Pühendatud
loomulikult
KATIKESELE...
Ja kõigile teisele
lemmikutele solgikestele
Tere kallis!
Sinu ees on
üks kelmikas lugulaul elust enesest - sellest kuidas me
Katiga 1997-nda aasta suvel mööda Euroopat müttasime
nagu kaks metsalist, muuhulgas täiesti kogemata Vahemerest
ühe imeliku Ibiza saare leidsime, kuhu paariks kuuks nagu
kärbsed meepotti kinni jäime, mille tulemusena kogu
me maailm pahupidi pööratud sai.
Ja kas tead, et kogu see seiklus
osutus võimalikuks kulutades kolme kuu jooksul vähem
kui kodumaal ühe päeva jooksul, nimelt MITTE ÜHTKI
krooni, latti, litti, zlotti, penni, santiimi ega peseetat....
Kas keegi julgeb selle võimalikkuses kahelda?
Me olime pilgeni täis õhinat
ja segikammind nooruslikku tarmu. Meri oli põlvini. Oli
veel viisaaeg ja selline metsik maadeavastamine kaugeltki mitte
nii lihtne ja levinud kui tänapäeval. See oli meie
jaoks täiesti tundmata maa - ennekuulmatu ja nägematu,
erakordne, uus ja erutav....
Otsustasin endale mitte armu anda
ning kõik (see tähendab peaaegu kõik) ilma
kirjanduslike kaunistusteta ja ausalt ära rääkida,
täpselt nii, nagu oli ja tollal reisipäevikusse kirjutatud
sai, mis sellest, et mõnigi tollane seik või sõnakasutus
praegu - viis aastat hiljem - veider tundub ja mind täna
tõtt-öelda pisut häbenemagi paneb...
Sestap leidsin, et on targem see
reisipäevik kapinurgast välja kraamida ning võimalikult
kähku avaldada, enne kui ma teda juba liialt häbenema
jõuan hakata...
Ehk leiab mõni uljas algaja
ränduriplika siit mõne käepärase nõuande..,.
Ehk õnnestub mul mõnesse lugejasse pisut rahutust,
seikluse- ja elujanu süstida. Ehk raputada keegi põhjamaisest
tardumusest. Muinasjutuliselt põnevat elu saab elada ka
ilma raske rahakotita. Kui vaid tervist ja tahtmist jätkub.
Kuni veel (kasvõi hingeltki) noored oleme. Sest nooruse
vastu ei saa tõepoolest miski.
Mulle tundub, et me ainus kohus
siin ilmas on meile kingitud elu-silmapilgu jooksul teha VAID
seda, mida tehes me õnnelikud oleme.
P.S. Vabandust, Kati, et ma raamatus
mõnikord su kohta "hipi" ütlen! Ma saan
aru, et see sulle miskipärast vastumeelt on, aga selline
on minu nägemus ja... mulle lihtsalt meeldib see sõna.
P.P.S.
Ja ma ei taha näha ühtki ninakirtsutust mõne
kirjavea pärast, mis salaja mu raamatusse sisse lipsanud
on! Ükski lugeja ei saa ju ometi olla NII JULM, et ootaks
mult päevadepikkust vaevarikast mässamist-higistamist-pusimist
kõigi nende komade ja koolonitega!! "Andke mulle
vaheaeg!" ütleb selle peale inglane. Igatahes, mina
olen siin kirjutamist nautinud ilge õhinaga ja loodan,
et sellest õhinast saad nüüd osa Sinagi!
Vabandage, härrased,
ma ei tea midagi tegelikkusest.
Mina laulan ja tantsin niisama
lihtsalt
rõõmu
pärast.
