Petronius
Trimalchio pidusöök
(Katkend "Satiiridest")

Klassikalised lood - Eesti Raamat, Tallinn 1974
Originaali tiitel: Petronii Satvrae recensvit Franciscvs Bvecheler Editionem sextam curavit Guilielmus Heraeus Berolini apvt Weidmannos MDCCCCXXII
Ladina keelest tõlkinud L. Metsar, kommentaarid ja järelsõna kirjutanud Ü. Torpats, kunstiliselt kujundanud S. Liiva

Tekst pdf formaadis, 173 kb

  sisestamise eest eriline tänu Helenile


26. Kätte oli jõudnud juba kolmas päev ja see tähendas, et meil on oodata lahkumissöömingut; kuna meile aga oli löödud nii palju haavu, tahtsime siit pigem põgeneda kui kauem puhkust pidada. Nõnda arutasime kurval meelel, kuidas end kohe saabuva tormi eest kõrvale hoida, kui üks Agamemnoni ori meie lõdisemisele lõpu tegi.
"Mis?" ütles ta. "Kas te ei teagi, kelle juures täna lahti läheb? See on Trimalchio, väga peenike mees, - tal on trikliiniumis isegi kell ja palgatud trompetipuhuja, et iga hetk teada, kui palju aega ta oma elust ära on kulutanud."
Siis me riietusime hoolega, unustasime kõik hädad ja andsime Gitonile, kes seni oli heameelega meie orja ülesandeid täitnud, käsu meid sauna saata.

27. Vahepeal olime end juba korralikult riidesse pannud; hakkasime rohkem naljajuttu puhudes astuma ja jõudsime mänguväljakute juurde, kus nägime kiilaspäist vanameest, seljas punane tuunika, lokkisjuukseliste poistega palli mängimas. Meie tähelepanu ei köitnud aga niivõrd poisid, ehkki nad olid seda väärt, kuivõrd majaisand ise, kes, sandaalid jalas, innukalt roheliste pallidega mängis. Palli, mis maad oli puudutanud, ta enam ei püüdnud, ühel orjal oli aga kott palle täis ning ta varustas nendega mängijaid. Siis märkasime veel muudki uudist: kaks kohimeest seisid ringi vastasküljel, üks hoidis hõbedast ööpotti ja teine luges kokku palle - mitte neid, mida mänguhoos käest kätte visati, vaid neid, mis maha kukkusid. Kui me kogu seda peenust imetlesime, jooksis meie juurde Menelaus ja ütles:
"Tema see ongi, kelle pool te end maha võite toetada, ja muide, te näetegi juba pidusöögi algust."
Menelaus polnud oma juttu veel lõpetanud, kui Trimalchio sõrmedega nipsu laskis; selle märguande peale seadis kohimees mängijale poti alla. Kui see oma põie oli tühjendanud, nõudis ta kätele vett ja pühkis veidi niisutatud sõrmed siis orja juustesse kuivaks.

28. Igav oli kõike seda üksikasjalikult jälgida. Niisiis läksime sauna ja kui higistamisest kuum oli hakanud, tulime kohe tagasi jalutusruumi. Juba hõõrutigi salviga ülevalatud Trimalchiot kõige pehmemate villaste rätikutega, mitte linastega. Samal ajal trimpasid kolm masseerijat tema silma all Falernuse veini, ja kui nad seejuures tülitsedes suurema osa veinist maha kallasid, ütles Trimalchio, et selle on joonud nad tema terviseks. Järgnevalt mässiti ta sarlakpunasesse mantlisse ja tõsteti kandetooli, mille ees liikusid neli karraga ehitud jooksjat ja üks väike käsikäru; selles sõitis ta lemmik, rähmaste silmadega vananev poiss, veel inetum kui isand Trimalchio ise. Kui liikuma hakati, asus pillimees imepisikeste flöötidega Trimalchio pea juurde ja mängis kogu tee, nagu räägiks ta temale mingit saladust kõrva sisse.
Järgnesime meiegi imestusest pilgeni ja jõudsime koos Agamemnoniga väravasse, mille postidele oli kinnitatud tahvel järgmise kirjaga:
"Iga ori, kes ilma isanda käsuta välja läheb, saab sada hoopi."
Sissepääsu juures seisis aga väravavalvur, seljas roheline tuunika, mis kirsspunase vööga kokku tõmmatud, ja kõdritses herneid hõbevaagnasse. Värava kohal rippus kullast puur, kust kirju harakas sisseastujaid tervitas.

