|
1. |
Kui Sa tänasele käed külge paned, siis muutud
homsest vähem sõltuvaks. Homsesse edasi lükates
kaob elu käest. |
|
2. |
Elu rännakuil veetnutega kujuneb nõnda, et neil on
palju võõrustajaid, kuid sõpru mitte. |
|
3. |
(Raamatutest) Nii et kui sa läbi lugeda ei jõua kõike,
mis sul on, siis piisab, kui sul on niipalju, kuipalju loed läbi.
( asjad millega tegeled - kui ei jõua kõige sind
huvitavaga tegeleda siis piisab asjadest, millega jõuad
tegeleda) |
|
4. |
Vaene on see, kes ihkab rohkem, mitte see, kellel on vähe. |
|
5. |
Rikkuse määr; esmane - omada hädavajalikku, järgmine
- omada piisavalt. |
|
6. |
Pärast puhkust tuleb tegutseda ja pärast tegutsemist
puhata. |
|
7. |
Rahulik elu ei saa osaks sellele, kes liiga palju mõtleb
tema pikendamisele (aga osad ilmselt ei ihkagi rahulikku elu...?) |
|
8. |
Iga oma elu põlgaja on peremees sinu elu üle. |
|
9. |
Vajaduste rahuldamiseks piisav on käepärast. Vaesusega
hästi kohanenu on rikas. |
|
10. |
Pikk on õppetee juhiste najal, napp ja tulemuslik näidete
varal. |
|
11. |
.....et halvad eeskujud eeskuju andja vastu pöörduvad. |
|
12. |
Jääge kahtlevaks ja kartlikekes iga juhusest tuleneva
hüve puhul....- me peame neid endile kuuluvaks, kuid tegelikult
oleme nende küljes. |
|
13. |
Targa rahuldumine enesega seisneb mitte selles, et ta sõbra
puudumist soovib, vaid selles, et ta suudab sõbrata olla
[tark rahuldub iseendaga]. |
|
14. |
Kui tahad olla armastatud - armasta. |
|
15. |
Tark ei tunne ühestki asjast puudust, kuid ikkagi on talle
vaja paljusid asju. Rumal seevastu ei vaja midagi, kuna ta ühtki
asja kasutada ei oska, kuid ikkagi on talle vaja paljusid asju.
(Chrysippos) |
|
16. |
Mis tähtsust on sellel, missugune su seisund on, kui ta
sulle halvana tundub (see pole õnnelik, kes selleks end
ei pea) |
|
17. |
Peale targa ei meeldi endalekuuluvad hüved mitte kellelegi
(enda sisemine rahulolu, teadmised jms). |
|
18. |
Igale rumalusele teeb vaeva ta enese vastikus. |
|
19. |
Ela inimestega nõnda, justkui jumal sind näeks. Räägi
jumalaga nõnda, justkui inimesed sind kuuleksid. |
|
20. |
Suur hulk väärtegusid jääk tegemata, kui
neid teha kavatsevate juures oleks tunnistaja (või eeskuju
meie silme ees, usklikel jumal?)On tarvis kedagi, kelle järgi
meie käitumisviis ennast kujundaks. Ainult mõõdupuu
najal saab väärdunut õgvendada. |
|
21. |
Kõige kindlamini haldab ennast ja kõige õnnelikum
on see, kes homset ootab pingevabalt. (ela iga päeva nagu
viimast ja rõõmusta, kui uus päev algab. Iga
päev mis sulle antud, on nagu uus elu, kuid samas eelneva
osa, vana jätk?) |
|
22. |
See mis on tõde (antud isiku jaoks) kuulub mulle (antud
isikule)(hoolimata sellest kes on selle tõe sõnastanud).
