevalt ja korduvalt tarbida. Olgu see siis aseaine täitumatute vajaduste rahuldamiseks, puuduliku eneseusalduse korvamiseks või pääsetee ebameeldivatest situatsioonidest ja tunnetest. Psüühiline aspekt on olemas kõikide sõltuvusvormide korral.

Ainega seotud ja mitteseotud sõltuvus
Sõltuvus ei esine ainult alkoholi, uimastite või ravimite kuritarvitamisena - ainega seotud sõltuvusena, vaid ka mängusõltuvuse või söömishäiretena.
Individuaalse kahju suurust ei määrata mitte ainult sõltuvuse liigi järgi, vaid ka näiteks selle järgi:

• millises füüsilises ja psüühilises seisundis on sõltlane enne probleemide ilmnemist;
• milline on sõltuvuse intensiivsus ja kestvus;
• kas ja kuivõrd tõrjutakse sõltlast sotsiaalsetes suhetes - sõprade, sugulaste, kolleegide ja perekonna poolt.

Miks tekib aga mõnel inimesel sõltuvus alkoholist, mõnel uimastitest, televisioonist, õnnemängudest, tööst, söömisest; teisel seevastu aga mitte? Põhjuseid on palju - erinevad on isiksused ja elusituatsioonid, erinevad on ka uimastite liigid.
Sageli kardavad vanemad, et keegi võib nende lapse sõltlasteks muuta, puistates näiteks salaja uimasteid nooruki joogi sisse. Isegi kui selline juhtum aset leiab, ei piisa sellest sõltuvuse tekkeks - see oleks vastuolus kõikide teaduslike tõdemustega.
Tõestatud on, et sõltuvushoiaku säilimisel on määravaks teguriks psüühiline sõltuvus. Psüühiline sõltuvus on aga pikaajalise protsessi tulemus: see ei teki üleöö või ühekordse juhtumi tõttu.

Sõltuvuse põhjused

Täiskasvanu, kes mõistab laste vajadusi ja suudab nende tundeid jagada, on teinud esimese olulise sammu uimastipreventsioonis. Paraku pole suurte inimeste maailmas laste seiklusjanu, väikeste ja suurte sündmuste, unistuste ja fantaasialennu jaoks liiga sageli kohta. Suured tegelevad ennekõike tunnustuse, kinnituse ja toetuse saavutamisega elu tähtsates, "tõsistes" asjades, unustades, et väikesed inimesed elavad pisut teistsuguses maailmas. Lapsed ei seosta tunnustamist alati saavutustega - nad vajavad kinnitust oma unelmatele ja unistustele. Laste ja täiskasvanute erinev maailmanägemine võib olla üheks põhjuseks, miks noorem põlvkond hakkab ühel hetkel pelgupaika ja tunnustust otsima alkoholist, sigarettidest, ravimitest, uimastitest või teistest sõltuvust tekitavatest ainetest.
Sõltuvusohu ja sõltuvuse põhjuseid on rohkem kui üks. Osa neist põhjustest (näiteks keskkond, kus lapsed elavad) ei ole või on vähesel määral vanemate poolt mõjutatavad: kitsad elamistingimused, korter lastevaenulikus elamurajoonis, pikaajaline töötus jne. Töötus toob kaasa stressi kogu perele - kas ma leian jälle tööd, kas mind üldse enam vajatakse, kas raha jätkub?
Need on küsimused, mille varjus võivad laste probleemid jääda tähelepanuta. Lapsed tunnetavad vanematel lasuvat pinget, ei suuda seda aga määratleda ja muutuvad ebakindlaks. Samas suurenevad laste kasvades välised ehk eakaaslaste, sõprusringi, kooliklassi mõjud. Mõjutavad ka ajakirjad, televisioon, iidolid ja teised eeskujud. Niisugust mõju saavad vanemad, sugulased, hooldajad või õpetajad kontrollida ainult piiratud ulatuses.Sellele vaatamata saab palju ara teha
selleks, et oma lapsi sõltuvusohu eest kaitsta. Füüsiliste ja psüühiliste põhivajaduste rahuldamine loob lastele kindla jalgealuse, mis on vajalik paljude raskete sammude tegemisel nende isiksuseks kujunemise teel.

