Need lood on tõlgitud raamatust pealkirjaga Shaseki Shu (kivide ja Liiva Kogu) ja raamatu autor on jaapani mõtlusõpetaja Muju.
Idamaalaste jaoks, kes on enam huvitatud olemisest kui ärist, on eneses selgusele jõudnud inimene ülimat lugupidamist väärt. Selline inimene on võimeline avama oma teadvust nagu seda tegi Buddha. Siin esitatavad lood ongi sellistest eneseavastustest.
Mõtlust on kirjeldatud kui erilist vahendit ilma kirjalike juhenditeta, vahendit, mis on kõrgem sõnadest ja kirjamärkidest, ja mis tugineb inimese ülimõistuslikule olemusele, taotledes virgumist.
Mõtlust tunti vanas Hiinas tshan nime all. Tshan'i ehk zen'i õpetajad püüavad olla mitte Buddha järgijad, vaid tema sõbrad. Nad püüavad astuda maailmaga samasugustesse tunnetuslikesse suhetesse nagu seda oli Buddha. Zen ei ole usuvool, vaid harjutamine. Zen'i püüdlused enesesse süüvida ja mõtluse abil mõista oma tõelist loomust, võltsist loobumine ja enesevalitsemise rõhutamine ning eluviiside lihtsus võitsid alatiseks Jaapani valitsevate klasside ja ülikute toetuse.
Öeldakse, et kui sinu elus on mõtlus, siis ei ole enam hirmu, kahtlusi, soovimatuid igatsusi ega äärmuslikku tujukust. Sind ei häiri enam kitsarinnalised seisukohad ja isekad teod. Sa teenid inimesi alandlikult, täites oma olemasolu lahke armastusväärsusega ja vaadates oma lahkumist nagu õie langemist lillelt. Selline on mõtluse olemus, mille väliseks avalduseks on tuhanded pühamud Hiinas ja Jaapanis, vaimulikud ja mungad, jõukus ning au, kuid sageli ka pinnapealsus, millest mõtlus on kõrgemal.
Mõtluse harjutamine, isiksuse loomuse õitselepuhkemine ei ole kerge ettevõtmine mitte ühegi ajastu ega ühiskonna puhul. Paljud õpetajad, nii tõelised kui valed, on püüdnud teisi selles abistada. Arvututest mõtluskogemustest on saanud alguse siin esitatavad lood. Tunnetagu lugeja neid omakorda isiklikus harjutamises.

Meiji ajajärgu (1868-1912) jaapanlasest õpetaja Nan-in võttis kord vastu ülikooli professorit, kes oli tulnud temalt mõtluse kohta küsima. Nan-in pakkus teed. Ta valas teed, kuni külalise tass täis sai, kuid jätkas ikkagi valamist.
Professor vaatas, kuidas tee voolab üle tassi serva ja ei suutnud vaikida: "Miks te valate, tass on ju täis ja ajab üle."
"Nagu tass, " ütles Nan-in, "nii oled ka sina täis oma isiklikke seisukohti ja arvamusi. Kuidas saan ma sulle näidata mõtlust, kui sa ei ole oma tassi tühjendanud."

Gudo oli kuninga õpetaja, kuid sellele vaatamata tavatses ta reisida üksinda, hulkuva kerjusena. Kord, kui ta oli teel Edo'sse, maakonna pealinna, lähenes ta väikesele Takenaka külale. Oli õhtu ja sadas tugevasti, Gudo oli läbimärg ja ta õlest sandaalid olid lagunenud. Küla servas ühe maja aknal märkas ta nelja või viit paari sandaale ja otsustas osta uued.
Naine, kes talle neid pakkus, nägi, kui märga ta oli ja tegi talle ettepaneku nende majas öö veeta. Gudo nõustus ja tänas. Ta sisenes majja ja lausus palve nende perekonna altari ees. Peale seda tutvustas ta end lastele ja naise emale. Gudo märkas, et kogu pere on rõhutud meeleolus ja küsis selle põhjust.
Perenaine vastas, et mees on mängur ja joodik: "Kui ta võidab, joob ta end purju ja on siis riiakas, kui aga kaotab, siis laenab ta raha teistelt. Vahel, kui ta on purjus, ei tule ta üldse koju. Mida ma saan teha?"
"Ma aitan sind", ütles Gudo, "siin on veidi raha. Too mulle head veini ja midagi maitsvat süüa. Kui oled toonud, võid minna magama, mina aga mõtisklen veidi altari ees".
Kui purjus peremees kesköö paiku koju tuli, hõikas ta: "Naine, mina tulin, kas sul on midagi süüa minu jaoks?"
"Minul on," vastas Gudo. Mees oli selle üle väga rõõmus ja küsis ainult, kes Gudo on. Gudo seletas, et ta jäi vihma kätte ja naine pakkus talle peavarju, vastutasuks oli ta ostnud veidi kala ja veini. Mees jõi otsekohe veini ära ja heitis põrandale magama, Gudo aga istus mõtluses tema kõrval.
Kui mees hommikul ärkas, oli ta kõik eelmisel õhtul toimunu unustanud. "Kes sina oled? Kust sa tuled?" küsis ta Gudolt, kes oli ikka veel süvenenud mõtlusesse.
Õpetaja vastas: "Olen Gudo Kyotost ja lähen Edosse". Siis aga lisas: " Kõik siin elus on ebapüsiv. Elu on üürike. Kui jätkad mängimist ja joomist, ei jää sul mitte millegi jaoks aega ja tood vaid oma perele kannatusi." Peemehe aru ärkas justkui unest. Ta ütles: "Sul on õigus. Kuidas saaksin sulle tasuda selle suurepärase nõuande eest? Luba, et kannan veidi maad sinu asju."
"Kui soovid," nõustus Gudo.
Nad hakkasid minema. Kui nad olid läbinud kolm li'd*, käskis Gudo mehel tagasi minna. "Veel viis li'd", palus mees ja nad jätkasid teed.
Mõne aja pärast soovitas Gudo: "Nüüd peaksid küll tagasi minema." "Kümne li pärast," vastas mees. Kui kümme li'd oli läbitud, ütles Gudo: "Mine nüüd tagasi." Järgnen sulle kogu elu," kostis mees.
Tänapäeva mõtlusõpetajad pärinevad kuulsa meistriõpilastest, kelle eelkäiaks oli Gudo. Mehe nimi aga oli Mu-nan, see, kes kunagi ei pöördunud tagasi.

1 li = pool kilomeetrit

Mõtlusõpetaja Hakuini hinnati naabrite poolt kui inimest, kelle elu on puhas. Tema naabruses elasid toidupoe pidajad, kellel oli imeilus tütar. Ootamatult avastasid vanemad, et tütar ootab last. Vanemad vihastasid ja nõudsid, et tütar tunnistaks üles, kes on lapse isa. Tüdruk ei tahtnud tunnistada, kuid lõpuks ütles, et lapse isa on Hakuin.
Vihased vanemad läksid õpetaja juurde. "Kas tõesti?" oli kõik, mida too nende jutu peale kostis.
Kui laps sündis, toodi ta Hakuinile. Ta kaotas oma hea maine, kuid teda see ei häirinud. Ta hoolitses lapse eest väga hästi. Naabritelt hankis ta piima ja kõik muu vajaliku.
Aasta hiljem ei suutnud tüdruk, kelle laps see oli, seda enam taluda. Ta tunnistas vanematele, et lapse tõeline isa on noormees, kes töötab kalaturul.
Tüdruku vanemad läksid otsekohe Hakuinilt vabandust paluma ja soovisid last tagasi.
Õpetajal ei olnud midagi selle vastu. Last tagasi andes ütles ta vaid: "Kas tõesti?"

Õpetaja bankei vestlusest võtsid osa mitte ainult mõtlusõpilased, vaid inimesed mitmesugustest ametitest ja usuvooludest. Ta ei rääkinud mitte kunagi pühakirja sõnadega ega laskunud asjatutesse vaidlustesse. Kõneldes tulid tema sõnad otse südamest ja läksid kuulajate südametesse.
Bankei suur kuulajaskond vihastas nichiren'i usulahu vaimulikku, kuna tema poolehoidjad olid samuti läinud mõtlust kuulama. Enesearmastajast vaimulik tuli pühamusse kindla kavatsusega Bankei'ga sõnalahingut pidada.
"Hei mõtlusõpetaja," hõikas ta, "kõik, kes sind austavad , kuuletuvad sinu sõnadele, mina aga sind ei austa. Saad sa mind panna endale kuuletuma?"
"Tule minu kõrvale ja ma näitan sulle," vastas Bankei. Uhkelt naeratades tegi vaimulik endale läbi rahvamurru õpetaja juurde teed. Bankei naeratas ja ütles: "Asu minust vasakule". Vaimulik kuuletus.
"Ei," ütles Bankei, meil oleks parem vestelda, kui sa oled minust paremal". Vaimulik astus teisele poole.
"Näe," möönis Bankei, "sa kuulad mu sõna , pean sind väga peenetundlikuks olendiks. Nüüd istu ja kuula!"

Kakskümmend munka ja üks nunn, kelle nimi oli Eshun, harjutasid mõtlust ühe õpetaja juures. Eshun oli väga nägus, kuigi ta pea oli pöetud ja riietus lihtne. Mitu munka olid temasse salaja armunud, üks neist kirjutas talle armastuskirja, milles palus tungivalt salajast kohtumist.
Eshun ei vastanud. Järgmisel päeval, kui õpetaja pidas loengut, tõusis Eshun selle lõppedes püsti ja pöördus selle munga poole:" Kui sa tõesti mind armastad, siis tule ja emba mind."

Hiinas elas üks vana naine, kes oli kakskümmend aastat üht munka ülal pidanud. Ta oli ehitanud munga jaoks väikese onni ja toitis teda, munk aga tegeles mõtlusega. Lõppude lõpuks hakkas naine huvi tundma, millise tasemeni munk on jõudnud.
Et seda teada saada, kutsus ta appi ühe ihara tüdruku. "Mine ja kallista teda," käskis ta, "ja peale seda küsi ootamatult:"Mis nüüd?"
Tüdruk läks aega viitmata munga juurde ja hakkas teda hellitama, küsides, mida too nüüd teeb.
"Vana puu kasvab talvisel ajal külmal kaljul ja itte kusagil ei leidu sooja," vastas munk veidi luuleliselt.
Naise juurde naasenud, andis tüdruk vastuse edasi.
"Mõelda vaid, ma toitsin teda 20 aastat!" hüüdis vana naine vihaselt. "Tema aga ei pööranud mingit tähelepanu sinu vajadustele ja ei ilmutanud soovi sinu olukorda välja selgitada. Ta ei oleks pidanud su kirele vastama, aga kaastunnet oleks ta ikkagi pidanud ilmutama."
Seda öelnud, läks ta munga juurde, ja pani selle hüti põlema.

Tanzan kirjutas oma elu viimasel päeval kuuskümmend postkaarti ja palus abilisel need posti panna. Seejärel ta suri. Kaartidele oli kirjutatud:

Meiji ajastu alguspäevil elas tuntud maadleja, keda kutsuti O-nami, mis tõlkes tähendab Suured Lained.
Ta oli väga tugev ja tundis suurepäraselt maadluskunsti. Omavahelistes võitlustes võitis ta isegi oma õpetajat, rahva ees aga muutus häbelikuks ja isegi ta omad õpilased võitsid teda. O-nami tundis, et peab abi otsima mõtlusõpetajalt. Kui Hakuin, rändav õpetaja, peatus lähedalasuvas pühamus, läks maadleja talle oma häda kurtma. Õpetaja soovitas: "Sinu nimi on Suured Lained, jää täna ööseks siia pühamusse,ning kuutle, et oled need lained. Sa ei tohi enam olla häbelik maadleja, vaid tohutu laine, mis pühib kõik oma teelt. Tee nii, ja sinust saab suurim maadleja maa peal."
Õpetaja läks puhkama, O-nami aga asus mõtlustama, püüdes end kujutleda lainetena. Öö süvenedes muutusid lained üha suuremaks, isegi pühas orvas asuv Buddha kuju oli ule ujutatud. Koidu eel oli kogu pühamu üks tohutu tõusev ja langev lainetus.
Hommikul leidis õpetaja O-nami naeratus näol mõtlustamas. Ta patsutas maadlejat õlale ja ütles:" Nüüd ei häiri sind enam mitte miski, sa oled lained, mis pühibad kõik oma teelt."
Samal päeval võttis O-nami osa maadlusvõistlusest ja võitis, ning ka hiljem ei suutnud mitte keegi teda võita.

Mõtlusõpetaja Ryokan elas mäejalamil hütis väga lihtsat elu. Ühel õhtul külastas tema onni varas, kuid nägi, et sealt ei ole mitte midagi varastada. Koju naasnud Ryokan leidis varga eest. Ta pöördus hulkuri poole: "Oled minu külastamiseks pika maa maha käinud, sa ei tohi tühjade kätega koju minna. Palun võta minu riided kingituseks." Hämmeldunud varas võttis riided ja lahkus.
Ryokan aga istus alasti ja vaatles kuud. "Vaene sell," mõtiskles ta, "soovin, et oleksin saanud talle anda selle imeilusa kuu."

Mõtlusõpetaja Hoshin elas pikka aega Hiinas. Sealt tuli ta tagasi ja hakkas teistele mõtlust õpetama. Kui ta oli juba üpris vana, rääkis ta õpilastele järgmise loo:
"Ühe aasta 25. detsembril ütles Tokufu, kes oli juba üpris vana, oma õpilastele: "Järgmisel aastal sel ajal ei ole mind enam elus, sellepärast peaksite minusse väga hästi suhtuma."
Õpilased arvasid, et ta naljatab, aga kuna ta oli väga hea õpetaja, siis kostitasid teda aasta vältel iga päev pidusöögiga. Uue aasta eelõhtul Tokufu ütles: "Te oleta minu vastu kenad olnud, lahkun teist homme pärastlõunal, kui lumesadu lakkab."
Õpilased muigasid, arvates, et ta on raugastunud ja räägib rumalusi. Pealegi oli selge õhtu ja lund ei sadanud. Järgmisel päeval aga ei leidnud nad õpetajat ja hakkasid teda otsima, mõtlussaalist leidsid nad surnud õpetaja."
Kui Hoshin oli selle loo oma õpilastele jutustanud, ütles ta: "Mõtlusõpetaja ei pea tingimata oma lahkumist ette ennustama, kui aga peab seda vajalikuks, siis võib seda teha."
"Kas teie suudate seda?" küsis keegi õpilastest. "Jah," vastas Hoshin. "Seitsme päeva pärast näitan ma teile, mida ma suudan."
Mitte keegi õpilastest ei uskunud teda ja enamik neist unustas selle jutuajamise.
Kui Hoshin nad järgmine kord kokku kutsus, ütles ta: "Seitse päeva tagasi ütlesin teile, et lahkun teist. On tavaks enne lahkumist kirjutada luuletus. Aga kuna ma ei ole kunstnik, siis kirjutagu keegi teie seast minu sõnad üles."
Õpilased arvasid, et ta naljatab, kuid üks neist asus siiski kirjutama. Hoshin lausus:
Tulin hiilgusest
Ja pöördun hiilgusesse.
Mis see on?
Luuletusel puudus üks rida tavapärasest neljast ja sellepärast õpilane ütles: "Õpetaja, puudub üks rida."
Hoshin aga vastas võiduka lõvi möirgega: "Haa!" ja oligi surnud.