Parimad mõtted (nt. filosoofide) on ühisvara (samuti
nagu muud (kunsti, kultuuri, muusika)teosed?) |
|
23. |
Rohkem on seda mis meid hirmutab, kui seda, mis meid rõhub,
ning kujutlus vaevab meid sagedamini kui asi ise. |
|
24. |
Küsi endalt, kas ma ilma põhjuseta ei vaevle ja kurvasta,
muutes halvaks selle, mida pole? (veel juhtunud). Piisavalt saab
valu sulle osaks (kui ta tuleb), kui ta kätte on jõudnud
(nii et pole mõtet enneaegu kannatada ja karta, see ei
aita selle valu vastu) ooteajal võimalda endale midagi
paremat. Sellega võidad aega, vahele võib tulla
paljugi....Looda paremat (kuid ole valmis hullemaks). Poleks
mingit põhjust edasieluks, poleks mingit õnnetuse
määra, kui kardaks kõike, mida karta saab. Usu
seda, mida eelistad. |
|
25. |
Rumaluse (rumalate inimeste) muude halbade omaduste hulka kuulub
ka see; ta alustab oma elu (tahtlikult) üha uuesti (inimesed,
kes iga päev plaanivad rajada endale uut elu, võttes
endale seejuures kohustused, mis pole kooskõlas nende
sisemusega ja ka eelnevaga ja samas lükates asju üha
edasi) |
|
26. |
Ärgu olgu meie eluviis säärane, justkui keha pärast
elama peaksime, vaid selline, nagu meie ilma kehata läbi
ei saaks. |
|
27. |
Vaevaderohke on olla kõigiga sõber, piisab kui
sul pole vaenlasi.Tark väldib võimsate (vaenlaste)
viha. Samas tuleb hoolitseda selle eest, et (vaenlase) vältimist
ei märgataks, kuna sihilikkus vältimises väljendub
välditava hukkamõist.
Väldi (vaenlase) viha (ära anna selleks oma käitumisega
põhjust)
Väldi (vaenlase) kadedust (ära anna oma vara ja annete
liigse demonstratsiooniga selleks põhjust)
Väldi (vaenlase) põlgust (nt. soov mitte osaleda
oma rahva ebaeetilistes tegudes paneb (osalejaid) sind argpüksiks
pidama - argus (osalejate silmis) on aga põlastusväärne)
Väldi ka imetlust - see on kadeduse allikaks. |
|
28. |
Tark peab kõigis asjus silmas eesmärki, mitte edu.
(?!) |
|
29. |
Kõige rohkem naudib rikkusi see, kes kõige vähem
tunneb rikkuse järele puudust s.t. keegi ei saa nautida
hüvet, mis talle muret teeb (nt. rikkuse säilitamine)) |
|
30. |
Kui vaatad neid paljusid sinu ees (soovides olla neist kõrgemal
v. suurem vms.), mõtle sellele, kui paljud sulle järgnevad. |
|
31. |
Määra ära piir, mida ületada sa ei sooviks,
isegi kui see oleks võimalik.
Jäägu eemale need petlikud hüved, mis lootjale
tunduvad ilusamad kui pärast saavutamist. |
|
32. |
Kui elad looduse järgi, pole sa kunagi vaene, kui väärkujutluse
järgi, ei muutu sa kunagi rikkaks. Teelise jaoks on miski
kõige äärmine, eksitus on lõputu (kui
sul sihti pole, ei kuulu sa teeliste hulka, kunagi ei saa piisavalt
rikkaks, kui vaid rikkust taga ajad (rikkuse määr on
ju suhteline), kui ka miljonite otsas sa istuks, on see ikka
tühine, võrreldes kogu olemasoleva rikkusega.) |
|
33. |
Kui pika tee läbimise järel (eesmärgi suunas,
millegi saavutamiseks) jääb alati pikem osa läbida,
siis tea et see soov pole loomulik (see tee pikeneb sul eest
seetõttu, et su ihad v. soovid kasvavad vastavalt sellel,
kui palju sa käinud oled, st. lõputult) |
|
34. |
Vaesus ei tee takistusi, ta on muredest vaba |
|
35. |
Kui sa tahad et su hing oleks iseenda päralt, siis tuleb
sul olla vaene v. vaese sarnane (väiksemate vajaduste poolest?) |
|
36. |
Valmistuda tuleb selleks, mida sina hilisemaks tegemiseks edasi
lükkad (õppimine, enesekasvatus jms.), sellest tuleb
alustada (filosoofiast). Kui sul mitte midagi ei ole, siis haara
pigem filosoofia kui millegi muu järele. |
|
37. |
See aga millest piisab (meie keha jaoks), on kõikidel
aegadel ühesugune. |
|
38. |
Paljude jaoks on rikkuste kättevõitmine mitte viletsuse
lõpuks, vaid selle uueks vormiks. Viga pole asjades (ja
nende hulgas) vaid hinges endas.
