Sisukord
URIINIPIDAMATUS e. INKONTINENTSUS
Inkontinentuse tüübid
Mida teha kui haigel esineb uriinipidamatus?
Kusepidamatuse ravi
Kokkuvõte
KUSEPEETUS e. URIINI RETENSIOON
EESNÄÄRME HAIGUSED
Eesnäärmevähk
Suurenenud eesnäärme ravi
NEERUKOOLIKUD e. NEERUVOOLMED
Ravi neerukivide korral
Kuidas vältida uute neerukivide teket
PÕIE PÜSIKATEETERIGA HAIGE HOOLDUS
PUNKTSIOONTSÜSTOSTOOMIAGA HAIGE HOOLDUS
Kuidas hooldada tsüstostoomiga haiget

URIINIPIDAMATUS e. INKONTINENTSUS
Uriinipidamatus on probleem, mille all kannatavad sagedamini vanemaealised inimesed, eriti naised. Küllaltki sageli eelneb inkontinentsuskaebusi ka vanemaealistel meestel. Vanust peetaksegi tähtsamaks inkontinentsuse esinemisi suurendavaks teguriks. Eestis esineb uriinipidamatust umbes 100 000 inimesel.
65-aastaste ja vanemate inimeste puhul esineb see probleem umbes igal kümnendal inimesel, (7-20% vanuritest). Vanadekodudes ja geriaatrilistes kliinikutes kannatavad uriinipidamatuse all ligikaudu 80% haigetest. Saksamaal teostatud uuringule andmetel esines 70%-l vanadekodus elavatel naistel ja 30%-l meestel uriinipidamatus. Tihti on uriinipidamatus ka põhjuseks, miks vanurit üldse tahetakse vanadekodusse paigutada. Vanurite uriiniipidamatust soodustavad dementsus, südame-ja veresoonkonna haigused ning halvenenud liikumisvõime. Probleemi tegeliku ulatuse mõistmist raskendab asjaolu, et paljud häbenevad oma haigust või arvatakse, et pidamatus kaasnebki vananemisega, ning ei pöörduta abi saamiseks arsti poole.

Uriinipidamatus on tingitud paljudest erinevatest kusepõie ja kusejuha talitluslikest häiretest. See on tahtmatu urineerimine, mis tekitab inimesele nii füüsilisi, psüühilisi kui ka sotsiaalsed probleeme.

Uriinipidamatuse põhjused
Üleminekueas naistest kaebab vähemalt iga neljas inkontinentsuse üle. Sel ajal tekkiv östrogeeni vaegus põhjustab nii tupe kui kuseteede limaskesta õhenemist ja verevarustuse vähenemist neis piirkondades. See omakorda kutsub esile vaagnapõhja anatoomilisi muutusi ja kusepõie talitluslikke häireid, mille tagajärjeks võivad olla inkontinentsuse nähud.
Pensionieas ja pärast seda esineb inkontinentsust mõlemal sugupoolel võrdselt. Meestel tekitavad põiefunktsiooni häireid eesnäärmehaigused ja operatsioonid. Nii meestel kui naistel sagenevad ajuvereringehäired, mis halvendavad põie normaalset täitumis- ja tühjenemisfunktsiooni. Inkontinentsus on probleemiks, sest nõuab kulutusi mähkmetele, soodustab lamatiste ja põiepõletike teket. Inkontinentsusega haigele põhjustab haigestumine nii sotsiaalseid kui ka psühholoogilisi probleeme. Haige hakkab vältima teiste seltskonda ja uriinilõhna tõttu võivad teised teda vältida. Võib tekkida eraldatus, depressioon ja ka psüühikahäired. Haige võib mitte tunnistada oma haigust, varjata seda omaste ja ka meditsiinitöötajate eest. Mõnikord soovivad omaksed haiget just seetõttu hooldekodusse paigutada, et tal esineb inkontinentsus.

INKONTINENTUSE TÜÜBID

Eristatakse:
1. Pingutus- e. stressinkontinentsust
2. Sundinkontinentsust
3. Segatüüpi inkontinentsust, mille puhul esinevad mõlemad vormid koos
4. Ülevooluinkontinentsust

1. Pingutus- ehk stressinkontinentsus
Uriin eritub füüsilise pingutuse, köhimise, aevastamise, naermise või mõne muu kehalise pingutuse korral, kuna pingutusega kaasneb kõhuõõnesisese rõhu tõus.
Pingutusinkontinentsi esineb sagedamini. Seda soodustavad korduvad sünnitused, ülekaalulisus, raske füüsiline töö ja krooniline köha. Vaagnapõhja sidekoelised struktuurid venivad välja ja vaagnapõhja lihaste toonus langeb.
Vananedes muutub naistel sageli kusepõie ja põiekaela asend - põis vajub alla, ning seda on tunda songataolise väljasopistusena tupes. Oma mõju avaldavad ka kusejuha elastse koe vetruvuse langus ja limaskesta õhenemine.
Olenevalt vaagnapõhja lihaste järeleandlikkusest väljendub inkontinentsus üksikute tilkadena või suurema uriinikoguse eritumisena. Mida täitunum on pingutuse ajal põis, seda kergemini inkontinentsus avaldub.
Meestel esineb pingutusinkontinentsust harvem ja see on põhiliselt eesnäärme ja kusejuha operatsioonide tüsistuseks.
Pingutusinkontinentsust iseloomustavad madal rõhk kusepõies ning vaagnalihaste ja vaagna sidekoe nõrkus.

