Originaali tiitel:
Blodtrycket oeh din hälsa - Fakta om en livsviktig funktionen - Sveriges Radios förlag 1995

Tõlkinud Sirje Kõvask, retsensioon Margus Viigimaa, kaanekujundus Are Tralla
Toimetanud AS Intermaag

Raamat .doc formaadis (zip pakitud)

Raamat .pdf formaadis (880 kb)

1994.aasta sügisel oli Rootsi Televisioonis saatesari kõrgest vererõhust. Saadete ajal helistati stuudiosse üle 34 000 korra. Televaatajate huvi üllatas saatesarja tegijaid ning viis nad mõttele kirjutada raamat kõrgest vererõhust ja selle mõjust inimese tervisele.
Saatesarja autorid olid Carola Lemne ja Karin Lorenz. Carola Lemne on kardiloog ja arstiteaduste doktor Karolinska Instituudis Stockholmis ning tema uurimisteemaks on kõrge vererõhk. Karin Lorenz on teadusteemasid käsitlev ajakirjanik, kes on pikemat aega tegelenud meditsiini probleemidega.
Raamat annab arusaadavalt ülevaate kõrgest vererõhust, selle riskifaktoritest ja ravist lähtuvalt kaasaegsetest teaduslikest seisukohtadest. Ära on toodud ka rida praktilisi nõuandeid. Raamat on mõeldud teabeallikaks kõigile, kellel on probleeme kõrge vererõhuga, samuti meditsiiniõdedele ja arstidele.

Carola Lemne, Stockholm, september 1996

Saateks

Atreriaalse vererõhu kõrgenemine on Eestis tõsine meditsiiniline probleem. Umbes 350 000 Eesti elanikul on kõrgenenud vererõhk. Samas on tõestatud, et hüpertensioon on üks kolmest peamisest südameveresoonkonna haiguste riskitegurist (ülejäänud kaks on vere kõrge kolestroolisisaldus ja suitsetamine). Sageli peetakse vererõhu kõrgenemist nö, organismi iseärasuseks ning vahel isegi hea töövõime näitajaks. Selline arvamus on aga täiesti väär. Eestis sureb südameveresoonkonna haigustesse (peamiselt südameinfarkti ja ajuinsulti) kolm inimest viiest. Seda on tunduvalt rohkem kui kõrge arengutasemega riikides ja kõrgenenud vererõhk on selle üks peasüüdlastest.
Uurimuste järgi on Eestis korrapäraselt ja efektiivselt ravitud ainult umbes viit protsenti kõrgenenud vererõhuga inimest. Euroopa juhtivates riikides ja Ameerika Ühendriikides aga ei olda absoluutselt rahul sealse vastava näitajaga, milleks on 22- 26 protsenti. Eesti probleemiks on hüpertoonikute vähene teave oma haiguse olemusest ja võimalikest tüsistustest. Seetõttu kasutatakse sageli episoodilist ravi - siis, kui tekivad kohin kõrvades, peavalu, jt. haigustunnused. Tänapäeva uurimused on näidanud, et episoodiline ravi ei ole tõhus ja võib tüsistuste tekkele isegi kaasa aidata.
Samas on sellised kõikidele inimestele kättesaadavad vererõhku normaliseerida aitavad võtted nagu regulaarne aeroobne tervisetreening, soolatarbimise piiramine, suitsetamisest loobumine ja tervislik toitumine Eestis väga ebapopulaarsed. Eestis suitsetab üle poole meestest ja rohkem kui neljandik naistest. Euroopa maadest suitsetatakse kõige vähem Rootsis ning seetõttu ei tasugi väga imestada, et sealsete meeste keskmine eluiga on 76 aastat, mis on kõrgeim näitaja Euroopas. Eestis elavad mehed keskmiselt 62 aastaseks, mis on üks madalamaid näitajaid. Sellise erinevuse peapõhjus on inimeste tervisekäitumise diametraalne erinevus.
Käesolev Carola Lemne ja Karin Lorenzi raamat räägib vererõhu kõrgenemisest huvitavas ja kaasakiskuvas vormis ning on arusaadav kõigile asjahuvilistele. Raamat on Rootsi tervisesõbralikus ühiskonnas saanud väga hea vastuvõtu osaliseks ning selle tõlkimine eesti keelde aitab kindlasti kaasa meie elanike teadmiste täiendamisele kõrgvererõhu tekkepõhjustest, riskitegurite vähendamise ja tüsistuste vältimise võimalustest.

