Mida minu jaoks tähendab sotsiaaltöö ja miks ma seda teen.

Inimest ei tohi hinnata tema kohustuste järgi,
vaid sellejärgi, kuidas ta neid kohustusi täidab

(Swami Vivekananda)

Alustaks algusest - st. sellest, miks üldse tööd tehakse. Lihtsaim vastus sellele küsimusele on - et sel moel teenida (endale) eluks vajalikke vahendeid. Vast enamus inimesi maailmas on arvamusel, et elu - kui ta juba antud on - tuleb ikkagi lõpuni elada. Selleks elamiseks me keha vajabki vähemalt toitu, ka kehakatet ja peavarju peetakse primaarseteks vajadusteks. Töö on inimestele seega vahendiks, mille abil ta oma primaarseid vajadusi rahuldada saab, kuid lisaks püütakse leida endile selline amet, mis loomusele kõige vastuvõetavam on. Et töö inimesi rahuldaks, peaks erialane roll vastama isiksuse individuaalsetele iseärasustele. Tihtipeale ei saa praegusel konkurentsitihedal tööjõuturul ameti valimisel lähtuda inimese individuaalsetest omadustest, pigem tuleb neid omadusi kohandada vastavalt pakutaval töökohal esitatavate nõuetega. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus paljudel juhtudel ei ole ühiskonnale tähtis inimese kui isiksuse arenemine, vaid inimese kui tööjõu ärakasutamine. Ühiskonna seisukohalt võttes on töö objektiivne paratamatus ning töötava indiviidi funktsioon on tingitud ühiskondlike vajaduste struktuurist. Teaduse ja tehnika arengu käigus väljakujunenud tööjaotus on viinud küll tootmise efektiivsuse ja elatustaseme tõusule, kuid samas on suurenenud ka inimese võõrandumine. Väiksema võõrandumise huvides peaks inimene seadma töö enda järgi mitte aga ennast töö järgi sättima.

Hiljuti Swami Vivekanandat lugedes leidsin kinnitust sisimas tunnetatule - et tööd peaks küll tegema, kuid mitte ei tohiks oma tööga samastuda, ei peaks seda enda osaks pidama. Swami räägib nii:" Kui kõik mida teed, on sinu vaba annetus maailmale, ilma soovita midagi asemele saada, siis sa ei kiindu oma töösse. Vastukingituse soov toob endaga kiindumuse...... Inimene, kes on kiindunud oma töö tulemusse, pole rahul teda tabanud kaotuse olemusega. Kiindumusest vabale on kõik tööd head, sest need annavd võimaluse üle saada isekusest ja ihadest ning vabastada oma hing.....Kui me pole kiindunud oma tegudesse, siis ei häiri meid vastuteene ootus ja me võime alati teha oma tööd rõõmsa meelega. Töö, mille eest ei oodata tasu, ei too kunagi muret ega kannatust."
Kas ma siis ei ootagi oma töö eest tasu? Isegi palga näol mitte? Miks ma`s ei oota, vägagi ootan... Ja kuna (ikka) veel kiindunud olen oma tegudesse, siis häirib mõnikord mind, et nende tulemus pole just see, mis ma soovisin....

Tuleb tõde tunnistada: "Kõige raskem siin ilmas on töötada ilma lõpptulemusele mõtlemata. Tuleb teha head, taotlemata au ja kuulsust.....Anna maailmale see mida sa pead andma, aga ära tee seda kohusetundest", jälle Vivekananda sõnad. Nende taga kumab läbi üks lihtne nõue - olla aus enese vastu ja teha just seda, mida õigeks pead - kuid nagu minul nii ka paljudel teistel käib see (kasvõi juba ühiskonna surve tõttu) tihti üle jõu....Selle kohta võiks öelda et - way to go....

On vähe ameteid, mis pakuvad inimesele (ka) täiusliku eneseteostuse võimalust. Spetsialiseerumine piirab ka kõige loovamat töötajat ja sellest vabaks saab ta alles väljaspool tööd. Ikka jääb mingis osas vajaka või kaasnevad tööga ka ebameeldivused. Seepärast ma ei püüagi leida mingit konkreetset tööd, mis mind õnnele viiks, vaid jätan töö hädavajaliku saavutamise vahendiks. Arvan, et vajalike oskuste olemasolul olen valmis tegema igasugust tööd juhul kui:
1) töö iseloom ei alanda minu eneseväärikust,
2) töö pingelisus vastab pakutavale palgale või on sellest väiksem,
3) töö on (üldjoontes) kokkusobiv minu maailmavaatega.
Kolmas punkt hõlmab sisuliselt küll ka kahte esimest, kuid liigse üldsõnalisuse tõttu pidasin vajalikuks oma nõudeid täpsustada. Kuigi jah....tea kas sest miskit abi oli või mitte...

Ka sotsiaaltöö on minu jaoks eelkõige töö mis võimaldab mul lihtsalt elatist teenida. Ma ei tee seda armastusest inimeste vastu ega soovist neid aidata. Pigem olen elamise käigus jõudnud arusaamisele, et üks paremaid enesetunnetamise viise on vahetu suhtlemine inimestega. Kusjuuures üks parimaid enesetunde parandajaid on teadmine, et oled püüdnud kedagi aidata. Võib-olla on sellised (maailma)vaated liiga minakesksed - kuid selline ma juba olen - leian, et teisi aidata ja ennast tunnetada saan vaid siis, kui ma olen.
Sotsiaaltöö eelisena mõne muu ameti ees võib märkida selle (ilmset) vajalikust. Kas teeb sotsiaaltöötaja enamuse oma ajast arveametniku tööd (toetuste vormistamine) või püüb süveneda inimese elumuredesse, ühtviisi vajalikud on mõlemad pooled.
Inimeste vajaduste rahuldamise kohta lausus Swami Vivekananda : "Alles siis, kui inimesel on piisavalt vaimujõudu, saavad rahuldatud ka tema maised vajadused. Seepärast on suurim abi, mida inimesele saab osutada, vaimne..... Kui ei muutu inimese loomus, tekib aina uusi ja uusi maiseid soove, millest sünnib uusi kannatusi. Kogu maa võib olla täis haiglaid ja hoolekandeasutusi, aga sellest hoolimata ei kao inimeste kannatused enne, kui nende loomus muutub". Kuivõrd aga sotsiaalhoolekande(all)asutused inimestele vaimset tuge pakkuda suudavad ja pakuvad, see on juba teine teema....

Raul Kivi, sotsiaalkonsultant, 1998 ?



Muid enesetäiendamise käigus ületähendatud (koolitus)materjale .