OLIVERI ALGUSAASTAD
Valter Parve-juhataja 16.08.91- 01.09.93
-kasvataja 01.09.93-30.06.94

Kui oma mätta otsast meenutada, kuidas laste varjupaik alguse sai, siis kõigepealt olid sõnad - võta ja tee. Need ütles mulle Hiie Martinson oma kaasvõitlejate nimel aprillis 1991. Juba aasta varem olid Pärnu missioonitundelised naised eesotsas väsimatu Vaike Alleriga saavutanud puuetega laste tugikodu " Maarja" avamise ja nüüd võeti ette järgmine samm . Ettepanek hakata rajama varjupaika oli siis juba tehtud üsna mitmele, kuid ilmselt peljati asja uudsust: Eestis ju eeskuju võtta polnud. Jäin peale lühikest arupidamist nõusse ning peale koolmeistri tööaasta lõpetamist Vanalinna Põhikoolis asusin 16 augustil loodava asutuse juhatajana ametisse, heakskiit selleks tuli Pärnu Linnavalitsuselt eesotsas Jaak Saarniiduga.
Asukohaks sai Supeluse 1 kahekordne puumaja, kus just oli oma tegevuse lõpetanud seal 1945 aastast asunud lasteaed, selle viimane juhataja Zanna Savina tuli üle varjupaiga loodavasse meeskonda. Kolleege kogunes tänu haridusinimeste seas levivale infole uudsest lasteasutusest: meiega liitusid Ello Jõepera ja Ülle Laursoo. Juuraõpingutega lõpusirgele jõudnud Ülle Pikmaa tõi kaasa oma kogemuse tööst alaealiste õigusrikkujatega. Meiega ühinesid mitme eriala inimesed, kõiki ajendas huvi rakendada end laste huvides.
Hädapärane mööbel oli olemas (puuduva loovutas sanatoorium "Tervis"), remont piirdus põrandate lakkimisega ja kuu aega hiljem-16 septembril avasime oma uksed neile lastele, kelle põhiõigusi rikutakse. Nimeks sai "Oliver" - C. Dickensi järgi. Keegi meist ei olnud laste varjupaiga moodi asutust varem näinud, kuid endi jaoks aitas tegevuse sisu paika panna ühiselt kujundatud arusaamine nendest vajadustest, mille rahuldamisega kõik pered alati hakkama ei saa: turvatunde pakkumine, lapse eneseväärikuse hoidmine, õppimistingimuste loomine, une ja toidu tagamine jne. Võtsime sihiks olla avatud 24 tundi ööpäevas, laste ja kasvataja öise julgeoleku kindlustamiseks asusid turvameestena tööle Asso Kommer jt. Sedalaadi turvamine kestis, kuni järgmisel aastal jõudsime äratundmisele, et vähemalt varjupaigas võiks laps näha nö peremudelit: kodu, kus toimetavad ema ja isa. Oliveris siis 24 tundi kestvas vahetuses paaris nais-ja meeskasvataja. Nimetatud töökorraldus kehtis kuni 199… aastani, mil lastekaitse edendamiseks oli vaja loovutada 4 kasvataja ametikohta koolide sotsiaaltöötajate ellukutsumiseks, varjupaiga tegevuse efektiivsuse huvides tuleks paariviisi töötamine taastada.
Pärast Oliveri avasid lühikeste vaheaegade järel oma uksed laste turvakodud Harjumaal Ääsmäel, Tartus, Tallinnas Lillekülas ja mujal ning neis kõigis kujunes välja oma stiil ja töökorraldus, erinevad olid ka võimalused. Kui esialgu arvasime, et liiga uhkelt remonditud majas võiks laps end oma koduse kehvusega võrreldes ebamugavalt tunda ja olime ehk pisut uhkedki oma ruumide kasina viimistluse ja sisustuse üle, siis pikapeale muutus alafinantseerimine tõeliseks probleemiks. Selle taustaks oli osade otsustajate suurfarmilik vaatenurk: kõik latrid peavad täis olema, siis on omahind madal ja asutusel mõte. Leidus poliitikuid, kes ei suutnud näha teatud sarnasust kiirabi ja laste varjupaiga vahel: kindlustada tuleb tegutsemisvalmidus kriisiolukorras. Hotelli ja laste varjupaiga tegevuse hindamine samade kriteeriumite alusel viitab vajadusele luua mehhanism sotsiaalteenuste tõhususe üle otsustamiseks, kindlasti ei saa esikohal olla voodite täituvus. Loodetavasti toob tulevik muutuse suhtumises.
Laps on kriisis, kui ta elu, tervis ja väärikus on ohus, kui esmased kasvu -ja arenguvajadused on rahuldamata. Väga suure tõenäosusega armastab iga vanem oma last ja see kehtib ka nende puhul, kes Oliveris peavarju ja kaitset on otsinud. Juba rohkem kui 1000 hoolealuse (sh ka varju otsinud emad) lugude analüüs annab täpsema statistilise pildi põhjustest, miks laps varjupaika vajab, kuid algusaastatel olid esikohal kodune vägivald ja hoolimatus ning üksi jäänud (jäetud) ema suutmatus iseenda ja laste elu rahuldaval viisil korraldada. Käesolev juubelihõnguline lühimeenutus ei sea eesmärgiks seletada vastuolu lapse armastamise ja tema väärkohtlemise vahel, küll aga tuleb oletada pereprobleemide jätkuvat süvenemist- taustaks suurenev lahutumus, paljude täiskasvanute lootusetus ja depressioon. Mis tähendab, et meie ühiskonna üheks sotsiaalseks probleemiks jäävad ilma piisava vanemliku hooleta lapsed. Räiges turumajanduses ei ole humanism eriti minev kaup, kuid madala sündivuse olukorras on ka majanduslikult äärmiselt oluline aidata igal lapsel areneda toimetulevaks ja vastutustundeliseks täiskasvanuks.
Kodanikuühiskond tähendab muu hulgas ka vastutuse jagamist- elamise kvaliteet on igaühe asi. Eeskuju saime esialgu põhjanaabrite vabatahtlikelt organisatsioonidelt: Oliveri edenemist on algusaastatel toetatud Rootsist, Soomest, Taanist ja viimasel ajal ka Norrast: on antud võimalusi käia õppimas, on tuldud siia kogemusi jagama, on toodud abi. Väga palju on oma toetust pakkunud head inimesed linnast ja maakonnast: aia-ja põllusaadusi, raamatuid, mänguasju. Ilma küsimata on aidanud mitmed prestiishikamad kohalikud ettevõtted -ühe järjekindlamana meenub Linakombinaat. Advendimeeleolu tulid Agapest tooma perekond Tanklerid, Shalomi Abikeskus ja Anne Aas kutsusid Oliveri lapsed oma laagritesse. Aitajaid ja kaasaelajaid oli ja on palju -suur tänu kõigile.
Oliveri esimesed hoolealused on juba "suured" ja suudavad loodetavasti oma elu elada nii, et nende endi lastel oleks hooliv kodu.
Ajutiseks peatuspaigaks -kuni pereprobleemide lahenemiseni- loodud asutus oli peagi sunnitud oma tegevust avardama- mitmed lapsed jäid sobivate lahenduste puudumisel majja pikemaks ajaks. Üheks väljapääsuks tundus olevat 1992 Taanis nähtud perekonnas hooldamise teenuse (nn kasupere) rakendamine Eesti oludes ja nii võibki 1993a 24 maid lugeda selle alguseks- siis sõlmisime esimese kirjaliku lepingu kasuema, tema elukohajärgse sotsiaaltöötaja ning varjupaiga vahel.
Kuidagi iseenesest kujunes, et Oliveris hakkas käima ka neid lapsi, kes küll otseselt öömaja ei vajanud, kuid kes sealset õhkkonda tänavaelule eelistasid või kellele sealne lõuna päeva ainukene söögikord oli. Seega ilma, et päevakeskuse teenus asutuse põhikirja oleks sätestatud, on teda algusest peale pakutud ja statistika põhjal ongi ligi kolmandik Oliveri külalistest just kodusööbivad. Tänavaahvatluste ennetamise tähtsust silmas pidades võiks see tegevus oluliselt laieneda. Tänaseks kuuluvad osutatavate teenuste hulka veel perenõustamine ning täiskasvanutele ajutise peavarju ja sotsiaalelupinna võimaldamine - laste varjupaigast on saanud polüfunktsionaalne pereabikeskus.
Pärast kaheaastast töötamist Oliveri juhatajana andis tunda, et kogemusi on rohkem kui teoreetilisi teadmisi ja nii astusin 1993 a suvel Tartu Ülikooli sotsiaaltöö magistratuuri, samas jätkasin varjupaigas täiskohaga kasvatajana -st ühena eespool mainitud "isadest".
Täna tuleb mul Linnavolikogu sotsiaalkomisjoni liikmena mõelda Oliveri tulevikust, õigemini küll lastekaitse edendamisest, asutused on ju vaid vahendid. Tundub olevat kaks põhimõttelist teed:
- jätkuv vajalike teenuste (n. tugiisik kasvatusraskustes perele) lisamine asutuse struktuuri,
- nii loodavate kui ka pereabikeskuse seniste teenuste osutajate leidmine läbi avaliku konkursi.
Mõlemal on omad head ja halvad küljed, loodetavasti aitavad analüüs ja arutelu leida sobivaima. Nii ehk teisiti, arengu sisuks jääb teenusteringi laiendamine ja nende kvaliteedi tõstmine laste hüvanguks. Oliveri üks tugevus on olnud tema paindlikkus kohanemaks vastavalt laste ja perede vajadustele ning linna võimalustele, nende kahe teguri koosmõju määrab suuresti ära varjupaiga arengu. Soovin parimat lastele.

