Mis on ühistegevus ?
Rahvusvaheline Ühistegevuse Liit (International Co-operative Alliance, ICA)
Ühistu on vabatahtlikult ühinenud inimeste iseseisev ühendus, mis on loodud selleks, et rahuldada nende majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning soove nende ühises omanduses oleva ja demokraatlikult juhitava ettevõtte kaudu.
Väärtused
Ühistegevus põhineb järgmistel väärtustel: omaabi, isiklik vastutus, demokraatia, võrdõiguslikkus, õiglus ja solidaarsus.
Nii nagu ühistegevuse rajajad hindavad ka ühistute liikmed niisuguseid eetilisi väärtusi nagu ausus, avatus, sotsiaalne avatus ja teiste eest hoolitsemine
Ühistegevuse põhimõtted
1. Vabatahtlik ja avatud liikmeskond
Ühistud on vabatahtlikud organisatsioonid, kuhu võivad kuuluda kõik isikud, kes saavad kasutada nende teenuseid ning on valmis kandma liikmeksoleku vastutust, sõltumata nende inimeste sotsiaalsest seisundist, soost, rassist, poliitilistest või usulistest veendumustest.
2. Demokraatlik juhtimine ja kontroll
Ühistud on demokraatlikud organisatsioonid, mida juhivad nende liikmed, kes aktiivselt osalevad eesmärkide ja sihtide püstitamisel ja otsuste vastuvõtmisel. Liikmetele annavad aru valitud esindajad.
Kõigil liikmetel on võrdne hääleõigus- üks liige, üks hääl.
Teistel tasemetel organiseeruvad ühistud samuti demokraatlikel alustel.
3. Liikmete majanduslik osalus
Liikmed annavad oma õiglase panuse ühistu kapitali ja teostavad selle üle demokraatlikku kontrolli. Vähemalt osa sellest kapitalist on harilikult ühistu ühine omand. Dividendid, mida liikmed saavad liikmeksoleku tingimuseks olevalt osamaksult, on piiratud või neid ei makstagi.
Liikmed võivad kasutada ülejääki järgmisteks eesmärkideks:
4. Iseseisvus ja sõltumatus
Ühistud on iseseisvad omaabiorganisatsioonid, mida juhivad nende liikmed. Kui nad sõlmivad lepinguid teiste organisatsioonidega, k.a. valitsustega, või saavad kapitali väikestest allikatest, toimub see tingimusel, et see tugevdab liikmetepoolset demokraatlikku juhtimist ja kontrolli ja säilitab nende ühistegevusliku sõltumatuse.
5. Haridus, koolitus ja teave
Ühistud pakuvad haridust ja koolitust oma liikmetele, valitud esindajatele, juhtidele ja töötajatele, nii et nad saaksid ühistu arengule tõhusalt kaasa aidata. Nad teavitavad üldsust- eriti noori ja avaliku arvamuse kujundajaid- ühistegevuse olemusest ja eelistest.
6. Koostöö teiste ühistutega
Ühistud teenindavad oma liikmeid kõige tõhusamalt ja tugevdavad ühistegevuslikku liikumust tehes omavahel koostööd kohalikul, regionaalsel ja rahvusvahelisel tasandil.
7. Hoolitsus kodukoha arengu eest
Ühistud töötavad oma kodukoha püsiva arengu nimel liikmete poolt heakskiidetud juhtnööride järgi.
Ühistegevuse definitsioon ja põhimõtted kinnitati ICA kongressil Inglismaal Manchesteris 1995.a.
Viimased 20 aastat on Rootsis käinud intensiivne arutelu sotsiaalsüsteemi struktuuri ja toimimise üle. Kuidas haridusele ja tervishoiule eraldatud vahendeid efektiivsemalt kasutada? Kuidas saab sotsiaalteenuse tarbija mõjutada teenust, mida ta tarbib? Kuidas sotsiaalteenuste pakkumine on organiseeritud? – Nendel küsimustel on keskne koht ka poliitilistel debattidel. Kõigepealt vaidlustasid avaliku sektori (riigi/omavalitsuse) monopoli sotsiaalteenuste andmisel vasakparteid, seejärel ka sotsiaaldemokraadid. Poliitilised vaidlused käivitasid jätkuva konkurentsi ja valikuvõimaluse suurendamise protsessi avalikus sektoris.