29. Muuseas, kui ma seda kõike ammuli sui vahtisin, pidin peaaegu selili kukkuma ja oma jalaluud murdma: nimelt oli sissepääsust vasakut kätt, väravavalvuri kongi lähedal seinale maalitud tohutu ketikoer ja selle kohale suurte tähtedega kirjutatud:
"HOIA KOERA EEST!"
Kaaslased naersid mu välja. Kui ma aga juba toibunud olin, ei jätnud ma kogu seina üksikasjalikumalt uurimata. Siia oli maalitud orjaturg, hinnatahvlid ja puha, ja Trimalchio ise, juuksed alles peas, hoidis käes Mercuriuse keppi ja sammus Minerva juhtimisel Rooma linna sisse. Siis järgnes see, kuidas ta oli arvutama õppinud ja viimaks varahoidjaks saanud - kõike seda oli täpne maalermeister hoolsalt koos pealkirjadega kujutanud. Sammaskäigu lõpus tiris Mercurius juba lõugapidi ülestõstetud Trimalchiot kõrgele tribüünile. Kohal oli üle ääre ajava küllusesarvega Fortuna ja kolm parkat, kes kuldset heiet ketrasid. Ka märkasin ma sammaskäigus jooksjate salka oma õpetaja käe all harjutamas. Peale selle nägin nurgas suurt kappi, mille orvas olid üles seatud hõbedased laarid, Venuse marmorkuju ja küllalt suur kuldtoos, milles pidi säilitatama Trimalchio esimest habet, nagu mulle üteldi.
Ma hakkasin aatriumiülemalt pärima, mida on kujutatud keskel asuvatel maalidel.
"Iliast ja Odüsseiat," kostis too, "samuti ka Laenase gladiaatorimänge."

30. Ei saanud seda küllust põhjalikumalt uurida, sest olime jõudnud juba trikliiniumini, mille eesosas majavalitseja aruandeid vastu võttis. Mis mind aga ülimalt hämmastas, oli see, et trikliiniumi uksepiitadele olid kinnitatud kirvestega kepikimbud. Üks ots lõppes neil nagu vaskne laevanina, ja sellele oli kirjutatud:
"Gaius Pompeius Trimalchiole, augustaalide seevirile, varahoidja Cinnamuse poolt."
Selle kirja all rippus laest kahe tahiga lamp ja kummalegi piidale oli veel kinnitatud tahvlike; ühel neist, kui ma õigesti mäletan, seisis niisugune kiri:
"Detsembrikuu eelviimasel ja viimasel päeval einestab meie Gaius väljaspool kodu."
Teisele oli maalitud kuu faaside käik ja seitsme planeedi kujutised; ehisnaeltega olid veel erinevalt tähistatud head ja ebasoodsad päevad.
Kui olime neist lõbustustest himu täis saanud ja tahtsime trikliiniumi astuda, hüüdis meile noor ori, kes oli selle ameti peale pandud:
"Parema jalaga!"
Kahtlemata kartsimegi veidi, et mõni meist ei astu üle läve eeskirja kohaselt. Kui me kõik üheskoos aga olime teinud parema jalaga sammu, viskus üks täitsa alasti ori meile jalgade ette ja hakkas paluma, et me päästaksime ta karistusest: tema süü, mille tõttu teda nüüd oht ähvardavat, polevatki kuigi suur, nimelt olevat talt saunas sisse vehitud varahoidja riided, mille väärtus ülimalt kümme sestertsi. Astusime siis parema jalaga tagasi ja palusime varahoidjat, kes aatriumis kuldrahasid luges, et ta orja karistamata jätaks. Uhke ilmega tõstis too pea ja ütles:
"Mind ei ärrita niivõrd saadud kahju kui selle orjalontruse hooletus. Ta pani nahka mu peoriided, mis mulle keegi mu klient sünnipäevaks kinkis. Tüürose purpur, tõsi mis tõsi, aga juba üks kord pestud. Mis siis ikka. Tehke temaga, mis tahate!"

