Karmen Tammiste
Katrin Siirak
HJ-21

Alljärgnev ettekanne põhineb artiklite seerial Social Insurance Survey, mis ilmus ajakirjas The Economist käesoleva aasta oktoobrikuus. Sotsiaalkindlustuse küsimus on jätkuvalt problemaatiline nii OECD maades kui Ameerika Ühendriikides. Kuigi süsteemid on erinevates maades erinevad on maailmas üleüldine sotsiaalkindlustusealane kriis, kust püütakse leida väljapääsu.

Esimest korda anti riigi poolt välja pension 1889. aastal ja idee algatajaks oli Preisi riigipea Otto von Bismark. Seejärel tekkisid sotsiaalkindlustussüsteemid vähehaaval ka teistes Euroopa riikides ja USA-s. Tänapäeval võtab sotsiaalkindlustus enda alla ligi poole valitsuse eelarvest ja umbes 1/6- 1/3 rahvuslikust koguproduktist. Kuigi probleem on väga terav püüavad jõukamad riigid veel siiski silma kinni pigistada ja oma sotsiaalkindlustuse süsteemi muuta, kuid vaesemad riigid on pidanud juba esimesi samme sellel teel asuma.
Tänapäeval on ikka veel käigus sotsiaalkindlustussüsteemid, mis on kujundatud sajandialguse tingimustele vastavalt. Kui esimene pensionisüsteem loodi siis oli keskmine eluiga 45 aastat, kui pensionieaks oli 65. Tänapäeval on keskmine eluiga juba 76, kuid vanaduspensioni saab enamikus riikides ikka 65 aastaselt või isegi nooremalt.

Kui nn. heaoluühiskonnad tekkisid, siis oli suur osa nende elanikkonnast vaene. Tänapäeval see enam nii ei ole. Lisaks sellele sotsiaalkindlustussüsteemid, mis tänaseni kehtivad loodud ühiskonnakorralduse tingimustes, kus mehed käisid tööl, naised hoidsid kodu ja lahutuste ja töötuse protsent oli väike.

Nüüd seisab maailm olukorra ees, kus elanikkond vananeb, sest nn. beebi buumi generatsioon jõuab pensioniikka ja sündimus kahaneb märgatavalt. Kui praegustest sotsiaalkindlustuse tavadest jätkuvalt kinni peetakse siis riigid peavad pensionite peale tunduvalt rohkem raha kulutama, mille tulemusena tõusevad kiiresti ka maksud. Kuna vanem elanikkond on ka põhiline tervishoiusüsteemi koormaja, siis tähendab see töötava elanikkonna maksukoormuse tõusu. Kuna vanurite tervisehoolekande raha finantseeritakse suurelt osalt maksudest, siis kujutab nii suur maksukoormus riikide majandusele mitmeid ohte. See ei vähenda mitte ainult majanduslikku konkurentsivõimet, vaid võib põhjustada ka konflikte beebi buumi generatsiooni ja nende laste ja lastelaste põlvkondade vahel, kuna viimased tõstavad mässu suureneva maksukoormuse vastu.

Paljudes maades ollakse arvamusel, et praegune sotsiaalkindlustussüsteem tegelikult mitte ei paranda teatud ühiskonnagruppide olukorda vaid muudab probleemid hoopis teravamaks. Näiteks Saksamaal, kus rohkem kui 10% tööjõulisest elanikkonnast on töötud moodustab sotsiaalmaks juba 20% töötajate sissetulekust ja demograafilistest asjaoludest lähtudes on oodata selle suurenemist 30%-le.

Samal ajal ei innusta sellised soodsad sissetulekud tööd otsima ja nii muutuvad nad üha enam sõltuvaks riigi poolt pakutavast abist. Lisaks sellele arvatakse, et suured toetused üksikemadele soodustavad selliste laste sündi, keda emad endale tegelikult rahaliselt lubada ei saaks ja tihti on abiraha saamine ka põhjuseks abielust hoiduda.