Seljatoe puudumise kartus
Esimestel eluaastatel õpivad lapsed kiiremini ja intensiivsemalt kui hilisemas elus. See on võimalik ainult siis, kui lapsed tunnetavad vanemate toetust nii õnnestumiste kui ka ebaõnnestumiste korral. Kui tekkib usk vanemate armastusse, poolehoidu ja turvalisusesse, saab areneda ka usk iseendasse ja teistesse inimestesse. Laps, kellel usk ja eneseusaldus puuduvad, otsib abi väljamõeldud maailmadest või sõltuvusainetest.
Eneseusaldus on lapsele oluliseks eelduseks kõdust väljumisel. Ilma selleta võidavad hirmud ja laste positiivne uudishimu jääb rahuldamata.
Eneseusalduse ja julguse kasvatamiseks on vaja isiklikke saavutusi ja pettumusi, oma võimaluste ja piiride kogemist. Nii hakkavad lapsed samm-sammult oma maailma vallutama, kogedes kõike seiklusena. Liiga sageli juhtub, et noorukid otsivad narkoäris põnevust lapseeas toimumata jäänud seikluste aseaineks.

Oma vajaduste mitterahuldamise tunnetamine
Armastus ja toetus on lastele sama tähtsad vajadused nagu söömine ja joominegi.
Kui need jäävad rahuldamata, püüab laps leida aseainet mujalt. Tüüpilised "asendustegevused" on näiteks küünte närimine, pöidla imemine, ülemäärane söömine. Nii püüab laps ise head enesetunnet saavutada või endale teiste tähelepanu tõmmata.
Lapsed tahavad, et nende unistusi ja vajadusi tõsiselt võetaks. Tähelepanu kõrvalejuhtimine kas maiustuste, televisiooni, raha, kingituste või millegi muuga, on pseudo-rahuldamine - see ei asenda mõistmist ja toetust. Kui lapsi harjutatakse maast-madalast mugavamalt ja kergemalt kättesaadava asendusrahuldusega, võib sellest saada samm hilisema sõltuvuseni.

Teiste inimeste jälgimine
Lapsed, eriti väikesed, õpivad väga palju täiskasvanute vaatlemise ja jäljendamise kaudu. Paraku võtavad nad üle ka sellised käitumisviisid, mis võivad viia sõltuvushoiakuteni.
Näiteks valu vastu on meil alati olemas tablett, salv või raviküünal, mis valu ara võtab. Televiisor lülitatakse sisse, et mõtteid mujale viia. Üks sügav sigaretimahv ja juba võib jälle jätkata. Stressi ja pahandusi saab klaasi õllega alla loputada...
Nii õpivad lapsed, et raskusteks ei pea alati valmis olema. Kui nad iga päev näevad, et probleemidest vabanetakse näilise kergusega, ei õpi nad otsima raskustele lahendusi.

Hirm maailma hävingu ees
Pöördelised sündmused - vanema kaotus õnnetuse või raske haiguse tõttu, õe või venna surm - asetavad lapsed suurte probleemide ette. Laps ei pruugi juhtunut mõista või mõistab seda ebapiisavalt. Niisuguse sündmuse tõttu tekkinud emotsionaalse koormuse tagajärjed võivad selguda alles palju hiljem. Kui laps sündmusest üle ei saa, võib siingi peituda põhjus sõltuvuse tekkeks.
Ka vanemate lahkuminek võib olla sündmuseks, millega laps raskesti toime tuleb. Lahutus on kõigile asjaosalistele valus ja pöördeline sündmus. Lapse maailm võib kokku variseda, ideaalid ja lootused puruneda. Iga hinna eest kokku jäämine ei ole samuti laste jaoks hea lahendus. Vanemate isiklikud mured ja solvumised moonutavad sellises situatsioonis arusaamist lapse tunnetest. Mõnikord tehakse lastest võitluskaaslased või isegi kohtumõistjad. Neil võib isegi tekkida tunne, et nad on vanemate vahelistes lahkhelides süüdi.
Kui abikaasadel on juba raske rahulikult rääkida peresuhtest, vastutuse jagamisest ja tulevasest suhtlemisest lastega, tuleks oma käitumist eriti kriitiliselt kontrollida. Kui ühiselt edasi minna ei ole võimalik, saavad ema ja isa - kumbki eraldi - laste tervislikule seisundile ja vajadustele ikkagi tähelepanu pöörata.