Imeilusat Shunkaid, kelle teine nimi oli Suzu, sunniti noorena astuma vastumeelsesse abiellu. Hiljem, kui abielu oli möödas, astus ta ülikooli, kus õppis filosoofiat.
Näha Shunkaid tähendas armuda, veelgi enam, ta ise armus samuti. Armastus saatis teda ülikoolis ja hiljem, kui filosoofia teda enam ei rahuldanud ja ta läks Buddha kloostrisse õppima, armusid temasse sel õpilased. Armastus läbis kogu ta elu.
Lõpuks sai temast Kyotos tõeline mõtlusõpilane. Vennad Kennini harukloostrist ülistasid tema siirust. Üks neist osutus sugulashingeks ja abistas mõtluse õppimisel.
Kennini kloostriülem Mokurai, Vaikiv Kõu oli karm inimene. Ta pidas ise kõigist juhistest kinni ja ootas sedasama ka munkadelt. Tänapäeva Jaapanis aga oli munkade Buddishmi innustus samavõrd langenud, kuivõrd on kasvanud nende soov naist võtta. Mokurail oli tavaks naised kloostrist luuaga välja ajada. Aga mida rohkem ta neid sealt välja ajas, seda rohkem neid näis tekkivat.
Kõnealuse kloostri juhi naine sai Shunkai tõsiduse ja ilu peale kadedaks. Kui ta kuulis, kuidas õpilased ülistavad Shunkaid ja tema tõelist mõtlust, hakkas tal halb. Lõpuks lasi ta lahti õela kuulujutu Shunkai ja ühe noormehe kohta, kellega Shunkai parajasti sõbrustas.
Tulemuseks oli see, et noormees vallandati ja Shunkai aeti kloostrist minema. Shunkai mõtles: "Ma olen küll teinud armastades vea, kuid ka see naine ei jää kloostrisse."
Samal ööl pani Shunkai petrooleumiga viiesaja-aastase kloostri põlema. Hommikul võttis politsei ta kinni. Noor advokaat tundis Shunkai vastu huvi ja püüdis teda aidata, et too saaks väiksema karistuse, Shunkai aga ütles: "Ärge püüdkegi mind aidata, ma olen otsustanud teha veel midagi sellist, mis mind vanglasse toob."
Kui seitsmeaastane vangistus lõppes, pääses Shunkai vabadusse. Kuid nüüd vaatasid kõik tema peale kui endisele vangile ja mitte keegi ei tahtnud temaga suhelda.
Isegi buddhalased, kes peaksid uskuma virgumist selles elus ja selles kehas, pöördusid temast ära. Shunkai leidis, et Buddhism on üks asi ja Buddhismi järgijad hoopis teine asi. Ka sugulased vältisid teda, ta jäi haigeks, vaeseks ja nõrgaks.
Ta kohtas üht shinshu munka, kes õpetas talle Armastuse Buddha nime ja see tõi Shunkaile veidi kergendust. Ta suri, olles vaevalt kolmekümne aastane. Ka surres oli ta erakordselt ilus.
Enne surma jutustas ta oma loo ühele nais-ajakirjanikult. Nii jõudis see lugu jaapanlasteni. Need, kes Shunkai ära põlgasid, teda laimasid ja vihkasid, loevad nüüd tema elulugu kahetsuspisaratega.

Igaüks, kes Ameerikas hiinlaste linnaosades on ringi jalutanud, on märganud jässaka, linast kotti kandva mehikese kujukesi. Hiina kaupmehed nimetavad teda Õnnelikuks Hiinlaseks ehk Naervaks Buddhaks.
See Hotei nimeline mees elas Tang'I kuningahõimu ajal. Ta ei tahtnud end nimetada mõtlusõpetajaks ja koguda enda ümber arvukalt õpilasi. Selle asemel jalutas ta mööda tänavaid suure kotiga, milles olid kompvekid, puuvili ja kastanid, mis olid mõeldud kingitusteks. Ta jagas neid lastele, kes tänaval kogu aeg tema ümber kogunesid.
Kui ta kohtas mõnd mõtlusele pühendunut, sirutas ta käe välja ja ütles: "Anna mulle üks penn." Kui keegi palus teda kloostrisse tagasi pöörduda ja uuesti õpetama asuda, vastas ta samuti: "Anna mulle üks penn."
Kord, kui ta jälle jagas lastele maiustusi, kohtas teda üks mõtlusõpetaja, kes küsis: "Mis on mõtluse tähtsus?"
Vaikides pani Hotei koti maha. Uue küsimuse peale: "Mis on mõtlus tegelikkuses?" tõstis Õnnelik Hiinlane koti õlale ja läks edasi.

Meiji ajastul elasid Tokios kaks täiesti vastupidise iseloomuga õpetajat. Üks neist, Unsho, oli juhendaja shingoni koolkonnas ja ta järgis Buddha ettekirjutusi väga rangelt. Ta ei joonud kunagi joovastavaid jooke ega söönud peale keskpäeva.
Teine, Tanzan, oli filosoofia professoriks Kuninglikus Ülikoolis ja ei pidanud neist eeskirjadest kinni. Sõi siis, kui tahtis süüa ja kui tundis end päeva ajal unisena, siis heitis magama.
Ühel päeval külastas Unsho Tanzani ja nägi, et too joob veini, ning seda ajal, mil buddhalase huuli ei tohiks mitte ükski veinipiisk niisutada.
Tanzan tervitas teda ja küsis, kas ta ka veini tahab. Unsho aga hüüatas pühalikult: "Mina ei joo kunagi veini." "Kes ei joo veini, ei ole inimlik," vastas Tanzan.
"Kas sa tahad mind nimetada ebainimlikuks sellepärast, et ma ei joo joovastavaid jooke?" küsis vihane Unsho. "Kui ma ei ole inimlik, kes ma siis olen?"
"Buddha," vastas Tanzan.

Tanzan ja Ekido reisisid kord koos, nad kõndisid mööda porist teed ja lisaks porile sadas veel vihma. Kui nad jõudsid ühele teekäänakule, kohtasid nad üht kena tütarlast kleidis, kes ei suutnud üht teelõiku ületada.
Tanzan võttis tüdruku otsekohe sülle ja kandis läbi pori. Ekido ei lausunud kuni õhtuni ühtegi sõna, kui nad aga jõudsid kloostrini, siis ei suutnud ta enam vaikida: "Meie, mungad, hoiame naistest eemale, eriti aga noortest ja ilusatest, sest nad on ohtlikud, sina aga võtsid tüdruku sülle. Miks sa nii tegid?"
"Mina jätsin tüdruku sinna," vastas Tanzan, "sina aga kannad teda siiani endaga kaasas."

Shounist sai soto-kooli mõtlusõpetaja. Ajal, mil ta oli veel õpilane, suri tema isa. Ema eest hoolitsemine vanaduspäevil jäi tema hooleks.
Alati, kui Shoun läks mõtlussaali, võttis ta ema kaasa. Kuna ta oli ema kaasas, ei saanud ta kloostreid külastades elada koos munkadega. Sellepärast ehitas ta väikese majakese ja elas emaga seal. Ta kirjutas Buddhistlikke pühakirjasid ja luuletusi ümber ja teenis sellega veidi raha. Kui Shoun ostis ema jaoks kala, siis inimesed pilkasid teda, sest munk ei tohtinud kala süüa. Emal oli valus vaadata, kuidas tema poega pilgati ja ta ütles pojale: "Arvan, et hakkan nunnaks, võin samuti nagu sina olla taimetoitlane." Ema tegigi, nagu oli ütelnud ja nad hakkasid koos õppima.
Shoun armastas väga muusikat ning oli üpris vilunud harfimängija. Ema mängis samuti harfi ja neil oli tavaks kuuvalgetel õhtutel koos pilli mängida.
Ühel päeval möödus nende majast noor naine, keda kuuldud muusika väga liigutas. Ta kutsus Shouni järgmiseks õhtuks külla. Shoun läkski, naine kostitas teda rikkalikult. Mõni päev hiljem kohtas Shoun naist tänaval, ta kummardas ja tänas kostituse eest. Kõik naersid Shouni üle, sest noor naine oli lõbutüdruk.
Kord läks Shoun ühte kaugemalasuvasse kloostrisse loenguid pidama. Kui ta naases, leidis ta ema surnult. Kuna sõbrad ei olnud teadnud, kust teda otsida, olid nad juba matusetalitusega alustanud. Shoun astus kirstu juurde ja lõi kepiga seda, öeldes: "Ema, su poeg on tagasi."
"Mul on hea meel, et sa tagasi tulid," vastas ema kirstust.
"Ka minul on hea meel," ütles Shoun.
Seejärel teatas ta inimestele: "Matusetalitus on lõppenud, võite surnukeha maha matta."
Kui Shoun oli vanaks jäänud, kogus ta õpilased enda ümber ja teatas neile, et lahkub keskpäeval sellest ilmast. Põletades lõhnarohtu oma ema ja õpetaja pildi ees, kirjutas ta järgmise luuletuse:
Viiskümmend kuus aastat elasin nii hästi kui oskasin
rajades oma teed siin ilmas.
Nüüd on vihm lakanud, pilved hajunud,
sinises taevas paistab täiskuu.
Õpilased kogunesid tema ümber ja lugesid pühakirja, selle saatel Shoun lahkuski.

Gasan'it külastas üliõpilane, kes küsis temalt, kas ta on kunagi lugenud kristlikku piiblit?
"Ei, loe seda mulle," vastas Gasan.
Üliõpilane avas piibli ja luges Pühast Matteusest: "Miks muretsed sa kehakatte pärast? Vaata lillekesi väljal, nad kasvavad, aga ei rüga ega ketra ja ometi polnud isegi Saalomon oma hiilguses nii ehitud kui nemad… Seepärast ära muretse homse pärast, sest homne päev kannab ise kõige eest hoolt."
Gasan ütles: "Nende sõnade lausujat pean ma Virgunuks."
Üliõpilane jätkas lugemist: "Palu ja sulle antakse, otsi ja sa leiad, koputa ja sulle avatakse. Sest igaüks, kes otsib, see leiab, ja kes palub, see saab ja sellele, kes koputas, tehakse lahti."
Gasan märkis: "See on suurepärane. Kes iganes seda ütles, ei olnud kaugel Buddha seisundist."

Tokio noor arst, nimega Kusuda, kohtas koolivenda, kes oli tegelenud mõtisklusega. Noor arst küsis temalt: "Mis on mõtlus?"
"Ma ei oska sulle öelda, mis see on," vastas sõber, "aga kui sa mõtlust mõistad, siis ei karda sa surma."
"See on tore," vastas Kusuda. Kavatsen seda proovida. Kust leian ma õpetaja?" Sõber soovitas tal minna õpetaja Nan-in'i juurde. Kusuda läkski Nan-in'i juurde. Kaasa võttis ta üheks ja poole tolli pikkuse pistoda, et kindlaks teha, kas õpetaja kardab surma.
Kui Nan-in nägi Kusudat, hüüdis ta: "Tere sõber! Kuidas elad? Me ei ole ammu teineteist näinud!"
Hämmeldunud Kusuda vastas: "Me ei ole varem kohtunud."
"Õige küll," tunnistas Nan-in. "Ma vahetasin sind ära ühe teise arstiga, kes siin samuti juhendust saab."
Sellise alguse tõttu kaotas Kusuda võimaluse õpetajat proovile panna ja selle asemel palus ta ebalevalt, kas oleks võimalik saada juhendust mõtluses.
Nan-in ütles: "Mõtlus ei ole raske ülesanne. Kui oled arst, siis kohtle oma patsiente headusega. See ongi mõtlus."
Kusuda külastas Nan-in'i kolm korda. Kõikidel kordadel ütles Nan-in talle ühed ja samad sõnad: "Arstil ei ole vaja siin oma aega raisata, mine koju ja hoolitse haigete eest."
Kusuda ei suutnud mõista, kuidas selline õpetus võib kõrvaldada hirmu surma ees. Neljandal külastusel ta lõpuks kurtis: "Sõber ütles mulle, et kui õppida mõtlust, siis kaob hirm surma ees. Iga kord, kui ma teid külastan, käsite te mul haigete eest hoolitseda. Seda teen ma aga niigi. Kas see ongi mõtlus? Kui nii, siis ma ei külasta teid enam. "
Nan-in naeratas ja patsutas arsti õlale: "Olen sinuga liiga karm olnud. Luba ma annan sulle ühe mõistatuse*." Ta andis Kusudale süvenemiseks EIMISKI, esimese mõtlemist virgutava ülesande raamatust, mis kannab nime "Väravata värav".
Kusuda mõtles EIMISKI mõistatuse kallal kaks aastat. Siis arvas ta, et on jõudnud selgusele. Kuid õpetaja lausus: "Sa ei ole veel seda omandanud."
Kusuda jätkas süvenemist veel poolteist aastat. Ta rahunes. Küsimus leidis lahenduse. EIMISKIST sai Tõde. Ta hoolitses hästi oma haigete eest ning enese teadmata vabanes elu ja surma murest.
Kui ta hiljem Nan-in'i külastas, siis vana õpetaja vaid naeratas.

Buddha jutustas pühakirjas järgmise mõistuloo:
Lagendikul rändav mees kohtas tiigrit. Mees pani jooksu, tiiger talle järgi. Kui mees jõudis järsaku äärde, haaras ta metsviinapuu väädist ja veeretas end üle serva. Tiiger tuli järsaku servale ja jäi sinna seisma. Mees vaatas alla ja nägi, et seal ootab teine tiiger.
Siis tulid kaks hiirt, üks valge ja teine must, ning hakkasid vääti, millest mees kinni hoidis, läbi närima. Samal ajal nägi mees enda kõrval suurt maasikat kasvamas. Ühe käega hoidis ta ennast kinni, teisega noppis marja.
Küll see oli magus!

Kui läheneda Obaku pühamule Kyotos, siis köidavad tähelepanu värava kohale lõigatud kaks sõna: "Esmane põhimõte."
Tähed on ebaharilikult suured ja ilukirja tundjad peavad seda tõeliseks meistritööks.
Need tähed joonistas kakssada aastat tagasi Kosen. Meister joonistas nad paberile ja selle paberi järgi lõikas töömees nad puusse. Ajal, mil Kosen neid tähti joonistas, oli tema juures üks usin õpilane, kes oli ilukirja jaoks valmistanud mitu toopi tinti, kes aga alati arvustas oma õpetaja tööd.
"See ei ole hea," ütles ta peale esimest proovi. Kosen kirjutas kannatlikult lehekülje lehekülje järel, kuni lehekülgi kogunes kaheksakümmend neli. Kuid ikkagi ei saavutanud ta õpilase heakskiitu.
Kui noormees mõneks hetkeks väljus, mõtles Kosen, et see on hea võimalus õpilase teravat pilku vältida. Kui mõte oli segamisest vaba, kirjutas ta kiiresti: "Esmane põhimõte."
"Meistriteos," kuulutas õpilane.