Kõige mõistlikum oleks sotsiaalkindlustussüsteemi reformimisel jätta kõrvale ideoloogiad ja ideaalid ning keskenduda süsteemi väljatöötamisele, mis tõesti toimib. Loomulikult peab iga maa järgima oma väärtushinnanguid süsteemi reformimisel, kuid kultuuride erinevused ei olegi alati nii määravad kui neid üles paisutatakse. Samas saab erinevaid süsteeme omavahel võrreldes paljuski selgeks mis toimib ja mis mitte. Siin kerkib väga tugevalt esile võimalus, et erasektor saaks võtta üle palju sellest, millega on siiani tegelenud valitsus. Kuid samas peab meeles pidama, et on asju mida riiklik sektor on võimeline erasektorist paremini korraldama või mida ainuüksi riik saab teha. Paljudes arenenud riikides on erasektori osakaal sotsiaalkindlustussüsteemis viimasel ajal tunduvalt tõusnud.

Erasektori kindlustusfirmad on väga huvitatud sellest suurest lisavõimalusest oma äritegevusele. Hiljutine ühinemislaine pankade, kindlustusfirmade ja fondide seas ja Ameerika finantsorganisatsioonide globaliseerumine oli tingitud osalt ootusest, et indiviidi isiklik vastutus oma rahalise olukorra eest kasvab.

Tegelikkuses on valijaskond sotsiaalkindlustussüsteemi privatiseerimise vastu, kuigi see tähendaks väiksemat maksukoormust. Ka erasektor ise ei ole täielikult veendunud selle plaani edukuses.

Turutõrgete tõttu nõuab sotsiaalkindlustuse privatiseerimine mingisugust valitsusepoolset regulatsiooni, et süsteemi toimima panna. Nende regulatsioonide õige juurutamine ongi sotsiaalkindlustussüsteemi tuleviku üks võtmeküsimusi.

Sotsiaalkindlustussüsteemi kriisist välja toomine eeldab erasektori osaluse efektiivsuse täpset määratlemist ja pensionisüsteemi põhjalikku reformimist. Samuti tuleb mingil viisil inimeste ootusi kõrgetele pensionitele summutada.

Järgnevalt vaatleme sotsiaalkindlustuse eri valdkondade võimaliku erastamisega seonduvaid aspekte.

Pensionikindlustus

Enamikus riikides võeti vanaduspension kasutusele, et vähendada vaesust vanade inimeste seas. Tänapäeval on lääneriikides levinuim süsteem enamasti nn pay-as-you-go skeem, kus pensionideks vajaminev raha tuleb praeguste töövõimeliste inimeste makstud maksudest. Arvestades üha jätkuvat rahvastiku vananemist, on antud variant ennast ammendamas ning analüütikute meelest on ainus lahendus pensionikindlustuse erastamine.

Praegu on pensionikindlustuse erastamise vastu kolm põhilist argumenti:
1. Ise oma pensionisse investeerimine on liiga riskantne, kuna sõltub oluliselt börsikõikumistest. Tänavuaastased kriisid on seda küllaltki hästi näidanud. Samuti ennustavad mitmed Wall Streeti analüütikud, et aktsiahinnad langevad, kui pensionile jäävad beebiboomerid turgudesse investeeritud raha välja võtavad.
2. Inimesed võivad mitte säästa küllaldaselt raha, kui see on jäetud nende enda otsustada. Põhjuseks on kas ebapädevus investeerimisega seotud küsimustes või lootus, et riik ei lase neil ometigi nälga surra. Näiteks hiljuti O. Mitchelli ja J. Moore poolt läbi viidud uurimus näitas, et ameeriklased peaksid oma brutotulust säästma 16% või rohkem, et pensionieas säilitada senist tarbimisvõimet, kusjuures vaesemad peaksid säästma 38%. Praegu ei säästa 31% töövõimelistest ameeriklastest sentigi oma pensionipõlve kindlustamiseks. Samal ajal, kui lääneriikides töötavad inimesed eriti säästa ei saa, on vanadel inimestel rohkem raha kui elamiseks tarvis. Näiteks enamikes rikastes OECD riikides on üle 65-aastaste sissetulek suurem kui alla 30-aastastel, mis tähendab, et pensionipõlves elustandard tegelikult kasvab.
3. Erasektor ei loo mehhanismi, mis garanteeriks, et praegused maksjad antud panuse tulevikus ka tagasi saavad.