Alates 1980-ndate aastate lõpust on riik ja omavalitsused loonud järjest paremaid seadusandlikke ja majanduslikke tingimusi erasektori ja 3. esktori (ühistegevussektori) ettevõtjatele, kes on tulnud sotsiaalteenuste "turule". Näiteks saavad nüüd kõik lasteaiad omavalitsuselt toetust.
Ühistegelised alternatiivid hoolekandesfääris:
Eristatakse 2 tüüpi hoolekandeühistuid:
1. Tarbijaühistud
Antud kontekstis on tarbijaühistu selline ühistu, mis on loodud teatud teenuse andmiseks. Tarbijaühistuid leidub haridussüsteemis (näit. vanemate poolt juhitavad koolid), lasteaedade hulgas, invaliidide ja vanurite hoolekandes (hooldekodud, vanadekodud, koduhooldus) ning tervishoius. Rootsis on umbes 1500 seesugust tarbijaühistut, enamus neist ühistegelised lasteaiad.
2. Tööühistud
Alates 1990.a. on hakatud tervishoiu-ja sotsiaalsfääris looma tööühistuid. Ühistute liikmed on vastava eriala töötajad, kes on varem töötanud riiklikus tervishoiu-või sotsiaalhoolekandeasutuses. Erinevatel põhjustel on nad otsustanud luua oma ühistu, kas siis uue ettevõttena või reorganiseerides endise töökoha struktuuri. Peamisteks tööühistu moodustamise põhjusteks on suurem kontroll oma töö üle, võimalus tagada paremat teenuste kvaliteeti, vabadus valida töökaaslasi ja võimalus vähendada või kaotada administratiivstruktuure, mis takistavad paindlikku ja efektiivset tööd.
Rootsi tööühistute arv on veel väike (kõigest 200 ringis), kuid see kasvab pidevalt. Tundub ka, et nad täidavad väga hästi neid eesmärke, mille teostamiseks nad on loodud. Kuna need ühistud on veel väga noored, ei ole nende tegevust jõutud analüüsida, kuid subjektiivne mulje on, et neid hinnatakse kõrgelt ning neil on klientide otsene toetus (näit. läbirääkimistel kohalike võimudega).
Ühistegelised lasteaiad
Esimesed ühistegelised lasteaiad moodustati Rootsis 1970-ndate a-te keskel. Kuna alguses oli neid väga vähe, pidid vanemad kõvasti vaeva nägema, et saada omavalitsustelt rahalist toetust ning luba uute lasteaedade asutamiseks. Nende lasteaedade eeskujuks olid sageli Lääne-Saksamaal tegutsenudn nn. antiautoritaarsed lasteaiad. Paljud inimesed tahtsid asutada lasteaedu selleks, et saada suuremat mõju oma lapse kasvatusele lasteaias. Teiseks tähtsaks ajendiks oli lasteaiakohtade puudus. Mõlemad põhjused domineerivad ka praegu, kuid uurimused näitavad, et tugevaimaks ajendiks on just lasteaiakohtade nappus. On huvitav märkida, et need lapsevanemad, kes on lasteaiaühistu liikmed, harilikult ei pane enam oma lapsi omavalitsuse lasteaeda, kui seal kohti vabaneb. Seda hoolimata sellest, et ühistu vormis tegutsev lasteaed nõuab ka vanematelt selles töös osalemist.
1991.a. lubas Rootsi valitsus luua ka lasteaedu tööühistu vormis (moodustajateks lasteaiakasvatajad). Tänaseks tegutseb Rootsis 129 niisugust lasteaeda. Alates 1992.a. on kõigol ettevõtjatel (ka erasektoris ning ühistegevussektoris) võimalik saada omavalitsuse toetust lasteaedade moodustamiseks, kui nad täidavad kvaliteedinõuded ning nende järgi on vastavas piirkonnas nõudmine.
Alates 1975.a., kui Rootsis oli 5 ühistu vormis tegutsevat lasteaeda, on nende arv tohutult kasvanud. 1985.a. oli ühistegelisi lasteaedu 150, 1995.a. aga juba 1400. Praeguseks käib 12% Rootsi lastest ühistegelises lasteaias. Lasteaiaühistuid leidub 80%-s kõigist Rootsi omavalitsustest, põhiliselt maapiirkondades ning suurlinnades.