Margus Viigimaa, meditsiinidoktor, Eesti Hüpertensiooni Ühingu president

Kõrge vererõhk on poolel miljonil rootslasel

Kõrge vererõhk ehk meditsiinilise terminiga hüpertoonia on üks tavalisemaid haigusi. Vanusest sõltuvalt kannatab hüpertoonia all 12 kuni 40 protsenti täiskasvanutest. Alla 30 aasta vanustel on kõrge vererõhk küllalt ebatavaline. Vananedes esinemissagedus pidevalt suureneb ning 70-aastaste hulgas vaevab kõrge vererõhk 3-4 kümnest inimesest. See annab alust arvata, et kõrge vererõhk esineb viie- kuni kuuesajal tuhandel rootslasel, kuid vaid 400 000 on sellest teadlikud.
Seega on rohkem kui 100 000 inimesel kõrge vererõhk ilma, et nad sellest ise teaksid. Teisalt leidub umbes sama palju inimesi, keda ravitakse ilmaaegu.
Loomulikult ei ole kõrge vererõhk ainult rootslastel. See on probleemiks maailma paljudes piirkondades. Sageli usutakse, et kõrge vererõhk on heaoluühiskonna haigus, mis tabab ainult kõrgelt arenenud riikide elanikke. Nii lihtne see siiski ei ole. Vahemeremaades esineb hüpertooniat mõõdukalt, kuid näiteks vähe industrialiseeritud Hiinas on elanike kõrge vererõhk suureks probleemiks. Jaapani põhjaosas on hüpertoonia esinemissagedus kolm korda suurem kui Euroopas. Samas ei esine kõrget vererõhku mõnel Amazonase piirkonnas või India ookeani saartel elavatest hõimudest. Osal hõimudel puuduvad isegi omakeelsed sõnad, millega kirjeldada südame- veresoonkonna haigusi.

Vererõhu mõõtmise meetod 18. sajandist.

Vererõhu mõõtmisega alustati juba 18. sajandil. Esimene, kes mõistis vererõhu tähtsust, oli Inglise teoloog ja teadlane Stephen Hales. 1733. aastal avaldas ta hobuste vererõhu mõõtmise tulemused. Mõõtmine toimus nn. verisel meetodil. Hales viis hobuse kaela hane hingetorust valmistatud vooliku, mis oli ühendatud pika klaastoruga. Veri pressis torust välja ja selle purskamiskauguse põhjal tegi ta järelduse vererõhu väärtuse kohta. Katse tulemusel purskas veri kahe ja poole meetri kaugusele. Selline meetod oli üsna tülikas ning mõõtmise teostamiseks vajati ka väga pikka toru. 1828. aastal katsetas tulevane prantsuse arst Jean Leonard - Marie Poiseuille vererõhu mõõtmist painutatud ning osaliselt elavhõbedaga täidetud toruga. Katses kasutas ta palju lühemat toru, sest elavhõbe on tunduvalt raskem. Vererõhu mõõtmine sellisel meetodil õnnestus ning sellest ajast peale on vererõhu mõõtühik millimeetrites elavhõbedasammast (mmHg). Seda mõõtühikut kasutatakse vaatamata sellele, et tänaseks ollakse õppinud vererõhku mõõtma ilma toru veresoonde torkamata või aparaatides elavhõbedat kasutamata.
Tänapäevase vererõhumõõtmise manseti võttis 1896. aastal kasutusele itaalia lastearst Scipione Roeci ja lõpetas oma leiutisega nn. verise mõõtmismeetodi kasutamise. Seega on vererõhu mõõtmise mansett olnud kasutusel juba terve sajandi.

Vereringe ülesanne.

