SISUKORD

SAATEKS
TEADASAAMINE
SÜÜ
KOHANEMINE JA HARJUMINE
ÜMBERKORRALDUSED
DIAGNOOSIDEST JA SPETSIALISTIDEST
LAPSEVANEM ON KÕIGE PAREM SPETSIALIST
TEISTEST PERELIIKMETEST
ÜKSINDUSEST
INIMESTE SUHTUMISEST
KUIDAS TEISTEGA SELLEST RÄÄKIDA?
MIS ON ERIVAJADUS
VÄÄRTUSED JA ÕIGUSED
NORMALISATSIOONIST
ORGANISATSIOONIST
MIDA SAAN ISE ÄRA TEHA
LAPSEPÕLV
KOOLIIGA
NOORUS
TULEVIK
VÄSIMUSEST
LÕPETUSEKS
KIRJANDUST

See väike raamat on kirjutatud väga lihtsal põhjusel. Eesti keeles ei ole ilmunud piisavalt materjale, mis erivajadustega laste vanemaid julgustaksid või toetaksid ja ega seegi raamat seda lünka päriselt ei täida. Pealegi ei ole ma hariduselt vastava ala spetsialist, kes võiks erivajadustega inimestesse puutuvat kirjeldada süstemaatilistele õpingutele, uurimustele ja praktikale toetudes. Siinkirjutatu toetub rohkem kogemustele ja vestlustele sadade erivajadustega laste vanematega Eestis ja mitmetes muudes maades. Kuigi kõik inimesed - ka lapsevanemad - on erinevad, usun siiski tundvat meie ühiseid mõtteid ja probleeme. Nii sobibki see raamat lugemiseks just lapsevanematele, arvestamata lapse vanust ja seda, milline erivajadus nende lapsel just täpselt on. Küll aga võiksid lapsevanemad soovida toetada oma last ja iseennast. Kasutan raamatus meelsamini sõna 'erivajadus' kui 'puue', püüdes sellega rõhutada oma arvamust, et kõigil meil on oma eri vajadused ning puuetega ja nn tavainimestel ei tohiks nii suurt vahet teha, kui see meil ikka kombeks on.
Tänan abi eest kõiki, kes aitasid. Eriti neid lapsevanemaid, kes võib-olla üllatusega iseennast ühe või teise rea tagant ära tunnevad. Eraldi tänan raamatu valmimise eest Taani Viborgi maakonna rahvast ning Michael Kümmelit, Eva Tiitust, Katrin ja Raul Talmarit ja eriti Rudolf Tapersoni.

Kuna minu lapse isa keeldus hirmust arstide ees arstikabinetti sisenemast, siis olin sel hetkel üksinda, vastas kaks keskeas arsti. Ma olin hetkeks vait ja siis valgusid pisarad silma. Tegelikult olin ma veidike ette valmistatud, sest kohalik silmaarst oli meile vihjanud, et lapse silmadega on midagi väga halvasti. Samuti oli jaoskonna lastearst pidevalt märkusi teinud lapse aeglase arengu kohta. Positiivset olin selleks ajaks vähe kuulnud. Pärast arstikabinetist väljumist nutsime isaga kahekesi kliiniku ukse juures. Kui oma väiksesse korterisse jõudsime ja lapse tema asemele magama asetasin, tundus ta mulle justkui veel kallim kui enne. Teadsin, et ainult mina saan teda aidata. (Lapsevanema kirjast)

Ma ei oskagi öelda, millal ma täpselt teada sain, et tal midagi viga on. Need, kelle lapsel on midagi füüsilist viga, saavad rutem teada. Aga kui sulle öeldakse, et lapsel on ajukahjustus, siis kust sa tead, mis see kaasa toob. Kuigi talle oli ammu enne seda invaliidsus määratud ja areng oli tal ikka väga aeglane, siis alles lapse seitsmenda eluaasta paiku jõudis mulle kohale, et tegelikult jääb see eluks ajaks nii. Minu laps jääb teistsuguseks kui teised lapsed. (Lapsevanema kirjast)

"Kui sünnib puudega laps, kaotame kujutletud lapse," ütleb Indira Viiralt oma raamatus "Meie pere lapsed on erinevad…". Kuigi erivajadustega lastest on hakatud rohkem rääkima, ei ole keegi meist ette valmistatud olukorraks, kus peame endaga teadvustama, et ka meie laps - ja just meie laps - on puudega, erivajadusega, et tal on midagi viga.

Kui ma 1992. aastal osalesin rahvusvaheliselt puuetega inimeste kongressil "Independence '92", kuulsin kolme tuhande inimese ees kõnelemas üht tuntud ja aktiivset Kanada ema, kes esitas üleskutse: "Sajandi lõpuks peame jõudma selleni, et iga lapsevanem oleks õnnelik iga lapse, ka kõige raskema puudega lapse sünni üle!"

Meie lapsevanemad kohtasid tol ajal selgelt väljenduva erivajadusega lapse sünni puhul hoopis teist äärmust - veel hiljuti soovitati neil lapsest loobuda või vähemalt informeeriti emasid sellisest võimalusest.
Ma vaidleksin mõlemale soovitusele vastu. Ma ei usu, et iialgi tuleks aeg, mil lapse erivajaduse üle õnnelik ollakse ja kindlasti mitte sellest teadasaamise hetkel. Ja kuigi lapse äraandmise võimalusest ei tohiks selle raamatu esimesel leheküljel üldse rääkida, ei saa me sellest ka kuidagi mööda minna. See on alati alternatiiv - mis tegelikult ei ole alternatiiv. Jah, me võime endale teadvustada, et me ei saa ise selle lapse kasvatamisega hakkama: me ei taha seista silmitsi tõsiasjaga, et meil saab olema keeruline elu keerulise lapsega, kes vajab erilist hoolt ja tähelepanu. Võib-olla päris alguses ei teadvusta me endale sedagi. On täiesti loomulik kui laps on meile alguses vastumeelne. See on lause, mis võib paljusid emasid ehmatada, kuid nii mõnedki tunnevad siin ennast ära. Jah, see on täiesti loomulik.

Miks ma ütlen, et see on alternatiiv, mis tegelikult seda ei ole. Sest isegi juhul kui me leiame väga hea koha, kuhu oma laps "anda" - hea lastekodu, heatahtliku perekonna (neid on väga raske leida) - ühesõnaga inimesed, kelle peale võime kindlad olla, jääb laps ikkagi meie lapseks ja keegi meist ei tea, kas me oleksime õnnelikumad elades koos lapsega või elades teadmises, et ta on kusagil mujal. On olemas. Kuigi räägitakse adaptsioonimomendist, mis mõnel juhul võib ilmneda tükk aega peale lapse sündi - momendist, mil me teadvustame endale emaks olemise - arvan, et varem või hiljem toimub see hetk igaühega ja siis saavad meist emad, kel ei olegi last.

Peatüki alguses toodud näited sellest, kuidas emad oma lapse puudest teada said, on veel üsna rahulikud ja tagasihoidlikud. Tegelikult olen aja jooksul kuulnud palju emotsionaalsemaid ja shokeerivamaid lugusid nn esimesest hoobist. Ma ei tahaks neid kirja panna just sellepärast, et neid ei ole vaja kellelgi lugeda ega meelde tuletada. Teadasaamine on alati suur shokk, olgu laps siis keha-, vaimu- või meelepuudega ja paljudel juhtudel ei saadagi sellest teada ühe arstivisiidi käigus. Paljude vaimupuudega laste vanemad teadvustavad tänu sellele, et alguses ei ole päris selge, mis lapsel viga on endale lapse puuded ajapikku, tihti isegi aastate jooksul ja nii saab sellest teadvustamisest/teadmatusest pikaajaline stressi allikas.

