OHVRIABI     KÄSIRAAMAT KURITEOOHVRITE TOETAMISE ÜHING "OHVRIABI" AD 2002

Raamatu koostamist ja väljaandmist on toetanud: Brottsofferjourernas Riksförbund (Rootsi) Kuriteoohvrite toetamise riiklik programm

© Kolmas täiendatud trükk Kuriteoohvrite Toetamise Ühing "Ohvriabi" AD 1999

SISUKORD

Avo Üprus *** Vapustatud maailmas / heitlikus ja närvilises

Eessõna

Sissejuhatus

Esimene peatükk: Kuriteo olemus ja selle mõju ohvrile Kes on kuriteoohver. Viktimoloogia. Kuriteole iseloomulikud tunnused ja ohvri reaktsioonid. Sekundaarne viktimisatsioon. Trauma ja posttraumaatiline stressisündroom. Kriis, kriisi etapid ja kaitsemehhanismid. Toimetulek kuriteo tagajärgedega.

Teine peatükk: Tugiisiku roll - ligimeseks olemine Ohvriabi töötaja: omadused ja põhioskused. Tugiisiku tööülesanded. Eetiline vaikimislubadus. Enesest hoolimise meelespea aitajale. Töötaja trauma. Stressi juhtimise strateegiad: debriefing, oma keha eest hoolitsemine. Pseudoaitajad.

Kolmas peatükk: Kommunikatsioon - kohtumine inimestega Oskus kuulata ja vestelda. Toetus- ja kommunikatsioonistrateegiad. Aktiivne kuulamine. Kehakeel. Erinevad ootused. Hea vestlus. Telefonikontakt kuriteoohvriga.

Neljas peatükk: Praktilised küsimused: politsei ja kohus Suhtlemine politseiga. Kohtuprotsess. Tugiisik kohtuprotsessis.

Viies peatükk: Praktilised küsimused: riiklik sotsiaalhoolekanne ja muud abi võimalused Sotsiaalhoolekanne Eestis. Sotsiaalhoolekande osakondade töö sisu: sotsiaalteenused, sotsiaaltoetused, muu abi. Sotsiaalhoolekande osakonnad Tallinnas. Teisi olulisi abistamistegevusega tegelevaid organisatsioone. Kuriteoohvrite Toetamise Ühing "Ohvriabi".

EESSÕNA

Jutud kuritegevuse kõrgest tasemest ei üllata kedagi, kasvav turvatunde ja usalduse defitsiit on meie ühiskonna raskemaid probleeme. Sageli on kritiseeritud politsei ja poliitikute võimetust olukorda kontrollida ja muuta, diskussiooniteemaks on saanud ebaefektiivne karistuspoliitika. Oma riigi kodanikena oleme sellest teemaderingist, kes vähem, kes rohkem puudutatud. Siiski võib sõna kuritegu saada meie jaoks sootuks uue tähenduse, kui see on korraga tabanud meid ennast, kedagi meie perekonnast, lähedastest.
Selle raamatu eesmärk on pakkuda mõtlemisainet, nõu ja abi tulemaks toime kuriteo tagajärgedega meie igapäevases elus. Eeskätt on käsiraamat mõeldud õpikuks kuriteoohvritega töötavatele vabatahtlikele tugiisikutele, kuid loodetavasti leiavad neil lehekülgedel kirjapandust otseselt või kaudselt abi veel paljud inimesed, kelle enda või lähedaste elurütmi on haavanud kuritegu.
Raamat on valminud Kuriteoohvrite Toetamise Ühingu "Ohvriabi" ja Brottsofferjourernas Riksförbund (Rootsi ohvriabi organisatsioon) vahelise koostööprojekti raames.
Eessõna tahaksin lõpetada tsiteerides "Ohvriabi" ühingu esimeest Avo Üprust: "Parim vastus kuriteole pole mitte karistus, vaid abi kuriteo ohvrile. See pole vastus, mis saab sündida üksnes politsei ja poliitikute tegevuse läbi, vaid meie kõigi ühine õigus ja kohustus."
Soovin kõigile head tahet ja südamesoojust andmaks oma osa sellest vastusest - aidates üksteisel ellu jääda ning luua ja avastada selles maailmas mõtestatust ja heasoovlikkust.
Eesti Ohvriabi logo on sisalik. See väike loomake on võimeline kasvatama endale uue saba. Ka ohver peab endas nii palju jõudu leidma, et taas terveneda. Paljud tulevad endaga ise toime, paljud aga vajavad kedagi toeks ja seda tuge pakubki Kuriteoohvrite Toetamise Ühing "Ohvriabi."