Pole (ju) vahet, kuhu sa haige viid (v. paned), oma haiguse (suurenevad
ihad ja soovid) võtab ta kaasa.. |
|
39. |
Keset usaldusväärset kindlustatust valmistugu hing
raskuste ületamiseks ja saatuse heategude kestes kindlustugu
ta saatuse ülekohtu vastu. Seda ju, millest piisab (kehalise
ja vaimlise) hädavajaduse rahuldamiseks, annab saatus ka
vihasena. Õnnelik oled, kui vaatad oma rikkust alati kaduma
minna võivana ja suhtud sellesse rahulikult, hirmuvabalt,
mõistad (tead), et saad tegelikult selleta hakkama. |
|
40. |
Hinda ise, kas peaksid paremaks loobuda pigem iseendast, kui
millestki enda juurde kuuluvast (kuulsus, rikkus). |
|
41. |
Miks ootad oma ihade lakkamist? Seda ei tule kunagi (iseenesest).
Ühe lõpust sünnib teine.
Kumba sa eelistad - täiskõhtu puuduses v. nälga
külluses.
Niikaua kui sulle miski ei piisa, oled teistele ebapiisavaks. |
|
42. |
Tipud on äikese päralt (kõrgele kohale pürgides
pead arvestama, et seal on oht välgust tabatud saada tavalisest
suurem...) |
|
43. |
Ennem tuleb uurida, kellega koos sa sööd ja jood, siis
alles, mida sööd ja jood. (Epikuros) |
|
44. |
Väike rahalaen muudab võlglaseks, suur vaenlaseks. |
|
45. |
Heateod viivad sõpruseni vaid siis, kui valitakse neid,
kellele head tehakse. |
|
46. |
Tähtsam sellest mida vastu võeti on see, kes vastu
võttis. |
|
47. |
Tarkuse esmane kohustus ja märk seisneb selles, et teod
on sõnadega kooskõlas, et tark jääb kõikides
olukordades iseendaks. |
|
48. |
Inimesed ei tea, mida nad tahavad, välja arvatud hetkel,
mil nad tahavad. |
|
49. |
Alatiseks pole tahtmine ja mittetahtmine selgunud kellelegi. |
|
50. |
Muretuseta pole miski meeldiv. |
|
51. |
Kui tahad kedagi (nt. iseend) rikkaks teha, siis tuleb mitte
lisada raha, vaid nõrgendada iha. (Epikuros) |
|
52. |
Meie keha - rahuldub vähesega, kui annad üksnes niipalju,
mida talle võlgned, mitte niipalju, kui suudad. |
|
53. |
Väheseid hoiab orjus (töö, ebameeldivad kohustused,
valed inimesed jms.), enamus hoiab orjusest kinni (mingite hüvede
nimel) |
|
54. |
Halba ei ole; mis sellisena näib, on seda vaid osalise (üksikisiku,
organisatsiooni, riigi jms.) seisukohalt, terviku jaoks muutub
see hüveks. |
|
55. |
Kui inimese elu jääb vastavusse tema loomusega - on
inimene rahul, rahulolev inimene on õnnelik.
Vastuolu enesega rahulduva targa ja mitte millegiga rahulduva
rahvahulga (massid, ühiskond ?) vahel. |
|
56. |
Pole midagi nii rasket või ränka, mida inimmõistus
pideva mõtiskluse abil ei võidaks. |
|
57. |
Surres oleme halvemad kui sündides (oma (algsest?) loomusest
võõrandumise tõttu, ihade, hirmude, ebausu,
reetlikuse jms. küüsis) |
|
58. |
Püüdle tõelise hüve poole ja tunne rõõmu
endale kuuluvast. |
|
59. |
Endale kuuluv - sina ise ja parim osa sinust. |
|
60. |
Vähesed on iseenda ja oma kavatsuste peremehed, ülejäänud
meenutavad jõgedes ujuvaid asju - nad ei liigu, vaid neid
kantakse.
Tuleb määrata kindlaks, mida me tahame ja selle juurde
püsima jääda. |
|
61. |
Halvasti elavad need, kes elu üha uuesti alustavad. Sest
nende elu on alati lõpetamata. Ei saa ju surmaks valmis
olla see, kes alles alustab elamist |
|
62. |
Looda (saatuselt) õiglast otsust, kuid ole valmis ka kõige
ebaõiglasemaks. |
|
63. |
Kõike halba sisendab meile üksindus (?! st. heade
eeskujude puudumine,?) |
|
64. |
Heida kõrvale inimeste arvamus; see ei vääri
kunagi usaldust ja on alati mitut moodi tõlgendetav (nt.