2. Sundinkontinentsus
Sundinkontinentsuse all kannatavatel inimestel tekib tugev urineerimisvajadus ja põis tühjeneb tavaliselt enne WC-sse jõudmist. Sundinkontinentsusega ei kaasne enamasti anatoomilisi muutusi - urineerimine on tingitud kusepõie funktsionaalsetest häiretest. Tekib nn. üliärritunud põis, mille korral urineerimisvajadusele järgneb kohene põie tühjenemine. Teel tualettruumi võib põis tühjeneda täielikult või ka osaliselt. Taoline olukord häirib inimest väga ning mida rohkem ta ängistust tunneb, seda hullemaks olukord muutub. Alguses tunneb inimene vaid sagenenud urineerimistungi. Edaspidi urineerimiskordade arv suureneb ja lõpuks võib ta hakata urineerima iga 10-15 minuti järel. Sundinkontinentsuse korral ületab põiesisene rõhk kusitis valitseva sulgumisrõhu ja uriini eritub küllaltki suurtes kogustes. Sundinkontinentsust soodustavateks teguriteks võivad olla kuseteede põletike järgsed seisundid, kusepõie kasvajad, eesnäärme suurenemine, günekoloogilised põletikud ja kasvajad ning vaagnapiirkonna operatsioonide järgsed seisundid. Sundinkontinentsust võib esineda ka põielihaste kontrollimatute kokkutõmmete tagajärjel. Mida nõrgem on sulgurlihase töö, seda kergemini inkontinentsus tekib. Tihti tekib see ka neuroloogiliste haiguste korral (sclerosis multiplex, ajutuumor, dementsus, Parkinsoni tõbi, ajuvereringe häired, insult, seljaaju vigastus). Sundinkontinentsust iseloomustavad urineerimisrefleksi nõrgenemine, põie ärrituse tugevnemine.

3. Segatüüpi inkontinentsus
Segatüüpi inkontinentsuse korral esinevad nii pingutus - kui ka sundinkontinentsi nähud koos.

4. Ülevooluinkontinentsus
Selline inkontinentsuse liik võib inimesel tekkida siis, kui põis täitub vähehaaval ja põiesisene rõhk ületab väljavoolutakistuse. Põis on täitunud ja uriini eritub sageli ja vähesel määral. Põies olev jääkuriini hulk on suur. Uriini väljavoolamisel ei teki põielihase kontraktsiooni ja inimene ei tunne enamasti ka urineerimise vajadust. See on küllaltki sagedane probleem eakamatel meestel, kui suurenenud eesnääre takistab uriini väljavoolu. Põhjuseks võivad olla veel ureetra ahenemine ja diabeet. Suhkruhaigetel on vähenenud põie kokkutõmbumine diabeedist tingitud närvikahjustuse tagajärjel.

Vanurite uriinipidamatus
Sagedamini esinevad vanureil pingutus -ja sundinkontinentsus, kuid ajuvereringehäirete ja vaagnapiirkonna lihaste lõtvumise tagajärjel on kõige tavalisem segatüüpi uriinipidamatus. Inkontinentsust võivad põhjustada ka mõned ravimid.
Vanurite uriinieritus on üldiselt kõrge, sest sageli tarvitatakse diureetikume ja öösiti urineerimise tagajärjel lahenevad paljudel südame-veresoonkonna haigetel ka tursed.
Vanurite põie mahtuvus väheneb, sest ajuvereringe häirete tagajärjel tekib põielihaste üliaktiivsus ja toimub vaagnapõhja lihaste lõtvumine ning urineerimisrefleksi nõrgenemine. Tagajärjeks on sundinkontinentsus.

MIDA TEHA KUI HAIGEL ESINEB URIINIPIDAMATUS?
Uriinipidamatusega haigeid on võimalik aidata, kui haiged oma probleemist räägivad, seda ei häbene ega eita. Paljud haiged ja ka hooldajad ei ole teadlikud sellest, et uriinipidamatus on ravitav. Sageli arvatakse, et see on vananemisega kaasnev haigus ja et selle tülika vaevusega peab lihtsalt kuidagi toime tulema.
Uriinipidamatuse kaebustega haiged peaksid kindlasti pöörduma arsti poole. Hoolikas haige uurimine ja jälgimine on väga oluline. Enne haigele ravi määramist on kindlasti vaja selgitada eelnevalt põetud haigused ja haige liikumisvõime. Tuleks hinnata kodust keskkonda, haige psüühilist seisundit, dieeti ja vedelikutarbimist. Kindlasti peab koostama inkontinentsuse hindamiseks urineerimispäeviku. Oluline on ka teada inkontinentsuse varasemat ravi ja seda, missuguseid ravimeid haige kasutab. Tuleb teha uriini analüüs ning vajadusel haige saata uroloogi või günekoloogi konsultatsioonile.

Kusepidamatuse ärahoidmine
Vananedes vaagnapõhja lihased lõtvuvad ja kõhetuvad. Nooremalel naistel annab pingutusinkontinentsi puhul head efekti vaagnapõhja lihaste treenimine ja regulaarsete harjutuste teostamine. See nõuab oma vaagnapõhjalihaste tundmist ja õigete lihaste treenimist. Vanematel naistel ei taastu vaagnapõhja anatoomilised muutused enam aktiivse võimlemisega ja nendel on tihti vajalik kombineerida medikamentoosset ravi koos operatiivse raviga.