Märgid, mis viitavad võimalikule sõltuvusohule

Kahjuks ei ole olemas üheseid sõltuvusohu tunnuseid. On siiski märke, millele tuleks pöörata tähelepanu, kuna need osutavad sügavamatele probleemidele.
Võimalikule sõltuvusele, aga ka teistele arenguprobleemidele viitavad:

• passiivsus ja iseseisvusetus,
• puudulik eneseusaldus,
• puudub valmisolek konflikte "üle elada",
• vähene võimekus probleeme lahendada,
• liiga kõrged nõudmised iseendale,
• raskused suhete loomisel.

Kui sellist käitumist esineb pika aja jooksul, tuleks otsida selle põhjuseid. Esmalt võiksid vanemad nõu pidada teiste laste jaoks oluliste isikutega - õpetajatega, kasvatajatega, treenerite ja huvialaringide juhtidega. Kui kahtlused leiavad kinnitust, võib aidata psühholoogide ja nõustamiskeskuste toetus. Nõustamiskeskused töötavad kõigis suuremates linnades.

Seksuaalne kuritarvitamine
Kuritarvitatud lapsed kannavad rasket koormat, neid valdab hingeline kaos. Ühelt poolt saab lapsele osaks pettumus, et tema armastust, usaldust ja uudishimu on kurjasti ara kasutatud. Teiselt poolt ei taha ta katkestada suhteid teda kuritarvitanud täiskasvanuga.
Häbi toimunu pärast ja hirm murda täiskasvanule antud lubadus ning juhtunu avalikustada ei lase lapsel vabalt abi otsida. Sageli juhtub, et ka kõrvalseisjad ei saa või ei taha lapse appihüüdeid ja signaale tõsiselt võtta. Laps näeb ainult ühte võimalust - tuleb ise lootusetu olukorraga hakkama saada.
Kui väljapääsuta olukord kestab pikka aega, võivad kuritarvitamise tagajärjed saata last kogu elu. Tunne, et sa ei saa kedagi usaldada ja et keegi sind ei aita, kõigutavad usku nii iseendasse kui ka teistesse inimestesse. Üheks tagajärjeks võib olla kartlikkus uute suhete loomisel. Vajadus pääseda talumatutest tunnetest ja mälestustest võib viia uimastite kasutamiseni. Uimastisõltlastest naiste hulgas leidub palju neid, keda nende lapsepõlves või varases nooruses seksuaalselt kuritarvitati.
Perekonnad, kus on esinenud seksuaalset kuritarvitamist pereliikmete, sõprade või võõraste poolt, vajavad abi. Sellist abi pakuvad peaaegu igas suuremas linnas usalduse põhimõttel töötavad nõustamiskeskused.

Väikesed lapsed, väikesed mured
...suured lapsed, suured mured. Täna ei peegelda see vana ütlus enam kogu tõde. Olgu laps suur või väike, vanemate ja laste jaoks on nende mured alati suured. Lastele näivad tõkked mõnikord ületamatud. Kui ise enam hakkama ei saa, on hea tunda, et keegi sind veidi toetab. Sageli on tarvis ainult pisut abi ja edasine tuleb juba nagu iseenesest.
Nii on see igas vanuses. Laps vajab alati oma vanemate armastust, aja jooksul muutub ainult selle väljendamise viis. Esimestel aastatel vajab laps täielikku turvalisustunnet. Mida aeg edasi, seda enam aga tähelepanelikku toetust, mis julgustaks uudishimu rahuldama ja kogemusi hankima. Vanema toetavat kätt peab laps tajuma nüüd tagaplaanil, mitte enam otseselt nägema ja märkama.