Kuidas shokk üle elada ja kuidas endaga sel juhul hakkama saada, sõltub neljast asjast:
- kuidas sulle sellest räägitakse;
- kas sulle pakutakse kohe tuge ja informatsiooni;
- kuidas sinu lähedased sellesse suhtuvad ja kas nad toetavad sind;
- millistesse tingimustesse sa oma lapsega satud.

Kõigist neist tuleb edaspidi juttu, aga üks on selge - Teie elu on muutunud ja sellisesse suunda, kuhu Te ei ole soovinud. Tuleb järele mõelda ja ümberkorraldusi teha.

Kõige esimesed küsimused erivajadustega laste vanematel on: "Miks mina?"; "Miks just minul?"; "Millega ma olen selle ära teeninud?"; "KAS MINA ISE OLEN SÜÜDI?"

Keegi meist ei ole kaitstud selle eest, et meie laps võib sündida erivajadusega. Mitte keegi. Rääkisin alguses vaid nendest emadest, kes said oma lapse puudest teada üsna koha peale lapse sündi.

Aga on veel teisi viise. Tänu sünnieelsele diagnostikale teavad mõned emad lapse puudest ka enne sündi (mis on omaette problemaatiline teema) ja mõned lapsed saavad eluaegseid kahjustusi ka õnnetuste tagajärjel. Nii, et keegi ei ole kaitstud ja küsimus jääb meid kummitama.

Puuetega laste sünniks võib olla palju põhjusi: keskkonna saastatus, haigused ja eluviisid, tervist kahjustav töö, raske või enneaegne sünnitus; ka arstide eksimused - kui nimetada suvalises järjekorras vaid mõningaid. Meil läheb võib-olla pisut kergemaks kui me saame teada, mis täpselt meie lapse puude põhjustas, aga ega see teadmine meid eriti aita. Võin üsna veendunult kinnitada, et enamik lastevanemaid ei saa kunagi teada, kes või mis on täpselt süüdi. Samamoodi võin kinnitada, et suurem osa puudega laste emasid on teinud kõik, et nende laps sünniks tervena. Seega tuleks küsimus süüst endast välja juurida, kuigi see ei ole kerge, sest süü vastu ei tunne huvi ainult meie ise, vaid meid ümbritsevad ka teised vastuse otsijad, kes sageli ei ole just heatahtlikud.

Kõige parem on mõelda, et ma ei ole süüdi - see lihtsalt juhtus minu ja mu lapsega, see oli halb õnn ja ma ei ole ainuke, kel niimoodi on juhtunud. Aga on veel teinegi võimalus, millest on teistele emadele veidi raske rääkida, sest sellest on raske aru saada. Kui sa ikka tõesti tead, et sina ise oled kuidagi - kas teadmatusest või lohakusest süüdi - siis teadvusta see endale ja ainult endale. Kergem on elada vastatud küsimustega kui end nende küsimustega läbi elu piinata. Või nagu üks Taani nägemisrehabilitoloog mulle sel teemal vesteldes ütles: "Kui su elu mõte on saada neile küsimustele vastused, siis sa võidki küsima jääda, parem leia endale mõni teine eesmärk".

Esimeseks eesmärgiks võikski olla olukorraga kohanemine. Harjumine tuleb palju hiljem.

Inimeste kohanemisvõime on väga erinev. See sõltub paljuski meie isiksuseomadustest ja eelkõige sellest, millega ja millistes tingimustes me kohanema peame. Aga peame, sest muud võimalust ei ole. Iga selle raamatu peatüki ette võiks kirjutada: retsepte ei ole olemas, keegi ei too teile midagi kandikul kätte, vastutuse saate võtta ainult Teie - ja see ongi kõige raskem.

Vahel esitavad lastevanemad isekeskis küsimuse: "Millise puudega lapse vanem on kõige raskem olla?" Ja kui siin vastust üldse on, siis tõele on kõige lähemal ilmselt see, kes ütleb, et kõige raskem laps on oma laps. Ja ka kõige armsam.

Käsu peale ei saa last hakata armastama, aga käsku ei olegi tarvis, sest hakkame ometi. Võiks öelda, et emad on niimoodi tehtud. Ometi tuleb paljudel erivajadustega laste emadel ette hetki, kus neile tundub, et nad oma last ei armasta. Ärge ehmatage - paljud teised enne teid on samamoodi tundnud. On hea, kui laps sellest teada ei saaks. Kui saab, siis ta annab selle meile andeks. Võiks öelda, et lapsed on niimoodi tehtud. See tõdemus võib tunduda ootamatu, aga sellest mitte armastamise probleemist on mulle paljud emad rääkinud ja end süüdlasena tundnud. Tavaliselt on selle emotsiooni põhjus väsimus ja ummikseis. Hetketi tundub meile, et me ei saa enam hakkama ja meil ei ole enam jõudu. Need on loomulikud reaktsioonid, mis mõjuvad laastavalt meie enesehinnangule. Tegelikult on meis jõudu palju rohkem kui arvame; omaette oskus on see üles leida ja kasutama õppida.

Vaadake oma last ja püüdke temas leida ilusat ja head. Iga ema saab sellega ajapikku hakkama. On see ilus siis naeratus või tuttavlikkus või tundub ta teile kohe alguses armsa ja vajalikuna - igatahes on teil suured võimalused olla õnnelik ema.

Parim soovitus on - jääge iseendaks. Halvim, mida teha saate, on end kohe või ajapikku identifitseerida puudelapse emana, st kogu Teie elu jääb valitsema ainult lapsega seonduv. On välja kujunenud isegi stereotüüp - puudega lapse ema on õnnetu ja varavana, nuttev ja pesemata juustega naine, kes muud ei tee kui räägib oma lapsest. Niisugustena saame me vaevalt oma lastele kasulikud olla. Iseendaks jäämine ei ole kerge, aga tuleb endale teadvustada, et peale selle, et oleme erivajadustega lapse ema, on meil veel teisigi rolle: naine, tütar, töötaja, juht, õpilane, õpetaja, sõber, sõbranna, õde, armastatu ja armastaja jne, jne.

Sina oled tähtis! Sa oled väga tähtis ja vajalik oma lapsele, oma abikaasale ja kogu perele. Veelgi enam - sa oled vajalik kogu ühiskonnale. Oma eluhoiakuga võid sa aidata teisi, olla eeskujuks raskustega kohanemisel; sageli saad sa enese teadmate eeskujuks neile, keda tabab samasugune õnnetus peale sind. Oled saanud vastutusrikka ülesande ja mitte alati pole see kerge. (Mirja Pehkonen "Tulkiviesti" 07.1991)

Erivajadusega laps nõuab rohkem aega ja hingejõudu kui nn tavaline laps. Puuetega laste vanemate hulgas on levinud müüt, et ühe puudega lapse kasvatamine nõuab sama palju energiat kui viie tavalise lapse kasvatamine. Eks ta ole samasugune müüt nagu see, et eesti keel on kõige elusam keel maailmas ja puhta kullana teda võtta ei saa - aga ega see nii väga vale vist olegi.

Esimene asi, mida teha saate, on maha istuda ja rahulikult mõelda:

Milliseid muudatusi laps minu ellu toob?
Kas ma saan jätkata oma elu samamoodi kui enne?
Kas minu kodu tuleks kuidagi ümber teha?
Kas ma saan edaspidigi koolis või tööl käia?
Kas ma saan ise hakkama või on mul abi tarvis?
Kes mind aitama hakkavad?
Kust ma võtan lisaaja ja raha?
Kust ma saan vastused kõikidele küsimustele?