Pay-as-you-go süsteemide alternatiiv võiks olla investeerimisfondid, kuhu inimesed maksaksid vastavalt sellele, kui palju neil on võimalik säästa. Eristatakse kahte liiki pensionifonde:
1) määratud kasumiga fond (defined-benefit fund), kus tulevane pension on seotud sissemakstava summaga;
2) määratud osalusega fondid (defined-contribution fund), mis jagunevad kaheks. Esimestes maksab inimene fondi raha ja investeerimine delegeeritakse professionaalsetele maakleritele (selline süsteem on näiteks Suurbritannias erapensionite puhul). Teist tüüpi fondides on maksjal võimalik ise valida, millistesse fondidesse ja aktsiatesse tema raha paigutatakse.

Määratud kasumiga fondides on tulevase pensioni suurus on küll kindlamini määratletav, kuid saadav pension võib olla suhteliselt väiksem kui määratud osalusega fondides. Viimatimainitute eeliseks on ka investeerija võimalus saadavat tulu mõjutada ja kontroll varade üle. Kui aga inimesel jääb puudu finantsalastest teadmistest, on need fondid tunduvalt riskantsemad Üheks võimalikuks tulevikulahenduseks oleks näiteks on Nobeli preemia laureaadi Bill Sharpe'I poolt välja töötatud webipõhine programm SAGEIS. Inimene sisestab andmed selle kohta, millist pensioni ta tahab tulevikus saada ja kui suurt riski ta on valmis võtma ning programm arvutab välja kui tõenäoline soovitav eesmärgi saavutamine on.

Erapensionifondide kõige suurem puudus on, et tegelikkuses on väga raske panna inimesi tuleviku nimel suurt hulka raha säästma. Näiteks tehti Austraalias pensionifondidesse investeerimine esimese viie aasta jooksul kohustuslikuks. Kokku investeeriti küll 110 biljonit USD, kuid samal ajal suurendasid inimesed laenuvõtmist samapalju, kui investeerisid. Siit tekibki probleem, mida teha inimestega, kellel ei ole võimalik säästa. Samas, kui valitsus nende pensionid kinni maksaks, suurenevad riigi kulud ja vaesus süveneks. Samuti ei õhutaks see vaeseid otsima paremini tasustatud tööd, kuna nad peaksid siis ise oma pensionite eest maksma hakkama

Poliitiliselt kõige suuremaks probleemiks on üleminek pay-as-you-go süsteemidelt. See generatsioon, kes kaotab võimaluse riigilt pensioni saada, peab ikkagi rahastama juba pensionilolevate beebibuumerite põlvkonda. Samas vähendab iga mitteriiklikku pensionifondi suunatud sent seda summat, millest maksta pensione praegustele pensionäridele. Ka on uute pensionisüsteemide kasutuselevõtmine üsna kallis. Näiteks Argentiina uue pensionisüsteemi juurutamiseks kulutati 1994.a. ligikaudu 600 miljonit USD, millest enamik läks reklaamikampaaniatele. Mexico uue pensionisüsteemi rajamiseks kulus 1997.a. ligi 500 milj USD. Samas Boliivias ei maksnud uue süsteemi kasutuselevõtt midagi, kuna valitsus lihtsalt jagas inimesed kahe pensionifondi vahel.

Praegu peetakse parimaks näiteks pensionisüsteemi korraldamises Tðiilit. 1981.a. mindi seal tööministri Jose Pinera eestvedamisel üle pay-as-you-go süsteemilt fondide süsteemile. Süsteem töötas nii, et inimesed pidid kohustuslikus korras maksma 10% oma aastasissetulekust nn pensioniarvele, mida nad omasid ja kontrollisid. Hoolimata sellest, et süsteem on kodumaal üsna populaarne (esimese 15 aasta jooksul oli kasum 13%), on siit-sealt hakanud kostma kriitikat, kuna tänavu on olukord aktsiaturgudel kõvasti halvenenud ning fondid jäänud kahjumisse. Kirjeldatud skeem kehtib ainult nende kohta, kes töötavad ametlikult, seega 2,5 milj riigi 5,6 miljonilisest tööjõulisest elanikkonnast. Süsteemiga võivad ühineda ka mitteametliku sfääri töötajad, kuid enamasti nad seda ei tee. Arvestada tuleb ka asjaolu, et paljud neist töötavad põllumajanduse valdkonnas ega teeni eriti palju.
Fondide mänedzheridele on seatud valitsuse poolt ranged piirangud välismaale investeerimise osas, ka praegu läheb 99% fondide investeeringutest Tðiili.

