Lugupeetud lugeja!

Ravimtaimede ja taimravimite kasutamine ei ole mööduv moehaigus või apteegihindadest tingitud paratamatus, inimkond on taimi kasutanud ravimitena aastatuhandeid. Eks viita sellele eesti keelgi, sest siiani on käibel-kasutusel (arsti)rohi, rohutee, rohupood, rohupudel, rohuteadlane jne. Ja ärgem unustagem sedagi, et paljud apteegiravimid on samuti taimse päritoluga.
Sinu käes on esimene raamat uuest sarjast, kus ma kui fütofarmakoloog (taimravimite tundja - rohuteadlane) püüan süstematiseerida ravimtaimede kosutamist sõltuvalt haigusest. Oma raamatus tuginen ma suuresti Sankt-Peterburi Keemia-Farmaatsiainstituudi teadusuuringuile, konkreetselt L. Pastushenko ja J. Leshtshovskaja õpikule "Farmakoteraapia ja fütoteraapia alused" ning "Taimed kui antihüpoksandid". Samuti kosutan ma oma varem ilmunud raamatuid "Ravimine taimedega" ja "Ravimtaimeatlas".
Käesolevas raamatus käsitlen ma enamlevinud südame- ja veresoonehaigusi, eelkõige ateroskleroosi, hüpertooniatõve, kroonilise südamepuudulikkuse ja südame isheemiatõve, peamiselt stenokardia ravi. Igas alajaotuses on loetletud ravimtaimed, mis on vajalikud ühel või teisel ravietapil kas põhiravimitena või täiendravimitena arsti määratud medikamentoosse ravi kõrval, kusjuures selgitatakse nende ravimtaimede omadusi, kogumisviisi ja kasutamismoodust. Kahjuks ei võimalda väljaande maht ja iseloom pikemalt kirjeldada nende ravimtaimede botaanilisi tunnuseid ega kasutada värvijoonistusi. Samal põhjusel ei ole kirjeldatud kõiki rahvameditsiinis kasutatavate ravimtaimede segudes loetletud taimi. Kõike seda võite leida käsiraamatus "Ravimtaimeatlas", mis ilmus Tallinnas 1996. aastal.

ATEROSKLEROOS

Ateroskleroos ehk (tuik)soonelubjastus (veresoonte lubjastumine) on krooniline haigus, mille iseloomulikuks tunnuseks on eriliste rasvataoliste ainete (lipoidide) ladestumine veresoonte seintele. Riskifaktoreiks võib olla rasvumine, kolesterooli (see on sama aine, mis varem nimetati “kolesteriiniks”) liigsisaldus veres, eakus, liikumisvaegus (hüpodünaamia), rasvavahetushäired, suitsetamine, hüpertooniatõbi ning kõrgverehüübivus. Olgu lisatud, et meestel on haigestumisrisk suurem.

Paljude põhjuste hulgas on peamiseks lipoproteiidide (liitvalkude) koguse suurenemine veres, mida põhjustab stress, hüpoksia (hapnikuvaegus), liigsöömine, väheliikuv eluviis ja suitsetamine.

Hüpoksia on kudede hapnikunälg (-vaegus) organismi hapnikuga vaegvarustamise või selle utilitariseerimis-(omastamis-) häirete tõttu.

Hüpoksia tagajärjel kaotavad koed energiat ja organismi kui terviku talitlus on häiritud.

Hüpoksiavastase toimega taimedes on bioaktiivseid aineid, mis mõjutavad bioenergeetilisi protsesse ja suurendavad organismi vastupanuvõimet hüpoksiale. Mõjusam hüpoksiavastane toime on mägiarnika õitel, arukase lehtedel ja pungadel, vereva viirpuu õitel ja viljadel, kollase mesika ja vesiheina ürdil, saialille õitel, kõrvenõgese ja hariliku pärna lehtedel, hariliku soolikarohu õisikuil, suure teelehe lehtedel, pihlakamarjadel, siniladva risoomil ja juurtel ning soo-kassiurva ja põldosja ürdil.