Selleks, et mõista, mis on kõrge vererõhk, vajame teadmisi inimese vereringe ja selle toimimise kohta. Vereringe peamine ülesanne on viia hapnikurikas veri kopsudest keha kõikidesse organitesse ja sellega kindlustada nende töö. Seejärel viiakse hapniku loovutanud veri tagasi kopsudesse, kus ta uuesti hapnikuga rikastub. Joonis lk. 17 näitab vereringesüsteemi ehitust. Südant võib nimetada pumbaks, mis paneb vere organismis ringlema. Parem vatsake surub vere läbi kopsude, vasak vatsake pumpab seejärel vere kogu kehasse laiali. Eristatakse erineva ülesehituse ja ülesannetega nn. madala ja kõrge rõhuga süsteeme. Mõlemal süsteemil on arterid e. veresooned, mis viivad verd südamest eemale, ja veenid e. veresooned, mis juhivad verd südame suunas. Arterite ja veenide seinad on erineva ehitusega. See on oluline hüpertoonia ja ka selle tüsistuste tekkel.
Alustagem nn. madala rõhuga süsteemist, mida nimetatakse väikeseks vereringeks e. kopsuvereringeks. Tema ülesanne on pumbata kehast tagasi tulnud veri kopsudesse. Nagu joonisel lk. 17 näha, on südamel neli õõnt: parem koda ja parem vatsake ning vasak koda ja vasak vatsake. Organismi läbinud veri tuleb tagasi paremasse kotta, kust ta voolab paremasse vatsakesse osaliselt passiivselt, osaliselt aga aitab koja tühjenemisele kaasa parema koja kokkutõmbumine. Seejärel tõmbub samaaegselt vasaku vatsakesega kokku parem vatsake ja lükkab vere kopsuarterisse. Selleks rakendab parem vatsake rõhku ainult umbes 105 mmHg. Kopsukude ei talu kõrget rõhku ning kopsuveresooni läbides see langeb. Kui veri kopsudesse jõuab, on rõhk ainult umbes 10 mmHg. Kopsudes rikastub veri hapnikuga, koguneb kopsu veenidesse ja jõuab vasakusse kotta. Kuna rõhk kopsuringes on madalal, ei pea parema vatsakese lihaskiht olema sama tugev nagu vasakul vatsakesel. Sama kehtib ka väikese vereringe arterite ning veenide kohta. Seetõttu on kopsuringe veresoonte seinad õhemad kui vastavate soonte seinad kõrge rõhuga süsteemis. Arterite seinas on lihasrakud, mis võimaldavad arteritel kokku tõmbuda ja lõõgastuda. Kopsuringe puhul pole tavatingimustes sellel võimel erilist tähtsust.
Ka kopsuvereringes võib rõhk olla mõnikord liiga kõrge. Seda seisundit nimetatakse pulmonaalhüpertensiooniks. See on raske haigus, mida tuleb ette siiski suhteliselt harva. Kui räägitakse kõrgest vererõhust ja hüpertooniast, mõeldakse selle all eelkõige kõrget rõhku suures vereringes, see tähendab kõrge rõhu süsteemis.

Kõrge rõhu süsteem ehk suur vereringe.

Hapnikurikas veri, mis jõuab kopsudest vasakusse kotta, voolab edasi vasakusse vatsakesse. Ka siin täitub vatsake osaliselt passiivselt, osaliselt vasaku koja kokkutõmbumise tagajärjel. Vasakust vatsakesest pumbatakse veri inimkeha kõige suuremasse arterisse ehk aorti, mille funktsioon on vere transportimine. Aordi algusest lähtuvad pärgarterid, mis varustavad südant verega. Pärgarteritel on südame tegevuse kindlustamisel oluline osa ja seetõttu on meil põhjust nendest ka edaspidi rääkida. Aordist lähtuvad arterid kindlustavad kõikide organite verevarustuse. Veri läbib suures vereringes väga pika tee. Normaaltingimustes pumpab süda vere aorti rõhuga 120- 140 mmHg. Sellise kõrge rõhu talumiseks on arterid paksuseinalised. Väiksemad arterid ehk arterioolid, mis asuvad organites (näiteks neerudes), on teistsuguse ehitusega (vaata lk. 20). Nende seinad on õhemad ja elastsemad. Soonte seintes on rohkem lihasrakke, mis võimaldavad neil kokku tõmbuda ja lõõgastuda. Organism reguleerib iseseisvalt keha erinevate piirkondade verevarustust. Sooned laienevad seal, kus hetkel on verd rohkem vajaja ahenevad vähemtähtsas piirkonnas.
Mida kaugemale südamest veri jõuab, seda peenemaks muutuvad arterid ning madalamaks vererõhk. Kui veri jõuab kõige väiksemate veresoonte ehk kapillaarideni, on rõhk langenud 30 mmHg-ni. Kapillaarides toimub hapniku üleminek verest kudedesse. Seejärel koguneb hapnikuvaene veri veenidesse ning ta transporditakse tagasi südamesse. Veenides on rõhk 5-15 mmHg ja seetõttu ei pea veenide seinad väga paksud olema. Veenides voolab veri suhteliselt passiivselt, kuid näiteks kõndimisel soodustavad jalalihaste kokkutõmbed venoosse vere voolamist. Lõpuks on kogu tagasipöörduv veri kogunenud õõnesveenidesse, mis suubuvad paremasse kotta ning ring ongi täis.