sofismid) |
|
65. |
Kunagi ei korrata ülemäära seda, mis kunagi ülemäära
piisavalt selgeks ei saa. |
|
66. |
Kuhu sa ka jõuaksid (v. enda eest põgeneksid),
sulle järgnevad su pahed. Sa oled põgenedes endaga
kaasas (põgenemine enda eest ei aita, abi saad kui end
kasvatad?) |
|
67. |
Pole kasu oma pahede kaotamisest, kui tuleb heidelda teiste omadega.(teiste
himude v. huvide rahuldamine v. probleemide lahendamine on meile
sisemiselt mitteomane?) |
|
68. |
Pääsemise alguseks on teadlikkus halvast käitumisest
(Epikuros). Enne enese parandamist tuleb ennest halva pealt tabada.
(jällegi eeskuju v. mõõdupuu vajadus) |
|
69. |
See, millisena tundud endale on palju tähtsam, kui see,
milline tundud teistele. |
|
70. |
Saabuva surma võtab rõõmsal meelel vastu
vaid see, kes tema vastuvõtuks on kaua valmistunud (sisemise
rahu leidnud, selle mõttega harjunud, selle paratamatust
mõistnud) |
|
71. |
On üksainus hüve, õnneliku elu põhjus
ja tingimus - usk iseendasse. Vaev (kannatused) pole iseenesest
hea. Hea on vaeva (kannatuste) põlgamine (võime
nende paratamatust mõista ja taluda).(kui me ei karda
endi ette sattuvaid raskusi ja oleme nende ületamiseks (enda
rahulolu nimel?) valmis vaeva nägema (oleme õilsad?)) |
|
72. |
Pidevalt oma elu uuesti alustades muudame oma niigi lühikest
elu veelgi lühemaks. |
|
73. |
Ilus pole see, kelle sääri või käsivarsi
kiidetakse vaid too, kelle terviklik ilming ei lase imetleda
üksikuid kehaosi. |
|
74. |
Kes teis(t)ele järgneb, ei leia midagi, sest ta ei otsigi
(kasutab teiselt saadud infot ja seega jätab unarusse oma
võime vajadusel ise infot hankida?) |
|
75. |
Tubli on inimene, kes on täiuslik ja lõpetatud, keda
halba tegema ei suuda sundida ükski jõud, ükski
paratamatus. |
|
76. |
Kes kasulikkuse tõttu sõprust alustab, (see leiab
(kunagi kindlasti) väärtuse, mis (eelnevast) sõprusest
on hinnalisem, kui ta sõprustki hindab mingi väärtuse
ja mitte sõpruse enese pärast. |
|
77. |
Õnn on rahutu asi, ta ei anna endale rahu. (mõjub
inimestele erinevalt). Õnn lagundab kõiki (muutes
ühed lodevaks, teised laisaks, kolmandad suureliseks jne.)
Mõni talub teda (õnne) hästi. (suudab ka edust
ja õnnest hoolimata iseendaks jääda, samuti
hoolimata raskustest ja muredest) |
|
78. |
Surm katkestab elu, kuid ei tapa seda. Kõik mis näib
hävivat, ainult muutub. |
|
79. |
Saatus ei jookse meile otsa harvemini, kui meie temale. (st.
alati saab vähemalt poole oma edasisest käitumisest
v. tegudest valida inimene ise ja järgnevast (tõenäosusest,
juhusest, saatusest jms. juhituna ) lähtudes jällegi
oma otsuseid korrigeerida. St. ikkagi on võimalik valida
endale tee, samas kui paljud kanduvad edasi mööda teed,
mida nad ise pole valinud (teised on ära otsustanud) v.
on nad lasknud end (saatuse?) tuultel suunata.) |
|
80. |
Paljusid hingesid rikub ülemäärane õnn,
mida nad kasutavad mitte ainult teiste vaid ka iseenda kahjuks.