31. Kui me tänuvõlglastena nii suurejoonelise heateo eest trikliiniumi olime jõudnud, jooksis meile vastu seesama ori, kelle eest me palunud olime, külvas meid meie jahmatuseks suudlustega lausa üle ning tänas meid lahkuse eest.
"Ühe sõnaga," ütles ta, "kohe saate näha, kellele te head olete teinud. Isandate parim vein, see on joogikallaja tänu."
Niisiis lebasime lõpuks laua ääres ja noored Aleksandria orjad valasid meie kätele lumevett, teised asusid jalgade kallale ja kõrvaldasid erakordse hoolikusega küünte vigastusi. Selle õige vaevarikka töö kestel ei vaikinud nad hetkekski, vaid laulsid kogu aja. Ma tahtsin järele proovida, kas siin majas kõik laulavad, ja nõudsin juua. Mu soovi täitis jalamaid abivalmis ori just samuti kimeda häälega lauldes, ja nii ka kõik teised, kellelt midagi paluti. Seda siin võis pigem pantomiimikooriks kui pereisanda trikliiniumi teenijaskonnaks pidada.
Lauale toodi igatahes ülitore eelroog. Kõik olid end juba asemetele seadnud, välja arvatud Trimalchio ise, kellele uue kombe kohaselt oli esimene koht vabaks jäetud. Liudade vahel seisis korintose vasest eesel, turjal kaksikkandam ühel pool valgete, teisel pool mustade oliividega. Eeslit katsid kaks hõbevaagnat, mille servale oli graveeritud Trimalchio nimi ja hõbeda kaal. Nende külge joodetud ühendavad sillused kandsid veel mee ja mooniseemnetega ülepuistatud pähklihiiri. Samuti oli siin hõberestile seatud tuliseid praevorstikesi, resti all aga süüria ploome ja granaatõuna seemneid.

32. Me olime just nende hõrgutistega ametis, kui Trimalchio ise muusika saatel sisse kanti ja hästi tugevate rullpatjade vahele seati, millega ta kogenematutel külalistel naeru välja pressis. Ta kiilaks aetud pea vaatas välja sarlakpunasest palliumist, ent ümber kaela, mida rüü niikuinii kattis, oli ta mässinud laia purpurribaga ääristatud siia-sinna tolknevate narmastega rätiku. Vasaku käe väikeses sõrmes kandis ta suurt kullatud sõrmust ja järgmise sõrme esimeses jätkus väikesemat, mis, nagu mulle näis, oli puhtast kullast, kuid sellele olid lihtsast rauast tähekesed justkui peale joodetud. Et mitte üksnes nendega oma rikkust näidata, paljastas ta parema käsivarre, mida ehtisid kullast käevõru ja elevandiluust rõngas, ühendatud omavahel sädeleva plaadikesega.

33. Hõbedast hambaorgiga hambaid torkides lausus siis Trimalchio:
"Sõbrad, mulle küll veel ei pakkunud suuremat lõbu trikliiniumi tulla, kuid et minu puudumine teile viivituseks poleks, loobusin ma oma lõbust. Lubage mul siiski mäng lõpetada."
Nüüd tuli sisse poisike tärpentinipuust mängulaua ja kristallist täringutega, ja siis märkasin ma kõige peenemat üksikasja: valgete ja mustade kivide asemel kasutati kuld- ja hõbeteenareid. Sellel kui ta mängu juures kangrutele paraja sõnavara ära kulutas ja meie ikka veel mekutasime, toodi sisse kandik korviga, milles oli puust kana, tiivad ringiratast laiali, nagu nad tavaliselt on, kui munadel hauduvad. Jalamaid tuli kaks orja ja hakkasid käriseva muusika saatel korvis kõlgaste seas sorima, tõid lagedale paabulinnumunad ja jagasid need külalistele. Siis pööras oma lõusta selle stseeni poole ka Trimalchio ja ütles:
"Sõbrad, ma käskisin kanale paabulinnumunad alla panna. Kuid - Herculese nimel - ma kardan, et munades on juba pojad sees. Proovime siiski järele, kas nad veel neelata sünnivad!"
Meie võtsime lusikad, igaüks neist kaalus tubli pool naela, ja lõime katki - rasvasest jahust tehtud munad. Mina oleksin oma muna peaaegu minema visanud, sest mulle näis, et ta on juba tibuks tihenenud. Siis aga kuulsin, kuidas üks vana külaline ütles:
"Selle sees peab midagi head olema!"
Ma uurisin käega muna koort ja leidsin pipardatud munarebuga ümbritsetud hästi rasvase viiginepikese.

