Ljudmilla Atškasov SH II.
Juhendaja: Maret Reinpõld
Aine: Hoolekande ajalugu

Sissejuhatus ................................................................................................................3
Vagad annetused, heategevus.....................................................................5
Hoolekande asutused....................................................................................7
Vaeste elutingimused....................................................................................9
Reformatsiooni mõju vaestehoolekandele ja heategevusele...........................................................................................11
Kokkuvõte.................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus................................................................................................13

Sissejuhatus
Inimeste vastastikune abistamine on sama vana kui inimkond. Juba ürgkogukondliku korra ajal hoolitsesid hõimu liikmed üksteise eest. Kuigi eelkõige leskede ja orbude abistamist nimetati vajalikuks tegevuseks juba Babüloonia kuninga Hammurabi õiguskoodeksis 1750. a. eKr, oli sel ajal almuste või armuandide andmisel kõrvalmaik. Siiski peeti abistamist tollal heaks kombeks. Näiteks egiptuse ülik Thus Harkhuf laskis ise 2300. aastal eKr oma hauatahvlile märkida enda toimepandud heateod. Abistamismõtte peamisteks arendajateks olid esialgu usundid. Juba vana ja uus testament jutustasid inimese inimarmastusese ja armuandide väärtusest. Vanade kreeklaste ja roomlaste arvates ei olnud heategevuse mõtteks mitte niivõrd kannatuste vähendamine, vaid elu rikastamine. Keskaja, aastatel 400-500 pKr, võime selles valdkonnas suuremaks muudatuseks pidada kirikuseadust, mis tegi vaeste toetamise rikastele kohustuslikuks.
Keskajal hakkasid valitsema kristlikud põhimõtted. Hõimu hoolitsus läks üle perehoolitsusele. Vanade eest pidi hoolitsema pereliige, kellele oli määratud pärandus. Näiteks Tallinnas valitses keskajal selline kord, mille kohaselt see, kes hoolitses vanainimese eest võis jätta kirikumaksud maksmata. Esimesed andmed hoolekandelisest tegevusest Eestis pärinevad XIII-XIV sajandist ja on seotud ristiusu levikuga (kloostrite varjupaigad, seegid , pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid).
Tallinna nn. orduaja (1346-1561) vaestehoolekande uurimiseks, pakuvad Tallinna Linnaarhiivis säilitatavad allikad häid võimalusi. Olulisi andmeid saab ka seegimajade arve-ja vakuraamatutest ja teistest arhiividokumentidest: testamentidest, gildide ja tsunftide põhikirjadest, gildide arveraamatutest jms.
Tallinna vaestehoolekannet orduajal on Eesti ajaloo histograafias seni kõige enam uuritud hoolekandeasutustest, s.t. seekidest ja hospidalidest lähtuvalt. Suuremad teened seegiajaloo uurimisel kuuluvad Paul Johansenile, kes publitseeris ja kommenteeris Jaani seegi vanimaid vakuraamatuid ( Vanem Tallinna Jaani haigemaja vakuraamat (1435-1507)). 1967 a. ilmunud "Tallinna ajaloos" on seekidest ja hospidalidest mitmes seoses juttu. Meditsiiniajaloo seisukohalt on Tallinna haige-ja vaestemajadest kirjutanud Heino Gustavson. Kahjuks pole ulatuslikku allikmaterjali ära kasutatud. Samuti pole tõstetatud vaestehoolekannet üles omaette teemana. Samas on see, milline oli keskaja linna sotsiaalpoliitika ehk, kuidas ta lahendas oma vaeste, vanurite, haigete ja kerjuste probleemi, nii tähtis linnaühiskonda iseloomustav joon, et väärib igal juhul omaette uurimist.

* - (sks siederhaus-põdurate maja) - koht, kus inimene sai peavarju ja tasuta toitu.