Tervisekindlustus

Tänapäeva lääneriikides on tervisekindlustuses klassikalised vastandid Suurbritannia ja USA. Suurbritannias korraldab tervishoiuteenuseid riiklik National Health Service (NHS), USA-s on valdavalt erapakkujad ning riik rahastab ainult vanadele ja vaestele mõeldud tervishoiuprogramme Medicare ja Medicaid. Suurbritannias kulutatakse terviseteenustele 7% SKT-st, USA-s 14%, mis on OECD riikidest kõrgeim näitaja. Eratervisekindlustuse kriitikud teevad siit järelduse, et ameeriklased kulutavad sama väärtusega teenuse peale poole rohkem raha (vt lisa 1).

Tegelikkus on loomulikult palju komplitseeritum, kui statistilised arvud. Inglased on küll NHS-ga enam-vähem rahul, kuid samas kurdavad pikkade järjekordade üle. Samas ameeriklased maksavad küll rohkem, aga seal on ka uued ravimid ja tehnoloogiad palju varem saadaval. Samal ajal ei saa märkimata jätta, et USA-s on riigi osakaal meditsiinikulutustes kasvanud ligi 50%-ni, võrreldes 25%-ga 1960-ndatel aastatel. Praegu prognoositakse ka kasvu jätkumist seoses sellega, et vananev babyboomerite põlvkond kasutab aina enam Medicare teenuseid. Samuti on riik hakanud järjest rohkem reguleerima erapakkujate tegevust, näiteks sätestades miinimumhulga teenuseid, mida erapakkuja peab võimaldama.

Kogu maailmas on riigi osakaal meditsiinis väga suur. Kulud on väga suured ning Ameerikas prognoosib Tervise ja Inimressursside Amet tervisekulude kasvu kahekordistumist 2007. aastaks. Samasugust kasvu on oodata ka teistes riikides, kuna rahvastiku vananemine toob kaasa terviseteenuste nõudluse kasvu. Täiesti erapakkujatest koosnev tervishoiuteenuste turg oleks ka ilmne utoopia, sest sellisel juhul puuduks vaestel inimestel täielikult võimalus end ravida (juba praegu ei ole tervisekindlustust 40 miljonil ameeriklasel). Põhiline probleem eraravikindlustuses on võimatus prognoosida, kui palju kindlustajalt raha võtta. Kindlustusfirmade kahjuks on asjaolu, et inimesed teavad oma tervisest ise rohkem kui firma. Järelikult ei või kunagi teada, kui suureks kasvavad kindlustatu ravikulud ja kui inimene on väga palju haige, tähendab see, et kindlustusfirma poolt makstavad ravikulud ületavad inimese sissemakseid, mis kindlustusfirma jaoks tähendab kaotatud raha. Kindlustusfirmade jaoks on ebasoodne ka inimeste hooletu mõtteviis, et kui ollakse end kindlustanud, ei teki ravi eest maksmisega probleeme, seega ei pöörata eriti hoolikalt tähelepanu oma tervisele.

