SISUKORD
Sissejuhatus......................................................................................................................3
1. Romantism...................................................................................................................4
1.1 Looduslähedane kasvatus........................................................................................4
2. Rousseau pedagoogilised vaated..................................................................................5
3. Kasvatussüsteem..........................................................................................................6
3.1. Intellektuaalne haridus...........................................................................................6
3.2. Metoodilised käsud................................................................................................7
3.3. Tahtekasvatus........................................................................................................7
3.4. Seksuaalpedagoogika............................................................................................9
3.5. Usuline kasvatus....................................................................................................9
4. Johan Heinrich Pestalozzi............................................................................................9
5. Vabaduspedagoogika.................................................................................................10
6. Vabakasvatus..............................................................................................................11
7. Kriitikute märkused....................................................................................................12
8. Kokkuvõte..................................................................................................................13
9. Kasutatud kirjandus....................................................................................................14
Sissejuhatus
Kasvatusele peab õiged suunad kätte näitama
kasvatusfilosoofia. Ent kas pole sageli nii, et inimene, kes
pole kunagi käinud allikal, juhatab meile teed, aga kui
me kohale jõuame sinna, siis pole seal allikat, vaid muda,
ja kõnelev lind on ammu ära lennanud. " Ja meie
elu on nii lühike, et me ei suuda enam üles leida teist
allikat. Selle, mis meis oli, oleme kinni matnud ja hävitanud
sel otstarbetul teekonnal," kirjutab Uku Masing (1993 :
4).
Suurimad erinevused kasvatuse põhiküsimustes on
klassikalise ehk traditisoonilise kasvatusteaduse ja reformpedagoogika
vahel, mille alla kuulub ka vabaduspedagoogika.
1. Romantism
Sella ajajärgu silmapaistvam pedagoog oli Jean - Jacques
Rousseau, kelle pedagoogikat peaks vaatlema pigem tema isiklike
eelduste kui ajajärgu taustal. Rousseau' kasvastus - käsitlus
toetus ideele, et ka lapsel on oma elu, omad soovid, arusaamad
ja ideaalid. Kasvatuse ülesanne on anda inimesele kõike
seda, mida too täiskasvanuna vajab. On kolm suur õpetajat:
loodus, asjad ja inimesed. Tema meelest peab kasvataja kohtlema
last austusega.
1. 1 Looduslähedane kasvatus
Teoses "Emile" näitab Rousseau, milliste tulemustena
saab looduslähedase kasvatusega jõuda. Loodus juhib
inimest ning järelikult peab kasvataja arvestama lapse eri
arengustaadiumide nõudmisi, et mitte sundida lapsele peale
sellist tegevust, milleks too pole veel küps. Looduslähedus
tähendab, et lapsed peavad saama olla lapsed, enne kui suureks
kasvavad. Lapsepõlvel on omad, vaid sellele eale omased
mõtlemis - ja tundmisviisid ning oleks arusaamatu suruda
laps täiskasvanu mõtlemisskeemidesse.
Rousseau' arvates on inimene oma põhiolemuselt hea
ning kasvatusega peaks neid häid omadusi säilitama
ja edasi arendama. Selleks et kasvatus arendaks inimese loomupärast
headust, tuleb last kaitsta kultuuri kahjulike mõjude
eest. Ta arvas, et oma kogemuste ja algatusvõimega hangib
laps teadmisi, mida ta omandab paremini kui raamatutarkust. Kasvatuse
eesmärk on inimene ise. Pole tähtis, mis amet inimene
endale valib, vaid tähtis on elukunsti valdamine.
Seega ei valitsenud 18. sajandil üksnes mõistust
rõhutavad põhimõtted.
2. Rousseau pedagoogilised vaated
Vabaduspedagoogika juured ulatuvad kaks sajandit tagasi elanud
Rousseau´ ni: just teda loetakse vabaduspedagoogika isaks.
Rousseau, kes kasvas üles täielikus vabaduses, mees
täis hoogsat sõltumatustunnet, peab kõrgemaiks
varaks vabadust ja suurimaks paheks nimetab sõltuvust,
orjust. Ta on öelnud " Vaba on see inimene, kes ainult
tahab seda, mida ta võib, ja teeb, mis talle meeldib;
see inimene, kes piirdub oma loomulike jõududega ja ei
lähe kaugemale, kui need lubavad. Vaba olla tähendab
- vähe oleneda inimlikest asjadest. Vähem käte
kui südame jõudude piiramine teeb meid sõltumatuks
ja vabaks" (Rousseau 1997:38)
Vaba on see inimene, kes ühiskonna keerises ei saa inimeste
kirgede ja arvamuste mängupalliks, vaid kes näeb oma
silmadega, kes tunneb oma südamega ja laseb end juhtida
oma autoriteedivabast mõistusest. Vaba inimene võib
teiste inimeste otsustele vastu seista. Tunnustab ta ennast isandana
enese üle, siis on tema inimväärtus hädaohus.