KUSEPIDAMATUSE RAVI
Olenevalt uriinipidamatuse tüübist kasutatakse järgmisi ravivõtteid:

1. Põhjuslik ravi
Näiteks infektsiooni, eesnäärme suurenemise või kõhukinnisuse ravi.

2. Kehakaalu normaliseerimine
Ülekaalulistel esineb inkontinentsust sagedamini.

3. Kindel urineerimisrezhiim "ootamatuste vältimiseks"
Inkontinentsuse korral on oluline individuaalne tualetis käimise harjutamine, kui see on võimalik. Sellega püütakse taastada regulaarset urineerimisrütmi ja õppida põie täitumise tunnetamist. Harjutatakse urineerimisega viivitamist nii kaua kuni jõutakse WC-sse.

4. Vaagnapõhja lihaseid tugevdavad harjutused
Enne harjutuste tegemist peaks haige olema teadlik lihaste asukohast ja lihaste õigest kokkusurumisest.

• Alustatakse selililamanguga, jalad kõverdatud või sirged.
• Surutakse kokku päraku ja tupe piirkond, mida tunnetetakse "sisemise tõstena". Kokkutõmme toimub, kui samaaegselt kujutada ette uriini ja väljaheite tagasihoidmist
• Pigistatakse tugevasti, samal ajal loetakse viieni.
• Vahetult kokkutõmbe järel lõdvestatakse aeglaselt lihased ja katsutakse, kas kõhulihased on lõdvestunud.
• Kokkutõmmet - lõdvestumist korratakse 10-15 korda.
• Hingata tuleb rahulikult ja ühtlaselt, teisi lihaseid pingutamata.
  Kui tunnetatakse lihaseid selililamangus, võib harjutusi teha ka istudes või seistes.
  Järgnevalt võib pingutada vaagnapõhjalihaseid aeglaselt 10 sekundi vältel ja siis 20 sekundit
  lõdvestada. Hingatakse rahulikult.
  Vaagnapõhjalihaste kestev pingutamine on oluline olukorras, kus on vaja uriini pikka aega kinni
  hoida. Selle harjutamiseks:
• Tõmmake vaagnapõhjalihased võimalikult kiiresti ja tugevalt kokku.
• Hoidke pingutust 5 sekundit ja lõdvestage 10 sekundi jooksul.
• Jälgige hingamist ja tehke harjutust vähemalt 5 korda.
  Sellise tugevusega peavad vaagnapõhjalihased töötama köhimisel, aevastamisel, raskuste tõstmisel, püstitõusmisel.
  

Tugilihaste tugevdamine
Vaagnapõhjalihastele lisaks võib kasutada ka teiste tugilihaste (ristluu-ja kõhulihaste) tugevdamist, millega saavutatakse lihaste koosmõju suurenemine:

• Selililamangus, põlved kõverdatud.
• Vaagnapõhja tõmmatakse sissepoole.
• Kubemepiirkond surutakse sissepoole ja tõstetakse vaagen ülespoole nii kõrgele kui võimalik.
• Hoidke pingutust 5 sekundit ja lõdvestage 10 sekundit.
• Lastakse seljal laskuda kumerana abaluust tuharate suunas.
• Lõdvestatakse lihased ja korratakse harjutust viis korda.

Vaagnapõhja tugevdav rühiharjutus
Ka rühiharjutused tugevdavad vaagnapõhja lihaseid.

• Seistakse sirgelt, kannad koos ja jalalabad pisut eraldi.
• Vaagnapõhi tõmmatakse sissepoole, pingutatakse tuharalihaseid ja tõmmatakse sisse kõhu alumine osa.
• Pigistatakse reied kokku ja jätkatakse surumist mõne sekundi jooksul.
• Harjutust korratakse viis korda.
• Harjutuse tõhustamiseks võib vaagnapõhja lihaste kokkutõmbamiseks tõusta varvastele.

5. Farmakoteraapia
Kui haigel on välja selgitatud inkontinentsuse tüüp, siis on võimalik rakendada ka medikamentoosset ravi.
Pingutusinkontinentsuse korral püütakse parandada sisemise ja välimise sfinkterlihase funktsiooni ja selleks kasutatakse:

• alla- adrenomimeetikume (fenüülpropanooiamiin, pseudoefedriin)
• tsüklilisi antidepressante (imipramiin)
• östrogeen- asendusravi

Sundinkontinentsuse korral püütakse likvideerida põielihase hüperaktiivsust ja selleks kasutatakse:

• kolinoblokeerivaid ravimeid, mis põhjustavad ebameeldivate põiekontraktsioonide vähenemise või lakkamise (oksübutüniin, propanteliin)
• tsüklilisi antidepressante (imipramiin)
• kaltsiumkanali blokaatoreid (nifedipiin)

Ülevooluinkontinentsuse korral püütakse parandada põie tühjenemisfunktsiooni ja selleks kasutatakse:

• alfa-adrenoblokaatoreid (prasosiin, terasosiin)
• kolinomimeetilised ravimid (beetanekool) põie hüpotoonia korral

NB! RAVIMI MÄÄRAB HAIGELE ARST PÄRAST TEMA IGAKÜLGSET UURINGUT

6. Kirurgiline vahelesegamine
Kasutatakse näiteks pingutusinkontinentsuse korral kui konservatiivsed ravimeetodid on olnud väheefektiivsed. Operatsiooni käigus korrigeeritakse anatoomilisi muutusi ning operatsiooni õnnestumise korral on tulemused väga head.

7. Kateteriseerimine
Kasutatakse iga 4-6 tunni tagant ühekordset kateteriseerimist või paigaldatakse haigele püsikateeter või suprapuubiline epitsüstostoom. Kateteriseerimisel tekib sageli lisaprobleeme, sagedamini infektsioonioht ja ureetra lamatis. (vt. ka püsikateetriga haige hooldus)

Joon. 1 Püsikateeter põies
Meestel võib kasutada uriinikogumispudeleid, liikuvatel haigetel kondoom-uriinikogujat, mis ühendatakse uriinikogumiskotiga.

