Sisestamise eest eriline tänu Helenile
SISUKORD
Eksperdid Kasutatud normatiivmaterjalid Sissejuhatus 1. Invapoliitika ja seadusandlus · Sotsiaalkindlustus · Mittediskrimineerimine · Muud seadused 2. Poliitiliste otsuste vastuvõtmise ja teenuste osutamise institutsionaalne võrgustik · Valitsus, ministeerium, maavalitsus, kohalik omavalitsus · Sotsiaalpartnerid · Puuetega inimeste kojad ja muud valitsusvälised organisatsioonid 3. Puude definitsioonid 4. Statistika · Üldine tööhõive · Puudega inimeste tööhõive 5. Teenused puudega inimeste tööhõive toetamiseks · Tööalane ettevalmistus · Tööalane rehabilitatsioon · Tööpraktika 6. Avatud tööturg: juriidilised kohustused ja õigused 7. Avatud tööturg: finantseerimine · Maksusoodustused · Tööturutoetus · Sissetulekut tagavad toetused ja pension · Transport, isiklik abistaja, abivahendid 8. Rakenduskeskused Kokkuvõte Ettepanekud Lisa: Multidistsiplinaarne rehabilitatsiooniturg, toetatud töö ja kaitstud töö
EKSPERDID
Seppo Heikkilä projektijuht Juhani Miihkinen Euroopa Liidu ekspert Olavi Uitto Euroopa Liidu ekspert Merle Malvet projektijuhi kohalik assistent Lauri Leppik projekti kohalik ekspert Helve Luik projekti kohalik ekspert Maret Priske projekti kohalik ekspert Juta Elbing Astangu Toimetulekukeskuse ekspert Einart Kimm Astangu Toimetulekukeskuse ekspert Piret Mandre Astangu Toimetulekukeskuse ekspert
KASUTATUD ALLIKAD
Rahvusvahelised allikad: · Amsterdami leping; · Euroopa Ühenduse asutamiseleping (konsolideerutud redaktsioon); · Euroopa Ühenduse 1989. aasta harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta; · Euroopa Liidu soovitus 86/379; · Euroopa Nõukogu soovitus (92)6; · Thornton, P. and Lunt, N., Employment Policies for Disabled People in Eighteen Countries: A Review. Social Policy Research Unit, University of York, 1997; · ÜRO puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid.
Eesti allikad: · Ametiühingute seadus; · Avaliku teenistuse seadus; · Eesti Inimarengu aruanne 1998; · Eesti Puuetega Inimeste Koju põhikiri; · Eesti Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu põhikiri; · Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon; · Eesti Vabariigi põhiseadus; · Haridusseadus; · Haridusministri määrusega kinnitatud koduõppe kord; · Haridusministri määrusega kinnitatud kutseõppeasutuse lõpetamise, sealhulgas kutsehariduslike riiklike lõpueksamite ja lõputöö sooritamise kord; · Haridusministri määrusega kinnitatud kutseõppeasutustes korraldatava täiskasvanute koolituse valdkonnad, vormid ja kord; · Inimõigused Eestis, ÜRO Arenguprogrammid, Tallinn 1998; · Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus; · Kriminaalkoodeks; · Kutseõppeasutuste seadus; · Mittetulundusühingute seadus; · Palgaseadus; · Puhkuseseadus; · Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus; · Kutsehariduse ja Tööhõive Seirekeskus, Kutseõppeasutuse uuring. Aruanne 1998; · Riiklike elatusrahade seadus; · Riikliku pensionikindlustuse seadus; · Sotsiaalhoolekande seadus; · Sotsiaalministri määrusega kinnitatud abivahendite taotlemise ja soodustatud eraldamise kord; · Sotsiaalmaksu seadus; · Tulumaksuseadus; · Täiskasvanute koolituse seadus; · Töö- ja puhkeaja seadus; · Tööjõud Eestis 1989-1997:27; · Töölepingu seadus; · Töötu sotsiaalse kaitse seadus; · Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord; · Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud töötu sotsiaalse kaitse seaduse rakendamise kord; · Vabariigi Valitsuse otsus tööhõive suurendamise, pikaajalise töötuse vältimise ja riskigruppidesse kuuluvate isikute tööelust väljatõrjumise ennetamise riikliku programmi koostamise kohta; · Vabariigi Valitsuse seadus; · Labour Market Barometer, 1998; · Questionnaire of Estonian Vocational Training Schools, 1998.
SISSEJUHATUS
"Ühiskond kõigile" on põhimõte, mille eesmärgiks on saavutada, et ühiskond arvestaks kõiki oma liikmeid võrdselt ja ka puudega inimestele antaks otsustusõigus. Puudega inimesed peavad ise otsustama oma 1) sõltumatu eluviisi üle, 2) võrdsuse üle inimsuhetes, 3) igakülgse osalemise üle ühiskonnaelus. Keegi teine ei saa meelevaldselt puudega inimeste elu suunata, Otsustusõiguse läbi on neil võimalus elada täisväärtuslikku ja mõtestatud elu vastavalt oma isiklikele eesmärkidele ja võimetele. Otsustamisõigus toob kaasa vastutuse oma elu eest. Ilma enese eest vastutamata pole tõelist otsustusvõimet.
Ühiskonnas ja keskkonnas on ikka veel füüsilised takistused aga ka tõkked suhtumise tasandil. Puudega inimeste sotsiaalse integratsiooni füüsilisteks takistuseks on ligipääsematud hooned ja tänavad, sobiva transpordi puudumine, kommunikatsioonivahendite raske kättesaadavus, abivahendite ebapiisavus jne. Kõige tõsisem probleem ühiskonnas osalemises on siiski suhtumine, mis on nähtamatuks takistuseks puudega inimeste sotsiaalses integratsioonis. Juurdunud on vanad suhtumismallid: puudega inimesed on ühiskonnale koormaks, neile on ühiskonna täiendavat tuge vaja, nende eest peab hoolt kandma - järelikult tähendab see suuri lisakulutusi. Alati pole siinjuures tegemist otsese diskrimineerimisega, vaid hoopis õige arusaamise puudumisega. Ühiskond ja keskkond tuleb muuta võimalikult ligipääsetavaks. Kui nähtavad ja nähtamatud takistused on kõrvaldatud, on kõrvaldatud ka puuete mõju.
Õigus tööle on kõigi inimeste võõrandamatu õigus. Töö inimelu ühe nähtusena on midagi palju enamat kui töö tegemine ja raha teenimine. Iseäranis puudega inimestele on see iseseisvuse, sotsiaalse keskkonna ja inimsuhete võti. Puudega inimestel peavad tööturul olema teistega võrdsed võimalused. Eriliste tähelepanu tuleb pöörata võimalustele, mis on puudega inimestele loonud kaasaegne infotehnoloogia. Kui avatud tööturg ei loo puudega inimestele küllaldaselt võimalusi tööks, siis tuleb edendada spetsiaalseid puudega inimeste tööhõive programme.
Eesti Vabariigi valitsus kiitis 16. mail 1995. aastal heaks Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni, mille 7. reegel puudutab tööhõivet. Kontseptsiooni kohaselt peab riik tunnustama põhimõtet, et puudega inimestel peab olema võimalus vastavaks tööks nii maal kui linnas. Tööelu puudutavad seadused ja määrused ei tohi diskrimineerida puudega inimesi ega takistada nende tööhõivet. Riik peab aktiivselt toetama puudega inimeste integreerimist avatud tööturule. Riik peab samuti ergutama tööandjaid tegema vajalikke ümberkorraldusi töötingimuste kohandamiseks puudega inimestele. Riiklikud programmid peavad sisaldama: · abinõusid, et luua ja kohandada töökohti ja töötingimusi selliselt, et need oleksid sobivad erinevate puudeliikidega inimestele; · toetust abivahendite, tööriistade ja muu vajaliku varustuse puudega inimestele kättesaadavaks muutumiseks, võimaldades nii neil saada tööd ja säilitada töökohta; · vajalikku koolitust, töökoha otsimist ja pideva toetuse korraldamist, näiteks abistaja või viipekeele tõlketeenuse näol.
Kontseptsiooni kohaselt peab riik algatama ja toetama rahva teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mille eesmärgiks on ületada negatiivseid hoiakuid ja eelarvamusi puudega töötajate suhtes. Tööandjana peab riik looma soodsad tingimused puudega inimeste töölevõtmiseks avalikus sektoris. Riik, töötajate organisatsioonid ja tööandjad peavad tegema koostööd, et tagada õiglane tööhõivepoliitika, töötingimused, töötasu määrad, töökeskkonna parandamise meetmed vigastuste ja kahjustuste vältimiseks ning töövigastuse all kannatavate töötajate rehabilitatsiooniabinõud. Neile puudega inimestele, kelle vajadustele ei saa vastu tulla avatud tööhõives, tuleb alternatiiviks luua kaitstud või toetatud tööüksusi. Puudega inimesi tuleb lülitada ka erasektori koolitus- ja tööhõiveprogrammidesse. Riik, töötajate organisatsioonid ja tööandjad peavad tegema koostööd puudega inimeste organisatsioonidega kõigis koolitust ja töötingimusi puudutavates küsimustes, sealhulgas sellistes küsimustes nagu paindlik tööaeg, osalise tööajaga töö, töökoha jagamine, eraettevõtlus ja nendega seotud abi.
Eelnimetatut ei ole võimalik saavutada vaid mõne aastaga, see on pigem poliitiliste otsustuste tegemise lähtekoht ja pika-ajaline tegevusprogramm, mille üheks osaks on ka käesolev Euroopa Liidu Phare Consensuse programm.
Vabariigi Valitsus on vastu võtnud otsuse riigieelarvest finantseeritava programmi "Tööhõive suurendamine, pikaajalise töötuse vältimine ja riskigruppidesse kuuluvate isikute tööelust väljatõrjumise ennetamine" koostamiseks, programm peaks valmima 1. juuliks 1999. aastal. Programmis kavandatavad meetmed peavad tagama ka puudega inimeste õiguse tööle.
Alljärgnevalt esitatud ülevaate struktuuris võib leida sarnasusi Particia Thorntoni ja Neil Lunti poolt HELIOS II programmi raames koostatud 18 riigi kohta esitatud ülevaatega ja seega on eelnimetatu ja käesoleva töö alusel võimalik võrrelda Eesti olukorda olukorraga Austraalias, Austrias, Belgias, Kanadas, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Kreekas, Iirimaal, Itaalias, Luksemburgis, Hollandis, Portugalis, Hispaanias, Rootsis, Suurbritannias, USA-s.
1. INVAPOLIITIKA JA SEADUSANDLUS
Sotsiaalkindlustus
Keskseks sotsiaalkindlustushüvitiseks puudega inimestele on käesoleval ajal invaliidsuspension.
Vastavalt riiklike elatusrahade seadusele on õigus saada invaliidsuspensioni invaliidsusgrupiga inimestel. Invaliidusgrupi võib määrata nii tööealistele kui lastele ja pensioniea ületanud isikutele. Invaliidsuse (invaliidsusgrupi) määramise aluseks on esmajoones tervisekahjustuse ulatus, invaliiduse mõiste ei ole praegu otseselt seotud töövõimega.
Pensionireformiga kujundatakse senine invaliidsuspension ümber töövõimetuspensioniks.
1. jaanuarist 2000. aastal hakkab riiklike elatusrahade seaduse asemel kehtima riikliku pensionikindlustuse seadus. Töövõimetuspensionäridele kehtestatakse pensionikindlustusstaazi nõue. Seega määratakse töövõimetuspension üksnes tööealistele isikutele ja mitte enam lastele ega pensioniea ületanud isikutele. Staazinõude mittetäitnud püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikutel tekib õigus rahvapensionile.
Töövõimetuspensionäre hakatakse arvutama vanaduspensionidega sarnastel alustel. Kuna töövõimetuspensionäridel oleks enamasti vanaduspensionäridest madalam staaz, siis kasutatakse teatud erisätteid. Staazinõude täitnud isikute töövõimetuspensioni arvutamisel lähtutakse eeldusest nagu isikul oleks 15 aastat staazi (mis on vanaduspensionile esitatav staazinõue) ning sellele perioodile laiendatakse tema tegelikku pensionikindlustuse koefitsienti (s.o. isiku eest makstud sotsiaalmaksu suhet keskmisesse sotsiaalmaksu summasse).
Töövõimetuse suhtes rakendatakse kahte kategooriat - täielik ja osaline töövõimetus. Osaliselt töövõimetu isiku pension moodustab 50% teoreetilisest pensionist, mis on ülaltoodud printsiipide kohaselt arvutatud täielikult töövõimetu isiku jaoks. Töövõimetuspensioni saav isik võib töötada ning seega ei välista töövõimetus töötamist.
Arvestades, et töövõimetuse seisund sõltub kahest poolest - ühelt poolt isiku oskustest ja võimetest, teiselt poolt töökeskkonnast, selle omadustest ja tööturu võimalustest, tuleb jälgida, et väljatöötatav töövõimetuse määramise kord ei looks uusi tõkkeid puudega inimeste osalemisele tööjõuturul.
Oluline mõju puudega inimeste haridusellu ja tööhõivesse integreerituse suurendamiseks peaks olema 1. jaanuarist 2000. aastal jõustuval puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusel. Seaduse ülesandeks on kompenseerida kulutusi, mis puudega inimestel on oma puude tõttu teistest suuremad.
Mittediskrimineerimine
ÜRO puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglites on toonitatud, et inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes normides toodud õigused peavad olema kindlustatud kõigile inimestele ilma diskrimineerimata.
Euroopa Ühenduse asutamislepingu (konsolideeritud redaktsioon) artikkel 13 kohaselt võib Euroopa Liidu Nõukogu astuda samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.
Euroopa Ühenduse harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta näeb ette kõigi puudega isikute, sõltumata nende puude päritolust ja olemusest, õiguste kaitse.
Eesti põhiseaduse § 12 kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Põhiseaduse § 28 kohaselt on puudega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all, seega tuleb riigil ja kohalikel omavalitsustel rakendada täiendavaid abinõusid, mis võimaldaksid puudega inimestel kasutada samu õigusi, mis teistel inimestel. Kuivõrd põhiseaduse § 28 annab õiguse tervise kaitsele, sotsiaalkindlustusele ja hoolekandele, siis võib eeldada, et abinõusid tuleb rakendada eelkõige nende õiguste kaitseks, samas ei piira põhiseadus erilise hoole ülesnäitamist muude õiguste tagamiseks.
Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni kohaselt on eesmärgiks puuet kompenseerivate abinõude rakendamine, millega ei taotleta puudega inimestele eeliseid või soodustusi, vaid mille abil aidatakse neil saavutada võrdset lähtepositsiooni ja võrdseid võimalusi. Võrdse osalemise sihtvaldkondadeks on juurdepääsetavus ja kättesaadavus, haridus, tööhõive, sissetuleku tagamine ja sotsiaalkindlustus, perekonnaelu ja isikupuutumatus, kultuur, vaba aeg ja sport, ühiskondlike organisatsioonide kaasamine puudega inimeste probleemide lahendamisse; eeltingimusteks on teadlikkuse tõstmine, meditsiiniabi, rehabilitatsioon ja toetavad teenused - seega tuleks erilist hoolt üles näidata eelnimetatud õiguste võrdseks tagamiseks.
Diskrimineerimist keelavad sätted on töölepingu seaduses ja palgaseaduses. Kummaski seaduses ei ole nimetatud diskrimineerimise keelamist puude või invaliidsuse alusel, mis aga ei tähenda, et diskrimineerimine oleks lubatud. Töölepingu seaduse § 10 sätestatust tulenevalt on seadusevastane eeliste lubamine ja andmine ning õiguste piiramine sõltuvalt töötaja või tööandja soost, rahvusest, nahavärvist, rassist, emakeelest, sotsiaalsest päritolust, ühiskondlikust seisundist, varasemast tegevusest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest ja suhtumisest kaitseväeteenistuskohustusse. Keelatud on palka vähendada olenevalt perekonnaseisust, perekondlikest kohustustest, kuuluvusest kodanike ühendustesse ning töötajate või tööandjate huvide esindamisest.
Kriminaalkoodeks § 721 kohaselt karistatakse üksikisiku õiguste otsest või kaudse kitsendamise või talle otseste või kaudsete eeliste kehtestamise eest olenevalt tema rahvusest, rassist, nahavärvusest, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muudest veendumustest, varaliselt või sotsiaalsest seisundist või muude asjaolude alusel - rahatrahvi või arestiga.
Eesti seadustes ei ole antud diskrimineerimise legaaldefinitsiooni, puudub ka otsese ja kaudse diskrimineerimise definitsioon. Eelnimetatud seadustest tulenevalt võib diskrimineerimiseks lugeda: · ebavõrdsust seaduse ees; · seadusevastast eeliste lubamist ja andmist ning õiguste piiramist; · üksikisiku õiguste kitsendamist või talle eeliste kehtestamist.
Seadused ei näe diskrimineerimise juhtumiteks ette spetsiaalsete kompensatoorsete meetmete rakendamist. Põhiseaduse § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitaud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.
Üldsuse teavitamiseks puudega inimestest, nende olukorrast ja probleemidest ning diskrimineerivate hoiakute ennetamiseks ja vähendamiseks on viimastel aastatel palju tehtud. Suur osa selles on puudega inimeste liitudel, seltsidel, ühingutel, kodadel jne., enamasti on nende tegevuse üheks eesmärgiks puudega inimestesse suhtumise parandamine. Üheks näiteks on ka 1997-1998. aastal Eestis läbiviidud Euroopa Liidu Phare Consensuse programm "Puudega inimeste sotsiaalne kaitse", mille üheks osaks oli ka meediakampaania.
Puudega inimeste osaluse tõstmiseks neid puudutavate küsimuste lahendamisel on loodud Eesti Puuetega Inimeste Koda, mis koosneb puudega inimeste organisatsioonide esindajatest. Analoogilised kojad on loodud maakondades.
Muud seadused
Haridussüsteemis on puudega inimeste võimalused hariduse kättesaadavusele ja integreeritud õpetamisele paranenud 1992. aastal vastuvõetud Haridusseaduse mõjul: seaduse § 4 näeb ette, et igaühele tuleb tagada võimalused koolikohustuse täitmiseks ja pidevõppeks.
Siiski on puudega lapsi diskrimineeriv see, et individuaalset koduõpet vajavatele koolikohustuse täitnud lastele ei tagata seadusega ettenähtud õigus pidevõppele. Kui laps, kelle tervisehäire on tekkinud muul ajal kui õpinguperioodil, soovib saada keskharidust koduõppe vormis, siis sõltub Haridusministri 30. oktoobri 1998. aasta määrusega nr 26 kinnitatud koduõppe korrast tulenevalt tema õppimisvõimalus sellest, kas leitakse võimalus tema õppimist finantseerida.
Alaealiste kutseõpet korraldatakse kutseõppeasutuse seaduse alusel. Seaduse kohaselt on kutseõppeasutus vähemalt põhihariduse baasil tegutsev kool. Kooli võivad õppima asuda isikud, kellel on vähemalt põhiharidus (§§ 2, 14). Põhihariduseta lastel pole kutseõppeasutuses õppimiseks võimalusi. Lastel ja noortel, kellel põhiharidus on omandatud lihtsustatud õppekava alusel, on õigus kutseõppeasutuses õppida.
Seaduse kohaselt omandatakse kutseõppeasutuses kutsekeskharidus (§ 15). Haridusministri 27. oktoobri 1998. aasta määrusega nr 24 kinnitatud kutseõppeasutuse lõpetamise, sealhulgas kutsehariduslike riiklike lõpueksamite ja lõputöö sooritamise korra kohaselt on õpilane kutseõppeasutuse lõpetanud, kui ta on täitnud õppekava täies mahus, sealhulgas sooritanud kõik õppekavaga ettenähtud eksamid ja lõputöö. Põhikooli lihtsustatud õppekava alusel omandatud põhihariduse loogiliseks jätkuks on õppimine kohandatud erialaõppekava alusel.
Kutseõppeasutuse seaduse kohaselt võib kutseõppeasutus korraldada täiskasvanute tööalast koolitust, mis on tasuline (§ 23). Haridusministri 27. oktoobri 1998. aastal määrusega nr 25 kinnitatud kutseõppeasutuses korraldatava täiskasvanute koolituse valdkondade, vormide ja korra kohaselt on täiskasvanute tööalase koolituse vormiks kursus. Kursused võivad toimuda uue kutse-, eri- või ametiala omandamiseks esmase õppena või ümberõppena ning täiendkoolitusena. Täiskasvanute koolituse seaduse kohaselt on täiskasvanutel võimalik õppida kogu eluea jooksul. Täiskasvanute koolitusasutused on asutused ja organisatsioonid, mille üheks põhikirjaliseks tegevuseks on täiskasvanute koolitus. Seaduses sätestatu alusel peavad kohalikud omavalitsusorganid toetama puudega ja sotsiaalselt vähekindlustatud õppijate osavõttu kursustest (§§ 1, 2, 7). Seega saavad täiskasvanud puudega inimesed kutse-, eri- või ametiala omandada, kui nad seda soovivad ja õppimiseks vahendeid on.
Puudega inimeste kutsekeskhariduse või kutsekõrghariduse omandamist kutseõppeasutustes reguleerib Vabariigi Valitsuse 25. novembril 1998. aastal kinnitatud puuetega inimeste kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord.
Tööseadustes on puudega isikutele rida erisätteid: · Puhkuseseaduse § 9 kohaselt antakse invaliididele pikendatud põhipuhkust 35 kalendripäeva aastas. Seaduse § 13 alusel on invaliidil ja tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud isikul sõltumata töötatud ajast esimesel tööaastal õigus saada puhkust täies ulatuses. Seaduse § 16 kohaselt on tööandja kohustatud andma tööga seotud tervisekahjustuse järgselt töövõime osaliselt kaotanud töötajale puhkust töötaja soovitud ajal. · Töö- ja puhkeaja seaduse §-de 14, 19 ja 30 kohaselt ei tohi töötajat, kellele see on keelatud arsti otsusega, rakendada ületunnitööle, tööle ööajal ja puhkepäeval.
Töötu sotsiaalse kaitse seaduse alusel riiklikku pensioni saavaid isikuid, seega ka invaliidsuspensionäre töötuks ei registreerita. Seaduses on siiski rida puudega inimesi puudutavaid sätteid: · riigi tööhõivetalituses tööd otsival osaliselt töövõime kaotanud invaliidsuspensionäril on õigus taotleda tööturukoolitust ja õppestipendiumi ning tööturutoetust ettevõtluse alustamiseks. Tööturutoetust antakse ka tööandjale tööturul väiksema konkurentsivõimega isikute (sealhulgas puudega isikute) töölerakendamiseks (§ 9); · töötuna registreerimisel ei nõuta eelnevat hõivatust tööga või tööga võrdsustatud tegevust isikutel, kes tööhõivetalitusse pöördumisele eelnenud 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva viibisid haiglaravil, omasid invaliidsusgruppi (töötuna registreerimisel enam invaliidsusgruppi ei omata), hooldasid haiget, invaliidi või vanurit (§ 6); · töötu abiraha määramisel ei rakendata 60-päevast ooteperioodi, arvates töötuna registreerimisest, isikule, kes lõpetas töötamise või teenistuse oma algatusel, töötamist või teenistust takistava haiguse, invaliidsuse või haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamiseks (§ 14).
2. POLIITILISTE OTSUSTE VASTUVÕTMISE JA TEENUSTE OSUTAMISE INSTITUTSIONAALNE VÕRGUSTIK
Valitsus, ministeerium, maavalitsus, kohalik omavalitsus
Vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-le 57 otsustab Vabariigi Valitsus selliseid küsimusi, mis on mitme ministeeriumi valitsemisalas ning kui seadusega ei ole ette nähtud lahendavat ministeeriumi või kui antud küsimus ei kuulu seaduste alusel ühegi ministeeriumi valitsemisalasse. Puudega inimestega seotud probleeme võiks valitsus arutada vähemalt üks kord aastas, sest vastavalt Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni 17. reegli punktile 3 peab Eesti Puuetega Inimeste Koda oma tegevusest ette kandma valitsusele kord aastas, koda võib taotleda oma aruande ja sellega koos esitatud ettepanekute läbivaatamist valitsuse istungil.
Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele on tööhõive, tööturu ja töökeskkonna, sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja -hoolekande, tervisekaitse ja arstiabi korraldamine Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas (§ 67). Majandusministeeriumi valitsemisalas on ettevõtluse regionaalse arengu korraldamine (§ 63). Riigi hariduse korraldamine on Haridusministeeriumi valitsemisalas (§ 58). Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on ehitustegevusega seotud ülesannete lahendamine (§ 61). Teede- ja Sideministeeriumi valitsemisalas on liikluse korraldamine, ühistranspordi edendamine (§ 68).
Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi. Nende ministrite ülesanded määrab kindlaks peaminister oma korraldusega, mis tehakse teatavaks Vabariigi Valitsuse istungil (§ 3). Eestis on kaks nn "portfellita ministrit" - rahvastikuminister ja regionaalminister - kummagi pädevusse ei kuulu puudega inimeste probleemide lahendamine ja nende küsimustega nad praktiliselt ka ei tegele, kuigi mõlemas valdkonnas - nii rahvastiku- kui regionaalküsimuste valdkonnas - võiks puudega inimestesse puutuv dimensioon selgelt esindatud olla.
Puudega inimesi puudutavate poliitiliste otsuste vastuvõtmine on toimunud enamasti Sotsiaalministeeriumi või Haridusministeeriumi initsiatiivil, teiste ministeeriumide ja ministrite osa on olnud tagasihoidlik. Valitsusasutuste töös puuduvad "läbi-imbumine" (mainstreaming) ja sidusus (cohesion) puudega inimeste integreerimise küsimustes.
Maavalitsust juhib maavanem, kes esindab maakonnas riigi huve ning teostab seadustega antud ulatuses järelevalvet kohalike omavalitsuste tegevuse üle. Sotsiaalhoolekande seaduse §-st 7 tulenevalt on maavanema ülesandeks koostöös kohalike omavalitsuseorganite ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikutega: · maakonna sotsiaalhoolekandepoliitika väljatöötamine; · sotsiaalhoolekande programmide ja projektide väljatöötamine, nende koordineerimine ja korraldamine maakonnas; · proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamine maakonnas.
Maavanema ülesannete täitmine sõltub paljus riigieelarve seadusega maavalitsusele ettenähtud vahenditest.
Maavanema pädevust tuleks laiendada õigusega koordineerida kõigi sotsiaalteenuste osutamist maakonnas.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-st 6 tulenevalt on valla või linna ülesandeks korraldada sotsiaalabi ja -teenuseid. Sotsiaalhoolekande seaduse §-st 26 tulenevalt on valla- või linnavalitsuse ülesandeks koostöös pädevate riigiorganitega luua võimalused puudega inimeste konkurentsivõimet tõstvaks kutseõpetuseks ning sobitada töökohti ja luua rakenduskeskusi. Seega on paljude puudega inimeste tööhõivega seotud praktiliste küsimuste lahendamine antud osaliselt kohalik omavalitsuste pädevusse.
Sotsiaalpartnerid
Ametiühingute seaduse §-st 8 tulenevalt on ametiühingute pädevuses muu hulgas õigus: · esitada riigivõimu- ja valitsemisorganitele ettepanekuid normatiivaktide vastuvõtmiseks ja muutumiseks; · sõlmida kollektiiv- ja muid lepinguid.
Tööandjate liitude tegevuse aluseks on mittetulundusühingute seaduse alusel kinnitatud põhikirjad. Tööandjate liitude eesmärgiks on: · tööandjate seisukohtade ühendamine ning tööandjate huvide esindamine töö- ja sotsiaalsuhteid puudutavatel sotsiaal- ja majanduspoliitilistel läbirääkimistel; · kokkulepete sõlmimine valitsuse ja töövõtjaid esindavate organisatsioonidega, arvestades Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioone ja praktikat; · tööandjate ja ettevõtluse huvide kaitsmine seadusandlikus protsessis; · ettepanekute tegemine töö-, sotsiaal-, maksu-, ettevõtlus-, regionaal- jms. Puudutava seadusandluse loomiseks ja muutmiseks ning tööandjate huve kaitsva majanduspoliitika rakendamiseks.
Sotsiaalpartnerite osa puudega inimeste tööhõive suurendamiseks ja puudega inimesi arvestavate töötingimuste kehtestamiseks on seni olnud põhjendamatult väike. Neile antud pädevuse piires võiksid nad teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks ja mitmepoolsete läbirääkimiste pidamiseks nii Vabariigi Valitsusega kokkulepete sõlmimiseks kui kollektiivlepingutes vastavate sätete kehtestamiseks, näiteks: · puudega inimestele töökohtade loomise ja kohandamise stimuleerimiseks; · puudega inimeste endi ettevõtluse toetamiseks; · avalikus sektorid puudega inimeste töölevõtmiseks soodsate tingimuste loomiseks; · paindliku või osalise tööajaga töötamiseks või töökoha jagamiseks; · töölt vallandamise võimaluste vähendamiseks; · tööturutoetuste ja -teenuste laiendamiseks; · puudega isikute erivajadusi arvestava töökeskkonna loomiseks; · töövigastuse või kutsehaiguse tõttu töövõimetuks muutunud töötajate rehabilitatsiooni võimaluste suurendamiseks jne.
Sotsiaalpartnerite poolt ettepanekute tegemist peaks peale eetiliste ja majanduslike aspektide motiveerima see, et reeglina toob puudega inimeste elukvaliteedi tõstmine kaasa ka teiste inimeste elukvaliteedi tõusu.
Puuetega inimeste kojad ja muud valitsusvälised organisatsioonid
Eesti Puuetega Inimeste Koda on mittetulundusühingute seaduse alusel tegutsev valitsusväline organisatsioon, mille ülesandeks põhikirjast tulenevalt muu hulgas on: · osalemine riigi sotsiaalpoliitika väljatöötamises, puudega inimesi puudutavate seaduste ja muude õigusaktide eelnõude, arenduskavade, programmide ning projektide väljatöötamise algatamises ja elluviimises; · puudega inimeste ühiskondliku ja tööalase aktiivsuse toetamine; · ravi, rehabilitatsiooni, üld- ja kutsehariduse, ümberõppe, tööhõive ning iseseisva toimetulekuga seotud küsimuste teadvustamine ja lahendamisele kaasaaitamine.
Maakondlikud puuetega inimeste kojad on iseseisvad organisatsioonid, mis tegutsevad oma põhikirja alusel.
Eesti Puuetega Inimeste Kojal on põhikirjaliste ülesannete täitmiseks teha veel palju, eelkõige peab suurenema osavõtt seadusandlike aktide väljatöötamisest ja sotsiaalpoliitika kujundamisest. Seni ei ole Puuetega Inimeste Koja roll poliitiliste otsustuste tegemisel kuigi suur.
Märkimist väärib see, et Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioonis on Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevusvaldkond määratletud palju laiemalt, kui Koja põhikirjas.
Puudega inimeste liidud, seltsid ja muud ühendused on mittetulundusühingute seaduse alusel oma põhikirjas määratletud eesmärke ja ülesandeid täitvad organisatsioonid, mis ühendavad puudega inimesi, nende pereliikmeid ja sõpru, aga ka muid asjast huvitatud isikuid. Eesmärgiks on enamasti puudega inimeste elukvaliteedi tõstmine läbi võimaluste edendamise, mis lubavad elada täisväärtuslikku elu puudele vaatamata: vahendatakse teavet, tutvustatakse vastavat uudiskirjandust, tegeletakse koolitamise ning puudega inimeste eneseteadvuse tõstmisega, nõustatakse pereliikmeid, organiseeritakse ühisüritusi, korraldatakse tervisekontrolli ja taastusravi, viiakse läbi kampaaniaid puudega inimestesse suhtumise parandamiseks, aidatakse kaasa puudega isikute õiguskaitse ja sotsiaalse kindlustunde tagamisele, tehakse koostööd teiste riikide samalaadsete organisatsioonidega.
3. PUUDE DEFINITSIOONID
Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioonis esitatud mõistete kohaselt tähendab termin "puue" inimese mõne anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-s 2 on "puude" mõiste eeltooduga peaaegu sama, siin nimetatakse puudeks inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet. Samas on lisatud, et selle seaduse mõttes on puudel kolm raskusastet: sügav puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna isik vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt; raske puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna isik vajab kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet kas kogu päeva või kogu öö vältel; keskmine puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millest tingituna isik vajab toimetulekuks osalist kõrvalabi.
Vabariigi Valitsuse poolt 25. novembril 1998. aastal määrusega nr 265 kinnitatud puuetega inimeste kutseõppeasutuses õppimise tingimuste ja korra kohaselt vajab puudega inimene oma vaimse või kehalise eripära tõttu kutsekeskhariduse või kutsekõrghariduse omandamiseks eritingimusi. Puudega inimesel on sellekohane tervishoiuasutuse väljastatud dokument või tervishoiuasutuse poolt koostatud rehabilitatsiooniplaan, mis sisaldab meditsiinilisi, sotsiaalseid ja hariduslikke soovitusi, et tagada puudega inimese maksimaalne rehabiliteerimine ja integreerumine ühiskonda.
Kuni 31. detsembrini 1999. aastal kehtiv riiklike elatusrahade seadus puudega inimese mõistet ei käsitle, seaduses kasutatakse mõistet "invaliid", kelleks on arstliku ekspertiisi komisjoni poolt I, II või III grupi invaliidiks tunnistatud isik või raviasutuse poolt lapsinvaliidiks tunnistatud isik (§ 9). Ehkki invaliidsuse mõiste ei ole praegu otseselt seotud töövõimega, lisavad vaegurluse ekspertiisi komisjonid, kes invaliidsusgrupi määramist läbi viivad, invaliidsusgrupi tõendile tihti märke "töövõimetu". Selline märge võib saada takistuseks töösuhte loomisel, tekitades tööandjas eelarvamusi puudega töötaja suhtes.
1. jaanuarist 2000. aastal kehtima hakkav riikliku pensionikindlustuse seadus ei käsitle ka puudega inimese mõistet, seal kasutatakse mõistet (täielikult või osaliselt) "püsivalt töövõimetu" (§ 11). Seaduse kohaselt on püsivalt töövõimetu isik, kelle tervislik seisund takistab tal töötamast vastavalt hariduse või töökogemustega omandatud tööoskustele. Täielikult töövõimetu on isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud tugevasti väljendunud funktsioonihäire, mille tõttu ta ei ole võimeline elatist teenima suuruses, mis vastab Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, samuti isik, kellel kuupalga väljateenimiseks vajalik töö otseselt kahjustab tervist ja raskendab haiguse kulgu. Osaliselt töövõimetu on isik, kellel esineb haigusest või vigastusest põhjustatud funktsioonihäire, mis ei luba jätkata erialast tööd endises mahus või erialast tööd üldse, kuid kelle funktsioonihäire lubab töötada. Püsiv töövõimetus tuvastatakse arstliku töövõimetuse ekspertiisiga.
Nagu eeltoodust näha, on Eesti seadusandluses küll mõiste "invaliid" asendatud uute mõistetega "puudega inimene" ja "töövõimetu isik" kuid isiku puude või töövõimetuse määramisega seotud toimingud on jäänud valdavalt meditsiinikeskseks, hoolimata sellest, et küsimuse otsustamisel peaks rõhuasetus langema meditsiiniliselt diagnoosilt isiku haridus- ja tööellu integreerimise võimaluste väljaselgitamisele, laiemas mõistes isegi ühiskonna tavaellu integreerimise võimaluste väljaselgitamisele. Mõningat leevendust pakub antud probleemile puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-s 2 sätestatu, mille kohaselt on isiklik sotsiaalse rehabilitatsiooni plaan sotsiaalministri poolt määratud sotsiaalse rehabilitatsiooni asutuses isiku enda või tema seadusliku esindaja aktiivsel osalemisel koostatud dokument, milles antakse hinnang isiku tegevusvõimele ja tuuakse ära tema integreerumiseks vajalike tegevuste eesmärgid, meetodid, maht, sagedus ja eesmärkida saavutamise ajagraafik. Seaduse § 3 kohaselt määratakse ja makstakse antud seadusega ettenähtud toetusi vaid vastavalt isiku sotsiaalse rehabilitatsiooni plaanile. Antud sätted hõlmavad siiski ainult toetuste andmist nimetatud seaduse alusel.
4. STATISTIKA
1. jaanuari 1999. aasta seisuga oli invaliidsuspensionäre kokku 62 522 inimest, neist I grupi invaliide 7 291 inimest, II grupi invaliide 39 229 inimest, III grupi invaliide 11 398 inimest ning laps-invaliide 4 604 inimest. Tööealisi isikuid (18-vanaduspensioniiga) oli invaliidsuspensionäride hulgas 42 262, vanaduspensioniealisi 15 181 ja alla 18-aastaseid 5 079 inimest.
Üldine tööhõive
Üleminek täistööhõivega käsumajanduselt vabaturumajandusele on toonud üldiselt kaasa tööjõu suuruse märgatava vähenemise. Tööhõive langus invaliidsuspensionäride hulgas on siiski olnud keskmisest märgatavalt suurem.
Tabel 1: 15-69-aastane rahvastik majandusliku staatuse järgi 1992-1998 tööjõu-uuringute andmetel.
Ajavahemikul 1992-1998 vähenes majanduslikult aktiivne elanikkond 87.5 tuhande inimese võrra, peegeldades tööhõive üldist langust. Samal ajal kasvas majanduslikult mitteaktiivsete inimeste arv.
Tabel 2: Invaliidsuspensionäride arv (sealhulgas uued pensionimääramised) ja jagunemine gruppidesse 1993-1998 Riigi Statistikaameti andmetel.
Puudega inimeste tööhõive
Nõukogude perioodi lõpul 1987. aastal oli invaliidsuspensioni saajaid 36 807 ja neist töötas 11 221 ehk 30,4% (sealjuures III grupi invaliididest töötas ligi 75%). 1995. aastal töötas 48 654-st invaliidsuspensionärist 5 718 ehk 11,8%. Seega samal ajal kui invaliidsuspensionäride koguarv märgatavalt kasvas, kahanes oluliselt töötavate invaliidsuspensionäride osakaal.
Viimastel aastatel on siiski nii töötavate invaliidsuspensionäride arv kui ka suhtarv kasvanud. Esimene on ootuspärane, kuna nagu märgitud, suurenes ka invaliidsus-pensionäride koguarv. Siiski, kui I ja II grupi invaliidide hulgas töötavate isikute osakaal veidi suurenes, siis III grupi invaliidide hulgas see näitaja jätkuvalt langeb. Töötavate invaliidsuspensionäride suhtarvu paranemist võiks käsitleda positiivse trendina, kuid sellise trendi tagamaad ei ole siiski piisavalt selged. Vajaks täiendavat üksikasjalikku analüüsi, et selgitada, kas invaliidsuspensionäride hulgas on töötamine tegelikult kasvanud.
Tabel 3: Töötavate invaliidsuspensionäride arv 1995-1998 Riigi Statistikaameti andmetel.
Ametlik statistika ei peegelda täpset töötavate invaliidsuspensionäride arvu. Kuna töötavad invaliidsuspensionärid saavad täispensioni, siis ei pruugi kõik isikud esitada pensioniametile andmeid oma töötamise kohta. Töötavate invaliidsuspensionäride arv ei anna seetõttu puudega inimeste tööhõivest õiget pilti.
Suurel osal puudega inimestest ei ole võimalik ennast töötuna registreerida ning senini puudub tööturupõhine informatsioon puudega inimeste tööhõivest. Objektiivne statistika on aga vajalik selleks, et oleks võimalik hinnata puudega inimeste tööhõive edendamisele suunatud abinõude edukust.
5. TEENUSED PUUDEGA INIMESTE TÖÖHÕIVE TOETAMISEKS
Tööalane ettevalmistus
Eestis saab kutseõpetust 91 kutsekoolis. 1997/1998. õppeaastal olid puudest tingitud erivajadustega inimeste õpperühmad kaheksas kutseõppeasutustes, 1998/1999. õppeaastal kümnes kutseõppeasutuses.
Lisaks kutseõppeasutustele on 1996. aastast puudega inimestel võimalik saada kutsealast ettevalmistust ka Astangu Toimetulekukeskuses, kus korraldatakse kutseõpet õpiraskustega, kerge vaimupuudega, füüsilise puudega või kroonilistest haigustest tingitud püsiva terviserikkega inimestele.
1998/1999. õppeaastal õppis kutseõppeasutustes 197 puudest tingitud erivajadusega õppurit. Põhilise osa erivajadustega õppuritest moodustasid vaimupuudega inimesed (166). Astangu Toimtulekukeskuses õppis lisaks veel 104 õpilast. Puudega õpilased õppisid talupidamist, majapidamist, infotehnoloogiat, sotsiaaltööd, lastehoidu, puhastustöid, maalritööd, kalandust, mööblirestaureerimist, kergerõivaste õmblemist, pagar-kondiitri erialal jne. (Questionnaire of Estonian Vocational Training Schools, 1998)
1996. aastast on 125 puudega inimest osalenud tööturuameti poolt finantseeritavates õppeprogrammides, kokku 22 erineval kursusel. Enamasti õpiti arvutikursustel, kaks isikut õppis raamatupidamist, kolm masseerimist. Õpiti veel puusepa ja maalritööd, turismi, pangandust, lillekasvatust, pesumaja töid. Viimastel aastatel on puudega inimesed moodustanud 2-3% neist, kes on saanud tööturukoolitust. (Labour Market Barometer, 1998)
Tööalane rehabilitatsioon
Puudega inimeste tööalane rehabilitatsioon on Eestis alles väljakujunemise algjärgus.
Isiku rehabiliteerimisele suunatud teenused
· Kutsevalik ja karjääri planeerimine: käivitunud Astangu Toimtulekukeskuses. · Kutseharidusteenused: käivitunud Astangu Toimtulekukeskuses ja mitmetes kutseõppeasutustes eriõppegruppidena. · Tööturukoolitus: Senini on puudega inimeste võimalused osaleda tööturuameti poolt finantseeritavas koolituses olnud piiratud. · Praktiline tööoskuste omandamine töökohal: Suur on vajadus tööandjale teenusena finantseeritava kuni 6 kuud kestva tööpraktika järele, mille käigus kestvalt tööelust kõrval olnud, ümberkvalifitseerunud või töökogemuseta isikud saaksid töökogemusi, samal ajal saaks ka tööandja ülevaate nende töövõimest ja oskustest. · Kutsealast kvalifikatsiooni tõstvad ja ümberkvalifitseerumist võimaldavad teenused: käesoleval ajal piiratud ulatuses võimalik saada töötu sotsiaalse kaitse seaduse alusel tööturukoolitusena. Puudega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse jõustumisel on töötavatel puudega inimestel võimalik saada riigieelarveliste vahendite arvel täiendkoolitust 1 kord 3 aasta jooksul. · Tööellu lülitumiseks ettevalmistavaid motivatsiooni, algatusvõimet ja sotsiaalseid oskusi arendavad teenused: Astangu Toimetulekukeskuses on läbiviidud mõned sellealased kursused, kasutatud "tööotsijate klubi" tegevusvormi ja individuaalset nõustamist. · Tööotsimisse ja töösse lülitumise oskuste arendamine: tööturuteenusena laiaulatuslikult kasutusel tööturul vähese konkurentsivõimega isikute puhul. · Tööhõivet säilitavad rehabiliteerimisteenused töötavatele inimestele: senini valdavalt meditsiinilise rehabilitatsiooni raames üldist füüsilist tervist säilitava rehabilitatsioonina.
Keskkonna rehabiliteerimisele suunatud teenused · Tööks vajalikud personaalsed abivahendid: personaalsete abivahendite hankimise võimalus piirdub üldjuhul vaid igapäevaelus toimetulekuks vajalike vahenditega. · Töökeskkonna kohandamine: töökeskkonna tehnilise ja arhitektuurilise kohandamisega seotud kulutused langevad praegu põhiliselt tööandja kanda, tööandjad saavad selle eest tulumaksu soodustusi. · Töökeskkonna psühholoogiline ettevalmistamine: praegu tegelevad sellega oma oskuste ja võimaluste piires pedagoogid, sotsiaaltöötajad, perekonnaliikmed jt. · Transpordi ja viipekeeletõlgi teenused: puudega inimesed saavad bensiini eest kompensatsiooni, soodustusi auto kindlustamisel, soodustusi ühistranspordi kasutamiseks, viipekeele tõlketeenuste mahud on aga ebapiisavad isiku igapäevases tööprotsessis osalemiseks.
Isikule osutatavad tööhõivealased tugiteenused · Paljude, eriti aga intellekti puudega ja psüühikahäiretega, isikute puhul on pidev tugiisiku suunav, juhendav ja vahendav tegevus tunduvalt efektiivsem ja ökonoomsem kui koolitustsüklid. Sellealase tegevusega alustati Astangu Toimetulekukeskuses 1997/1998 aastal.
Tööpraktika
Aktsiaselts "Emor" viis 1998. aastal läbi kutseõppeasutuste uuringu, kus käsitleti ka praktika organiseerimisega seonduvaid probleeme. Puudega õppurite praktika korraldamine selles uuringus eraldi käsitlemist ei leidnud, kuid võib eeldada, et alljärgnevad järeldused kehtivad ka puudega õppurite kohta. · Enamike koolide jaoks on kindlaks kujunenud teatud ettevõtted, praktikabaasid, kus õpilased teostavad oma ettevõttepraktika. Üle 70% praktikabaasiks olevaid ettevõtteid paikneb kooliga samas regioonis. · Küsitletud 77-st kutseõppeasutusest 32% vastanute hinnangul läheb enamik ja 29% arvates kuni pooled tööle just neisse ettevõtetesse, kus on õpinguajal praktikal oldud. · Enamasti toimub praktikakoha leidmine kutseõppeasutuse või õpilase enda initsiatiivil, üle veerandi koolide poole pöörduvad ettevõtted ise. · Kutseõppeasutuste esindajad näevad praktikakoha leidmisel ka edaspidi olulist osa koolil (42%) ja õpilasel endal (34%), kuid senisest olulisemalt suuremat rolli nähakse eriala-, kutse- või tootjate liidul. See on ka mõistetav, kuna just viimastel on olemas info nii firmade võimaluste kohta kui ka eeldatavalt huvitatus hea koolitusega oskustööjõust. · Reeglina antakse ettevõttepraktika jaoks konkreetne praktika ülesanne vastavalt eriala õppekavale. Praktikaülesandes on eristatud nende tööoperatsioonide loetelu, mida õpilane peab praktika jooksul sooritama. Kuigi kooli osa praktikaülesande koostamisel on määrav, on ka koostööd nii ettevõtete kui ka kutseala- või tööandjate liiduga. · Küsitletud koolijuhtidest kolmandik arvas end kursis olevat ettevõtete ootuste ja nõudmistega ettevalmistatavate erialade suhtes. Ollakse valmis koostööd tegema kooli õppekavade täpsustamiseks, saama tagasisidet lõpetanute ja praktikantide kohta ning oma õppekabinettide sisustamisel. · Koolide esindajad on ettevõttepoolse praktika juhendamisega enamasti rahul. Veelgi kõrgem on rahulolu õpilaste praktiliste oskuste, teadmiste omandamisega praktika ajal. · Praktika hindamise kriteeriumites ettevõttes on suur ettevõttelt hinnangute saamine praktikandi isikut puudutavatele parameetritele nagu töössesuhtumine, suhtlemisoskus, töötahe. · Vastajail paluti täiendavalt hinnata, mis osas on nende kooli lõpetanutel kõige suuremad vajakajäämised. Ligi pooled vastajad nimetasid õpilase isikuga seotud omadusi - sotsiaalne küpsus, vastutustunne, töössesuhtumine, läbilöögivõime, initsiatiiv, toimetulek, arenguvõime jms. Kui lisada veel suhtlemisoskus, võib väita, et koolijuhid ise peavad isiksusega seotud omadusi kõige valusamaks probleemiks. 6. AVATUD TÖÖTURG: JURIIDILISED KOHUSTUSED JA ÕIGUSED
ÜRO puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglite kohaselt peab puudega inimestel olema tegelik võimalus kasutada õigust tööle, omades võrdseid võimalusi kasulikuks ja tasuvaks tööhõiveks. Tööelu puudutavad seadused ja määrused ei tohi takistada puudega inimeste tööhõivet.
Puudega inimeste tööhõivet käsitlevad ka Euroopa Liidu soovitus 86/379 ja Euroopa Nõukogu soovitus (92)6.
Eestis reguleerivad töösuhte tekkimist ja lõppemist töölepingu seadus ja avaliku teenistuse seadus.
Töölepingu seaduse kohaselt võib töötajaks olla 18-aastaseks saanud teovõimeline või piiratud teovõimega füüsiline isik (§ 2). Seega ei saa töötajaks olla teovõimetuks tunnistatud isik, ent põhimõtteliselt võib töötajaks olla ka invaliid ja töövõimetuks tunnistatud isik.
Tööandja algatusel võib lõpetada nii määramata kui ka määratud ajaks sõlmitud töölepingu töötaja mittevastavusel tehtavale tööle tervise tõttu (§ 86), teatades töölepingu lõpetamisest töötajale ette vähemalt 1 kuu (§ 87). Sel alusel võib tööandja töölepingu lõpetada, kui töötaja ei tule oma tööülesannete täitmisega toime. Tervise halvenemine võib olla lepingu lõpetamise põhjuseks, juhul kui see on püsiva iseloomuga ja takistab senise töö jätkamist või välistab selle. Tervise vastavus määratakse kindlaks arsti otsusega (§ 101).
Tööandja võib lõpetada nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud töölepingu töötaja pikaajalise töövõimetuse tõttu (§ 86), teatades töölepingu lõpetamisest töötajale ette vähemalt 2 nädalat. Nimetatud alusel on tööandjal õigus töölepingu lõpetada, juhul kui töötaja on töövõimetuse tõttu töölt puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul. Kui tegemist on töövigastusega, säilitab tööandja töökoha kuni invaliidsuse kindlaksmääramiseni (§ 107). Nimetatud põhjustel töölepingu lõpetamise korral on tööandja kohustatud sellest kirjalikult ette teatama ka töötajat esindavale organisatsioonile või isikule, esitama lepingu lõpetamise põhjuse ning tegema teatavaks abinõud, mis ta on tarvitusele võtnud töötaja edaspidiseks tööga kindlustamiseks (§ 87).
Töölepingu seadus annab töötajale õiguse haigestumise, invaliidistumise või haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajaduse korral lõpetada nii määramata kui määratud ajaks sõlmitud tööleping lühendatud - 5 kalendripäevase - etteteatamisega tavapärase vastavalt 1 kuu ja 2 nädala asemel (§§ 79, 80).
Avaliku teenistuse seadus reguleerib töötamist riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Ametnikul, kellele arsti otsuse alusel on senisel ametikohal teenistuse jätkamine vastunäidustatud, on õigus saada samas ametiasutuses tervisele vastav ametikoht, välja arvatud konkursi korras täidetav. Ent kui ametiasutuses ei ole sellist ametikohta või kui ametnik ei vasta sellise ametikoha täitmiseks esitatavatele muudele nõuetele, vabastatakse ta teenistusest (§ 49).
Ametniku võib ka teenistusest vabastada pikaajalise töövõimetuse tõttu, kui ta on haiguse või vigastuse tõttu teenistusest puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul. Sealjuures võib nimetatud alusel ametniku vabastada ainult haiguslehel oleku ajal (§ 119). Pikaajalise töövõimetuse või tervisliku seisundi tõttu ametikohalt vabastatud ametnik arvatakse ametnike reservi (§ 138) võimalikuks uueks teenistuseks riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikuna, välja arvatud juhul, kui isik on tunnistatud täielikult töövõimetuks (§ 139).
Samuti sarnaselt töölepingu seadusega, on sätestatud ametniku õigus algatada teenistusest vabastamine lühikese, 5 kalendripäevase, etteteatamisega kui lahkumise põhjuseks on ametniku invaliidsus või haige või invaliidistunud perekonnaliikme hooldamise vajadus (§ 114). Ametniku võib vabastada teenistusest ametikohale mittevastavuse põhjendusel, et tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita. Tervisliku seisundi tõttu tuleb ametnik vabastada koha pärast vastava asjaolu ilmnemist (§ 117).
Avatud tööturul töötab ligi 4800 inimest. (ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti aruandesse esitatud andmed.) Kõigist töötavatest invaliidsuspensionäridest töötab puudega inimeste organisatsioonidele kuuluvates ettevõtetes ja muudes kaitstud töö vormides kuni 1000 inimest. Paljud puudega inimesed teevad vabatahtlikku või palgalist tööd ühiskondlikes organisatsioonides.
Eestis vajaks väljaarendamist iseseisva teenuste kompleksina teostatud töö (vt. eelnevalt isikule osutatavad tööhõivealased tugiteenused).
Puudega inimeste integreerimisel avatud tööturule tuleks riigil ja kohalikel omavalitsustel kanda puudega inimeste tööandjatena senisest suuremat rolli.
7. AVATUD TÖÖTURG: FINANTSEERIMINE
Maksusoodustused
Eestis saavad tööandjad, kes on tööle võtnud puudega inimesi, tulumaksu- ja sotsiaalmaksu soodustusi.
Tulumaksuseaduse kohaselt: · ettevõtte tulust arvatakse maha kulutused töökohtade kohandamiseks puuetega töötajatele, ka saab tulust maha arvata kulutused töötajate täiend- ja ümberõppeks; · 1. jaanuarist 2000. aastal korrutatakse ettevõtlusega seotud kulutuste mahaarvamisel koefitsiendiga 2,0 tööandja kulud puudega 16-aastase ja vanema isiku toetust saavale isikule makstud palgaks ja muuks tasuks ning nendelt makstud sotsiaalmaksuks.
Sotsiaalmaksu seaduse kohaselt maksab riik kuupalga alammääralt sotsiaalmaksu invaliidide ühingu tootmisettevõttes töötava invaliidi eest.
Puhkuseseaduse § 27 alusel tasustatakse sotsiaalmaksu vahendite arvelt ka invaliididele ettenähtud pikendatud põhipuhkuse päevad (kokku 7 kalendripäeva) ning seega ei ole see tööandjale täiendavaks kuluks.
Tööturutoetus
Eesti õigusaktides on puudega inimeste hõivamisele avatud tööjõuturul suunatud töötu sotsiaalse kaitse seaduses ja selle rakendamise korras sätestatud tööturutoetus tööandjale, kes võtab tööle madalama konkurentsivõimega isiku, sealhulgas puudega inimese. Samal ajal peab tööandja siiski ise maksma nende töötajate eest sotsiaalmaksu. Antud ülevaate ettevalmistamisel läbiviidud töötoas esitatud arvamustest selgus, et avalik sektor ei kasuta eelnimetatud võimalust puudega inimeste töölevõtmiseks, sest sotsiaalmaksu vahendeid planeeritakse ainult eelarvelise palgafondi osas.
Tööturutoetuse suuruseks tööandjale on esimese 6 kuu jooksul üks kuupalga alammäär kuus ning järgneva 6 kuu jooksul 50% kuupalga alammäärast kuus. Nimetatud tööturutoetus lõpeb 12 kuu möödudes.
Tööd otsival osaliselt töövõime kaotanud invaliidsuspensionäril on õigus taotleda: · tööturukoolitust ja õppestipendiumi; · tööturutoetust ettevõtluse alustamiseks.
Töötu sotsiaalse kaitse seaduse rakendamise kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega 9. septembrist 1995. aastal nr 62. Korra kohaselt on tööturukoolituse kestus kuni 6 kuud ja koolitus võib toimuda kas kursuste või individuaalõppe vormis. Tööturukoolitus võib toimuda tööalase koolitusena (kutse-, ameti- ja erialaste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks, täiendamiseks või ümberõppeks) või koolitusena toimetulekuks tööturul ja kohanemiseks tööturu nõudmistega (tööturu nõudmiste ja võimaluste tutvustamine, isiku psühholoogiline ettevalmistamine tööturul konkureerimiseks). Lisaks võib korra kohaselt äriplaani esitamisel taotleda ettevõtluse alustamiseks tööturutoetust kuni 10 000 krooni ulatuses.
Sissetulekut tagavad toetused ja pension
Vastavalt riiklike elatusrahade seadusele makstakse invaliidsuspensione kolmes erinevas määras sõltuvalt invaliidsusgrupist. Alates 1. jaanuarist 1999. aastal on pensionide määrad järgmised: · I grupi invaliid: 295% rahvapensioni määrast (ehk 1210 krooni); · II grupi invaliid: 250% rahvapensioni määrast (ehk 1025 krooni); · III grupi invaliid: 195% rahvapensioni määrast (ehk 800 krooni).
Invaliidsuspensione makstakse ka töötamise korral, seega ei ole invaliidsuspension selgelt töötasu asendav hüvitis, vaid tal on nii sotsiaalkindlustuse (varasemat töötasu asendav) kui ka sotsiaalhoolekande (vajadustele tuginev) funktsioon.
1.jaanuarist 2000. aastal kehtima hakkava riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel kehtestatakse töövõimetuspensionäridele staazi nõue, mis on sõltuvuses vanusest. Ka töövõimetuspensioni on võimalik saada töötamise korral.
Tabel 4: Töövõimetuspensionäride pensioniõigusliku staazi nõue.
Töövõimetuspensione hakatakse arvutama vanaduspensionidega sarnastel alustel. Kuna töövõimetuspensionäridel oleks enamasti vanaduspensionäridest madalam staaz, kasutatakse teatud erisätteid. Staazinõude täitnud isikute töövõimetuspensioni arvutamisel lähtutakse eeldusest nagu isikul oleks 15 aastat staazi (mis on vanaduspensionile esitatav staazinõue) ning sellele perioodile laiendatakse tema tegelikku pensionikindlustuse koefitsienti (s.o isiku eest makstud sotsiaalmaksu suhet keskmisesse sotsiaalmaksu summasse).
Osaliselt töövõimetu isiku pension moodustab 50% teoreetilisest pensionist, mis on ülaltoodud printsiipide kohaselt arvutatud täielikult töövõimetu isiku jaoks.
1.jaanuarist 2000. aastal rakendub ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Seega hakkab aastast 2000 enamiku puudega inimeste sissetulek kujunema kahest allikast: töövõimetuspensionist ning puudega inimeste sotsiaaltoetustest. Mõlema hüvitise väljamaksmise korraldamisega tegeleb sama asutus - pensioniamet.
Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse jõustumisel tekib puudega inimestel õigus reale riiklikele toetustele, muuhulgas: · puudega vanema toetusele - vanemail, kelle kuni 19-aastane laps õpib põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses; · õppetoetusele - mittetöötavatel puudega õppuritel, kes õpivad gümnaasiumi 10.-12. klassis või kutseõppeasutuses või kõrgkoolis ja kellel on õppetöös puudest tingitud lisakulutusi; · rehabilitatsioonitoetusele - puudega inimestel, kes osalevad rehabilitatsiooniprotsessis; · täienduskoolitustoetusele - töötavatel puudega inimestel tööalaseks ja tasemekoolituseks; · transporditoetusele - kaasa arvatud kooli, tööle ja rehablilitatsiooniasutusse sõitmiseks.
Transport, isiklik abistaja, abivahendid
Vabariigi Valitsuse 23. detsembri 1996. aastast määrusega nr 318 on kinnitatud riiklike sotsiaaltoetuste maksmise tingimused ja kord, mis on aluseks mittetöötavatele puudega inimestele transpordi ja telefoni kasutamise toetuse ja vajadusel ning vahendite olemasolul täiendavate ühekordsete sotsiaaltoetuste maksmisele.
Töökäimisega seotud probleemide lahendamisele aitab kaasa sotsiaalhoolekande seaduse alusel rakendunud soodushinnaga invatakso teenus, mida on võimalik kasutada seitsmes maakonnas ja Tallinna linnas. Kerge või keskmise puudega inimeste transpordikulud töölesõiduks tasub kas osaliselt kohalik omavalitsus (invatakso teenus, sooduspiletid ühistranspordi kasutamiseks) või inimene ise.
Individuaalsõiduki muretsemisel on raskema liikumis- või nägemispuudega inimestele ette nähtud maksusoodustusi - nad on vabastatud tolli-, aktsiisi- ja käibemaksust (vastava maksuseaduse alusel).
1.jaanuarist 2000. aastal jõustuva puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 13 alusel makstakse raske või sügava puudega inimesele transporditoetust muu hulgas kooli, tööle, rehabilitatsiooniasutusse sõitmiseks.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 26 alusel määrab valla- või linnavalitsus puudega inimesele vastavalt inimese vajadusele ja kohaliku omavalitsuse võimalustele tugiisiku või isikliku abistaja. Tugiisiku ja isikliku abistaja tööd finantseeritakse kohaliku omavalitsuse eelarvelistest vahenditest.
Ametit õppivale või töötavale puudega inimesele, kes on puude korrigeerimiseks vajab abivahendeid on vajalikud: · isiklikud abivahendid igapäevaeluga toimetulekuks, nende saamist finantseeritakse osaliselt Sotsiaalministeeriumi kaudu riigieelarvelistest vahenditest sotsiaalministri 7. märtsi 1995. aasta määrusega nr 18 kinnitatud abivahendite taotlemise ja soodustatud eraldamise korra alusel; · õppetööga seotud abivahendid koduseks kasutamiseks, finantseeritakse osaliselt Sotsiaalministeeriumi riigieelarvelistest vahenditest. Vahendite paremaks tagamiseks võiks igaks aastakse riigieelarvesse planeeritud vahenditest eraldada selleks teatud osa; · õppetööga seotud abivahendid kasutamiseks koolis, finantseeritakse osaliselt Haridusministeeriumi eelarvest Vabariigi Valitsuse 25. novembril 1998.aastal kinnitatud puuetega inimeste kutseõppeasutuses õppimise tingimuste ja korra alusel; · töökohas vajalikud abivahendid - tööandjatel on õigus tulumaksuseaduse alusel puudega inimestele töökoha kohandamiseks tehtavad kulutused kanda ettevõtlusega seotud kulutuste hulka. Kasumit mittesaavates ettevõtetes puudega inimestele töökoha omandamiseks tehtud kulutuste hüvitamise kohta puudub käesoleval ajal kord, seda tuleks finantseerida erifondidest.
8. RAKENDUSKESKUSED
Kõigi puudega inimeste integreerimine avatud tööturule ei ole võimalik. Paljudele puudega inimestele on rakenduskeskus parim võimalik töötegemise koht. Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt loob valla- või linnavalitsus puudega inimeste rakenduskeskusi (§ 26). Kahjuks on Eesti õigusruumis seni lahendamata küsimus kaitstud töö asutuste õiguslikust staatusest. Võib-olla on see ka põhjus, miks selliseid keskusi on vähe.
KOKKUVÕTE
Puudega inimestel peavad tööturul olema võrdsed võimalused.
Keskseks sotsiaalkindlustushüvitiseks puudega inimestele on käesoleval ajal invaliidsuspension. 1. jaanuarist 2000. aastal asendatakse see töövõimetuspensioniga, mis määratakse ainult tööealistele isikutele. Nii invaliidsuspensioni kui ka töövõimetuspensioni makstakse ka töötamise korral. Oluline mõju puudega inimeste haridusellu ja tööhõivesse integreerituse suurendamiseks saab eeldatavasti olema samuti 1. jaanuarist 2000. aastal makstavatel puuetega inimeste sotsiaaltoetustel.
Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei tohi kedagi diskrimineerida. Puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Diskrimineerimise legaaldefinitsiooni Eesti seadustes antud ei ole, puudub ka otsese ja kaudse diskrimineerimise definitsioon. Seadused ei näe diskrimineerimise juhtumiteks ette spetsiaalsete kompensatoorsete meetmete rakendamist.
Haridussüsteemis on viimastel aastatel puudega inimeste võimalused hariduse kättesaadavuseks ja integreeritud õpetamiseks paranenud. Siiski on puudega lapsi diskrimineeriv, et koolikohustuse täitnud lastele ei tagata võrdseid võimalusi pidevõppeks koduõppe võimaluste puudulikkuse tõttu, samuti pole põhihariduseta puudega lastel võimalusi õppimiseks kutseõppeasutuses. Vaimse puudega lastel, kelle põhiharidus on omandatud lihtsustatud õppekava alusel, on õigus kutseõppeasutuses õppida. Täiskasvanud puudega inimesed saavad kutse-, eri- või ametiala õppida, kui nad seda soovivad ja õppimiseks vahendeid on. Enamus õppeasutusi on füüsilise puudega inimestele kohandamata. Õpetajad vajavad täiendkoolitust, koolidesse on vaja abiõpetajaid ja õppetööga seotud abivahendeid.
Tööseadustes on rida puudega inimesi kaitsvaid erisätteid.
Puudega inimesi puudutavate poliitiliste otsuste vastuvõtmine on toimunud enamasti Sotsiaal- või Haridusministeeriumi initsiatiivil, teiste ministeeriumide ja ministrite osa on olnud tagasihoidlik. Valitsusasutuste töös puudub "läbi-imbumine" (mainstreaming) puudega inimeste integreerimise küsimustes. Sotsiaalpartnerite osa puudega inimeste tööhõive suurendamiseks ja puudega inimesi arvestavate töötingimuste kehtestamiseks on olnud põhjendamatult väike. Avaliku võimu organite, sotsiaalpartnerite ja valitsusväliste organisatsioonide koostöö puudega inimeste hariduse ja tööhõive osas on olnud nõrk. Suures osas on puudega inimeste tööhõivega seotud praktiliste küsimuste lahendamine jäänud ainult kohalike omavalitsuste pädevusse.
Seadusandluses on mõiste "invaliid" asendatud uute mõistetega "puudega inimene" ja "töövõimetu isik", kuid isiku puude või töövõimetuse määramisega seotud toimingud on jäänud valdavalt meditsiinikeskseks. Tulevikus peaks rõhuasetus senisest enam langema isiku haridus- ja tööellu (ning tavaellu) integreerimise võimaluste väljaselgitamisele.
Ametlik statistika ei peegelda täpselt töötavate invaliidsuspensionäride arvu. Puudub tööturupõhine informatsioon puudega inimeste tööhõivest.
Tööalase rehabilitatsiooniga seotud lahendid on alles väljakujunemise algjärgus. Ka puudega inimeste tööpraktikaga seotud probleemide lahendamisega on alles alustatud. Puudega inimeste integreerimisel avatud tööturul on määratlemata riigi ja kohalike omavalitsuste roll puudega inimeste tööandjana. Puudega inimeste tootmisettevõtete tegevus, erasektori tööandjad ja alternatiivsed töötegemise vormid vajaksid puudega inimeste sotsiaalse tõrjutuse ennetamiseks ja vähendamiseks suuremat riiklikku toetust. Puuetega inimeste tööhõive tõstmiseks peaks tööturuteenuste ring olema laiem ning sisaldama näiteks tasuta konsultatsioone tööandjale puudega inimese töökoha omandamiseks, tööhõivealaste tugiteenuste osutamiseks jmt.
ETTEPANEKUD
1. Eesti tööalastes seadustes tuleb sätestada puudega inimeste mittediskrimineerimise põhimõte ning diskrimineerimise juhtude tuvastamisel näha diskrimineeritud isikule ette kompensatsioon. Koolikohustuse täitnud lastele tuleb tagada võrdsed võimalused pidevõppeks. Kutseõppe võimalused peavad olema ka põhihariduseta lastel. Õppeasutuste füüsiline keskkond peab võimaldama puudega inimestele juurdepääsu õppetööle. 2. Vabariigi Valitsus võiks oma istungil vähemalt kord aastas arutada Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsiooni täitmist. Puudega inimeste kutseõppe- ja tööhõive probleemide lahendamisel peab senisest enam olema koostööd riigivõimu ja kohalike omavalitsuse asutuste, sotsiaalpartnerite ja puudega inimeste valitsusväliste organisatsioonide vahel. Tuleb tõsta riigi ja kohalike omavalitsuste osa puudega inimeste tööandjatena. 3. Puude või töövõimetuse määramisel peab rõhuasetus langema isiku haridus- ja tööellu (ning tavaellu) integreerimise võimaluste väljaselgitamisele. 4. Hariduse üldsüsteemi raames tuleks luua rohkem võimalusi õpetajate koolituseks ja kogemuste vahetamiseks puudega inimeste õpetamiseks. Õppetööd peaksid toetama rehabilitatsiooniteenused, abiõpetajad, eripedagoogid. Õppeasutustes tuleks parandada abivahenditega varustatust. Luua tuleks kutsenõustamise süsteem, mis arvestaks ka puudega inimeste vajadustega. Välja tuleks töötada täiskasvanud puudega inimeste kutsekoolitamise metoodika. 5. Riigil tuleb senisest enam toetada puudega inimeste tootmisettevõtete tegevust, erasektori tööandjaid ja alternatiivseid töötegemise vorme. Tööturuteenuste ring peab olema laiem ning sisaldama näiteks tasuta konsultatsioone puudega inimese töökoha kohandamiseks, tööhõivealaste tugiteenuste osutamiseks jmt. Toetatud töölerakendamiseks tuleb välja arendada iseseisva teenustekompleksina. 6. Puudega inimeste tööhõivet ja tööpuudust kajastavat statistikat tuleb täiendada.
"Puudega inimeste tööhõivepoliitika Eestis" lisa
MULTIDISTSIPLINAARNE REHABILITATSIOONIUURING, TOETATUD TÖÖ JA KAITSTUD TÖÖ SOOMES
Multidistsiplinaarne rehabilitatsiooni-uuring
Soomes võib puudega inimesele teha mitmeastmelist töövõime ja rehabilitatsiooni vajaduste uuringut. Hinnangu võib teha mõnepäevase rehabilitatsiooniasutuses viibimise jooksul, kuid personaalne tööks ettevalmistus võib kesta ka kuid. Protsessi alguses saadab uuringu eest maksja rehabilitatsiooniasutusse klienti iseloomustavad dokumendid, mille alusel arst moodustab töörühma. Töörühma võivad kuuluda arst, füsioterapeut, tegevusterapeut, logopeed, abivahendite tehnik, eriala-arst jne. Rühma koosseis sõltub uuritava vanusest, puudest või haigusest. Esialgse ülevaate saamise järel kutsutakse isik rehabilitatsiooniasutusse uuringutele.
Kliendile antakse esimesel päeval kätte üldinformatsioon, milles on ära märgitud esialgne päeva/nädala programm, mis sisaldab ka varem kokkulepitud spetsialistide vastuvõtte ja uuringuid ning mitmeid loenguid ja rühmatöid. Rühmatööd võivad olla spetsiaalsed liikuvuse- ja lihaste funktsiooniharjutused, liikumine muusika saatel või basseinivõimlemine, lihaste venitamine või jõusaali harjutused. Lisaks eelpoolmainitule võtab klient osa ka teatud üldloengutest, kus käsitletakse toitumist, liikumist ja spetsiaalseid arsti poolt soovitatud tervistavaid ettevõtmisi.
Klienti uurib tavaliselt kõigepealt arst, kes oma teadmistele toetudes täpsustab veelkord rehabilitatsioonitöörühma koosseisu. Erinevate alade terapeudid sooritavad uuringud, mõõtmised, vestlused ning hindavad kliendi taset. Pärast uuringute lõppemist peetakse ühine koosolek, millest võtab osa ka klient ja on nii ise otsustamas spetsialistide poolt pakutavate ettepanekute üle. Kliendile kantakse ette kokkuvõte erinevate spetsialistide uuringute tulemustest ning ka koondkokkuvõte ja hinnangud. Kliendi soovi kohaselt võivad ühisest koosolekust osa võtta ka tööandja või perekonnaliikmed. Uurimuste alusel koostatakse rehabilitatsiooniuuringu eest maksjale kirjalik vastus, mille alusel on võimalik hakata soovituste järgi tegutsema.
Lihtsustatud uurimus sisaldab ühte või mitut polikliinikus tehtud spetsialistikonsultatsiooni. Selle teeb eriarst, kelle valdkonda kuulub kliendi põhiline probleem. Lisaks eriarstidele võivad selliseid spetsialistikonsultatsioone sooritada ka neuropsühholoog, töönõustaja või mõni muu spetsialist. Eelpoolmainitud uuringud võidakse teha kõige lihtsamalt ka ainult paberikonsultatsioonina. Sellisel juhul spetsialist ei kohtu kliendiga, vaid hindab teda haigusloo või muude kirjalike hinnangute alusel.
Rehabilitatsioonivõimaluste väljaselgitamine kestab tavaliselt 3-5 päeva. Siin võib lisaks saada psühholoogilist nõustamist ja kutsealast konsultatsiooni. Tehakse ka radioloogia või neurofüsioloogia alaseid lisauuringuid.
Rehabilitatsiooniuuring on laiaulatuslikum uuringukompleks, milles selgitatakse välja kliendi eluoluline olukord ja tegutsemisvõimalused natuke suurema töörühma poolt kui seda tehakse rehabilitatsioonivajaduste väljaselgitamisel. Rehabilitatsiooniuuring kestab 1-2 nädalat ja sobib hästi nii tööealistele, vaeguritele, liitprobleemidega kui ka teistele tõrjutuse või töötuse all kannatavatele. Sellises uuringus võetakse rehabiltatsiooni vajalikkusele lisaks seisukoht ka kutsealase ümberõppe kohta. Rehabilitatsioonivajaduste uuringutes kasutatavale töörühmale lisaks kuuluvad töörühma ka kutsealase rehabilitatsiooni asjatundjad.
Töövõime hindamise võib teha rehabilitatsiooniuuringu ajal. Mõningatel juhtudel nõuab töövõime hindamine laiemat meditsiinilist, sotsiaalset ja psühholoogilist ning kutsealast seisukohavõttu.
Töökatse ajal selgitatakse välja kliendi töövõime spetsiaalsete praktiliste testide ja ülesannete abil. Katse lõpus võidakse koos kliendiga koostada kutsealane rehabilitatsiooniplaan. Tööproovi (katse) reeglite ja läbiviimise eest vastutab tavaliselt töökatse juhendaja, keda aitab mitme elukutse esindajatest koosnev töörühm, milles on meditsiinilisi, sotsiaalseid ja psühholoogilisi teadmisi. Töökatse võib läbi viia rehabilitatsiooniasutuses, aga ka kliendi omal töökohal.
Töö harjutamine on töökatsele järgnev etapp, mis kestab mitmeid kuid. Eesmärgiks on kutseõppes osalemise soovi edendamine või kohene tööleasumine. Töötatakse kas institutsioonis või mõnel muul töökohal. Klient saab harjutamise ajal kogemusi ja informatsiooni talle endale kõige rohkem sobivate töötingimuste kohta.
Multidistsiplinaarne rehabiltatsiooniuuring nõuab paljude meditsiini, sotsiaalala, psühholoogia, kutseõppe spetsialistidele tööd ning ka mitmekülgse uurimisinstitutsiooni, kus oleks võimalik uuringuid ja töökatseid korraldada, olemasolu.
Eestis on alustatud õpilastele ja õpilaskanditaatidele rehabilitatsiooniuuringute tegemist Astangu Toimtulekukeskuses.
Toetatud töö
Soomes on hakatud arendama toetatud tööd ja selle modifikatsioone erinevatele puuderühmadele ning teistele töö tegemisel toetust vajavatele isikutele.
Toetatud töö on terviklik protsess, mis hõlmab tööle asumist, individuaalset väljaõpet töökohal ja töösuhte säilitamist. See on protsess, mille eesmärgiks ei ole ainult töökoha saamine, vaid puudega inimese elukvaliteedi paranemine sotsiaalsete kontaktide ja palgast saadavate lisasissetulekute tõttu. Toetatud töö eesmärgiks on luua puudega inimestele võimalus saada tööd avatud tööturul. Puudega inimene võib olla oma oskuste poolest pädev töötaja ja anda oma panuse tööelus ning tegutseda täieõigusliku liikmena töökollektiivi sotsiaalses võrgustikus.
Toetatud töös püütakse leida tööotsijale tema oskustele ja huvidele vastav töö. Toetatud töö on töösuhe ja palgatöö. Kui töötaja tuleb oma tööülesannetega toime, siis tööandja maksab talle sama palka, mida teistelegi samade tulemuste eest.
Toetatud töös saadud palga ja võimaliku pensioni või osalise pensioni kokkusobitamiseks on praegu käsil määruse ettevalmistamine selleks, et puudega inimene ei peaks töölt ära jääma pensioni kaotamise kartuses. Toetatud töö on Soomes uus asi ja selle arendamiseks on käivitatud erinevates kohtades mitmeid projekte.
Kaitstud töö
Soomes võib kaitstud tööd korraldada selleks ettenähtud kaitstud töökeskustes või ka muudes selleks sobivates kohtades puudega inimestele, kellel on selleks seaduses määratletud õigus ja ka teistele tööealistele ning tööd soovivatele isikutele, kes oma töövõime puudulikkuse tõttu ei ole saanud võimetekohast tööd mujalt.
Puudega inimeste kaitstud töö keskuste loomise ja tööteenuste korraldamise eest vastutab puudega inimese koduvald. Juhul kui teised institutsioonid, näit. valdade liidud, fondid jne. korraldavad puudega inimeste tööteenust, lepitakse koduvallaga kokku niinimetatud netokahjumi maksmises, mida makstakse juhul, kui tööst saadav tulu ei kata töö korraldamise kulusid.
Kaitstud töö keskustes töötavatel inimestel on tööseadusandlusest tulenevalt töötaja staatus. Sellistes töökeskustes töö ja ülesanded on oluliselt erinevad niinimetatud tavatööülesannetest, seal ei maksta töölepinguga määratletud palka, vaid palk ja/või tööaeg lepitakse kokku sellistena, et saadud sissetulek ei mõjutaks pensioni. Just selles osas erineb kaitstud töö üldisest palgamaksmise põhimõttest, kus võetakse arvesse töövõime- tulemuslikkuse põhimõtet. Selline erinevus on võimalik konkreetse isiku nõusolekul.
Puudega inimeste hoolekandes kasutatavale kaitstud tööle lisaks korraldatakse sotsiaalhoolduses ja tervishoius tööteenust, mis on üks osa vaimupuudega ja psüühikahäiretega inimeste hooldusest. Tööteenust korraldatakse ka alkoholi- ja narkoprobleemidega ning sotsiaalsetel põhjustel vaeguritele.
Sihtgrupist sõltuvalt on kaitstud töö ja üldiselt tööteenuse korraldamisel olnud erinevaid eesmärke. Raske puudega tööotsijatele on kaitstud töö olnud toimetuleku ja töö saamise eesmärgiks, sellisel juhul on töö sisaldanud ka ravi- ja rehabilitatsioonieesmärke.
Kaitstud töö keskuste tegevuse arendamine toimus peamiselt 70-ndatel aastatel ning selle tulemusena tekkis peaaegu kogu maad hõlmav töökeskuste võrgustik. Töökeskuste tegutsemismudel on olnud erinevates kohtades ühesugune, erinevusi on olnud tööülesannete ja toodete osas. Aeg-ajalt on kaitstud töö keskuste tegevuse tulemuslikkust mõõdetud vaid rahas, see on mõnel juhul viinud selleni, et töö rehabiliteerivat mõju ei ole osatud hinnata ja nii on hoitud tööl ainult neid inimesi, kes on suutnud anda rohkem toodangut. Isikud, kes kõige rohkem vajaksid toetust töö saamisel, ei ole pääsenud isegi mitte kaitstud töö keskustesse.