Ülle on pikemate juustega keskealine naine.Tal on kaks tütart, kes on talle vägagi tähtsad. Ülle tegeleb veel laulmisega, talle meeldib väga laulda ja on ka käinud tihti esinemas. Ülle näeb oma vanuse kohta hea välja Tema tegelik vanus on 41, aga tundub nagu 25 aastane.

Väljavõte Marianne kirjandist 27.02.1997.a.

HETKI "OLIVERIST"
Väike Ülle, alias Ülle Laursoo

SUUR HETK

Sõidame Valtri ja Suure Üllega Vändrasse "Oliveri" maja vaipadega varustama. Sealsamas autos saame teada taasiseseisvuse väljakuulutamisest. Ja see suur hetk nõuab šampanjat.

UNETU HETK

Oleme "Oliveri" lastega suvesõidul Hiiumaal. Valter näitab end osava paigutajana. Küll bussi ja küll voodisse. Eesmärgiks muidugi igaühe rahulolu naabriga ka see, et kõik ära mahuksid. Minu voodinaabriks saab väikemees, kes vaid harukordsetel hommikutel kuivast voodist tõuseb. Teadagi, olen ootusärevuses ja valvan kogu öö, et mitte tipphetke maha magada. Kuid see juhtus olema üks harukordsetest hommikutest.

MUUSIKALINE HETK

Oleme Taanis Bornholmil õpetust saamas. Ja nii need tantsulembesed eestlased siis tantsivad seal igal õhtul, et oma elu huvitavamaks teha. Tantsumuusikat tegi meile ansambel "Suveniir", ainuke kassett, mis kellelgi juhtus kaasas olema. Ja kahe nädala möödudes tundus ikka, et mõnda lugu kuulsime alles esmakordselt. Kes küll ütles, et "Suveniir" on läila, igav ja sügav sült! Sõltub ikka kuulaja-nautija seltskonnast ja kõige rohkem asukohast.

KODUSELT SOE HETK

Tulen neiuga pikalt sõidult - Kaagvere - Tartu - Pärnu. Jõuame "Oliveri" õhtuks, pisut roidunud ja tüdimuseni vestelnud. Vastu võtab meid kasvataja Priidu poolt kuumaks köetud saun, kokatädi laupäevaõhtused pirukad ja elevil - ootav pere.
Olime jõudnud koju. Ja KODUTUNNE oli see, mis põue sai pistetud.

