|
Sisestamise eest eriline tänu Ehale
Peatükid
SISSEJUHATUS
Krishnamurti sündis Lõuna Indias 1896. aastal
Madanapallis, Madrasi lähedal, oma vanemate kaheksanda lapsena.
Ta ema suri varakult. Isa, Briti administratsiooni ametnik, asus
9 lapsega elama Adiarisse. Pärast teenistuse kaotamist oli
ta väga viletsas olukorras.
Annie Besant ja Ledbeater, Teosoofia Ühingu juhid, märkasid
Krishnamurtis midagi erakordset. Annie Besant võttis teda
koos tema venna Nitianandaga kasulapseks, et neile Inglismaal
vajalikku haridust anda. Londonis said noorukid hariduse erateel
ning inglise keel sai Krishnamurtile emakeeleks.
Nitiananda haigestus tiisikusse. 1922. aastal kolisid vennad
Californiasse, lootusega et sealne kliima haigust parandab. Nad
elasid mägedes ühes väikeses majakeses, tagasi
tõmbunud maailma kärast, tehes ise kõik kodused
tööd. 1925. aastal suri Nitiananda. See oli otsustav
hetk Krishnamurti elus. Ta muutus. Kannatuse tulemusena, mida
põhjustas lahkumisvalu, väljus uus inimene.
Krishnamurti teeb igal aastal reise mitmesse riiki, rääkides
ettekavatsetud teemadel, kuid ettekandeid ta improviseerib. Ta
ei valmista neid ette. Neid ettekandeid stenografeeritakse ning
paljundatakse, kuid kordustrükki nad ei ilmu. Neist tehakse
lühendatud kokkuvõtteid, et kordamisi vältida,
lastakse trükki. Loenguid organiseerivad ja finantseerivad
tema sõbrad.
PEATÜKK I
Kahtlen, kas oleme eneselt kunagi küsinud, mis haridus
tähendab. Miks käime koolis, miks õpime mitmekesiseid
aineid, miks sooritame eksameid ja võistleme omavahel
parema teaduskraadi omandamiseks? Mis mõte on haridusel
ja mis see üldse on? Tegelikult, see küsimus on väga
tähtis ning mitte ainult õpilastele, vaid ka vanematele,
õpetajatele ning igale ühele, kes armastab meie maapinda.
Miks sammume läbi raskuste, et olla haritud? Kas selleks,
et läbida mõningaid eksameid ja saada töökohta.
Või on see selleks, kuna oleme veel noored, et meid ette
valmistada kogu elu protsessist arusaamiseks? Omada tööd
ja teenida ülalpidamist on vajalik, kuid kas see on kõik?
On meile haridust antud ainult selleks? Kindlasti, elu ei ole
vaid teenistus, tegevus, elu on midagi erakordselt suurt ja sügavat,
see on müsteerium, tohutu reaalsus, milles me tegutseme
kui inimesed. Kui me end ette valmistame ainult, et teenida ülalpidamist,
me läheme tervest elueesmärgist mööda. Elust
arusaamine on palju tähtsam kui ettevalmistamine eksamiteks
ning saada tubliks matemaatikuks, füüsikuks või
ükspuha milleks soovite.
Niisiis, kas ei ole oluline küsida endalt, ükspuha
kas oleme õpilased või õpetajad, miks me
kasvatame või miks oleme kasvatatud? Ning mis mõte
on elul? Kas ei ole elu midagi erakordset? Linnud, lilled, õitsvad
puud, taevas, tähed, jõed ning kalad nendes - kõik
see on elu. Elu on lakkamatu võitlus rühmade, rasside
ja rahvaste vahel, elu on meditatsioon; elu on mida nimetame
religiooniks, ning see on ka peeneid ja peidetud hingeomadusi
- kadedusi, auahnusi, kirgi, rõõme, hirme, kordaminekuid
ja ärevusi - kõik see väiklus ja veel palju
enam. Kuid põhiliselt valmistame end ette ühe väikese
nurgakese arusaamiseks elust. Teeme teatud eksameid, leiame tööd,
abiellume, saame lapsi ning siis muutume üha rohkem ja rohkem
masina taoliseks. Jääme kartlikuks, araks, ning oleme
elust hirmutatud. Niisiis, kas on hariduse ülesanne aidata
meid kogu elu protsessist aru saada või on see vaid kutseks
ettevalmistamine, kõige paremaks tööks, mida
võime teha, leida.
Mis juhtub meie kõigiga kui siirdume meesteks ja naisteks?