Vagad annetused, heategevus
Euroopa ajaloos iseloomustab seda perioodi (1350-1550) elatusvahendite hankimise äärmine ebakindlus. Kuna suuresti sõltuti loodusoludest, siis see põhjustas olukorra, et ikaldus ja agraarkriis mõjutas otseselt inimeste heaolu ja elutingimusi. Oma mõju avaldasid ka epideemiad, sõjad, tulekahjud jt. Seepärast sattusid paljud inimesed vaesumise või töökaotuse tõttu sõltuvusse hoolekandest. Kuid muidugi leidus ka selliseid, kes valisid ise omale tee elada vaesuses. Nendeks olid Kristuse järgijad, kes elasid tänu annetustele ja kerjamisele. Kahtlemata vajas selline ühiskond omaette hoolekandesüsteemi.
Kogu keskaja Euroopas rajanes vaestehoolekanne peamiselt vagadel annetustel. Rikkad inimesed olid loodud vaeste päästmiseks. Kirik rõhus inimese ligimesearmastusele ja abivajajate eest hoolitsemisele. Usuti, et kui jagad oma varandust vaestele, siis päästad oma hinge. Nii saigi almuste jagamine keskajal rituaaliks.
Seetõttu olid ka vabatahtlikud eraviisilised annetused kesksel kohal ka Tallinna vaestehoolekandes. Kõige enam annetusi tehti tavaliselt testamentides. Ka Tallinna kodanikud kulutasid märkimisväärse osa oma varandusest almusteks ja annetusteks. Aga ka linnakodanike vara, millel polnud pärijaid või millega ei osatud midagi peale hakata, läks linnavaestele. Pärandades kahele lapselapsele majapidamisriistad, aiad, küünid jms., seadis raehärra Heiße Patiner tingimuse, et kui pärijad peaksid surema, läheb pool varast vaestele rõivaste ja muu hädavajaliku muretsemiseks, pool aga vaestele tütarlastele kaasavaraks. Ka see vara, mis tema testamendist n.ö. välja jäi, pidi saama vaestele.
Vabatahtlike annetusi oli mitmesuguseid, suurematest või väiksematest peamiselt rendikapitaliks suunatud rahasummadest toiduainete, rõivaste, voodipesu ja majainventarini, matmiskulude katmiseni ja hingepalvete tellimiseni. Testamendid annavad tunnistust inimese vastutustundlikust suhtumisest heategevusse ja vaestehoolekandesse. Linnarahvle oli teda, mis või kes parajasti toetust vajas. Näiteks kui plaaniti Tallinna uue seegimajaasutamist, siis hakati seda kohe annetustega toetama; ikalduse ja nälja ajal toetati vaeseid rohkem toiduainetega. Et linnas oli põhiliseks sihtgrupiks vaesed naised, siis annetati vaestele teenijatele, leskedele, varatutele neidudele.
Osa Tallinna vaestehoolekandest lasus gildide ja tsunftide õlul. Need organisatsioonid olid nagu vennaskonnad. Võrdsusliku ja vennaliku suhtumise seadis normiks kristlik õpetus. Sellest tulenevalt sai heaks kiidetud igasugune abi ja toetus häda-ja õnnetuseaegadel. Vanu, haigeid, töövõimetuid või vaeseid ametimehi abistasid nende tsunfti-või gildikaaslased igakuise korjandusega. Samuti võttis korporatsioon enda peale vaesunud liikmete matuse korraldamise; telliti missad ja hingepalved. Oma liikmetele pakuti sotsiaalset turvalisust.
Tallinnas tegutsesid veel erilised usulised vennaskonnad (gildid), nagu Püha Antoniuse vennaskond ja Rochuse vennaskond, mis tegelesid haigehooldusega. 1363. a. moodustati nn. Lauagild, mis seadis oma tähtsmaiks ülesandeks vaeste abistamise, ehk nagu kuulutas nende põhikiri: "... jagada almuseid majavaestele, kes kannatavad puudust ja häda, kuid kes häbenevad kerjata uste taga ja tänavail." Kõigil pühadel ja pühapäevadel jagas Lauagild Pühavaimu kiriku ette ülesseatud laualt abivajajatele toiduaineid, millest tuligi gildi nimi. 16. saj. tegutsesid "vaestelauad" ka Kanuti ja Oleviste gildis. Vaeste üle peeti ka arvet ja kõik vaesed almust ei saanud. Mille põhjal otsustati, kes saab ja kes ei saa pole teada.