Tervisekindlustuse teiseks kitsaskohaks on pikaajalised maksed. Viimasel ajal võetakse meditsiinis kasutusele järjest rohkem tehnoloogilisi uuendusi ja uusi ravimeid, mis suurendab pakutavate võimaluste hulka ja kvaliteeti. Samal ajal tõstab see ravi hinda, mida pikaajalise kindlustuslepingu korral on suhteliselt raske prognoosida. Seetõttu kas tõstetakse kindlustusmakseid või piiratakse kindlustusega kaetavate raviteenuste hulka. Üks võimalusi on asendada pikaajalised poliisid lühikeseks perioodiks müüdavatega. Siin tekib aga probleem vanade inimestega, kellel on suhteliselt väike sissetulek ning kes tegelikult kasutavad rohkem raviteenuseid. Austraalias on antud probleemi lahenduseks keelatud kehtestada vanadele inimestele kõrgemaid kindlustusmakseid kui noortele. Samas ei ole noored eriti huvitatud eratervisekindlustusest, hoolimata sellest, et neile pakutakse erakindlustusfirmas kindlustamisel riiklikku soodustust 30%. Austraalias on eratervisekindlustuse põhilisi maiuspalasid võimalus saada arsti juurde ilma järjekorrata, aga noored inimesed ei ole sellest eriti huvitatud. Põhiliselt tahavad nad olla kindlustatud esmaabiga, mille riik niikuinii kinni maksab.

Kindlustusfirmade jaoks raskendab kulude prognoosimist ka nn moraalne õnnemäng. Kindlustuse eest maksnud inimesed leiavad olevat õigustatud nõuda maksimaalset teenindamist ja käivad arsti juures ehk rohkemgi kui vaja. Samal ajal kipuvad arstid patsiente üleliia ravima, et saada võimalikult suurt tulu. Siin on võimalik saavutada teatud kontroll, kuna makseid tehakse aastakaupa. Kindlustusmaksed võivad olla seotud kasutatud raviteenuste mahuga. Kui inimene kulutab rohkem, peab ta juurde maksma ja kui ta teatud perioodil arsti juurde ei pöördu, makstakse talle teatud boonust. Antud olukorras kindlustusfirmat ja valitsust võrreldes selgub, et valitsuse risk on suurem, kuna puudub side selle vahel, kui palju ravi konkreetne indiviid vajab ja kui palju ta riikliku maksuna tervisekindlustust maksab. Tegelikkuses maksavad noored, hästi teenivad ja suhteliselt terved maksumaksjad maksavad kinni vanade ja vaeste ravi, kelle panus tervishoiu eelarvesse on oluliselt väiksem.

Üks võimalik lahendus oleks tekitada inimestes motivatsiooni ise oma terviseteenuste tarbimist reguleerida. See võiks küll vähendada riigi kulutusi tervishoiule, samas aga tekitab see negatiivse efekti, kui inimene raha kokkuhoidmise pärast ka tõsise tervisehädaga arsti juurde minemata jätab. Fikseeritud tasumäärade koorem langeks sellisel juhul põhiliselt vaestele. Alates 1990.aastast on riigi osa tervishoiukulutustes kontrolli all hoitud peamiselt tänu nn kahepoolsele maksmisele, kus indiviid maksab ise kinni osa arstivisiidist või operatsioonist. Rohkem on seda põhimõtet rakendatud ravimite osas.

Teine võimalus riigi tervishoiukulutuste vähendamiseks oleks välistada tervisekindlustuse süsteemist need inimesed, kes on piisavalt rikkad , et ise enda eest tasuda. Näiteks Tðiilis võivad inimesed mitte maksta makse riikliku tervisekindlustuse raames, vaid minna üle eratervisekindlustuse süsteemi. Kahjuks ei ole see toonud kaasa kulude vähenemist. Paljud inimesed läksid üle odavatele eratervisekindlustustele, aga jäädes tõsiselt haigeks, tulid riigi süsteemi tagasi. See pani riigi kõige halvemasse võimalikku olukorda, mida iseloomustasid eelkõige madalam ressursside laekumine ja suurem risk. Saksamaal on Tðiili pretsedendi vältimiseks keelatud neil, kes on otsustanud eratervisekindlustuse kasuks, hiljem riikliku süsteemiga liituda.