"Meie
elu on siin ilmas nii kui linnul oksa pääl... "
Mitte keegi
ei uskunud et need asjad nii lihtsalt käivadki: kui kogu
paaniline sahkerdamine kõigi nende küllakutsete ja
viisadega möödas, ei raisanud me enam hetkegi. Toppinud
seljakotid täis vajalikku stuffi nagu magamiskotid, mõni
riidehilp, kuivikud, petersellikimp, kaks pakki sihvkasid, pähklikreem
Nussa ning hüvastijätuks sümboolselt ühika
külmkapist näpatud moosipurk... - siinkohal vabandame
omaniku ees, ehk on Sulle lohutuseks see, et purgi saatus kujunes
tõeliselt põnevaks, ta valmistas meile palju rõõmu,
reisis läbi palju maid ning maandus lõpuks tühjana
maailmalinna Pariisi kesklinnas prügikastis... lihtsa eesti
moosipurgina ei oskaks mina küll sellest suurejoonelisemast
tähelennust unistada! - asusime Tallinna kesklinnas Kosmose
kino juures uljalt hääletama, käes silt "FRANCE".
Loomulikult ei lasknud me end segada pisiasjadest nagu kogu meie
rahanatukese kaotamine tol hommikupoolikul Viru väljakul
jms.... Pigem lisas see asjale seikluse maitset: polnud raha,
polnud ka muret raha pärast. Siinkohal on paras aeg tervitada
esimest juhti: see oli üks armas beib kes, ise rõõmsalt
apelsinidieedil olles, meid peaaegu poolele teele ära viis
- nimelt Saue teeristi....
Õhus oli tunda suure seikluse
erutavat algust.
Oli
parajalt karge 26. juuni öö.
...Vahepeal
kuskil Leedus kulgesime isegi ühe kollase Ikarus-bussiga
ja vaatasime meilt piletit küsinud kontrolöritädile
nii siiralt hämmeldunud nägudega otsa, et tal lõpuks
vist lausa piinlik hakkas....
Need kuuevarbalised on ikka pisut
veider rahvas küll, kasvõi näiteks see pirukatädi,
keda me kingitud suupoolise eest kallistusega tänada tahtsime
ja kes meie eest seepärast kabuhirmus ruiates põgenes....
Poola piiril läks hääletamine
libedalt. Tänu raadiotelefonidele oli kõmu meist
kiiresti levinud ja järgmise auto püüdmiseks ei
tulnud väikest varvastki liigutada. Asju piiripunktis dushi
all käinud, puhtakspestud aluspüksid seljakoti küljes
uljalt lehvides tuule käes kuivamas, mõnulesime teepervel
päikese käes eestimaist jahedust kontidesitvälja
sulatades. Sealt need lahked eesti juhid meid omal algatusel
signaaliga äratasid ja üles korjasidki. Jagasime endid
Katiga kähe auto vahel. Enamuse sõiduajast magasin
ju uni oli nii põhjatu ja paks, et sellesse löödud
kirves oleks vabalt õhku rippuma jäänd. Siis
aga otsustasin end kokku võtta ning onuga pisut seltskondlikku
lorijuttu puhuda.
Autojuhtide ajude komposteerimine
tuleb alati käsuks. Me nimetame seda omavahel "mulje
jätmiseks". Kõlab küll kuidagi salakavalalt
ja õelaltki, kuid tegelikult see pole nii teps mitte.
Pigem on see lõbus mäng, mille käigus üritatakse
inimese' mõtteid talle enesele märkamatult suunata
sinule sobivatele radadele... Näiteks lemmikroogade teemadele.
Nii et tal endalgi maitsva suupoolise peale neelud käima
hakkavad ja ta muuseas sindki teeäärsesse pirukabaari
maiustama kutsub...
Isegi kurikuulus Saksa piir läks
võrdlemisi valutult, kui mitte arvesse võtta pingelisi
tõsimeelseid arutelusid piiriametnikega kahtlase templi
üle Kati poja kohta tema passis, mis tekitas dilemma, kas
lapseliku väljanägemisega Kati on ikka tema ise või
on ta hoopis tema poeg ja kas Sirts on äkki hoopis autojuht
Teedu tütar... ("või hoopis ema", üritasime
omalt poolt veel üht varianti pakkuda).