Lapsed tahavad ise hakkama saada
Usaldus tekkib siis, kui laps saab tunda armastust ja turvalisust ka tülide puhul ja kui ta teab, et häda korral on alati keegi, kes teda aitab. Tasapisi kasvab tema julgus maailma tundma õppida, kogemusi saada ja ka vigu teha. Lapsed, kes tunnevad toetavat armastust, õpivad aja jooksul uskuma iseendasse. Eneseusk on parim sõltuvuse vastane kaitse.
Eneseusaldus eeldab aga ka seda, et lastel on võimalus ennast ja oma jõudu proovida. Nii õpivad nad tundma oma tugevusi ja nõrkusi, oma võimeid ja piire. Kui midagi ei suju, ei pea vanemad kohe sekkuma, vaid pigem julgustama last veelkord üritama. Esimest, raskeimat sammu, võiks ehk ainult vähese abistamisega kergendada. Oluline on, et laps tunneb, et ta sai asjaga üksi hakkama. Mõõdukas kütus innustab suurema rõõmuga edasi tegutsema. Tüütavad märkused nagu "nii ei saavuta sa seda mitte kunagi" ei tee last mitte ainult nukraks ja kartlikuks, vaid võivad mõjuda ka alandusena, just lastel on vahel üsna väikeste asjade puhul suur auahnus - nad tahavad ise hakkama saada.
Aja jooksul kujuneb lapsel välja usk iseendasse, ta omandab eneseteadvuse ja püüdleb suurema sõltumatuse poole. Vanematele võib see olla valulik ja hirmutav kogemus. Vanemlikust hoolitsusest vabastamine ja lapse iseseisvuse tunnustamine võib osutuda raskeks ülesandeks.
Iga lapsevanem peab ise otsustama, millise arenguvabaduse ta oma lapsele annab. Ülemäärane vabadus võib osutuda kahjulikuks, see võib tähendada vanematepoolset hooletussejätmist. Sobivaid piire aitavad leida vestlused teiste lapsevanematega näiteks koolis või lasteaias.

Kasvatamine kui sõbralik saatmine
Pole olemas kasvatusmeetodit, mis tagaks selle, et teie lapsest ei saa sõltlast. Kuid on üks põhimõte, mida vanemad võiksid järgida - see on kasvatamine kui sõbralik saatmine. Saatmine tähendab juures olemist. Ainult siis saab laps isikliku kogemuse võrra rikkamaks, kui ta tohib ise, ilma hoolitseva ette hoiatamiseta asju proovida. Miks mitte sedagi, kuidas liiv maitseb.

Saatmine tähendab ka distantseeritud huvi. Lapse saladuste austamine, tema asjadesse mittesekkumine ei tähenda ükskõiksust, vaid lapse iseseisvusest lugupidamist.

Saatmine võib tähendada ka vastuolu. Sõbralikkus ei pea väljenduma "ahviarmastuses": vajadusel tuleb seada nende tegevusele piirid ja nende seisukohtadele sõbralikult, kuid kindlalt vastu vaielda.
Saatmine tähendab hoolimist ja kaasa tundmist - koduvälises maailmas peituvad ka halvad kogemused ja pettumused, mille eest vanemad oma lapsi kaitsta sooviksid.

