Maurice Maeterlinck

Tarkus ja saatus

Tlk. A. Aspel, Tallinn 1993 (esmatrükk 1936)

Ükskõik, mis ei juhtuks, enesejuurdlemisele pühendatud aega ei saa lugeda kadunuks.

See, mis sünnib, ongi õnn.

Meiega ei juhtu midagi, mis poleks loomult sama kui me ise.

Näha ilma armastuseta tähendab vaadata pimedusse.

Ainus vahend saatuse orjastamiseks on teha vastupidist kurjale, mida ta tahab lasta meil teha.

Väga sageli pole inimese ja saatuse vahelisis (imelisis) kahevõitlusis tähtis pääst meie keha, vaid meie kauneimate tunnete ja meie parimate mõtete elu.

Me ei välju kunagi teadvusetusest, kuid me võime alaliselt parandada selle teadvusetuse väärtust, mis meid hõlmab.

Armastage ja te muutute targaks; saage targaks ja te peate armastama.

Tark on see, kes õpib toitma seda elu kõigega, mida juhus talle iga päev toob.

Hing on õnnelik vaid siis, kui ta saab armastada endas midagi puhast.

Mida vähem ollakse üksi, seda enam kannatatakse, mida rohkem inimene on terve, seda vähem tundub talle, et ta on üksi.

Kõik tõelised viletsused on sisemised ja nende põhjuseks oleme ise.

Kui mul pole enam lubatud armastada neid, keda armastasin üle kõige, siis kahtlemata selleks, et õpiksin armastama neid, keda ma veel ei armastanud.

Parem on lohutada end tühjade sõnadega, kui end üldse mitte lohutada.

Tarkuse vilju ei lõigata ühe päevaga.

Saatusel pole teisi relvi peale nende, mis me ise talle ulatame. Ta pole ei õiglane ega ülekohtune.

Saatus võib muutuda vaid selle otsuse kohaselt, mille inimene ise on andnud enda kohta.

Kõike, mida meis ei täida meie hinge teovõim, vallutab otsekohe mõni vaenuline jõud.

Mida rohkem armastame, seda rohkem paljastame oma hingepinda kannatusile.

Need, kes kardavad end ohverdada, ei vääri võib-olla täiesti targa nime.

Me pole õiglased: me ei ühenda saatust peaaegu kunagi õnnega. (mõne inimese) saatuse üle otsustades vaatame tihti vaid tolle pisarate ja valu poole jättes tähele panemata naeru ja rõõmu ta elus.

Mitte surmas vaid temale eelnevais päevis ja aastais asetseb inimese õnn või õnnetus ja ta tõeline saatus.

Meile kuulub vaid see õnn, mida võime mõista.

Liiga paljud kujutlevad, et õnn on midagi muud kui see, mis meil käes.

Tuleb olla õnnelik, et teha õnnelikuks; tuleb teha teisi õnnelikuks, et jääda ise õnnelikuks.

Mõte on eraldatud, ekslev ja mööduv jõud, mis ilmub täna ja on homme võib-olla nähtamatu; tegu eeldab aga alalist ideede ja soovide sõjaväge, mis on osanud pärast pikki pingutusi võita endale tõeluses tugipunkti.

Ülim voorus on teadmises, mida teha, ja võimes valima õppida, millele võib anda oma elu.

Kõikjal (elus), kus võitlus on võimalik, tähendab alistumine vaid varjatud teadmatust, võimetust või laiskust.

On palju kergem surra hingeliselt ja isegi füüsiliselt teiste eest, kui õppida elama enda heaks.

On kaunis end anda ja just enese andmise kaudu saadakse pisut enda isandaks. (Kuid) enne kui hakata end andma, katsugem (end?) omandada.

Enne, kui olla teistele, on tarvis olla iseendale.
Enne, kui hakate andma, peate hankima endale.

Meie hinge peakohus on olla nii täielik, nii iseseisev ja suur kui võimalik.

Enam kui armastada oma ligimest nagu iseennast väärib armastada temas iseennast.

Just (teise hingest) võttes antakse (talle teadmine, et temas on midagi võtmisväärset) ja andes (oma hinges teisele headust) võetakse ära (teiselt teadmine, et tema hinges on senini piisavalt headust olnud).

Suur hingeheldus on hinge ülendus. Kuid ma ei saa ülendada teid, kui ma pole ülendanud end esimesena.

Ainult need, kes ei tea mis on hüve (nende hingele?), nõuavad hüve eest palka.

Inimlik rõõm on teha head, lootmata midagi.

Mida vähem selgelt teatakse, miks tehakse head, seda puhtam on heategu, mida tehakse.
(Ilma ühegi teise tunnismeheta kui oma süda - Saint Just)

Meie õnn oleneb meie sisemisest vabadusest. See suureneb, kui teeme head, väheneb, kui teeme halba.

Iga tõde, nii heidutav kui ta näikski, uuendab nende julguse, kes oskavad teda vastu võtta.

Heidutav tõde väärib enam kui kaunis pettus mis julgustab.

Mis kõigutab nõrku, kinnitab tugevaid.

 

Sedamööda, kuis mõte ja süda avarduvad, kõnelevad nad harvemini ebaõiglusest.

Kurb on armastada ilma vastuarmastuseta; kuid on veelgi kurvem üldse mitte armastada.

Kannatusi sünnitav inimene kustutab endas rohkem õnne, kui suudab kustutada selles, keda ta lõhestab.

Pole tähtis kas usutakse või ei usuta; tähtis on vaid nende motiivide ausus, enda huvitus ja sügavus, mille pärast usutakse või ei usuta.

Meie tunnete ja mõtete valdkond on ainus ala, kus saab liikuda meie õnn.

Tarkus seisneb kõige oleva otsimises ja nõustumises kõigega, mis on.

Ainult üks asi on maailmas põlastatav ja see on põlgus ise.

Ükski tõde pole targale kibe.

On hüveline vaadata (sageli) neid, kes võitlevad tippudel, kuid samuti on tarvilik mitte unustada neid, kes näivad magavat orus.

Erakordse ihaldamine on sageli tavaliste kirgede suur pahe.

Sisemine rahu ei olene kunagi juhusest.

Kurjus on vaid eksiv hüve.

Tuleb piiritult soovida head, et (oleks võimalik) vältida pisut kurja.

Kaevata saatuse üle tähendab [peaaegu alati] kaevata oma hinge vaesuse üle.