Nr. 29 (486) Reede, 28. juuli 2000
aadressilt http://www.videvik.ee/486/486index.html

Ajalehtedest, raadio- ja telesaadetest saame iga päev teateid kuritegudest. Arvud masendavad ka neid, kes pole saatuse õnnistusel veel kuriteoohvriks langenud. See pole mitte üksnes Eestimaa, vaid ülemaailmne probleem.

Kes on kuriteoohver?
1985. a. defineeris ÜRO seda mõistet järgmiselt: Kuriteoohver on isik, kes üksi või grupis on kahju kannatanud, kellele on tekitatud kehalisi või psüühilisi vigastusi, kes on kannatanud emotsionaalselt, majanduslikult või kelle õigusi on läbi tegude või nende tegemata jätmise oluliselt piiratud. See kehtib sellest hoolimata, kas kurjategija on kindlaks tehtud, vastutusele võetud, kohtulikult karistatud või mitte, ja arvestamata ohvri ja kurjategija vahelisi perekondlikke sidemeid. Samuti ei oma tähtsust ohvri rass, sugu, vanus, keel, rahvus, usk, etniline ja sotsiaalne kuuluvus.
Nüüd on ka Eestis vastu võetud riiklik programm kuriteoohvrite abistamiseks. Meil mõistetakse kuriteoohvrina inimesi, kes on langenud hooletu või halva kohtlemise, füüsilise, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks, kellele on põhjustatud kannatusi või kahju teise isiku, isikute grupi või organisatsiooni poolt sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja tema vastu on algatatud kriminaalasi.
Ohvriabi
See on ülemaailmne organisatsioon. Tallinnas loodi kuriteo- ohvrite toetamise ühing Ohvriabi 1. septembril 1994. a. ja see hõlmab tervet Eestit. Ühingu aseesinaine Fea Üprus ütles, et praegu tegutsevad Ohvriabi osakonnad Tallinnas, Tartus, Saaremaal, Ida-Virumaal ja Lõuna-Eestis. Seal on avatud ka naiste varjupaik, mis tegutseb juba kaheksa aastat ja on mõeldud vägivalla ohvritele. “Selles on kuus kohta ja võib ainult rõõmu tunda, kui need pole kogu aja täidetud.” Fea Üprus arvab, et tegelikult oleks niisugust naiste varjupaika vaja ka Tallinna. “Oma kogemustest võin öelda, et ohver pole mitte ainult kurjategija kätte jäänu, samuti tunnevad valu tema perekonnaliikmed. Ohvrite ring on ju palju laiem, kuid seni on sellest vaikitud.
Nüüd on olemas riiklik programm kuriteoohvrite abistamise süsteemi loomiseks ja Sotsiaalministeerium, kelle haldusalasse see kuulub, on alustanud ohvriabi tugiisikute projekti väljatöötamist. Kõik teised aga, kes kuriteoohvritega kokku puutuvad — politseinikud, sotsiaaltöötajad, meditsiinitöötajad, õpetajad — saavad vastava koolituse 120 tunni ulatuses. Koolitusega tehakse algust sügisel.”
Ohvriabi poole on pöördunud üle tuhande inimese. “Me ei küsi, kus ohver elab, mis ta nimi on. Kui ta oma nime ütlebki, siis seda kusagile kirja ei panda. Jutuajamine ohvriga on intiimne ja see toimub Tallinna Peeteli kiriku ühes väikeses mugavas toas. Abivajajad on enamasti keskeas naised, perevägivallas ja korterivargustes kannatanud. Käib ka mehi. Istuvad vaikides, ei saa algul sõnagi suust. Me ei katkesta vaikust. Siis tasapisi hakkavad nad rääkima. Et usaldust võita, tuleb paljust muustki rääkida. On juhtumeid, kus vestlus kannatanuga kestab kolm tundi ja mõnikord tuleb mul lausuda ainult mõni sõna. Ohver räägib oma südamelt kõik ära ja tal hakkab kergem. Meie ülesanne ju ongi inimene suunata uutele mõtetele, peame andma talle positiivse emotsiooni, et ta suudaks edasi elada,” selgitab tugiisikute ülesandeid Fea Üprus ja jätkab: “Minu jaoks on kõige raskem seksuaalselt ära kasutatud laps. Tüdruk tuleb siia, sest tal pole julgust kellegi teise juurde minna juhtunust rääkima. Ta palub, et me ei teataks politseile.
Meil on ka tagasiside ja oleme veendunud, et kui kuriteoohver saab kõik südamelt ära rääkida, hakkab tal palju kergem. Meie Ohvriabi logoks on ju sisalik, kes on võimeline uue saba kasvatama. Kõik, mis möödas, on möödas!”
Tugiisikud
Ühing Ohvriabi on praegu veel vabatahtlike organisatsioon. Mitmes Euroopa riigis on see aga riiklik. “Ka meie ühing saab Kuriteoohvrite Euroopa Foorumi liikmeks,” selgitab Fea Üprus. “Head sidemed on meil Rootsi ja Hollandiga. Nad toetavad meie ettevõtmisi ja korraldavad koolitust. Hiljuti käis siin Rootsi Ohvriabi Ühenduse esindaja Per Svensson. Ta tutvus meie olukorraga, et rakendada vastavaid projekte Ida-Virumaal ja avada osakond Narvas. Ka Hollandi vastavate organisatsioonidega on arutatud tugiisikute koolituse kaheaastast projekti.”
Fea Üprus, kes kümme aastat tagasi alustas tegevust vanglast vabanenud isikutega, on nüüd pühendunud kuriteoohvrite abistamisele. Kui kellelgi on tahtmist saada ohvriabi tugiisikuks, siis võiks helistada 6 733 923. Vastuvõtt on Tallinnas Peeteli kirikus (Preesi tänav 5/7) esmaspäeviti kell 14—18, kolmapäeval ja neljapäeval kell 10—14.
Eriti oodatud on nooruslikud pensionärid, sest töö on päevasel ajal. Praegu tegutseb kümmekond tugiisikut. Nad aitavad varguse ohvriks langenul uusi dokumente muretseda, käivad temaga kaasas kohtus, saadavad arsti juurde või politseisse minekul. Tänuväärt tegevust jätkub küllaga.

HUGO AVILA