SISSEJUHATUS

Käesolev raamat põhineb suures osas Rootsi ohvriabi organisatsiooni tugiisiku õpikul "Handbok för stödpersoner", mille autorid on Eva Larsson ja Laila Stub ning osaliselt ka Kanada ohvriabi töötajate käsiraamatul "Victims of crime". Nii Rootsi kui ka Kanada omavad töös kuriteoohvritega pikaajalisi kogemusi, millest on meil Eestis mõndagi õppida ja ehkki meie sotsiaalne keskkond on paljuski erinev, on inimene oma põhiolemuselt ja vajadustelt kõikjal samasugune.
Politsei ja kohtu tegevust tutvustav peatükk on valminud koostöös Tallinna Linnakohtu kohtuniku Valeri Lõõnikuga ning samuti on refereeritud endise eriti tähtsate asjade uurija Urmas Krügeri ettekannet 1998. aasta veebruaris toimunud ohvriabi-alasel seminaril.
Järgnevalt lühike tutvustus raamatu ülesehitusest ja peatükkide sisust:
Esimene peatükk analüüsib kuriteo olemust ja selle mõju inimesele. Lähemalt tutvustatakse kriisi mõistet ning inimeste reaktsioone kriisisituatsioonides.
Teise peatüki peateema on aitaja - tugiisiku - roll. Samuti peaks see aitama ohvri lähedastel ja teistel kuriteoohvriga kokkupuutuvatel isikutel mõista enda reaktsioone ja läbielamisi ning näitama võimalusi nendega toimetulekuks.
Kolmanda peatüki sisuks on kommunikatsioon - kohtumine inimestega. Peatükk tutvustab suhtlemise põhitõdesid, aitab vältida suhtlemisvigu ja luua soodsamaid võimalusi positiivse kommunikatsiooni tekkeks.
Neljas peatükk püüab lühidalt vastata mõningatele praktilistele küsimustele, mis võivad pärast kuritegu esile kerkida seoses politsei ja kohtusüsteemiga. Lisaks on mõtteid ja soovitusi turvalisuse suurendamiseks.
Viies peatükk räägib riikliku sotsiaalhoolekande põhisuundadest ja teistest abi andvatest organisatsioonidest. Samuti on toodud informatsioon kuriteoohvrite riiklikust hüvitisest.
Iga peatüki lõpus on lisatud loetelu raamatutest, kust võiks leida veel antud valdkonda puudutavat informatsiooni. See loetelu pole lõplik ning seepärast on võimalik käsiraamatut kasutada ka nö. töövihikuna, kuhu iga tugiisik saab ise juurde lisada olulisi mõtteid ja teavet, millest tal võiks olla oma tegevuses abi.

Kes on kuriteoohver?

1985. aastal defineeriti mõiste kuriteoohver ÜRO poolt järgmiselt:
"Kuriteoohver on isik, kes üksi või grupis on kannatanud kahju; kellele on tekitatud kehalisi või psüühilisi vigastusi; kes on kannatanud emotsionaalselt, majanduslikult või kelle õigusi on läbi tegude või nende tegemata jätmise oluliselt piiratud ning seda vastavalt kriminaalkoodeksile ja seadustele, mis keelavad võimu kuritarvitamist.
See kehtib sellest hoolimata, kas kurjategija on kindlaks tehtud, arreteeritud, vastutusele võetud, kohtulikult karistatud või mitte ning arvestamata ohvri ja kurjategija vahelisi perekondlikke sidemeid. Samuti ei oma tähtsust ohvri rass, sugu, vanus, keel, usk, rahvus, etniline või sotsiaalne kuuluvus."

Eesti kriminaalpreventsiooni riikliku programmi alaprogrammi "Kuriteo ohvriks langenud isikute abistamise süsteemi loomine" raames mõistetakse kuriteoohvri all inimest, kes on langenud hooletu või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks, so. kellele on põhjustatud kannatusi või kahju teise isiku, isikute grupi või organisatsiooni poolt, sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalasi.

Viktimoloogia on teadus kuriteoohvritest.
Vastavate uurimustega alustati peale Teist Maailmasõda, esialgu oli suur roll koonduslaagritest saadud kogemuste ja üleelatu uurimisel. Hiljem on tähelepanu pööratud erinevatele kuritegude ja ohvrite gruppide uurimisele, nagu näiteks vägivald naiste ja laste kallal, seksuaalvägivald, vanurite väärkohtlemine jne.

Kuidas võib sattuda kuriteo ohvriks?

Igaüks meist võib sattuda ülekohtu või seadusvastaste tegude ohvriks.
Järgnevalt mõningaid näiteid erinevatest gruppidest ja suundumustest ohvriks langemisel:

• Ühe osa kuriteoohvritest moodustavad naised, kes on langenud vägivalla või vägistamise ohvriteks.
• Seksuaalvägivald, eriti laste suhtes, on üks varjatumaid kuriteoliike. Uurimused verepilastuse kohta on näidanud, et intsesti ohvriteks on peamiselt tüdrukud, kuigi ka poisid võivad sattuda seksuaalse rünnaku ohvriks.
• Naised ja lapsed satuvad vägivalla või muude seadusevastaste tegude ohvriteks peamiselt kodus ja seda neile teada-tuntud isikute poolt.
• Lapsi ja noorukeid ohustab koolivägivald, üha sagedamini räägitakse vägivaldsuse kasvust laste ja noorte seas.
• Sageli võivad kriminaalse tegevuse all kannatada puuetega inimesed.
• Alles viimastel aastatel on hakatud uurima vanurite kuritarvitamist ja seetõttu on selle probleemi kohta veel vähe teada. Sarnaselt lastele võivad nad osutada kaitsetuteks pereliikmete ülekohtu ees. Lisaks traditsioonilistele kuriteo tagajärgedele ohvri jaoks võivad vanematel inimestel kergemini tekkida ka rasked kehalised vigastused.
  Näide. 80-aastane vanadaam jalutas ühel pühapäeval mööda tänavat. Selja tagant lähenes talle üks mees, kes lõi teda, haaras käekoti ja põgenes sellega. Naine jäi tänavale lamama kuni möödujad ta sealt leidsid. Kuriteo tagajärjel oli tal tekkinud nii käe- kui ka jalaluu murd ning tal tuli pikka aega haiglas viibida. Peale juhtunut tunneb vana naine paanilist hirmu iga kord, kui heliseb telefon või uksekell.
• Tugevaid reaktsioone võib tekitada ka korterisse sissemurdmine, enamike jaoks on see väga solvav ja hirmutav kogemus.
  Näide. Ühe naise korterisse murti sisse ja varastati kõik ta väärisesemed. See traumeeris naist niivõrd, et ta muutus närviliseks, agressiivseks, kibestunuks ja sapiseks. See põhjustas omakorda probleeme tema lähedastele, kellel oli seetõttu raskem naist aidata.
  

Kuidas kuritegu mõjutab ohvreid?

1981. aastal Kanadas läbiviidud uurimus kuriteo mõjudest inimesele jagab need nelja kategooriasse:

1. Füüsilised vigastused või stressireaktsioonid
Vigastused võivad ulatuda muhkudest ja kriimustustest eluohtlikke haavade ja surmani. Füüsilised stressireaktsioonid võivad ilmneda näiteks liiga väheses või liiga rohkes söömises või magamises, seedehäiretena ja peavaludena.

2. Otsene majanduslik kahju või täiendavad kulutused:
· omandi kaotus või häving
· auto kaotus
· raviga seotud kulutused
· lapse hoiuga seotud kulutused
· juriidilise nõustamise ja vara taastamisega seotud kulutused
· matusekulud

3. Emotsionaalsed/psühholoogilised isiklikud kannatused
Kannatused hõlmavad esialgset emotsionaalset kriisi ja hilisemaid pikaajalisi mõjusid.

4. Sekundaarne viktimisatsioon vähese toetuse tõttu pärast kuritegu või tragöödiat
Ebaadekvaatsed reaktsioonid ohvriks langemisele ja ohvri vajadustele tekitavad stressi ja kannatusi nii ohvrile kui ka tema perekonnale. Need võivad olla tekitatud õigussüsteemi poolt, mis on ajalooliselt orienteeritud pigem kurjategijale kui ohvrile. Samuti põhjustavad sekundaarset viktimisatsiooni ühiskonna tegevus ja suhtumine, mis tihti on ebakindlad ja mõistmatud ohvri vajaduste suhtes.

Kuriteole iseloomulikud tunnused ja ohvri reaktsioonid

Langemine kuriteoohvriks jääb sageli väljapoole inimese normaalsete kogemuste valdkonda ja toimetulekumehhanisme. Kuritegusid ja ootamatuid tragöödiaid iseloomustavad neli unikaalset omadust:

1. See on tavaliselt ootamatu, meist sõltumatu ja etteennustamatu.
Erinevalt inimestest, kes kannatavad pikaajalise haiguse all, ei saa kuriteoohver end toimuvaks ette valmistada.

2. See põhjustab inimestel erineva pikkusega perioodideks kontrolli kaotuse oma elu üle.
Sageli kogevad ohvrid sündmuse ajal täielikku kontrolli kaotust. Periood, mis kulub kontrollitunde tagasisaamiseks, on individuaalne - erinevatel inimestel on see erineva kestusega.

3. See haavab inimese minatunnet.
Vägivald indiviidi omandi vastu võib sümboliseerida vägivalda tema enda vastu. Füüsiline ja seksuaalne rünnak tähendavad aga alati vägivalda nii inimese füüsilisele olemusele kui ka minatundele.

4. Ehkki see on toime pandud valdavalt tahtlikult, pole see alati suunatud isiklikult ohvri vastu.
Ohvritel on sageli raske uskuda ohvriks langemise juhuslikkust ning nad püüavad jõuda selgusele, miks just neid ründeobjektiks valiti.

