Tõe tee on vaidluskividega sillutatud.

Mõnikord isegi pole päris selge, mida me õieti armastame; kas inimest ennast või hoopis oma ettekujutlust temast.

Armastuses, nagu ususki kehtib jumaldamine, enesesalgamine, illusioon.

Armastav inimene on üldse tundlikum ja kergemini haavuv ku see, kes ei armasta.

Igasugune fanatism on ju ebaloomulik ja vähendab inimese inimlikkust.

Mälu ja mõistus - isiksuse säilitajad.

Inimkond progresserub kogu aeg midagi kaotades.Vili hävitab õie.

Vabadus saab hakata tegelikuses valitsema üksnes seal, kus lõpeb vajaduse ja ja välise otstarbekuse poolt pealesunnitud töö, järelikult, asjade olemusest lähtudes asub ta sealpool materiaalse tootmise sfääri (K.Marx).

Mida õnnelikumaks teeme teise, seda suuremat õnne maitseme ise (Feuerbach)

Harjumustes peitub tihti armastuse surm. Sest kui harjud teise inimesega ära, muutuvad tema head omadused igapäevasteks. (ei pruugu olla nii...)

Eesmärk, mis nõuab ebaõigeid vahendeid, pole õige.

Mida vähem inimesed teavad, seda laialdasemad nende teadmised neile tunduvad.

Raamatutest veel.....