Mida minu
jaoks tähendab sotsiaaltöö ja miks ma seda teen.
Inimest ei tohi hinnata tema kohustuste järgi,
vaid sellejärgi, kuidas ta neid kohustusi täidab
(Swami Vivekananda)
Alustaks algusest - st. sellest, miks üldse tööd
tehakse. Lihtsaim vastus sellele küsimusele on - et sel
moel teenida (endale) eluks vajalikke vahendeid. Vast enamus
inimesi maailmas on arvamusel, et elu - kui ta juba antud on
- tuleb ikkagi lõpuni elada. Selleks elamiseks me keha
vajabki vähemalt toitu, ka kehakatet ja peavarju peetakse
primaarseteks vajadusteks. Töö on inimestele seega
vahendiks, mille abil ta oma primaarseid vajadusi rahuldada saab,
kuid lisaks püütakse leida endile selline amet, mis
loomusele kõige vastuvõetavam on. Et töö
inimesi rahuldaks, peaks erialane roll vastama isiksuse individuaalsetele
iseärasustele. Tihtipeale ei saa praegusel konkurentsitihedal
tööjõuturul ameti valimisel lähtuda inimese
individuaalsetest omadustest, pigem tuleb neid omadusi kohandada
vastavalt pakutaval töökohal esitatavate nõuetega.
Nii ongi välja kujunenud olukord, kus paljudel juhtudel
ei ole ühiskonnale tähtis inimese kui isiksuse arenemine,
vaid inimese kui tööjõu ärakasutamine.
Ühiskonna seisukohalt võttes on töö objektiivne
paratamatus ning töötava indiviidi funktsioon on tingitud
ühiskondlike vajaduste struktuurist. Teaduse ja tehnika
arengu käigus väljakujunenud tööjaotus on
viinud küll tootmise efektiivsuse ja elatustaseme tõusule,
kuid samas on suurenenud ka inimese võõrandumine.
Väiksema võõrandumise huvides peaks inimene
seadma töö enda järgi mitte aga ennast töö
järgi sättima.
Hiljuti Swami Vivekanandat lugedes leidsin kinnitust sisimas
tunnetatule - et tööd peaks küll tegema, kuid
mitte ei tohiks oma tööga samastuda, ei peaks seda
enda osaks pidama. Swami räägib nii:" Kui kõik
mida teed, on sinu vaba annetus maailmale, ilma soovita midagi
asemele saada, siis sa ei kiindu oma töösse. Vastukingituse
soov toob endaga kiindumuse...... Inimene, kes on kiindunud oma
töö tulemusse, pole rahul teda tabanud kaotuse olemusega.
Kiindumusest vabale on kõik tööd head, sest
need annavd võimaluse üle saada isekusest ja ihadest
ning vabastada oma hing.....Kui me pole kiindunud oma tegudesse,
siis ei häiri meid vastuteene ootus ja me võime alati
teha oma tööd rõõmsa meelega. Töö,
mille eest ei oodata tasu, ei too kunagi muret ega kannatust."
Kas ma siis ei ootagi oma töö eest tasu? Isegi palga
näol mitte? Miks ma`s ei oota, vägagi ootan... Ja kuna
(ikka) veel kiindunud olen oma tegudesse, siis häirib mõnikord
mind, et nende tulemus pole just see, mis ma soovisin....
Tuleb tõde tunnistada: "Kõige raskem siin
ilmas on töötada ilma lõpptulemusele mõtlemata.
Tuleb teha head, taotlemata au ja kuulsust.....Anna maailmale
see mida sa pead andma, aga ära tee seda kohusetundest",
jälle Vivekananda sõnad. Nende taga kumab läbi
üks lihtne nõue - olla aus enese vastu ja teha just
seda, mida õigeks pead - kuid nagu minul nii ka paljudel
teistel käib see (kasvõi juba ühiskonna surve
tõttu) tihti üle jõu....Selle kohta võiks
öelda et - way to go....
On vähe ameteid, mis pakuvad inimesele (ka) täiusliku
eneseteostuse võimalust. Spetsialiseerumine piirab ka
kõige loovamat töötajat ja sellest vabaks saab
ta alles väljaspool tööd. Ikka jääb
mingis osas vajaka või kaasnevad tööga ka ebameeldivused.
Seepärast ma ei püüagi leida mingit konkreetset
tööd, mis mind õnnele viiks, vaid jätan
töö hädavajaliku saavutamise vahendiks. Arvan,
et vajalike oskuste olemasolul olen valmis tegema igasugust tööd
juhul kui:
1) töö iseloom ei alanda minu eneseväärikust,
2) töö pingelisus vastab pakutavale palgale või
on sellest väiksem,
3) töö on (üldjoontes) kokkusobiv minu maailmavaatega.
Kolmas punkt hõlmab sisuliselt küll ka kahte esimest,
kuid liigse üldsõnalisuse tõttu pidasin vajalikuks
oma nõudeid täpsustada. Kuigi jah....tea kas sest
miskit abi oli või mitte...
Ka sotsiaaltöö on minu jaoks eelkõige töö
mis võimaldab mul lihtsalt elatist teenida. Ma ei tee
seda armastusest inimeste vastu ega soovist neid aidata. Pigem
olen elamise käigus jõudnud arusaamisele, et üks
paremaid enesetunnetamise viise on vahetu suhtlemine inimestega.
Kusjuuures üks parimaid enesetunde parandajaid on teadmine,
et oled püüdnud kedagi aidata. Võib-olla on
sellised (maailma)vaated liiga minakesksed - kuid selline ma
juba olen - leian, et teisi aidata ja ennast tunnetada saan vaid
siis, kui ma olen.
Sotsiaaltöö eelisena mõne muu ameti ees võib
märkida selle (ilmset) vajalikust. Kas teeb sotsiaaltöötaja
enamuse oma ajast arveametniku tööd (toetuste vormistamine)
või püüb süveneda inimese elumuredesse,
ühtviisi vajalikud on mõlemad pooled.
Inimeste vajaduste rahuldamise kohta lausus Swami Vivekananda
: "Alles siis, kui inimesel on piisavalt vaimujõudu,
saavad rahuldatud ka tema maised vajadused. Seepärast on
suurim abi, mida inimesele saab osutada, vaimne..... Kui ei muutu
inimese loomus, tekib aina uusi ja uusi maiseid soove, millest
sünnib uusi kannatusi. Kogu maa võib olla täis
haiglaid ja hoolekandeasutusi, aga sellest hoolimata ei kao inimeste
kannatused enne, kui nende loomus muutub". Kuivõrd
aga sotsiaalhoolekande(all)asutused inimestele vaimset tuge pakkuda
suudavad ja pakuvad, see on juba teine teema....
Raul Kivi, sotsiaalkonsultant, 1998 ?
|