Hoolekande asutused
Tallinnas kõige vanem tegutsenud seekidest on Püha Johannese seek, mis asutati 1237.a. kui leprosoorium, aga juba 14. sajandil võeti sinna ka vaeseid ja põduraid. Vanuselt teist, Pühavaimu kiriku juures asuvat seeki on esmakordselt mainitud 1319.a. Pühavaimu seeki võeti vastu peaasjalikult vaeseid. 15. sajandi lõpul ehitati Nunnavärava ette n.n. uus seegimaja, mis pidi varjupaika pakkuma muu hulgas ka haigetele talupoegadele. Sellele seegile koguti raha kogu Liivimaal korraldatud annetusega.
16. sajandi I poolel lisandus kõigest mõnekümne aasta jooksul Tallinnas veel mitu uut seegimaja ja hooldekodu - see oli kommunaalse hoolekande tõeline õitseaeg. 1522. a. ostis Rochuse vennaskond Tallinna Rae käest lõbumaja hoone ja tegi sinna vanadekodu ja haigemaja.
Reformatsiooni mõjul kihutati 1525.a. Tallinna mungad dominiiklaste kloostrist välja ja sellesse tehti tõbiste varjupaik, mis tegutses kloostri põlemiseni aastal 1531. 1525.a oli Rüütli tänavale ehitatud uus seegimaja, kus pidi olema 109 voodikohta. Hospidali rajamisel oli eestvedaja raehärra Johann Selhorst, kes ka oma testamendis tegi sellele suuri annetusi. Võimalik, et 1530.-1540. aastatel viidi uude seegihoonesse üle Nunnavärava-esise seegimaja elanikud.
Aastail 1548-1549 hakati tegema annetusi Rannavärava ette Rõugemaja ehitamiseks. Süüfilisehigetele (süüfilist nimetati Prantsuse rõugeteks) mõeldud hospidal valmis 1550. aastate alguses ja tegutses 1570. aastani.
Eespoolnimetatud seegid kuulusid linna haldusesse. Raad valis kaks raehärrat seegi eestseisjateks. Üks neist pidas arvet peamiselt seegile linnas, teine maal kuulunud valduste üle. Raehärrad valvasid isegi hospidali vaimuliku tegevuse üle.
Majanduslikult kõige paremas olukorras oli Jaani seek, mille valdusse kuulus hulk hooneid: haigemaja, kirik, laut, tall, ait, mitu sauna, võlvitud kivikäimla jms. Seegi omad olid ka mitu linnalähedast küla ja nende talupojad kandsid hospidali jaoks koormisi. Linnas olid Jaani seegil heinamaad ja veski. Teised seegid polnud nii uhked ja neil ei olnud nii palju kõrvalhooneid. Kuid ka Rõugemaja oli uhke, vähemalt kuulusid talle õlleköök, saun ja veski. Haigemaja ja aeda ümbritses puutara, maja ees oli kivisillutis. Sissetulekut andsid seekidele vagad annetused, laenuprotsendid jm., kuid nad ei pidanud liiaks isegi oma elanike kulul rikastuda. Igaüks, kes tahts saada seegi liikmeks pidi midagi annetama.
Seegid pakkusid linnaelanikele tegelikult kahesugust abi: esiteks vaeste ja haigete varjupaigana, teiseks tagatise vastu raha laenates. Tallinna kaks vanimat seeki olid materiaalselt väga jõukal järjel: seda oli rohkem kui kulus nende elanike vajaduste rahuldamiseks. Pealegi ei saanud vaeste elutingimusi pidevalt parandada, luksus polnud nende jaoks. Seepärast hakkasid seegid raha välja laenama ja kujunesid arvestatavaks finantsjõuks. Jätkates raha annetamist kiitsid linnaelanikud seekide laenuandja rolli heaks. Muidugi ei saa seegilt raha laenanud inimesi nimetada vaeseteks, samas aitas aga see raha nii mõnegi mehe kitsikusest välja. Nii või teisiti oli seekidel tähtis koht sotsiaalse turvalisuse ja heaolu garanteerijana.
Kõrvuti seekidega tegutses Tallinas begiinide maja, mis asutati 15. sajandi algul. Begiinid tegelesid peamiselt haigete põetamisega, aga begiinide maja oli ka ise hoolekandeasutus vanade või lesestunud naiste jaoks. 1526. aastal elas seal Rae andmetel 11 naist. Tallinna dominiiklaste ja tsisterlaste kloostri juures tegutsesid ka hospidalid, kuid need kuulusid kloostrite enda alluvusse.