Teine asi, mis aitab hakkama saada, on võtta üks märkmik ja hakata lapse kohta päevikut pidama. Lastevanemate kogemused näitavad, et erivajadusega lapse puhul kipub meelest minema, millal täpselt üks või teine asi juhtus, millist infot me saime, millised on meie lapse saavutused, millised haigused tal olid jne. Päevaraamatu pidamine tasub ennast ära, sest nii saame paremini jälgida oma lapse arengut. Ka saame end vajaduse korral kaitsta, kui peame näiteks mõnele spetsialistile meelde tuletama, mida ta on ennustanud, soovitanud või vajalikuks pidanud. Päevaraamatut peaks pidama lapse esimestest elupäevadest alates.

Ümberkorraldusi tuleb teha teisigi. Sünnipuhuse erivajadusega lapse korral oleme end nii või teisiti selle mõttega harjutanud, et meie elu ei saa olla enam selline kui varem. Laps seab meile piiranguid ja annab meile samas palju sellist, mida meil enne ei olnud. Ka erivajadustega laps. Küll tahaks kirjutada, et eriti erivajadustega laps, aga sellest võib olla esialgu raske aru saada. Kuigi me kõik teame, et kui meil oleks valida terve või puudega lapse vahel, siis me ilmselt viimast valikut ei teeks, on siiski nii, et erivajadusega lapse kasvatamine avardab meie silmaringi, kasvatab meid paindlikumaks, näitab meile maailma ja meid endid hoopis teises valguses. Ärge pidage mind selle jutu peale variseriks. See on tõepoolest nii - erivajadusega laps muudab meid ja on iseenda otsustada, kas me võtame need muutused vastu või mitte.

Paljugi teie ja teie lapse elus sõltub edaspidi sellest, milline on lapse diagnoos. Kuigi lastevanematele tundub vahetevahel, et diagnoos oleks võinud hoopis teadmata jääda. Ja seda sellepärast, et diagnoos ise ei ole üldse oluline. Oluline on see, kuidas laps funktsioneerib. Tavaliselt lisandub ühele diagnoosile ka teine, nn teisene diagnoos, aga vahel on ka sellest vähe - nt võib tserebraalparalüüsiga lapsel olla ka kuulmiskahjustus või vastupidi. Põhipuudele võivad lisanduda ka mitmesugused psüühikahäired ja haigused, kuid alati ei pruugi. Diagnooside nimekirja võib alati pikendada, aga just lapse toimimisvõime on tähtis - see, mida laps saab teha ja mida mitte; see kas ta ise tunneb end hästi ja kui ei, siis mida saab selleks teha, et ta end hästi tunneks.

Pealegi paneb diagnoos lapsele justkui sildi kaela: ta ei ole, mitte Mari või Jüri, vaid PCI või down või pime või kurt.

Omaette teema on diagnoosidest rääkimine. Kenam ja inimlikum oleks öelda 'ratastooli kasutaja', mitte 'see ratastoolis poiss'; 'laps, kellel on nägemispuue', mitte 'pime tüdruk' jne. Pealegi on kõik ühe ja sama diagnoosiga lapsed erinevad. Ma ei räägi praegu sellest, et kõik me oleme erinevad, vaid sellest, et kaks down-sündroomiga last võivad olla sootuks erinevad ja neis ühiste joonte leidmine on koguni raske. On ka lapsi, kellele antud põhidiagnoos ei ütle nende kohta suurt midagi, aga vanemad leiavad, et nende lapses on hoopis mõnele teisele diagnoosile omaseid jooni, mis aitavad neil sageli oma last paremini mõista. Aga mõneti on diagnoosi saamine kergendav asjaolu: nt pensioni ja abivahendite saamise, aga ka informatsiooni hankimisel, mida ilma diagnoosita on palju raskem teha.

Kõik erivajadustega laste vanemad on läbi teinud kadalipu. See on kõikvõimalike spetsialistide - arstide, füsioterapeutide, eripedagoogide, logopeedide, psühholoogide jne tüütu ring. Tundub, et igaüks tahab teisest targem olla ja kõik nad annavad erinevaid soovitusi.

Teine ring on veel - alternatiivmeditsiin (või meil vähemalt nimetatakse seda nii). On raske öelda, kui palju kasu on käikudest selgeltnägijate ja kõikide nende tuntud ja vähemtuntud ravitsejate juurde. Kui nad räägivad teile taimeteedest ja tervislikust toitumisest, läbimõeldud liikumisest, tervendavast hingamisest ja eelkõige õigest mõtlemisest ja selle tohutust jõust, siis on väga hästi; aga kui satute inimeste juurde, kes teile imesid lubavad ja teilt endalt vastutuse võtavad, siis teeme nende käikudega, mis on ka küllalt kulukas, endale ja oma lapsele rohkem kahju kui kasu.

Veel üks spetsialistidega seotud valdkond on nn komisjonid: diagnoosi panemiseks, kooli suunamiseks, pensioni pikendamiseks, rehabilitatsiooni määramiseks jne. Komisjonidest on lastevanematel peaaegu alati ebameeldivad, et mitte öelda lausa kohutavad mälestused. Ja selleks on mitu põhjust. Esiteks on nad komisjoni ees tohutu emotsionaalse pinge all, kuna vastu peaks võetama otsus, mis on oluline neile ja nende lapsele; teiseks peavad nad jälle ära rääkima oma "loo", milles on kindlasti ka valusaid punkte; ja kolmandaks, midagi ei ole teha, peab välja ütlema, et meie "komisjoni-inimeste" peenetundelisus ja tihti ka teadmised, jätavad soovida. Erivajadustega laste vanemad on põhjusega väga tundlikud ja see teeb nendega lävimisest omamoodi kunsti, mida erivajadustega seotud elualade spetsialistid võiksid ometigi osata.

Oleks väga hea kui teie kodukohas tegutsev või teie poolt valitud perearst oleks usaldusväärne, tark ja algusest peale üks ja seesama. Siis saab arst oma teadmistes teie erivajadusega lapsest areneda koos teiega ja nii jäävad ära paljud arusaamatused, mis tekivad arstide vahetamisel ja erinevate diagnooside saamisel.

Aga kui te kogu selle kadalipu olete eluga läbinud, jõuab enamik teist ühe olulise järelduseni - Teie ise oletegi parim asjatundja.

Oli selline aeg, kus lapsevanemale ei näidatud isegi lapse meditsiinilist kaarti, rääkimata pikematest selgitustest, kuidas oma lapsega toime tulla. Patsient oli arsti jaoks, mitte vastupidi. Need ajad hakkavad muutuma. Vaevaliselt küll, aga siiski.

Pidage meeles, teil ja ainult teil on õigus teada kogu infot oma lapse kohta; ainult teil on õigus anda luba kõikmõeldavateks testimisteks ja uuringuteks. Teil on õigus ja kohustus vastu võtta otsuseid ja see paneb teile suure vastutuse, aga muudab teid ka sõltumatuks kõikidest erinevatest soovitustest, käskudest ja keeldudest, mida oma lapse kohta kuulete. Spetsialistid on selleks, et meiega oma teadmisi jagada ja meid aidata; see mis meie lapsest saab, sõltub eelkõige meist endist ja loomulikult ka lapsest.

Harjuge algusest peale koguma infot oma võimaluste ja õiguste kohta. Ei ole midagi häbiväärset selles, kui vormistate lapsele invaliidsuspensioni nii vara kui võimalik. See annab natukenegi rohkem mänguruumi ja rahast ei tasu kunagi ära öelda, kui seda saab oma lapse heaks kasutada.

Selle kohta peaks täpseimat infot saama kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt, kuid aus olles peab ütlema, et see sõltub suuresti sellest, kes on teie sotsiaaltöötaja, ja kui palju ta ise teab ning jaksab teiega jagada. Kui te täpseid vastuseid ei saa, siis paluge endale kirjalikke materjale näiteks selle kohta, milliseid toetusi teil on võimalik saada. Paraku ei tulda neid tavaliselt kodudesse pakkuma, nii et ärge häbenege küsida endale ja oma lapsele kõike, mis on riigi poolt ette nähtud ja mida kohalik omavalitsus peab võimaldama.