Oliver - see on armastuse maja!
Ülle Pikma

Ja mida aasta edasi, seda enam ma seda taipan. Selles majas ma hakkasin mõtisklema, mis see armastus üldse on. Kui palju seda peaks olema, et inimene saaks öelda, et teda armastatakse ja et ta ise armastab? Ja kas on üldse olemas inimest, kes tunneb, et tema elus on armastust liiga palju?
Meenuvad Oliveri algaastad, kui oli kuulda kaaslinlaste hääli, mis nende Oliveri lastel viga, söövad banaane ja välismaalt tuuakse nänni. Võib olla on tänagi selliseid mõtteid? Ja kui palju siis peaks olema banaane, et laps vahetaks selle hunniku vastu ema ja isa lause:" Ma armastan sind."? Mina usun, et kõik lapsed on saanud oma sünniga õiguse kuulma seda rohkem, kui üks kord oma elu jooksul ja usun veel, et kõik vanemad armastaksidki oma lapsi, kui nad oskaksid ja suudaksid armastada ja kui nad tunneksid, et neid on armastatud ja armastatakse.
Kõigepealt on ema armastus lapse vastu, alles siis saab tulla lapse armastus ema vastu ja edasi ka armastus teiste inimeste vastu.
A.H.Tammsaare lauset: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus.". tahaksin veidi täiendada: "Kui sind armastatakse ja sina armastad , siis tahad ka tööd teha."
Tahaksin tänada kõiki neid armsaid inimesi, kellega mul oli õnn Oliveris koostööd teha ja soovin selle maja inimestele jaksu ja ligimesearmastust. Ja lastele, kellega mul oli võimalus kohtuda selles majas, hästi palju armastust kogu eluks!

Praegune "Oliveri" juhataja on Tõnu. Ta on soliidne tumeda peaga mees. Ta kannab tavaliselt ülikonda ja lipsu. Tema jutt on aeglane ja selgesti arusaadav, kuna tal pole kombeks kuhugi kiirustada, seda võib ka järeldada tema kõnnakust. Tal on rahulik, mehele sobilik kõnnak. Töölt lahkudes ja tulles kannab ta kaasas kohvrit, mis temale ta kõnnaku puhul sobib.

Väljavõte Marianne kirjandist 27.02.1997.a.

Muljed nr 1-16.
Tõnu Poopuu

Sissejuhatus

Järgnev kätkeb endas Oliveri ja mind ennast. Mõningaid eredamaid muljeid majast, kolleegidest, lastest, linnaisadest jmt.
Ajalises mõttes ei ole muljed järjekorras. Noppeid on siit ja sealt - nii nagu mul hetkel meelde on tulnud. Siiski jääb see kõik aega, mil töötasin Oliveris juhatajana (1996 november kuni 1998 jaanuar). Tegelik ametinimetus oli küll juhataja ajutine asendaja, kuid te ehk ei pahanda, kui ma seda ussina lohisevat väljendit ei kasuta.
Ka asutuse enda nimetus on aastate lõikes korduvalt muutunud, olles alustuseks mõnusalt lühike (lastevarjupaik "Oliver"), muutudes vahepeal idiootlikult pikaldaseks (laste hoolekande keskus "Oliver") ja nüüdseks anonüümselt sootuks (pereabikeskus). Minu ja ma arvan ka enamiku teiste asjasse pühendatute jaoks on see maja lihtsalt Oliver.
Kui juttu tuleb inimestest, siis kasutan vaid eesnimesid. Nii on mõnusam ja mõte liigub kaasa. Kes vähegi on viitsinud kodused ülesanded ära lahendada, see teab. Kahjuks ei ole ma suutnud kõiki kolleege nimetada…te ehk andestate.
Lugu ei ole "kuiv" kroonika. Kasutan emotsioone. Ja väljendan ennast sellele vastavalt. Ärge te jumala pärast solvuge. Minu jaoks on Oliver ja sellega kaasnev positiivne.
Paljuski jääb alljärgnev asjasse pühandamatutele arusaamatuks. Paraku. Kui Teil tekib küsimusi…siis küsige.

Mulje nr 1.
1996. aasta. Sügis. November. Vist 20. kuupäev. Astun üle Oliveri ukseläve kui inimene, kes peaks edaspidi juhtima selle maja, personali ja klientide liikumist mööda künklikku ja räga täis hoolekande maastikku. Väljakutse on võimas ja võimas on ka võimalus…mulle igatahes.

Mulje nr 2.
Maja on kohutavas seisus. Välistrepp on eluohtlik. Väljast ja seest on maja kulunud, aastaid värvimata. Ehe…postsovjetlik provintsi sotsiaalasutus.

Mulje nr 3.
Kohtumine tulevaste alluvatega. Neid on palju väikeses ruumis (tõesti palju ja tõesti väikeses ruumis). Töötajate koosolek. Valter on otsustanud mind esitleda. Istun nurgas ja kuulan. Olen otsustanud, et kollektiiv peab olema minu kandidatuuriga nõus. Muidu ma ei tule. Nad on…vist.

Mulje nr 4.
Milline segadus valitseb asjaajamises ja dokumentides. Raamatupidamisest ei jaga ma suurt mõhkugi. Muust saab loogiliselt aru. Aga tihtipeale ei saa. Sest loogikat ei ole. On puder ja on kapsad. Õnneks on suurem "aadrilaskmine" ära olnud. Ja õnneks on…Kaja.

Mulje nr 5.
Suhted Sotsiaaliga ei ole head. Isiklikkust on liiga palju. Puudub konstruktiivsus. Tegelikult on kolleegid toredad…aga ebakindlad.

Mulje nr 6.
Kohtumine rahvaesindajatega. Volikogu sotsiaalkomisjon. Paistab, et nad tunnevad ennast ebamugavalt. Mina ka. Suhtumine on imelik, kohati küüniline. Emotsionaalset vestlus ei toimu. Situatsioon tundub totter. Erutus tõuseb ainult siis, kui poetan legendi Oliveri kummitusest. Hakkan aduma, millised võimalused on Oliveril toetada hädas olevaid lapsi. Kas me jääme või…jääme.