Tokugawa ajastu shingon-kooli õpetaja Jiun oli kuulus sanskriti tundja. Kui ta noor oli, pidas ta kaasüliõpilastele loenguid.
Ema sai sellest teada ja kirjutas talle: "Poeg, ma ei usu, et sa suudad Buddhale anduda, sest sa soovid saada kõnelevaks sõnaraamatuks. Kirjatarkusele, selgitamisele, kuulsusele ja aule ei tule kunagi lõppu. Soovitan sul loengute pidamine lõpetada. Sulge end väikesesse pühamusse mäestiku ligipääsmatus osas ja pühendu mõtlusele, nii jõuad sa tõe mõistmiseni."

Kennin'i kloostri õpetaja oli Mokurai, Vaikiv Kõu. Tal oli väike kaitsealune nimega Toyo, kes oli vaid kaksteist aastat vana. Igapäev ta nägi, kuidas vanemad järgijad läksid õpetaja kambrisse, et saada juhiseid istemõtluste kohta või siis isiklikku juhendust mõttehajumist pidurdavate mõistatuste näol.
Toyo soovis samuti tegeleda istemõtlusega, kuid õpetaja ütles talle alati: "Oota veidi, oled veel liiga noor." Ühel õhtul läks Toyo sobival ajal Mokurai kambri juurde ja lõi kohalviibimise märgiks gongi. Seejärel ta kummardas austuse avaldamiseks kolm korda ja võttis aupaklikult vaikides õpetaja vastas istet.
Mokurai ütles: "Kui lööd käsi kokku, kuuled kahe käe kõla, näita mulle ühe käe kõla." Toyo kummardas ja lahkus oma kambrisse mõistatuse üle järele mõtlema. Aknast kuulis ta lõbunaiste* muusikat. "Käes," hüüatas ta ja hakkas mängima lõbunaiste muusikat.
Mokurai aga ütles: "Ei, see ei lähe! See ei ole ühe käe heli. Sul ei ole asi veel selge."
Arvates, et muusika võib teda segada, valis Toyo mõtlemiseks vaikse koha. Seal juhtus ta kuulma vee tilkumist. "Käes," mõtles Toyo. Kui ta õpetaja juurde ilmus, hakkas ta tilkuva vee heli jäljendama.
"Mis see on," imestas Mokurai. "See on ju tilkuva vee heli, aga mitte ühe käe heli. Proovi veel kord."
Asjatult mõtles Toyo, ta kuulis tuule sosinat, kuid ka see lükati tagasi, samuti ka öökulli hõiget ja rohutirtsude hääl. Üle kümne korra külastas Toyo Mokuraid, kuid kõik helid, mida ta pakkus, olid valed.
Peaaegu aasta juurdles ta selle üle, milline võiks olla ühe käe heli. Lõpuks sisenes ta tõelisse mõtlusesse ja tõusis kõrgemale kõikidest helidest. Hiljem ta seletas, et lõpuks ei suutnud ta enam mitte ühtegi heli meenutada ja nii jõudis ta hääletu helini.
Toyo oli mõistnud ühe käe heli.

*geishade

Shoyen Shaku, esimene Ameerikasse jõudnud mõtlusõpetaja, ütles: "Mu süda põleb kui tules, aga silmad on külmad kui jahtunud tuhk." Ta koostas enda jaoks järgmised juhised ja pidas neist kinni kogu elu:
Hommikul enne riietumist, süüta lõhnarohi ja mõtlusta. Maga alati kindlal ajal. Söö korrapäraste vaheaegade tagant. Söö mõõdukalt, mitte kunagi küllastumiseni. Külalise juuresolekul säilita sama hoiak, mis üksi olles. Üksi olles ole samasugune nagu külalist vastu võttes.
Jälgi, mida sa räägid ja mida tahes sa ütled, seda tee.
Kui on vaja tegutseda, siis ära viivita, kuid mõtle enne kaks korda järele.
Ära kahetse minevikku. Vaata tulevikku! Võta omaks kangelase kartmatus ja lapse armastav süda.
Puhkama heites maga nii nagu oleks see sinu viimane uni. Ärgates jäta kohe voodi nagu heidaksid kõrvale vana kingapaari.

Kui Eshun, Buddha nunn, oli üle kuuekümne aasta vana ja siit ilmast lahkumas, palus ta munkadel õuele kuhjata puuriit. Kui ta oli matuseriidal istet võtnud, lasi ta selle süüdata.
"Kas seal on palav?" küsis üks munk.
"Ainult sinusugune rumal võib sellise asja pärast muret tunda," vastas Eshun.

Talumees palus tendai-kooli vaimulikul lugeda pühakirja oma hiljuti surnud naise heaks. Kui lugemine oli lõppenud, küsis talumees: "Kas sa usud, et minu naisel oli sellest kasu?"
"Mitte ainult sinu naisel, vaid kõik olendid saavad pühakirja lugemisest kasu," vastas vaimulik.
"Sa ütlesid, et kõik olendid saavad kasu," lausus talumees, "aga kui minu naine on nõrk, siis võivad teised temast ette jõuda ja kogu kasu endale võtta. Ole hea, loe veel ainult tema jaoks."
Vaimulik seletas talumehele, et buddhalase eesmärgiks on pakkuda õnnistust ja hüve kõikidele elavatele olenditele.
"See on tore õpetus," kiitis talumees, "kuid palun, tee siiski üks erand. Minu naaber on minu vastu väga häbematu, jäta vähemalt tema välja."

Hakuin'i õpilane Suiwo oli hea õpetaja. Kord, suvise mõtlusaja lõpul tuli tema juurde õpilane ühelt lõunapoolselt saarelt. Suiwo andis talle ülesandeks kuulata ühe käe heli. Õpilane maadles selle mõistatusega kolm aastat, kuid ei suutnud lahendada. Ühel õhtul tuli ta nuttes Suiwo juurde ja ütles: "Ma pean häbiga tagasi minema, kuna ei suuda mõistatust lahendada."
"Oota veel nädal ja mõtlusta pidevalt," soovitas Suiwo. Kuid ka nädalaga ei jõudnud õpilane lahenduseni. Suiwo soovitas veel nädala proovida. Õpilane kuuletus, kuid jällegi tulemuseta.
Lootuse kaotanud õpilane palus end vabaks lasta, kuid Suiwo nõudis veel viiepäevast mõtlust. Kui ka need viis päeva ei andnud tulemust, nõudis ta veel kolme päeva mõtlust, öeldes: "Mõtlusta veel kolm päeva, kui sa ka nüüd ei jõua Virgumiseni, siis on sul parem endale lõpp teha."
Teisel päeval leidis õpilane Virgumise.

Igal rändaval Buddha mungal oli õigus peavarjule, kui ta võitis väitluses mõne kloostris elava munga. Kui aga kaotas, siis pidi ta lahkuma.
Ühes Jaapani põhjaosas asuvas kloostris elasid kaks venda. Vanem vend oli väga õpetatud, noorem aga juhm ja veel ühe silmaga. Kord saabus sinna kloostrisse üks rändav munk, kes kutsus neid ülima Õpetuse üle väitlema. Vanem vend oli väga väsinud ja käskis minna nooremal. Enne aga hoiatas: "Nõua vaikivat väitlust."
Noorem vend ja võõras läksid pühamusse ja võtsid istet, mõne aja pärast tuli võõras munk vanema venna juurde ja tunnistas end võidetuks. Vanem vend palus jutustada väitlusest.
Võõras hakkas seletama: "Alguses tõstsin ühe sõrme, näidates sellega Virgumise saavutanud Buddhat. Tema aga tõstis kaks sõrme, märkides nõnda Buddhat ja Tema Õpetust. Mina tõstsin omakorda kolm sõrme, tähistades Buddhat, Tema Õpetust ja Järgijaid, kes elavad puhast elu. Tema aga raputas minu näo ees kokkupigistatud kämmalt, näidates, et kõik lähtuvad ühest ja samast Tõe-mõistmisest. Nii ta võitiski.
Olles jutustuse lõpetanud, rändur lahkus.
Veidi hiljem sisenes noorem vend ja küsis: "Kuhu see tegelane läks?" "Sa võitsid teda väitluses," vastas vanem vend. "Mis, võitsin?" imestas noorem vend. "Tahtsin teda läbi kolkida."
"Räägi mulle, kuidas see oli," käskis vanem vend. "Nagu ta mind nägi, nii ajas ühe sõrme püsti, näidates, et mul on üks silm. Kuna ta oli külaline, siis tõstsin mina kaks sõrme, õnnitledes teda selle puhul, et tal on kaks silma. Tema aga ajas kolm sõrme püsti, viidates sellele, et meil on kahe peale vaid kolm silma. Tõstsin rusika, et talle äiata, aga tema pani jooksu."

Kui Bankei oli surnud, ütles templi läheduses elav pime mees oma sõbrale: "Kuna olen pime, siis ei näe ma inimeste nägusid ja pean nende iseloomu üle otsustama hääle järgi." "Kui ma kuulen, et keegi õnnitleb, siis kuulen alati ka kadeduse nooti. Kui aga avaldatakse õnnetuse puhul kaastunnet, siis on hääles salajane rahulolu." Bankeil oli aga kõigi meie kohtumiste ajal täiesti siiras hääle. Kui ta õnnitles, oli tema hääles vaid rõõm teise õnne üle. Kui ta avaldas kaastunnet, oli tema hääles vaid kurbus teist tabanud õnnetuse üle."

Daiju külastas õpetaja Baso't Hiinas. Baso küsis: "Mida sa otsid?" "Virgumist," vastas Daiju. "Sul on ju oma aarete maja," vastas Baso. "Miks otsid seda väljastpoolt?"
Daiju vastas küsimusega: "Kus asub minu aarete maja?" Selle peale õpetaja nentis: "See, mida sa küsid, ongi sinu aarete maja."
Daiju leidiski oma aarete maja. Hiljem soovitas ta alati oma sõpradele: "Avage oma aarete maja ja kasutage seda."

Nunn Chiyono õppis Engaku Bukko juhatuse all mõtlust, kuid ei suutnud jõuda mõtluse viljadeni. Ühel õhtul kandis ta vanas bambusega kokkuseotud ämbris vett. Bambusvits katkes, pangel tuli põhi alt ära ja samal hetkel Chiyono vabanes. Selle hetke mälestuseks kirjutas ta luuletuse:

Meie ajastu suur mõtlusõpetaja Keichu oli Kyotos Tofuku pühakoja pea. Kord külastas teda Kyoto linnapea. Teener tõi õpetajale nimekaardi, millele oli kirjutatud: "Kitagaki, Kyoto linnapea."
"Mul ei ole temaga mingit pistmist," ütles õpetaja. Teener viis kaardi vabanduse saatel tagasi. Linnapea aga ütles: "See oli minu viga. Ta võttis pliiatsi ja kriipsutas maha sõnad: Kyoto linnapea. Kui teener läks nimekaardiga uuesti, vaatas õpetaja kaarti ja hüüdis: "Aa, see on Kitagaki, teda tahan ma küll näha."

Turuplatsil jalutades kuulis Banzan lihuniku ja ostja vahelist vestlust. "Anna mulle kõige parem lihatükk, mis sul on," ütles ostja.
"Kõik minu lihatükid on kõige paremad, sa ei leia siit ainsatki, mis ei oleks kõige parem," vastas lihunik.
Neid sõnu kuuldes saavutas Banzan Virgumise.

Üks suurtsugu härrasmees palus mõtlusõpetajat Takuani soovitada talle mingit moodust aja veetmiseks. Oma ametiruumides istudes ja teiste auavaldusi vastu võttes tundusid päevad talle kole pikas. Takuan kirjutas paberile kaheksa hiina kirjamärki ja ulatas need mehele:

Mokusen Hiki elas Tamba maakonnas ühes pühamus. Üks tema õpilastest kurtis talle oma naise kitsiduse üle. Mokusen läks sellele naisele külla ja näitas talle rusikas kätt. "Kujutle, et see käsi on kogu aeg selline, milliseks sa teda nimetaksid?"
"Vigaseks," vastas naine.
Mokusen avas naise ees oma peo ja ütles: "Kujutle, et käsi on kogu aeg selline, milliseks sa teda nüüd nimetaksid?"
"Teistmoodi vigaseks," vastas naine.
"Kui sa nii palju mõistad, siis oled sa hea naine," ütles Mokusen ja lahkus.
Pärast seda külaskäiku aitas naine oma mehel nii kulutada kui kokku hoida.

Inimesed ei näinud Mokugeni kunagi naeratamas. Kui tal saabus aeg lahkuda, ütles ta oma ustavatele õpilastele: "Olete minu juhendusel üle kümne aasta õppinud. Näidake mulle oma mõtlust. Kes teeb seda kõige ilmekamalt, saab endale minu rüü ja kausi."
Õpilased vaatasid Mokugeni karmi nägu ja vaikisid. Õpilane Encho, kes oli õpetajaga koos elanud kõige pikemat aega, nihkus voodiserval lähemale ja lükkas ravimitassi mõne tolli võrra edasi.
Õpetaja nägu muutus veelgi karmimaks. "On see kõik, mida sa oled mõistnud?" küsis ta.
Encho sirutas käe välja ja lükkas tassi tema esialgsele kohale tagasi. Õpetaja naeratas ja ütles: "Sa võrukael oled koos minuga kümme aastat tööd teinud ja pole veel mind tervenisti näinud. Võta rüü ja kauss, nad kuuluvad sulle."

Mõtlusõpilased elavad oma õpetajate juures vähemalt kümme aastat, enne kui julgevad hakata teisi õpetama. Tenno, kelle õpipoisi aeg oli möödas, külastas kord Nan-in'i. Päev juhtus olema vihmane ning Tenno kandis puusandaale ja vihmavarju. Peale tervitamist ütles Nan-in: "Oletan, et jätsid oma sandaalid eeskotta. Tahaksin teada, kas sinu vihmavari on sandaalidest vasakul või paremal?"
Tenno oli hämmeldunud ega osanud mitte midagi vastata. Ta mõistis, et ei suuda veel iga hetk oma mõtlust kaasas kanda. Temast sai Nan-in'i õpilane ja ta õppis veel kuus aastat, et omandada iga hetke mõtlust.

Subhuuti oli Buddha õpilane. Ta oli võimeline mõistma tühjuse tarkust, et mitte miski ei asu väljaspool põhjust-tagajärje suhteid. Ühel päeval istus Subhuuti tühjuse ülevas meeleolus puu all ja tema peale hakkas sadama õisi.
"Me kiidame sind sinu jutluse eest tühjusest," sosistasid jumalad.
"Aga ma ei ole tühjusest rääkinud," vastas Subhuuti.
"Sina ei ole tühjusest rääkinud, meie ei ole tühjusest kuulnud, see on tõeline tühjus," vastasid jumalad.
Ja õisi sadas Subhuuti peale nagu vihma.