34. Vahepeal oli ka mängu katkestanud Trimalchio kõiki samu toite nõudnud ja valju häälega volilt pakkunud, juhuks kui meist keegi veel meeveini juua tahab. Ootamatult andis aga muusika märku ja samas tassis laulev koor eelroad minema. Kui selles saginas üks väike vaagen juhuslikult maha kukkus ja poisike ta üles tõstis, märkas seda Trimalchio, käskis poisile mööda kõrvu anda ja vaagna uuesti maha visata. Kohe ilmus üks köögitööline ja hakkas hõberiista muu sodi seas luuaga välja pühkima.
Siis tulid sisse kaks väikeste nahkkottidega varustatud etiooplast, niisugused nagu need, kes amfiteatris areenile vett piserdavad, ja valasid kätele veini; vett ei ulatanud muide mitte keegi. Saanud selle peenuse eest kiita, lausus peremees:
"Mars armastab võrdsust. Seepärast käskisin ma igaühele eraldi laua katta. Siis ei tee ka need orjad-mädanud oma sagimisega meil elamist liiga palavaks."
Otsekohe toodi nüüd kohale kipsiga hoolikalt kinni pitseeritud klaasamforad; nende kaeltele olid kinnitatud lipikud pealkirjaga:
"Saja-aastane Opimiuse-aegne Falernuse vein."
Kui me neid pealkirju lugesime, lõi Trimalchio kaht kätt kokku ja hüüdis:
"Oh häda! Niisiis elab vein kauem kui inimloomake. Sestap joogem kõvasti! Vein - see on elu! See on Opimiuse-aegne, ausõna! Eile ma niisugust lauale ei toonud, kuigi pidusöögil olid palju suursugusemad külalised."
Kui me siis jõime ja ülipüüdlikult neid toredusi imetlesime, tõi ori kohale hõbedast luukere, mis oli nii kokku sobitatud, et ta liikmed ja väändunud lülid igale poole paindusid. Kui ta selle korda paar lauale oli visanud ja see liikuv lülistik hea hulga poose oli võtnud, heitis Trimalchio sõna sekka:
Oh meid, õnnetuid! Inimloomake - see pole miskit! Nõnda on kõigiga lood, kui kord meid röövinud Orcus.
Eks elu nautigem siis, niikaua kui ta on hea!

35. Kiiduavaldustele järgnes roog, mis vastu ootusi polnud küll suurem asi; oma uudsusega tõmbas ta aga kõikide pilgud endale. Ümmargusele serveerimislauale oli nimelt ringina paigutatud kaksteist sodiaagimärki, millele lauakatja oli seadnud ainele omase ja sobiva toidu: Jäärale jääraherne, Sõnnile tüki härjaliha, Kaksikutele munandid ja neerud, Vähile pärja, Lõvile Aafrika viigimarja, Neitsile noore emise emaka, Kaaludele lauakaalud, mille ühes kausis oli juustukakuke ja teises kook; Skorpionile mingi väikese merekala, Kütile kaheksajala, Kaljukitsele langusti, Veemehele hane, Kaladele kaks pardkala. Keskel aga kandis roheline pöetud mätas meekärge. Egiptlasest noor ori ulatas hõbekandikul leiba ringi ja kõõrutas koleda häälega laulukest miimist "Laserpiciarius". Kuna me üsna hapude nägudega nende viletsate roogade juurde asusime, lausus Trimalchio:
"Söögem, ma soovitan! See on pidusöökidel käsuks."