Mulje nr 7.
Lastekaitsega on siin linnas küll jama. Seda praktiliselt enam ei ole. Tuleb taastada. Igal juhul, sest muidu on Oliveri töö mõttetu. Kandime Sotsiaalist üle Kadi. Ei mäleta enam täpselt… kuidas.

Mulje nr 8.
Esimene koondamine. Läheb meditsiini õde. Sest tegelikult pole sellist ametikohta enam vaja. Tunnen ennast halvasti…kuid karavan liigub.

Mulje nr 9.
Tööpäeva hommik kell 8.30. Valter teatab, et linnavalitsus nõuab Oliveri eelarvest 200 tuhande krooni loovutamist kella 11.00-ks. Ütlen, et see ei ole võimalik, lasku mind lahti. Konsulteerin Marianniga. Leiame koos, et 200 tuhat on palju, rääkida võime 100-st tuhandest.
Kohtume linnavalitsuse liikmetega. Kompromiss…100 tuhat.

Mulje nr 10.
Maja on lapsi täis. "Raskeid" lapsi. Teen käskkirja kasvandike suitsetamise keelustamise kohta Oliveri territooriumil. Oleme sunnitud ühe noormehe varjupaiga nimekirjast välja arvama - varastab liialt ja…tõmbab teisigi kaasa.

Mulje nr 11.
Toomas kostab uue kasvataja kandidaadi eest. Pidi olema üks endine kraakleja. Tahab puidutöölt ära tulla. Kohtun Martiniga. Füsionoomia järgi tõeline kaak. Näo peal arm ja hammas poolik. Kuid mõistus tundub korras olevat ja muusika maailmaga ka seotud. Sisemuses miskit ütleb, et…proovime.

Mulje nr 12.
Istun kasvandikuga Pärnu arestimajas. Meie ühelpool võre (seal, kust pääseb minema) ja kasvandiku ema teiselpool (seal, kust minema ei pääse). Jube. Vahetan emaga mõne sõna…kasvandik ei ühtegi.

Mulje nr 13.
Jõulud Oliveris. Millised üritused. Pole lihtsalt sõnu…aitähh.

Mulje nr 14.
Oliveri töötajad on "omad". Kuigi koosolekutel toimuvad tihtipeale emotsioonidest särisevad arutelud on nad siiski kolleegid (ja head kolleegid). Kui neile anda võimalus ise osaleda ja olla, siis nad ka osalevad ja on…enamasti.

Mulje nr 15.
Seda ei saa välja jätta. Humanitaarabi saabus….ohohohooo.

Mulje nr 16.
Aeg on minu jaoks täis. On uus võimas võimalus. Olen Oliveri baasil lastekaitse süsteemi taaskäivitamiseks teinud piisavalt…et minna

Üks huvitav kasvataja on siin veel. Margus, ta on tumeda päine normaalse pikkusega meesterahvas. Talle meeldib huvitav elu ja tööl on tal alati hästi läinud. Ta on ka hea laua tennise mängija. Ühesõnaga tubli ja osav mees.

Väljavõte Marianne kirjandist 27.02.1997.a.

Kaks lugu
MARGUS PARVE

See lugu juhtus umbes 7 - 8 aastat tagasi, kaua enne maja ülevärvimist ja tuletõrjeredeli ümbertõstmist. Ja enne seda, kui aknad ketiga väljaronimiskindlaks tehti. ( seda ei olnud küll kauaks ).
Poistetuba oli sel prioodil asustatud umbes kolme enam-vähem ühevanuse "vaba mehega". Ja nagu öeldud, oli redel oma vanas kohas poistetoa akna taga.
Ühel kaunil suveõhtul tegin pärast öörahu väljakuulutamist tavalist ringkäiku tubades. Kõik oli kenasti vaikne ja pime. Vaikus oli üllatav, eriti poistetoas. Varsti sain sellele tavatule päevakorrast kinnipidamisele jälile - üks poiss oli oma jala teki alt välja unustanud ja jala külge jalanõu, kergitasin tekki ning vastu vaatas täies varustuses mehehakatis. Kõrval voodites paar kolm samasugust. See võis olla poiste esimene katse seiklema minna, kuid vaist ja kogemused ütlesid vastupidist.

Samal kaunil ajal, st. 7 - 8 aastat tagasi oli meie majal luksus omada tööl kaht kasvatajat korraga, n-ö.- isa ja ema. Mis tähendas seda, et üks vanematest sai lastega majast välja minna. Kasutasime igat võimalust. Jaanipäeva paiku võtsime kolme suurema poisiga nõuks minna linnalähedasse metsa saunavihtasid tegema ( sel ajal oli meil keldrikorrusel täiesti hea saun ). Läksin oma autoga. Tegime vihad valmis ja asusime tagasiteele. Ihu oli jõudnud soojaks minna, tegin katuseluugi lahti. Loomulikult oli see poistele võimalus oma peanupp ja natuke keretki sealt välja upitada ning ülemeelik olla. Mis seisnes jalakäijatele hõiskamises, eriti tütarlastele. Palusin vaiksemat suhtlemist tänavaga, seda enam, et minu taga sõitvate sõïdukite hulka oli tekkinud politseiauto. Ma ei olnud kindel kas katusest väljavaatamine võiks olla keelatud. Sellegipoolest laskusid poisid alla tagasi ja intsident politseiga jäi ära. Võibolla poleks tekkinudki.
Mõned vihad on veel pööningul alles, kuid saun on küll juba mitu aastat rivist väljas ( ei ole raha ega perspektiivi, et seda remontida ).

Oliver aastal 1998
Andres Siplane

12-ndal jaanuaril 1998-ndal aastal oli Ülle Pikma endiselt lapsehoolduspuhkusel ja Tõnu Poopuu edukalt kandideerinud Pärnu LV Sotsiaalhoolekandeameti juhataja asetäitja kohale lastekaitse alal.