Tänase seisuga tundub, et terviseteenuste valdkonnas (haiglad jne) on olemas täiesti reaalne võimalus erasektori kaasamiseks, kus võib-olla parim lahendus baseeruks omavahel võistlevatel erapakkujatel. Tervisekindlustuse osas on olukord tunduvalt keerulisem. Esialgu paistab, et kõige efektiivsem oleks skeem, kus kindlustuses põhilist rolli mängiksid jätkuvalt riiklikud fondid, samas lisanduksid erafirmad. See annaks inimestele suurema võimaluse kontrollida ja mõjutada seda, kui palju millelegi kulutatakse. Üks suhteliselt uus idee on riikliku tervishoiueelarve andmine erainstitutsiooni valitseda, mida juhiksid rahva poolt valitud ametnikud.

Sotsiaalkindlustus

Sotsiaalkindlustuse all on täpsemalt mõeldud invaliidsuspensioni, kreeditorikindlustust ning töötu abiraha. Nimetatud valdkonnad on kindlustusfirmade jaoks ühed riskantseimad.

Enamikes OECD riikides on invaliidsuspensionid üheks kiiremini kasvavaks valdkonnaks, kus riigi osa järjest suureneb. Näiteks Suurbritannias on viimase 20 aasta jooksul kasvanud invaliidide hulk ja nendele tehtavad kulutused neljakordistunud. Tänavu aasta alguses erastati Hollandi invaliidsuspensionide süsteem, mida peetakse maailma üheks heldemaks. 1993.a. sai invaliidsuspensioni igast seitsmest täiskasvanust üks. Olukorra lahendamiseks karmistati invaliidsuse määrasid, kuid efekt oli üsnagi väike. Edaspidi hakkas valitsus kompenseerima tööandjatele töötajate kindlustusmakseid, mis põhines tööandja minevikul. Iga firma, kes sai sõlmida parema lepingu erasektoris võis riigisüsteemist välja astuda. Samal ajal määrati maksimum kindlustusmakse väiksematele firmadele, mis kokkuvõttes tähendab riigile halbade riskide säilitamist ja heade üleandmist erasektorile.

Hüpoteeklaenu kindlustus ja kreeditorikindlustus on kõige problemaatilisemad, sest need, kellele neid kõige rohkem vaja on, peavad neid liiga kalliks. Suurbritannias on sellise kindlustusliigi kasutamine kasvanud pärast seda, kui valitsus 1995.a. abirahasid vähendas. Võrreldes vähem kui 10%-ga 90.-ndate alguses kasutavad seda võimalust praeguseks üle 30% majapidamistest.

Sissetulekutoetuste osas levib järjest enam arvamus, et lihtsalt raha ümberjaotamine ei ole efektiivne. Tänapäeval on üsna hästi välja arendatud heategevussüsteemid, mis tähendab, et ei olegi eriti otstarbekas sundida rikkaid osa oma tulust vaestele andma, kuna nad teevad seda niikuinii vabatahtlikult. Rohkem levib ka mõttesuund, mis pooldab aktiivset tööjõuturgu, mitte otsest rahalist abi madala sissetuleku või töö puudumise korral. See tähendab, et inimesi tuleb motiveerida ise endaga hakkama saama.

Üks pakutud võimalusi on erafirmades töökohtade subsideerimine. Võrreldes töötute palkamisega ajutisele riiklikule tööle on see tunduvalt otstarbekam. Selle idee negatiivsed ilmingud on see, et firmad võivad kasutada toetust selleks, et tööjõukulude vähendamiseks maksta olemasolevatele töötajatele toetussumma võrra vähem palka. Samuti võivad nad vallandada oma töötajaid, et võtta asemele riigi poolt subsideeritavaid inimesi.

Töökohtade subsideerimisega võib kaasneda kulutusi ka muus vallas. Näiteks on mitmed riigid teinud pingutusi, et muidu abirahadest elatuvad üksikvanemad läheksid tööle. Reeglina abistab riik lapse eest hoolitsemisel, et vanem saaks tööl käia ning kokkuvõttes riigi kulud suurenevad. Siinkohal ei maksa unustada, et ükski erafirma ei võta tööle ebasobivaid inimesi, ükskõik kui suurt subsiidiumi riik ka ei maksaks.