          

Kondoom-uriinikoguja asetamisel peenisele peab jälgima, et kinnitusriba ei asetata peenisele väga tugevasti. Selle tagajärjeks võivad olla vereringehäired. Hoolitseda tuleb ka peenise hügieeni eest, pestes ja kuivatades seda iga kord koguja vahetamisel. Liikuval haigel kinnitatakse uriinikogumiskott puusale, reiele või säärele. Mingil juhul ei või kogumiskotti tõsta põietasapinnast kõrgemale, sest siis toimub kogumiskotist uriini tagasivool põide.
Kui haige on liikumisvõimetu, võib uriinipudeli meeshaigetel paigutada ka jalgade vahele.

8. Abivahendid (mähkmed, sidemed ja voodikaitsed)
Imavate abivahendite valikut mõjutavad haige uriinipidamatuse raskusaste, liikumisvõime ja see, millisel ajal ööpäevast mähet kasutatakse.

Mähe peab haigele olema sobiv ja ta peab olema õigesti paigaldatud. Liikuvatel haigetel kasutatakse päevasel ajal õhemaid mähkmeid, mis ei ole läbi riiete nähtavad ja ei takista liikumist. Mähkmete kasutamine peab olema lihtne ja ei tohiks takistada WC-s käimist. Saadaval on mähkmeid kerge, keskmise ja raske uriinipidamatuse jaoks nii naistele kui ka meestele. Kerge uriinipidamatuse korral kasutatakse sidet koos spetsiaalsete võrkpükstega. Kuna mähkmed peavad olema haigele sobivad, siis on neid müügil erinevates suurusnumbrites (XS - ekstra väike, S - väike, M - keskmine, L - suur, XL - ekstra suur) Voodihaigetel kasutatakse lisaks mähkmetele ka imavaid voodikaitseid.

Kuidas vahetada voodihaigel mähkmeid?
Mähkmete vahetamise ajal hinnatakse alati voodihaigel naha kahjustusi just lamatisohtlikes piirkondades. Pidev kontakt uriini ja roojaga võib tekitada naha haudumust ja loob soodsad tingimused infektsiooni arenguks.
1. Haige keeratakse küljele ja põlved kõverdatakse.
2. Püksid tõmmatakse alla ja jäetakse põlveõndlasse, kasutatud mähe eemaldatakse tagantpoolt kahekorra käänatult ja jälgitakse, et roojapidamatuse korral väljaheide ei määriks kusiti suuet.
3. Teostatakse altpesemine.
4. Mähe murtakse kokku ja asetatakse jalgu laiali lükates kohale nii, et mähkme T-ots jääb ettepoole.
5. Mähe asetatakse tagantpoolt tihedalt vastu ihu ja püksid tõmmatakse üles.
6. Haige keeratakse selili ja mähkme T-ots tõmmatakse sirgu, moodustades jalgade vahele enne lohukese.
7. Püksid tõstetakse üles.

KOKKUVÕTE

• Inkontinentsus on küllaltki sage tervisehäire, mis ei ole vananemise loomulik osa.
• Inkontinentsus toob haigele kaasa probleeme nii füüsilisel, psüühilisel kui ka sotsiaalsel tasandil.
• Patsientide abistamine on küllaltki keeruline, kuna tihti ei taheta või ei julgeta oma probleemist rääkida ei omastele, hooldajatele ega isegi arstile.
• Inkontinentsus on ravitav, kui on teostatud haige põhjalik uuring ning püstitatud täpne diagnoos.
• Kombineeritud raviga inkontinentsus taandub ja suurel osal haigetest paraneb elukvaliteet.
• Ravimid on ainult üks osa inkontinentsusega haigete aitamisvõimalustest.

KUSEPEETUS E. URIINI RETENSIOON
Kusepeetus on olukord, kus põis on ülemäära uriiniga täitunud, aga mingil põhjusel inimene ise urineerida ei saa. Retensiooni korral on tekkinud olukord, kus neerud funktsioneerivad, uriini voolab põide järjest juurde, see täitub ülemäära, on käega katsumisel alakõhus tunda ning suure retensiooni korral võib sisaldada kuni mitu liitrit uriini.

Retensiooni iseloomustavad:
- järsku tekkiv takistus kusepõie tühjendamisel
- pidevalt suurenev survetunne põies
- ülemäära täitunud ja käega katsumisel alakõhus tuntav kusepõis

Miks kusepeetus võib tekkida?
Sagedaseks uriinipeetuse põhjuseks on:
- vanemaealistel meestel eesnäärme hea- või pahaloomuline kasvaja;
- kivide või verehüüvete pitsumine kusitisse;
- kusiti ahenemised;
- põiekaela skleroos;
- põiekivid;
- ägeda kusepõie-või kusiti põletik (põletiku tagajärjel tekib tugev turse ja valulikkus)
- pärast kusepõies teostatud instrumentaalseid uuringuid (tsüstoskoopia - spetsiaalse optilise instrumendiga põie limaskesta vaatlus);
- kusepeetuse teket soodustavad alkoholi liigtarbimine, külmetamine, pikaajaline lamamine ja pikka aega urineerimisest hoidumine;
- vanemaealistel inimestel, kes mingi haiguse tõttu on sunnitud pikka aega voodis lamama;
- kusepeetust soodustavad ka raviks määratud diureetikumid;
- vanemaealistel naistel võib seda soodustada emaka suur allavaje;
- operatsioonijärgses perioodis lamavas asendis urineerimine;
- nn. põiehalvatused, mis on tingitud põieinnervatsiooni häiretest;
- peaaju trauma, ajuinsult, seljaaju läbilõike sündroom;
- kubeme, lahkliha ja pärasoolepiirkonna operatsioonide järgselt.