36. Nagu ta seda oli ütelnud, jooksis muusika saatel tantsides kohale neli orja ja võtsid ära serveerimislaua pealmise plaadi. Kui see oli tehtud, nägime allpool oleval teisel lauaplaadil nuumkanu, emise nisasid ja nende keskel jänest, mis oli tiibadega kaunistatud, et ta näeks välja nagu Pegasus. Samuti märkasime serveerimislaua nurkadele nelja Marsyast; nende nahklähkritest voolas rammusat pipardatud kalaleent kaladele, mis ujusid otsekui mingis ringkanalis. Lasksime kõik käia aplausil, mida orjad olid alustanud, ja asusime naeru lagistades nende hõrgutiste kallale. Trimalchio ise oli ka väga rõõmus niisuguse triki üle ja ütles:
"Haki!"
Kohe astus ette lahtilõikaja ning tükeldas muusika taktis vehkides roogasid nii, et tekkis mulje, nagu võitleks essedaarius vesioreli helide saatel. Trimalchio aga tänitas loiul häälel aina edasi:
"Haki! Haki!"
Mul tekkis kahtlus, et selle lakkamatu kordamise taga peitub mingi nali, ja nõnda pärisin ma häbi tundmata oma naabrilt seletust. Too, kes oli seesuguseid nalju liigagi sageli näinud, ütles:
"Näed, seda orja, kes roogasid hakib, kutsutaksegi Hakiks. Nii et siis iga kord, kui Trimalchio ütleb: "Haki!", hüüab ning käsutab ta teda ühe ja sama sõnaga."

37. Ma ei suutnud enam süüa ja pöördusin oma naabri poole, et siinsetest asjadest rohkem teada saada. Alustasin jutuga suurelt-kaugelt ja pärisin, kes on see naine, kes siin edasi-tagasi jookseb.
"See," lausus naaber, "on Trimalchio abikaasa, nimega Fortunata; ta mõõdab raha vakaga! Ent veel hiljuti, mis ta veel hiljuti oli? Anna mulle andeks, aga sina ei oleks tihanud tema käest leivatükkigi vastu võtta. Nüüd aga, asja ees, teist taga, on ta taevasse tõstetud ja Trimalchiole kõik. Ühe sõnaga, kui see naine päise päeva ajal ütleks, et ilm on kottpime, siis Trimalchio usuks. Trimalchio ise ei teagi, mis kõik talle kuulub, nii pururikas mees on ta. Aga see emahunt hoolitseb kõige eest; isegi seal, kus seda üldse ei oota. Ta on kasin ja karske, ja hea nõu on tal alati käepärast - no lihtsalt kullatükk kohe! Aga kurja keelega on ta ka, va magamistoa-harakas! Keda ta armastab, seda armastab; ja keda ta ei armasta, seda ta ka ei armasta. Trimalchiol endal on maid nii laialt, et kull jõuab vaevu üle lennata, ja üks rahahunnik teise otsas. Tema väravahi kambris on rohkem hõbedat kui teisel mehel üldse varandust. Ja orjaperet - oi, oi! Herculese nimel, ma arvan, et isegi kümnendik neist pole oma isandat näinud. Ühe sõnaga - ta võib nendest hädavarestest siin igaüht heinapebreks pidada.

38. Ja ära arva, et tema midagi ostaks; seda ei ole. Kõik sigineb tal oma majapidamisest: vill, pomerantsid, pipar - ühe sõnaga, kui sa linnupiima küsid, leitakse sulle seegi. Ta ei saanud siin kuigi head lambavilla; ostis siis Tarentumist jäärasid ja ristas neid oma karjaga. Et kodus Atika mett saada, käskis ta Ateenast siia mesilasi tuua; nõnda saavad ju ka meie kodumaised mesilased kreeka omade abil veidi paremaks. Näed nüüd! Just paari päeva eest kirjutas ta Indiasse, et talle ðampinjoniseemet saadetaks. Tema muulad põlvnevad muide viimseni metseeslitest. Kas näed, kui palju patju! Ja kõigil on purpursed või sarlakpunased katted. See mees on tõeline õnneseen!
Kuid hoia, et sa ta kaasvabakslastutesse põlastavalt ei suhtu! Nemadki on pururikkad. Kas näed seda meest, kes lebab kõige viimasena viimasel asemel. Praegu on tal kaheksasada tuhat sestertsi käes. Esile kerkis ta ei millestki. Veel hiljuti kandis ta oma turjal haokubusid. Kuid nagu räägitakse - ma ise ei tea küll mitte midagi, kuid olen kuulnud -, ta olevat Incubonusel mütsi peast kiskunud ja nõnda varanduse leidnud. Mine ei kadesta ühtegi inimest, kellele jumal midagi annab. Tal on kõrvakiilud veel meeles, aga teeb end juba tähtsaks. Nõnda pani ta üsna hiljuti välja niisuguse kuulutuse:
"Gaius Pompeius Diogenes annab esimesest juulist alates üürile ärklikorteri, sest ta ostis endale ise maja."
Ja see, kes lesib seal vabakslastu paigal? Kui hästi küll temal omal ajal läks! Ma ei taha talle midagi ette heita. Temal oli miljon juba käega katsuda, kuid siis lendas ta uperkuuti. Ma ei usu, et ta praegu ainsat juuksekarvagi omaks võib nimetada, kuid - Herculese nimel - see pole tema süü: neetud vabakslastud, need kraapisid ta lausa paljaks. Tead ju isegi, et sõbramehed kõrvetavad su pudru põhja ja et niipea kui hakkab viltu vedama, lasevad sõbrad jalga. Missugust auväärt ametit ta veel pidas, mis sest, et sa teda praegu niisugused olukorras näed! Ta oli matusekorraldaja. Ta sõi alati nagu kuningas: terved metssead koos naha ja harjastega, pagarivärk, linnud, ja missugused kokad ja pagarid! Tema pool kallati rohkem veini laua alla kui teistel keldris oli. Mitte inimene, vaid lausa muinasjutt! Kui ta asjad juba päris uppis olid, hakkas ta kartma, et võlausaldajad teda maksujõuetuks peavad, ja avaldas niisuguse oksjonikuulutuse:
"Gaius Julius Proculus korraldab üleliigsete asjade oksjoni.""