Ühistegelise lasteaia mudel
Enamuses lasteaedades käib 12 kuni 20 last. Osadel lasteaedadel on spetsiaalne pedagoogiline suunitlus. Ühistu liikmed on lapsevanemad ning üksikutel juhtudel ka personal, kes koos moodustavad kas mittetulundusühingu või äriühingu.
Sobivam vorm on äriühing, kus juhatuse liikmetel on piiratud vastutus ning kehtib nõue iga liikme osavõtu kohta koosolekutest. Aktsiate hinna suhtes ei ole mingeid ettekirjutusi, seega liikmed "ostavad" vaid sümboolse aktsia. Liikmed valivad juhatuse, juhatuse esimehe ning laekuri. Paljudel juhtudel on juhatuses üks esindaja igast perekonnast ning seega on kõigil võrdsed võimalused otseseks osaluseks tähtsate otsuste tegemisel, mis puudutavad rahaasju, kasvatajate palkamist ning kasvatuspõhimõtteid. Kui juhatus midagi otsustab, teavitatakse sellest kõiki liikmeid ning eeldatakse suure enamuse heakskiitu. Selle mudeli puuduseks on, et otsusele jõudmine võib olla aeganõudev, kuid kuna enamus kiidab otsuse harilikult heaks, on selle täideviimine suhteliselt lihtne.
Igalt liikmelt oodatakse vabatahtlikku tasuta tööd kas ruumide hooldamisel, administratiivtöös ja/või muus. Paljudes ühistutes tegelevad vanemad ka vahetult lastega ning aitavad süüa teha. See töö toimub graafiku alusel. Igalt vanemalt oodatav tööosalus varieerub ühest kuni 60 tunnini kuus.
Personalipositsioon on erinevates ühistutes erinev ning võib mõnikord põhjustada probleeme. Lasteaiakasvatajad alluvad ühistutes harilikult vanematest koosnevale juhatusele. Teiselt poolt juhendab kasvataja vanemaid nende töös lasteaias. Tavaliselt on personalil suur mõju ühistu juhtimisele nii läbi osalemise juhatuse koosolekutel kui ka koordineeriva lülina. Ühistu personali lepingutingimused (palgad, töötunnid ning lisasoodustused) tunduvad mõnevõrra soodsamadkui nende kolleegidel munitsipaallasteaedades.
Ühistu personal peab õppima töötama amatööridega ja olema valmis selleks, et nende endi professionaalsus võidakse kahtluse alla seada. Sellesse tuleb suhtuda rahulikult. Personal peab olema ühelt poolt kindel oma eesmärkides ning teiselt poolt suhtuma delikaatselt vanemate soovidesse ning arvamusse. Uurimuste kohaselt on vanemate ja personali suhted enamuses ühistutes siiski head.
Kuidas ots-otsaga kokku tulla
Enamuse lasteaiaühistute sissetulekutest moodustavad toetused kohalikult omavalitsuselt. Toetuste maksmise alus on erinevates omavalitsustes erinev, kuid harilikult saavad ühistud aastas teatud summa ühe lapse kohta, mis eri vanuses lastele on erinev. Kohalik omavalitsus maksab ühistule aastas korra ka summa, mis vastab ruumide üürile. Enne tegevuse käivitumist saavad lasteaiaühistud harilikult ka ühekordse toetuse vajaliku varustuse ja sisustuse ostmiseks.
Igal aastal määrab juhatus liikmemaksu. Liikmed saavad mõjutada oma maksukoormust tehes rohkem või vähem tööd lasteaia heaks, kuid lõpliku otsuse langetavad liikmed koos, st. vanemad ei saa ise oma liikmemaksu määrata tehes rohkem või vähem tööd. Harilikult katavad vanemate liikmemaksud umbes 20% ühistu kuludest.
AKKA – Rootsi esimene personali omanduses olev ja personali poolt juhitav polikliinik
Akka tervisekeskust peab selle personal, täpsemalt selle personali poolt moodustatud personali-ehk tööühistu. Õnnestunud pakkumise tulemusena sai ühistu ülesandeks tagada esmatasandi meditsiiniabi Stockhplmi 2 eeslinnas – Västerhaninge ja Muskö. Peale poolteise aasta pikkust ettevalmistustööd sõlmis ühistu töövõtulepingu piirkonna sotsiaal-ja tervishoiuvalitsusega selle kohta, et ühistu võtab üle polikliiniku töö pooles ulatuses alates 1991.a. septembrist. 1993.a. jaanuarist laiendati lepingut kogu polikliiniku tööle.