Kuriteojärgsed reaktsioonid

Enamusel kuriteoohvritest tekivad peale kuritegu nii füüsilised kui ka psüühilised reaktsioonid ning nad vajavad juhtunust üle saamiseks abi ja aega. Nad võivad vajada arsti, psühholoogi või psühhiaatri abi. Osa kuriteoohvritest satub psühholoogilisse kriisi.
Indiviidid on sügavalt puudutatud nii omandi kui ka vägivallaga seotud kuritegudest. Omandi vargus, lõhkumine või sissetung eravaldustesse kujutab endast sümboolselt vägivalda inimese enda vastu. Kuigi varavastaste kuritegude ohvrid võivad mitte kannatada nähtavate füüsiliste kahjustuste all, võivad neil esineda traumaatilised emotsionaalsed elamused.
Üldiselt võib öelda, et mida suurem on vägivalla osakaal kuriteos, seda tõsisemad on selle tagajärjed ohvrile ning seda raskem on sellest toibumine.
Võrdlus sõja, loodusõnnetuste või muude ohvriterohkete katastroofide tagajärjel kannatanute ja vägivalla ohvrite vahel on näidanud, et vägivallaga kaasneb kõige tugevam isikupuutumatuse rikkumine.
Juhtumite puhul, kus ohver on kannatanud teise inimese poolt toime pandud vägivalla all, on selle peamiseks tagajärjeks usalduse murdumine pärast kogetut. Kui ohver saab piisavat toetust teistelt inimestelt, hakkab see hävitatud usaldustunne taastuma.
Kuritegu shokeerib inimest ning mõjub rõhuva ja halvavana. Samuti on inimestel sageli raske mõista oma reaktsioone, need võivad tunduda hirmutavate ja ebanormaalsetena. Ometi see nii ei ole. Need on normaalsed reaktsioonid ebanormaalsele olukorrale.
Paljudel kuriteoohvritel tekivad tugevad süütunded: "Kui ma ei oleks… miks ma läksin… mul oleks olnud…" jne. Süütunded muudavad niigi raske olukorra veelgi raskemaks. Tähtis on teada, miks antud tunded tekivad: inimesel, kes on langenud kuriteo või muu ülekohtu ohvriks, on vajadus võimalikult kiiresti saavutada kontroll juhtunu üle. Seetõttu hakatakse otsima juhtunule selgitusi ja põhjuseid. See viib sageli enesesüüdistamiseni.

Psüühilised ja füüsilised reaktsioonid

· Esimeseks tundeks võib olla tunne kaosest ja ebareaalsusest, inimene ei suuda mõista, mis on juhtunud.
· Üheks tavaliseks tõsiseks reaktsiooniks on hirm. Sageli on see seotud kujutluspiltidega juhtunust ja juhtunu taas läbielamisega nende kujutluste kaudu. Need võivad olla nii tõelised, et inimesel tekib tunne nagu toimuks see kõik uuesti.
· Hirm sotsiaalsete kontaktide ees, näiteks hirm sõita bussis või trammis.
· Hirm kurjategijaga kohtumise ja kuriteo kordumise ees.
· Paanika
· Hirm üksioleku ees.
· Hirmutunne võib olla ka nii tugev, et tuntakse vajadust üleelatut maha suruda ja kõrvale heita.
· Reaktsioonid ootamatute helide või liigutuste peale.
· Värisemine, higistamine, peapööritus, lihaspinged jne.
· Südamekloppimine, valud rinnus, iiveldustunne, oksendamine.
· Toitumis- ja seedehäired.
· Unehäired.

See, millised reaktsioonid iga konkreetse inimese puhul esinevad, sõltub väga paljudest asjaoludest. Iga indiviid on unikaalne ja erineva psühholoogilise taustaga. Mõnedel inimestel võivad ilmneda ainult üksikud eeltoodud reaktsioonid, teistel seevastu paljud.

Ohvril tekkiva reaktsiooni tugevus sõltub lisaks muudele asjaoludele kolmest järgnevast tegurist:
· Varasem läbitöötamata kriis. Sellisel puhul on ohvril väiksemad jõuvarud uue kriisi läbitöötamiseks, samuti võib varasem kriis seoses kuriteoga taas üles kerkida. Näiteks keset pooleliolevat või hiljutist lahutusprotsessi või leina võib muidu suhteliselt väike trauma tekitada tunduvalt tõsisemaid üleelamisi kui muidu.
· Kuriteo sümboolne tähendus ohvrile. Kui inimene, kelle enesehinnang ja usk endasse on madal, satub vägivalla või vägistamise ohvriks, siis võib juhtunu veelgi kinnistada ja tugevdada sellist suhtumist endasse.
· Mitme seadusevastase teo üheaegne esinemine. Kui vara röövimisega on kaasnenud peksmine, on tekkinud pinged suuremad kui kummagi teo eraldi esinemise puhul.

Vägivalla füüsilised tagajärjed

Rusikahoop ja löök mingi esemega
Vigastuse põhjuseks on järsk, toores jõud. Paljud löögid suunatakse näo suunas, vastu pead lüüakse kas rusika, käe või mingi esemega. Seetõttu on näo- ja peavigastused väga tavalised. Nende ravi võib aga kesta kaua ja nõuda ka haiglaravi.
Jõu kasutamine näo piirkonnas võib põhjustada luumurde, vigastusi silma piirkonnas, hammaste kaotust jne. Alati ei pruugi eelnimetatud vigastuste puhul esineda suurt verejooksu ega nähtavat haava.

