Rüblik Sirts

Üks segikammind reisipäevik
Tekst .doc formaadis (zip pakitud)

 Pildid

vt. ka Sirtsu kodukas

 Tekst .pdf formaadis (333 Kb)

Pühendatud loomulikult
KATIKESELE...
Ja kõigile teisele
lemmikutele solgikestele


Tere kallis!

Sinu ees on üks kelmikas lugulaul elust enesest - sellest kuidas me Katiga 1997-nda aasta suvel mööda Euroopat müttasime nagu kaks metsalist, muuhulgas täiesti kogemata Vahemerest ühe imeliku Ibiza saare leidsime, kuhu paariks kuuks nagu kärbsed meepotti kinni jäime, mille tulemusena kogu me maailm pahupidi pööratud sai.

Ja kas tead, et kogu see seiklus osutus võimalikuks kulutades kolme kuu jooksul vähem kui kodumaal ühe päeva jooksul, nimelt MITTE ÜHTKI krooni, latti, litti, zlotti, penni, santiimi ega peseetat.... Kas keegi julgeb selle võimalikkuses kahelda?

Me olime pilgeni täis õhinat ja segikammind nooruslikku tarmu. Meri oli põlvini. Oli veel viisaaeg ja selline metsik maadeavastamine kaugeltki mitte nii lihtne ja levinud kui tänapäeval. See oli meie jaoks täiesti tundmata maa - ennekuulmatu ja nägematu, erakordne, uus ja erutav....

Otsustasin endale mitte armu anda ning kõik (see tähendab peaaegu kõik) ilma kirjanduslike kaunistusteta ja ausalt ära rääkida, täpselt nii, nagu oli ja tollal reisipäevikusse kirjutatud sai, mis sellest, et mõnigi tollane seik või sõnakasutus praegu - viis aastat hiljem - veider tundub ja mind täna tõtt-öelda pisut häbenemagi paneb...

Sestap leidsin, et on targem see reisipäevik kapinurgast välja kraamida ning võimalikult kähku avaldada, enne kui ma teda juba liialt häbenema jõuan hakata...

Ehk leiab mõni uljas algaja ränduriplika siit mõne käepärase nõuande..,. Ehk õnnestub mul mõnesse lugejasse pisut rahutust, seikluse- ja elujanu süstida. Ehk raputada keegi põhjamaisest tardumusest. Muinasjutuliselt põnevat elu saab elada ka ilma raske rahakotita. Kui vaid tervist ja tahtmist jätkub. Kuni veel (kasvõi hingeltki) noored oleme. Sest nooruse vastu ei saa tõepoolest miski.

Mulle tundub, et me ainus kohus siin ilmas on meile kingitud elu-silmapilgu jooksul teha VAID seda, mida tehes me õnnelikud oleme.

P.S. Vabandust, Kati, et ma raamatus mõnikord su kohta "hipi" ütlen! Ma saan aru, et see sulle miskipärast vastumeelt on, aga selline on minu nägemus ja... mulle lihtsalt meeldib see sõna.

P.P.S. Ja ma ei taha näha ühtki ninakirtsutust mõne kirjavea pärast, mis salaja mu raamatusse sisse lipsanud on! Ükski lugeja ei saa ju ometi olla NII JULM, et ootaks mult päevadepikkust vaevarikast mässamist-higistamist-pusimist kõigi nende komade ja koolonitega!! "Andke mulle vaheaeg!" ütleb selle peale inglane. Igatahes, mina olen siin kirjutamist nautinud ilge õhinaga ja loodan, et sellest õhinast saad nüüd osa Sinagi!

Vabandage, härrased,
ma ei tea midagi tegelikkusest.
Mina laulan ja tantsin niisama
lihtsalt
rõõmu
pärast.