Mu arust panevad häälega
rännates täiesti teemast mööda need, kes
mossis näoga ja hambad ristis tee ääres iga hinna
eest punnitavad, et võimalikult kiiresti sealt minema
saada ja sihtpunktini jõuda ning kelle tuju otsemaid rikutud
saab, kui mõnikord kauem oodata tuleb.... Minu jaoks on
hääletamine MURETUS, SEIKLUS, RÕÕM VABADUSEST....
Head vanemad, kui te oma võsudest vähegi hoolite,
siis julgustage neid peale keskkooli lõppu ummisjalu ja
uisapäisa kõrgkooli tormlemise asemel õpinguid
hoopis ELUKOOLIS jätkama - saatke nad mõneks ajaks
laia maailma seiklema ja silmaringi avardama! Egas ülikool
jänes pole, mis eest ära jookseb!
Et sedasorti metsiku rändamisega
hästi toime tulla, peaks inimesel olema mõned kindlad
omadused. Poleks paha, kui ta oleks võluv, teravakeelne
ja -meelne, kaval, positiivne, läbinägelik ja jultunud...
nagu näiteks meie! Igasuguste keelte võimalikult
ohter valdamine on muidugi kõige alus.
Reisi jooksul tee ääres
hääletades leitud tarkusetera (kehtib alati ja 100%!),
ütleb: "Pabistada pole iial mõtet - lõpuks
tuleb alati mõni uil, kes su peale võtab."
.
...On õhtu. Sätin end
magama kabiini ülemisse koikusse. Altpoolt imbub sõõrmeisse
paksu higise Eesti Mehe lõhna.
28. juuni, laupäev
Tähtis on olla avatud ja iga
hetk valmis KÕIGEKS. Näiteks unustama oma senised
plaanid ning sooritama kannapöörde, ning sööstma
juba järgmisel hetkel vastupidises suunas, kui see miskit
põnevamat kaasa tuua tõotab.
Näiteks viibides Berliinis
ja teades, et ülehomme peame kindlalt jõudma Bordeaux'
sse, nagu oli eelnevalt lubatud prantsuse heategevusorganisatsioonile,
tänu kelle küllakutsele me üldse viisad saanud
olime, otsustasime siiski teha väikese kõrvalepõike
Hamburgi, sest meid endale sinna külla kutsunud juht tundus
huvitava ja ohutu mehena. Elav näide sellest, kus reegel
"mitte minna kaasa mustade meestega" ei kehtinud. (See
on selline tundevärk, selle peab ära tabama.) Ja meil
ei tulnud seda otsust kahetseda, sest Hamburgi saturdaynightfever
oli ehe.
Me polnud veel jõudnud õieti
üle tema idamaiselt sisustatud kodu lävegi astuda,
kui juba auras laual ehtne türgi tee. "Tänane
õhtu kuulub teile, tüdrukud,... öelge vaid,
mida näha soovite...". Ja saanud veel kord kinnitust,
et ta seda kõike meie heaks tõepoolest LIHTSALT
NIISAMA teeb, (ilma igasuguste kiimaliste tagamõteteta),
lendasime linnale peale.
Reeperbahn ja Herbertstrasse ei
vaja seikluse ja seksihuvilistele eestlastele pikemat tutvustust.
Õhkkond ümberringi oli tiirane, otsekui spermat hõljunuks
õhus ja kõikjal oli tunda elupõletamise
kärsahaisu.... Meie muidugi ei jätnud ka naistele muidu
keelatud tänavale ronimata : "Schlumpen, mus von
hier!", käratas meile seepeale üks sealne
libu. Tehke, et siit kaote!
Ja neid drag queene Grosse
Freiheitil klubide ees eputamas jälgida oli lausa rõõm
(ma olin neid loomi seni vaid telekast näinud!): kui intelligentsed
(erinevalt tavalistest tänavalitsidest), pisut üleolevad,
samas ilgelt sõbralikud. Kinky! Ja kui ma talle vaimustunult
hüüdsin: "Hey, you are sooo gorgeous!!!",
oli ta seepeale lõpp-siiralt rõõmus ja hõikas
oma kaaslaselegi: "Kas kuulsid, mis ta ütles - me olevat
nii hurmavad!". Milline lahe tänav, täis tiiraseid
klubi-urkaid tümpsuva haussmusaga ja neis ringi jõlkuvate
kavalalt ebamäärast sugu tüüpidega, kes sind
möödaminnes teinekord tuharast näpistasid!