Ateroskleroosi puhul eristatakse mitut staadiumit. Algstaadiumis ei ole muudatused veresoontes veel selgekliinilise ilminguga, kuid veres täheldatakse juba suurenenud lipoproteiidide kogust. Kui sel ajal ei alustata profülaktikaga, kujunevad välja olulised muudatused: inimene hakkab enneaegselt vananema, nahk lõtvub ja tekivad kortsud, arterite seinad tihkenevad ja tekivad eale kohatud halljuuksed. Südameveresoonte kahjustumine põhjustab südame isheemiatõve tekke. Neeruarterite kahjustumise korral kõrgeneb arteriaalne vererõhk.

Jalaarterite ateroskleroosiga kaasneb külmatundlikkus, raskustunne põlvedes, krambid, naha kahvatus ja kuivus, troofilised (toite-)häired ning valu kõndimisel. Ajuveresoonte kahjustumise korral tekivad peavalud, halveneb mälu ja tuhmistub tähelepanu, langeb vaimutöövõime ning esinevad unehäired. Progresseeruva ateroskleroosi korral on võimalikud ka psüühikahäired.

Ateroskleroosi profülaktika (ärahoidmine) ja ravi

Ateroskleroosi ärahoidmiseks ja raviks tuleb:

1. Normaliseerida töö- ja puhkereziim, teha tasa liikumisvaegus (ravi)kehakultuuriga ning tugevdada organismi vastupanuvõimet stressile (psühhoteraapia abil).

2. Kõrvaldada riskifaktorid (vt. eespool).

3. Pidada dieeti, vähendades kaloririkaste toiduainete munad, kalamari, või, rasvane liha jne.) tarbimist. Rohkem tuleb süüa toitu, milles on rikkalikult B, E ja C vitamiine ning mikroelemente - vanaadiumi, magneesiumi, mangaani ja kroomi.

4. Hoida ravimtaimede abil ära kolesterooli teke organismis, tarvitades: mandzuuria araalia juuri, mägiarnika õisi, lodjapuu koort, ürtpunanupu risoomi koos juurtega, suure takja juuri, paiselehe lehti, astelpaju värskeid vilju (marju) ja lehti, kaerateri, võilille juuri, sanglepa õisikuid (urbi), kreeka pähkleid, teekummeli õisi, soo-kassiurva ürti, küüslauku ning värskeid või kuivatatud vaarikaid.

5. Tarvitada kolesterooli ja triglütseriidide teket pärssivaid ning nende utiliseerimist (lagundamist, organismist väljutamist) soodustavaid taimi: zenshenni juuri ja lehti, torkava eleuterokoki juuri, ehhinopaanaksi risoomi koos juurtega, hiina sidrunväändiku vilju ja seemneid, kortslehe ürti, kanarbiku ürti, suure teelehe lehti, maarjalepa ürti, mandzuuria araalia juuri, kõikide viirpuude lehti ja õisi, värskeid pohlamarju ja pohla lehti, sööt-reiarohu ürti, vesiheina ürti, liht-naistepuna ürti, aas-vahulille juuri, hobukastani lehti, õisi ja vilju, seebilille risoomi koos juurtega, hariliku puuvõõriku võsusid, leesikalehti, neerutee (ortosifooni) ürti ning roosilõhnalise kuldjuure ja maralijuure risoomi koos juurtega.

6. Metabolismi (ainevahetuse) kiirendamiseks ning kolesterooli ja triglütseriidide väljutamiseks organismist tarvitada: maasapi ürti, viltjalehise angervaksa ürti, sarapuupähkleid, oliiv-, astelpaju-, kibuvitsa- ja päevalilleõli, tilliseemne- ning apteegitilliseemnepulbrit.

7. Ateroskleroosi põhjustavate veresoonkonna kahjustuste ärahoidmiseks ja ravimiseks tarvitada antihüpoksante - hüpoksiavastaseid ravimeid (vt. eespool).

8. Tarvitada sapieritust soodustavaid ravimtaimi (suur osa kolesteroolist ladestub maksas): aasristiku ürti, värskeid jõhvikaid, pohli, mustikaid ja astelpaju marju, värskeid või kuivatatud pihlakamarju, musta aroonia marju ja mahla, kibuvitsamarju, aedpeterselli ürti, musta sõstra marju ja lehti, jaapani soofora õienuppe, vilju ja mahla, viirpuuõisi ja -lehti, kollase mesika ürti, köömneid ja lillaka (linnumarja) lehti.

Ateroskleroosi korral tuleb tarvitada kõiki selle raviks kasutatavaid taimi. Ravimsegudes peavad olema nii hüpoksiavastase toimega, kui ka arteriaalset vererõhku reguleerivad taimed. Kuna ateroskleroosi ravi kestab kaua, on otstarbekohane vahetada iga 2 kuu järel segusid.

HÜPERTOONIATÕBI (KÕRGVERERÕHKTÕBI)

Selle südame- ja veresoonehaiguse põhjuseks võivad olla paljud tegurid: psüühiline trauma, kesknärvisüsteemi ülekoormus, pärilik soodumus, liikumisvaegus, rasvumine, ebaterved eluviisid (alkoholi kuritarvitamine ja suitsetamine), ülemäärane soolatarbimine, endokriinsed (sisenõristus-)häired, sealhulgas klimakteeriumi ajal, ning ateroskleroosist tingitud neerukahjustused.

Arteriaalne vererõhk sõltub südametalitlusest, veresoonte toonusest ja vereplasma hulgast. Arteriaalse rõhu madaldamiseks tuleb kergendada südame tööd, laiendada veresooni ja vähendada vereplasma hulka.

Hüpertooniatõbe puhul eristatakse mitut staadiumi:

I staadiumis kõrgeneb arteriaalne vererõhk 160-180 mm elavhõbedasammast. Võivad esineda püsipeavalud, peapööritus ja kohin kõrvus.

II staadiumis kõrgeneb arteriaalne vererõhk 180-220 mm. Täheldatakse peavalu, peapööritust, une- ja aju verevarustuse häireid.

III staadiumis kõrgeneb arteriaalne vererõhk 200-230 mm ja enamgi. Sageli esinevad aju vereringehäired kuni insuldini välja. Hüpertooniatõve ravimisel, eriti algstaadiumis, aga ka veresoonte vegetatiivse düstoonia toonusehäirete) korral, kui erutudes kõrgeneb vererõhk, on arukas tarvitada rahustava toimega taimravimeid ja hoopiski loobuda medikamentoossest ravist.

Hüpertooniatõve varakult alustatud, pidev ravi hoiab ära pöördumatute muutuste tekke elundeis, eelkõige südames ja veresoontes.

Esmalt tuleb lahti saada kahjulikest harjumustest, liikumis- ja hapnikuvaegusest ning ülemäärasest kehakaalust. Hüpertooniatõve I staadiumis on arukas kasutada taimravimeid, pidada dieeti ning normaliseerida töö- ja puhkeaeg. Muid ravimeid ei ole soovitav sel ajal kasutada, välja arvatud ootamatud arteriaalse vererõhu kõrgenemised (hüpertoonilised kriisid). Dieedi eesmärgiks on vähendada toidu kalorsust ja tarvitatava keedusoola kogust selles, suurendades samal ajal kaaliumi ja vitamiinide hulka, mis tagab kolesterooli vähenemise. Rohkem tuleb süüa rohelisi salateid, tarvitada rohkesti spinatit, aedpeterselli, aedsalatit, sibulat, noori võilillelehti, melissi, vesiheina, kõrvenõgest, sigurit ja nurmenukku ning juua mahlu, millel on kustajav (kusemist ergutav) ja hüpoksiavastane toime (viinamarja-, aprikoosi-, arbuusi-, pirni-, kase-, porgandi-, kurgi-, virsiku-, kõrvitsa- ja arooniamahla).

Taimravimite kasutamine hüpertooniatõve I staadiumis

Esmajärjekorras tuleb rahustava toimega taimravimite abil lahti saada psüühilisest pingest ja väsimustundest. Selleks tarvitada: palderjani risoomi koos juurtega, läänesüdamerohu ürti, humalakäbisid, pärnaõisi, melissi ürti, siniladva risoomi koos juurtega, viltjalehise angervaksa õisi, anomaalse pojengi (maarjajuure) ürti ja juuri, piparmünti, hariliku kurgirohu ürti, ahtalehise põdrakanepi ürti ja kanarbiku ürti.

Väga ettevaatlikult võib tarvitada ka toniseeriva toimega taimi: hiina sidrunväändiku vilju ja seemneid, mandzuuria araalia juuri, torkava eleuterokoki risoomi koos juurtega ning zenshenni juuri.

Mõjusad on ka jalavannid tähnja lavendli, soo-kassiurva, hariliku pune ja aedmelissiga.

Arteriaalse vererõhu madaldamiseks tarvitatakse väga erineva toimega taimi.

Südamelöökide sagedust ja tugevust vähendavad: mägiarnika õied, sookailu ürt, kukerpuu lehed, koor ja juured, hariliku puuvõõriku võsud, hiirekõrva ürt, soo-kassiurva ürt ja tõnnikese ürt.

Mõõdukalt laiendavad veresoont: väikse igihalja ürt, arooniamarjad, baikali tihasheina juured ja kassitapu ürt.

Kustajav toime on: liht-naistepuna ürdil, arukase lehtedel ja pungadel, söötreiarohu ürdil, maisi emakasuudmeil, hariliku linnurohu ürdil, haisva jooksjarohu juurtel ning mustikalehtedel.

Hapnikuvaeguse vastu tuleb tarvitada: mägiarnika õisi, arukase lehti ja pungi, vereva viirpuu õisi ja marju, kollase mesika ürti, vesiheina ürti, saialille õisi, kõrvenõgese lehti, pärna lehti, soolikarohu õisikuid, suure teelehe lehti, pihlakamarju, siniladva risoomi koos juurtega, soo-kassiurva ürti ning põldosja ürti. (Põhjalikumalt on neist ravimtaimedest juttu alajaotuses “Ateroskleroos”).

Ateroskleroosi ärahoidmiseks tarvitatavaid taimi käsitletakse alajaotuses “Ateroskleroosi ravi”.

Ravimtaimesegude koostamisel tuleb arvestada kliinilist pilti ja kasutada ravimtaimi, mis tagavad ühe või teise haiguse kompleksravi. Välja valitakse 2-4 ravimsegu, mida siis vahetatakse iga 2 kuu tagant, tagades sel teel ravi järjepidevuse. Juhul, kui hüpertooniatõvega kaasnevad ka mao- ja soolehäired, on otstarbekas tarvitada segudes kas siis lahtistava või vastupidise, kinnistava toimega taimi.

Lahtistava toimega taimed on: kalmus, altee (tokkroos), arukask, tõnnike, ängelhein, hõberemmelgas, mailane, aas-kurereha, ussitatar, linnurohi, aedvaak, tarnin, liht-naistepuna, metsmaasikas, islandi samblik, saialill, ahtalehine põdrakanep, lodjapuu, aasristik, ürt-punanupp, viltjalehine angervaks, tedremaran, lina, vaarikas, paiseleht, kadakas, piparmünt, kaer, kreeka pähklipuu, hiirekõrv, suur teeleht, raudrohi, must sõstar, põldosi, nõmm-liivatee, toomingas, mustikas, aedsalvei ja hobuoblikas.

Pidev taimravi stabiliseerib haiguse kulgemise Ja hoiab pikaks ajaks ära südame- ja veresoonekahjustused.

Hüpertooniatõve II staadiumis on peamisteks ravivahendeiks arsti poolt määratud farmatseutilised preparaadid, taimravi on vaid täiendavaks profülaktikavahendiks, hoidmaks ära südame- ja veresoonekahjustused.

Hüpotensiivsete ravimite (vererõhumadaldite) tarvitamise iseärasused

Hüpotensiivseid ravimeid (vererõhumadaldeid) tarvitatakse I ja II staadiumi hüpertooniatõve raviks.

Hüpertoonilist kriisi iseloomustab arteriaalse vererõhu Järsk tõus, millega kaasnevad närvi-, südame-, veresoone-ja kuseeritussüsteemi häired. Haigele tuleb anda kiiresti ravimpreparaate.

Tuleb aga silmas pidada, et tugevatoimelisi preparaate manustatakse veeni kaudu, harilikult küllaltki aeglaselt ning need võivad põhjustada peapööritust ja vererõhu järsku langust. Tablettide kasutamise korral ei saabu tagajärjed nii kiiresti, kuid on see-eest kestvamad. Harilikult ei lange vererõhk alla tavalist taset. Paljud ravimpreparaadid mõjuvad pärssivalt kesknärvisüsteemile, seda peavad arvestama tähelepanu nõudva (täppistöö) tegijad ja sõidukijuhid.

Alkoholi ja vererõhumadaldite koostarvitamine tugevdab ravimite pärssivat toimet ja võib esile kutsuda tõsiseid südame- ja veresoonehäireid. Tugevatoimeliste kuseeritust ergutavate ravimite tarvitamise korral (seda tehakse sageli hüpertoonilise kriisi korral) eritub organismist kaalium, millega võib kaasneda arütmia. Organismi kaaliumivaegust aitavad taastada aedpetersell, sööt-reiarohi ja arukase lehed, aga ka aprikoosi-, virsiku- ja aivamahl.

SÜDAME ISHEEMIATÕBI

Isheemiatõbi on äge või krooniline südamelihase kahjustus, mis on tekkinud müokardi hapnikuvaegusest, mille põhjuseks on omakorda verevarustushäired.

Südame isheemiatõve peamisteks riskiteguriteks on rasvumine, väheliikuv eluviis, stressisoodumus, suitsetamine, alkoholi kuritarvitamine, suhkrutõbi, hüpertooniatõbi, südamearterite ateroskleroos, südame funktsionaalne ülekoormus ja vere hüübivushäired. Südame isheemiatõve kliinilisteks sümptomiteks on äge südamepuudulikkus, stenokardia, südamelihase infarkt, ateroskleroosne südame(lihase)skleroos ja arütmia. Füüsiliste koormuste taluvuselt on stenokardiahaiged jaotatud 4 klassi.

1. klassi haigel ei teki tavalise füüsilise tegevuse korral mingit haigus-(valu-)hoogu, need võivad tekkida alles raske töö või kiire käimise korral.

2. klassi haigel kutsub haigushoo esile juba tavaline poolekilomeetrine käimine, trepist ülestulek või mäkketõus, käimine pärast sööki, vastu tugevat tuult või külma ilmaga, aga ka emotsionaalne pinge (konfliktsituatsioon).

3. klassi haigel kutsub haigushoo esile juba 100-200-meetrine käimine, ta ei talu füüsilisi koormusi ja tal on ägedad haigushood.

4. klassi haigel põhjustab haigushoo ka pisemgi füüsiline koormus ja tal esineb neid sageli ka puhkeseisundis.

Isheemiatõve ravi

Isheemiatõve ravivahendite ja -viisi valikul tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:

1. Riskiteguri kõrvaldamine:

a) määrata kindlaks füüsilise ja emotsionaalse koormuse talutavuspiirid sõltuvalt stenokardia klassist ning organismi individuaalsetest iseärasustest;

b) minna üle säästvale dieedile, vähendamaks liigset kehakaalu;

c) Jätta järele suitsetamine, alkoholi tarvitamine ja loobuda muudest ebatervetest eluviisidest.

2. Ravida stenokardiat vastavalt selle klassile.

1. klassi haigeil on soovitav korrastada töö ja puhkuse vahekord.

Nitroglütseriini võib tarvitada ainult haigushoo puhul või siis enne pingutust, kusjuures tuleb olla ettevaatlik ravimi tarvitamisega glaukoomi ja madala vererõhu (hüpotoonia) korral, samuti vanas eas, raseduse ja rinnana toitmise ajal.

Nitroglütseriinipreparaatidel võivad olla ka ebasoovitavad tagajärjed: ajuveresoonte järsk laienemine võib põhjustada peavalu, kohina kõrvus, peapöörituse ja näopunetuse. Üleannustamise korral on võimalik veresoonte kollaps (rõhu järsk langus). Harilikult tekivad need nähud nitroglütseriinpreparaatide tarvitamise alguses, hiljem harjutakse ravimiga ja selle annust tuleb suurendada. Kuna nitroglütseriinpreparaadid pärsivad tähelepanu, peavad seda arvestama sõidukijuhid ja täpsust nõudva töö tegijad.

Stenokardia raviks selle algstaadiumis on soovitav tarvitada ravimtaimi, millel on:

a) südameveresooni laiendav toime. Selleks on kõigi viirpuuliikide õied, lehed ja viljad, kollase mesika ürt, hariliku puneme ürt, melissi ürt, vesiheina ürt, pärna lehed ning suure mungalille ürt;

b) närvisüsteemi talitlust normaliseeriv ja rahustav toime.

Selleks on palderjani risoom koos juurtega, hariliku puneme ürt, viltjalehise angervaksa ürt, pärnaõied, anomaalse pojengi juur, lääne-südamerohu ürt, siniladva risoom koos juurtega, humalakäbid, kurgirohu ürt ning ahtalehise põdrakanepi ürt;

c) ateroskleroosi ärahoidev toime (vt. alajaotust “Ateroskleroosi ravi”);

d) hüpoksiavastane toime. Selleks on mägiarnika õied, arukase lehed ja pungad, liht-naistepuna õied ja viljad, kollase mesika ürt, vesiheina ürt, saialille õied, kõrvenõgese lehed, pärnaõied, soolikarohu õisikud, suure teelehe lehed, pihlakamarjad, siniladva risoom koos juurtega, soo-kassiurva ürt ning põldosja ürt.

2. klassi stenokardiahaigetel tuleb piirata koormusi, leida sobiv töö ja tegelda ravikehakultuuriga. Need haiged peavad pidevalt tarvitama arsti poolt määratud ravimeid. Taimravimeil on vaid abistav, haiguse süvenemist pidurdav ja ravimite kõrvaltoimet ärahoidev funktsioon. Sel juhul tarvitatakse ravimtaimi, millel on südameveresooni laiendav ning hüpoksia- ja ateroskleroosivastane toime. Remissiooni (haigusnähtude ajutise nõrgenemise) korral võib medikamentoosse ravi lõpetada, kuid taimravi võib jätkata, vahetada iga 1-1,5 kuu tagant segusid. Ravimsegud tuleb koostada nii, et need sisaldaksid kõiki taimi, mis on vajalikud haiguse kompleksraviks.

3. klassi stenokardiahaigetel tuleb suuresti piirata oma koormusi. Füüsilise töö tegijatele määratakse invaliidsusgrupp ja neil tuleb valida sobiv töö. Jätkub ravi kombineeritud ravimitega. Taimravi on täiendavaks raviviisiks, kasutada tuleb südame veresoon! laiendava, hüpoksia- ja ateroskleroosivastase toimega ravimtaimi, lisades veel vere hüübivust vähendavaid ravimtaimi: vaarika lehti, viltjalehise angervaksa ürti, kollase mesika ürti, pärna õisi ja lehti ning hobukastani õisi ja vilju. Tuleb teada, et on vere hüübivust suurendavaid taimi, kuid peab arvestama, et trombiohu korral neid tarvitada ei tohi. Sellisteks taimravimiteks on linnurohu ürt, lodjapuu koor, õied ja viljad, kõrvenõgese lehed, hiirekõrva ürt, pihlakamarjad, raudrohu ürt, ürt-punanupu risoom ja juured ning kibuvitsamarjad.

4. klassi stenokardiahaigetele määratakse invaliidsusgrupp, haiguse ägenedes aga määratakse range voodireziim. Nad peavad tarvitama pidevalt maksimaalselt lubatud ravimiannuseid.

SÜDAMELIHASEINFARKT (MÜOKARDIINFARKT)

Südamelihaseinfarkt on haigus, mille puhul ägeda südamepuudulikkuse tagajärjel osa südamelihasest muutub elutuks ja kärbub. Haiguse ägenemisperioodil toimub ravimine haiglas. Taastusperioodil tarvitatakse samu ravimtaimi, mis 3. klassi stenokardia puhulgi.

Südamepuudulikkuse ravi

Südamepuudulikkus on patoloogiline seisund, kui süda ja veresooned ei suuda südame kokkutõmmete nõrgenemise tõttu varustada elundeid Ja kudesid vajalike toitainete ja hapnikuga. Eristatakse südame-, veresoone-ning südame- ja veresoonepuudulikkust.

Riskitegureid on 4.

1. Südamelihase kurnatusest (kaasasündinud ja hiljem tekkinud südamerikked, hüpertooniatõbi) tingitud seisundid ja haigused.

2. Südamelihase verevarustust takistavad tegurid (südame isheemiatõbi, aneemia).

3. Südamele mõjuvad mürgistused (ägedad nakkushaigused, mürgistused, hüpovitaminoos, ravimite üleannustamine).

4. Troofilised ja hormonaalsed tegurid (suhkrutõbi, tureotoksikoos).

Kroonilise südamepuudulikkuse korral eristatakse 3 staadiumi.