Teine koht, kust ehk parematki infot saab, on puuetega inimeste organisatsioonid; aga ka raamatud, ajaleheartiklid, telesaated ja needsamad spetsialistid. Nii, et on kaks võimalust - kas istute lapsega kodus ja ei tea oma võimalustest suurt midagi või olete informatsioonile avatud. Peaasi, söandage seda otsida - te ei ole ju ainuke, kel on erivajadusega laps ja te ei pea teiste vigu kordama, vaid õppima neilt, kes seda, mida teie veel ei tea, juba teavad.

Kuna teie käes on ajapikku kogu last puudutav info, võib teid kindlasti pidada oma lapse jaoks parimaks asjatundjaks. Kogu maailma puuetega laste vanemate organisatsioonide kogemus näitab, et teised lapsevanemad on kõige paremaks infoallikaks nn algajatele lastevanematele. Mina võin küll öelda, et olen kõige nutikamaid näpunäiteid ja ka suurt moraalset tuge saanud neilt emadelt, kelle lapsed on umbes sama vanad kui mina ise. Mitmed keerukad probleemid on saanud lahenduse just nende kogemustega naiste abil.

Muidugi ei tunne igaüks end nii kindlana, et julgeks ja tahaks teistele nõu anda. Ja oma lapse suhtes peame otsuseid tegema ikkagi meie ise. Kasvõi selliseid, et millise arsti juurde ja kas üldse minna; milline lasteaed valida; kuhu kooli laps panna - kui nimetada suuremaid ja üldisemaid. Otsuseid tuleb teha ka igapäevases argielus, milleks on kindlasti vaja suuremat julgust ja kindlust kui nn tavalise lapse kasvatamisel. Taani eripedagoog ja logopeed Frode Nielsen erivajadustega laste nõustamiskeskusest ütles mulle kord, et nemad on spetsialistidena perekonna juures niikaua, kuni perekond otsustab, et praegu nad rohkem abi ei vaja ning sellega nende töö selleks korraks lõpeb.

Ja taas - soovitusi ja retsepte ei ole. Või kui on, siis üks. Usaldage oma last. Tehke selle järgi, mis talle on kõige parem ja mis teda õnnelikuks teeb. Võtke väikeseid riske, sest me teame vaistlikult, et teeme õigesti ning ärge hoolige teiste inimeste vastuseisust. Te ei kujuta ette kui palju on inimesi, kes tahavad meile kangesti nõu anda - kuigi nad meie last üldse ei tunne. Ma ei räägi spetsialistidest, vaid sugulastest, naabritest, sõbrannadest. Kindlasti on neil ka midagi asjalikku öelda, aga laste kasvatamises peab end asjatundjaks peaaegu igaüks ja nende seas ka need, kes seda tegelikult üldse ei ole. Väga innukate soovitajate abi saab teistmoodi kasutada - kui nad tahavad midagi teie aitamiseks teha, las teevad siis praktilisi asju: käivad teie eest poes, kui te ise ei jaksa või laenavad raha või mängivad natuke lapsega, selle asemel, et õpetada lapsega mängimist. Laps õpetab neid ja teid ka.

Ja veel üks soovitus. Kui te kas lastearsti, kooliõpetaja või mõne muu spetsialisti käest oma lapse kohta informatsiooni küsite, siis nad alustavad tavaliselt halvast ja ebameeldivast, pidades ainult seda teile huvi pakkuvaks informatsiooniks. Üsna tavaline on, et õpetaja ütleb: "Meil ei ole sel nädalal midagi rääkida, probleeme ei olnud." Väga tore, aga kuhu jäi siis see positiivne tagasiside? Tahan öelda, et kohe algusest peale oleks tark lapse kasvatamisel/õpetamisel lähtuda heast, sellest, mida ta oskab ja mis talle meeldib, mitte aga neist vigadest ja puudujääkidest, mis lapses olemas on. Emad teavad seda kõige paremini ja saavad niimoodi mõtlema panna ka spetsialiste ja õpetajaid.

Vaimupuudega poja ema Gun-Brit Rootsist rääkis mõned aastad tagasi Karaski kohanemiskeskuses kooliealiste laste vanematele: "Vanemad on eksperdid. Aga vanema rolli kõige suurem ülesanne on anda armastust. Teadmisi võivad anda need, kes on selleks õppinud, sest me ei saa võtta enda kanda kõiki rolle. On mõeldamatu, et vanem jaksaks kõike. Nii tekib ainult süütunne, mille tagajärjel kaob armastus."

Nii, et on oluline leida tasakaal lapsevanema rolli ja spetsialisti rolli vahel. See, kui tasakaalus me oleme ja kui palju end neis rollides üle- või alahindame sõltub paljuski teistest.

On vist üsna selge, et ei piisa ainuüksi sellest, et ema lapsega kohaneb, harjub, lapse kohta informatsiooni kogub ja oma elus ümberkorraldusi teeb. Üksi on last raske kasvatada ja ilma perekonnata eriti raske. Mitmed probleemid tekivad just siis, kui meil ei ole kedagi, kes meid toetaks ja kes last samamoodi armastaks, kui meie ise. Nagu öeldud - ema ei saa olla korraga kõikides rollides, kuigi mõnel juhul tuleb tal olla. Olla korraga ema, isa, vanaema, vanaise, õde, vend ja mängukaaslane.

Taani spetsialist Frode Nielsen ütleb: "Ennevanasti oli perekonda vaja selleks, et ellu jääda. Asi ei ole selles, kas tänapäeva vanemad on paremad või halvemad kui vanasti, vaid selles, et sidemed perekonnaliikmete vahel on purunenud."

Võib-olla on asi selles, et perekonna mõiste on meie ajal kuidagi kaotsi läinud. Omaaegsetes suurperedes vaevalt ühest erivajadusega lapsest nii suurt numbrit tehti kui nüüdisajal. Lapsi sündis juurde, laste eest hoolitsemisel olid igal pereliikmel oma endastmõistetavad kohustused. Praegu aga elab igaüks oma elu ja lapse eest vastutuse raskus langeb enamjaolt ema õlgadele.

Kui te ikka päris üksi ei ole, siis oleks hea kui teised pereliikmed jagaksid arvamusi lapse kohta käivates otsustes, eelkõige selles kõige olulisemas otsustuses - olgu meie laps missugune tahes, ta tuleb ühiste jõupingutustega üles kasvatada.

Võib-olla tekivad mõned eriarvamused pereliikmete vahel seoses paljuräägitud põlvkondlike erinevustega. Meie vanemate ja vanavanemate arusaamad erivajadustega inimestest on teistsugused kui meie omad. Tean perekonda, mille harmoonilisust lõhestab vanaema kindel teadmine, et tema tütrele sündis puudega laps tütre pattude pärast ja nüüd peab ta kandma karistust. Palun väga, katsu sa niisugust arvamust murda ja selle vanaemaga ühe katuse all elada. Aga elada tuleb, sest üksi on veel raskem hakkama saada.

Võib juhtuda ka teistpidist eriarvamusel olemist. Minu ise on näiteks alati arvanud, et ma olen oma lapse teistsugususest liiga suure numbri teinud ja oleksin algusest peale pidanud leppima sellega, milline laps on, ja kuhu ta ühiskonna arvates kuulub. Tänaseks päevaks ma tean, et kui ma ei oleks oma lapse õiguste ja võimaluste eest igal moel sõdinud, kuna keegi teine seda minu ja lapse eest ei teinud, ei oleks minu poeg niikaugele jõudnud kui ta praegu on. Ja ta on väga tubli, hoolimata kõikidest hirmsatest prognoosidest, mis meile omal ajal kaasa anti.