Kõigepealt soovis Stockholmi lääni sotsiaal- ja tervishoiuvalitsus uurida, kas polikliinikuid oleks võimalik pidada sama töövõtulepingu alusel kui personali poolt juhitavaid ühistegelasi lasteaedu (personali-ehk tööühistud), mis on ennast hästi õigustanud. Selleks korraldati ühistute tööd käsitlevad kursused ja anti vastavat konsultatsiooni.
Esimeses etapis taotles 10 Västerhaninge polikliiniku töötajat luba võtta pool polikliiniku tööst üle personaliühistul nimega AKKA Tervisekeskus. Ühistu äriidee oli ja on siiani "õige hooldus õige kvaliteediga".
Nõustaja abiga tegid töötajad pakkumise pidada polikliinikut töövõtulepingu alusel. Nad arvutasid välja, kui palju kuluks raha palkadele, administratsioonile, üürile, pesupesemisele, rohtudele jne.ning esitasid seejärel pakkumise piirkonna sotsiaal- ja terhoiuvalitsusele. Töövõtu lepinguvorm tähendas töötajatele seda, et neil on täielik kontroll oma polikliiniku töö üle.
Kui sotsiaal- ja terviahoiuvalitsusele kuuluv polikliinik anti üle AKKA Tervisekeskusele, viisid töötajad oma töövormides ellu terve rea muudatusi. Selle tulemusena töötab näiteks registratuur terve päeva. Jaoskonna õde annab kas telefoni teel nõu või paneb kinni aja vastava arsti juurde.
Kui otsuste tegemine toimub madalamal tasandil ning võtab vähem aega, tunneb rohkem inimesi vastutust, ning see annab nii töörõõmu kui tagab ka otsuste kiirema elluviimise. Kuna administratiivtöötajate arvu on vähendatud, saab tervisekeskus pidada tööl rohkem meditsiinilist personali kui on sotsiaal- ja tervishoiuvalitsuse polikliinikutes.
Et osa administratiivtööd on nüüd meditsiinilise personali õlul, on samal ajal ka meedikud hakanud majandusküsimustest paremini aru saama ning seega tundma suuremat vastutust. Tervisekeskuse töötajate jaoks oli personaliühistu sammuks teoreetiliselt töörühma mudelilt oma vastutuse praktiline teostamine kõikidel tasanditel. Kuna personal vastutab nii ravi, administratsiooni kui majandusküsimuste eest, toimub otsuste tegemine ja elluviimine kiiremini. Nüüd on nii, et kui keegi töötajatest teeb väärt ettepaneku siis ka midagi toimub.
Teine etapp algas 1993.a. jaanuaris kui piirkonna sotsiaal -ja tervishoiuvalitsus soovis, et AKKA Tervisekeskuse personal võtaks üle terve polikliiniku. Tervisekeskuse 28 töötajat moodustasid selleks juhatuse, kuhu kuulusid kõigi personalikategooriate esindajad. Et eristada vastutust jooksva töö eest ning administratiivtöö eest, loodi lisaks ka juhtgrupp, kuhu kuulusid üks jaoskonnaarst, 2 jaoskonnaõde ning üks sekretär.
Piirkonna sotsiaal- ja tervishoiuvalitsus jälgib pidevalt tervisekeskuse tegevust. Tervisekeskuse töötajad garanteerivad, et nende piirkonna elanikud saavad vähemalt sama head arstiabi kui sotsiaal –ja tervishoiuvalitsusele kuuluvate polikliinikute patsiendid.
Kuldne süstal 1992. Selle kinnituseks, et Stockholmi lääni sotsiaal- ja tervishoiuvalitsus hindab AKKA Tervisekeskuse tegevust kõrgelt, on asjaolu, et 1992.a. tunnistati tervisekeskus lääni parimaks polikliinikuks. Auhind – kuldne süstal- on väljas tervisekeskuse ooteruumi seinal.
GIL – GÖTEGORG INDEPENDENT LIVING (GÖTEBORGI "Iseseisev Elu")
GIL on osa rahvusvahelisest liikumisest Independent Living, mis sai alguse 1960-ndatel aastatel USAs. IL-liikumine kaitseb iga inimese enesemääramisõigust elus. Liikumine leiab, et puuetega inimesed peaksid ise enda eest seisma, mitte laskma end esindada puueteta inimestel.