Tõnu Poopuu jättis endast maha mitmeid ümberkorraldusi. Et Kadi Kalmus enam ei peaks üksi tegelema kogu linna lastekaitsega, oli ta kaotanud Oliveri kasvatajatel nn peresüsteemi ja tõstnud kolm kasvatajakohta lastekaitsespetsialistideks. Üks kasvataja siirdus endisesse perenõuandlasse konsultandiks, mis oli liitunud laste hoolekandekeskus "Oliveriga" ning mille ametlik nimetus oli juba mõnda kuud Pärnu Pereabikeskus.

Alles jäi kuus kasvatajat, kes valvasid tervet maja üksinda. Niinimetatud kontorit esimesel korrusel täitsid aga viis inimest: neli lastekaitsetöötajat ja juhataja. Seoses kriminaalhooldussüsteemi loomisega avanesid ühe lastekaitsetöötaja jaoks uued võimalused ja läinud ta oligi. Allesjäänud lastekaitsetöötajate arvates oli vaja uut lastekaitsetöötajat just mitte-eestlastest klientide jaoks ning endine nelikjaotus linnaosade lõikes tuli ümber mängida kombinatsioonile piirkondlikust ja keelelisest jaotusest.

1998-ndal aastal oli Pärnu Pereabikeskusel õnn edukalt konkureerida projektikonkurssidel ning väljuda konkursist kolme rahastatud projektiga: "Õigus teada", "Tugiisikud Pärnu linnas" ja "Kasuperedele ja kasulastele". Esimene nendest keskendus seikluspedagoogikale kaldega uurimistööle laste õigusteadvuse kujunemisest ja lastele nende õiguste tutvustamisele. Tugiisikute projekt oli lihtsalt tugiisikute palkamise eesmärgiga, toimus ka väike lasteasutuste töötajate esmaabi koolitus. Kasuperede projekt sisaldas koolituspäeva kasuperedele Šoti lektorite osavõtul ning kasulastele matku Soomaa mahajäetud sookülas ja Kihnu saarel.

Koostöös Pärnu Kodumajanduskooliga toimus visiit Norrasse, Notoddenisse. Tagasi tulles saime kaasa kolm töökorras kompuutrit, milledest kaks sai lastele mängimiseks välja pandud. Arvutiseerimise hinnaks oli nendesamade arvutite lühike eluiga Oliveris. Samuti korraldati Norras korjandus Oliverile uue boileri ostmiseks.

1998-nda aasta varasuvel värviti väga heade värvide reklaamimise ja linnast parema mulje jätmise eesmärgil Oliveri maja tasuta üle. Ometi ei hoidnud see ära varingut keldris. Vastavasisulised kirjad ei toonud linnavalitsusest mingit vastust ja nii toimus varing ka minu hinges, mis leidis väljundi lahkumisavaldusena.

NATUKE NOSTALGIAT
Ello Jõepera

Vaadates tagasi imetoredale ajale "Oliveri", tundub mulle, et nendel aastatel ma nagu ametlikus töösuhetes nagu ei olnudki. Puudusid ofitsiaalsusest lähtuvad kammitsevad pinged ning oli vaid igapäevase koduse elu jätkuna tunduv tegutsemine suurenenud ja laienenud pereringis. Koos huvitavalt omanäoliste kolleegidega tuli 25 h ööpäevas tulla toime kõigiga issanda loomaaiast ja kõigega laia taeva all, sest teist võimalust lihtsalt ei olnud.
Kuigi kõigi suurpere liikmete nahavärv oli reeglina valge, meenub juhus, kus ühel rajusel sügisööl saabus tuult ja vihma trotsides jalgratta turjal 50 km kauguselt süsimust neegripoiss, ainult silmavalged ja hambad välkumas. Mustast jääst purikas tuli vannivette tükiks ajaks sulama ja ligunema panna. Kui vannivesi oli porikarva, oli nooruk muutunud sininahkseks ning kui vannivesi oli ühtlaselt hallikas, oli ühtlasi selge, et tegemist on pesuehtse kahvanäoga.

Juhatajalt nr.4 tervitustega
Monika Luik

Pereabikeskuse juhataja kohta pakkus mulle 1998a. lõpus toonane Pärnu Linnavalitsuse Sotsiaalhoolekandeameti juhataja Valter Parve. Otsustasin proovida. Ja hästi tegin. Sest et Pereabikeskus (tegelikult nimetatakse seda asutust siiani Oliveriks, edaspidi teen seda ka mina) on üks äärmiselt armas koht. Ja äärmiselt armsaks teevad selle põhiliselt inimesed. Kui ma 4. jaanuaril 1999 Oliveri sisse astusin, ootas mind ees täiesti uus ja põnev kogemus. Praegune juhataja Priit palus mul kirjutada loo oma juhatajaks olemise perioodi kohta, teengi seda nüüd.

Pereabikeskusest 1999a jaanuarist kuni 2000a augustini. Endisest laste turvakodust oli 1999 aasta alguseks saanud asutus, mille osadeks olid peale laste varjupaiga veel laste päevakeskus, psühholoogiateenistus (Kuninga 19), kogu Pärnu linna lastekaitse- ning kasuperetöö. Seega võib öelda, et suurem osa kogu Pärnu linnas kohaliku omavalitsuse poolt lastega tehtavast sotsiaaltööst oli kogunenud Pereabikeskusesse. Teenuste arendamiseks tegid Pereabikeskus ning sotsiaalhoolekandeamet tihedat koostööd. 1999. aasta alguses toimunud töötajate koosseisu muutus tõi endaga kaasa huvijuhi ja tugiisikuspetsialisti koha tekke. Sel aastal esitas Pereabikeskus rahataotluse Hasartmängumaksu Nõukogusse, mille tulemusena viidi läbi projekt "Pehme kukkumine". "Pehme kukkumise" raames ning koostöös abikeskusega Shalom koolitati välja 23 tugiisikut lastega peredele ning pakuti tugiisikuteenust ca 15 abivajavale perele. Hindan projekti kõrgelt, kahjuks aga ei saanud projekt 2000. aastal jätkuda kuna linnaeelarvest ei leitud teenuse pakkumiseks vajalikke ressursse. Osa tugiisikuid jätkas tööd vabatahtlikkuse alusel. Järelloona võib mainida, et 2001 aasta linnaeelarvesse lisandus raha tugiisikuteenuse pakkumiseks, paljud Pereabikeskuse poolt välja koolitatud inimesed jätkavad tööd juba uues vormis.