(andudes hetke hüvede nautimisele ja jättes hinge (loomuse?)
unarusse.) Üleliigne (osa, milleta saab läbi, mis pole
hädavajalik) on (meil) muutunud hädavajaduseks. |
|
81. |
Meis asub püha vaim (südametunnistus? , hing?), meie
halbade ja heade tegude järgija ning valvur. Kuis kohtleme
teda, kohtleb tema meid. Igas tublis mehes (inimeses) "
taevane elab, kuid milline just, pole teada"(Aeneis) |
|
82. |
Inimeses saab (on õige) kiita vaid seda, mis on talle
loomuomane (sisemisi väärtusi, õilsat iseloomu,
andeid ?), mitte seda, mis on ta ümber (rikkused, töökoht
jms.) Inimesele on loomuomane loodusega kooskõlas elamine,
kuid selle muudab raskeks üldine vaimunõtrus, tõukame
üksteist vastastikku pahedesse. |
|
83. |
Asjad, mida me taotleme, osutuvad sageli koormavaiks, isegi kui
nad pole üleliigsed. (kas peame end selliste asjadega koormama?
mis on nende optimaalne määr?) Sellised asjad omandatuna
ja vastuvõetuna röövivad meilt vabaduse; kuuluksime
iseendale, kui nad poleks meie omad. |
|
84. |
Su varandus kahaneb. Koorem ju kah.
Lugupeetus kahaneb. Kadedus samuti. |
|
85. |
Raske pole mitte kahju, vaid kujutlus kahjust. Keegi ei tunne
(füüsiliselt, rikkuse, asjade?) kadumist, vaid mõtleb
seda (arvestab, kuipalju vähem ta saab endale hüvesid
lubada ja kahetseb seda..)
Kes omab ennast, pole midagi kaotanud. |
|
86. |
Kui su teod on aulised (ausad, õilsad), teadku kõik,
(siis siis pole sul põhjust neid häbeneda ega varjata);
kui häbistavad, mis kasu on siis sellest, et keegi ei tea,
kui sa ise tead (kui sa oma südames tead, et vääralt
oled toiminud). |
|
87. |
Hea meelsus on kõigile lahti, selle jaoks oleme kõik
suurest soost. (sõltumata rikkusest, nahavärvist,
elukohast,- ikka on meil võimalus käituda õilsalt) |
|
88. |
Kes tahab jõuda ettemääratud sihini, järgib
üht teed (eesmärki), uitamata paljusid mööda
(samas-miks mitte? huvitavad ju teisedki? kuid ilmselt see huvi
ei lasegi meil sihini jõuda..?); see pole ju minek, vaid
ekslemine (milleks kulgemist pidada? see sõltub, mil moel
see toimub... endaks jäädes v. end kaotades...?) |
|
89. |
Suurte meeste (filosoofide?) arvamust usaldan paljus, mõnel
määral jätan ka endale sõnaõigust. |
|
90. |
Enamuse elu on suunatud homsesse, nad ei ela, vaid kavatsevad
elada. Kõike lükkavad nad edasi. |
|
91. |
Kombed annab igaüks endale ise, ameti näitab kätte
juhus. |
|
92. |
Peab elama teistele, kui tahad endale elada. |
|
93. |
Surm jälitab mind, elu põgeneb, selle vastu õpeta
mulle midagi (kust abi saaks? ) (aitab teadmine, et) hüve
ei paikne tema kestuses, vaid kasutamises. Sageli juhtub, et
see kes kaua elab, vähe elab (kuna ta on oma jõu
rakendanud oma elu pikendamisele (ka läbi mugavuste) liialt
muretsenud oma keha pärast, jätnud vaimu unarusse). |
|
94. |
Tõe kõne on lihtne (Aeneis) ( seda pole vaja ilustada
ja venitada, tõde saab kõige mõistetavamalt
väljendada lihtsalt ja otse rääkides) |
|
95. |
Enamus arvab enda pahesid välistest asjaoludest tulenevateks
(kuid tegelikult on nende taga enese taltsutamata ihad (hüvede
kuulsuse jms. järele). (Vabandused -> Ma pole pillaja
- linn nõuab suuri kulutusi, ma pole auahne - siin ei
saaks ilma edasi pürgimata elada jne.>;) Meie häda
(pahed) pole väline, ta on meis. |
|
96. |
Pole midagi sellist, mida ei võidaks vis töö
ja pingeline ning püüdlik hool. |
|
97. |
Õppida voorusi st. võõrduda pahest. |
|
98. |
Hinge peab karastama, tõmmates ta naudingute võludest
eemale. (mis on naudingu mõõt? Kas tarkust siis
vaid munkluse läbi saab? Miks just naudinguid enim vihkama
peame?) |
|
99. |
Vabadus - s.o. mitte ühtki asja orjata, mitte ühtki
vajadust, ühtki juhuslikkust. |
|
100. |
Miks peaksin taluma seda (saatust?), kui surm on minu võimuses(vähemalt
esmapilgul tundub see nii näivat...). |