Hea kasvatuse meistriteos peab olema kujundada mõistlikku
inimest (Rousseau 1993:38).
Ta pooldab koos valgustusaja meestega mõistust kui looduse
ideaal - ja normmõistet. Mõistus ja loodus käivad
tema juures käsikäes.
Teadmiste hulk pole sugugi tähtis; ei ole viga , kui
keegi midagi ei tea. Aga segadus ja langemine eksitusse on juba
pahe. Piirdume ainult nende teadmistega, mida sunnib meid otsima
instinkt, ja jätame üleliigse. Mõistlikule inimesele
pole tarvis teada, mis on, vaid mis on väärtuslik teada.
3. Kasvatussüsteem
Kogu kasvatussüsteemi aluseks on loodus. Tuleks jätta
tungile tema õigus. Temas kõneleb loodus ise. Vaimsel
alal vastab tungile vabalt arenev huvi, teadushimu. Ainult selle
nälja puhul tuleb teda rahuldada vaimse toiduga. Tema puudumisel
ei tohi midagi peale suruda. Parem ärgu õppigu midagi,
kui et teeb seda ilma puhta huvita.
3. 1 Intellektuaalne haridus
Varases lapseeas on juba kasvatuse reegel: Lase loodusel tegutseda!
Hoia eemale kultuuri kahjulik mõju! Järelikult: mitte
midagi teha! Kuid mitte ehmuda arvatava ajakaotuse pärast!
Hoolitsege selle eest, et midagi ei "tehta". See aeg,
mis halvasti tarvitati, on palju halvemini kasutatud kui täiesti
puhatud aeg.
Lapse aega kasutatakse selleks, et talle õpetada asju,
millest tal puudub igasugune arusaamine. Need on ainult sõnad,
mis neile külge poogitakse. Näiteks on ajalugu lastele
arusaamatu. Fakte, mis iseenesest huvituseta ja väärtuseta,
võib ju neile õpetada. Aga nenede faktide põhjuste
ja tagajärgede seaduspärasust leida on neil täiesti
võimatu. Harjutada lapsi pidama sõnu teadmisteks
tähendab hävitada nende otsustusvõimet. Järelikult
- maha raamatuõppimise piinad, mis annavad ainult kurva,
tühja lapsepõlve.
Lapses tuleb luua tööriistad, millega ta ise kogub
endale teadmisi. See sünnib täies vabaduses looduse
juhtimisel kehaliste harjutuste kaudu. Kui kardetakse, et siis
ainult keha harjutatakse, siis lapseeas on see ainuke võimalus
vaimu harimiseks. Keha - ja vaimne tegevus peavad toimuma mitte
teineteise järel või kõrval, vaid teineteise
sees ja teineteise läbi. Siis loome samal ajal tegutseva
ja mõtleva olevuse.
3. 2 Metoodilised käsud
Esimeseks on vaatlus, mille sisuks on, et mitte midagi pakkuda,
mida laps ei või näha, mitte midagi öelda, mida
pole võimalik praktiliselt läbi viia. Kõnelda
ainult tõsiasjade ja tegevuse abil.
Teine metoodiline käsk: isetegevus. Ilma selleta pole
õppimisest rõõmu.; kes selle esile toob,
on õige õpetaja. Kõige kohta, mis laps teab,
peab ta teadma, et on sellest saanud aru, aga mitte et keegi
on seda temale öelnud. Ta ei pea teadust õppima,
vaid seda uuesti leiutama. Kui õpilane enese mõistust
tarvitab, mitte teise oma, siis on need teadmised, mida ta omab,
tõeliselt tema omad. Nii kasvab tema vaimne jõud
alalise harjutamisega, nagu ka tema kehaline jõud tööd
tehes. Nii hoitakse alal inimese tähtsaim tööriist
- terve mõistus.
Kolmandaks käsuks on terviklus. Iga üksik asi peab
alati teisi kaasa haarama. Näiteks saab maateaduses kasutada
seda, mida ta astronoomias.
3. 3 Tahtekasvatus
Esimene aste. Kasvataja esimene tegevus on kaitsvat ja negatiivset
laadi. Kui tõuseb lapse tujukus, siis on see juba tehtud.
Tuju ei ole looduse kaasavara, vaid halva kasvatuse vili.
Mida peab tegema, kui tujukus on aset leidnud? Lapses ja eneses
tuleb lasta tegutseda ainult looduse tungil. Aidata tuleb teda
aga ainult vajaduse korral, et mitte pakkuda toitu tema tujukusele.
Tema pisaratele ei pöörata tähelepanu. Neile järele
andes tähendaks harjutada last võimuahnitsemisele
Mis kord on keelatud, peab ka selleks jääma. "Ei"
on raudne müür, mis ei varise ühegi surumise all.