Selle raamatu pealkiri "Teisele emale" on just niisugune sellepärast, et tavaliselt on isad erivajadustega laste kasvatamisel justkui kõrvalseisjad. Väidetakse, et isadel on lapse puudeid raskem aktsepteerida kui emadel. Nende jaoks on tegu viltuläinud tööga, mille peale hiljem enam mõelda ei taha. Mõni isa hoopis solvub, et emal nii palju aega selle imeliku lapse peale läheb ja jalutab päriselt minema. Seetõttu kasvatavad väga paljud emad oma lapsi üksinda. Ja samas on palju haruldaselt häid näiteid isadest, kes on suure südamega ja veel suurema südametunnistusega oma naiste ja laste kõrvale jäänud - tasakaalustades erivajadustega laste emade emotsionaalsust ja võttes kogu asja nii rahulikult, et lausa kadedaks teeb. Hiljuti ilmus "Eesti Ekspressis" tõlkeartikkel sellest, et laste kasvatamine pikendab eluiga. Ehk on uued head ajad tulemas.

Neil naistel, kes on oma last siiski üksi jäänud kasvatama, on suuri raskusi ka uue elukaaslase leidmisel. Esiteks on elukaaslasel raske last omaks võtta, teiseks - naised ei julge lootagi, et nende kooselust kellegagi võiks midagi välja tulla. Laps seob neid käsist-jalust ja ka enesehinnang on langenud. Meenutagem - kõige tähtsam on jääda iseendaks. Õnnelikena oleme oma lastele kasulikumad kui õnnetuna.

Tähtsad on ka meie teised lapsed. Erivajadusega lapse õdedel-vendadel on omaette probleemid. Nemad võivad end rohkemgi tõrjutuna tunda. Vanematel kulub palju tähelepanu ja aega erivajadusega lapsele ja seetõttu kiputakse teisi lapsi unustama.

"Mäletan, kui esimestel aastatel käisin oma tütrega tihti arstide ja spetsialistide juures. Tema aasta vanem vend oli alati kaasas, sest kuhu ma pidingi ta jätma. Tütrele pöörati palju tähelepanu, küsiti ülevoolava rõõmuga, et kuidas tal läheb ja mida ta on juurde õppinud. Keegi ei pannud tähele väikest poissi, kes vaikselt nurgas istus. Hiljem hakkas ta ka kodus niimoodi käituma. Mul läks aega, enne kui aru sain, et ma pean võtma aega ka tema jaoks, käima jalutamas, pühendama talle terveid päevi ilma õeta, et ta tunneks, et ka tema on sama armastatud ja vajalik" (Annette Kristensen)

Erivajadustega laste õdedele-vendadele peaks proovima selgitada, miks nende õde või vend on teistsugune ja mida see endaga kaasa toob. Seletusi on vaja nii neile endale kui selleks, et nad oskaksid oma sõpradele-koolikaaslastele neid asju seletada. Sest küsima hakatakse niikuinii. Narrima ka, kui nad seda endaga teha lasevad.

Mõnikord tehakse perekondades see viga, et püütakse liiga vara õdedele-vendadele selgeks teha, et erivajadusega lapse - hiljem täiskasvanu - eest hoolitsemine on nende tulevikuülesanne. Pere tervetel lastel on sel juhul väga raske oma elu ette kujutada, julgeda ise keegi olla, kui nad selliste raskustega silmitsi seatakse. See, kas nad on valmis vanemate ülesande üle võtma, peaks jääma nende endi otsustada.

Alati on raske küsimus ka see, kas peale erivajadusega lapse perekonda tulekut veel lapsi saada või mitte. Eks seegi sõltub paljudest asjaoludest. Karta ei tohiks, aga kui on võimalik riski vähendada ja järele uurida, milline on terve lapse saamise tõenäosus, peaks sellest ka lähtuma. Kuigi - garantiisid ei ole. Tähtsam on järele mõelda, millised on perekonna jõuvarud. Järgmise lapse sünnitamine paneb meile veel suurema vastuse koorma ja seda peab jõudma kanda.

Olgu me päriselt üksi või kasvab meie laps perekonnas, siiski tabab meid tihti sotsiaalne isolatsioon ja üksindus. Selle kohta on tehtud mõtlemapanevaid uurimusi ja leitud mitmesuguseid põhjusi. Esiteks - erivajadustega laste perekonnad ei tavatse oma muresid väljaspoole jagada ja sellepärast on teistel sugulastel-tuttavatel nendega raske suhelda. Aga mis peamine, nendega on ebamugav suhelda. Neil, seega siis meil, on tavaliselt rohkem muresid, lapsed on ebamugavad ja koputavad teiste inimeste südametunnistusele.

Üksindus võib olla niisuguse psühholoogilise seisundi nagu üksildus põhjustajaks. Aga üksildus kannab endaga kaasas juba igasuguseid negatiivseid nähtusi. Üksildasena oleme andnud negatiivse hinnangu oma suhetele teiste inimestega: meie suhted ei rahulda meie vajadusi, meil puuduvad emotsionaalselt lähedased inimesed, elame psüühilises isolatsioonis nii emotsionaalselt kui sotsiaalselt. Võime olla küll uhkelt iseseisvad ja sõltumatud, aga tegelikult on sõltuvustunne vajalik, sest see tähendab emotsionaalset sidet. Ja sotsiaalne isolatsioon tähendab suhete võrgustiku puudumist. Ilma selle võrgustikuta jääb meie tunnustusvajadus rahuldamata ja me ei saa oma isiksusele vajalikke positiivseid kinnitusi. Nii kujuneb madal enesehinnang, millega kaasnevad enesesüüdistused ja suletus; meie oma probleemid saavad meile liiga oluliseks. Nii räägivad psühholoogid. Aga veel kord - inimesi on igasuguseid ja mõni saab ka üksinda suurepäraselt hakkama.

Psühholoogid räägivad erivajadustega inimeste üksinduse ja isolatsiooni juures peale üksilduse veel teisestki sündroomist, mida võiks nimetada rahulolematuse sündroomiks (Margalit). See tekib siis, kui perekonna kõik vajadused on näiliselt rahuldatud, aga midagi jääb justkui veel vajaka ja me ei tea, mis see on. See võib juhtuda, kui me oleme saanud muuta kõike, mida on võimalik muuta, aga mitte seda, mida ei ole võimalik muuta - meie laps on jäänud selliseks, nagu ta on.

Kaasõpilaste suhtumisega on nii, et nagu erivajadusega laps neid kohtleb, kohtlevad nemad ka teda. St kui erivajadusega laps ei tee suhtlemises eakaaslastega oma erivajadust rohkemaks kui individuaalsus, siis sellest suuri probleeme ei teki. Lapsed kohanesid minu tütrega küllalt hästi. Häirivad situatsioonid on tekkinud enamasti õpetajate poolt, sest teisi lapsi kohustati minu last aitama. Loomulikult on esinenud narrimist ja kiusamisi, kuid oleme sellest üle saanud. (Lapsevanema kirjast)

Täiesti võimatu oli alguses rahulikult elada ja teistest mitte välja teha. Ikka tekkisid situatsioonid, kus pidin kõige ootamatutes olukordades selgitama, et minu laps ei ole mitte halvasti kasvatatud, vaid et ta on puudega. Laps hakkas väga hilja käima ja sellepärast pidin teda veel päris suure poisina lapsekärusse suruma ja niimoodi ringi liikuma, sest üksi koju ei saanud teda ka jätta. Küll siis tuli igasuguseid märkusi - nii suur poiss ja ei viitsi käia jne. Mul kujunes isegi välja teatud vihane ja põlglik pilk, millega neid vastikuid inimesi vaatasin. (Lapsevanema kirjast)

Ehk on siinkohal sobiv lugeda SOOVITUSI TERVETE LASTE VANEMATELE. Tegemist on tõlkematerjaliga, mille andis mulle lapsevanem Kristina Rosin Eesti Nägemispuuetega Laste Vanemate Ühendusest. Suur tänu talle!