Koljuluu vigastused
Löögid pähe on seotud ajukahjustuste tekkimise riskiga. Tugevast löögist pähe võib üsna lihtsalt tekkida koljuluumurd, mõranenud luutükid satuvad ajju ja põhjustavad tõsiseid vigastusi, mis võivad lõppeda surmaga.
Löömise ja peksmise puhul kaitseme end tavaliselt kätega ja seetõttu saavad ka käsivarred vägivalla tulemusel sageli vigastada.

Löögid kõhu ja rinna piirkonda
Kõige tavalisemad vigastused, mis tekivad peksmisest ja löökidest kõhu piirkonda on verejooksud maksast, põrnast ja sooltest. Soolte vigastuste tagajärjel satub nende sisu kõhuõõnde ja võib kaasa tuua kõhukelmepõletiku. Löömine rinnakorvi piirkonda võib tekitada roiete murde.
Kõik nimetatud vigastused võivad lühikese ajaga muutuda eluohtlikeks.

Noahaavad
Tavaliselt on noalöögid suunatud kaela, rinnakorvi või kõhu piirkonda. Tugevalt võivad saada kahjustada siseorganid, samuti võivad tekkida närvivigastused, millega võib kaasneda eluaegne invaliidsus.

Reaktsioonid erinevatele kuritegudele

Reaktsioonid peale ootamatut kallaletungi ja tänavavargust:

· Hirm, et kurjategija ilmub uuesti välja. · Eneseusalduse kaotamine ja tunne, et ei omata kontrolli oma elu üle. · Hirm minna välja, hirm telefonihelina ja uksekella ees.

· Raev, viha · Kurbus · Üldine kahtlustamine · Unehäired

Reaktsioonid peale sissemurdmist:

· Mõtted sellest, et varastatut ei saa rahaga asendada. · Hirm lahkuda korterist, majast. · Suurenenud ettevaatlikus ja inimeste kahtlustamine. · Spekulatsioonid teemal "kes ja milleks".

· Turvalisuse ja kindluse puudumine; tunne, et ei omata kontrolli oma elu üle. · Haavatuse tunne, kuna keegi võõras on puudutanud isiklikke asju.

Reaktsioonid pärast seksuaalvägivalda:

· Hirm kohtuda kurjategijaga. · Hirm olla nakatunud sugulisel teel levivatesse haigustesse. · Süütunne, et on lastud ennast haavata. · Häbitunne

· Unehäired · Kehalised vaevused (valud) · Kurbus · Ärritatavus, viha · Probleemid inimsuhetes

Olenemata kuriteo välisest raskusastmest on ohvri reaktsioonid sellele mõistetavad. Üldiseks kuriteojärgseks reaktsiooniks on hirm. Peale kuritegu tekkiv hirmutunne on küll kõigile arusaadav, kuid mitte kõik ei mõista, et see tunne võib kesta nii kaua.

Ehkki eelpool on esile toodud tüüpilised reaktsioonid erinevate kuriteoliikide puhul, ollakse siiski enamasti seisukohal, et reaktsioon sõltub eeskätt konkreetsest indiviidist ja tema psühholoogilisest ja sotsiaalsest pagasist, mitte niivõrd sündmuse tüübist.

Sekundaarne viktimisatsioon
Kui abi, mida ohver saab peale kuritegu, on ebapiisav ja inimese vajadustele mittevastav, võib see tuua kaasa nn. sekundaarse viktimisatsiooni. Selle all mõeldakse psüühilist stressi, mis tekib ühiskonna negatiivsete ja ebakohaste reaktsioonide tagajärjel.
Sekundaarne viktimisatsioon võib aset leida kuriteoohvri suhtlemisel politseiga ja teiste õigusorganitega ning kindlustusega, samuti perekonna ja sõpradega, kes ei suuda mõista, kuivõrd kergesti haavatav võib olla üks inimene pärast kuritegu.

Sekundaarse viktimisatsiooni astmestik

Ülekohus (õiglusetus)
· Hirm surveabinõude ees.
· Informatsiooni puudus.
· Tajutud huvi puudus politsei, kohtu- ja korrektsioonisüsteemi poolt.
· Kohtuprotsessi viibimine.
· Puudulik kontakt süsteemi oluliste tegelastega.
· Sissetuleku või töö kaotus.

Häbistatus
· Võimetus maksta matusekulusid.
· Seksuaalkuritegude järgne läbivaatus.
· Uurimine ja küsitlemine politseis.
· Ebateadlike isikute süüdistused.

Isolatsioon
· Tõrjumine perekonna ja sõprade poolt, kes võivad süüdistada toimunus ohvrit.
· Tõrjumine teiste isikute poolt nende endi hirmude, kahtluste, ebakindluse ja haavatavuse tõttu.
· Teiste ebamugavus ohvriga juhtunust kõneldes.
· Tõrjutus teiste suhtumise tõttu, kuna juhtum on teinud inimese või perekonna mingil moel teistest erinevaks.