Kahjuks oli meid saatnud türgi
seik veendunud heteroseksuaal ja põtkis järjekindlalt
vastu põrgu-urgastesse sisenemisel: "Ainult üle
oma laiba!". Ja et oma võõrustajat mitte kurvastada,
otsustasime seekord nõustuda tema pakkumisega seekord
siin vaid põgusalt ringi nuhkida ning jätkata õhtut
hoopis hõrgutistega kreeka restoranis.
Küll me ükskord veel
tuleme tagasi ja teeme siin trikke.
29. juuni, pühapäev
Mitte keegi, kes juhtub Hamburgis
pühapäeva hommikul viibima, ei tohi käimata jätta
Fishmarktil. Tavalisest kalaturust on asi kaugel. See
on Turgude Turg, kus möll käib juba alates hommikul
kella neljast. Meeletu suhtlemine ja tantsuvihtumine, müüjad
valjuhäälselt ja temperamentselt kõikvõimalikku
kaupa parseldamas. Loomulikult polnud neil meie jaoks kahju mõnedest
kirssidest, pähklitest, arbuusidestki.... vaja oli ainult
möödaminnes õige nägu pähe teha. Tundub,
et meie puhul poleks nälgasuremine parimagi tahtmise juures
lihtsalt võimalik!
Oma lahke Türgi sõbraga
hüvasti jätnud, võtsime suuna lõunasse,
sest aeg venis halastamatult kiiresti.
Kohtasime Michaeli, kellel olid
imelikult nukrad, ütlemata hea inimese silmad ning kes otsekohe
me südamed võitis küsides, kas me äkki
mitte shokolaadi ei sooviks ja kes meid Kölnini viis. Mida
kõike me silmad ta majas näha said! Ühte hämarasse
ruumi sisenedes kuulsime kedagi klaverit mängimas.... Mitte
väike oli aga me jahmatus, kui leidsime klaveri mängimas
ilma pianistita, täiesti üksi! Külgedel põlevate
lambikestega tuli kogu miljöö tuttav ette mõnest
õudukast. Kogu maja oli täis kümneid masinaid,
sealhulgas antiikseid plaadimängija-automaate, kõikvõimalikes
tuledes ja suurustes, igaüks neist peremehe sõnutsi
vähemalt auto väärtusega, lisaks mõni ürgne
kokakoola ja kakao valmistamise masin ja vähemalt kiviaegne
heleroheline mootorratas ja maja taga lombis mulistamas kilpkonnad,
punased kalakesed....
Sealgi kuid polnud meil aega pikemalt
peatuda. Meile suruti kaasa pirukakott onu isiklikust pagariärist.
Minu juurde võite iga kell tagasi tulla, kui näiteks
teinekord tööd otsite, küll ma teie jaoks siin
miskit leian..." ütles ta ning surus meile vastupunnimisest
("Raha pole vaja, see pole meie stiil!") hoolimata
pihku paraja portsu taskuraha. No näed siis, raha tuleb
lausa vägisi ISE meie juurde. Onu väitis, et reis Bordeaux'sse
võtab vähemalt kolm päeva, nii et unistus homsest
päralejõudmisest olevat parimagi tahtmise juures
utoopia....
Hoiatusi kõrva taha panemiseks
saime järgmiseltki hoolitsevalt juhilt:
"Tüdrukud, vaadake et
te kunagi ei unusta, et kõik narkootikumid peale hashshi
on pask... ja palun hoiduge kurjade onude eest..." "Hmm...,"
mõtlesime, "äkki peaks keegi neid kurje onusid
hoopis meie eest hoiatama!?".