"Meie elu on siin ilmas nii kui linnul oksa pääl... "

Mitte keegi ei uskunud et need asjad nii lihtsalt käivadki: kui kogu paaniline sahkerdamine kõigi nende küllakutsete ja viisadega möödas, ei raisanud me enam hetkegi. Toppinud seljakotid täis vajalikku stuffi nagu magamiskotid, mõni riidehilp, kuivikud, petersellikimp, kaks pakki sihvkasid, pähklikreem Nussa ning hüvastijätuks sümboolselt ühika külmkapist näpatud moosipurk... - siinkohal vabandame omaniku ees, ehk on Sulle lohutuseks see, et purgi saatus kujunes tõeliselt põnevaks, ta valmistas meile palju rõõmu, reisis läbi palju maid ning maandus lõpuks tühjana maailmalinna Pariisi kesklinnas prügikastis... lihtsa eesti moosipurgina ei oskaks mina küll sellest suurejoonelisemast tähelennust unistada! - asusime Tallinna kesklinnas Kosmose kino juures uljalt hääletama, käes silt "FRANCE". Loomulikult ei lasknud me end segada pisiasjadest nagu kogu meie rahanatukese kaotamine tol hommikupoolikul Viru väljakul jms.... Pigem lisas see asjale seikluse maitset: polnud raha, polnud ka muret raha pärast. Siinkohal on paras aeg tervitada esimest juhti: see oli üks armas beib kes, ise rõõmsalt apelsinidieedil olles, meid peaaegu poolele teele ära viis - nimelt Saue teeristi....

Õhus oli tunda suure seikluse erutavat algust.

Oli parajalt karge 26. juuni öö.

...Vahepeal kuskil Leedus kulgesime isegi ühe kollase Ikarus-bussiga ja vaatasime meilt piletit küsinud kontrolöritädile nii siiralt hämmeldunud nägudega otsa, et tal lõpuks vist lausa piinlik hakkas....

Need kuuevarbalised on ikka pisut veider rahvas küll, kasvõi näiteks see pirukatädi, keda me kingitud suupoolise eest kallistusega tänada tahtsime ja kes meie eest seepärast kabuhirmus ruiates põgenes....

Poola piiril läks hääletamine libedalt. Tänu raadiotelefonidele oli kõmu meist kiiresti levinud ja järgmise auto püüdmiseks ei tulnud väikest varvastki liigutada. Asju piiripunktis dushi all käinud, puhtakspestud aluspüksid seljakoti küljes uljalt lehvides tuule käes kuivamas, mõnulesime teepervel päikese käes eestimaist jahedust kontidesitvälja sulatades. Sealt need lahked eesti juhid meid omal algatusel signaaliga äratasid ja üles korjasidki. Jagasime endid Katiga kähe auto vahel. Enamuse sõiduajast magasin ju uni oli nii põhjatu ja paks, et sellesse löödud kirves oleks vabalt õhku rippuma jäänd. Siis aga otsustasin end kokku võtta ning onuga pisut seltskondlikku lorijuttu puhuda.

Autojuhtide ajude komposteerimine tuleb alati käsuks. Me nimetame seda omavahel "mulje jätmiseks". Kõlab küll kuidagi salakavalalt ja õelaltki, kuid tegelikult see pole nii teps mitte. Pigem on see lõbus mäng, mille käigus üritatakse inimese' mõtteid talle enesele märkamatult suunata sinule sobivatele radadele... Näiteks lemmikroogade teemadele. Nii et tal endalgi maitsva suupoolise peale neelud käima hakkavad ja ta muuseas sindki teeäärsesse pirukabaari maiustama kutsub...

Isegi kurikuulus Saksa piir läks võrdlemisi valutult, kui mitte arvesse võtta pingelisi tõsimeelseid arutelusid piiriametnikega kahtlase templi üle Kati poja kohta tema passis, mis tekitas dilemma, kas lapseliku väljanägemisega Kati on ikka tema ise või on ta hoopis tema poeg ja kas Sirts on äkki hoopis autojuht Teedu tütar... ("või hoopis ema", üritasime omalt poolt veel üht varianti pakkuda).