Kas olete kunagi eneselt küsinud, mida hakkate tegema kui
täisealiseks saate? Tõenäoliselt te abiellute
ning enne veel kui aru saate kuhu olete jõudnud, olete
emad ja isad, seotud töökohaga või köögiga
kus te järk-järgult mandute. Kas on see kõik,
mida elu teile tulevikus peaks pakkuma? Kas olete endale kunagi
esitanud selle küsimuse? Kas te ei peaks seda tegema? Kui
teie perekond on rikas, on teil hea positsioon juba kindlustatud.
Teie isa leiab tõenäoliselt teile hea töökoha
või abiellute rikka kaasaga, kuid nii te närbute,
mandute, kas saate aru?
Üsna kindlasti pole haridusel seni suurt mõtet kui
see ei aita teid taibata elu määratut avarust, selle
erakordset ilu, selle muresid ja rõõme. Te võite
saavutada (teadus)kraade, teil võib olla terve seeria
tähti enda nime taga ja võite manduda väga heal
töökohal, ent edasi? Mida tähendab see teile kõik,
kui selle protsessi vältel teie mõistus muutub tuimaks,
tülpinuks, rumalaks? Kas te ei peaks juba siis otsima ja
leidma mis mõte on elul kui olete veel noored? Ning kas
see ei ole kasvatuse ülesanne, et arendada teis intelligentsust,
mis püüab kõigile neile probleemidele vastust
leida? Kas teate mis on intelligentsus? Endastmõistetavalt
on see võime vabalt mõtelda, ilma hirmuta, ilma
valemita, nii et te hakkate avastama iseseisvalt, mis on reaalsus,
mis on tõde, sest kui olete hirmutatud, siis ei ole te
kunagi intelligentne. Igasugune auahnuse kujund, vaimne või
ilmalik, sünnitab ärevust, hirmu. Auahnus ei aita seetõttu
esile kutsuda mõistust, mis on selge, lihtne, sirgjooneline
ja seega intelligentne.
Te teate, tähtis on olles veel noor, elada ühiskonnas
kus ei ole hirmu. Kui saame vanemaks, siis on enamik meist hirmutatud,
sest kardame kaotada töökohta, meil on hirm elu ees,
kardame traditsioone, kardame oma naabrit, kardame abikaasa arvamust,
kardame surma. Enamikul meist on hirmu ühel või teisel
kujul, ning kus on hirm, seal puudub intelligentsus. Ning kas
ei ole meil kõigil võimalik veel noorena viibida
ühiskonnas kus pole hirmu, vaid vabaduse õhkkond,
kus võime tehe kõike mida tahame, vaid et tervest
eluprotsessist aru saada. Elu on tõeliselt väga ilus:
see ei ole nii kole, milleks me teda oleme teinud ning te saate
hinnata tema rikkust, tema sügavust, tema erakordset kaunidust
ainult siis, kui osutate vastupanu kõigele - organiseeritud
religioonidele, tavadele, praegusele mandunud ühiskonnale
- avastate iseseisvalt tõe. Mitte et seda järel aimata,
vaid avastada - kas see ei ole haridus? Sellega, mis teie ühiskond,
teie vanemad ja teie õpetajad seletavad, on väga
lihtne kohaneda. See on kerge ja lihtne kindel elurada, kuid
see pole kellegi elu, kuna ta sisaldab hirmu, mandumist ja surma.
Elada, tähendab avastada tõde iseseisvalt ning te
suudate seda, olles vaba, kui teie sisimas käib pidev revolutsioon.
Mitte keegi ei mõjuta teid küsitlema, avastama iseseisvalt
tõde, jumalat, sest kui hakkate mässama, te muutute
kõigele valele kardetavaks. Teie vanemad ja ühiskond
tahaksid, et elaksite kindlustatuna ning te ise soovite ka mugavalt
elada. Elada mugavalt, kindlustatuna, tähendab tavaliselt
elada järelaimamises ning seetõttu koos hirmuga.
Kindlasti, kasvatuse ülesanne on üksteist aidata, vabalt
ja ilma hirmuta elada. Õhkkonna loomine kus pole hirmu,
eeldab sügavat mõtiskelu, nii teilt kui õpetajalt-kasvatajalt.
Kas tunnete, mida see tähendab, milline harukordne ülesanne
oleks luua õhkkond kus puudub hirm? Ning me peame selle
looma, sest näeme, et maailm on kistud lõpututesse
sõdadesse. Seda juhivad poliitikud, kes ihkavad ilmlõpmata
võimu; see on kohtunike, poliitikute ja sõdurite
maailm. Auahnete meeste ja naiste maailm, kus kõik ihkavad
positsiooni, võideldes üksteisega selle saavutamiseks.
Siis on veel nn. pühakud, gurud enda järelkäijatega;
needki soovivad võimu ja positsiooni siin või tulevases
elus. Maailm meenutab hullumaja, mille möllus kapitalist
sõdib kommunistiga, sotsialist eitab mõlemaid ning
igaüks on kellegi vastu, võideldes kindla koha pärast.
