28. septembril 1999 kiitis Eesti Vabariigi Valitsus heaks Eesti vanuripoliitika alused (EVA). Dokumendi töötas välja EV Sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjon, mille koosseisu kuuluvad ka kolm EGGA liiget - K. Saks, A. Soots ja T. Tulva. EVA väljatöötamisel lähtuti rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalpoliitika sätetest, mis käsitlevad eakate seisundit ühiskonnas, samuti konkreetsest olukorrast Eestis ja siin kehtivatest tavadest. EVA on soovitusliku iseloomuga dokument, mis sisaldab hulgaliselt praeguses Eestis veel mittetoimivaid põhimõtteid. Dokumendi heakskiitmine Valitsuse poolt omab siiski suurt tähtsust, sest see annab võimaluse hakata välja töötama konkreetseid ettepanekuid, et viia reaalne elu kooskõlla Eesti Vabariigi ametlikult tunnustatud vanuripoliitikaga (võetud aadressilt http://egga.kliinikum.ee/projektid.html).

1. Sissejuhatus
Eesti vanuripoliitika rajaneb rahvusvahelisel põhimõttel “ühiskond kõigile”, mis tähendab seda, et ühiskond koosneb eri vanuses inimestest, kellel peab olema võimalus osaleda ühiskonnaelus east sõltumatult. Vanuripoliitika keskendub eakate asendi ja elutingimustega seotud eesmärkidele, strateegiale ning tegevusviisidele.
Vanuripoliitika on suunatud järgmistele valdkondadele:
• perekond ja keskkond;
• tervishoid ja hoolekanne;
• töötamine ja toimetulek;
• haridus, kultuur ja sport;
• mittetulundusühingud ja eneseabi;
• regionaalne ja rahvusvaheline koostöö.

2. Vanuripoliitika eesmärgid
Inimeste ettevalmistamine toimetulekuks hilisemas elus on Eesti sotsiaalpoliitika aluseid. Vanurite probleemid on tihedalt seotud elustandardi tõstmisega ning inimõiguste tagamisega. Vanurite heaolu sõltub ennekõike nende sotsiaalsest integratsioonist, milles majanduslik kindlustatus seisab esikohal.
Nii nagu igal teisel ühiskonnaliikmel, on vanuril õigus väärikale kohtlemisele, privaatsusele, kindlale sissetulekule, eluruumile, ohutule keskkonnale, ravi- ja hoolekandeteenustele, aktiivsele puhkusele, osavõtule kultuurielust, teadmiste täiendamisele, elukoha valikule ning kaasarääkimisele ühiskonna asjades.
Mida rohkem on ühiskonnas endaga toime tulevaid eakaid inimesi, seda vähem lähevad vanurid riigile maksma. Seepärast on oluline püüda eakate toimetulekuvõimet toetada. Kulutused, mis tehakse vanurite integreerimiseks ühiskonda, on kogu ühiskonnale kasulikud investeeringud. Eriti oluline on suurendada töövõimeliste pensionäride suhtarvu.
Eakate vajadusi ei saa ega tohi standardiseerida, need sõltuvad riigi majandusolukorrast, asjaosaliste soost, perekonnaseisust, haridusest, bioloogilisest ja psühholoogilisest vanusest, kehalisest ja vaimsest tervisest, elulaadist. Oluline on luua paindlik teenuste süsteem, mis tõhustab eakate toimetulekut.
Eesti vanuripoliitika eesmärgid on:
• integreerida vanuripoliitika teistesse sotsiaalpoliitika osadesse (tööhõive, haridus, eluase jne.), pidades silmas Eesti ühinemist Euroopa Liiduga ning võttes arvesse vanurite toimetuleku, tervishoiu, psühholoogilisi, kultuurilisi, religioosseid ja teisi olulisi probleeme;
• kindlustada eakatele inimestele eneseväärikust säilitav elustandard ja teiste earühmadega võrdne positsioon ühiskonnas;
• pidada ebaeetiliseks vanuselist diskrimineerimist, edendada eakate poliitilist ja sotsiaalset osalust ühiskonnaelus;
• süvendada teadmisi vananemisest ja tervisekäitumisest, kehalise, vaimse ja sotsiaalse võimekuse säilitamisest, mis aitab pikendada keskmist eluiga;
• selgitada vanuritele eneseabi tähtsust, soodustada põlvkondadevahelist solidaarsust, vastastikust arusaamist ning koostööd;
• väärtustada eakaid kui traditsioonide ja kultuuripärandi hoidjaid ning vaimsete väärtuse kandjaid, samuti rahvusliku identiteedi kindlustajaid;
• luua võimalused eakate iseseisvaks toimetulekuks eluga ning emotsionaalseks heaoluks; rõhutavalt selgitada pidevat eneseharimist, mis tagab teadlikuma osalemise ühiskonnaelus;
• tagada esmajärjekorra-abi vajavatele vanuritele sobiv elukeskkond ning kaasa aidata nende rehabilitatsioonile;
• kutsuda meediat kajastama vanemate inimeste probleeme, nende toimetulekut ning nende osalust ühiskonnas.
Tegevussuunad
Riigi- ja omavalitsusasutustes tehtavate otsuste puhul ja sotsiaalpoliitika kavandamisel tuleb arvestada demograafilist olukorda ja eesseisvaid muutusi, võttes arvesse vanurite osatähtsust ja vajadusi.
Riigi- ja omavalitsusametnike kohustuseks on oma töös arvestada vanurite vajadustega, kindlustada ühiskonna ressursside õiglane jaotamine eri vanuserühmade vahel. Arvestada tuleb ka palga ja pensioni vahekorda kui eetilist, majanduslikku ning õiguslikku kriteeriumi.
Riik, omavalitsused, erasektor ja mittetulundusühingud peavad eakate probleeme lahendama üheskoos. Kui on koostamisel vanureid puudutavad otsused, tuleb neid ja nende organisatsioone kaasa tõmmata. Riik toetab vanureid käsitlevaid teoreetilisi ja rakenduslikke uurimusi.