Novembrist 2000 toimusid muudatused sotsiaalhoolekandeameti töötajate kooseisus. Muudatuste tulemusena hakkasid lastekaitsetööd tegema piirkodlike hoolekandekontorite ametnikud, Pereabikeskuse lastakaitsespetsialistidest said omakorda koolisotsiaaltöötajad. 2001. aasta kevadel võttis linna volikogu vastu otsuse, mille kohaselt kooli sotsiaaltöötajad liikusid haridusameti alla kuuluva Õppenõustamiskeskuse kooseisu.

2000. aasta suvel likvideeriti Hoolekandekeskus (Riia 1b), mis osutas sotsiaalteenuseid kodututele ning vähenenud konkurentsivõimega inimestele. Need funktsioonid lisandusid Pereabikeskuse ülesannetele.

Nagu näete, oli muudatusi tol perioodil üsna palju. Lisaks toimunud muudatustele oli kõne all ka Pereabikeskuse eksisteerimise vormi muutmine. Üldine suund sotsiaalteenuste osutamiselt nende ostmisele leidis oma peegelduse ka Oliveris. Jutuks olnud mittetulundusühingu moodustamine tol perioodil veel siiski teoks ei saanud.

Pereabikeskuse füüsiline olukord oli pehmelt öeldes kehv. Majad (Supeluse 1 ja Riia 1b) nõudsid hädasti remonti. Pidevalt oli jutuks võimalik kolimine. Tõsiseltvõetavate võimalustena olid kõne all laste varjupaiga kolimine Agapesse ja aadressile Riia 1 b, millest viimasega oleks kaasnenud täiskasvanute varjupaiga kolimine Vahe tänavale. Koostamisel olnud arengukavasse kirjutati ka viimane variant sisse, teostamiseni aga minu ajal ei jõutud. Pidev ebakindlus asutuse saatuse suhtes peegeldus kindlasti ka töös, usun siiski, et laste heaolu taoliste protsesside olemasolu oluliselt ei mõjutanud.

Kolleegid olid minu Oliveris töötamise üks meeldivamaid komponente. Kokku oli sattunud kollektiiv, kes oli avatud, sõbralik, piisavalt idealistlik ja üksteise suhtes aus. Laias laastus võib öelda, et vanuseliselt jagunesid inimesed kahte gruppi - nö vanad ja noored. Taoline koosseis pakkus pinget ning arenemisvõimalusi. Ja arenemisvõimelised ning mis veel tähtsam -tahtelised olid kõik. Pean seda väga oluliseks. Võin öelda, et leidsin endale Oliverist hulga häid ja põnevaid sõpru, keda sain ja saan siiani usaldada ning kellega on koos hea olla. Meeldiv kollektiiv mängib kindlasti olulist rolli ka asutuse klientidele parima võimaliku teenuse pakkumises. Sel aastal tähistab kümnendat sünnipäeva just Pereabikeskuse laste varjupaik. Abi vajavate laste aitamist võibki ilmselt pidada Pereabikeskuse nö hingeks. Oliveris on nähtud väga erineva eellooga lapsi, keda kõiki iseloomustab vajadus armastuse järgi. Kindlasti ei suuda varjupaik lastele armastust pakkuda, küll aga kaitstust ning probleemiga tegelemist.

Aja jooksul on Oliveril olnud üsna palju sõpru ja toetajaid. Nii kodus kui välismaal. Kõige pikaajalisemad välismaised sõbrad on kindlasti Ulla ja Bosse Rootsist, kes on oma lahke meele ja abisaadetistega aidanud väga paljusid Pärnu puudustkannatavaid peresid. Samuti on olnud Oliveril head suhted Norra Buskerudi maakonna sotsiaalasutustega, sellest koostööst sündis Norra-Eesti koolitusprojekti Pärnu linna ja maakonna lastekaitsetöötajatele.

Kui nüüd lõpuks kõik ausalt üles tunnistada, tunnen ma Oliverist parajal määral puudust. Loodan siiralt, et Priidul koos linnavalitsuse sotsiaalosakonnaga õnnestub Pereabikeskust edasi arendada säilitades kõik senised voorused ning ületades senised puudused.

Jõudu ja jaksu soovides

…….. Zanna on lühikest kasvu venemehega abielus olev vanaema. Ta on osav käsitöös ja teda huvitab ka natuke õppimine. Ta täiendab end õppimisega. Ta tundub asjalik naine, kes saatuse tahtel on lühike.

Väljavõte Marianne kirjandist 27.02.1997.a.

KUMMALINE ÖÖ "OLIVERIS"
Zanna Savina

See lugu leidis aset veel sel ajal, kui ühes vahetuses töötas kaks kasvatajat. Minu paariliseks oli Peeter Eesmaa. Ühel õhtul kui lapsed olid kõhu täis söönud, pestud ja magama pandud, sättisin mina ennast kasvatajate tuppa ning Peeter läks puhkama alumisele korrusele. Kella kahe paiku öösel ärkasin aknast paistva valguse peale üles. Nähes, et see on särav täiskuu, lükkasin külgkardinad ette ja läksin tagasi diivani peale. Mõne aja möödudes kuulsin koridoris samme. Toast välja astudes nägin poiste toa ukse taga Peetrit seismas, kes oli Martini alumiselt korruselt üles toimetanud. Mõneks ajaks saabus vaikus, kui kuulsin jälle samme. Seekord läksin poiste tuppa ja nägin Martinit voodi peal istumas. Küsimusele, kas ta käis tualetis, sain eitava vastuse. Silitasin ta pead, panin ta magama ja läksin toast välja.
Hommikul sandalette jalga pannes, sammus keegi minust mööda. Mingil põhjusel ei pööranud ma pead - keegi justkui takistas seda. See keegi läks saalist mööda teisele korrusele. Läksin talle järele, kuid ei näinud kedagi. Kuulsin ainult samme.
Hiljem jutustasin kolleegidele kummalistest sammudest ning valgusest, kuid enda imestuseks sain teada, et sel ööl ei olnudki täiskuud. Imelik on ka see, et peale juhtunut oli Martin kolm päeva haige.