Tetsugen, Buddhismi austaja, otsustas trükis välja anda pühakirjad, mis seni olid kättesaadavad vaid hiina keeles. Raamatud pidi trükitama puutahvlitele ja kokku seitse tuhat. Tetsugen hakkas selle jaoks raha koguma. Vaid vähesed annetasid kuldrahasid, enamus andis vaid peenraha. Siiski oli Tetsugenil kümne aasta pärast vajalik rahasumma olemas. Samal ajal tõusis Uji jõgi üle kallaste ja uputas inimeste põllud, algas nälg. Tetsugen kulutas kogutud raha inimestele söögi ostmiseks. Kui inimesed olid päästetud, hakkas ta uuesti annetusi koguma.
Mõni aasta hiljem puhkes taud ja Tetsugen kulutas kogu raha inimeste päästmiseks.
Ta alustas kolmandat korda raha kogumist ja kahekümne aasta pärast oli tal vajalik summa koos. Nüüd asus ta raamatute trükkimisele. Trükkimiseks kasutatud puutahvleid võib veel praegugi näha Obaku kloostris.
Jaapanlased jutustavad oma lastele, et Tetsugen valmistas kolm pühakirjade kogumikku, neist esimest ja teist, nähtamatut, peetakse tähtsamaks kui kolmandat.

Gisho pühitseti kümne aastaselt nunnaks ja ta sai täpselt samasuguse hariduse nagu noored mungad. Kui ta sai kuueteistkümne aastaseks, hakkas ta ühe mõtlusõpetaja juurest teise juurde käima, ning sai kõigilt juhendust.
Kolm aastat õppis ta Unzan'i juures, kuus aastat Gukei juures, aga selgust ei saanud. Lõpuks läks ta Inzan'i juurde. Inzan ei teinud talle tema soo pärast mingeid erandeid. Ta tõreles temaga nagu äikesetorm ja jagas talle hoope sisemise loomuse äratamiseks.
Gisho jäi Inzan'i juurde kolmeteistkümneks aastakse ja leidis selle, mida oli otsinud. Inzan kirjutas tema auks luuletuse:

Kui Gisho oli Virgumise leidnud, läks ta Banshu maakonda, kus asutas oma mõtluskloostri ja jagas seal õpetusi kahesajale nunnale, kuni lõpuks ühel augustikuul suri.

Õpetaja Soyen Shaku lahkus sellest maailmast kuuekümne ühe aastasena. Lõpetanud oma elutöö, jättis ta järeltulijatele suure õpetuse, rikkama kui enamuse mõtlusõpetajate oma. Tema õpilastel oli avaks südasuvel keskpäeval veidi magada. Õpetaja vaatas sellele läbi sõrmede, ise aga ei raatsinud ta päeval minutitki magada.
Juba kaheteistkümne aastaselt uuris ta tendai-kooli filosoofilisi seisukohti. Ühel suvisel päeval oli olnud nii palav, et väike Soyen õpetaja äraolekul jalad välja sirutas ja magama jäi. Mõned tunnid hiljem kuulis ta õpetajat sisenemas, aga oli juba hilja tõusta ja nii ta jäigi lamama, jalad ukseava ees.
"Andestust, andestust," sosistas õpetaja, astudes ettevaatlikult üle tema keha. Pärast seda ei teinud Soyen enam kunagi lõunauinakut.

Soyen Shaku õpilane jutustas, et kooliõpetajal oli kombeks iga päev lõunauinakut teha. Kui me küsisime, miks ta nii teeb, siis ta vastas, et käib unemaal vanasid tarkasid kohtamas, nagu seda oli teinud ka Khungfutsi. Kui Khungfutsi magas, kohtas ta unemaal vanasid tarkasid ja pärast jutustas neist järgijatele.
Ühel päeval oli kohutavalt palav ja õpilased uinusid. Koolmeister hakkas meiega tõrelema. Meie aga seletasime: "Läksime unemaale vanasid tarkasid kohtama, nagu seda tegi ka Khungfutsi!"
"Ja mida need vanad targad siis teile jutustasid?" küsis koolmeister.
Üks meie hulgast vastas: "Me läksime unemaale ja kohtasime vanasid tarkasid ning küsisime neilt, kas meie koolmeister käib igal pealelõunal nende juures? Nemad vastasid, et ei ole teda kunagi näinud."

Joshu alustas mõtluse õppimist kuuekümne aastaselt ja jätkas õppimist kuni ta sai kaheksakümne aastaseks, siis hakkas ta mõtlust mõistma. Kaheksakümne aastaselt hakkas ta teisi õpetama, ja tegi seda kuni saja kahekümnenda eluaastani.
Kord küsis üks õpilane temalt: "Kui mul mitte midagi mõttes ei ole, mida ma pean siis tegema?"
Joshu vastas: "Siis viska see välja."
"Aga kui mul ei ole midagi, kuidas saan seda siis välja visata?" jätkas küsitleja.
"Noh," ütles Joshu, "siis pea vastu."

Kui Mamiya, kellest hiljem sai tuntud vaimulik, läks õpetaja juurde isiklikku juhatust saama, kästi tal seletada ühe käe kõla. Mamiya süvenes mõistatusse, õpetaja aga ütles talle: "Sa ei tööta küllalt pingsalt, oled end liialt sidunud toidu, jõukuse, asjade ja heliga. Sul oleks parem surra, see lahendaks sinu mõistatuse."
Järgmisel korral, kui Mamiya õpetaja juurde tuli, küsis too jälle, mis tal ühe käe kõla kohta öelda on. Mamiya langes selle peale nagu surnu maha.
"Sa oled tõepoolest surnud," märkis õpetaja, "aga kuidas jääb ühe käe kõlaga?"
"Seda ei ole ma veel lahendanud," vastas Mamiya.
"Surnud mehed ei räägi, kasi välja," ütles õpetaja.

Tosui oli omal ajal tuntud mõtlusõpetaja. Ta oli elanud erinevates kloostrites ja õpetanud mitmetes maakondades. Ühte kloostrisse kogunes nii palju õpilasi, et Tosui andis tõotuse loobuda õpetamisest. Õpilastel aga soovitas laiali minna, kuhu iganes keegi soovib.
Kolm aastat hiljem leidis üks tema õpilastest ta koos mõne kerjusega Kyotos silla all elamas. Õpilane anus Tosuid, et too teda õpetaks.
"Kui suudad kaks päeva elada nii nagu mina, siis õpetan," vastas Tosui.
Õpilane riietus kerjuseks ja veetis terve päeva koos Tosuiga. Järgmisel päeval suri üks kerjus. Tosui kandis koos õpilasega tema surnukeha silla alt välja ja mattis mäenõlvakule. Peale seda pöördusid nad silla alla tagasi. Tosui magas terve ülejäänud öö õiglase und, õpilane aga ei saanud sõba silmale. Hommikul ütles Tosui: "Täna ei pea me sööki kerjama, meie surnud sõber on meile üht-teist jätnud." Õpilane ei suutnud suutäitki süüa.
"Ma ju ütlesin sulle, et sa ei suuda elada nii nagu mina," möönis Tosui. "Mine siit minema ja ära mind enam tüüta.

Ühel õhtul, kui Shichiri Kojun pühakirja luges, tuli sisse terava mõõgaga varas ja nõudis: "Raha või elu".
Shichiri ütles talle: "Ära mind sega, raha leiad sa sahtlist," ning jätkas lugemist.
Veidi aja pärast tõstis ta pea ja ütles: "Ära sa kõike võta, mul on tarvis homme mõned maksud maksta." Varas korjas enamuse rahast kokku ja hakkas ära minema.
"Täna inimest, kui sa kingituse said!" ütles Shichiri. Mees tänas ja laskis jalga.
Mõne päev pärast püüti varas kinni ja muude kuritegude seas tunnistas ta üles ka varguse Shichiri juures. Kui Shichiri tunnistajaks kutsuti, ütles ta: "See mees ei ole varas, vähemalt selles, mis minusse puutub. Ma kinkisin talle raha ja ta tänas mind selle eest."
Vanglakaristuse kandmist tuli mees Shichiri juurde ja hakkas tema õpilaseks.

Kuigi Bankeil olid mõtluseks eraldumise nädalad, saabus õpilasi mitmest Jaapani osast. Ühe sellise kokkutuleku ajal tabati üks õpilastest varguselt. Sellest teatati Bankeile ja nõuti, et ta süüdlase minema ajaks. Bankei aga eiras seda nõudmist. Mõni aeg hiljem tabati sama õpilane uuesti vargusel ja jällegi ei hoolinud Bankei sellest. See vihastas teisi õpilasi. Nad koostasid kirjaliku nõudmise varga minemaajamise kohta, ähvardades vastasel korral ise lahkuda.
Lugenud märgukirja läbi, kutsus Bankei kõik õpilased kokku. "Te olete targad vennad," ütles ta neile, "te teate, mis on õige ja mis ei ole õige. Te võite minna mujale õppima, kui tahate. See vaene vend aga ei tea isegi, mis on hea, mis on halb. Kes teda veel õpetab kui mitte mina. Ta jääb minu juurde ka siis, kui te kõik lahkute."
Pisarad voolasid mööda varga nägu ja kogu varastamise kihk oli kadunud.

Kamakura ajastul õppis Shinkan kuus aastat tendai'd, seejärel seitse aastat mõtlust. Siis läks ta Hiinasse ja töötas veel kolmteist aastat mõtluse kallal. Kui ta Jaapanisse tagasi tuli, soovisid paljud temaga vestelda ja esitasid talle ebaselgeid küsimusi. Shinkan võttis harva külastajaid vaistu ja veel harvemini vastas nende küsimustele. Ühel päeval ütles üks viiekümne aastane Virgumist õppiv mees Shinkan'ile: "Olen uurinud tendai-kooli mõttetarkust juba väikese poisina, aga ühte asja ma ei mõista. Tendai väidab, et isegi rohi ja puud leiavad Valgustuse. See tundub mulle veider."
"Mis kasu on arutada rohu ja puude Valgustumist?" vastas Shinkan. "Küsimus on selles, millal sa ise nii kaugele jõuad. Kas sa sellele oled kunagi mõelnud?"
"Nii ei ole ma seda asja kunagi mõelnud," imestas vana mees.
"Siis mine koju ja mõtle järele!" lõpetas Shinkan.

Gessen oli kunstnikust munk. Enne pildi või maali alustamist nõudis ta raha ette ja ta hindas oma töid väga kõrgelt. Teda tunti "Kitsi Kunstniku" nime all.
Kord tellis lõbutüdruk temalt maali. "Kui palju sa maksta saad?" uuris temalt Gessen.
Tüdruk vastas: "Niipalju kui nõuad, aga ma tahan, et sa teeksid töö minu juuresolekul."
Ühel päeval kutsus lits Gesseni enda juurde, ta andis sel päeval parajasti pidusöögi oma isanda auks. Gessen näitas maalimisel üles suurt osavust. Kui töö valmis sai, nõudis ta selle eest nii kõrget hinda, millist ta ei olnud veel kunagi nõudnud. Ta sai oma tasu.
Peale maksmist pöördus lits oma isanda poole: "Raha on kõik, mida see munk tahab. Tema maalid on toredad, aga meel räpane, raha on selle ära määrinud. Sellisest räpasest meelest sündinud pilti ei sobi vaadata, kui ainult minu alusseelikul."
Võtnud seeliku seljast, palus ta teise pildi sellele maalida. "Kui palju sa maksad?" küsis Gessen. Nii palju kui soovid," vastas tüdruk. Gessen nimetas nii suure summa, kui tal pähe tuli, maalis pildi, sai tasu ja lahkus. Hiljem selgus, et Gessenil oli raha soovimiseks põhjust. Tema kodumaad külastas tihti laastav nälg. Rikkad ei aidanud vaeseid ja sellepärast kogus Gessen kellegi teadmata salajasse lattu õnnetuse puhuks vilja.
Tee tema külast pühapaika oli väga vilets, paljud rändurid pidid seda teed mööda liikudes taluma suuri kannatusi. Gessen lootis ehitada parema tee.
Tema õpetaja oli surnud, suutmata täita oma unistust - ehitada pühamu. Gessen tahtis tema eest pühakoja ehitamise lõpule viia.
Kui Gessen oli oma kolm soovi täide viinud, viskas ta oma pintslid ja värvid minema, läks mägedesse, ja ei maalinud enam kunagi.

Senno Rikyu, tee-riituse õpetaja soovis riputada samba külge lillekorvi. Ta palus puusepa endale appi ning juhatas meest tõstmaks korvi kord kõrgemale, kord vasakule, kuni lõpuks leidis õige punkti. "See koht on sobiv," ütles ta lõpuks.
Puusepp märkis koha salaja ära ja et õpetajat proovile panna, teeskles, et on koha unustanud. "Oli see õige koht, või oli see," küsis ta mitu korda, osutades samba erinevatele kohtadele. Aga tee-riituse õpetaja kohataju oli niivõrd täpne, et ta ei kiitnud korvi asukohta enne, kui puusepp oli selle salaja märgitud kohale tagasi pannud.

Nunn, kes Virgumist püüdles, tegi Buddha kuju ja kattis selle lehtkullaga. Kuhu ta iganes läks, igal pool oli tal kuldne Buddha kaasas.
Aastad möödusid. Ikka oma Buddhat kaasas kandes asus ta elama väikesesse kirikusse, kus oli palju Buddhasid ja igaüks neist asus oma orvas. Nunn tahtis oma kuldse Buddha ees lõhnarohtu suitsutada, aga ta ei tahtnud, et lõhn leviks ka teisteni. Suits tahmas tema Buddha nina ära ja muutis ta eriti inetuks.