3. Perekond ja keskkond
Nii vanade kui noorte eduka toimetuleku eeliseks on vastastikune koostöö ning abi.
Vanuril on õigus perekonna abile. Selle puudumisel peab ta saama tuge riigilt ja/või omavalitsuselt.
Vanurite elukeskkond peab võimaldama nende kaasatõmbamist ühiskonnaellu, mis tähendab eelkõige võimalust liikuda (vajadusel abivahendite toel) ning sõidusoodustusi kasutada.
Vanuritel on õigus elada oma kodus ja vähekindlustatutel taotleda toimetulekutoetust ning hädavajalikke sotsiaalteenuseid; vajaduse ja soovi korral peab vanuril olema võimalus kasutada eluasemeteenuseid (sotsiaalkorter, vanurite maja).
Kaupade ja teenuste kiire uuenemine, millega eakatel inimestel pole just kerge kohaneda, on teinud neist rahvastikurühma, kes vajab tarbijakaitset esmajärjekorras.
Tegevussuunad
Riik ja kohalik omavalitsus soodustavad nii seadusandluse tasandil kui rahaliste vahenditega noorte ja vanade inimeste koostööd.
Soodustada avalikke arutelusid perekonna osast ning vanurite väärikuse ja turvalisuse tagamist, innustada perekondi aitama oma eakaid liikmeid, eriti neid, kes elavad üksi.
Omavalitsused pakuvad toetust perekondadele, kes hooldavad vanurit kodus. Neile võimaldatakse sotsiaalteenuseid, vajadusel ka majanduslikku toetust, samuti pakutakse põetus- ja hoolduskoolitust.
Väärtustades peret vanuri hooldajana, tuleb arendada ka tugivõrgustikku: naabriabi, sõbrad, vabatahtlikud jne.
Kõigile mõeldud tarbijakaitse muudetakse vanurile kättesaadavamaks (õigus nõuda juhendeid, telefoninõustamine, teabepäevad jm.).
Riik/omavalitsused tagavad liikumisvõimalusi puudega vanuritele (kaldteed, madalad trepid, telefoni ja teiste sidevahendite olemasolu).
Liiklus tänavatel ja mujal avalikes kohtades peab olema eakale inimesele ohutu (pääs bussi ja rongi, piisav tänavavalgustus, hästi nähtavad suure kirjaga viidad jne.).