Vererõhk tekib südame kokkutõmmete tulemusena.

Vere ringlemiseks vajalikku rõhku tekitavad südame kokkutõmbed ehk kontraktsioonid. Kui arst ütleb Teile vererõhu mõõtmise tulemused, nimetab ta tavaliselt kaks arvu, näiteks 135/85 mm Hg (135 85-le). Suurem arv näitab ülemist ehk süstoolset vererõhku, mille põhjustavad vasaku vatsakese kontraktsioonid. Väiksem arv näitab kõige madalamat rõhku kahe kontraktsiooni vahel, kui süda puhkab. Seda nimetatakse alumiseks ehk diastoolseks vererõhuks. Tegelikult muutub vererõhk pidevalt ja teda mõjutavad mitmed tegurid. Rõhk suureneb närveerimisel ja füüsilisel pingutusel. Näiteks tõuseb rõhk oluliselt ka siis, kui hüppame saunalavalt otse jääkülma vette. Seevastu magamisel või puhkamisel rõhk langeb. Et mõõtmistulemused oleksid võrreldavad, tuleb vererõhku mõõta kindlate reeglite järgi.

Mis on normaalne, kõrge või madal vererõhk?

Kui vererõhku mõõta istudes või lamades pärast viieminutilist puhkust, peaks see olema 120-140 mmHg. Inimese vananedes vererõhk ja ka selle normaalpiir tõusevad. Siin on oluline just diastoolse rõhu väärtus. Kõrge diastoolne vererõhk põhjustab veresoonte pingeseisundi ja kutsub esile hüpertooniatõvele iseloomulikke haigusnähte. Tänapäeval diagnoositakse hüpertooniatõbi siis, kui diastoolne rõhk ületab 90 mmHg.
Süstoolne rõhk on samuti oluline, kuid arvatakse, et veresooned on paremini kohanenud pulseeriva verevoolu kui pideva pingeseisundiga. Tihti tõusevad süstoolne ja diastoolne rõhk paralleelselt. Kui süstoolne vererõhk on 160 mmHg või kõrgem, on see tervistkahjustav seisund ja sel juhul diagnoositakse hüpertoonitõbi ka normaalse diastoolse rõhu korral. Seda nimetatakse isoleeritud süstoolseks hüpertooniaks, mida sagedamini esineb vanemas eas.

Kõrge vererõhu piirid (mmHg)

Normaalne rõhk Isoleeritud süstoolse vererõhu tõus Kõrge vererõhk Kerge tõus Mõõdukas tõus Oluline tõus

Süstoolne rõhk Alla 160 Üle 160 160 või rohkem ja/või

Diastoolne rõhk Alla 90 Alla 90 90 või rohkem 90-105 105-115 Üle 115

Hapnikuvaene veri tuleb kehast tagasi südame paremasse kotta (pildil vasem, sinine pool). Edasi läheb veri paremasse vatsakesse, sealt surutakse ta kopsudesse, kus veri rikastub uuesti hapnikuga, hapnikurikas veri jõuab kopsudest vasakusse kotta pildil parem, punane pool), edasi vasakusse vatsakesse, kust ta pumbatakse uuesti kehasse laiali.

arter	arteriool	kapillaar

parem

vasak

Parema koja ülalosas asuvast siinussõlmest läheb elektriimpulss koja ja vatsakese piiril asuvasse AV sõlme. Sealt lähevad elektriimpulsid mõlemale vatsakesele.

Miks tekib kõrge vererõhk?