Mu arust panevad häälega rännates täiesti teemast mööda need, kes mossis näoga ja hambad ristis tee ääres iga hinna eest punnitavad, et võimalikult kiiresti sealt minema saada ja sihtpunktini jõuda ning kelle tuju otsemaid rikutud saab, kui mõnikord kauem oodata tuleb.... Minu jaoks on hääletamine MURETUS, SEIKLUS, RÕÕM VABADUSEST.... Head vanemad, kui te oma võsudest vähegi hoolite, siis julgustage neid peale keskkooli lõppu ummisjalu ja uisapäisa kõrgkooli tormlemise asemel õpinguid hoopis ELUKOOLIS jätkama - saatke nad mõneks ajaks laia maailma seiklema ja silmaringi avardama! Egas ülikool jänes pole, mis eest ära jookseb!

Et sedasorti metsiku rändamisega hästi toime tulla, peaks inimesel olema mõned kindlad omadused. Poleks paha, kui ta oleks võluv, teravakeelne ja -meelne, kaval, positiivne, läbinägelik ja jultunud... nagu näiteks meie! Igasuguste keelte võimalikult ohter valdamine on muidugi kõige alus.

Reisi jooksul tee ääres hääletades leitud tarkusetera (kehtib alati ja 100%!), ütleb: "Pabistada pole iial mõtet - lõpuks tuleb alati mõni uil, kes su peale võtab." .

...On õhtu. Sätin end magama kabiini ülemisse koikusse. Altpoolt imbub sõõrmeisse paksu higise Eesti Mehe lõhna.

28. juuni, laupäev

Tähtis on olla avatud ja iga hetk valmis KÕIGEKS. Näiteks unustama oma senised plaanid ning sooritama kannapöörde, ning sööstma juba järgmisel hetkel vastupidises suunas, kui see miskit põnevamat kaasa tuua tõotab.

Näiteks viibides Berliinis ja teades, et ülehomme peame kindlalt jõudma Bordeaux' sse, nagu oli eelnevalt lubatud prantsuse heategevusorganisatsioonile, tänu kelle küllakutsele me üldse viisad saanud olime, otsustasime siiski teha väikese kõrvalepõike Hamburgi, sest meid endale sinna külla kutsunud juht tundus huvitava ja ohutu mehena. Elav näide sellest, kus reegel "mitte minna kaasa mustade meestega" ei kehtinud. (See on selline tundevärk, selle peab ära tabama.) Ja meil ei tulnud seda otsust kahetseda, sest Hamburgi saturdaynightfever oli ehe.

Me polnud veel jõudnud õieti üle tema idamaiselt sisustatud kodu lävegi astuda, kui juba auras laual ehtne türgi tee. "Tänane õhtu kuulub teile, tüdrukud,... öelge vaid, mida näha soovite...". Ja saanud veel kord kinnitust, et ta seda kõike meie heaks tõepoolest LIHTSALT NIISAMA teeb, (ilma igasuguste kiimaliste tagamõteteta), lendasime linnale peale.

Reeperbahn ja Herbertstrasse ei vaja seikluse ja seksihuvilistele eestlastele pikemat tutvustust. Õhkkond ümberringi oli tiirane, otsekui spermat hõljunuks õhus ja kõikjal oli tunda elupõletamise kärsahaisu.... Meie muidugi ei jätnud ka naistele muidu keelatud tänavale ronimata : "Schlumpen, mus von hier!", käratas meile seepeale üks sealne libu. Tehke, et siit kaote!

Ja neid drag queene Grosse Freiheitil klubide ees eputamas jälgida oli lausa rõõm (ma olin neid loomi seni vaid telekast näinud!): kui intelligentsed (erinevalt tavalistest tänavalitsidest), pisut üleolevad, samas ilgelt sõbralikud. Kinky! Ja kui ma talle vaimustunult hüüdsin: "Hey, you are sooo gorgeous!!!", oli ta seepeale lõpp-siiralt rõõmus ja hõikas oma kaaslaselegi: "Kas kuulsid, mis ta ütles - me olevat nii hurmavad!". Milline lahe tänav, täis tiiraseid klubi-urkaid tümpsuva haussmusaga ja neis ringi jõlkuvate kavalalt ebamäärast sugu tüüpidega, kes sind möödaminnes teinekord tuharast näpistasid!

