Fjodor Dostojevski Ülestähendusi põranda alt Tlk. Andres Ehin, Lembe Hiedel, Tallinn, LR 1971 Põrandaalune Ise tead küll, et solvud ilma põhjuseta, et sa lihtsalt mängid solvumist, aga krutid end ometi niivõrd üles, et lõpuks solvud päris tõemeeli. Kõik otsemõtlevad inimesed ja asjamehed on just sellepärast aktiivsed, et nad on juhmid ja piiratud. Inimene ihaleb niivõrd süsteemi ja abstraktseid järeldusi, et ta on valmis sihilikult tõde moonutama [on valmis sulgema silmad ja kõrvad, et aga oma loogikat õigustada]. Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid. Sellepärast me mõnikord tahamegi puhast lollust, et me oma rumaluse tõttu näeme selles lolluses kõige kergemat teed mingi ettenähtud kasu saavutamiseks. Kõige parem inimese definitsioon on: kahel jalal kõndiv tänamatu olend. Inimene aga on kergemeelne ja kõlvatu olevus ja armastab võib-olla malemängija kombel üksnes sihisaavutamise protsessi, mitte aga sihti ennast. Kannatamine - see on ju teadvuse ainus põhjus. Lörtsise lume tõttu Mis saavutus see siis on, kui ma ise sellest, niipea kui ta on käes, midagi ei pea. Ausad inimesed elavad vaesuseski õiget elu Inimene armastab ainult oma muresid rehkendada, oma õnne ta rehkendada ei oska. Armastus on Jumala sakrament ja ta peab olema kõigi võõraste silmade eest varjatud, ükskõik mis ka ei juhtuks.