Buddha nunn nimega Ryonen sündis 1797. aastal. Ta oli kuulsa jaapani sõdalase Shingen'i lapselaps. Tema luuletamisoskus ja kütkestav ilu tõid ta seitsmeteistkümne aastaselt kuninganna õukonda seltsinaiseks. Juba nii noorena ennustati talle suurt tulevikku. Ootamatult suri armastatud kuninganna ja Ryoneni lootusrikkad unistused purunesid. Ta jõudis maailma ebapüsivuse tunnetamiseni ja siis tekkis temas soov õppida mõtlust.
Sugulased ei olnud sellega nõus ja nõudsid, et ta abielluks. Kui talle lubati, et peale kolmanda lapse sündi võib ta nunnaks hakata, siis ta nõustus. Veel enne, kui ta sai kahekümne viie aastaseks, oli tingimus täidetud ja ei mees ega sugulased ei suutnud teda tagasi hoida. Ta ajas pea paljaks, võttis nimeks Ryonen, mis tähendab "Selge Kutsumus" ja asus palverännakule. Ta jõudis Edo linna ja palus Tetsugyu't, et too teda õpetama hakkaks. Aga õpetaja heitis talle vaid ühe pilgu ja keeldus, sest naine oli liiga ilus. Ryonen läks teise õpetaja juurde, kuid too keeldus samal põhjusel, öeldes, et ilu toob ainult häda. Ryonen võttis kuuma raua ja surus selle vastu nägu, hävitades hetkega oma ilu. Peale seda soostus Hakuo teda õpetama.
Selle sündmuse mälestuseks kirjutas Ryonen väikese peegli tagaküljele luuletuse:

Bankei kloostri munk Dairyo otsustas oma vana õpetaja eest hoolt kanda ja anda talle ainult värsket miso't - pastat sojaubadest, nisust ja pärmist, mis kiiresti hapneb. Bankei märkas, et talle antakse paremat miso't kui teistele ja küsis: "Kes täna kokk on?"
Dairyo saadeti tema juurde. Ta seletas Bankeile, et arvestades õpetaja iga ja väärikust, peaks ta sööma ainult värsket miso't. Bankei kuulas ta ära ja ütles: "Sa arvad, et ma ei peaks üldse sööma?" Nende sõnadega lahkus ta oma tuppa ja lukustas ukse. Dairyo istus ukse taha maha ja paljus, et õpetaja talle andestaks. Bankei ei vastanud. Seitse päeva istusid Dairyo ja Bankei teine teisel pool ust. Lõpuks hüüdis üks õpilastest Bankeile: "Sinul ei ole ehk midagi häda, aga see noor õpilane peab sööma, ta ei saa igavesti söömata olla."
Nende sõnade peale avas Bankei ukse, ta muigas ja ütles: Dairyo'le: "Nõuan endale samasugust toitu, nagu saavad minu järgijad. Kui sinust saab õpetaja, siis pea seda meeles."

Buddihistliku filosoofia kooli üliõpilane Tendai tuli Gasan'i juurde mõtlust õppima. Kui ta mõne aasta pärast valmistus lahkuma, hoiatas teda Gasan: "Tõe uurimine vaatluste teel on kasulik viis jutluseaine kogumiseks. Aga pea meeles, et ilma pideva mõtluseta võib sinu tõe valgus kustuda."

Kui Seisetsu oli Kamakuras õpetaja, vajas ta suuremaid ruumisid, sest senised õppetoad olid väikseks jäänud. Kaupmees Umezu Seibei otsustas annetada viissada kuldraha avarama kooli ehitamiseks. Ta tõi selle raha õpetajale.
Seisetsu ütles: "Hüva, ma võtan vastu."
Umezu andis Seisetsule rahakoti, kuid ei jäänud rahule õpetaja käitumisega. Kolmest mündist piisab, et terve aasta elada, õpetaja sai viissada ja ei tänanudki.
"Selles kotis on viissada kuldraha," vihjas ta.
"Seda sa mulle enne juba mainisid," ütles õpetaja.
"Kuigi olen jõukas kaupmees, on see suur raha."
"Kas sa tahad minult selle eest tänu või?" imestas õpetaja.
"Tänama peaksid sa küll," ütles kaupmees.
"Miks mina, annetaja peab tänulik olema."

Ikkyu, kuulus ashika-ajastu mõtlusõpetaja, oli kuninga poeg. Kui ta veel noor oli, lahkus ta lossist ja läks kloostrisse mõtlust õppima. Kui ta ema suri, jättis ta pojale kirja:
"Ikkyu, olen selles elus oma töö lõpetanud ja pöördun tagasi Igavikku. Soovin, et sinust tuleks hea õpilane ja et sa mõistaksid Buddha olemust. Siis sa saad teada, kas ma olen põrgus, kas ma olen sinuga või mitte.
Kui sinust saab mees, kes mõistab, et Buddha ja ta järgija Boodhidharma on tema enda teenrid, võid sa lõpetada õppimise ja töötada inimeste heaks. Buddha jutlustas nelikümmend aastat, ega pidanud kogu selle aja jooksul vajalikuks kõneleda.

Sõdur Taiko, kes elas Jaapanis enne Tokugawa ajastut, õppis teerituaali Sen no Rikyu juures, kes õpetas seda rahulikkuse ja tähelepanelikkuse väljendamise kaunist kunsti.
Taiko teener, sõdur Kato, tõlgendas oma isanda teerituaali vaimustust kui hoolimatust riigiasjade vastu ja otsustas Sen no Rikyu tappa. Ta oli kutsutud teed jooma ja ta otsustas rituaalmeistrile väljakutse esitada.
Meister, kes oli väga osav oma kunstis, nägi sõduri pilgus tema kavatsust ja palus Kato'l oma mõõk ukse taha jätta, enne kui sisse astub ja rituaali alustab, seletades, et teerituaal on tõelise rahu väljendamine. Kato ei kuulanud seda. "Ma olen sõdur," ütles ta. "Minu mõõk on alati koos minuga. Teerituaal või mitte, mina olen koos oma mõõgaga."
"Väga hea. Too oma mõõk sisse ja joome veidike teed," vastas Sen no Rikyu.
Pott kees hõõguvatel sütel. Äkki tõukas Sen no Rikyu selle kummuli. Sisisev aur täitis kogu toa suitsu ja tahmaga. Ehmatunud sõdur jooksis välja.
Rituaalmeister vabandas: "Mul juhtus äpardus. Tule tagasi ja võta teed. Sinu tahmane mõõk on minu käes, ma pesen selle puhtaks ja annan sulle tagasi."
Sellises ohtlikus olukorras sõdur mõistis, et ta ei suuda rituaalmeistrit tappa ja ta loobus sellest mõttest.

Just enne Ninakawa surma külastas teda mõtlusõpetaja Ikkyu.
"Kas ma võin sind kohale juhatada?" küsis Ikkyu.
Ninakawa vastas: "Üksinda ma siia tulin ja üksinda ka lähen. Kuidas sa saaksid mind aidata?"
Ikkyu vastas: "Kui sa mõtled, et sa tõesti tuled ja lähed, siis on see sinu kujutlus. Luba ma näitan sulle Teed, kus pole tulemist ega minemist."
Nende sõnadega oli Ikkyu väljendanud Teed nii selgelt, et Ninakawa naeratas ja suri.

Sõdur nimega Nobushiga tuli Hakuini juurde ja küsis: "Kas taevas ja põrgu on tõepoolest olemas?"
"Kes sa oled?" uuris Hakuin.
"Olen sõdur,*" vastas Nobushiga.
"Või sina oled sõdur!" imestas Hakuin. "Missugune valitseja tahaks sind oma ihukaitsjaks? Sinu nägu sarnaneb kerjuse omaga.
Nobushiga vihastas ja haaras mõõga järgi.
"Praegu avanevad põrguväravad," mainis Hakuin.
Sõdur pani mõõga tuppe ja kummardus õpetaja ees, tajudes tema ohjeldavat mõju.
"Nii avanevad taeva väravad," ütles Hakuin.

* samurai

Viitkümmet puuvillase riide rulli tassiv kaupmees peatus keskpäevase kuumuse tõttu varjualuses, kus seisis suur kivist Buddha. Palavuse tõttu jäi ta tukkuma. Kui ta ärkas, siis märkas, et tema kaup on kadunud. Ta teatas sellest otsekohe politseisse. Kohtulikku juurdlust alustas kohtunik nimega O-oka. Ta jõudis järeldusele, et kauba pidi varastama Buddha: "Tema peaks hoolt kandma inimeste heaolu eest, kuid ta on oma kohuse hooletusse jätnud, võtke ta kinni!"
Rahva ette ilmunud kohtunik noomis lärmavat rahvahulka: "Mis õigus on teil kohtutoas niimoodi lärmata? Teid ootab selle eest trahv ja vangla."
Inimesed kiirustasid vabandama.
"Ma peaksin teid kinni panema," ütles kohtunik, "kuid ma halastan teie peale, kui igaüks teist toob kolme päeva jooksul kohtusse rulli puuvillast riiet. Kes seda aga ei tee, see pannakse vangi."
Toodud riiderullidest tunnistas kaupmees ühe enda omaks. Nii leiti varas hõlpsasti üles. Kaupmees sai oma kauba kätte, ülejäänud riiderullid anti rahvale tagasi.

Üks Jaapani väeosa viibis õppustel. Mõned ohvitserid pidasid vajalikuks kasutada peakorterina Gasan'i kloostrit.
Gasan ütles kokale: "Söögu ohvitserid samasugust lihtsat toitu nagu meie. Lihtne toit aga vihastas sõjaväelasi, kes olid harjunud, et neisse suhtutakse suure austusega. Üks neist tuli Gasan'i juurde ja ütles: "Kelleks te meid peate? Me oleme sõdurid, kes ohverdavad oma elu kodumaa eest. Miks te meid vastavalt ei kohtle?"
Gasan vastas karmilt: "Kes meie teie arvates oleme? Me oleme inimsuse sõdurid ja meie sihiks on päästa kõik olendid."

Sõduri poeg Zenkai rändas Edo'sse ja astus seal kõrge ametniku teenistusse. Siis tekkis tal armulugu ametniku naisega, mis tuli ilmsiks ja ta oli sellepärast sunnitud koos naisega põgenema.
Hiljem said neist mõlemast vargad. Naine oli nii ahne, et muutus Zenkaile vastikuks. Naisest lõplikult lahku löönud, läks ta kaugesse Buzeni'i maakonda, kus temast sai hulkuv kerjus. Et oma minevikku heaks teha, otsustas ta elu jooksul mingi heateo teha. Ta teadis hädaohtlikku teelõiku rannakaljudel, seal oli mitu inimest surma ja paljud vigastada saanud. Ta otsustas läbi nende kaljude tunneli raiuda.
Päeval kerjas ta süüa, öösiti raius tunnelit. Kolmekümne aasta pärast oli tunnel 200 meetrit pikk, 2 meetrit kõrge ja 3 meetrit lai.
Kaks aastat enne seda, kui tunnel valmis pidi saama, sa tema poolt tapetud ametniku poeg, kes oli väga osav vehkleja, tema asukohast teada ja tuli isa elu eest kätte maksma.
"Annan sulle oma elu vabatahtlikult," ütles Zenkai, "ainult lase mul töö lõpetada. Sel päeval, mil tunnel valmis saab, võid mind tappa."
Kättemaksja oli nõus ja jäi seda päeva ootama. Kuud möödusid ja Zenkai muudkui jätkas töötamist. Teisel läks igavaks ja ta hakkas Zenkaid aitama. Kui ta oli aasta Zenkaid abistanud, hakkas ta tema tahet imetlema. Lõpuks sai tunnel valmis ja inimesed võisid seda kasutada.
"Nüüd võid mu pea maha lüüa," ütles Zenkai, "minu töö on tehtud."
"Kuidas saan ma oma õpetaja tappa?" küsis noormees pisarsilmi.

Kuningas Goyozi õppis Gudo juhatusel mõtlust. Kord külastas ta Gudo't ja küsis: "Õpetuse järgi on meel Buddha. On see õige?"
Gudo vastas: "Kui ütlen jah, siis arvad sa, et mõistad, ilma et tegelikult mõistaksid. Kui ütleksin ei, väidaksin vastu tõele, mida üpris paljud mõistavad."
Teisel korral küsis kuningas Gudo'lt: "Kuhu läheb valgustunud inimene peale surma?"
Gudo vastas: "Ma ei tea."
"Miks sa seda ei tea?"
"Sellepärast, et ma ei ole veel surnud," vastas Gudo. Edaspidi hoidus kuningas juurdlemast asjade üle, mida ta ei suutnud mõistusega haarata. Kord lõi Gudo käega vastu põrandat ja kuningas Valgustus äkiliselt.
Kuningas austas mõtlust ja vana Gudo't peale Valgustumist veelgi enam. Ta lubas Gudol isegi talve ajal lossis mütsi kanda. kui Gudo oli üle kaheksakümne aasta vana, jäi ta tihti keset loengut tukkuma. Sellistel kordadel läks kuningas tasakesi teise tuppa, et tema armastatud õpetaja saaks nautida puhkust, mida vananev keha vajas.

Kuulus Jaapani sõjamees nimega Nobunaga otsustas vaenlast rünnata, kuigi ta oli kümme korda vähem sõdureid kui vaenlasel. Ta oli veendunud, et võidab, kuid sõdurid kahtlesid. Teel peatus ta shinto-pühamus ja ütles oma sõduritele: "Peale siin pühamus palvetamist viskan ma mündi õhku. Kui kukub kull ülespoole, siis võidame, kui kiri, siis kaotame.
Nobunaga läks pühamusse ja palvetas. Väljudes viskas ta mündi õhku, tulemuseks oli kull. Sõdurite võitlustahe oli selline, et lahing võideti ilma suuremate raskustusteta.
"Keegi ei suuda saatuse tahet väärata," ütles teener peale lahingut Nobunagale.
"Tõepoolest mitte," vastas Nobunaga ja näitas kahest mündist kokku pandud raha, mille mõlemal küljel oli kull.

Ühel päeval õpetas Gasan oma järgijaid nii: "Neil, kes kõnelevad tapmise vastu, soovides säästa kõigi teadvusega olendite elu, on õigus. Õige on kaitsta isegi loomade ja putukate elu. Aga mida arvata isikutest, kes löövad aega surnuks, mida arvata neist, kes hävitavad jõukust, ja neist, kes hävitavad riigi majandust?"
Neid ei tohiks kahe silma vahele jätta. Veel enam, kuidas suhtuda tollesse, kes jutlustab ilma Valgustuseta?
Tema tapab Buddha Õpetust.

Kasanil paluti läbi viia ühe maahärra matused. Ta polnud kunagi varem härrasid ja ülikuid kohanud ja närvitses. Kui riitus algas, hakkas Kasan higistama. Riituselt naasnud, kogus ta oma õpilased kokku ja tunnistas, et ta ei ole veel küps õpetamiseks, sest ei suuda säilitada ühesugust hoiakut nii kuulsate hulgas kui eraku onnis.
Kasan astus ametist tagasi ja läks teise õpetaja juurde õpilaseks. Kaheksa aastat hiljem, olles jõudnud Valgustusele, pöördus ta oma õpilaste juurde tagasi.