Retensooni saab kindlaks teha alakõhu katsumisega. Tunda on suurenenud kusepõis. Katsuma peab ettevaatlikult, sest ületäitunud kusepõis põhjustab haigele tavaliselt valu. Haige võib kaevata ka kusepakitsust ja valu alakõhus.
Alati tuleb kindlaks teha, millest kusepeetus on tingitud. Kusepeetus tuleb likvideerida ühe ööpäeva jooksul. Retensiooniga haigel tuleb kusepõis alati tühjendada. Selleks kasutatakse kusepõie kateteriseerimist. Kui sellega ei õnnestu kusepõit tühjendada, tuleb haige viia haiglasse, kus retensioon likvideeritakse epitsüstostoomi asetamisega.

EESNÄÄRME HAIGUSED

Kuna eesnääre asub põie ja kusiti lähedal, põhjustavad eesnäärme haigused mitmesuguseid urineerimishäireid. Ülemaalise Tervishoiuorganisatsiooni andmetel pöördub urineerimis-häiretega arsti poole iga viies üle 60 aastane mees. 80 protsendil juhtudest on vaevuste põhjuseks eesnäärme adenoom. Hormonaalsete muutuste tõttu suureneb vananedes sageli eesnääre. Hormoonid reguleerivad eesnäärme kasvamist, eesnäärmevedeliku teket ja sperma produktsiooni munandites. Munandites moodustuv hormoon testosteroon mõjutab eesnääret vere kaudu. Noorte meeste eesnääre on väike, umbes kastanimuna suurune. Pärast 50. eluaastat, kui meessuguhormoonide tase veres langeb, hakkab eesnäärme kude vohama, surudes kusetorule ja põie põhjale. Tagajärjeks võib olla kusetoru valendiku ahenemine ja isegi sulgumine. Eesnäärme suurenemine on normaalne protsess, mis algab enamikul meestel 40-50 aastaselt. Eesnäärme suurenemise kiirus on väga individuaalne. Mehed, kelle kusepõie muskulatuur on hästi arenenud, ei taju algul väikesi muutusi. Otsene seos meeste urineerimis-häirete ja eesnäärme suuruse vahel puudub.

Vananedes tekkivad järgnevad urineerimisega seotud häired:
- uriinijoa nõrgenemine (kusekaar kaob, uriini võib tilkuda põrandale)
- uriinijoa katkemine
- sagenenud urineerimine
- öine korduv urineerimine
- urineerimistung on muutunud väga tugevaks
- hommikuti urineerides ei välju uriin kohe, urineerimise algust peab ootama
- urineerimise lõppemisel eritub uriini veel tilkadena
- pärast urineerimist ei teki tühjendatud põie tunnet, sest sellesse jääb veel uriini
- urineerimisega võib kaasuda põletustunne
- uriinijuga on peenike

Kui eelpoolmainitud vaevustele tähelepanu ei pöörata, võib haigus süveneda, ja põide jääb peale urineerimist järjest rohkem uriini. Seda nimetatakse jääkuriiniks. Jääkuriin võib kahjustada põit (võib lisanduda põiepõletik ja -kivid) ning neerusid (areneb neeruvaagna-põletik). Väga kaugele arenenud haigusjuhtude puhul kusejuhad ja neeruvaagen laienevad. Tihti tekib ka kaugelearenenud eesnäärme suurenemise puhul uriinipeetus.

EESNÄÄRMEVÄHK
Eesnäärmevähk on üks sagedamini esinevaid vähiliike meestel. Peab arvestama sedagi, et haiguse algstaadiumis on paljud sümptoomid samad, mis eesnäärme healoomulise kasvaja korral. Eesnäärmevähki haigestumus meeste hulgas on noorenenud, sageli haigestutakse juba enne 60. eluaastat. Üle 60 aastastel meestel on umbes igal viiendal mehel urineerimishäire põhjuseks eesnäärme pahaloomuline kasvaja. Eesnäärmevähk kasvab väga aeglaselt. Vaevuste esinemise korral on kasulik konsulteerida uroloogiga, kes teostab eesnäärme pärasoole kaudu katsumise. See uuring on valutu ning võtab vähe aega. Haiget saab uurida ka ultraheliaparaadiga, millega saab kindlaks määrata jääkuriini hulga. Täpsema diagnoosi püstitamiseks võetakse eesnäärme koest uuringuks proovitükikesi, ning määratakse veres PSA s. o. eesnäärme spetsiifiline antigeen.
Kaugelearenenud vähijuhtude korral esinevad haigel luuvalud, kurnatus, kõhnumine ja teised üldnähud.

SUURENENUD EESNÄÄRME RAVI
Kui eesnäärme suurenemine on tekkinud, tuleks muuta elustiili:
- hoiduda külmetumisest. Põletikuohtu tekitab alakeha ja selja külmetamine;
- peab vältima pikki auto-ja rongisõite ning pikemaajalist istumist;
- vältida kõhukinnisust;
- hoiduda põie ületäitumisest, õhtuti piirata vedeliku tarbimist;
- piirata alkoholi tarbimist;
- jalutada, võimelda, säilitada füüsiline aktiivsus ja võimalusel tegelda tervisespordiga.
Raviks kasutatakse spetsiaalseid ravimpreparaate, mille kirjutab uroloog. Sageli on vaja kirurgilist ravi. Tänapäeval on kirurgiliseks vahelesegamiseks mitu meetodit.