Ohvriabi töötajal on oluline roll sekundaarse viktimisatsiooni ennetamisel. Emotsionaalne toetus, mida antakse ohvrile otsese traumaga toimetulekuks ning informatsioon, mida antakse eelseisvate sündmuste kohta, aitab vähendada ohvri tundeid seoses õiglusetuse, häbistatuse ja isolatsiooniga.

Trauma ja posttraumaatiline stressisündroom

Sõna trauma tähendab vigastust, kuid seda kasutatakse tihti ka psühhiaatria terminoloogias kirjeldamaks inimese tugevaid psühhoosile sarnanevaid reaktsioone. Reaktsioonide tugevus sõltub inimese üldisest olukorrast, haavatavusest ning ka kuriteo raskusastmest. Haavatavus on peaaegu alati seotud varasemate traumadega, mille juured võivad ulatuda juba inimese lapsepõlve.
Ekstreemne füüsiline ja psüühiline stress, näiteks peale vägistamist, võib kutsuda esile akuutse stressireaktsiooni, mida kirjeldatakse kui psühhiaatrilist sündroomi.
Posttraumaatiline stressisündroom (PTSS) on koondnimetus nendele psüühilistele ja kognitiivsetele häiretele, mis võivad tekkida peale kuritegu, ähvardusi, õnnetusi või katastroofe. Diagnoosi määramisel lähtutakse kindlatest kriteeriumitest nagu sotsiaalse tegutsemise raskused, korduvad reaktsioonid, vältiv käitumine jne ning nende kestvusest üle ühe kuu. Esimestel nädalatel peale juhtunut ei saa neid reaktsioone käsitleda haiguslikena. PTSS võib tekkida akuutses vormis kuue kuu jooksul või hilinenud vormis, kus reaktsioonid ei ilmne enne kui kuus kuud pärast juhtunut.

Mälu blokeerimine

Rasketes olukordades on inimestel võime oma mälu blokeerida ja jätta teadvusest välja ähvardusrohked ja hirmu tekitavad mälestused, et vältida vastandumist hirmutavate kogemustega. See võib väljenduda ka raskustes kuriteo kohta tunnistusi andes.
Kuriteoohver, kes elab läbi traumaatilisi sündmusi, keskendub detailidele, mis on antud tunneterohke situatsiooni põhjustajateks: näiteks relva fokusseerimisefekt - kui ohvrile on suunatud püstol või nuga, siis mäletab ta just seda detailselt, kuid ei mäleta, kuidas nägi välja relva hoidnud isik.
"Nägemine nagu tunnelis" - antud väljend kirjeldab, kuidas inimese tähelepanu võib stressiseisundis muutuda. Osad asjaolud ja detailid alatähtsustatakse, osa infot blokeeritakse ja pannakse nö. laagerduma ning inimene võib oma mõtetes tegelda ainult temas tugevaid emotsioone tekitanud asjaoludega. Tugevate tunnete kahanemine ja juhtunuga distantsi saavutamine võib tuua mälus esile uusi üksikasju sündmusest - ohvrile võivad meenuda osad kuriteoga seotud asjaolud alles mõni aeg pärast juhtunut.

Kriis, kriisi etapid (faasid) ja kaitsemehhanismid
Kuriteoohver, kellel tekivad tugevad reaktsioonid peale tema suhtes sooritatud kuritegu, võib kaotada kontrolli oma tunnete ja reageeringute üle. Võidakse kogeda meeleheidet, paanikat ja võimetust tegutseda. Kriisiolukord ei pruugi sugugi tekkida koheselt pärast üleelatut, vaid võib avalduda alles mõne aja möödudes. See, kuidas kriis läbi töötatakse ja sellest üle saadakse, sõltub taas väga mitmetest teguritest.
Olenemata kriisi konkreetsest tekkepõhjusest on selle kulus ja arenemises palju ühiseid jooni. Teoreetiliselt saab eristada nelja kriisi faasi (Cullberg 1992). Need faasid muutuvad sujuvalt ning neid kirjeldusi tuleb võtta rohkem üldorientiiridena.

Shokifaas
Shokifaas võib kesta mõnest minutist mitme päevani. Inimene üritab kõikide vahenditega tegelikkust endast eemal hoida.
Võivad esineda järgmised reaktsioonid:
· kaos ja segadus
· eitamine ja mahasurumine
· apaatia või hüperaktiivsus
· paanika
· nutt ja naer vaheldumisi
· kannatanu käitub nagu laps

Selles faasis vajab inimene turvalisust, kaitset, hoolitsust ja võimalust oma tundeid välja elada.

Reaktsioonifaas
Koos shokifaasiga võib reaktsioonifaas kesta umbes 4-6 nädalat, mõnikord kauem. Ohver üritab vältida tegelikkust ning selles faasis muutuvad aktiivseks psüühilised kaitsemehhanismid. On tähtis meeles pidada, et kaitsemehhanismid kuuluvad läbitöötamise juurde, aidates inimesel juhtunust üle saada ja tulla tagasi tegelikkusesse just selles tempos nagu talle sobib.
Cullbergi järgi on piir olukordade vahel, kus kaitsemehhanismid on hädavajalikud või takistavad kohanemist, peaaegu märkamatu.