Pereabikeskus september 2000 - september 2001
Priit Ruut

Asusin Pereabikeskuse juhatajana tööle 2000.a. septembris peale endise juhataja Monika Luige edukat kandideerimist Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhataja ametikohale. Esimene kuu aega töötasin juhataja kohusetäitjana ning oktoobrist juba täieõigusliku juhatajana. Selleks ajaks oli toimunud kahe munitsipaalasutuse - Pereabikeskuse ja Hoolekandekeskuse ühinemine ning uus asutus hakkas kandma Pereabikeskuse nime. Moodustunud uus keskus pakkus laste varjupaiga ja -päevakeskuse teenust, täiskasvanute varjupaigateenust, psühholoogilist abi ning pikaajaliste töötute rehabilitatsiooni tihedas koostöös MTÜ Aktiviseerimiskeskus Tulevikuga.

2000.aasta sügisel koostades eelarvet ning tehes tulevikuplaane, oli meil kindel suundumus lahendamaks "Oliveri" vana ja laguneva maja probleemi. Valminud oli plaan täiskasvanute varjupaiga ümberkolimiseks Vahe 17, selleks ka ehitusprojekt tellitud, ning laste varjupaiga kolimiseks Riia mnt.1b praeguse täiskasvanute varjupaiga ja endise õpiabikeskuse ruumidesse. Linnaeelarves oli selleks planeeritud 1,5 miljonit krooni, lisaks taotles linnavalitsus toetust ka Hollandi fondist. Paraku aga ei peetud seda kulutust linnaeelarve vastuvõtmisel vajalikuks ning kolimise plaan lükati edasi teadmata kaugusesse. Sellega seoses hakkasid meid tabama aga järjest uued ja uued ebameeldivused - tervisekaitse tegi tervele "Oliveri" majale karmid ettekirjutused, millest üks oli euroköögi nõudmine. Meie köök aga on kaugel kõiksugustest euronormidest, pigem on tegu koduse suurpere köögiga, mis tõsi küll, vajaks korralikku remonti. Päästeameti inspektori visiit tõi endaga kaasa uusi ootamatusi. Karmi ettekirjutusega keelati laste ööbimine teise korruse magamistubades kuna tegu on täispuidust majaga, mille vahelagesi täidab saepuru. Seega väga tuleohtlik. Teise korruse kasutamine laste ööbimiskohana oleks nõudnud väga suuri investeeringuid. Olime sunnitud kolima lapsed esimesele korrusele, kohandades sinna paar tuba. Kontorile leidsime ruumid üleval, endises tüdrukute toas. Ümberkolimine süvendas meie ruumikitsikust veelgi, ent tegime seda laste turvalisuse huvides siiras usus ja lootuses, et peagi õnnestub kolida sobivamatesse ruumidesse.

Ruumikitsikus on igapäevane mure ka täiskasvanute varjupaigas. Esialgu saime seda leevendada, tehes endisest korrapidajate toast ühe magamisruumi juurde, tuues ohvriks kontoripinna vähenemise. Sanitaarse olukorra parandamiseks sai senine boilerivesi välja vahetatud trassist tuleva sooja vee vastu. Sellega küll suurenesid oluliselt meie majanduskulud, ent klientidel on nüüd alati võimalus käia sooja duši all. Sellegi poolest tuleb sageli mitmeid inimesi pesule sundida ja neid sellega harjutada.

2001.aasta jooksul on jätkunud ponnistused ruumiprobleemide lahendamiseks. Linnavalitsus leidis investori, kes oleks oma kuludega nõus välja ehitama täiskasvanute varjupaiga, ent senine planeeritud aadress Vahe tn.17 osutus sobimatuks. Seega oli olemas raha aga ei olnud enam kohta. Uueks aadressiks pakuti Suur-Posti 18, ent ka sellele asupaigale on palju vastuseisjaid. Ja asjad venivad…. Sellegi poolest oleme alustanud ehitusprojekteerimisega laste varjupaiga kolimiseks Riia mnt.1b võttes arvesse kõiki kehtivaid uusi nõudeid.

Siiski oleme peale ruumiprobleemide jõudnud ka muud korda saata. Psühholoogiateenistusega, kes muidu töötab Kuninga tn.19, saime kokkuleppele, et üks kord nädalas, pealelõunasel ajal on psühholoog nii varjupaiga laste kui ka töötajate päralt. Alguses külastas meid regulaarselt Anne Toiger, nüüd aga käivad psühholoogid vaheldumisi. Esimene kontakt lapsega luuakse varjupaiga keskonnas, edaspidist tööd saab aga vajadusel teha juba Kuninga tänava ruumides. Psühholoogi vajavad meie lapsed sageli, ja seda just enamasti varjupaika sattumise hetkel. Senise töökorralduse juures ei ole seda aga alati võimalik pakkuda, mistõttu taotleme linnavalitsuselt statsionaarset psühholoogi laste varjupaika. Inimene, kes oleks pidevalt majas, saaks kindlast parema kontakti lapsega, õpiks teda tundma ja oskaks efektiivsemalt aidata.

Kuna kahe asutuse liitumisest, ei olnud kuigi palju aega möödas, siis korraldasime ühe asutuse eri osade parema koostöö saavutamiseks nn. õppepäeva, mille käigus töötajad said tundma omaenda asutust ja kolleege. Peale ametliku osana mõeldud ringkkäiku oma keskuse eri majades toimus mitteametlik ning meeleolukas koosviibimine "Siimu keldris".