Läbinud tillukese Belgia ja
suhelnud ühe äsja abielulahutuse läbi elanud depressiivselt
õrnahingelise klassikalise prantslasega, kelle küllakutsest
seekord loobusime, viis saatus meid kokku ühe võimuka
mereväekindraliga, kes oli suur nagu härg ja kellega
koos jõudsime Pariisi. Ta ei lasknud meid isegi pikemalt
linna peale ringi hulkuma, "kus te lapsed nüüd
öösel ikka lähete..." Seekord ootas meid
siis oma tuba kesklinna hotellis "Jules Caesar", milleni
jõudsime pärast tunniajalist kindrali närviliste
prantsuse-, saksa-, ja rumeeniakeelsete vandesõnade saatel
ringi ekslemist mööda vihmast kesköist linna.
Meie muidugi habemesse itsitamas selle pealesunnitud linnaekskursiooniga
enam kui rahul olles. Alles tükk aega hiljem sattus kord
mu kätte raamat saladustest meeste kohta, mis kirjeldas,
KUI KOHUTAVALT RASKE, suisa alandav, on Ühel Tõelisel
Mehel peatada auto, et võõras linnas eksinuna kellegilt
teed küsida ja nii justkui oma abitust tunnistada. Tol hetkel
ma aga seda saladust ei teadnud ning olin üsna hämmastunud
kui kindral mu ettepanekute peale teed küsida vaid pahuralt
turtsus.
30. juuni, esmaspäev
Hommikupoolik leidis meid hääletamas
Pariisi kesklinnas. Ja kusjuures sugugi mitte edutult. Kuna üks
noorpaar ei pidanud paljuks meie pärast 20-kilomeetrist
ringi teha, jõudsime Bordeaux' lähistele maa-asulasse,
meie esialgsesse sihtpunkti, igasuguse loogika vastaselt ning
vastu kõikide ootusi, täpselt kokkulepitud päeval
täpselt õhtuse söömaaja (nimetagem seda
tõe huvides lihtsalt söömaorgiaks) ajaks: "Bonjour!"
Selgituseks: algidee järgi
ootas meid seal töö vabatahtlikena käsutatud riiete
sorteerijatena, mis pidi kestma septembri lõpuni - seni
kestis meie viisa. Organisatsiooni EMMAUS põhimõte
on tänuväärne: koguda inimestelt kokku mittevajalikud
riided, tarbeesemed, masinad, eraldada praht töökõlbulikest
ja seejärel poolmuidu edasi müüa.... Ürituse
eesmärk on ühtlasi hõivata tööga elu
hammasrataste vahele jäänuid, põhiliselt keskealist
kontingenti - luusereid, endisi parme ja narkareid, kel on õnnestunud
end mülkast välja rabeleda - et neile tegevust pakkudes
uuesti pattulangemise mõtted neist eemal hoida. Niisiis
võite endale ette kujutada milline seltskond meid seal
ümbritses.
Kuna see paik aga meie jaoks siiski
liig seiklustevaeseks jäi, otsustasime mõne päeva
möödudes esimesel sobival võimalusel sealt "põgeneda".
Otsustamisele aitasid kaasa ka sealsed metsikud söömaorgiad
mis leidsid aset koguni 5 korda päevas!.... Tundsime end
justkui loomastumas, oma punusid muudkui paisumas, nägusid
rasvases» toidust vinniliseks muutumas, oma vaimusid masendavalt
mandumas...
Ainukesed vaimu ergastavad ja hingematvalt
lõbusad hetked olid me poolt sisse seatud õhtused
lugemistunnid. Näiteks deklameeris juhuse tahtel meiega
samasse töölaagrisse sattunud eesti kutt Riho mu poolt
kodust ajaviiteks kaasa võetud populaarsest kodumaisest
vallatust ajakirjast meisterlikul, perversselt ivoneilikul ametlikul
malekooli-diktori-häälel artiklit "Kuidas saada
imemisprintsessiks"....
Kurb tõsiasi on, et kui
mitte miskit põnevamat ümberringi ei toimu, kulub
kogu su energia söömisele, söögiaegade ootamisele
või pärast sööki jõuetult ägamisele....