Mõningad näited kaitsemehhanismidest:

Repressioon ehk mahasurumine - raskesti talutavad, väljakannatamatud tunded või olukorrad blokeeritakse, need "unustatakse". Sellisel viisil pääseb ohver vastandumisest nende hirmu tekitavate tunnetega.
Ratsionaliseerimine ehk intellektualiseerimine - on üks viis üle saada valusatest ja tunneterohketest juhtumitest. Siia kuulub rääkimine tehniliste, meditsiiniliste või majanduslike terminitega. Seda võib nimetada ka afekti isoleerimiseks, kuna olukorra tunneterohke sisu surutakse maha.
Regressioon - sattudes olukorda, millega me toime ei tule, rakendame mõnikord lapseeast pärit käitumismalle. Üks tavalisemaid meetodeid on nutma puhkemine - selleks, et pälvida teiste lohutust ja kaastunnet.
Projektsioon - me paneme alateadlikult teiste inimeste arvele need tunded ja impulsid, mis kuuluvad meile, kuid mida me ei suuda aktsepteerida.

Reaktsioonifaasis tuleb tegelikkus aeglaselt taas esile ning elu läheb edasi, samas võivad tekkida unehäired, õudusunenäod, elatakse läbi seesmist kaosetunnet, tühjust, kurbust, isolatsiooni ja enesetapumõtteid, võidakse kasutada stimuleerivaid või rahustavaid aineid.
Kuriteoohver vajab sellest faasist välja tulemiseks abi. On tähtis, et ta tunnetaks, et teised hoolivad temast ja ka sellest, kuidas tal läheb. Kui inimene jääb abi ja toetuseta, võivad valu ja hirm muutuda krooniliseks.

Shokifaas ja reaktsioonifaas moodustavad kriisi kõige kriitilisema osa.

Läbitöötamisfaas
Antud faas võib kesta poolest aastast mitme aastani ja on pidevalt seotud juhtunu valutekitavate taas läbielamistega. Samm-sammult liigutakse möödunust uute huvide ja tegevuste suunas, luuakse uusi kontakte ja saadakse uusi ülesandeid. Ohvri suhtumine on realistlik ja juhtunut aktsepteeriv. Kriisist saadud kogemused muutuvad jõuvarudeks.
Väga tähtis on aidata kuriteoohvrit tema pingutustes ennast ise aidata ja olla iseseisev. Tugiisikul tuleb toetada ohvri soovi juhtida ise oma elu, "tulla tagasi".

Muutustega kohanemise faas
Selles faasis aktsepteerib kuriteoohver juhtunut isegi siis, kui see on jätnud arme ning inimene suunab end taas väljapoole. Elu läheb edasi.
Läbielatust saadud kogemused annavad parema valmisoleku võimalikeks ohtudeks edasises elus. Inimese ellusuhtumine võib muutuda tõsisemaks ning ta võib revideerida ja muuta oma väärtushinnanguid.
Leidub kuriteoohvreid, kes ei jõua kunagi oma ohvrireaktsioonidega lõpule, kes jäävad toimunud kuriteost lõputult rääkima kõigile inimestele ning kes vajavad pidevat kindlust selles, et neid ikka kuulatakse ning kellel seeläbi on risk jääda üksi ning muutuda kibestunuks. Siin tuleb esile tugiisikute tähtis ülesanne abistada kuriteoohvrit nii (toetus, nõuanded jms), et rasketest läbielamistest saaks lõpptulemusena elukogemus, mis arendaks kuriteoohvrit kui isiksust.


Toimetulek kuriteo tagajärgedega

Pärast kuritegu või tragöödiat toetuvad enamus inimesi igapäevatoimingutele, mis lasevad neil kogeda turvalisuse ja kontrolli tunnet oma elu üle.

Toimetulekut mõjutavad järgmised kolm faktorit:

1. Vägivalla olemus ja selle tähendus ohvrile
Oluline on meeles pidada, et toimunu tõsiduse määratleb ohver, ohvriabi töötaja ei peaks püüdma suurendada ega vähendada seda, mida ohver tajub.

2. Ohvri varasemad kogemused ja elu olukorrad
Inimesel, kes on kogenud varasemaid kaotusi ja kriise, võivad olla välja kujunenud toimetulekumehhanismid, mis aitavad teda nüüdki. Samas ei pruugi neid mehhanisme olla kujunenud ning traumaatiline sündmus võib osutuda niiöelda "viimaseks piisaks".
Ohver, kes kogeb samaaegselt majanduslikke või pereelu raskusi, ei pruugi olla võimeline toime tulema lisandunud stressoriga.

3. Abi, mida ohver saab pärast kuritegu või tragöödiat
Kui ohver kogeb süüdistusi ja kriitikat või tal puudub toetav süsteem, võivad kuriteo mõjud olla raskemad.