Maailm on rebitud lõhki konflikte tootvaist uskudest,
kasti ja klassi vahedest, eralduvatest rahvustest, igat liiki
totrusest ja toorutsemisest ning see on maailm, kuhu olete kasvatatud
ennast sulgema. Teid kohustatakse õnnetust toova ühiskonna
müüride vahele seisma; teie vanemad soovivad, et te
seda teeks ning ka te ise soovite end sinna sisse sulgeda. Niisiis,
kas seisneb kasvatuse ülesanne üksnes selles, et aidata
teid sarnastada mingi standardiga, mis kuulub meie mädanevasse
ühiskonnakorda või tuleb teile anda täielikku
vabadust arenemiseks, et luua uut maailma? Peame looma vabaduse
õhkkonna otsekohe, nii et saaksime intelligentseteks,
et oleksime võimelised maailmale näkku vaatama ja
seda mõistma. Inimene, kes on pidevas vastuhakus, suudab
avastada tõde, mitte inimene kes allub, jälgib traditsioone.
See toimub ainult siis kui pidevalt uurite, pidevalt panete tähele,
pidevalt õpite selleks, et leiaksite tõe või
armastuse. Ja kui te kardate, siis te ei suuda sügavalt
teadlik olla. Niisiis, kasvatusülesanne seisab kindlasti
selles, et nii seesmiselt kui ka väliselt välja juurida
hirmu, mis hukutab inimmõistust, inimeste vahelisi suhteid
ja armastust.
Küsija: Kui kõik inimesed elaksid vastuhaku
vaimus, kas teie arvates ei viiks see maailma kaosesse?
Krishnamurti: Pöörake alul tähelepanu
küsimusele, sest on väga tähtis enne arvata ja
mitte kohemaid vastust oodata. Küsimus kõlab nii:
kui kõik inimesed elaksid vastuhaku vaimus, kas ei viiks
see maailma kaosesse? Kuid kas praegune ühiskond on nii
täiuslik, et järgneks kaos kui igaüks sellele
vastu hakkaks? Kas on kõik kaunis ja rikkumata? Kas elavad
kõik õnnelikult, täielikult, jõukalt?
Kas ei ole inimene inimesele hunt? Kas pole selles auahnust,
julmust, võitlust? Niisiis maailm ongi juba kaoses, seda
tuleks meil taibata kõige esmalt. Ärge võtke
kui endastmõistetavalt, et ühiskonnas valitseb kord,
ärge hüpnotiseerige end sõnadega. Olgu see siis
Euroopas või Ameerikas, maailm on mandumise teel. Kui
taipate mandumist, ei tunnista te enam seda korda ning teil tekib
soov sellele valusale probleemile lahendus leida. On väga
tähtis, mil viisil te sellele soovile reageerite. Kui reageerite
hindu, budisti või kristlasena, on teie reageering ääretult
puudulik - see pole üldse reageering. Saate reageerida täiuslikult
vajadusile vastavalt vaid siis, kui teil pole kartust. Siis kui
lakkate mõtlemast kui hindu või kapitalist, vaid
nõnda kui terviklik inimene, kes püüab seda
probleemi lahendada; ning te ei suuda seda lahendada kuni te
pole ise valmis vastuhakuks kogu mandumise vastu, auahnuse ja
saagihimu vastu, millele toetub ühiskond. Kui te ise pole
ei auahne ega saagihimuline ja ei ihka kindlustatuse tunnet,
alles siis saate reageerida oma soovile ja uut maailma luua.
Küsija: Vastuhakk, õppimine, armastus -
kas need on üksteisest eraldatud või ühtsed?
Krishnamurti: Mõistagi ei ole nad eraldatud.
Nad on ühtsed. Kas mõistate, et on väga tähtis
avastada selle küsimuse tähendust. Küsimus tuleneb
teooriast, mitte elukogemusest. Ta on vaid sõnades intellektuaalne.
Seetõttu pole tal väärtust. Inimene, kes ei
tunne hirmu, kes elab ehtsas vastuhaku vaimus, kes näeb
vaeva avastamaks uurimise ja armastuse tähendust - niisugune
inimene ei küsi, kas need protsessid on ühtsed või
kolmes. Olles sõnade pruukimises nii targad, arvame, et
seletuste andmisega oleme probleemi lahendanud.
Kas teate, mis tähendab õppimine? Kui te õpite
tõeliselt, siis õpite kogu elu, ning pole olemas
õpetajat, kellelt õppida. Siis õpetab teid
iga asi - kuivanud leht, lendav lind, lõhn, pisar, rikas
ja vaene, naise naeratus, nutt ja mehe kõrkus. Õpite
igast asjast, seetõttu pole juhti, filosoofi ega gurut.