Lapsed õpivad ütlema "Jah!" ja "Ei"
Kasvades saab laps teadlikuks sellest, mida ta tahab ja mida mitte. Ta ei õpi mitte ainult oma huve ara tundma, vaid neid ka väljendama. Vanemad peavad oma last juba väikesest peale julgustama ning õpetama 'jah' ja 'ei' ütlema. Nii suudab laps keelduda ka siis, kui keegi üritab teda ara kasutada või ahvatleda vastumeelsele tegevusele. Miks mitte lubada lapsel keelduda onule või tädile kombekohast musi andmast, olgugi et see võib tunduda sugulaste suhtes ebaviisakas. Kes on kord õppinud 'ei' ütlema, suudab 'ei' öelda ka teiste survele ja uimastitele

Lapsele tuleb anda võimalus - seda ka konfliktide korral.
Laps väljendab oma tahet talle iseloomulikul moel. Mõnikord võib tüütu ja arusaamatu trots olla isiksuse kujunemise väljenduseks. On enesestmõistetav, et selle etapi juurde kuuluvad ka konfliktid.
Oluline on see, et lapsed ei tunneks end võimalustest ilma jäetuna. Pahatihti nende vajadusi lihtsalt ignoreeritakse, iga eksimuse puhul ähvardatakse karistusega või välditakse peres konfliktseid jututeemasid.
Kui konfliktil on vaid kaks lahendust, kas alistumine või väljaheitmine, kalduvad lapsed vanematega konflikte vältima kui neile lahendusi otsima.
Lapse respekteerimine tugevdab tema kui isiksuse väärtushinnanguid. Lapsed, kes tunnetavad täiskasvanute poolset respekti, tulevad püsivate kahjudeta välja suurematestki tülidest - isegi kui nad näivad pärast tusased ja kangekaelsed.

Piiride kindlaksmääramine
Isiklike kogemuste hankimisel põrkub laps paratamatult vastu piire, mida teised, näiteks mängukaaslased, talle seavad. Võitlus ilusama liivakoogivormi pärast õpetab lapsi üksteisega arvestama. Ka ema ja isa peavad märku andma, kui laps on lähedal nende valuläve ületamisele - kui vanemate vajadustest ei hoolita, eksitakse mängureeglite vastu või kui asi muutub eluohtlikuks.
Paljud vanemad kalduvad oma vajadusi laste omadele allutama. Mõnikord on see hädavajalik, aga see ei peaks saama reegliks. Vanematel on oma vajadused ja õigus sellele, et nendega arvestatakse. Laste ja vanemate nõudmiste kokkupõrkumisel ei ole kuldse kesktee leidmine alati kerge ja selle otsimisel tuleb ette väikeseid ja suuri konflikte.
Konflikt on oluline suhtlemisvorm. Lapsed avastavad sel moel oma ja ka teiste piirid, kuna tegemist on vastakate huvide ja vajadustega. Konflikti õnnestunud lahendus eeldab, et vanemate kehtestatud piirid on mõistlikud ja järgitavad. Piiride kehtestamine ei tohiks olla ainult lastevanemate jõudemonstratsioon.

Konfliktide lahendamise tähtsamad reeglid:

• Kas koht, aeg ja ümbrus sobivad konfliktile õige lahenduse leidmiseks? Konflikte tuleks lahendada siis, kui kõigil osalistel on selleks aega.
• Kas kõik konflikti osapooled tunnevad, et nende probleeme ka tõepoolest käsitletakse? Proovige vaidluse objekt täpselt sõnastada: milles on asi tegelikult ja kas jutuks tuleb konflikti tõeline põhjus? Või on kellelgi tunne, et tema vajadusi ignoreeritakse?
• Igaüks räägib enda eest! Tähtis on see, mida laps ise arvab, mitte see, mida vanemad lapse sõnadest välja loevad. Kui vanemad millestki aru ei saa, saavad nad küsimusi esitada ja lapsega koos teemat arutada.
• Igal probleemil on mitu võimalikku lahendust. Alguses tuleb kokku koguda kõik võimalikud lahendusvariandid, neid ennatlikult hindamata ja kõrvale heitmata.
• Ka lapsed peavad esitama oma ideed. Ainult siis, kui nad tunnetavad oma rolli lahenduse otsingul, mõistavad nad oma seost lahendustega.
• Valige koos lastega välja need lahendused, millega igaüks võiks midagi saavutada.
• Ühiselt leitud lahendused on seda väärt, et need ühiselt ellu viidaks. Igaüks peab jälgima, et vestlusele järgneksid ka reaalsed teod. Otstarbekas on kohe pärast kokkuleppele jõudmist ülesanded laiali jagada.
• Peresuhted on pidevas muutumises. Leppige lastega kokku, et teatud aja pärast kontrollitakse üheskoos konflikti lahenduse mõju ja edukust. Vajaduse korral tehakse parandusi.