1. staadiumile on iseloomulik õhupuudustunne (hingeldus) ja südamepekslemine intensiivkoormuste korral (kiirel käimisel, trepist ülestulekul).

Pärast koormust taastub normaalne hingamine ja vereringe aeglaselt.

l. staadiumis on otstarbekas tarvitada ravimtaimi, millel on

a) kardiotooniline (südantjõustav) toime: viirpuu õisi, lehti ja vilju ning hiina sidrunväändiku vilju;

b) hüpoksiavastane (hapnikuvaegusvastane) toime: pärna lehti, kõrvenõgese lehti, kollase mesika ürti ning soonõianõgese ürti;

c) sedatiivne (rahustav) toime: lääne-südamerohu ürti, palderjani risoomi koos juurtega ning humalakäbisid;

d) kustajav toime: sööt-reiarohu ürti, neerutee (ortosifooni) ürti, maisi emakasuudmeid, linnurohu ürti, rukkilille õisi, leesika lehti, pohla lehti, arukase lehti ja pungi, mustika lehti, aedpeterselli ürti, aprikoosi- ja aivamahla (neis on palju kaaliumi).

Südamepuudulikkuse 2. staadiumis tekib õhupuudus (hingeldus) ja südamepekslemine juba tavakoormuste (pingutuste) korral. Haiguse süvenedes tekivad need juba väikeste koormuste korral või isegi puhkeseisundis.

Ainul tursuvad jalad, hiljem tekivad tursed ka nimme- ja teistest kehapiirkondades. Vee eritumine on pidurdatud, suureneb kaaliumikaotus, halveneb verevarustus ja kopsude talitlus ning suureneb hapnikuvaegus (hüpoksia).

Selles staadiumis manustatakse haigele südameglükosiide (sõrmkübarapreparaate - digoksiini, digitoksiini, isolaniidi ja tselaniidi). Kasutatakse ka taimravimeid, mis valikuliselt toimivad haigele südamele. Glükosiididega ravimisel tuleb olla ettevaatlik, kuna kontrollimatu südameglükosiidide tarvitamisega võivad kaasneda eluohtlikud tüsistused. Neid ravimeid ei väljastata ilma arstiretseptita. Selliste ravimite asendamine ilma arsti loata on kategooriliselt keelatud.

Südameglükosiididega ravimisel on omad iseärasused. Algul võetakse mõni päev arsti poolt määratud ravimiannus, kui aga lakkab tahhükardia, normaliseerub pulss, väheneb hingeldus, kaob huulte ja sõrmede sinikus ning tursed, võib üle minna vähendatud annustele, mida tuleb tarvitada kuid ja aastaid.

Haige peab täpselt kinni pidama arsti juhenditest. Südameglükosiidide üleannustamise korral võib väheneda söögiisu ja tekkida iiveldus, raskemail juhtudel ka oksendamine ja kõhulahtisus.

Harilikult tekib 1-2 päeva pärast bradükardia (südameaeglus), süda lööb vähem kui 60 lööki minutis, võivad esineda ka rütmihäired.

Südameglükosiidid on mürgised ja nende tarvitamisega võib kaasneda peapööritus, peavalu, väsimustunne ja unetus. Võimalikud on ka nägemis- ja kuulmishäired, isegi sonimine, hallutsinatsioonid ja krambid.

Esimeste mürgitusnähtude korral tuleb kohe vähendada ravimiannust ning suurendada sissevõetavat kaaliumikogust. Kaaliumit saab aedpetersellist, sööt-reiarohust, arukase lehtedest, aprikoosi-, virsiku- ja aivamahlast.

Südameglükosiidide kõrvalmõjusid ärahoidev toime on hüpoksiavastastel ravimtaimedel: mägiarnikal, arukasel, vereva viirpuul, kollasel mesikal, vesiheinal, kõrvenõgesel, saialillel, pärnal, soolikarohul, suurel teelehel, pihlakal, siniladval, sookassiurval ja põldosjal.

Südamepuudulikkuse 3. staadiumile on iseloomulik suure ja väikese vereringe maksimaalhäired ning tõsised ja pöördumatud hemodünaamika- (vereliikumis-) ja ainevahetustüsistused. Medikamentoosne ravi toimub haiglas.

 Tagasi sisukorda