Elu ise on teie õpetaja, ning te elate kogu aeg õppemeeleolus.
Küsija: Ühiskond tugineb tõepoolest
saagihimule ja auahnusele, kuid kui me poleks auahned, kas me
siis ei manduks?
Krishnamurti: See on tõesti väga tähtis
küsimus ja vajab tõsist tähelepanu. Kas teate,
mis on tähelepanu? Püüame seda avastada. Kui vaatate
klassis aknast välja või sakutate kedagi juustest,
käseb õpetaja olla tähelepanelik. Mida see tähendab?
Et õpitav teid ei huvita ning õpetaja sunnib olema
tähelepanelik, mis ei tähenda aga üldse tähelepanu.
Tähelepanu tekib kui olete millestki sügavalt huvitatud,
sest siis ihkate sellest kõike teada saada. Siis olete
kogu oma mõistusega, kogu oma olemusega asja juures. Samuti
siis kui tunnete, et see küsimus - kui meis poleks auahnust,
kas me siis ei manduks - on tõesti väga tähtis,
siis huvitab see teid ning ihkate sellest tõtt teada saada.
Niisiis, kas mitte auahne inimene ei hävita iseennast? See
on esimene asi, mida tuleb avastada, mitte küsimus, kas
auahnus on õige või väär. Vaadake enda
ümber, pange tähele kõiki auahneid inimesi,
mis juhtub kui ollakse auahne? Mõtlete siis iseendale.
Olete hoolimatu, lükkate teisi kõrvale, sest püüate
auahnusest kihutatuna oma sihte saavutada, püüate saada
tähtsaks, sealjuures loote ühiskonnas edukate ja mahajääjate
vahel konflikte. Teie ja nende vahel, kes sedasama soovivad mida
teie, käib pidev võitlus. Ning kas see konflikt on
loovas elus positiivne? Kas saate sellest aru või taipate
vaevaliselt?
Kas olete auahne, armastades tööd mis meeldib teile
selle väärtuse tõttu? Kui teete midagi ihust
ja hingest, mitte sellepärast, et kuhugi jõuda või
kasu lõigata või priskemaid hüvesid saada,
vaid lihtsalt armastusest tegevuse vastu - kas pole te siis vaba
auahnusest? Teie tegemises pole võistlust, te ei võistle
kelle kellegagi esikoha pärast. Kas ei peaks kasvatus teid
aitama üles leida seda, mida tõeliselt armastate
teha, nii et võiksite elu algusest lõpuni töötada
millegi kallal, mis tundub teile väärtusena ning millel
on teie jaoks sügav sisu. Teadmata seda, mida tõeliselt
ihkate teha, laskub teie hing harjumusse, mis on sisuliselt igavlemine,
nõtrus ja surm. Seetõttu on väga tähtis
juba nooruses avastada, mis on see, mida teha soovime ning see
on ainus tee uue ühiskonna loomiseks.
Küsija: Indias, nagu ka paljudes teistes maades,
on hariduse saamine riigi kontrolli all. Kas on selles olukorras
mõtet üritada seda mida kirjeldate?
Krishnamurti: Kui puuduks riiklik abi, kas saaks siis
kool sellisesl kujul kesta? Küsija näeb maailmas kõike
seda, mis saab ikka rohkem ja rohkem riikide, politseinike, autoriteetsete
isikute ja paljude teiste poolt kontrollitavaks, kes vormivad
meie mõistust ja südant suunates neid teatud sihis.Hariduse
tendents on ikka riigi poolt kontrolli alla suundumas.
Niisiis, mida te väidate? Kui arvate, et miski on tähtis
ja tõeliselt väärtuslik, te kingite siis sellele
oma südame, vaatamata riigi ja ühiskonna eeskujudele
- ning teil on edu. Kuid enamik meist ei kingi oma südant
millelegi, sellepärast esitame niisuguseid küsimusi.
Kui teie ja mina tõsiselt tunneksime, et uut maailma on
võimalik luua kui igaüks meist elab täielikus
vastuhaku vaimus seesmiselt, psühholoogiliselt, vaimselt,
siis kingime oma südame, oma hinge, oma keha kooli loomisele,
kus pole midagi seesugust nagu kartus kõigi oma segadustega.
Midagi tõeliselt revolutsioonilist luuakse väheste
poolt, kes tunnevad tõde ning on valmis elama viisil,
mis vastab sellele tõele, kuid tõe avastamine nõuab
vabanemist, mis tähendab kogu kartusest vabanemist.
Järgneb....PEATÜKK II
|