Teine aste. Samad põhimõtted, mis esimeseski. Moraliseeriv
kasvatus ei leia Rousseau poolehoidu. Põhjendusteks on:
kasvatus, mis möödub käskude, keeldude ja karistuse
kujul, mis pöördub kasvandiku südametunnistuse
ja kõlbla poole, on ebaloomulik, arusaamatu.
Ainuke mõjuv kasvatusvahend on vabadus, hästi
korraldatud vabadus. Vabadust ei korraldata aga mitte loengute
ega karistusega, vaid kogemusega. Näiteks kui laps pahameelega
lõhub midagi ära, siis ei tuleks temaga riielda,
vaid tuleks rahulikult jätta ta kiusatuste kätte, mis
ta varsti õigele suunale viivad.
Niisama peaks ka valet arstima selle loomuliku tagajärjega:
kes kord juba valetanud, seda ei usuta kunagi. Laste valedes
on ikka kasvatajad süüdi, sest need oma sõnakuulmis
- seadusega panevad laste peale suurema koorma, kui need suudavad
kanda.
Kolmas aste. Seltskond astub silmapiirile. Nüüd
tegutseb ta ühiskonna kui tervikuga. Kuid veel ei ole ta
küps, et aru saada ühiskonnast kui kõlbalast
suurusest. Kõigepealt tuleb asuda asja juurde teoreetiliselt.
Me peame kasvandikke õpetama inimtegevusi õigesti
hindama, ilma kujunenud eelarvamusteta.
Neljandal astmel ilmuvad tugevad ja õilsad jõud,
mis seni uinusid. Need on: suguline tung ja tundmusilm.
3. 4 Seksuaalpedagoogika
Tärkavate kirgede elus peab looma korda ja selgust, sest
palju oleneb noorusajast, mis võimalikult kaua olgu puhas
ja karske. Rousseau peab seda asja nii tähtsaks, et unustab
oma süsteemi tähtsad põhimõtted: lasta
tegutseda loodusel ja lasta targaks saada iseenda kogemuse ning
kahju läbi.
Esmane on mitte rutata. Uudishimu tagasitõrjumine ja
meelelikkust ärritava fantaasia vaigistamine on parim abinõu.
Lubamatu aga oleks uudishimulike küsimuste tagasitõrjumine,
lubades neile vastata hiljem. See ärritab veel rohkem.
3. 5 Usuline kasvatus
Laps ei ole usule veel küps. Sest usk on esijoones maailmavaade
ja tema mõistete arusaamiseks, näiteks jumala mõiste
arusaamiseks vajab ta kõrgesti arenenud ja meetodiliselt
koolitatud vaimu. Kui laps ütleb, et ta usub Jumalat, siis
ei usu ta Jumalat, vaid seda, kes talle ütles, et on olemas
Jumal.
Usk ei ole ühiskondlik asi, vaid eraasi, küpse isiksuse
ülim eraasi.
4. Johan Heinrich Pestalozzi
Teda on peetud Rousseau' järgijaks. Rousseau kasvatusteooria
mõjutaski tema vaateid, kuid hiljem hakkas ta oma pedagoogilistes
tõekspidamistes Rousseau'st kaugenema. Pestalozzi uskus,
et inimene on sisimas hea, ent nägi ka inimloomuse hävitavaid
külgi. Nende kasvatusideaal langes osaliselt kokku. Mõlemad
pooldasid lihtsust ja loomulikkust. Pestalozzi rõhutas
ühiskondlikku vaatenurka. Mõlema meelest oli loomus
kasvatuse suunanäitaja, aga Pestalozzi ei uskunud tingimusteta
sellesse, et "loomuse
omad käigud" viivad alati õigele teele. Tema
meelest tuli inimese arengut plaanipäraseselt ja ratsionaalselt
suunata. Õpetus pidi kindlasti olema süstemaatiline.
Pestalozzi soovis elanikkonna majanduslikku, intellektuaalset
ja moraalset taset tõsta üldise rahvahariduse abil.
Ta uskus, ei iga kodanik suudab õppida ning õppides
ja harjutades parandada oma füüsilisi ja vaimseid võimeid.
5. Vabaduspedagoogika
Vabadus on üks enam kasutatud sõnu 20. sajandi
reformpedagoogikas. Rootsi kirjanik Ellen Key raamatut "Lapse
sajand" loetakse teoseks, mis senised arusaamu lapse õigusest
olla tema ise põhjani raputasid. Key nõudis põhimõttelisi
uuendusi kodu - ja koolikasvatuses ning üldisi last puudutavaid
sotsiaalpoliitilisi otsuseid. Tema arvates oli lapsele vaja luua
täiesti uus kasvatuskeskkond ja nii koolis kui ka kodus
kasutusele võtta uued didaktilised meetodid.