Tööjõuturu aktiviseerimiseks on üks päris hästi toimiv skeem on spetsiaalselt töötute ja neile tööotsimisega tegelevate erafirmade teenuse kasutamine. Sellised firmad on inimeste tööle suunamisest rohkem motiveeritud, kui praegused riiklikud ametid, kuna sellest sõltub nende kasum. Erafirmade eelisteks loetakse väiksemat bürokraatiat, ja suuremat innovatiivsust. Kaks vastandlikku näidet on selles osas Austraalia ja USA. Austraalias viidi tänavu aasta alguses läbi riikliku tööteenistuse erastamine, kus müüdi enampakkumisel eesõigused maa erinevatele osadele. Kahjuks on praeguseks eesõigusi omandanud firmad finantsraskustes, kuna tegelikkuses on töötutega majandamine tunduvalt raskem ja rahade laekumine võtab aega. Samal ajal USAs praegu mitmes osariigis tegutsevad agentuurid üsnagi edukad. Näiteks Lockheed Martin on määranud subsideeritud töökohtadele ligikaudu 17 000 inimest ning need, kellele pole leitud püsivat töökohta, teenivad agentuuri kaudu raha näiteks parkidest prahti koristamisega.

Võrreldes sotsiaalkindlustussüsteemide praegust olukorda riiklike suurfirmadega 20 aastat tagasi võib siin täheldada mitmeid ühiseid jooni. Siis tundus riiklike suurfirmade müümine olevat poliitiliselt võimatu, praegu erastavad valitsused kõikjal maailmas riiklikke telekommunikatsiooni- ja lennufirmasid. Praegune situatsioon sotsiaalkindlustuses on suuresti sarnane riigiettevõtete olukorraga 20 aastat tagasi. Kolm peamist sarnasust on avaliku arvamuse seas kujunenud tõdemus, et senine poliitika ei toimi, veendumus, et erastamine toob lahenduse mitmetele praegustele probleemidele ning rahva valdav toetus erastamisele.

Sotsiaalkindlustussüsteemide erastamisega saaks riik eelarvesse täiendavat tulu, mis praegustel poliitikutele võimaldab vältida maksude tõstmist ja kulutada rohkem nendes valdkondades, mis poliitikutele üldiselt hääli toovad. Põhiprobleem tekib sellest, kuidas reguleerida sotsiaalteenust pakkuvaid asutusi pärast erastamist, kindlustamaks efektiivset konkurentsi ja ka pakutavat kvaliteeti. Suhteliselt halba olukorda jäävad kindlasti tarbijad. Kujutlegem olukorda, kus iga inimene maksab mitut erinevat kindlustuspoliisi, millest näiteks üks on vanaduspension, teine tervisekindlustus, kolmas näiteks töötusekindlustus. Oma tuleviku kindlustamise mõttes on see küll kasulik, kuid töölise jaoks tähendab see väiksemat reaalset sissetulekut.

Pensionide erastamine on poliitiliselt võimalik ja selles suunas praegu paljudes riikides ka liigutakse. Problemaatilisem valdkond on tervisekindlustus, kus on väga raske hinnata optimaalseid kulutusi. See ei tähenda, et eratervisekindlustus on halb idee, aga näitab, et poliitikutel tuleb lahendada küsimus kuidas jaotada raviteenuseid avalikkusele vastuvõetaval moel. Töötu abiraha kindlustuse erastamisel võib tekkida probleeme. Paljud inimesed seda ei vaja, kuna tööpuudus neid ei ähvarda, samas potentsiaalsetel töötutel ei ole aga piisavalt ressursse, et ise kindlustuse eest maksta. Tundub, et siin on paremaks lahenduseks traditsiooniline otse makstav töötu abiraha süsteem.

Selge on see, et on juba hilja diskuteerida sotsiaalkindlustuse reformimise üle. Mida kauem ümberkorraldustega viivitatakse, seda vanemaks muutub rahvastik ja seda raskem on reforme läbiviimisel generatsioonidevahelise konflikti vältimine. Kõige rohkem sõltub aga sotsiaalkindlustuse süsteemide reformimine sellest, kas tänased poliitikud suudavad vaadata kaugemale lühiajalistest huvidest ja kas valijad neid ka kuulda võtavad.