Vaeste elutingimused
Vaesus oli keskaja ühiskonna üks pahesid, seepärast ei olnud hoolekande asutuste jõupingutused suunatud mitte vaesuse kui sotsiaalse probleemi lahendamisele, vaid selle eest hoolitsemisele. Hoolekande efektiivsust sai mõõta selle järgi, kui hästi vaeseid suudeti toita ja riietada ning nendele peavarju anda.
Mingi ülevaate sellest annavad ka Tallinna Lauagildi arveraamatud. Majavaestele jagati liha, seapekki, õli, võid, herneid, heeringat, lõhet, siiga, leiba jm. Linnavaeste toidusedelit täiendasid mitmesugused eraviisilised annetused (nt. raha). Testamentides tavatseti jätta raha vaestele pärast annetaja surma korraldatava suure söömaja tarvis. Puudustkannatajaid ei unustanud linnakodanikud ühegi suurema peo ajal. Gildide peajootude tarvis osteti spetsiaalselt almuleiba; söök ja jook, mis peost üle jäi, jagati vaestele. Pühavaimu seegi vaestele läks müügiks kõlbmatuks tunnistatud liha, samuti leib ja õlu. See ei tähendanud, et kaup oli söögiks kõlbmatu, mis tõsi küll, polnud ka välistatud. Tsunftieeskirjade, bursprakede, raemääruste või muude seadustega paika pandud süsteem töötas põhimõttel, et kõik, mis vähegi tarbida kõlbas, ei läinud niisama raisku. Vaesed olid linnas n.ö. viimase astme tarbijad. Oma osa seegielanike toidusedeli rikastamisel oli eraviisilistel annetustel - tavaliselt õlle ja leiva näol. Toit polnud ehk kuigi vaheldusrikas aga see-eest küllaldane.
Vaestele rõivaesemete - mantlite, kuubede jm. - õmblemiseks annetasid linnakodanikud riiet. 15.-16. sajandi testamentide järgi annetati Tallinnas vaeste tarbeks lõuendit, villast, linast ning valget ja halli kangast. Vabatahtlike annetuste toel said vaesed jalga uued jalanõud. Seega mitte alati ja tingimata ei eristanud vaeseid teistest inimestest räbaldunud, määrdunud ja vaevalt keha katvad rõivad ning paljad jalad.
Kindel peavari ja küljealune olid kindlustatud seegivaestele, kes vastutasuks pidid allutama end kodukorra reeglitele, mis määrasid ära nii nende omavahelise läbikäimise kui suhted väljapoole seegimaja jääva maailmaga. Ülejäänud Tallinna vaesed elasid kuskil keldris, abihoones või lausa tänaval. Neid kehvi tingimusi püüdsid linnakodanikud leevendada, näiteks jäeti keldrites elanud majavaestele küljealuseks takku ehk pahklaid. Seegivaestele annetati samal ajal ka linu ja madratseid.
Muretsetud oli ka vaeste pesemisvõimaluste eest: Raehärra Johann Bolemann andis 1387. a. linna käsutusse talle kuulunud sauna tingimusel, et vaesed saavad igal neljapäeval käia tasuta saunas, kus neid kostitatakse ka saiakestega. Jaani seegi kodukorras olid hügieeni-ja komblusnõuded kesksel kohal. Puhtuse pidamine oli oluline, sest seegimajas viibis palju haigeid. Arstiabi ponud aga igas seegis olemas. Teadaolevalt oli see kindlasti olemas aga küll Rõugemajas. Haigied põetati ja nende eest hoolitseti, aga haigusest terveks ravida suudeti väheseid.
Vaestele annetati veel n.ö. taskuraha. See andis vaestele võimaluse oma äranägemise järgi kulutusi teha.
Kristlikul kombel maetud saamine polnud sugugi vähem tähtis kui toit või peavari. Püha Gertrudi kabelile ja Püha Barbara kabelile olid annetatud rendikapitalid, millest laekuv tulu pidi minema võõraste ja vaeste matmise kulude katteks.
Tallinna vaesetehoolekanne pidi toime tulema nii tavaolukorras kui ka epideemia ja nälja korral. Kriisiolukorras ei pidanud seegimajad haigete/vaeste tulvale vastu ja inimesed vedelesid tänaval, nii elusad kui surnud. Aga ikkagi oli linn kloostrite kõrval ainus koht, kus üldse mingit abi võis loota.