Kasvatuses oli Key meelest vaja järgida vabaduspedagoogika
põhimõtteid, mille hulgas on tähtsamad:
· Kasvatuse lähtekohaks peab olema austus lapse
vastu .
· Laps peab saama areneda võimalikult individuaalselt
ja oma loomusele vastavalt.
· Lapsed peavad saama rahus areneda, neid ümbritsev
ühiskond peab vaid toetama "looduse tööd".
Kasvatus peab olema võimalikult loomulik.
Key arvas, et kui laps saab areneda võimalikult individuaalselt
ja oma loomusele vastavalt, võib sündida uus inimsugu:
iseseisvad ja varasemast võimekamad inimesed, isiksused.
Loomuliku kasvatuse rõhutamine tõstis taas esile
Rousseau idee. Nagu Rousseau, nii arvas Keygi, et laps peab saama
kasvada võimalikult vabalt ja kasvatuse piirid on määratud
looduse poolt. Seejuures on loomulik karistus kõige parem
ja ehk ka ainus tõeline kasvatusvahend.
Kooliõpetuses tähendas vabaduspedagoogilised põhimõtted
järgmist:
· Spetsailiseerumist tuli lubada juba varasel kooliastmel
· Kõigis õppeainetes pidi algkursusele järgnema
vabalt valitud kursus
· Järgida tuli järkjärgulise õpetamise
põhimõtet
· Toetada tuli omaalgatuslikkust.
6. Vabakasvatus
20. sajandi esimesel poolel nõuti vabadust mitmel moel.
Populaarseks said Tolstoi ideed. Tekkis "vabakasvatuse laine".
Sel juhul peetakse vabaduseks seda, et asjadel tuleb lasta minna
oma rada. Sõna " vabakasvatus" on meie sajandil
saanud nii palju eri tõlgendusi, et on vaja alati täpsustada,
mis tähenduses seda ühel või teisel juhul kasutatakse.
See sõna on mitmetähenduslik ning seepärast
võib selle kasutamine lööksõnana kergesti
arusaamatusi tekitada. Kõige vaieldavam on, kuidas tuleks
vabaduse nõuet teostada.
Vabakasvatus ei ole kasvatamatus. Vabakasvatuse mõistet
kasutatakse sageli mõtlematult, sisusse süüvimata.
Selle all mõistetakse pigem kasvatuse puudumist - kui
vaba, siis vaba, laps kasvab ise. Tegelikul tähendab vabakasvatus
konkreetset kasvatusmeetodit, mis annab vabaduse lapsele, mitte
aga teda kasvatavale täiskasvanule.
Vabakasvatuse olulisim erinevus teistest kasvatusmeetoditest
on see, et käsud ja keelud on selle puhul välistatud,
nagu on välistatud ka lapse karistamine, kui ta halvasti
käitub või midagi halba teeb. Ilma käskude,
keeldude ja karistuseta peab ta hakkama tunnetama piire ning
saama aru, kuidas ühiskond funktsioneerib ja millist käitumist
temalt oodatakse.
7. Kriitikute märkused
Dearden väidab, et lapsekeskses pedagoogikas välditakse
kasvatuseesmärkides rääkimist ja kirjutamist,
selle asemel kirjeldatakse mõisteid. Kasvatuslikud valikud
ja tegevused rajatakse lapse vajadustele, huvidele ning tema
kasvamisele (Dearden 1968 : 13). Ent see ei vea kasvataja mitte
ainult empiirikasse, kogemustest lähtuvale olemisele, vaid
see on kasvatajale ka emotsionaalselt nõudlik - kasvatajal
tekib süütunne, kui ta lapse tarbeid ei arvesta (Woodhead
1987).
Kokkuvõte
J. Hytöneni arvates peaks lapsekeskne kasvatus tähendama
seda, et iga laps võetakse omaks just sellisena, nagu
ta on, et teda ei üritata seostada mingite etteantud standarditega,
et iga lapse ainukordsed huvid ja tarbed on kasvatajale võrdselt
tähtsad ja väärtuslikud, et iga laps väärib
austavat kohtlemist just sellisena, nagu ta on (Hytönen
1993 : 10).
Kasvataja kõnnib lapse arengu taga, mitte ei juhi seda.
Kasutatud kirjandus
Hirsjärvi, S; Huttunen, J. (2005) Sissejuhatus kasvatusteadusse.
Tallinn: Medicina.
Rousseau, J. J. (1997) Emile. Tallinn: Olion.
Tuulik, M. (1995) Valikuvabadus elada inimesena. Kasvamine ja
kasvatus. Kasvatusfilosoofia. Tallinn.
Sisask - Silla, A. (s. a.) Minu laps. [2005, oktoober 12.]
http://www.kodukolle.ee/sisu/200109/laps.html
|