Vajadus toetuse järele…

Selleks, et suuta ja osata normaalsesse ellu tagasi pöörduda, vajab kuriteoohver:
· inimlikku abi ja tuge, turvalisust ning kiiret abi akuutsetes probleemides
· võimalust rääkida oma olukorrast
· et teda märgataks
· et teda kuulataks
· et teda usutaks
· pidevat informatsiooni
· kontakti isikuga, kes teda usub ja soovib talle head
· isikut, kes aitaks tal ühendust võtta erinevate institutsioonidega
· et teda respekteeritaks politseis ja teistes õigusorganites
· ühiskonnapoolseid panuseid, koordineeritud tegevust ja erinevate organisatsioonide koostööd

Vestlusküsimused
· Kas sa oled langenud kuriteoohvriks? Sissemurdmine keldrisse, rattavargus vms. Kuidas sa reageerisid? Võrdle oma reaktsioone antud peatükis kirjeldatuga.

· Kuriteoohvriks langenud isikud reageerivad juhtunule vastavalt nende hetkeseisundile. Vestelge, kuidas teie arvates reageerivad erinevad inimesed suurte kahjudega sissemurdmise ohvriks sattumise korral:

• inimene, kes on hiljuti kaotanud ema
• inimene, kellel on käsil abielulahutus
• inimene, kes on hiljuti jäänud töötuks
• inimene, kes on armunud

· Kas sinu arvates on tugiisikul kergem käsitleda ohvri tundeid ja reaktsioone kui ta ise on olnud samuti kuriteoohver?

· Kuidas mõjutavad kaitsemehhanismid juhtunu läbielamist?

· Analüüsige peatüki lõpus olevaid juhtumeid. Kirjeldage nende põhjal kriiside arengut, kaitsemehhanisme, sekundaarset viktimisatsiooni.

KAKS JUHTUMIT

Perekond Jalakas
Pereema Anna teatas politseisse kodus toime pandud sissemurdmisest.
Tema 14-aastane tütar Kaia pidas kodus pidu. Anna oli koos noorema tütrega kodust ära. Korraga tungisid korterisse kolm poissi, kes hirmutasid ja ähvardasid noori nii, et viimased ei julgenud osutada mingit vastupanu. Poisid võtsid kaasa ehted, videomaki, kingi, jaki, mis kuulus ühele külalistest jpm.
Kui noorem õde koju jõuab saab ta juhtunu pärast Kaia peale vihaseks. Ema Anna tunneb ennast alandatuna ja petetuna ning Kaia tunneb end halvasti nii füüsilises kui ka emotsionaalses mõttes: tal on peavalu, valud kõhus ja unehäired. Ta tunneb nagu oleks ta kuritarvitanud teiste usaldust.
Tütre sõbrad tunnevad ära kaks süüdlast, kuid ei taha neid avalikustada. Anna külastab kooli, kus need poisid õpivad, kuid teda koheldakse seal õpetajate poolt väga halvasti ning tema juttu suhtutakse kahtlevalt. Kui ta soovib näha kooli õpilaste nimekirja, et leida või teada saada kolmandat asjaosalist, saab ta eitava vastuse.
Politseis öeldakse, et selle sissemurdmise osas on väga raske midagi ette võtta.
Anna töökaaslased ei mõista tema muret ning nende arvates on ta ise süüdi…
Mida saaks teha tugiisik antud olukorras?

Erik
Eriku (49) elukaaslane Maie (50) lõpetab kooselu ning kolib ära. Peale lahkumist arvab naine, et tema lahutusest saadud materiaalne osa on liialt väike ning ta võtab ära Eriku pangakaardi ja kasutab seda oma äranägemise järgi. Erik sulgeb kaardi, kuid seejärel üritab naine korduvalt kodust asju ära viia, võttes kaasa lauahõbedat, väärisesemed jne.

Ühel laupäeval ilmus naine Eriku juurde koos kolme meesterahvaga. Üks mees jäi Erikut valvama, teised pakkisid samaaegselt kokku asju, millele nende arvates Eriku eksnaisel õigus peaks olema. Seejärel lahkusid nad Erikule suunatud solvangute ja ähvardustega.

Erik on shokis ja nutab. Ta helistab oma täiskasvanud tütrele ning koos teevad nad avalduse politseisse. Sealt saab Erik teada ka ohvriabi tegevuse kohta. Kuna on nädalavahetus saab ta jätta oma soovi ohvriabi automaatvastajale.
Esmaspäeval võetakse temaga ühendust

Milline on tugiisiku osa antud juhtumi juures?

Soovitatav kirjandus:

· Tõnu Lehtsaar "Hingepilk" (Tallinn 1994)
· Peter Petersen, Jeanne Rosenhag "See tilluke lootusekilluke" (Tallinn 1998)
· "Kriis ja katastroof" Käsiraamat koolidele (Eesti Elukvaliteedi Keskus, Tallinn 1998)
· "Laps ja vägivald" Konverentsi materjale 1. ja 2. (Tallinn 1997, 1998)
· Irja Kilpeläinen "Sinuga leinas" (Tallinn 1992)

Teine peatükk: TUGIISIKU ROLL - LIGIMESEKS OLEMINE

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest