|
Sissejuhatuseks
Seni on Eestis eurointegratsiooni aetud kõigi vahenditega
ühte väravasse - lisaks eurointegratsioonibüroo
poolt tellitud tele ja raadiosaadetele on Eesti maksumaksja ja
Euroliidu raha eest ilmunud palju Euroopa Liidu positiivsemaid
külgi tutvustavaid värvilisi trükiseid. Rahvale
püütakse selgitada, miks peaks Eesti Euroopa
Liitu astuma, ent senini on vastamata, kas üldse
peaks kuhugi astuma. Oluliseks peetakse liitumise kiirust, ent
teadvustamata on, milline saab Euroliit oma reformide tulemusena
üldse tulevikus olema. Euroliidust räägitakse
kui rongist (vaja mahajäämise kartuses kiiresti rongi
peale hüpata), ent on teadmata, millises suunas rong sõidab
ja kas ta ka meile vajalikus jaamas peatub. Huupi ei ole mõtet
rongi peale hüpata isegi siis, kui rongipilet odav on ...
Järgnevatel lehekülgedel vaatleme põhjalikumalt
Euroliidu erinevaid aspekte Eesti seisukohalt, mõistagi
skeptiku pilgu läbi. Skeptik ei pea tähendama ilmtingimata
vastast, skeptik on kahtleja, kes soovitab enne otsuste vastuvõtmist
silmad avada.
Euroliidu kohta on käibel mitmeid teese, mis lähemal
vaatlusel väärteesideks osutuvad. Levinum neist on
valikuvõimalus vaid kahe alternatiivi vahel - kas SRÜ
või Euroliit. Nii see siiski ei ole - isegi kui iseseisvaks
riigiks jäämine kõlbmatuna kõrvale heita,
on iseseisvuse kaotamiseks märgatavalt rohkem võimalusi:
a) liitumine Norraga (või Islandiga);
b) Põhjala Liidu moodustamine;
c) astumine Balti riikide ühendusse;
d) avalduse esitamine USA 51. osariigiks saamiseks (saame NATO-sse);
e) liitumine mõne rikka naftaemiraadiga.
Paraku põrkuvad needki alternatiivid vastuolule meie
põhiseadusega: Eesti iseseisvus ja sõltumatus
on aegumatu ning võõrandamatu. Nende sõnade
tähendust on selgitatud põhiseaduse juriidilise ekspertiisi
komisjoni arvamuses, mis on kättesaadav veebilehtedel http: //www.euroskepsis.ee/ps/
või http://www.just.ee/index.php3?cath=1613.
Kes oma silmaga järgi vaatamisest ei hooli, neile teadmiseks
komisjoni tõdemus: kehtiv põhiseadus ei võimalda
Eestil astuda Euroopa Liitu.
Ja ega SRÜ ja Euroliit ole teineteist välistavad
alternatiivid. Millegipärast unustatakse, et Euroopas paiknevad
ka Ukraina ja Venemaa. Tõsi, endine eurominister Andra
Veidemann ja eurointegratsioonibüroo pealik Henrik Hololei
on Venemaa Euroopas paiknemise vaidlustanud, ent Euroliidule,
kes tunnistab Euroopas olevat ka Küprose ja Türgi,
see vaevalt korda läheb. Ukraina ja Venemaa astumine Euroliitu
pole võimatu - on ju mõlemad riigid sellekohast
huvi üles näidanud ja Ukrainat on meie poliitikud isegi
toetada lubanud.
Mõistagi eeldab Vene turu Euroliidule allutamine mitmeidki
reforme Venemaa riiklikus pealisehituses (Kopenhaageni kriteeriumid),
ent midagi võimatut selles ei ole. Migrante need reformid
aga vaevalt puudutavad. Esmalt saabutakse ikka sinna, kus ootab
juba ees sobiv keelekeskkond. Eestile on aga ohtlik olla Euroliidu
sisepiirideta alal isegi koos Lätiga - mis siis, kui lõunanaabri
keeleliselt ahistatud migrandid otsustavad põhja poole
suunduda?
Mõnele tähendavat kuulumine Euroliitu suuremat
turvalisust. Samas nõustuvad nad ka ise, et Euroliit ei
taga kriisiseisundis julgeolekut. Omal kohal on ka Tõnis
Tulbi retooriline küsimus, mida on meil üldse praegu
Eestis kaitsta: "Kas rahvusriiki, põhiseadust ja
riiklikku korraldust? Või kultuuri ja eluviisi? Võib-olla
enam ei ühte ega teist, vaid pigem asukohta ja ajaloolist
mälu ...? Või kaitseme juba praegu endile aru andmata
hoopistükkis rootslaste pankasid ja ajakirjandust, ameeriklaste
elektrijaamu ja raudteed, venelaste sadamaid ja vahenduskontoreid,
lõpuks ka soomlaste suvilakrunte ning kodumaal läbikõrbenud
ärimehi?!"
|
Väärteesid: |
a) Lähme Euroliitu kaitsmaks Eesti iseseisvust
b) 21. sajandil on iseseisvuse mõiste muutunud |
Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse mõistet avades
üritavad euroliitlased kalduda skolastikasse ja räägivad
indiviidi kultuurilisest, majanduslikust ja poliitilisest
iseseisvusest - vastavas vormis küsimus on isegi Saar-Polli
avaliku arvamuse küsitluses. Eesti riiki ei saa samuti võrrelda
mingite Amazonase jõgikonna ja Uus-Guinea suguharudega.
Eesti riigi puhul tuleb rääkida ikka riiklikust
iseseisvusest ja sõltumatusest ja selle mõiste
üldlevinud tähendus ei ole muutunud. Seni, kuni euroliitlased
ei ole defineerinud termineid "iseseisvus" ja "sõltumatus"
kuidagi uutmoodi, tuleks lähtuda nende sõnade üldlevinud
tähendusest.
Eesti õigusteadlane Artur-Tõeleid Kliimann omistas
neile terminitele järgmise sisu: (A.-T. Kliimann "Eesti
iseseisvuse areng" Õigus 1935/2)
Iseseisvus tähendab, et põhiseaduse järgi
ei saa Eesti Vabariiki muuta mõne teise riigi liitosaks,
liitriigi osariigiks. Ta peab jääma iseseisvaks riigiks,
mille üle ei tohi olla mingit teist kõrgemat juhtivat
võimu. See on ka mõistetav, kuna üldtunnustatud
käsitluse kohaselt lõpetavad föderatsiooniks
koonduvad riigid eksistentsi ja nende asemele tekib uus riik,
liitriik.
"Et kehtiva Põhiseaduse 1. paragrahvi mõttes
Eesti vabariik, teiseks, peab olema ühtlasi sõltumatu,
siis ei tohi olla sellist olenemist mõnest üksikust
välisriigist, et viimane saaks Eesti seadusiandvaile asutisile
ette kirjutada juhiseid, kuidas oma elu korraldada, ning selliste
juhiste teostamist ka kontrollida".
Milliste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeksastumine
piiraks aga Eesti sõltumatust? Ilmselt võib Eesti
liituda koostööorganisatsioonidega. Aga nn. integratsiooniorganisatsioonid,
milliste hulka kuuluvad ka Euroopa Ühendused, riivavad juba
oluliselt liikmesriikide sõltumatust, seda valdkondades,
mille juhtimine on antud organisatsiooni vastavate keskorganite
kompetentsi. (A. Truyol Serra "La souveraineté")
Rahvuslikku sõltumatust riivavaks tuleb pidada tegelikult
Euroopa Liidu lepingu esimest komponenti, kolme Euroühendust,
mis näevad ette teatud valdkondades rahvuslike võimuorganite
allutamise ühenduste õigusele. Allutamine võib
toimuda niiviisi, et liikmesriigid kaotavad üldse teatud
valdkondades pädevuse seadusandluseks (tollindus), teatud
valdkondades aga seisneb õigusloome vaid ühenduste
poolt määratletud printsiipide elluviimises. Niisamuti
on liikmesriigid kaotanud neis valdkondades ka rahvusvaheliste
lepingute sõlmimise pädevuse, mis on üle läinud
Euroopa Liidu organeile. (J.Boulouis "Droit institutionnel
de 1'Union européenne")
EL liikmesriikide seadusandlik pädevus on üle läinud
Ministrite Nõukogule ja teistele EL institutsioonidele,
kus printsiibiks on otsuste tegemine enamushääletuse
teel. Sealjuures ei jagune hääled võrdselt nagu
see sünniks iseseisvate riikide suhtluses.
Põhiseaduse lause "Eesti iseseisvus ja sõltumatus
on aegumatu ning võõrandamatu" puhul olevat
(lähtudes Põhiseaduse Assamblee istungitel kõlanud
seisukohtadest) tegemist Eesti ajaloolisest kontekstist tuleneva,
kollaboratsionismi vältiva sättega. Iseseisvuse ja
sõltumatuse võõrandamatuse all tuleb mõista
ilmselt iseseisvusest ja sõltumatusest loobumist. Nimetatud
säte ei keela ilmselt sõltumatuse ehk suveräänsuse
sisuks olevate kompetentside delegeerimist, küll aga on
säte vastuolus kompetentside lõpliku ülekandmisega
ning loobumisega selle tagasivõtmise võimalusest.
Sõltuvalt sellest, missugune on vastus küsimusele,
kas Euroopa Liidust on võimalik välja astuda või
vähemalt lepingulisi suhteid niiviisi muuta, et sellega
kaasneks delegeeritud kompetentside tagasivõtmine riiklikku
pädevusse, võib määratleda, kas see säte
on ühitatav liikmelisusega Euroopa Liidus või mitte.
Euroopa Liidu asutamislepingud ei näe ette liikmesriikide
väljaastumist ega ka väljaarvamist Liidust. Viini rahvusvaheliste
lepingute õiguse konventsiooni art. 54 sätestab,
et juhtudel, kui rahvusvaheline leping ei näe ette ühtegi
sätet tema denonsseerimise või temast taganemise
kohta, ei ole need ka võimalikud, vähemalt, kui ei
tõestata, et poolte tahtest selline võimalus siiski
tulenes, või võiks lepingu denonsseerimise või
sellest taganemise võimalus tuleneda lepingu iseloomust.
Euroopa Liitu käsitlevate teoste autorid üldiselt Euroopa
Liidust väljaastumise temaatikat ei käsitle, seda tehes
on nad arvamusel, et ei üks ega teine Viini konventsioonis
sätestatud erandjuhtum kõne alla ei tule (on ju Euroopa
Ühenduste ja Euroopa Liidu lepingute preambulatest pigem
välja loetav tulevikus toimuva tihedama integratsiooni võimalikkus).
Seega on kirjanduses omaksvõetud seisukoht, et juriidiliselt
ei ole Euroopa Liidust väljaastumine võimalik; liikmesriikide
poolt Euroopa lepingute ühepoolne denonsseerimine ei ole
võimalik, nende sõlmitus määramatuks
ajaks tähendab, et Ühendustesse ja Liitu kuulumine
on lõplik. Siia tuuakse näide - territoriaalne integratsioon
tähendab riikide lõplikku intuitu personae
kohustumist (nii poleks Prantsusmaa aktsepteerinud eurosüsteemi,
kui Saksamaal oleks olnud võimalus sealt omatahtsi välja
astuda). See lõplikkuse tunnus lähendab Euroopa Liitu
juba vägagi föderatsioonile, mitte konföderatsioonile.
Euroopa õiguse otsene kohaldatavus liikmesriigi territooriumil
ning tema ülimuslikkus rahvusliku õiguse suhtes välistavad
täielikult tõlgenduse, mis lubaks meil oma riiklikust
iseseisvusest ja sõltumatusest loobuda (iseseisvust võõrandada).
Eeltoodud katked ekspertkomisjoni ja välisekspertide
arvamustest osundavad põhiseaduse konfliktidele Euroliidu
õiguskogumiga (acquis'ga). Muutmist vajavat eelkõige
§ l (suveräänsuse loovutamise keeld), §§
48 ja 57 (valimisõiguse piirang), § 59 (seadusandlik
võim), § 111 (pangandus), § 152 (keeld kohaldada
PS-iga vastuolus olevat EL õiguskogumit). Põhiseadust
ei saa aga muuta välisministeeriumi ebaseadusliku tegevusega
ega ka mitte välislepingu ratifitseerimisega Riigikogus.
Põhiseaduse § 123 ei luba Eestil sõlmida
põhiseaduse vastast välislepingut.
Järgnevast tabelist nähtub, et liikmesriigid on
delegeerinud põhiseaduslikult mitmed oma riikliku iseseisvuse
funktsioonid Euroopa Liidu institutsioonidele. Kui mõnel
juhul jätabki sõnastus otsad lahti, on liikmesriikide
konstitutsioonikohtud tunnistanud Euroliidu õiguse ülimuslikkust. |