4. Tervishoid ja hoolekanne
Vanuritel on õigus nii ambulatoorsele kui ka statsionaarsele arstiabile. Toimetuleku huvides peavad nad kõik saama taastusravi.
Toimetulekuraskustega vanuritel on õigus hoolekandele, esmajoones avahooldusele. Avahoolduseks on koduteenused, eluasemeteenused ja päevane hooldamine hoolekandeasutuses ning muud teenused, mis aitavad eakal inimesel oma kodus elades toime tulla. Eesmärk on võimalikult kauaks säilitada iseseisvus ja kodu. Vajadusel toetavad riik/omavalitsus hooldusteenuste eest tasumist, nõustavad koduhooldusega seotud peresid nii psühholoogiliselt, organisatoorselt kui ka juriidiliselt. Tarvis on luua sotsiaalhooldaja-põetaja ametikohti.
Vanuritel on õigus valida, kas ja millist abi nad soovivad.
Tegevussuunad
Vanurite tervishoiu- ja hooldusvajadusi tuleb analüüsida nii riigi kui ka omavalitsuse eestvõttel, et neid saaks arvestada sotsiaalteenuste planeerimisel ja eelarve koostamisel.
Tervishoiu- ja hoolekandenõustamine on asjaosalistele kättesaadav ja tasuta.
Toimetulekuraskustega eakatel peab olema võimalik saada optimaalset abi interdistsiplinaarse geriaatrilise hindamise alusel.
Vanurite taastusravi vajab mitmekesistamist ja tase tõstmist: geriaatriaosakonnad haiglates, päevastatsionaarid, kodune taastusravi. Kindlasti peab siia kuuluma põetusteenus.
Riik ja omavalitsused töötavad välja ja rakendavad puudega eakatele sotsiaaltoetussüsteemi, katmaks osaliselt kulutusi ravimitele, abivahenditele, sanatoorsele ravile, transpordile, sidele, täiendkoolitusele.
Pidevat kõrvalabi vajajatele, kes oma kodus enam toime ei tule ning kel pole ka lähedasi, antakse peavarju sotsiaalmajades või hooldekodudes.
Tervishoiu- ja hoolekandeasutustel tuleb hakata rohkem soodustama eakate aktiivsust ning võimaluse korral arvestama nende soovide ja vajadustega.
Vanuritele, eriti neile, kes elavad üksi, tuleb selgitada eneseabi olemust ja võimalusi.
Hädavajalikud sotsiaalteenused kompenseeritakse vanurile kas riigi või omavalitsuse summadest nii, et pärast nende tasumist ei jääks vanuri kuusissetulek allapoole ametlikku toimetulekupiiri.
Arstide ja õdede nii põhi- kui ka täiendõppekavad peavad sisaldama süvendatud õpetust gerontoloogiast ja geriaatriast.

5. Töötamine ja toimetulek
Riiklik sotsiaalkindlustus on vanuripoliitika oluline osa. Ulatuslikult tuleb propageerida eraviisilist vanaduskindlustust, silmas pidades kahekümne esimesel sajandil pensionile jääjate suurt arvu ja sellega seoses ahenevaid võimalusi riiklike pensionide tõstmiseks.
Pensionieas töötamist tuleb soodustada, säilitades seejuures tulumaksuvaba täispensioni, luua võimalusi töötamiseks osalise tööajaga.
Erilist tähelepanu väärib pensionieelikute tööhõive, et nad ei jääks teiste tööotsijate seas tagaplaanile.
On vaja luua tingimused paindlikuks üleminekuks tööperioodist pensionipõlve (osaline tööaeg, ümberõpe, töönõuete muutmine jne.).
Tegevussuunad
Riik vastutab vanurite sotsiaalkindlustuse ja majandusliku toimetuleku eest, sealhulgas:
• kindlustab riikliku pensioni, millest piisab majanduslikuks iseseisvuseks ja minimaalseks ostujõuks;
• koostab demograafiliselt ja majanduslikult põhjendatud prognoose sotsiaalkindlustussummade kohta ning planeerib nende laekumist.
Vanematel töötajatel (pensionieelikutel) peab olema võimalus osaleda täiendkoolituses ja ümberõppes, samuti võimalus saada tööandjalt soodustusi võrdselt teiste, nooremate töötajatega. Töötingimuste ja -keskkonna loomisel, samuti töö planeerimisel tuleb arvestada vanemaealiste arvamust, et nendega ei juhtuks tööõnnetusi ega tekiks kutsehaigusi.

6. Haridus, kultuur, sport
Tuleb soodustada nn. eluaegset õppimist, pöörates eritähelepanu gerontoloogilistele ning geriaatrilistele küsimustele.
Eakate hariduskavadesse (rahvaõpistud, seenioride ülikoolid jne.) tasub lülitada nii enese- kui ka esmaabi õppusi, samuti kuidas õigesti vananeda jms.
Eakate huvitegevust saavad suuresti õhutada omavalitsused ja eakate organisatsioonid: tuleb virgutada ja toetada osalust seltsielus.
Tegevussuunad
Riik ja omavalitsused aitavad hoida eakate loomingulist ja vaimset võimet, soodustavad selle arendamist. Kultuuriasutustel ja päevakeskustel tuleb pakkuda eakatele võimalusi kaasalöömiseks kultuurielus nii tegijatena (huviringid) kui ka publikuna (sooduspääsmed teatrietendustele, kontsertidele).
Eakate tervise huvides on vaja õhutada neid tervisesporti, sh. ravivõimlemist harrastama, kusjuures kehakultuuriga tegelejatel peaks olema võimalus saada professionaalset juhendust ja abi. Tähelepanu väärib tervisenõustamine.