Noor naine jäi haigeks ja oli suremas. "Armastan sind väga, ja ei taha sinu juurest lahkuda," ütles ta oma mehele. "Ära mine ühegi teise naise juurde, kui sa seda teed, siis tulen vaimuna tagasi ja põhjustan sulle lõputult hädasid!"
Peagi naine suri. Kolm kuud austas mees tema viimast soovi, siis aga kohtas teist naist, armus temasse ja nad otsustasid abielluda. Kohe peale kihlusi hakkas igal ööl mehele ilmuma vaim ja tegema etteheiteid lubaduse murdmise pärast. vaim teadis kõike ja ta rääkis kõigest, mis oli toimunud mehe ja tema uue kallima vahel. Alati kui mees pruudile kingituse tegi, oskas vaim seda kirjeldada. Ta kordas isegi nendevahelisi vestlusi. See kõik piinas meest nii, et ta ei saanud enam magada.
Keegi soovitas tal rääkida sellest mõtlusõpetajale. Mees läkski meeleheites abi otsima.
Õpetaja seletas mehele: "Sinu endine naine hakkas vaimuks ja teab kõike, mis toimub sinu ja sinu uue kallima vahel. Ta peab olema väga tark vaim. Kui ta järgmisel korral tuleb, katsu temaga kokkuleppele saada. Ütle, et imetled tema tarkust ja katkestad kihluse, kui ta vastab ühele sinu küsimusele."
"Missuguse küsimuse ma pean esitama?" küsis mees.
Õpetaja vastas: "Võta suur peotäis ube ja küsi temalt, mitu uba sul peos on. Kui ta ei oska vastata, siis tea, et ta on vaid sinu kujutluse vili ega häiri sind enam."
Kui järgmisel ööl vaim ilmus, hakkas mees teda meelitama. "Tõepoolest, ma tean kõik," vastas vaim, "tean isegi seda, et sa käisid mõtlusõpetaja juures."
"Kuna sa nii palju tead, siis ütle, mitu uba mul peos on," küsis mees.
Aga vaimu, kes oleks küsimusele vastata võinud, ei olnud enam olemas.

Yamaoka Tesshu oli kuninga koduõpetaja. Ta oli ka vehklemisõpetaja ja tark mõtluse harjutaja. Tema kodu oli hulkurite peatuspaigaks. Ta oli ainult üks ülikond, sest tänu hulkuritele oli ta kogu aeg vaene. Nähes õpetaja kulunud riideid, andis kuningas talle raha uute riiete ostmiseks. Järgmisel korral aga ilmus õpetaja jällegi vanades riietes.
"Kus uued riided on?" küsis kuningas.
"Andsin riided Tema Kõrguse lastele," vastas õpetaja.

Tänapäeval kõneldakse rohkesti mõttetusi õpetajate ja nende õpilaste kohta, ja ka sellest, kuidas lemmikõpilased pärisid õpetajalt tema teadmised.
Loomulikult peaks mõtlust edasi antama nii - südamest südamesse ja minevikus seda tõepoolest nii tehtigi. Ja kui õpetus vastu võetud, vaikiti sellest isegi paari aastakümne jooksul. Ja alles siis kui keegi oma vajaduse tõttu avastas tõelise õpetaja, selgus, et õpetus on levinud. Mitte kunagi ja mitte mingitel tingimustel ei kuulutanud õpetaja: "Olen selle ja selle järeltulija."
Selline väide oleks tõestanud vaid vastupidist.
Mõtlusõpetajal Mu-nan'il oli ainult üks järeltulija. Tema nimi oli Shoju. Kui Shoju oli oma mõtlusõpingud lõpetanud, kutsus Mu-nan ta oma tuppa. "Hakkan vanaks jääma," ütles ta "ja niipalju kui mina tean, oled sina ainuke, kes Õpetust edasi kannab. Siin on raamat, mida on seitsme põlve jooksul õpetajalt õpilasele edasi antud. Ka mina olen siia üht-teist lisanud oma tarkusest. See raamat on väga väärtuslik, ma annan ta sulle sinu järeltulija tee tähiseks."
"Kui see raamat on nii tähtis, siis hoia seda parem ise," vastas Shoju. "Mina sain sinult mõtluse ilma kirjasõnata ja olen sellega rahul."
"Ma tean seda," ütles Mu-nan, "kuid seda tööd on seitse põlve edasi antud, hoia seda kui õpetuse saamise mälestust." Nende jutuajamine toimus kolde ees. Hetkel, mil raamat puutus Shoju kätt, võttis ta selle ja heitis koldesse. Mu-nan, kes ei olnud kunagi vihastanud, karjus raevunult: "Mida sa teed!"
Shoju aga vastas: "Mida sa räägid!"

Peale seda, kui Kakua kuningat külastas, kadus ta ära ja keegi ei teadnud, mis temas sai. Ta oli esimene jaapanlane, kes Hiinas mõtlust õppis, kuna ta aga sellest mitte mingit tunnust ei andnud peale ühe noodi, siis ei mäletata teda kui mõtluse kodumaale toojat.
Kakua külastas Hiinat ja võttis Tõe Õpetuse omaks. Hiinas viibides ta ei reisinud, vaid viibis kogu aeg sügavas mõtluses mäestiku väheasustatud osas. Kui inimesed teda nägid ja palusid jutlustada, siis ütles ta mõne sõna ja eemaldus.
Kui ta Jaapanisse naasis, kuulis temast kuningas ja palus, et Kakua teda külastaks ning hariks nii teda kui tema alamaid mõtluses. Kakua seisis vaikides kuninga ees, siis tõi ta oma rüü voltide vahelt nähtavale vilepille ja puhus ühe lühikese noodi.
Peale seda ta kummardas viisakalt ja lahkus.

Mingite asjaolude tõttu viibis ühel päeval mõtlusõpetaja ja tema külaliste lõunasöök. Kiirustav kokk läks kõvera noaga aeda ja lõikas seal rohelisi aedvilja-pealseid, hakkis need peeneks ja keetis supiks, aimamata, et oli koos rohelisega ka tüki ussi kaasa haaranud.
Õpetaja ja tema õpilased leidsid, et nad ei ole elus maitsvamat suppi söönud. Aga õpetaja leidis oma kausist ussi tüki ja lasi koka kohale kutsuda.
"Mis see on?" nõudis ta ja hoidis ussi juppi nähtaval.
"Tänan, õpetaja!" hüüatas kokk, haaras ussi jupi ja sõi selle kiiresti ära.

Hiinlasest mõtlusõpetajalt Sozani'lt küsiti kord: "Mis on kõige väärtuslikum asi maailmas?"
Õpetaja vastanud: "Surnud kassi pea."
Üllatunud õpilane küsis omakorda: "Miks on surnud kassi pea kõige hinnalisem asi maailmas?"
Sozan vastas: "Sest keegi ei oska nimetada selle hinda."

Enne seda, kui mõtlus jõudis Jaapanisse, tavatsesid tendai-kooli õpilased tegeleda mõtlusega. Neli lähedast sõpra andsid kord tõotuse vaikida seitse päeva.
Esimesel päeval vaikisid kõik. Nende mõtlus oli suurepäraselt alanud. Aga õhtul, kui õlilambid hakkasid tuhmuma, ei suutnud üks vastu pidada ja hüüdis teenijale: "Sea lambid korda." Teine sõber oli üllatunud, kuuldes teda rääkimas ja märkis: "Me ei pidanud ju rääkima."
"Te olete kahekesi mõlemad lollid, miks te räägite?" lisas kolmas.
"Mina olen ainus, kes ei rääkinud," mainis neljas.

Kaks mõtlusõpetajat, Daigu ja Gudo, said kutse külastada üht ülikut. Saabudes ütles Gudo: "Sa oled loomult tark ja võime mõtlust õppida on sul kaasa sündinud."
"Lollus," sõnas Daigu, "miks sa seda puupead meelitad? Ta võib ju ülik olla, aga mõtlusest ei tea ta mitte kui midagi."
Ülik lasi pühamu ehitada Daigule, mitte Gudole ja hakkas koos Daiguga mõtlust õppima.

Mõtlusõpilased annavad õppima asudes vande, et nad on otsustanud mõtlust harjutada isegi siis, kui nad peaksid õpetaja käe läbi surema. Tavaliselt kinnitavad nad oma tõotust verega, lõigates selleks sõrme. Aja jooksul on tõotusest saanud tähtsusetu kombetäitmine ja sellepärast näib Ekido käe läbi surnud õpilane usukangelasena.
Ekido oli karm õpetaja ja õpilased kartsid teda. Üks õpilane lõi kord kellaaja märkimiseks gongi ja kuna ta pilk jäi pidama väravast mööduval kenal näitsikul, siis ei sattunud löögid õigesse kohta. Ekido juhtus sel ajal tema seljataga olema ja lõi teda kepiga. Õpilane suri vapustusest.
Õnnetusest kuulnud, läks õpilase hooldaja kohe Ekido juurde. Teades, et õpetajat ei süüdistata, kiitis ta tema karmi õpetamisviisi. Ekido aga suhtus asjasse nii, nagu oleks õpilane veel elus. Pärast seda juhtumist suutis ta viia Virgumisele veel kümme järgijat, mis on erakordselt suur arv.

Ryokan pühendas oma elu mõtluse õppimisele. Ühel päeval ta aga kuulis, et tema nõbu kulutab raha litside peale, ja ei hooli sugulaste manitsustest.
Kuna perekonna eluase ja varandus olid nõbu hooldamisel ja oli tekkinud laostumise oht, siis palusid sugulased Ryokanil midagi ette võtta.
Ryokan sõitis nõo külastamiseks kaugelt kohale, nad ei olnud kaua kohtunud. Nõbu näis onuga kohtumise üle rõõmustavat ja palus teda ööbima jääda.
Kogu öö istus Ryokan mõtluses. Kui ta hommikul lahkuma hakkas, ütles ta noormehele: "Hakkan vist vanaks jääma, käed värisevad. Aita mul sandaali pael kinni siduda." Nõbu aitas meeleldi.
"Tänan sind," ütles Ryokan, "näed, inimene jääb iga päevaga vanemaks ja viletsamaks. Hoolitse enda eest!"
Ryokan lahkus, lausumata sõnagi litsidest. Sellest päevast aga lõpetas nõbu pillamise ära.

Mõtlusõpilane tuli Bankei juurde ja kurtis: "Õpetaja, ma olen ohjeldamatult tujukas. Kuidas ma saaksin end parandada?"
"Sul on midagi veidrat," ütles Bankei, "näita mulle seda!"
"Praegu ei saa ma sulle seda näidata," vastas õpilane.
"Millal sa mulle seda näidata saad," küsis Bankei.
"See tekib ootamatult," vastas õpilane.
"Siis ei tohiks see sinu tõeline loomus olla," järeldas Bankei. "Kui see oleks sinu tõeline loomus, siis saaksid sa seda mulle alati näidata. Sündides sul seda veel ei olnud ja vanemad ei ole sulle seda andnud. Mõtle selle üle järele."

Hiinlasest mõtlusõpetaja elas üksinda väikese maakirikus. Ühel päeval tulid hoovi neli munka ja palusid luba soojendamiseks hoovi lõke teha. Kui nad lõket tegid, kuulis õpetaja Hogen neid sihtijalikkuse ja sihitislikkuse üle vaidlevat. Ta ühines nendega ja ütles: "Seal seisab suur kivi. Kas peate seda seespool või väljapool olevaks?"
Üks munkadest vastas: "Buddihistlikust seisukohast on kõik asjad meele sihitised, seega ütleksin, et see kivi on minu meeles."
"Su pea peab siis küll väga raske olema, kui kannad sellist kivi oma meeles," nentis Hogen.

Tangi kuningahõimu aegne mõtlusõpetaja Zengetsu kirjutas oma õpilastele järgmised nõuanded:

Õige mõtlusõpilane elab maailmas kiindumata selle tolmusse.
Olles tunnistajaks teise heateole, julgusta end tema eeskuju järgima.
Kuuldes teise väärast teguviisist, hoidu teda matkimast.
Ka üksinda pimedas toas käitu nagu auväärse külalise juuresolekul.
Väljenda oma tundeid, kuid ära muutu väljendusrikkamaks, kui seda lubab sinu loomus.
Vaesus on sinu aare, ära seda kunagi vaheta kerge elu vastu.
Isik võib paista rumalana ja seda siiski mitte olla, võib-olla ta valvab oma tarkust hoolega.
Voorused on enesekasvatamise vili, ega lange taevast nagu vihm või lumi.
Tagasihoidlikkus on kõigi vooruste allikas. Las naabrid avastavad sind enne, kui annad neile endas märku.
Suursugune süda ei sunni end kunagi väljendama, tema sõnad on sama haruldased kui kalliskivid, suure väärtusega ja harva nähtavad.
Tõsimeelsele õpilasele on iga päev õnnelik päev, aeg möödub, aga tema ei jää kunagi maha. Ei kuulsus ega häbi avalda talle mõju.
Arvusta iseennast ja mitte iial teisi.
Ära aruta, mis on õige, mis väär. Mõningaid asju, mis on küll õiged, peeti tervete põlvkondade vältel valeks.
Õigluse väärtus võib tunnustust leida alles sajandite pärast, ei ole mingit vajadust ihaldada, et seda otsekohe tunnistataks.
Ela korralikult ja jäta tulemused suure maailma seaduse hooleks.
Veeda iga päev rahulikus mõtluses.

Rikas mees palus Sengai'l kirjutada midagi tema perekonna jätkuvaks õitsenguks, et seda võiks põlvest põlve kalliks pidada.
Sengai võttis suure paberilehe ja kirjutas: "Isa sureb, poeg sureb, pojapoeg sureb."
Rikas mees sai vihaseks: "Ma palusin sul kirjutada midagi minu perekonna õnneks. Miks sa sellist halba nalja teed?"
"Ma ei naljata," vastas Sengai. "Kui enne sind sureks sinu poeg, tooks see sulle suure mure. Kui su pojapoeg heidaks hinge enne su poega, murduksid valust te mõlema südamed. Kui su pere põlvest põlve sureb selles järjekorras nagu ma kirjutasin, siis on see elu loomulik käik. Ma nimetan seda tõeliseks heaoluks."

Nagasakist pärit naine Kame oli üks vähestest viirukipõletite valmistajatest. Selline põleti on kunstiteos, mis on mõeldud kasutamiseks üksnes teeriituse toas või perekonna altari ees.
Kame, kelle isa oli samuti kunstnik, armastas juua, ta suitsetas ja seltsis enamasti meestega. Kui ta veidi raha teenis, andis ta kohe pidusöögi, kutsudes sinna kunstnikke, luuletajaid, puuseppi ja üldse kõige erinevamate kalduvustega ja elukutsetega mehi. Nende seltskonnas tärkasid tema kavandid.
Loomistöös oli Kame erakordselt aeglane, aga alati kui töö valmis sai, oli see meistriteos. Tema põleteid peeti kalliks kodudes, kus naised ei joonud, suitsetanud, ega seltsinud meestega. Kord nõudis Nagasaki linnapea, et Kame teeks tema jaoks põleti. Kame aga lükkas tööd edasi, kuni möödus juba pool aastat. Siis aga külastas Kame't linnapea, kes oli ühte kaugemasse linna määratud ja õhutas teda tööd alustama.
Lõpuks tuli vaim peale ja Kame tegi põleti valmis. Ta asetas selle lauale ja vaatas. Ta suitsetas ja jõu ning vaatas põletit nagu oleks see tema lauakaaslane. Nii möödus terve päev.
Lõpuks võttis ta haamri ja lõi põleti puruks, kuna selles ei olnud täiust, mida nõudis tema meel.