Kahjuks oli meid saatnud türgi seik veendunud heteroseksuaal ja põtkis järjekindlalt vastu põrgu-urgastesse sisenemisel: "Ainult üle oma laiba!". Ja et oma võõrustajat mitte kurvastada, otsustasime seekord nõustuda tema pakkumisega seekord siin vaid põgusalt ringi nuhkida ning jätkata õhtut hoopis hõrgutistega kreeka restoranis.

Küll me ükskord veel tuleme tagasi ja teeme siin trikke.

29. juuni, pühapäev

Mitte keegi, kes juhtub Hamburgis pühapäeva hommikul viibima, ei tohi käimata jätta Fishmarktil. Tavalisest kalaturust on asi kaugel. See on Turgude Turg, kus möll käib juba alates hommikul kella neljast. Meeletu suhtlemine ja tantsuvihtumine, müüjad valjuhäälselt ja temperamentselt kõikvõimalikku kaupa parseldamas. Loomulikult polnud neil meie jaoks kahju mõnedest kirssidest, pähklitest, arbuusidestki.... vaja oli ainult möödaminnes õige nägu pähe teha. Tundub, et meie puhul poleks nälgasuremine parimagi tahtmise juures lihtsalt võimalik!

Oma lahke Türgi sõbraga hüvasti jätnud, võtsime suuna lõunasse, sest aeg venis halastamatult kiiresti.

Kohtasime Michaeli, kellel olid imelikult nukrad, ütlemata hea inimese silmad ning kes otsekohe me südamed võitis küsides, kas me äkki mitte shokolaadi ei sooviks ja kes meid Kölnini viis. Mida kõike me silmad ta majas näha said! Ühte hämarasse ruumi sisenedes kuulsime kedagi klaverit mängimas.... Mitte väike oli aga me jahmatus, kui leidsime klaveri mängimas ilma pianistita, täiesti üksi! Külgedel põlevate lambikestega tuli kogu miljöö tuttav ette mõnest õudukast. Kogu maja oli täis kümneid masinaid, sealhulgas antiikseid plaadimängija-automaate, kõikvõimalikes tuledes ja suurustes, igaüks neist peremehe sõnutsi vähemalt auto väärtusega, lisaks mõni ürgne kokakoola ja kakao valmistamise masin ja vähemalt kiviaegne heleroheline mootorratas ja maja taga lombis mulistamas kilpkonnad, punased kalakesed....

Sealgi kuid polnud meil aega pikemalt peatuda. Meile suruti kaasa pirukakott onu isiklikust pagariärist. Minu juurde võite iga kell tagasi tulla, kui näiteks teinekord tööd otsite, küll ma teie jaoks siin miskit leian..." ütles ta ning surus meile vastupunnimisest ("Raha pole vaja, see pole meie stiil!") hoolimata pihku paraja portsu taskuraha. No näed siis, raha tuleb lausa vägisi ISE meie juurde. Onu väitis, et reis Bordeaux'sse võtab vähemalt kolm päeva, nii et unistus homsest päralejõudmisest olevat parimagi tahtmise juures utoopia....

Hoiatusi kõrva taha panemiseks saime järgmiseltki hoolitsevalt juhilt:

"Tüdrukud, vaadake et te kunagi ei unusta, et kõik narkootikumid peale hashshi on pask... ja palun hoiduge kurjade onude eest..." "Hmm...," mõtlesime, "äkki peaks keegi neid kurje onusid hoopis meie eest hoiatama!?".