Eestist pärit tudengina on ju täiesti võimatu
öelda tahtejõuliselt "EI!" kõikvõimalikele
vormiroogadele, rasvas küpsetatud kartulitele, kanasüdametele,
juustudele, jogurtitele, kreemidele, kookidele.... Prantsuse
köök on hukutav, me nägime seda peeglist ning
tundsime seda oma isiklikul nahal. Õnn, arutasime isekeskis,
et ükski kodustest silmarõõmudest meid sellises
seisundis nägema ei juhtunud - me läksime nii lihavaks
ja vinne täis, kui 5 päeva jooksul üldse saab
minna!
Otsus: sestap on parem kaduda siit
enne kui hilja ning kusagil mujal oma hinge ja keha eest paremini
hoolt kandma asuda. Sellest jätkuvalt sombusest ja jahedast
ilmast on niikuinii juba valus kopp.... Läheme parem päikest
ja sooja suve otsima!
Tehtud, mõeldud....
JUHHEI VABADUS! Nüüd ei pidurda meid enam miski!
5. juuli, laupäev
ARRIBA ESPANJA!
Hispaaniasse saabudes naelutavad
majesteetlikud Püreneed vägisi su pilgu enda külge.
Nende nõlvadel valged täpid ehk lambad. Teeäärsetele
küngastele püsti löödud sünged hiiglaslikud
puidust härjasiluetid.
"Tead, Sirts, tere asemel
öeldakse siin Hola!" teadis Kati. Juba me esimene
peatuskohi baskimaal oli kõike muud kui igav: XII sajandist
pärit kindluse müüride vahel kablutas ringi jõuk
härgi, inimesed hasartselt nende ümber sama tegemas....
Esmapilgul oli üsna raske teemale pihta saada ja sellesse
kõigesse üldse kuidagi suhtuda, aga mingi aja möödudes
rahunes ja selgines olukord, loomad asetusid tagasi oma aedikuisse
ja inimesed oma pubidesse. Pisut kõrtsis jalga keerutanud,
tõmbasime meiegi end kerra iidses kindluses ühe hiiglasliku
munakujulise ehitise kõrval, (seda olevat hallil ajal
külmikuna käsutatud), ja uinusime tähti vaadates....
6. juuli, pühapäev
Esimene tõeliselt ilus ilm
ja ülalt kindlusemüürilt piidlevad meid, hommikuselt
ringutavaid rändureid, hämmeldunud turistid.
Päev algas kultuuriprogrammiga:
pärast pisukest seebitamist ja mõningat põdemist
lubas valvur meil siiski tasuta lossi siseneda, kõiki
neid rikkusi, kuningate tube ja kellatorne oma silmaga kaema.
Sellistes paikades tuleb peale alati mingi naljakalt romantiline
igatsus vanade aegade järele...milline suurejoonelisus....
Ja siis....... Ja siis tahtis saatus, et me kohtaks üht
senjoori autojuhti, kes imestunult kulme kergitades küsiks:
"Kas siis teie, senjoriitad, ei kavatsegi suurele fiestale
minna??" - "MISASJA???!! !" - "Noh, maailmakuulsale
San Ferminile loomulikult, mis algab just tänaja praegu,
kestab nädal aegaja toimub siinsamas lähedal Pamplonas..."
NONII!!! Seepeale ei tulnud meid küll enam pikemalt veenda,
et oma senised plaanid unustaks, auto pealt maha hüppaks,
otsa ümber pööraks ning suuna taas tagasi põhjapoole
võtaks.
VIVA SAN FERMIN!
Kuigi Hispaania pidude temperament
polnud meile kaugeltki uudiseks, võttis kõik Pamplonas
nähtu siiski esmapilgul põlved nõrgaks ning
keeletuks. Tol päeval panin tähele, et rääkisime
teineteisega kuidagi ebaharilikult vähe.... Olime kõige
ümbritsevaga kui puuga pähe saand.
Igal aastal 6. -14. juulil käib
sest linnakesest läbi ligi kaks miljonit pidulist kõikvõimalikest
maailma nurkadest, et siis nädalaks kogu muu ilma olemasolu
unustada ja koos ööd ja päevad läbi lihtsalt
prassida, niipalju kui torust tuleb. Meeletult ja katkematult.