7. Mittetulundusühingud ja eneseabi
Mittetulundusühingutel on täita oluline osa vanuripoliitikas, ennetustöös ning eakate heaolu parandamises. Riik ja omavalitsused toetavad rahaliselt seaduslikus korras registreeritud vabatahtlikke pensionäride organisatsioone.
Vabatahtlike töö ja vanurite eneseabi aitavad ühiskonnal õigemini aru saada vananemisest, samuti soodustada vanurite toimetulekut, ühtlasi vähendades eakatele mõeldud hoolekandekulutusi.
Tegevussuunad
Pensionäride organisatsioonide peamine ülesanne on vanuritele enesetäiendus- ja meelelahutusüritusi korraldada, võimalusel ka teenuseid ja muud abi anda ning vananemise eripära selgitada.
Mittetulundusühinguid tuleb motiveerida nõustama pensionäre kui tarbijaid ja täiendama nende teadlikkust selles valdkonnas.
Riik ja kohalikud omavalitsused kaasavad vanurite probleemide arutamisse ning lahendamisse hoolekandega seotud usu-, eneseabi-, pensionäride jt. ühiskondlikke organisatsioone.

8. Teave, statistika ja uuringud
Uuringute korraldamine ja tulemuste analüüsimine on hädavajalik tulemusliku vanuripoliitika arengukava koostamiseks. Teave vanurite majanduslikust, tervislikust ja sotsiaalsest olukorrast peab põhinema statistilistel uuringutel, olema järjepidev ja kättesaadav kogu ühiskonnale.
Eakatel on õigus saada üksikasjalikku teavet neid puudutavates tervishoiu, hoolekande, juriidilistes ja muudes küsimustes.
Tegevussuunad
Riik ja omavalitsused toetavad teabe kogumist vananemisega seotud eriküsimustes:
• bioloogiliste, meditsiiniliste, kultuuriliste, sotsiaalsete, käitumuslike ja keskkonnategurite mõju;
• demograafiliste ja majanduslike tegurite mõju;
• eakate turvalisus ja sotsiaalkindlustus;
• hoolekanne ja tervishoid;
• vanurite iseseisev toimetulek ja tegevusvõimekus;
• eakate haridus ja koolitus;
• eakate oskuste, kogemuste, teadmiste ja andekuse kasutamine.
Rahvastiku eluolu ja käitumisega seotud statistikat tuleb koguda ja avaldada vanuserühmiti ning uuritavate sugu arvesse võttes.
Gerontoloogia ja geriaatria uurimustesse oleks soovitatav haarata ka hoolekande- jms. asutustes viibijaid.
Vananemist ja vanureid puudutavaid uurimistulemusi kajastatakse meedias.
Informatsiooni kogumist ja läbitöötamist koordineerib riik; valitsus võib selleks kohustada haridus- või teadusasutusi, samuti paluda selle ülesande täitmist mittetulundusühinguilt.

9. Regionaalne ja rahvusvaheline koostöö
Pensionäride elujärg paraneb juhul, kui kõik selleks seatud osapooled töötavad edukalt käsikäes.
Rahvusvaheliste kogemuste senisest oskuslikum arvestamine vanuripoliitikas aitab parandada eakate eluolu Eestis.
Tegevussuunad
Sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjon arutab ja annab hinnangu kõigile vanureid puudutavatele riiklikele otsustele ja määrustele ning teeb ettepanekuid vanurite olukorda parandavate otsuste ning meetmete vastuvõtmiseks riigi tasandil, olles vahendajaks riigi ja eakate huve kaitsvate organisatsioonide vahel.
Regionaalpoliitika ja omavalitsuste arengukavade koostamisse ning eelarve jaotamisse tuleb senisest rohkem kaasata vanurite eluolu tundvaid eksperte.
Vanurite eluolu hindamise standardite kindlaksmääramine eeldab rahvusvahelist koostööd. Eelkõige tuleb ühtlustada terminid, et nende kasutamisega ei tekiks vääritimõistmist.
Vanuritega töötavates asutustes, ükskõik kes neid rahastab, tuleb soodustada mitme eriala asjatundjate ühiseid püüdlusi.
Riik toetab vanurite probleemidega tegelevate riigiasutuste, omavalitsuste, mittetulundusühingute, teadus- ja õppeasutuste ning eraettevõtete eesmärgiseadet, aidates korraldada interdistsiplinaarseid seminare, konverentse ja muid üritusi.
Vanuripoliitika, gerontoloogilise ja geriaatrilise uurimistöö huvides tuleb tugevdada rahvusvahelisi sidemeid, samuti vanuritega tegelevate asutuste, organisatsioonide ja vanurite endi koostööd.
Riik aitab kaasa iga-aastase rahvusvahelise vanurite päeva tähistamisele 1. oktoobril (päev määrati kindlaks ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 36/20 1. novembril 1981).