TURP s. o. transuretraalne prostata resektsioon.
Operatsioon, mida teostatakse spetsiaalse instrumendi abil. Peale operatsiooni jääb 1 - 2 päevaks kusepõide kateeter. Haige võib haiglast lahkuda 3 - 4 lõikusjärgsel päeval ning kodune ravi kestab 2-3 nädalat.

TUIP s. o. transuretraalne prostata intsisioon.
Seda meetodit kasutatakse väikese eesnäärme ja põiekaela ahenemise korral. Haiglasse peab haige minema üks päev enne operatsiooni. Õhtul saab haige lahtistit ja teda valmistatakse operatsiooniks ette. Ettevalmistus hõlmab ka vestlust narkoosiarstiga, kes selgitab haigele, missugust narkoosimeetodit operatsiooni ajal kasutatakse.
Peale operatsiooni jälgitakse vererõhku, loputatakse sageli põit läbi põide jäetud kateetri, et ei tekiks kateetri umbumist verehüüvetega. Mõnikord, kui vereeritus on suurem, kasutatakse ka pidevat põieloputust.
Haiglast väljakirjutamisel ei lubata 3-6 nädala jooksul juua alkohoolseid jooke, füüsilist tööd teha, jalgrattaga sõita ja seksuaalelu elada. Infektsiooni tekke vältimiseks kusepõies tuleb pärast operatsiooni juua nii palju kui võimalik, et põit loomulikul viisil loputada ja võimalikud bakterid sealt välja uhtuda.
Peale operatsiooni võib paari kuu jooksul uriiniga verd erituda, esineda kõrvetus- ja pitsitustunnet urineerimisel ning uriini pidamise raskust. Muretsemiseks pole põhjust, see on normaalne ja möödub ajapikku.
Soovitav oleks ühe kuu möödumisel arsti juures järelkontrollil käia.
Peale operatsiooni kolme kuu vältel on soovitav juua ka apteekides saadaolevaid neeruteede segusid. Sobivad leesika, pohla, naistepuna ja linnurohu teed.

Lahtine eesnäärmeoperatsioon
Eesnääre eemaldatakse põie kaudu läbi lõike kõhuseinal. See on kõige vanem operatsioonimeetod ja tänapäeval kasutatakse seda juhtudel, kui eesnääret pole võimalik teiste meetoditega opereerida või on eesnäärme suurenemisega kaasunud ka põiekivid. Haige operatsioonijärgne haiglaravi on pikem ja taastumine võtab rohkem aega.

NEERUKOOLIKUD e. NEERUVOOLMED

Neerukoolikud on sageli esinev uroloogiline sündroom, mida iseloomustab:
- tugev valu seljas nimme piirkonnas, küljes või kõhus
- valu kiirgumine kusepõide, kubemesse, reie sisepinnale
- iiveldus ja oksendamine
- sagenenud urineerimine ja seda intensiivsem, mida madalamal on kivi kusejuhas
- hematuuria ( uriin võib värvuda vere lisandumisel roosakaks)
Haige on rahutu, kahvatu, kõnnib enamasti mööda tuba ringi ja otsib asendit, milles valu oleks kõige nõrgem. Sageli vähkreb valudes.

Neerukoolikute põhjused
Kõige sagedamini tekivad koolikuvalud neerukivitõve haigetel, siis kui kusejuhasse toppub neeruvaagnast liikumahakanud kivi.
Koolikuvalu võib tekitada ka kusejuha umbumine verehüübe või põletikulise massiga. Neeruvaagen ei saa seetõttu tühjeneda ja tekib kusejuha ja neeruvaagna laienemine.
Koolikud võivad vallanduda ka juhul, kui kusejuha surutakse kinni kasvajalise protsessi poolt väikevaagnas.
Neerukoolikute põhjustajaks on sageli neerukivid. Kümnest neerukivist kaheksa väljub iseeneslikult, teinekord väikese valuga, kuid mõnikord üsna märkamatult. Sel juhul on kivide mõõtmed alla ühe sentimeetri.

Neerukivi väljumisele aitavad kaasa:
- rohke joomine (neerutee, petersellitee, jõhvikamorss, kasemahl, õlu)
- valuvaigistid (Trigaan, Petidiin; Promedool)
- spasmolüütikumid, mis lõõgastavad kuseteid (Baralgiin, Nospa)
- soojaprotseduurid (soe vann, soe kott, soe saun)
- ravimid (urolesaan, fütolüsiin, tsüstenaal, olimetiin, avesaan), millel on spasme lõõgastav, kuseleajav ja kerge põletikuvastane toime
- mõnevõrra vähendavad spasme ja põletikku, suurendavad uriini hulka ja sellega aitavad mineraalsooli ja väikeseid kive väljutada leesika- ja pohlalehed, kasepungad, lõhnava kannikese ja kanarbiku õied, rukkilille õielehed, põldosja ning hariliku linnurohu ürt, humala käbid.

RAVI NEERUKIVIDE KORRAL
1. Ravimid
Ravimid, mis aitavad neerukive lahustada ja uusi kive ära hoida.
Näiteks arstiretseptiga saadav ravim allopurinool, vähendab kusihappe tootmist.
Paljud ravimid muudavad uriini happesust.
Nad sisaldavad sidrunhapet ja selle sooli ning takistavad kivide teket ning soodustavad väiksemate kivide lahustumist. Näiteks: kaltsiumoksalaatkivide korral soovitatakse magurliiti, soluraani, oksaliiti ja uraatkivide korral - uraliiti, blemareeni. Kõige paremini ongi võimalik lahustada uraat e. kusihappekive.