Puuetega inimesed kohtavad tihti kaastunnet ja hoolitsust ning neid koheldakse kui lapsi, kes ise endaga hakkama ei saa. IL-liikumises osalejad tahavad sellele vastuseks õppida käima oma puudega ümber nii, et see võimalikult vähe tunda annaks, ning tegutseda selle nimel, et puuetega inimesed saaksid ühiskonnast rohkem osa.
Rootsis on see liikumine kiirelt levinud ning IL- ühinguid on juba paljudes kohtades. Liikumise väga suureks saavutuseks oli seadus individuaalse abistamise kohta, mille Rootsi parlament Riksdag võttis vastu 1993.a. Selle seaduse järgi on igal puudega inimesel, kes vajab nädalas üle 20 tunni individuaalset hooldust, õigus tasuta individuaalsele abistamisele, mille maksab kinni Haigekassa. Puudega inimene otsustab ise, missuguses vormis ta abi soovib- kas ta soovib seda teenust saada omavalitsuselt, eraettevõttelt või ühistult. See seadus on tähendanud Rootsis väga palju just raskete puuetega inimestele. Seadus võimaldab neil elada oma kodus selle asemel,et elada hooldekodus, see annab neile võimaluse käia tööl ning üldse elada "normaalset elu". Seaduse vastuvõtmise taga oli suuresti IL- liikumise tugev lobby-töö.
Ühistul GIL (Göteborg Independent Living) on praegu 40 liiget, lisaks umbes sama palju neid, kes saavad individuaalse abistamise teenust läbi ühistu, kuid kes ei ole veel GIL-i liikmed. GIL-i võivad kuuluda ainult puuetega inimesed, mitte nende sugulased ega nende abistajad. Eelmisel aastal oli ühingus tööl 500 inimest, enamus neist lühiaegselt ja osalise koormusega.
Iga liige, s.t. teenuse tarbija, võtab ise oma abistaja tööle, määrab töökava ning selle, kuidas abistamine toimub. Ühistu kanda on hooldus-põetus, majandusküsimused, palgamaksmine, aruanded jne. Ühistu korraldab ka koolitust nii liikmetele kui töötajatele GIL-i liikmetele on olnud tohutult tähtis see, et nad on saanud ise valida, keda endale abistajaks võtta, kes aitab neid nende igapäevatoimetuste, hügieeni, ja muude tegevuste juures, saadab kodust välja minnes jne. Liikmete eneseusk on kasvanud ning ühistu annab turvalisus- ja ühtekuuluvustunde sarnaselt meelestatud inimestega.
GIL kuulub Euroopa Iseseisva Elu Ühendusse (European Network for Independent Living).
Arengupuudega noorte ühistegeline hooldekodu "BO-ide"
Üks Göteborgi perekond, kellel oli arengupuudega laps, oli kaua kaalunud, kus nende täisealiseks saanud poeg võiks hakata elama. Nagu paljudele teistele samas olukorras olevatele peredele ei meeldinud neile mõte tavalisest hooldekodust. Perekond rääkis oma mõtetest mõnede teiste lapsevanematega ning1989.a. kevadel käivitasidki 3 abielupaari õpiringi, mille eesmärgiks oli uurida erinevaid eluasemevorme arengupuudega inimestele.
Kui õpiring oli juba 1 aasta tegutsenud, otsustasid vanemad luua vabatahtliku ühingu nimega BO-ide/ . Aasta hiljem valiti nende pojad organisatsiooni liikmeks. Selleks ajaks olid vanemad küpsed otsimaks oma poegadele uusi eluasemevorme. Nad leidsid aga, et selliseks tööks ei piisa pelgalt õpiringi tegevusest. Seepärast taotlesid vanemad raha projektile, mille eesmärgiks oli uurida võimalusi arengupuudega noorte ühistegelise hooldekodu loomiseks.
Vanemad said projektile raha ning üks ema võttis end töölt lahti, et projekti kallal tööle asuda. Augustis 1991 esitles ta raportit, mis käsitles tervet hulka majanduslikke ja praktilisi küsimusi. Ühistegevuse nõustamiskeskuse arutati läbi ühistulise hooldekodu ideoloogia ja eesmärgid. Ühing reorganiseeriti ühistuks, mille liikmeteks said kõnealused noored ja nende vanemad. Kõik vanemad kuuluvad ka juhatusse..
MAJA JA KRUNT
Kõigepealt taotlesid vanemad Göteborgi linnalt heade kommunikatsioonidega krunti. Neil õnnestus rentida tühi krunt Göteborgi lääneosa eramute rajoonis. Krundile lubati ehitada pooleteisekorruseline ühepereelamu. Ühel perekonnal oli tuttav arhitekt, kes projekteeris erivajadustega kohandatud maja kolmele inimesele, kus oli ruumi ka neljandale inimesele. Seejärel taotleti ehitusluba, mis ka saadi.
1990-ndate aastate alguses ei olnud pangalaenu kerge saada. Ühistu sai laenu seeläbi, et iga perekond garanteeris enda osa summast (ei garanteerinud kogusummat ega teiste perede osa).
Kuna taolist elamuvormi peetakse hooldekoduks, sai ühistu riiklikku toetust 500 tuhande SEKulatuses.
Vanemad palkasid ehitusfirma, mis pidi maja poole aastaga valmis ehitama. 1996.a. maikuus saigi maja valmis. Maja maksumuseks oli 2,6 miljonit SEK, sealhulgas käibemaks.
Maja omanikuks on niisiis ühistu. Kõik 3 noorukit üürivad majas oma korterit. Üüri maksumuse alusel saavad nad kommunaaltoetust. Personaliruumi üüri maksab linn.
ABIPERSONAL
Kõik 3 noorukit elasid erinevates linnaosades. Vanemad arutasid oma linnaosa sotsiaalnõunikega, millist abipersonali poisid vajaksid. Vanemad leidsid, et vaja oleks 3,7 töökohta, kuna noormehed vajavad abi kogu ööpäeva jooksul. Peale mitmeaastast arutelu nõustus linn eraldama vahendeid 3,1 töökoha rahastamiseks. Töökoormus jaotati järgmiselt: 85% personali juht, ülejäänud töötajad 80%, 75% ja 70%. Kuna vanemad pidasid oluliseks, et poistega tegelevate inimeste ring oleks võimalikult väike, olid nad ise valmis oma tööpanusega personali tööd kergendama. Ühel ööl nädalas on keegi vanematest valves ja igal neljandal nädalal viiakse noorukid vanemate juurde koju.
Personali leidmiseks avaldati tööpakkumise kuulutus suures päevalehes ning tööjõubüroo ajalehes. Vastuseid tuli palju ning õigete inimeste väljavalimiseks kulus palju aega. Lõpuks otsustati 1 mehe ja 3 naise kasuks.
MIS ON ÜHINE
Kuna niisugust hooldekodu peetakse eraettevõtteks, taotles ühistu luba maavalitsuselt, mis jälgib ja kontrollib hooldekodu tegevust.
Elanikel on niisiis ühine personal ja ühised ruumid majas. Päeval on nad erinevates päevakeskustes, vaba aega veedavad poisid enamasti majas koos. Kontaktisikute abil käivad nad ka individuaalselt erinevatel üritustel.
Nii vanemad kui personal soovivad, et noormeeste vajadused saaksid nii palju kui võimalik individuaalse lahenduse.
VANEMATE PANUS
Iga vanem töötab ühe öö nädalas tasuta. Personali haigestumise korral nad ka asendavad töötajaid. Ühel nädalalõpul kuus tulevad poisid koju, siis on personal vaba.
Lisaks sellele on rida töökohustusi vanemate vahel ära jaotatud. Ühistu esimes vastutab juhtimise, planeerimiseja ja koordineerimise eest. Üks vanematest tegeleb majandusküsimustega, teine maja ja krundi hooldisega, kolmas vastutab personaliküsimuste eest, neljas hoolitseb koolituse , arendus-ning kvaliteediküsimuste eest, viies tegeleb lepingute ning kindlustustega jne.
Kokkuvõttes võib öelda, et ühistuBO-ide's teevad vanemad suure töö ise, kuna leping linnaga ei võimalda personali suuremat koormust. Seepärast peavad vanemad ise tagama, et kõik toimiks nii nagu vaja.
Vaimsete häiretega inimeste tööühistu "Vingen" (Tiib)
Tööühistu "Vingen" registreeriti aprillis 1994. Ühistul on u.20 liiget.
Kõigil ühistu liikmetel on või on olnud vaimse tervise häireid.
Kohalik omavalitsus maksab ühistu ruumide üüri ning juhendajate palga.
Tööühistu "Vingen" eesmärk on:
Enne ühistu liikmeks saamist on 3-kuuline praktika. Liikmemaks on 100 SEK.
Ühistu püüab tagada, et kõik saaksid teha sellist tööd, mis nelie meeldib, ja nii kiiresti kui neile meeldib.
Ühistul on:
Narkomaanide rehabilitatsioonisuunitlusega tööühistu "Basta"
Väikesesse külasse Södertälje külje all, 50 km kaugusel Stockholmist, on tekkinud eriline ühistu. "Basta" tööühistus elab ja töötab u. 15inimest. Enamus neist on narkomaanid, keda tavapärane meditsiin ei ole suutnud uimastitest võõrutada.
"Basta" eeskujuks on üks küla Itaalias Rimini lähistel. Napilt 20 aastaga on väike
San Patrignano küla kasvanud ühistuks, kus 2600 endist narkomaani, kes sinna vabatahtlikult tulnud on, õpivad erinevaid ameteid. Nad saavad oma töö eest toidu ja eluaseme, kuid mitte palka. Selle asemel saavad ühistu liikmed koolitust ning väga hea elukvaliteedi selleks, et mõne aja pärast naastava tavaühiskonda ning hakata seal elama inimväärset elu. Paljud ühistu liikmed aga ei soovigi sealt lahkuda ning elavad seal elu lõpuni
"Basta" on ostnud vana talu ning käivitanud seal hobusekasvatuse, kennenklubi, loomade pansionaadi, põlluharimise, puutöökoja ning ehitustegevuse.
Osa omavalitsusi maksab "Bastale" teatud tasu.- "Basta" kulud on väiksemad kui sanatooriumis või vanglas, mis seni oli kuritegevuse ning enesehävitamise kõrval narkomaanidele ainsaks alternatiiviks.
"Basta" filosoofia on töörõõm.- Sealne töö ei ole mitte ajaveetmine ja rahateenimise viis vaid suhtlemisvahend. Töö üle tuleb uhkust tunda ning seepärast on tähtis töö kvaliteet: Me ei tooda mitte taburette, mida on lihtne teha ja mis valmivad kiiresti, vaid peent käsitsitehtud mööblit, mis nõuab kannatust ning head koostööd.
"Basta" käivitajaks oli üks hakkaja inimene, kes koos viie kaaslasega moodustas ühistu. Praegu võetakse tööle narkomaane, kes peale seda, kui nad on ühe aasta ilma narkootikumideta elanud, saavad ise ühistu liikmeks astuda.
Nii "Basta" kui San Patrignanos kehtivad järgmised põhimõtted: töö, solidaarsus, eeskuju jõud, kvaliteet ning keskkonnasõbralikkus.
Tööühistu "Farmeriteenus"
"Farmeriteenus" on rühm ühistuid, mille liikmed kasutavad osa oma ajast ja vahenditest (autod, masinad, traktorid jne.) tööks väljaspool oma majapidamist. Rootsis on 150 niisugust ühistut. Kokku on nende käive üle 100 miljoni SEK. Neil ühistutel on suur tähtsus nii majanduse kui tööhõive seisukohast.
"Farmeriteenus" pakub paljusid erinevaid teenuseid. Muuhulgas transporditeenused, maa- ja põlluharimine, metsatöö, kolimisteenus, ehitustööd, lumekoristus ning ka sotsiaalteenused. Lisaks sellele korraldab ühistu pidusid ning toitlustamist, annab pidulistele hobuküüti jms. Klientideks on nii eraisikud, ametivõimud kui organisatsioonid.
"Farmerteenuse" liikmed peavad olema paindlikud ning suutma anda just sellist teenust, mida vajatakse. Enamusel neist ühistutest on kindel juht, kes vastutab turustamise eest, jagab ülseanded ning teeb administratiivtööd.
"Farmerteenuse" liikmele annab ühistu sotsiaalse ühtekuuluvustunde oma töökaaslaste ja tellijatega ning võimaluse täienduskoolituseks ühistu kaudu. Kõige tähtsam on aga, et inimesel on tööd, kus ta saab oma oskusi rakendada. Tänu sellele saab ta oma kodukohas edasi elada ning talu pidada. Kohalikud elanikud omakorda saavad tänu ühistule teenuseid, mis muidu oleksid nende jaoks liiga kallid.