Mõningad muudatused toimusid ka ametikohtadega. Kuna linnavalitsus kuulutas välja konkursi tugiisikuteenuse pakkumiseks, siis selle õnnestumise järel sai meie avahooldusspetsialist täiskoormusega pühenduda kasuperedele. Seoses Andres Siplase suure hõivatusega pealinnas, asus neid ülesandeid täitma Haidi Vahenurm. Esialgu siiski on Andres veel Haidile toeks oma pikemaajaliste kogemuste- ja infopagasiga. Samalaadne konkurss korraldati ka pikaajaliste töötute rehabilitatsiooniks, mille võitis "Aktiviseerimiskeskus Tulevik". Peale "Tuleviku" ja linnavalitsuse vaheliste lepingute allkirjastamist ning 0,5 koormusega töötutega tegeleva sotsiaaltöötaja ametikoha vabanemist 2001.a. kevadel sai sotsiaaltöötaja Marko Lelov täiskohaga pühenduda kodutute eest hoolitsemisele.

Seoses sooviga oma teenuste kvaliteeti pidevalt tõsta ning hankida uusi kogemusi, käisime 2001.a. aprilli alguses Tallinnas kaemas, kuidas kolleegid pealinnas oma tööd teevad. Külastasime nii täiskasvanute- kui ka laste varjupaiku. Võõrsil nähtu andis palju mõtlemisainet kõigile ning jõudumööda üritame nähtust positiivset tasapisi enda töös rakendada. Üheks selle väljundiks on oma jõududega kodukootud kujul valminud infovoldik Pereabikeskusest, mis peaks lihtsustama abivajaja jõudmist abistajani.

Jätkuvalt oleme kirjutanud palju projekte, milledest veidi vähem on ka rahastamist leidnud ning ellu viidud või siis ka hetkel käimas. Nii "Oliveri" kui ka kasuperede lapsed tegelevad koolivälise huvitegevusega, suviti käiakse tihti matkadel looduses. Projektide raames toimub ka psühholoogiline töö erinevate gruppidega. Oleme jätkanud lastekaitsetöötajate koolitamisi Pärnu maavalitsuse ja Norra Buskerudi maakonna toel, kus koolitajateks on olnud pikaajaliste töökogemustega norrakad. Seda ettevõtmist oleme laiendanud ning peagi on kavas kasuperedele spetsiaalse kursuse läbiviimine. Ühe projekti raames on sündinud ka käesolev brošüürike. Siinkohal tänan kõiki toetajaid, kes meie ettevõtmistele on oma õla alla pannud. Aitäh!

Suur tänu kõigile headele inimestele, kes on "Oliveri" ning Pereabikeskust läbi aegade toetanud, siin ise töötanud ja meile ka edaspidi toeks on!

………. Viktor on poolhallika peaga natuke vanem mees. Ta töötab veel Eesti raadios uudiste toimetajana. Kuna ta räägib selgesti ja natuke aeglaselt. Ta kannab tavaliselt sinakat kampsunit ja pükse.

Väljavõte Marianne kirjandist 27.02.1997.a.

Tänu
Viktor Kaarneem

Kui mul paluti meenutada midagi huvitavat, põnevat või naljakat "Oliveri" elust-olust, olin üpris nõutu. On ju olnud nendes aastates kõike, paremaid ja halvemaid aegu, nii nuttu kui naeru, solvumisi ja leppimisi. Kõike!
Ning järele mõeldes mõistsin, et minu jaoks on olnud kõige tähtsamaks, huvitavamaks ja põnevamaks just need inimesed - töökaaslased, kellega ma "Oliveris" koos olin. Olen saatusele ja muidugi neile äärmiselt tänulik, et sain neid tundma.
Ma tänan Teid kõiki, et te olemas olete! Et te seda rasket tööd olete teinud ja mind lubanud eneste hulka .

 Meie töötajad

Priit Ruut, juhataja
Külli Ristmäe, sotsiaalkasvataja
Margus Parve, sotsiaalkasvataja
Toomas Toimeta, sotsiaalkasvataja
Toomas Aru, sotsiaalkasvataja
Anzela Jamšaruk, tegelusjuht
Andres Siplane, avahooldusspetsialist
Haidi Vahenurm, avahooldusspetsialist
Marko Lelov, sotsiaaltöötaja
Mihkel Ristikivi, korrapidaja
Riina Sui, korrapidaja
Valli Riis, korrapidaja
Niina Korjukovets, korrapidaja
Anne Toiger, psühholoog
Ene Talvist, psühholoog
Ene Alunurm ,sotiaalkonsultant
Sirje Pokrovski, spetsialist majanduse alal
Vilve Sepp, kokk
Katrin Kuresalu, kokk
Aksel Arro, remondiluksepp
Maimo Väljur, majaperenaine

 Meie sõbrad, toetajad ja koostööpartnerid:

· AS Cibus;
· AS Viisnurk;
· Avatud Eesti Fond;
· British Associaton of Adoption and Fostering;
· Eesti vabariigi Sotsiaalministeerium
· Eesti Vabatahtlike Keskus;
· Europa Sozial-Arbeit Institut
· Hasartmängumaksu Nõukogu
· Ilusa Turismitalu Kanakülas;
· International Foster Care Organisation;
· Jugend in Wien;
· Mai Keskus;
· Matka - Talli OY Soomest;
· Michael Pöhlmann Saksamaalt;
· Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus;
· MTÜ Aktiviseerimiskeskus Tulevik;
· National Foster Care Association in Scotland;
· Orvuna Kasvanute Ühendus;
· OÜ Lõunamatkad;
· Pärnu Lastekaitse Ühendus;
· Pärnu Linnavalitsus
· Pärnu Maavalitsus
· Pärnu Noorte Reformiklubi
· Pärnumaa Kasuperede Ühing;
· Riida Turismitalu Manijal;
· Taastusravikeskus Sõprus;
· Teater Endla;
· Tolli Turismitalu Kihnus;
· Tom Karlsen Norrast;
· Ulla ja Bosse Hammarström Rootsist;
· Vaasan Turvakoti;
· Vaasa-Pärnu seura;
· Viljandimaa Kasuperede Ühendus;
· Viruna Turismitalu Võllarabas;