1. Ükskõik kui raske puudega meie lapsed ka ei oleks, on nad eelkõige lapsed ja mitte eelkõige puudega. Meie laste vajadused on needsamad, mis Teiegi lapsel - ka nemad vajavad kindlustunnet, tunnustust, aega ja eelkõige armastust.

2. Teie siiras huvi meie laste vastu on liigutav, kuid palun ärge unustage end lihtsalt vahtima.

3. Kui Te ei tea, kuidas meie lastega käituda, siis küsige julgelt. Teie ebakindlus on mõistetav; ka meil tuli õppida elama koos puude ja haigusega.

4. Kõnelege meiega oma lastest, aga eelkõige kõnelege meie lastega.

5. Lubage omal lapsi meie omadega mängima ja õppige oma lapselt siirust ning täiesti normaalset lävimist puudega inimesega.

6. Saage aru, et me oleme vahel väsinud, tühjaks pigistatud, kärsitud või kannatamatud. Mõnikord ei tahaks oma lapse "lugu" sajandat korda jutustada.

7. Palun ärge jutustage meile lugusid kõigist Teile teada olevaist puuetega inimestest. Ärge ka äratage meis kuulujuttudega valesid lootusi imele, millest olete lugenud või kuulnud.

8. Haiget teeb, kui meie lapsi ei kutsuta kunagi sünnipäevadele, sõprade juurde mängima või muudele olemistele.

9. Igapäevaelu koos puudega lapsega ei ole alati kerge. Ka halvad kogemused kokkupuudetest kaasinimestega kuuluvad sinna juurde; ehk suudate Teie anda meile häid kogemusi.

10. Kas mõistate, kui suur kingitus on omada tervet last? Ka mõtlete vahel, et see kingitus pole iseenesestmõistetav, et kõik puuded pole kaasasündinud, vaid on sageli õnnetuste ja haiguste tagajärjed? Kui Te suhtlete meie lapsega, siis kujutage endale mõnikord ette, et ta võiks olla Teie laps.

Mina olen oma last üksi kasvatanud. Minu ema suri, ilma, et oleks mu tütart näinudki ja ise elab maal ning on oma tervisega hädas. Aga kaugemad sugulased ja muidu tuttavad suhtuvad nii, nagu mu laps oleks haige ning kokku saades pärivad mureliku näoga tema tervise järele. Minu lapsel on ajukahjustus ja ta ei räägi eriti. Küsimuse peale, et kas tal on paremaks läinud, oodatakse ilmselt vastust, et jah eile hakkas rääkima ja muutus normaalseks. Kõlab õelalt, aga väga raske on inimestele selgitada, et imet ei sünni ja need küsimused teevad mulle pigem haiget.
(Lapsevanema kirjast)

Arvasin aastaid, et ma tean, mis teiste peades toimub. Kui keegi mingi märkuse potas, küsisin, et kas ta tõesti arvab nii; arvasin, et kõik teised mõtlevad ka minu lapsele. Nüüd ei ole mul enam teiste tunnustust oma tegudele vaja. Tean, et sain teha nii palju kui tol ajal oli võimalik. (Anette)

See küsimus on minu jaoks väga valus. Suudan praegu ilma suurte emotsionaalsete puhanguteta sellele vastata, sest minu lähedased suhtuvad lapse olukorda positiivselt. Õigemini - nad näevad elu võimalikkust nüüd laiemalt. Kui laps sündis ja kuu aega hingamisaparaadi all oli, ütles mu ema otse välja, et parem kui ta sureks. Kurb, et elu iseenesest ei olnud tema jaoks väärtus. Ma ise olin üsna tundetu. Kuid rohkem oli minu jaoks arusaamatus see, et vanemad pidasid minu last mu järjekordseks ebaõnnestumiseks, nagu oleksin halvasti õppinud ja kontrolltöö kahe saanud. See lisas minu vaimset pinget veelgi, sest tegelikult ootasin neilt mõistmist ja psühholoogilist abi. (Lapsevanema kirjast)

Nii. Me elame teiste inimestega ühes maailmas ja ei tohi unustada, et laps on sündinud meile, mitte neile. Ehk oleme jõudnud faasi, kus võime end pidada juba spetsialistiks ning teame oma lapsest ja teistestki erivajadustega lastest ühte ja teist. Aga teised ju ei tea. Ja ei peagi teadma. See laps on meie eluülesanne ning rõõm ja mure ühekorraga. Kindlasti ei pea igaühele selgitama, miks ja mismoodi just meiega on nii läinud. Las mõtlevad, mis tahavad, neil on oma mured; aga mõne inimese võiks siiski leida, kes on sama hästi asjadega kursis kui teie ise. Esiteks on meil endal nii kergem ja teiseks vaevab kõiki erivajadustega laste emasid ühismure: "Mis saab minu lapsest siis, kui minuga midagi juhtub?" Arvasin aastaid, et ma olen ainuke, kes endale niisuguse küsimuse esitab.

Üks lahendus on juba ülalmainitud päevaraamat, mida peale teie võivad ja peavadki lugema vanaemad, vanaisad, kasvatajad ja õpetajad, sest erivajadustega lapse kasvatamisel on igasugu pisinippe ja teadmisi, mida temaga tegelemisel on kindlasti vaja teada ja mis alati kohe meelde ei tule.

Igaühele on lapsest peensusteni rääkida on ebamugav - eelkõige just sellele, kellele räägitakse. Inimestel on väga väikesed teadmised sellest, mida erivajadused tähendavad ja kuidas erivajadustega lastesse suhtuda. Näiteks on siiani levinud arvamus, et kõik vaimupuudega lapsed on agressiivsed.

Väidetakse, et erivajadusega lapsi sünnib iga aastaga järjest rohkem. Ükskõik kui õige ja vale see väide on, mingisugused põhjused peavad sellel olema.

Eri kultuurides ja ajaloo erinevatel perioodidel on olnud erinevad seisukohad selle suhtes mida pidada teadmisteks, heaks käitumiseks ja iluks; aga protsessid nende väärtuste kindlakstegemisest on jäänud samaks. On vähe kasu sellest, et näiteks kerge vaimse puudega inimest tänapäeval oleks ülitargaks peetud keskajal. Me peame elama ikkagi selles ajas ja sotsiaalses keskkonnas, kuhu me oleme sündinud ja mis on meie ümber. Näiteks on maal kerge vaimse puudega lapsega kergem toime tulla kui linnas: inimesed on temaga harjunud, uusi uudishimulikke on vähe ja kooliski tehakse rohkem mööndusi. Linnas ei saaks mõni selline laps üldse hakkama. Samas on maal palju lapsi, kellele võiks külge kleepida sildi "sotsiaalne puue". Need on lapsed, kes saavad neid ümbritsevast keskkonnast liiga vähe informatsiooni ja ergutust, et oma potentsiaale avada. Sageli on need lapsed pärit nn asotsiaalsetest peredest. See on sõna, mida ma ei salli, sest minu arvates on see meie ühiskonnas omandanud kuidagi väärastunud tähenduse. 'Asotsiaalne' peaks ju tähendama hoopiski seda, et keegi ei ole sotsiaalne, ei kuulu ühtegi sotsiaalsesse gruppi; meie ühiskonnas on aga sellest terminist saanud silt, mis kleebitakse külge neile, kes oma eluga ise toime ei tule - ükskõik kui palju nad selleks ise pingutavad või mitte.

Erivajadustesse peaks suhtuma nii, et kõigepealt on inimene ja seejärel erivajadus või puue.

Rootsi lastevanematelt olen õppinud ka teooriat, mis väidab, et puue on keskkonnas, mitte inimestes. Näiteks, et kui on olemas ratastoolitee, mida tõesti saab kasutada (paljusid ei saa ja nad on ehitatud ainult sellepärast, et ehitamata jätta ei tohi), siis puuet ei olegi. Kui aga ratastooliga liikumisvõimalus puudub, siis on tegemist juba puudega ja see ei ole tõepoolest inimeses, vaid selles keskkonnas, kus ta parajasti viibib.

Üks põhimõte, mis on palju vaidlusi tekitanud, aga mis on tark varakult omaks võtta, on see, et puue ei ole haigus vaid seisund. Puue ei ole ravitav. Me võime õpetada oma lapsele puudega kohanemist, mitte aga otsida lõputuid võimalusi, kuidas puudest vabaneda (mis õnnestub haruharva). Kõige tähtsam on õppida elama koos puudega.

Sellega seletub kergemini ka erivajaduse mõiste. Meil kõigil on eri vajadused. On väga raske tõmmata piiri selle vahele, kes on erivajadusega inimene ja kes mitte. Kas inimesed, kel on lühinägelikkus või puudub muusikaline kuulmine, on erivajadustega? Jah ja ei.

On olemas palju erinevaid võimalusi inimese hindamiseks. Üks neist on võimalus hinnata intelligentsust, kuid see ei ole ainuke hindamisviis - nii nagu ei saa erinevaid nähtusi jaotada mustaks ja valgeks, heaks ja halvaks, nii ei saa ka IQ-d võtta täieliku tõena.

Intelligentsuskvoodi testimine on olnud viimastel aastakümnetel üheks vastuolulisemaks küsimuseks kogu maailmas. IQ vastaseid on eriti palju Ameerikas ja pole ka ime, sest just seal on IQ testimine olnud sageli inimese saatuse määrajaks. IQ testide alusel on otsustatud, kas noor inimene on võimeline ülikooli astuma, tööandjad valivad selle alusel endale alluvaid jne.

IQ vastased väidavad, et IQ ei ole piisavalt usaldatav - ühel aastal kehva tulemuse saanud inimene võib järgmisel aastal hoopis edukamalt esineda jms. Ja tegelikult on nad hoopis kasutud, kuna ükski test ei suuda ennustada, mida inimene elus hiljem saavutab: sul võib olla geniaalne IQ-tase, kuid sellegipoolest ei pruugi sa osata alustada seltskondlikku vestlust; võime raudse loogikaga mõelda ei kaitse ohu eest ajada rappa olulisi suhteid. Niisugustel juhtumitel ei jää puudu mitte intellektist vaid emotsionaalsest intelligentsusest - EQ-st. Emotsionaalselt intelligentseks võib end pidada see, kes suudab oma tundeid juhtida. Aga see ei ole tänane teema. Selle jutu mõte on niisugune, et püüdke leida ja võimaluse korral ka kirja panna need edasiviivad omadused, mis on Teis ja Teie lapses olemas.

Tegelikult on küsimus selles, mida me väärtustame: kas me üksteisele erivajaduste silte külge kleepides jõuame geneetilise kontrollini? Ja kui jõuame, kus on siis piir, et kellel me lubame sündida ja kellel mitte? Et üldse sellele küsimusele vastata, siis vastaksin, et ema otsustab - sest keegi peab ju otsustama. Aga seegi vastus on küsitava väärtusega. Ema ju mõjutavad ühiskond ja inimesed tema ümber. Ehk on erivajadusega laste vanematele pandud veelgi suurem ülesanne - väärtustada inimesi niisugustena nagu nad on? Demokraatlikul ajal räägime inimõigustest:

Nende reeglite eesmärk on tagada, et puuetega tüdrukud ja poisid, naised ja mehed võiksid ühiskonnaliikmetena kasutada samu õigusi ja kohustusi kui teised. Siiski on veel takistusi, mis ei lase puuetega inimestel kasutada samu õigusi ja kohustusi, mis teistel inimestel ning raskendavad nende täielikku osalemist ühiskonna tegevuses. Selliste takistuste kõrvaldamiseks on riik kohustatud rakendama vajalikke abinõusid. Puuetega inimesed ja nende organisatsioonid peaksid selles protsessis olema aktiivsed partnerid. Puuetega inimestele ei taotleta eeliseid või soodustusi. Abinõude eesmärk on puude kompenseerimine, et nii saavutada võrdset lähtepositsiooni, võrdseid võimalusi. (Puuetega inimeste võrdsete võimaluste standardreeglid)

ÜRO Lapse Õiguste Konventsioonis on artikkel 23 pühendatud puuetega lastele, kus lõikes 3 on sätestatud: "....puudega lapsele tuleb kindlustada tõhus juurdepääs haridusele, väljaõppele, tervise kaitsele, rehabilitatsiooniteenustele, tööalasele ettevalmistusele ja puhkamisvõimalustele niisugusel viisil, et laps saaks võimalikult täielikult osa võtta ühiskondlikust elust..."

Aga keegi ei tule teile seda kandikul ette tooma.

Järgnevalt panen kirja inimõigustega seonduvad põhimõtted, mida on mitukümmend aastat õigeks peetud Skandinaavia lastevanemate organisatsioonides ning mis on suunatud eelkõige vaimupuuetega inimeste kohtlemisele. Aga need sobivad hästi kõikide erivajadustega laste elukorralduse peale mõtlemiseks (ja mitte ainult erivajadustega).

Vaimupuuetega inimestele peavad olema kättesaadavad kõik need igapäevaelu mudelid ja elutingimused, mis on tavalised ja normaalsed selles ühiskonnas, milles nad elavad. Seetõttu saab seda printsiipi kasutada kõigis ühiskondades, kõigis vanusegruppides ning seda saab kohandada arengule, mis toimub indiviidis ja ühiskonnas, milles ta elab.

1967. aastal kirjeldas Bengt Nirje seda põhimõtet läbi kaheks punkti:

1. Normaalne päevarütm
Inimene peab üles tõusma ja riietuma isegi siis, kui ta on raske vaimse ja/või liikumispuudega. Sööma peab normaalsetes, perekonnasarnastes tingimustes. Magama minnakse siis, kui ta seda ise vajalikuks peab.

2. Normaalne nädalarutiin
Enamik inimesi elab ühes kohas, aga töötab või käib koolis teises kohas ja nädalalõpud on neil vabad. Vabal ajal võivad nad puhata või sisustada selle mingi endale meelepärase tegevusega. Selline rutiin peaks nii suures ulatuses kui võimalik kehtima ka vaimupuudega inimestele.

3. Normaalne aastarütm
Inimene peab saama osa neist pühadest ja pidupäevadest, mida tähistatakse ühiskonnas ja perekonnas.

4. Normaalsed arengufaasid
Lapsed peavad saama elada ja üles kasvada oma kodus. Noored peaksid saama olla koos omavanustega. Täiskasvanuid tuleb kohelda kui täiskasvanuid.

5. Nõuete respekteerimine
Vaimupuuetega inimeste soove ja valikuid tuleb respekteerida ning arvestada nii palju kui võimalik.

6. Võimalus kohtuda nii meeste kui naistega
Vaimupuuetega inimesed peavad saama kohtuda nii meeste kui naistega, nii nagu see on meie igapäevaelus.

7. Normaalne majanduslik standard
Vaimupuuetega inimestel peab olema samasugune majanduslik ja sotsiaalne baaskindlustatus kui on teistel inimestel samas ühiskonnas. Majanduslik tase peab olema nii normaalilähedane kui võimalik. Neil peab olema teistega võrdne võimalus kasutada oma raha isiklikeks vajadusteks.