2. Operatiivne ravi
Neerukivid purustatakse ja eemaldatakse neeru seest või kusejuhast läbi väikese nahalõike, mille kaudu sisestatakse spetsiaalne endoskoopiline instrument. Selle abil otsitakse kivi üles ja purustatakse ultrahelilaine, pisikese suruõhuhaamri või tangidega ning tükid võetakse kohe välja.
Neerukive on võimalik eemaldada ka kusiti kaudu. Kusejuhasse viiakse kuni kivini pikk ja peenikene instrument. Mõnikord õnnestub kivi kusejuhas purustada, teinekord jäetakse sinna stent e. toru selleks, et tursunud kusejuha uriini vabalt põide laseks. Kui kivikillud on põies, stent eemaldatakse.
Neerukive on võimalik purustada ka kehaväliselt lööklainega. Kivipurustusprotseduur kestab umbes pool tundi kuni üks tund. See protseduur on sobiv kuni 2 cm läbimõõduga kivide korral. Väga paksudel inimestel ei saa seda meetodit kasutada, juhul kui nahapinnast neerukivini on üle 13 sentimeetri.
Haige lamab laual ja "kahuritoru" suunatakse täpselt neerukivi kohale vastu selga. Haigele süstitakse valuvaigistit ja ta hakkab tundma seljal lööklaineid torgetena. Selle meetodiga püütakse kividest teha "liiv", mis loomulikku teed pidi ise väljub. Pärast kivipurustamist on uriin punane ja urineerimine ka valulik. Haige peab jooma neeruteesid, et kogu kivipuru väljuks ja vajadusel võtma valuvaigisteid. Ka tuleb palju liikuda.

KUIDAS VÄLTIDA UUTE NEERUKIVIDE TEKET
1. Haigel peaks olema kindel päevaplaan, mis sisaldab küllaldaselt liikumist, sportimist, korrapäraseid söögi- ja joogiaegu.
2. Haige peab kinni pidama kindlast dieedist, mis sõltub sellest, missuguse kivitüübiga on tegemist:

o Süüa tuleks sagedamini ja korraga vähem, et mitte koormata neerusid jääkainetega.
o Süüa võiks vähemalt viis korda ööpäevas.
o Toit peaks olema tervislik, looduslik, vähem töödeldum, kiudainerikas, soolavaesem.
o Eelistada tuleks värskeid puuvilju, köögiviljasalateid, täisteraviljasaadusi, taimseid rasvu.
o Piirata tuleks lihasaadusi, vorste.
o Vältima peaks rasva-, soola-ja suhkrurikkaid toiduaineid, näiteks konserve ja kondiitritooteid.

3. Haige peab kujundama õiged joomisharjumused: juua tuleb sageli ja küllaldaselt.
Neerukivitõvehaige peaks jooma vedelikku nii palju, et uriinihulk oleks vähemalt 2 liitrit ööpäevas. Sellise uriinihulga saavutamiseks peab tarbima 2,5-3 liitrit vedelikku ööpäevas. Palavate ilmadega ja peale sauna tuleb natuke rohkem juua, et higikaotust tasa teha. Piirata tuleb kohvi ja kange musta tee ning alkoholi tarbimist (ka õlu suures koguses pole soovitav), samuti limonaade, Fantat ning koolajooke. Sobivad on puhas vesi, puuvilja- ja rohuteed, eriti neeru- ja põieteed, suhteliselt mineraalidevaesed mineraalveed.

PÕIE PÜS1KATEETERIGA HAIGE HOOLDUS
Uriinipidamatuse või uriinipeetuse korral tuleb haigele mõnikord asetada püsikateeter. Kateeter jäetakse kusepõide ja nii ei ole vaja haiget korduvalt kateteriseerida. Nii ühekordset kui korduvkateteriseerimist teostab õde või arst. Õde või arst otsustavad ka selle, kui kauaks haige püsikateetriga hooldusele peab jääma.
Haige võib olla püsikateetriga kodusel ravil ja järgnevad näpunäited kergendavad hooldaja tööd patsiendiga.
Püsikateetrid on tavaliselt nn. kahekanalikateetrid, kus ühe kateetri kanali mööda voolab põiest välja uriin ning teise kanali kaudu täidetakse kateetri balloon, mis fikseerib kateetri kusepõide. Täidetud ballooniga kateeter ei libise põiest välja. Ballooni mahtuvus on märgitud ka kateetrile. Püsikateeter on ühendatud uriinikogumiskotiga, mida saab tühjendada põhjaventiili kaudu. Kogumiskotil peaks olema ka uriini tagasivoolu tõkestaja, et uriin ei liiguks edasi-tagasi uriinikogumiskoti ja kateetri ühendusvoolikus.
Kateetrit on võimalik sulgeda spetsiaalse steriilse korgiga. Enne püsikateetri eemaldamist on teinekord otstarbekas kasutada mõni aeg kateetri korgiga sulgemist, et põie normaalne tühjenemisrütm taastuks. Kui haige põit ei tunneta, peab hooldaja teatud kindlatel kellaaegadel kateetrikorgi eemaldama ja laskma põiest uriinil välja voolata. Sellise meetodi puhul peab jälgima haige poolt tarvitatud vedeliku hulka ja põit tühjendama eelpoolkirjeldatud viisil 5-6 korda ööpäevas.
Püsikateetriga haige hoolduses peab arvestama sellega, et püsikateeter põhjustab peaaegu alati kuseteede infektsiooni, mida põhjustavad kusepõide kusitist ja kateetrist sattunud bakterid. See otsustatakse alati individuaalselt, kui kaua peab haige püsikateetriga olema. Vajadusel püütakse püsikateeter asendada tsüstostoomiga. Tsüstostoomi korral asetatakse sümfüüsist kõrgemal kõhu keskjoonel põide spetsiaalne kateeter. Seda on võimalik asetada nii operatsiooni kui ka punktsiooni teel. See on arstlik protseduur ja seda teostatakse haiglas. (Juhised tsüstostoomiga haige koduseks hoolduseks vt. lk. 30)

Juhised püsikateetriga haige hoolduseks
Püsikateetriga meespatsiendil kinnitatakse kateeter soovitavalt ühele poole kõhule või üles reiele. Nii välditakse kateetri põhjustatud lamatisi kusitis. Kinnitust võib iga päev muuta: kord vasakule, kord paremale reiele või kõhule.
Naispatsiendil võib kateetri kinnitada reiele, millega välditakse kateetri edasi tagasi liikumine ja sellest põhjustatud kusiti ärritus.

Joon. 2 Meespatsiendi kateetri kinnitamine	Joon. 3 Naispatsiendi kateetri kinnitamine

Uriinikogumiskott asetatakse patsiendi voodiserva raami külge, mitte kunagi ei tohi ta vedeleda voodi all põrandal. Kui haige liigub, kannab ta uriinikogumiskotti endaga kaasas kinnitatult reiele või säärele. Kotti ei tohi tõsta kõrgemale põie tasapinnast, et uriin põide tagasi ei voolaks. Suletud steriilne kogumiskotisüsteem väldib infektsiooni levikut põide. Peab jälgima, et kogumiskotil oleks uriini põide tagasivoolu tõkestaja. Voodihaige asendi vahetamisel suletakse kogumiskoti ühendusvoolik klemmiga, et vältida infektsiooni levikut põide.

Uriinikogumiskoti tühjendamine:
o pestakse käed
o desinfitseeritakse uriinikogumiskoti allosas olev ventiil ja avatakse see
o uriin lastakse voolata nõusse, vajadusel uriini kogus mõõdetakse ja eritunud kogused dokumenteeritakse
o 1-2 korda nädalas peab kogumiskoti vahetama. Selleks desinfitseeritakse kateetri ja uriinikogumiskoti ühenduskoht, eemaldatakse vana uriinikogumiskott ja asendatakse see uuega nii, et ei puudutata kateetri ja uue uriinikogumiskoti ühenduskohta.

Oluline on haige igapäevase hügieeni eest hoolitsemine. Kui võimalik teeb haige ise iga päev alakehaduðði, kui ei, peab hooldaja teostama iga päev altpesemise ja hoolikalt puhastama kateetri ümbruse ning kusiti välissuudme.
Oluline on see, et haige saaks küllaldaselt vedelikku ja uriinieritus oleks piisav. Siis ei ladestu uriini soolad nii kiiresti kateetri sisepinnale ja ei ole vajalik nii kiiresti kateetrit vahetada.

Kateetrit ja kogumiskotti on vajalik vahetada, kui:
- kateeter või kogumiskott on purunenud või ummistunud
- kateeter on väljunud põiest või põhjustab haigele valu
- uriini voolab kateetri kõrvalt
- kusiti suudmele või kateetri pinnale on kogunenud koorikud
- tekib verejooks

Püsikateetrit on vajalik teinekord ka loputada, eriti kui kateeter kipub umbuma ja esineb verehüüvetega veritsus. Kusepõie loputamine on õenduslik protseduur ja kõik kasutatavad vahendid peavad olema steriilsed, et vältida infektsiooni sattumist põide. Püsikateetri eemaldamise järgselt võib haige tunda hirmu urineerimise ees. Urineerimine võib olla valulik. Haigel soovitatakse käia väikeste vaheaegade järel urineerimas ja antakse rohkesti juua.


PUNKTSIOONTSÜSTOSTOOMIAGA HAIGE HOOLDUS
Nagu eelpool kirjeldatud, asetatakse mõnikord haigele ka punktsioonepitsüstostoom, et tagada uriini vaba äravool põiest.

Joon. 4 Punktsioonepitsüstostoom põies

KUIDAS HOOLDADA TSÜSTOSTOOMIGA HAIGET
o pese käed enne kui tsüstostoomiakateetrit ja kogumiskotti asud hooldama;
o uriinikogumiskotti vaheta 1 -2 korda nädalas;
o uriinikogumiskottidest võiks eelistada põhjast tühjendatavaid kogumiskotte ja peaks jälgima,
et nad ei venitaks kateetrit;
o haiget võib pesta, ta võib käia duðði all, vanniskäimist ei soovitata;
o kateetrit ümbritsevat nahka võib puhastada 3% vesinikülihapendiga või Jodobaciga;
o kui haigel ei ole vedeliku tarbimist piiratud, peab ta rohkesti jooma. Rohke vedeliku tarbimine suurendab ka uriinieritust ja väldib uriinisoolade sadestumist kateetri pinnale. Päevane vedeliku hulk võiks olla 2 liitrit;
o patsient peab tarvitama ravimeid nii nagu arst ette on kirjutanud.

Kateetri umbumisel peab haige pöörduma raviasutusse, kus see vahetatakse uue vastu. Kateetri umbumisele viitavad sümptoomid on järgmised: kateetrist ei eritu uriini vaid see voolab kateetri kõrvalt, haige riided ja voodipesu märguvad, haige võib kaevata valu põie piirkonnas.