Bankei pidas jutlusi Ryumon'i kloostris. Sinshu vaimulik, kes uskus lunastusse Armastuse Buddha nime kordamise läbi, muutus tema suure kuulajaskonna pärast kadedaks. Ta otsustas temaga sõnasõda pidada.
Bankeil oli jutlus pooleli, kui vaimulik saabus. Tema tulek tekitas rahutuse ja Bankei oli sunnitud jutluse katkestama.
"Meie usuvoolu alusepanijal," kiitles vaimulik, "olid sellised imevõimed, et seistes ühel jõekaldal, hoidis käes pintslit ja tema abiline seisis teisel jõekaldal ning hoidis käes paberit, millele õpetaja kirjutas sõna AMIDA. Kas sina suudad sellist imetegu teha?"
Bankei vastas: "Võib-olla sinu rebane suudab sellist trikki teha, aga see ei ole õige mõtlus. Minu ime on see, et ma näljasena söön ja janusena joon."

Gasan istus kolm päeva enne oma õpetaja surma tema voodiserval. Tekisui oli ta valinud oma järglaseks. Nende pühamu oli hiljuti maha põlenud ja Gasan tegeles nüüd uue pühamu ehitamisega.
Tekisui küsis temalt: "Mida sa kavatsed teha, kui pühamu taastatud on?"
"Kui sinu haigus möödas on, siis tahame sind näha seal jutlustamas," vastas Gasan.
"Oletame, et ma ei ela nii kaua?"
"Siis leiame kellegi teise," vastas Gasan.
"Oletame, et sa ei leida kedagi teist?" jätkas Tekisui.
"Ära esita nii rumalaid küsimusi, jää magama," ütles Gasan.

Noore mõtlusõpetajana külastas Yamaoka Tesshu üht õpetajat teise järel. Nii saabus ta Shokoku'sse, Dokuon'i juurde. Soovides näidata oma saavutusi, ütles ta: "Lõppude lõpuks ei ole meelt, Buddhat ega tajutavaid olendeid olemas. Nähtuste tõeline olemus on tühjus. Pole olemas mõistmist ega eksiarvamusi, ei tarku ega keskpäraseid. Pole olemas andmist ega ole millega vastuvõtmist.
Dokuon istus rahulikult, suitsetas piipu, ega öelnud mitte midagi, ootamatult äigas ta oma piibuga Yamaokat. Nooruk sai selle peale üpris vihaseks.
"Kui midagi ei ole olemas, kust siis viha tuleb?" imestas Dokuon.

Hiina mõtlusõpetajal Hyakujol oli veel kaheksakümneaastaselt kombeks koos õpilastega töötada, korrastada aeda ja kärpida puid. Õpilastel oli kahju, et vanake end vaevab tööga, aga kuna nad teadsid, et ta ei võta neid kuulda, siis peitsid nad tema tööriistad ära.
Sel päeval õpetaja ei söönud, ei söönud ka järgmisel ega ülejärgmisel päeval.
"Ta on ehk vihane, et me te tööriistad ära peitsime?" arvasid õpilased ja panid tööriistad tagasi.
Päeval, mil nad seda tegid, töötas ja sõi õpetaja nagu ennegi. Õhtusel jutuajamisel aga mainis: "Kes ei tööta, see ei söö."

Väga ammu elasid Hiinas kaks sõpra, üks neist oli osav harfimängija, teine hea kuulaja. Kui esimene mängis või laulis mäest, siis teine ütles: "Näen mäge meie ees."
Kui sõber mängis veest, hüüatas kuulaja: "Siin voolab ojake."
Kui kuulajast sõber jäi haigeks ja suri, siis lõikas muusikust sõber harfil keeled läbi ega mänginud enam mitte kunagi. Sellest ajast peale on harfi keelte läbilõikamine sügava sõpruse märk.

Mõtlusõpetaja Ikkyu oli juba poisikesena väga tark. Tema õpetajal oli väga hinnaline teetass. Ikkyu lõhkus selle kogemata ära ja oli väga hirmunud. Kui ta kuulis õpetaja samme, peitis ta tükis selja taha. Õpetaja ilmudes küsis ta temalt: "Miks inimesed surevad?"
"See on loomulik," seletas õpetaja, "kõik peavad kord surema, sest eluks on antud vaid teatud aeg."
Ikkyu võttis teetassi killus selja tagant välja ja ütles: "Sinu tassil oli aeg surra."

Mõtlusõpetajad annavad isiklikku juhendust selleks eraldatud toas. Kui õpetaja ja õpilane seal viibivad, ei tohi keegi sinna siseneda.
Kyoto Kennini pühamu õpetajal Mokurai'l oli tavaks kaupmeeste ja ajakirjanikega vestelda ja sellest rõõmu tunda nagu ka õpilastega suhtlemisest. Üks vaadimeister, kes teda külastas, oli peaaegu kirjaoskamatu ja esitas tavaliselt rumalaid küsimusi.
Ühel päeval, kui vaadimeister toas oli, tuli üks õpilane isiklikku juhatust saama ja õpetaja palus vaadimeistril väljuda.
"Nagu ma aru saan, oled sa elav Buddha," väitis vaadimeister. "Aga isegi kivist Buddha, kes asub pühamus, ei ütle kunagi ära, kui inimesed tema palge ette ilmuvad. Miks pean mina erand olema?"
Õpetaja oli sunnitud oma õpilasega kohtumiseks toast lahkuma.

Mõtlusõpetaja nimega Gettan elas Tokugawa ajastu lõpul. Tal oli kombeks rääkida: "On olemas kolme liiki õpilasi: ühed annavad mõtlust edasi oma järgijatele, teised peavad üleval eraklaid ja pühamuid, kolmandad on riisikotid ja riidepuud."
Gasan väljendas sama mõtet. Kui ta õppis Tekisui juures, oli õpetaja väga karm. Mõnikord ta isegi lõi õpilasi. Teised õpilased ei talunud seda laadi õpetamist ja lahkusid, ainult Gasan jäi kohale: "Vilets õpilane kardab õpetaja mõjuvõimu. Õiglane õpilane imetleb õpetaja headust. Hea õpilane kasvab õpetaja ranguse tõttu tugevaks."

Tuntud jaapani luuletajalt küsiti, kuidas peab kirjutama hiina luuletusi.
Ta seletas: "Tavaline hiina luuletus koosneb neljast reast. Esimene rida sisaldab sissejuhatava lause, teine rida jätkab seda lauset, kolmas rida pöördub sellelt teemalt ära ja alustab uut mõtet. Neljas rida viib esimesed kolm rida kokku. Seda väljendab tuntud jaapani laul:

Mõtlusõpetajad arendavad oma õpilastes enesevalitsemise oskust. Kahel Buddha kloostril oli kummalgi üks laps kaitsealuseks. Üks neist käis igal hommikul turul juurvilja ostmas ja kohtas alati teist.
"Kuhu sa lähed?" küsis teine.
"Lähen sinna, kuhu jalad viivad," vastas esimene.
Vastus hämmastas küsijat ja ta läks õpetaja käest nõu küsima.
"Homme hommikul," ütles õpetaja, "esita talle sama küsimus ja ta annab sulle sama vastuse, peale seda küsi: "Oletame, et sul ei ole jalgu, kuhu sa siis lähed?" See ajab ta kimbatusse."
Järgmisel hommikul kohtusidki lapsed jälle. "Kuhu lähed?" küsis esimene.
"Lähen sinna, kuhu tuul puhub," vastas turule mineja. See vastus viis jälle lapse segadusse ja ta pöördus õpetaja poole. "Küsi temalt, kuhu ta siis läheb, kui tuul ei puhu," õpetas õpetaja.
Järgmisel hommikul kohtusid lapsed kolmandat korda. "Kuhu lähed?" esitas küsija jällegi sama küsimuse.
"Lähen turule juurvilja ostma," vastas teine.

Tangen oli lapsepõlvest saadik Sengai juures õppinud. Kahekümne aastasena tahtis ta õpetaja juurest lahkuda ja minna teiste õpetajate juurde, et võrrelda nende õpetusi. Aga iga kord, kui ta õpetajalt luba küsis, sai ta laksu vastu pead. Lõpuks palus ta venda, et too õpetajalt luba taotleks. Vend tegi seda ja ütles Tangenile: "Kõik on korras, jõudsin kokkuleppele, et võid oma palverännakuga kohe algust teha."
Tangen läks õpetajat loa eest tänama, aga sai järjekordse laksu. Tangen jutustas sellest vennale ja vend läks õpetaja käes küsima, miks too on oma otsust muutnud.
Õpetaja vastas: "Ma ei ole oma otsust muutnud, tahtsin lihtsalt talle anda viimase kõlava laksu, sest tagasi tuleb ta juba Virgununa ja siis ei ole mul enam võimalik teda karistada."

Matajuro Yagyo oli kuulsa vehkleja poeg. Isa ütles temast lahti, sest arvas oma poja vehklemisoskuse olevat keskpärase. Matajuro läks Futara mäele ja leidis sealt kuulsa vehkleja Banzo, too aga kinnitas isa arvamust: "Sa ei vasta nõudmistele, et minu juhatuse all õppida."
"Kui ma kõvasti tööd teen, mitu aastat mul kulub, et meistriks saada?" küsis Matajuro.
"Kogu ülejäänud elu," vastas Banzo.
"Nii kaua ei saa ma oodata," seletas Matajuro, "kui hakkan sinu andunud teenriks, kui kaua see siis aega võtab?"
"Võib olla kümme aastat," vastas Banzo.
"Mu isa hakkab vanaks jääma, pean tema eest hakkama hoolitsema. Kui ma veel innukamalt töötan, kui kaua see siis aega võtab?"
"Vahest kolmkümmend aastat," vastas Banzo.
"Kuidas nii, algul ütlesid sa kümme aastat, nüüd kolmkümmend," ei saanud Matajuro aru, "ma talun igasuguseid raskusi, et meistriks saada."
"Sellisel juhul pead minu juurde jääma seitsmekümneks aastaks. Inimene, kes tahab kiiresti tulemusteni jõuda, õpib harva hästi," vastas Banzo.
"Olen nõus," vastas nooruk, kes lõpuks taipas, et talle heidetakse ette kiirustamist.
Matajurol ei lubatud isegi rääkide vehklemisest. Ta tegi õpetajale süüa, pesi nõusid, puhastas hoovi, hoolitses aia eest ja seda kõike ilma ainsa sõnaga vehklemisest.
Nii möödus kolm aastat. Matajuro tegi ikka veel tööd ja tulevikule mõtlemine tegi ta nukraks. Ta ei olnud veel alustanud selle kunsti õppimist, millele ta oli pühendanud oma elu.
Ühel päeval hiilis Banzo tema selja taha ja andis talle puumõõgaga kohutava hoobi. Järgmisel päeval, kui ta riisi keetis, ründas Banzo teda jällegi ootamatult. Sellest ajast alates pidi Matajuro kogu aeg olema valvel. Ei möödunud hetkegi, mil ta ei oleks pidanud mõtlema Banzo puumõõga hoopidele. Ta õppis nii kiiresti, et see tõi naeratuse tema õpetaja näole. Matajurost sai Jaapani kõige osavam vehkleja.

Hakuinil oli tavaks oma õpilastele rääkida vanast naisest, teepoe omanikust, kelle mõtlust ta alati kiitis. Enamasti õpilased ei uskunud tema sõnu ja käisid teepoes ise selgust saamas.
Kui naine neid tulemas nägi, suutis ta alati vahet teha, kas nad tulid teed jooma või tema mõtlust uurima. Esimesel juhul teenindas ta neid lahkesti, teisel juhul aga kutsus ta nad sirmi taha ja andis neile ahjuroobiga hoobi.
Üheksal juhul kümnest ei suutnud nad tema hoopisid vältida.

Encho oli kuulus jutuvestja ja tema lood armastusest liigutasid alati kuulajate südameid. kui ta jutustas sõjast, siis tundsid kuulajad end nagu sõjaväljal.
Ühel päeval kohtas ta Yamaoka Tesshut, asjaarmastajat, kes oli mõtluses peaaegu meistritaseme saavutanud. Yamaoka ütles talle: "Olen kuulnud, et sind peetakse parimaks jutuvestjaks meie maal ja sa suudad inimesi oma tahte kohaselt kas nutma või naerma panna. Jutusta mulle mu lemmiklugu Virsikupoisist. Kui ma pisike põngerjas olin, siis jutustas mulle seda ema. Alati uinusin ma loo keskel magama. Jutusta mulle seda nii nagu jutustas ema." Encho ei söandanud kohe proovida ja palus õppimise aega. Pärast seda, kui ta oli mitu kuud õppinud, läks ta Yamaoka juurde ja palus, et too teda kuulaks.
"Mõni teine kord," vastas Yamaoka.
Encho oli pettunud, ta õppis veel mõnda aega ja läks uuesti. Kuid iga kord, kui ta alusta jutustamist, väitis Yamaoka: "Ei ole minu ema moodi!"
Enchol kulus viis aastat, enne kui ta suutis lugu Virsikupoisist jutustada nii nagu Yamaoka ema. Sel viisil andis Yamaoka mõtluse lugu Enchole edasi.

Mõtlusõpetaja Sengai käe all õppisid paljud õpilased mõtluskunsti. Ühel neist oli kombeks öösel üles tõusta, üle erakla müüri ronida ja linnas lõbutsemas käia. Ühel ööl magalaid üle vaadates avastas Sengai selle õpilase puudumise. Samas leidis ta kõrge pingi, mida õpilane oli kasutanud üle müüri ronimisel. Sengai võttis pingi ära ja jäi ise selle asemele seisma.
Kui hulkuja tagasi tuli, pani ta jala õpetaja pea peale ja hüppas maha, aimamata, et oli asetanud jala õpetaja pea peale. Kui ta maas seistes nägi, mida ta oli teinud, haaras teda õudus.
Sengai aga ütles: "Varajane hommik on väga jahe, vaata et sa ei külmeta."
Õpilane ei korranud enam kunagi oma öiseid käikusid.

Selle kirja kirjutas Bassui ühele oma õpilasele, kes oli suremas:
"Sinu mõistuse olemus ei ole sündinud, seega ei sure ta kunagi. Olemine ei ole ese, mis on kaduv. Täielik tühjus ei ole tühjus. Tal ei ole värvi ega kuju. Ta ei naudi rõõme, ega kannata valu.
Tean, et oled väga haige. Hea mõtlusõpilasena vaatad sa haigusele otse näkku. Võib olla ei tea sa täpselt, kes talub kannatusi ja küsid endalt: "Mis on meele olemus?" Mõtle ainult sellest. Rohkemat ei ole sul vaja. Ära ihalda midagi. Sinu lõpp on lõpmatu nagu lumehelbe haihtumine puhtas õhus."

Mõtlusõpetaja nimega Gisan palus noort õpilast tuua oma vannivee jahutamiseks pangetäie vett. Õpilane tõi vee. Vannivee ära jahutanud, valas ta ülejäänud veetilga maha.
"Sa puupea," noomis teda õpetaja, "miks sa ülejäänud vett taimedele ei valanud? Mis õigus on sul selles eraklas kulutada isegi tilka vett?"
Sel hetkel saavutas õpilane mõtluse. Ta võttis endale nimeks Tekisui, mis tähendab "Tilk Vett".