Reformatsiooni mõju vaestehoolekandele ja heategevusele
Reformatsiooni tulemusena asutas linnavalitsus Tallinna kolm uut hoolekandeinstitutsiooni. Kirikutelt ära võetud varade valitsemiseks moodustati 1525. a. hoolekande eesmärgil nn. ühislaegas. Sealtpeale hakkasid linnakodanikud annetusi tegema juba konkreetselt ühislaeka vaestele. Selle institutsiooni loomisega läksid kodanike vagad annetused linnavalitsuse käsutusse, mis tähendas hoolekande senisest suuremat tsenraliseerumist ja bürokratiseerumist, ühtlasi linnvalitsuse võimu ja pädevuse kasvu. 1549. a. asutati Tallinnas preestrite laegas, mis pidi muuhulgas toetama kirikuõpetajaid ja pastorite leski ja lapsi. 1552. a. asutati vaeste koolipoiste institutsioon, et koolitada Tallinna kirikute ja koolide tarvis luteri usu õpetajaid. Vaesed ja kodutud lapsed võttis linn oma teenistusse, et neid ideoloogia kindlustamiseks ära kasutada. Peale kooli lõpetamist tuli aga koolitamiseks kulunud raha linnale tagasi maksta. Juhtus aga hoolealune surema, arvati tema kulud pärandusest maha. Kuid see institutsioon pakkus siiski midagi uut - võimalust välja rabeleda kitsikusest ja vaesusest ning muuta oma seisundit ühikonnas, tõusta väärikale positsioonile, mida kirikuõpetaja oma kahtlemata oli.
Uue ideoloogia mõjul ei tehtud annetusi lihtsalt heateona, vaid n.ö. sihtotstarbeliselt, üritades annetuste jagamisega nende saajaid distsiplineerida. Ometi tundub, et vaeste eristamine ehk jagamine abi väärivateks ja mitteväärivateks, tööjõuetuteks ja -jõulisteks, kohalikeks ja võõrasteks, mis mõnel pool Euroopas algas juba 14. saj. lõpul, jäi Tallinnas orduaja lõpuni veel ebamääraseks.

Kokkuvõte
Keskaja linna elanikkond moodustas omaette terviku, n.ö. ühe suure pere, mis üritas muu hulgas hoolt kanda ka oma viletsate ja väetite liikmete eest. Vastastikune abistamine oli üks linnakogukonda ühendavaid tegureid. Vaesed olid n.ö. integreeritud ühiskonda, neid oli vaja, et teistel inimestel oleks, kellele suunata oma head teod, päästmaks oma hinge. Varanduse ümberjagamine annetuste ja almustega oli omal kombel ühiskondlike sidemete ja suhete kinnitamise viis. Samas võib tallinlaste vagasid annetusi käsitada ka kui investeeringut - mitte ainult annetaja hingeõnnistusse, vaid ka linna heaollu ja miks mitte tulevikku.
Tallinna vaestehoolekanne nn. orduajal toimis vähem või rohkem nähtavalt linnavalitsuse valve all. Seegid ja haigemajad, välja arvatud kloostrite omad, kuulusid linna haldusesse. Tallinna vaestehoolekande areng kulges sarnaselt ülejäänud Euroopa omaga, liikudes üha suurema ratsionaliseerumise, bürokratiseerumise ja linnavalitsuse võimu alla koondumise suunas. Nagu ka Euroopas, nii ka Tallinnas ei pööranud reformatsioon vaestehoolekandes midagi lausa pea peale, vaid andis võimaluse nendel tendentsidel ja suundumustel, mille poole areng liikus, lõplikult mõjule pääseda.

 Tagasi sisukorda

Muid (koolitus)materjale