Esimene pilt, mis meie ees avanes:
linn täis ülevas meeleolus räuskavaid tüüpe,
kes kunagi olnud ilmselt inimrassi esindajad, kõigil seljas
kohustuslikud valged särgid, punased kaelarätid, kuid
kes nüüd peale avapidustust sarnanesid rohkem nagu
mingite lõbusate senitundmatute loomadega, olenditega
kelle pealmine kiht oli võrdne segu veinist, ketshupist,
munast ja kõikvõimalikest muudest ainetest, mis
tol päeval fiesta alguse puhul kõikjal õhus
lendasid.... See on üldse Hispaania pidudel erinevalt kodu-maistest
lõpp-soodne, et inimesed ei lase end häirida tühistest
asjadest, nagu näiteks läbuplekkidest rikutud riided....
Seda, kes mingi puhtusest säravvalge särgiga tänaval
kõnnib, vaadatakse vist nagu pooletoobist.... Sest kui
on fiesta, siis OLGU FIESTA! See on tähtsaim, miskit muud
sel nädalal ei eksisteerigi.
Prügikaste sealkandis teatavasti
ei tunnistata, kuna need on tavaliselt baskidemaal terroristide-pommipanijate
lemmik peidukad. Sestap sarnanesid kõik tänavad juba
öö hakul prügimäega, mis aga põrmugi
ei häirind mõnd pidulist väsimuse korral kesk
tänavat end kerra tõmbamast ja süütult
suikumast. Hispaania on ka ses suhtes ütlemata armas ja
inimsõbralik maa, et näiteks tänaval magaja
peale ei hakka küll keegi nina kirtsutama. Igal hommikul
käiakse tänavad (erisoovi korral ka vaese ränduri
parkunud ja pikast teest sõrastunud varbaksed) veevoolikutega
üle ja pidu saab taas värskust juurde. Iga 10 meetri
järel leiad jälle mõne uue baari, puupüsti
täis, kus käimas kohutav möll. Tegelikult polegi
suurt vahet, kas baaris või tänaval, kõikjal
mürtsuvad trummid, lendavad pudelid, hööritavad
puusad, kargab rahvas mööda tänavaid orkestrite
sabas.... Pidevalt kostub kusagilt selle suve põhimeloodia,
juba eestiski tuntud "Sambakarneval", kui mitte kõlarist,
siis ümiseb seda mõni mööduja või
siis vähemalt vilistab seda kuskil keegi. Rütm tundub
siinsel rahval veres olevat.
Isegi inimpiss tänavatel haiseb
rohkem veini kui iseenda järgi....
Pole siis ime, et isegi meie ühel
hetkel kogu sest märulist surmani ära väsisime
ja ühes pubis pisut sõba lootsime silmale saada....
Aga võta näpust! Mõne hetke pärast tundsime
ei-tea-kust pärinevaid veiniojasid mööda oma kehi
alla nirisemas. Praegu saan ma aru küll, et see tegelikult
päris hea nali oli, aga pean tunnistama, et tol hetkel me
kuidagi nagu ei osanud seda huumorit täiel rinnal nautida...Otsisime
aga uue nurgakese, et seal vaikselt ja märkamatult kerra
tõmbuda...kuid ka seal kordus sama lugu.... Süüdlast
teolt tabada ei õnnestunudki. Meie poolt lendulastud raevukate
vandesõnade peale naeris onu kõrvallauast: "KES
SIIS SAN FERMINIL MAGAB"!" Seepeale hakkas meil loomulikult
pisut häbi ja järjekordse, juba kolmanda veinidushi
järel otsustasime oma lootusetust üritusest loobuda
ning koos kõigi teiste "normaalsete" inimestega
tantsupõrandal uue hooga märatsema kukkuda. Küll
pensionipõlves on aega magada. Või siis ehk kunagi
kusagil õndsas teises ilmas...
Järgneb - 7.
juuli, esmaspäev |