Arterid, eriti lihaseliste seintega väiksemad arterid ehk arterioolid mängivad keskset rolli vererõhu regulatsioonis. Arterite kontraktsioonidel nende valendik aheneb. Süda peab rakendama suuremat jõudu, et vajalik vere hulk ahenenud arteritest läbi suruda. Niisugust seisundit nimetataksegi veresoonte vastupanu tõusuks ehk perifeerse resistentsuse tõusuks. Selline seisund võib tekkida väga mitmetel põhjustel: stress, külmetamine, suitsetamine, närvisüsteemi pingeseisundid, jne.
Uuringud on näidanud, et paljudel juhtudel eelneb vererõhu tõusule südame veresoonkonna ülemäärane töö, mille tulemusel vereringe on hüperkineetiline. Südame löögisagedus ehk pulss on liiga kiire, süda väljutab iga kokkutõmbega normaalsest rohkem verd ning veresoonte vastupanu on suurenenud. Kui läbi ahenenud soonte surutakse suurem hulk verd, siis vererõhk tõuseb. Et lisandunud tööga toime tulla, muutuvad südame vasaku vatsakese seinte lihasrakud tugevamaks ning süda suureneb nii mõõtudelt kui ka kaalult. Tekib vasaku vatsakese paksenemine ehk hüpertroofia. Kui rõhk tõuseb, suureneb ka surve veresoonte seintele. See põhjustab veresoonte lihaskihi paksenemise. Paksenenud lihaskihiga veresoon on rõhu tõusule väga tundlik ja aheneb ülemääraselt. See aga viib rõhu edasisele tõusule, et suruda verd läbi veelgi ahenenud soonte. On tekkinud surnud ring.
Selline protsess algab üsna noores eas. On kindlaks tehtud, et inimestel, kellel on kõrgem vererõhk juba 20-aastaselt, tekib hiljem hüpertoonia. On ka teisi tegureid, mis võivad vallandada vererõhu kõrgenemise. Osadel inimestel on teatud kesknärvisüsteemi piirkonnad aktiivsed. See aga ei väljendu nähtavas stressis. Siiani ebaselgetel põhjustel võib see viia pulsisageduse tõusuni ja käivitubki eelpoolkirjeldatud mehhanism. Neerudel on samuti oluline osa vererõhu regulatsioonil ning neeruhaigus võib põhjustada vererõhu tõusu. Teiselt poolt kahjustab pidev kõrge vererõhk neerukudet. See viib järgmise surnud ringini.
Ei teata täpselt, mis kõrge vererõhu tekkemehhanismi käivitab. Oluline roll on kindlasti pärilikkusel. Leidub perekondi, mille paljudel liikmetel on liiga kõrge vererõhk. Kui võrrelda hüpertooniat põdevate vanemate ning normaalse vererõhuga vanemate lapsi, siis hüpertoonikute lastel on juba noorukieas veidi kõrgem vererõhk. Vererõhu tõusule võivad kaasa aidata ka kergesti erutuv närvisüsteem, stress, jpm.
Hüpertoonia tekkes mängivad oma osa ka eluviisid. Paljud hüpertoonikud on ülekaalulised ning kõhu piirkonnas esinevad neil sageli rasvapadjandid. Tavaliselt on neil vere rasvade sisaldus ehk vere lipiidide tase tõusnud ning suhkru ainevahetus häiritud. Seda põhjustavad istuv eluviis, ülekaal ning pärilike faktorite toime suhkru ainevahetust reguleerivatele mehhanismidele. Organismi tundlikkus oma insuliini suhtes väheneb (insuliin on aine, mis aitab organismil suhkrut omastada). Vajaliku efekti saavutamiseks viib see aga insuliini produktisooni tõusule kõhunäärmes. Insuliininivoo organismis tõuseb. Insuliinil on negatiivne toime vererõhule, vere lipiididele ja tõenäoliselt ka südamele ning veresoontele. Eelpoolöeldu annab vastuse küsimusele, miks sageli on samal haigel kõhu piirkonnas rasvpadjandid, kõrge vere lipiidide sisaldus, häiritud suhkru ainevahetus ja kõrge vererõhk, mis moodustavad nn. metaboolse sündroomi. Kuna kõik need seisundid on tervisehäired, on nende sage samaaegne esinemine eriti kahetsusväärne. Kõrgvererõhu tekkepõhjusteks võivad lisaks pärilikkusele ja keskkonnale olla ka haigused, näiteks neeruhaigused. Selliseid vererõhu tõusu vorme nimetatakse sekundaarseteks hüpertooniateks, mis tähendab, et vererõhu tõusu on põhjustanud mingi muu haigus. Sekundaarset hüpertooniat põeb umbes iga kahekümnes hüpertoonik. Sellisel juhul ravitakse põhihaigus enne hüpertooniat.
Kokkuvõtteks võib öelda, et siiani ei teata, miks osadel inimestel tekib vererõhu tõus ja teistel mitte. Kindlasti on olulised pärilikud faktorid, kuid tundub, et oma osa on ka istuval eluviisil ja liigsöömisel. Seega on hüpertoonia teatud mõttes heaoluhaigus.

Järgmine osa - Miks tuleb kõrget vererõhku ravida?

Tagasi sisukorda