Maurice Maeterlinck
Tarkus ja saatus
Tlk. A. Aspel, Tallinn 1993 (esmatrükk 1936)

Ükskõik, mis ei juhtuks, enesejuurdlemisele pühendatud
aega ei saa lugeda kadunuks.

See, mis sünnib, ongi õnn.

Meiega ei juhtu midagi, mis poleks loomult sama kui me ise.

Näha ilma armastuseta tähendab vaadata pimedusse.

Ainus vahend saatuse orjastamiseks on teha vastupidist kurjale,
mida ta tahab lasta meil teha.

Väga sageli pole inimese ja saatuse vahelisis (imelisis)
kahevõitlusis tähtis pääst meie keha, vaid
meie kauneimate tunnete ja meie parimate mõtete elu.

Me ei välju kunagi teadvusetusest, kuid me võime
alaliselt parandada selle teadvusetuse väärtust, mis
meid hõlmab.

Armastage ja te muutute targaks; saage targaks ja te peate
armastama.

Tark on see, kes õpib toitma seda elu kõigega,
mida juhus talle iga päev toob.

Hing on õnnelik vaid siis, kui ta saab armastada endas
midagi puhast.

Mida vähem ollakse üksi, seda enam kannatatakse,
mida rohkem inimene on terve, seda vähem tundub talle, et
ta on üksi.

Kõik tõelised viletsused on sisemised ja nende
põhjuseks oleme ise.

Kui mul pole enam lubatud armastada neid, keda armastasin
üle kõige, siis kahtlemata selleks, et õpiksin
armastama neid, keda ma veel ei armastanud.

Parem on lohutada end tühjade sõnadega, kui end
üldse mitte lohutada.

Tarkuse vilju ei lõigata ühe päevaga.

Saatusel pole teisi relvi peale nende, mis me ise talle ulatame.
Ta pole ei õiglane ega ülekohtune.

Saatus võib muutuda vaid selle otsuse kohaselt, mille
inimene ise on andnud enda kohta.

Kõike, mida meis ei täida meie hinge teovõim,
vallutab otsekohe mõni vaenuline jõud.

Mida rohkem armastame, seda rohkem paljastame oma hingepinda
kannatusile.

Need, kes kardavad end ohverdada, ei vääri võib-olla
täiesti targa nime.

Me pole õiglased: me ei ühenda saatust peaaegu
kunagi õnnega. (mõne inimese) saatuse üle
otsustades vaatame tihti vaid tolle pisarate ja valu poole jättes
tähele panemata naeru ja rõõmu ta elus.

Mitte surmas vaid temale eelnevais päevis ja aastais
asetseb inimese õnn või õnnetus ja ta tõeline
saatus.

Meile kuulub vaid see õnn, mida võime mõista.

Liiga paljud kujutlevad, et õnn on midagi muud kui
see, mis meil käes.

Tuleb olla õnnelik, et teha õnnelikuks; tuleb
teha teisi õnnelikuks, et jääda ise õnnelikuks.

Mõte on eraldatud, ekslev ja mööduv jõud,
mis ilmub täna ja on homme võib-olla nähtamatu;
tegu eeldab aga alalist ideede ja soovide sõjaväge,
mis on osanud pärast pikki pingutusi võita endale
tõeluses tugipunkti.

Ülim voorus on teadmises, mida teha, ja võimes
valima õppida, millele võib anda oma elu.

Kõikjal (elus), kus võitlus on võimalik,
tähendab alistumine vaid varjatud teadmatust, võimetust
või laiskust.

On palju kergem surra hingeliselt ja isegi füüsiliselt
teiste eest, kui õppida elama enda heaks.

On kaunis end anda ja just enese andmise kaudu saadakse pisut
enda isandaks. (Kuid) enne kui hakata end andma, katsugem (end?)
omandada.

Enne, kui olla teistele, on tarvis olla iseendale.
Enne, kui hakate andma, peate hankima endale.

Meie hinge peakohus on olla nii täielik, nii iseseisev
ja suur kui võimalik.

Enam kui armastada oma ligimest nagu iseennast väärib
armastada temas iseennast.

Just (teise hingest) võttes antakse (talle teadmine,
et temas on midagi võtmisväärset) ja andes (oma
hinges teisele headust) võetakse ära (teiselt teadmine,
et tema hinges on senini piisavalt headust olnud).

Suur hingeheldus on hinge ülendus. Kuid ma ei saa ülendada
teid, kui ma pole ülendanud end esimesena.

Ainult need, kes ei tea mis on hüve (nende hingele?),
nõuavad hüve eest palka.

Inimlik rõõm on teha head, lootmata midagi.

Mida vähem selgelt teatakse, miks tehakse head, seda
puhtam on heategu, mida tehakse.
(Ilma ühegi teise tunnismeheta kui oma süda - Saint
Just)

Meie õnn oleneb meie sisemisest vabadusest. See suureneb,
kui teeme head, väheneb, kui teeme halba.

Iga tõde, nii heidutav kui ta näikski, uuendab
nende julguse, kes oskavad teda vastu võtta.

Heidutav tõde väärib enam kui kaunis pettus
mis julgustab.

Mis kõigutab nõrku, kinnitab tugevaid.

Sedamööda, kuis mõte ja süda avarduvad,
kõnelevad nad harvemini ebaõiglusest.

Kurb on armastada ilma vastuarmastuseta; kuid on veelgi kurvem
üldse mitte armastada.

Kannatusi sünnitav inimene kustutab endas rohkem õnne,
kui suudab kustutada selles, keda ta lõhestab.

Pole tähtis kas usutakse või ei usuta; tähtis
on vaid nende motiivide ausus, enda huvitus ja sügavus,
mille pärast usutakse või ei usuta.

Meie tunnete ja mõtete valdkond on ainus ala, kus saab
liikuda meie õnn.

Tarkus seisneb kõige oleva otsimises ja nõustumises
kõigega, mis on.

Ainult üks asi on maailmas põlastatav ja see on
põlgus ise.

Ükski tõde pole targale kibe.

On hüveline vaadata (sageli) neid, kes võitlevad
tippudel, kuid samuti on tarvilik mitte unustada neid, kes näivad
magavat orus.

Erakordse ihaldamine on sageli tavaliste kirgede suur pahe.

Sisemine rahu ei olene kunagi juhusest.

Kurjus on vaid eksiv hüve.

Tuleb piiritult soovida head, et (oleks võimalik) vältida
pisut kurja.

Kaevata saatuse üle tähendab [peaaegu alati] kaevata
oma hinge vaesuse üle.

|