Lapsed tahavad mängida teiste lastega - aga ka vanematega
Lapsed vajavad mängu oma kehaliseks, vaimseks ja sotsiaalseks arenguks. Enamik lapsi leiab teistega kiiresti kontakti ja tahab nendega mängida. Kartlikku last aitab see, kui vanemad mänguväljakul või mujal koos temaga teiste laste juurde lähevad. Vanemate toetus julgustab last looma suhteid omavanustega, lubades samas lapsel ka oma sõbratare ja sõpru koju külla kutsuda. Lapsed tahaksid aga mängida ka oma vanematega, kuigi see võib osutuda raskeks ülesandeks. Isa võib mängu ajal mõttesse jääda või tahab poeg jalgpalli mängida just siis, kui vanem teeks meelsamini midagi rahulikumat. Mängust saab sellisel juhul töö ja stress. Vanemad peaksid siingi oma tundeid ja vajadusi silmas pidama. Parem korraldada üheskoos üritus, mis kõigile rõõmu valmistab, kui tegelda lastega nagu muuseas ja ilma neile pühendumata.

Vanemad on lastele eeskujuks
...ka suhtumises alkoholi, suitsetamisse või teistesse sõltuvusainetesse. Seda eelkõige lapse esimestel eluaastatel, kui ta võtab kõiges vanematelt eeskuju.
Kindlasti tuleb vältida illegaalseid uimasteid. Psühhoaktiivseid ravimeid (uinuteid, rahusteid, valuvaigisteid) tuleks tarvitada vaid erandkorras ja etteantud koguses. Alkoholi ja sigarette ei tohi kasutada probleemide leevendamiseks, samuti mitte pidevalt ja suurtes kogustes.
Lapsed on head jälgijad. Nad jätavad meelde, kuidas täiskasvanud end teistega üleval peavad. Kas ja kuidas nad konflikte lahendavad või kuidas käituvad rasketes olukordades.
Mitte ainult isad ja emad, vaid ka kõik teised, kes tahavad olla lastele eeskujuks, peavad oma käitumist kontrollima. See ei tähenda täiuslikku ja eksimatut käitumist. Vanemad ei ole inglid ja lapsed tohivad seda ka märgata.

Lapsed tahavad ise probleeme lahendada
Parim aeg iseseisvuse harjutamiseks on varane lapsepõlv. Vanemad peavad seda oma lapsele võimaldama. Kas ema sekkub kohe, kui laps on kingapaeltega hädas ning seob need kinni, või jätab ta lapsele proovimiseks aega ja aitab alles siis, kui on selge, et laps ise hakkama ei saa? Juba väikesed lapsed teeksid meeleldi palju asju ise: paneksid riidesse ja peseksid ennast, määriksid võid leivale, sulgeksid majaukse jne - kui ainult vanematel nii sageli nii kure ei oleks. Et aega võita, eelistavad vanemad tegutseda ise ja võtavad nii oma lastelt võimaluse iseseisvaks arenguks.
Vanemad peaksid oma last julgustama - nii tihti kui ta tahab ja suudab - igapäevaseid väikesi toimetusi ise tegema. Seda ka siis, kui see vahel veidi kauem aega võtab. Kogemus, et harjutades tuleb asi järjest paremini välja, on parim kosutus lapse eneseteadvusele. Nii õpib ta nägema ebaõnnestumist mitte hirmutava ja ülesaamatu takistusena, vaid ajendina veelkord proovida. Eneseteadvus on veel tähtsam pettumustega toimetulekuks. Pettumusi võivad valmistada väga erinevad olukorrad. Näiteks see, kui parim sõbratar temaga enam mängida ei taha või kui teda koolis veidra soengu pärast narritakse. Iseseisva tegutsemise harjutamine nõuab lapselt valmidust ülesandeid ja probleeme ise lahendada. Siis ei tundu hiljem ette tulevad ülesanded koormavad ja tegutsemist ei lükata edasi ega jäeta teiste kända. Harjumus iseseisvalt tegutseda ja probleemidele lahendusi otsida on heaks eelduseks hoiduda hilisemas elus alkoholist, uimastitest ja teistest sõltuvusainetest.