Läbinud tillukese Belgia ja suhelnud ühe äsja abielulahutuse läbi elanud depressiivselt õrnahingelise klassikalise prantslasega, kelle küllakutsest seekord loobusime, viis saatus meid kokku ühe võimuka mereväekindraliga, kes oli suur nagu härg ja kellega koos jõudsime Pariisi. Ta ei lasknud meid isegi pikemalt linna peale ringi hulkuma, "kus te lapsed nüüd öösel ikka lähete..." Seekord ootas meid siis oma tuba kesklinna hotellis "Jules Caesar", milleni jõudsime pärast tunniajalist kindrali närviliste prantsuse-, saksa-, ja rumeeniakeelsete vandesõnade saatel ringi ekslemist mööda vihmast kesköist linna. Meie muidugi habemesse itsitamas selle pealesunnitud linnaekskursiooniga enam kui rahul olles. Alles tükk aega hiljem sattus kord mu kätte raamat saladustest meeste kohta, mis kirjeldas, KUI KOHUTAVALT RASKE, suisa alandav, on Ühel Tõelisel Mehel peatada auto, et võõras linnas eksinuna kellegilt teed küsida ja nii justkui oma abitust tunnistada. Tol hetkel ma aga seda saladust ei teadnud ning olin üsna hämmastunud kui kindral mu ettepanekute peale teed küsida vaid pahuralt turtsus.

30. juuni, esmaspäev

Hommikupoolik leidis meid hääletamas Pariisi kesklinnas. Ja kusjuures sugugi mitte edutult. Kuna üks noorpaar ei pidanud paljuks meie pärast 20-kilomeetrist ringi teha, jõudsime Bordeaux' lähistele maa-asulasse, meie esialgsesse sihtpunkti, igasuguse loogika vastaselt ning vastu kõikide ootusi, täpselt kokkulepitud päeval täpselt õhtuse söömaaja (nimetagem seda tõe huvides lihtsalt söömaorgiaks) ajaks: "Bonjour!"

Selgituseks: algidee järgi ootas meid seal töö vabatahtlikena käsutatud riiete sorteerijatena, mis pidi kestma septembri lõpuni - seni kestis meie viisa. Organisatsiooni EMMAUS põhimõte on tänuväärne: koguda inimestelt kokku mittevajalikud riided, tarbeesemed, masinad, eraldada praht töökõlbulikest ja seejärel poolmuidu edasi müüa.... Ürituse eesmärk on ühtlasi hõivata tööga elu hammasrataste vahele jäänuid, põhiliselt keskealist kontingenti - luusereid, endisi parme ja narkareid, kel on õnnestunud end mülkast välja rabeleda - et neile tegevust pakkudes uuesti pattulangemise mõtted neist eemal hoida. Niisiis võite endale ette kujutada milline seltskond meid seal ümbritses.

Kuna see paik aga meie jaoks siiski liig seiklustevaeseks jäi, otsustasime mõne päeva möödudes esimesel sobival võimalusel sealt "põgeneda". Otsustamisele aitasid kaasa ka sealsed metsikud söömaorgiad mis leidsid aset koguni 5 korda päevas!.... Tundsime end justkui loomastumas, oma punusid muudkui paisumas, nägusid rasvases» toidust vinniliseks muutumas, oma vaimusid masendavalt mandumas...

Ainukesed vaimu ergastavad ja hingematvalt lõbusad hetked olid me poolt sisse seatud õhtused lugemistunnid. Näiteks deklameeris juhuse tahtel meiega samasse töölaagrisse sattunud eesti kutt Riho mu poolt kodust ajaviiteks kaasa võetud populaarsest kodumaisest vallatust ajakirjast meisterlikul, perversselt ivoneilikul ametlikul malekooli-diktori-häälel artiklit "Kuidas saada imemisprintsessiks"....

Kurb tõsiasi on, et kui mitte miskit põnevamat ümberringi ei toimu, kulub kogu su energia söömisele, söögiaegade ootamisele või pärast sööki jõuetult ägamisele.... Eestist pärit tudengina on ju täiesti võimatu öelda tahtejõuliselt "EI!" kõikvõimalikele vormiroogadele, rasvas küpsetatud kartulitele, kanasüdametele, juustudele, jogurtitele, kreemidele, kookidele.... Prantsuse köök on hukutav, me nägime seda peeglist ning tundsime seda oma isiklikul nahal. Õnn, arutasime isekeskis, et ükski kodustest silmarõõmudest meid sellises seisundis nägema ei juhtunud - me läksime nii lihavaks ja vinne täis, kui 5 päeva jooksul üldse saab minna!

Otsus: sestap on parem kaduda siit enne kui hilja ning kusagil mujal oma hinge ja keha eest paremini hoolt kandma asuda. Sellest jätkuvalt sombusest ja jahedast ilmast on niikuinii juba valus kopp.... Läheme parem päikest ja sooja suve otsima!

Tehtud, mõeldud....

JUHHEI VABADUS! Nüüd ei pidurda meid enam miski!

5. juuli, laupäev

ARRIBA ESPANJA!

Hispaaniasse saabudes naelutavad majesteetlikud Püreneed vägisi su pilgu enda külge. Nende nõlvadel valged täpid ehk lambad. Teeäärsetele küngastele püsti löödud sünged hiiglaslikud puidust härjasiluetid.

"Tead, Sirts, tere asemel öeldakse siin Hola!" teadis Kati. Juba me esimene peatuskohi baskimaal oli kõike muud kui igav: XII sajandist pärit kindluse müüride vahel kablutas ringi jõuk härgi, inimesed hasartselt nende ümber sama tegemas.... Esmapilgul oli üsna raske teemale pihta saada ja sellesse kõigesse üldse kuidagi suhtuda, aga mingi aja möödudes rahunes ja selgines olukord, loomad asetusid tagasi oma aedikuisse ja inimesed oma pubidesse. Pisut kõrtsis jalga keerutanud, tõmbasime meiegi end kerra iidses kindluses ühe hiiglasliku munakujulise ehitise kõrval, (seda olevat hallil ajal külmikuna käsutatud), ja uinusime tähti vaadates....

6. juuli, pühapäev

Esimene tõeliselt ilus ilm ja ülalt kindlusemüürilt piidlevad meid, hommikuselt ringutavaid rändureid, hämmeldunud turistid.

Päev algas kultuuriprogrammiga: pärast pisukest seebitamist ja mõningat põdemist lubas valvur meil siiski tasuta lossi siseneda, kõiki neid rikkusi, kuningate tube ja kellatorne oma silmaga kaema. Sellistes paikades tuleb peale alati mingi naljakalt romantiline igatsus vanade aegade järele...milline suurejoonelisus.... Ja siis....... Ja siis tahtis saatus, et me kohtaks üht senjoori autojuhti, kes imestunult kulme kergitades küsiks: "Kas siis teie, senjoriitad, ei kavatsegi suurele fiestale minna??" - "MISASJA???!! !" - "Noh, maailmakuulsale San Ferminile loomulikult, mis algab just tänaja praegu, kestab nädal aegaja toimub siinsamas lähedal Pamplonas..." NONII!!! Seepeale ei tulnud meid küll enam pikemalt veenda, et oma senised plaanid unustaks, auto pealt maha hüppaks, otsa ümber pööraks ning suuna taas tagasi põhjapoole võtaks.

VIVA SAN FERMIN!

Kuigi Hispaania pidude temperament polnud meile kaugeltki uudiseks, võttis kõik Pamplonas nähtu siiski esmapilgul põlved nõrgaks ning keeletuks. Tol päeval panin tähele, et rääkisime teineteisega kuidagi ebaharilikult vähe.... Olime kõige ümbritsevaga kui puuga pähe saand.

Igal aastal 6. -14. juulil käib sest linnakesest läbi ligi kaks miljonit pidulist kõikvõimalikest maailma nurkadest, et siis nädalaks kogu muu ilma olemasolu unustada ja koos ööd ja päevad läbi lihtsalt prassida, niipalju kui torust tuleb. Meeletult ja katkematult.

Esimene pilt, mis meie ees avanes: linn täis ülevas meeleolus räuskavaid tüüpe, kes kunagi olnud ilmselt inimrassi esindajad, kõigil seljas kohustuslikud valged särgid, punased kaelarätid, kuid kes nüüd peale avapidustust sarnanesid rohkem nagu mingite lõbusate senitundmatute loomadega, olenditega kelle pealmine kiht oli võrdne segu veinist, ketshupist, munast ja kõikvõimalikest muudest ainetest, mis tol päeval fiesta alguse puhul kõikjal õhus lendasid.... See on üldse Hispaania pidudel erinevalt kodu-maistest lõpp-soodne, et inimesed ei lase end häirida tühistest asjadest, nagu näiteks läbuplekkidest rikutud riided.... Seda, kes mingi puhtusest säravvalge särgiga tänaval kõnnib, vaadatakse vist nagu pooletoobist.... Sest kui on fiesta, siis OLGU FIESTA! See on tähtsaim, miskit muud sel nädalal ei eksisteerigi.

Prügikaste sealkandis teatavasti ei tunnistata, kuna need on tavaliselt baskidemaal terroristide-pommipanijate lemmik peidukad. Sestap sarnanesid kõik tänavad juba öö hakul prügimäega, mis aga põrmugi ei häirind mõnd pidulist väsimuse korral kesk tänavat end kerra tõmbamast ja süütult suikumast. Hispaania on ka ses suhtes ütlemata armas ja inimsõbralik maa, et näiteks tänaval magaja peale ei hakka küll keegi nina kirtsutama. Igal hommikul käiakse tänavad (erisoovi korral ka vaese ränduri parkunud ja pikast teest sõrastunud varbaksed) veevoolikutega üle ja pidu saab taas värskust juurde. Iga 10 meetri järel leiad jälle mõne uue baari, puupüsti täis, kus käimas kohutav möll. Tegelikult polegi suurt vahet, kas baaris või tänaval, kõikjal mürtsuvad trummid, lendavad pudelid, hööritavad puusad, kargab rahvas mööda tänavaid orkestrite sabas.... Pidevalt kostub kusagilt selle suve põhimeloodia, juba eestiski tuntud "Sambakarneval", kui mitte kõlarist, siis ümiseb seda mõni mööduja või siis vähemalt vilistab seda kuskil keegi. Rütm tundub siinsel rahval veres olevat.

Isegi inimpiss tänavatel haiseb rohkem veini kui iseenda järgi....

Pole siis ime, et isegi meie ühel hetkel kogu sest märulist surmani ära väsisime ja ühes pubis pisut sõba lootsime silmale saada.... Aga võta näpust! Mõne hetke pärast tundsime ei-tea-kust pärinevaid veiniojasid mööda oma kehi alla nirisemas. Praegu saan ma aru küll, et see tegelikult päris hea nali oli, aga pean tunnistama, et tol hetkel me kuidagi nagu ei osanud seda huumorit täiel rinnal nautida...Otsisime aga uue nurgakese, et seal vaikselt ja märkamatult kerra tõmbuda...kuid ka seal kordus sama lugu.... Süüdlast teolt tabada ei õnnestunudki. Meie poolt lendulastud raevukate vandesõnade peale naeris onu kõrvallauast: "KES SIIS SAN FERMINIL MAGAB"!" Seepeale hakkas meil loomulikult pisut häbi ja järjekordse, juba kolmanda veinidushi järel otsustasime oma lootusetust üritusest loobuda ning koos kõigi teiste "normaalsete" inimestega tantsupõrandal uue hooga märatsema kukkuda. Küll pensionipõlves on aega magada. Või siis ehk kunagi kusagil õndsas teises ilmas...

Järgneb - 7. juuli, esmaspäev

Veel raamatutest