39. Selle meeldiva jutuajamise katkestas Trimalchio. Road olid laualt jällegi ära viidud, külalised aga joodud veinist lõbusaks muutunud ja alustati üldist vestlust. Trimalchio ajas end küünarnuki najale ja ütles:
"Selle veini peate ise magusaks tegema. Kala tahab ujuda! Ma küsin: kas te arvate, et mina jäin rahule nende roogadega, mida te nägite serveerimislaua kattel? "Kas te ei tunne Ulixest?" Mida see siis tähendab? Ikka seda, et ka söömingul ei tohi haridust hooletusse jätta. Puhaku rahus minu patrooni luud-kondid! Tema tahtis, et minust saaks inimene inimeste hulgas. Mulle juba ei saa midagi uut õpetada, nagu seda see serveerimislaudki tõestas.
See taevas siin, kus elavad kaksteist jumalat, võtab endale pööreldes sama palju kujutusi. Praegu on tal jäära kuju. Nõnda on ka neil, kes selle märgi all sündinud, palju kariloomi, palju villa; peale selle kõva pea, häbematu otsmik ja terav sarv. Selle tähemärgi all sünnivad tähenärijad ja oinapead."
Me ülistasime oma astroloogi teravmeelsust ja nii ta siis jätkas:
"Seepeale saab kogu taevas sõnnikese kuju. Selle märgi all sünnivad takka üleslööjad ja härjaajajad ja need, kes endale ise toitu otsivad. Kaksikute märgi all aga sünnivad paarishobused, paarishärjad, kanged munakotid ja need, kes korraga kaks seina lubjatud saavad. Mina olen vähi märgi all sündinud; seepärast seisangi ma paljudel jalgadel ja mul on palju varandust maal ja merel; vähk on ju nii siin kui ka seal kodus. Seepärast ei lase ma ka juba ammu midagi selle märgi peale panna, et oma sünnitähtkuju mitte üle koormata. Lõvi märgi all sünnivad õgardid ja võimuahned. Neitsi märgi all naised, ärakaranud orjad ja jalgpakkudes kurjategijad. Kaalude märgi all lihunikud, salvikaupmehed ja üldse need, kes mingit äri ajavad. Skorpioni märgi all mürgisegajad ja mõrtsukad. Küti märgi all sulid, kellel silmad kapsast sihivad, käed aga pekki tõstavad. Kaljukitse märgi all könnid, kellele nende hädade tõttu sarved kasvavad. Veemehe märgi all kõrtsmikud ja vesipead. Kalade märgi all köögivarustajad ja kõnemehed. Niimoodi käib see maailm ringi nagu veskikivi ja teeb ühtevalu midagi paha, nii et inimesi kas sünnib või hukka saab. Et te aga keskel näete mätast ja mätta peal meekärge - mina ei tee midagi ilma põhjuseta - emake maa asub ju keskel ja sisaldab endas kõike head justkui see kärg."


 Jätkub siit...

Teksti algusse

 Tekst pdf formaadis, 173 kb


Veel raamatutest  

al. 01.02.2003