Nõudmistel peab olema sisu
Mõningad ülesanded on lapsele vastumeelsed, sest ta ei saa nende mõttest aru. Vanemad peaksid küsima, kas sellel, mida nad oma lapselt nõuavad, on mõte ja kas võiks last mõnest nõudmisest säästa. Näiteks, kas on mõttekas nõuda mänguasjade koristamist õhtul, kui laps nendega hommikul kohe edasi mängib? Ka mõnedes koolis esitatavates nõudmistes ei näe paljud lapsed mõtet. Seda olulisem on lapsele selgitada nõudmisega kaasnevaid tulemusi ja nende vajalikkust.
Lastele, kes koolikoormuse kõrval tajuvad vanemate kõrgeid ootusi, võivad uimastid tunduda ahvatleva väljapääsuna. Kooliprobleemidega lapsed haaravad järjest sagedamini sigarettide, aga ka valuvaigistite ja ergutusvahendite järele, et koormust paremini taluda või oma võimekust koolis tõsta. Mõtestatud tegevus, mis tuleneb lapse enda initsiatiivist, võib kaitsta sõltuvuse eest. Laste- ja noortegrupid, mille eesmärk on loomade või looduse kaitse, sotsiaalne või sportlik mäng, vähendavad vanemate koormust ja annavad laste tegevusele mõtte ning kindlustunde. Vanemad ja hooldajad saavad aidata lastel niisuguste gruppidega liituda.

Lapsed ja sõltuvusained
Põhimõtteliselt peaksid vanemad nii kaua kui võimalik ara hoidma laste igasuguse kokkupuute sõltuvusainetega. Pikema aja jooksul ei saa seda aga vältida. Sõltuvusaineid ei peaks käsitlema kui midagi "salapärast": see tekitab ainult uudishimu ja omistab sõltuvusainetele "millegi erilise" maine.

Mõned soovitused vanematele:

• Kui laps ootab tunnustust või toetust, ärge tasuge telerivaatamise või maiustustega.
• Ärge saatke last sigarette tooma või alkoholi ostma.
• Ärge liialdage alkoholiga, kui teie laps on lähedal.
• Ärge jätke korterisse järelevalveta alkoholi ülejääke, nt. pärast perekonnapidu.
• Lapsed vajavad rahusteid ainult meditsiiniliselt põhjendatud juhtudel. Arutage olukorda üksikasjalikult lastearstiga. Jätkuvate kooliprobleemide ja käitumishäirete korral küsige abi nõustamiskeskusest.

Kasulike linke:
AIDS-i Ennetuskeskus http://www.aids.ee
Eesti Pereplaneerimise Liit (sh Noorte Nõustamiskeskused) http://www.amor.ee
Narkoinfo http://www.narkoinfo.artun.ee/
Terviseveeb: Alkohol ja narkootikumid http://www.inimene.ee/pages.php3/2101

Selle trükise väljaandmist toetab Euroopa Liit
Materjal avaldatakse Bundeszentrale für gesundheitliche Aufklärung loal.
Tellija: Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium. Kujundus: Inorek & Grey.

Fotod: Focus / Toomas Tuul, Didzis Kadaks, Esta Froch, Kalle Veesaar, Andres Teiss, Tiit hunt, Kaido Haagen.

Kaanefoto: Taivo Tenso / Parunid & Von'id. Trükikoda: Iloprint.

Vt. ka broshüür "Ma tahan oma last narkootikumide eest kaitsta"