Ammustel aegadel kasutati Jaapanis bambusest ja paberist laternaid, mille sees olid küünlad. Pimedale mehele, kes oli õhtul sõpra külastamas, pakuti kojuminekuks laternat.
"Ei ole vaja," ütles ta, "minu jaoks on ükskõik, kas on valge või pime."
"Tean, et sa ei vaja laternat tee leidmiseks," vastas sõber, "aga kui sul ei ole laternat, võib keegi sulle pimedas otsa joosta."
Pime läkski, latern käes. Ta ei olnud kuigi kaua käinud, kui keegi talle otsa jooksis.
"Vaata ette! Kuhu sa tormad, kas sa laternat ei näe?", ütles pime võõrale.
"Vend, sinu laternas on küünal kustunud," vastas võõras.

Eihei pühaku vaimulik Kitano Gempo oli üheksakümmend kaks aastat vana, kui ta 1933. aastal suri. Ta püüdis kogu elu millessegi kiinduda.
Kahekümne aastase rändkerjusena kohtas ta kord rändurit, kes suitsetas. Kui nad koos mööda mägiteed alla läksid, istusid nad korraks puu alla puhkama. Rändur pakkus Kitanole suitsu. Kuna too oli näljane, võttis ta vastu.
"Kui meeldiv on suitsetada," ütles Kitano. Võõras kinkis talle oma tagavarapiibu ja tubakat, ning nad lahkusid.
Kitano aga mõtles: "Sellised meeldivad asjad võivad häirida mõtlust. Parem lõpetan, kuni asi ei ole veel liiga kaugele läinud" ning viskas suitsetamistarbed minema.
Kahekümne kolme aastasena õppis ta I Tsingi* sügavaimat õpetust maailmast. Oli talv ja ta vajas sooje riideid. Ta kirjutas sellest õpetajale, kes elas sada miili eemal ja andis kirja ühe ränduri kätte, kes oli sinnapoole teel. Möödus talv, aga sooje riideid ei saabunud.
Kitano otsis abi I Tsingilt, mis õpetab ennustamiskunsti, et teha kindlaks, kas kiri jõudis kohale või ei. Tuligi välja, et kiri ei olnud kohale jõudnud. Hiljem õpetajalt saabunud kirjas ei olnud sõnagi soojadest riietest.
"Kui ma I Tsingi abil nii täpselt kõike teada saan, siis võin ma nii mõtte unarusse jätta," mõtles Kitano. Ta loobus I Tsingist ja ei kasutanud enam kunagi selle suurepärase õpetuse võimu.
Kahekümne kaheksa aastaselt uuris ta hiina ilukirja ja luulet. Ta omandas neis kunstides sellise osavuse, et sai õpetajalt kiita, Kitano aga mõtles: "Kui ma praegu ei lõpeta, saab minust luuletaja, aga mitte Buddha." Ta ei kirjutanud enam ühtegi luuletust.

Tosui oli see mõtlusõpetaja, kes loobus erakla rituaalidest ja hakkas koos kerjustega elama silla all. Kui ta väga vanaks jäi, aitas üks sõber tal ilma kerjamiseta elatist hankida. Ta näitas Tosuile, kuidas riisi koguda ja sellest äädikat valmistada. Tosui tegi seda kuni surmani.
Kui Tosui äädika tegemisega ametis oli, kinkis üks kerjus talle Buddha pildi. Tosui riputas selle oma onni seinale ja seadis pildi kõrvale sildi:
Isand Buddha Amida, see väike ruum on üsna kitsas, võin lubada sul ajutiselt siia jääda. Aga ära arva, et ma palun sinult abi jällesünniks sinu paradiisis.

Shoici oli tark, sädeleva virgumismeelega mõtlusõpetaja. Ta õpetas oma õpilasi Tofuku eraklas. Päeval ja ööl valitses kogu eraklas vaikus. Isegi pühakirjade lugemise oli õpetaja ära jätnud. Tema õpilastel polnud mitte midagi muud teha, kui vaid mõtlusega tegeleda.
Kui õpetaja suri, kuulis naabrinaine kellade helinat ja pühakirjade lausumist. Selle järgi mõistis ta, et Shoici on surnud.

Buddha ütles: "Pean kuningate ja valitsejate seisundit sarnaseks tolmukübemetega. Vaatan kullast ja kalliskividest aaretele nagu tellistele ja rannakividele. Vaatan toredatele siidrüüdele nagu räbaldunud kaltsudele. Näen kõiksuse loendamatuid maailmasid kui väikesi puuviljaseemneid ja suurimat järve Indias kui õlitilka mu jala peal. Tajun maailma õpetusi kui võlurite pettekujutlusi.
Tajun vabanemise ülimast mõistet nagu kuldset siidi unenäos ja vaatlen Virgunute püha teed nagu nende silmades tärkavaid õisi. Näen mõtlust kui mäe tugisammast ja Vabadust* nagu õudusunenägu päise päise päeva ajal. Vaatan õigeks ja valeks kuulutamisele nagu lohemao väänlemisele. Vaatan usundite kerkimisele ja taandumisele kui jälgedele, mille jätavad neli aastaaega."

*Nirvaanat

MIS ON MÕTLUS?

Kui soovid, siis püüa, mõtlus tuleb vahetult. Õige mõtlus ilmutab ennast igapäevases elus, teadvuse tegelikkuses. Enam kui mistahes piiratud teadvus, avab see juurdepääsu meie lõputu olemuse juurde. Teadvus on kõikjalasuv, kõikhõlmav, sind läbistav.
Mis on mõtlus?
Inijat Khan jutustas loo kalast, kes läks kuningkala juurde ja küsis: "Ma olen palju kuulnud merest, aga mis see meri on? Kus ta asub?"
Kuningkala vastas: "Sa elad, liigud ja oled meres. Meri on sinu sees ja on olemas ka ilma sinuta. Sa oled merest tehtud ja lõped meres. Meri ümbritseb sind nagu su enda olemus."

VANAD EESTLASED JA MÕISTATUSED

Kusagil elanud vanasti tark mees. Herra saanud mehe tarkusest kuulda. Kohe mehe juurde tarkust läbi katsuma. Ei tarka kodu. Kodu ainult kaheksaaastane poeg.
Herra küsima: "Kas isa kodu?"
Poiss vasta: "Isa läks head paremale pääle tooma."
"Kus ema?"
"Ema läks metsa jahi pääle. Mis kätte saab, tapab maha, aga mis kätte ei saa, toob koju tagasi!"
"Kus õde?"
"Õde pöörab selga tuule poole!"
"Kus vend?"
"Vend ei ole ei maa pääl ega taevas!"
"Hää küll. Käsi isa homme minu juurde tulla. Ei tohi tulla jala ega ratsa, ei riides ega riideta, ei teed mööda ega tee äärt mööda, ei tuppa tulla ega väljas olla. Aga minuga peab rääkima!"
teisel päeval tark kohe mõisa minema. Puges heinamärssi, võttis siku jalge vahele, läks mööda rattarööbast kõndides mõisa poole. Mõisas ei läinud kohe herra tuppa, vaid tegi tua ukse lahti, jäi kaksiti tua ukse kohta seisma, teine jalg õues, teine tuas. Teenrid käskisivad meest tuppa minna. Mees vasta: "Paluge herra siia, tahan temaga natuke kõnelda!"
Herra tuli. Targalt kohe küsima: "Kus eila olid?"
"Käisin linnas. Veristasin sea põrsa ära, tõin soola."
"Kus su naine eila oli?"
"Naine käis metsas kirpa otsimas. Mis kätte sai, need tappis ära, aga mida kätte pole saanud, tõi koju tagasi!
"Kus tütar oli?"
"Tütar laotas kütiseid*."
"Kus poeg oli?"
"Poeg käis puu otsast orava pesa maha toomas!"

· segas aletuld, selg tuule poole, et suits silma ei läheks.

Vanad eestlased olid suured mõistatuste lahendajad. Pimedatel ja pikkadel talveõhtutel mõistatasid noored ja vanad, mõistatas kogu talupere ja küla. Mõistatus saatis muinaseestlast kogu elu. Tema elu oli mõistatus ja ta ise oli mõistatus . mõistulaulusid laulsid vanad lauliktargad, mõistatasid nõiad ja ravijad. Mõistatusega katsuti võõrast ja prooviti oma. Et mõistatamine oli eestlaste elus tähtsal kohal, selle kohta annab tunnistust kirjapandud mõistatuste tohutu arv - olevat ligi 100 000. Paljud neist on pärit muistsetest aegades, nendest aegadest, kui eestlane polnud veel eestlane ja kõigele pidi oma peaga vastuse leidma.
"Murrab pääd, aga ei murra; kui magad, siis murrab, oled erk, siis murrad murdjat?" mõista, enne kui edasi loed! Kui sa ei mõista, siis oled sina see, kelle mõistatus maha murrab. Vastus on see, millest on jutt.
Mis asi on mõistatus? See on mõistatustest kõige raskem mõistatus. Tundub, et SEE mõistatus on tänapäeva mõistatuste uurijad maha murdnud. Küll on nad seletanud ja pikalt-laialt targutanud, aga õiget vastust pole kätte saanud. Oma suureks üllatuseks võime sellele vastuse saada hiina mõistatustest (kung-an; jaap. kooan), mida Buddhistliku mõtluskoolkonna harjutajad kasutasid VAIMSE ARENGU VAHENDINA! Jah, mõistatus ongi vaimse arengu vahend, keskendumise vahend, tõke, mille abil hajevil mõtted kokku kogutakse. Tekkinud jõu abil suunatakse ühestunud mõte meele sügavusse. Kui puruneb mõte ja mõistus ületatakse, siis mõistataja Valgustub. Aga kui leitakse vastus (mõistatuse tõke puruneb), jättes sõnadele, mõtetele ja mälule tugineva mõtlemise purustamata, siis on eesmärk - Valgustumine - jäänud saavutamata ja peab jätkama mõistatamist uute mõistatuste kallal. Siit selgub, et oluline pole mõistatus ja selle vastus, vaid mõistatamine. Kui algab mõistatamine - algab vaimne areng; kui lõpeb mõistatamine - lõpeb vaimne areng ja algab Mõistmine. Kui sa üldse ei mõista(ta), siis pole sa veel inimeseks saanud.
Ka tänapäeva eestlased armastavad mõistatada - ristsõnamõistatusi, millest on samuti abi meele keskendamisel, kuid meele tühjenemisele segavatest mõtetest need alamat liiki mõistatused kaasa ei aita, sest põhinevad sõnadele ja õpitud teadmistele - mälule.
Kõige sügavamad hiina mõistatused on: eimiski?, milline on sinu tõeline nägu? Ja milline on ühe käe kõla? Eurooplastest on sellele ehk kõige ligemale jõudnud Shakespeare, küsides: olla või mitte olla? See on üks sügavamaid küsimusi meie elus. Vastuseks võiks pakkuda: olla ja mitte olla; või: mitte olla ega olla olemata. Aga kui vastus on sõnastatav, siis on Tõde surnud, aga kui sa ei vasta, siis oled sina. "Nii kaua, kui teda otsitas, on ta midagi muud; kui ta aga löidas, siis ei ole ta enam see, mis ta oli." (Pöide).
Siis järgnevad mõned mõistatused, millega vanasti eesti külapoisikesed hõlpsasti hakkama said:
Hall oinas, auk seljas?
Himu puu, hamba vagu?
Kes käib üle mõistuse?
Hobune tallis, saba väljas?
Inimene on, aga ei ela?
Luu pale, liha habe?
Kes on siin ja sääl?
Pool siga, pool odra?
Püha jõgi, püha mägi, püha pihlakas mäel, pühad marjad pihlakas?

Kui sa nendest mõistatustest suudad elu jooksul ühe lahendada, siis võib sinust juba seitsme elu pärast mõtluse harjutaja ehk tark saada. Aga kui sa need kõik lahendad, siis on sinu tarkus nagu välgusähvatus ja sa võid juba selles elus Buddhaks saada. Kui sa ühtegi ära ei mõistata, siis oled nagu härg, kel liha kasvab, aga aru ei kasva; sest need mõistatused kuuluvad lihtsamate mõistatuste hulka, millel on kindel sõnaline vastus. Nende mõistatuste lahendamisel pole vähimatki kasu koolitead(mat)usest ega isegi mitte kümnest kõrgharidusest, mille omandamisel on läbi loetud tuhandeid raamatuid, ega ka terve elu jooksul läbi loetud ajalehtede maailmauudistest, millega on inimeste pead nii täis tuubitud, et seal pole enam isegi ühel lihtsal mõttel ruumi liikuda.
Kui sa hakkad mõistatuse lahendamisel oma elu jooksul kogunenud teadmisi ja mõistust kasutama, siis ajad sa kirvega liblikat taga. Vastust ei mõelda välja, vaid seda nähakse ja tuntakse, keskendudes ja süvenedes mõistatuse andja, targa ehk õpetaja meelde (=südamesse), targa puudumisel enda meelde, mis teeb ühe välja, sest parim tark ja õpetaja on sinu puhas meel. Kui sinu meel on targa meelega kokku sulanud ja see ühestunud meel (üksmeel) voolab ühte sängi pidi, siis pole targal vaja küsidagi, sa juba tead vastust. Sel viisil kandsid vanad eesti targad oma tarkuse õpilastele edasi. Selleks polnud sõnu palju vaja. Hiina peavaimulik Hui Neng ütles: "Järelpõlvede pettekujutlustes elavad inimesed võivad mõista oma Buddhaloomust (Tõde), kui nad tunnevad elavate olendite loomust. Kui nad ei tunne elavate olendite loomust, ei saa nad ka mõista Buddhaloomust, isegi kui otsiksis 10 000 ajastut."
Niisiis süvene meelde, kus sinu meel ja targa või küsija meel ühinevad ja sa tead vastust kohe. Küsimus ja vastus ühinevad, kui süvenetakse teineteise meelde. Seda nimetatakse teineteise mõistmiseks, armastuseks ja tarkuseks. Aga seda saab ka üksinda harjutada, sest sinu südames peituvad kõikide maailmade ja ajastute targad, kõik küsimused ja kõik vastused.

LÕUNA-KOREA

Han-Ma-Um Zen Center
101-62 Suksoo-Dong
Anyang city, Kyonggi-Do 430-040
Korea

Jeong Hye Sa Zen Center
Sa Ceon Ri
Deoksan-myeon-yesan-gun
Chungchong Namdo 340-32, Korea

Seoul International Zen Center
Hwa Gye Sah
487 Su Yu Dong
To Bong Kyu, Seoul 132, Korea

Songgwang Monastery
Songgwang-myõn
Süngju-gun
Chõlla Namdo 541-930
Republik of Korea

Sellele, kes soovib harjutada Püha Õpetust sama tõsiselt nagu siin raamatus kirjeldatud, sobib viimane aadress - imekaunis päikseline klooster keset mägesid ja metsasid - rahu ja vaikus. Tee tööd, kogu raha ja osta lennukipilet, või mine jalgsi!