8. Normaalne elukoha standard
Muuhulgas tähendab see, et vaimupuuetega inimeste grupikodud ei tohiks olla suuremad neid, mis sobivad tavalisse hoonestusse.

Need eelmised reeglid jõudsid Eestisse läbi Rootsi Vaimupuuetega Inimeste Tugiorganisatsiooni (FUB). Selliste organisatsioonide töö on üks neist teemadest, mis vajaks omaette raamatut või vähemalt põhjalikumat käsitlust.

Mulle tundub, et erivajadustega laste vanemad jagunevad kahte gruppi - ühed on need, kes kuuluvad puuetega laste vanemate organisatsioonidesse ja teised need, kes ei kuulu.

Organisatsiooni kuulumisel on mitu eelist. Esiteks on mittetulundusliku organisatsiooni näol tegemist survegrupiga, mis kaitseb erivajadustega inimeste ja seega ka meie laste õigusi ühiskonnas; teisalt n organisatsiooni kaudu võimalik leida grupp meeldivaid inimesi, kellel on samasugused probleemid kui teil endal ja see pakub suurt psühholoogilist tuge. Eriti hea on kui ühingu sees moodustub väiksem grupp lastevanematest, kuhu kuuluvad samavanuste ja sarnaste puuetega laste vanemad. (Meeldetuletuseks - üks ja seesama diagnoos ei tähenda, et lapsed oleksid ühesugused.)

Organisatsioonidest, ühingutes, tugiliitudest jne on võimalik saada ka mitmesugust informatsiooni, mida mujalt ei saa. Organisatsioonide ülesanded ja tegevused võib kokku võtta järgmiselt:

Kohaliku organisatsiooni tegevus:
- sotsiaaltegevus;
- kontaktid kohaliku omavalitsusega;
- kohalike poliitikute mõjutamine;
- perekondade koolitamine;
- kohalik informatsioon tugiliitude liikmetele;
- majandustegevus;
- vaba aja veetmine.

Üleriigilise organisatsiooni tegevus:

- ühtsed tulevikuvisioonid;
- vahe-eesmärgid (näit 2-aasta pärast, 5-aasta pärast jne);
- seadusandlus;
- avaliku arvamuse kujundamine;
- koordineeriv poliitika;
- asjad, mida on odavam koos teha (näiteks kursused jms);
- ajaleht;
- väljaõpe;
- juriidiline nõustamine;
- rahvusvahelised suhted.

Eestis on palju puuetega inimeste ühinguid ja haigete liite. Paljud neist tegutsevad ühe suure (üleriigilise) ühingu alla koondunult, kuid on ka neid, mis tegutsevad vaid kohalikul tasandil. Kui teile vajalikku ühingut ei ole veel loodud, siis olge julged seda ise asutama. Kasu on sellest suuremgi, kui te ise alguses arvata oskate.

Panen siinkohal kirja ka ühe aadressi, kust võib küsida informatsioon kõikide teiste ühingute kohta: Eesti Puuetega Inimeste Koda; Gonsiori 29-107; Tallinn EE0001; tel (2) 626-99-52.

Küsige ka kohalike kodade telefoninumbreid - igas maakonnas tegutseb kohalik puuetega inimeste koda.

Nii mõnestki asjast on juba juttu olnud - info kogumisest, lapse usaldamisest, sama saatusega lastevanemate ülesotsimisest, enesehoiust jne.

Aga eelkõige saame oma lapsega tegeleda. Ja loovalt tegeleda. Jah, muidugi normalisatsioon on hea suhtumine, aga meie laste päevade täitmiseks oleks hea välja mõelda tegevusi, mis nende arengut stimuleeriks. Ja muidugi ei pea neid tegevusi ainult meie välja mõtlema. Lastevanemate organisatsioonides on hakatud rääkima laste ümber olevast võrgustikust või tugisüsteemist, kus kõik inimesed, kes lapsega tegelevad, on omavahel süsteemselt seotud, et lapse arenguvõimalustes miski kaotsi ei läheks.

Tugisüsteem on nagu puzzle - igaüks lisab oma tüki tegelikkusest millessegi, millest saab lapse jaoks tervik. Kuna lapse huvid, vajadused, tugevad ja nõrgad küljed võivad olla erinevates olukordades ja kokkupuudetes erinevate inimestega erinevad, saavutatakse terviklik pilt tugisüsteemi kõigi osalejate kaasabil. (I. Johansson)

Tugisüsteemi saab luua mitmel moel. Oleme Eesti Vaimupuuetega Inimeste Tugiliidus proovinud projekti, kus kasutasime Irene Johanssoni materjale sellest, kuidas tugisüsteemi luua ja kuidas laste kommunikatsioonioskust parandada. I. Johanssoni meetod seisneb selles, et lapsele näidatakse iga sõna puhul kätte nii selle sisu, vorm kui ka kasutamine. Tugiisik käis kord nädalas lapse kodus, kus näitas vanematele ette kommunikatsiooniharjutusi ja -mänge; kord kuus käis tugiisikut toetamas ka spetsialist. Oma tugiisikuga võisid vanemad olla kasvõi iga päev telefoniühenduses ja tugiisik ise oli ühenduses ka lasteaia spetsialistidega. See oli meie esimene katse tugisüsteemi rakendamisest ümber lapse.

Teine ja veel olulisem võlusõna tugisüsteemi kõrval on mäng - kõige loomulikum asi lapse elus, kuid mida meie, lapsevanemad, kipume unustama.

Kõik lapsed maailmas mängivad sama loomulikult kui nad hingavad. Ammu enne seda, kui nad kasutavad kõnet selleks, et oma vajadusi teatavaks teha või selgitada oma tegutsemise motiive, nad mängivad. Alati kui neil on aega, nad mängivad. Enamik ajast laste elus on juhitud väliste jõudude poolt - kus nad elavad; millal nad üles tõusevad; kuhu nad kooli lähevad; mida nad koolis teevad; mida nad söövad ja millal magama lähevad - see kõik on määratud teiste inimeste poolt. Aga mäng on laste oma tegevus. Mängides kogeb laps inimesi ja asju, täidab oma mälu, katsetab põhjuseid ja tagajärgi, loob sõnavara, õpib kontrollima oma emotsionaalseid reaktsioone ja kohandab oma käitumist oma sotsiaalse grupi kultuurilistele tavadele. Mäng on lapse arenguks sama vajalik kui toit, turvalisus, värske õhk, liikumine, puhkus ning haiguste ja õnnetuste vältimine. (Childrens concept of play)

Nii, et mida me saame ise ära teha?
Me saame:
- otsida erinevaid viise ja võimalusi lapse stimuleerimiseks;
- lapsega mängida ning tema mänge suunata ja rikastada;
- selgitada lapsele igal sammul, kuidas asjad toimivad;
- alustada varakult toimetulekuõpetusega;
- last kiita ja temast lugu pidada, näha temas head ja seda talle näidata;
- last puudutada ja armastada - see on kõige tähtsam!
- jpms.

Lapse arengus on mitmeid etappe, mis on eripedagoogide ja arengupsühholoogide poolt kuulise täpsusega paika pandud ja üles kirjutatud. Ärge neid lugege; või kui loete, siis ärge laske end nende ühekülgsusest häirida. Iga laps areneb omamoodi ja on mõttetu iga järgmist arengusammu närviliselt oodata. See ei aita.

Erivajadustega laste lapsepõlvest rääkides ei saa mööda minna kahest moodsast terminist, mis lõpuks ka Eestis kasutusele on võetud. Need on varane sekkumine (early intervention) ja ka varajane kaasamine (early integration). Kõige kergem on neist terminites aru saada neid sõna sõnalt võttes. Mida varem me sekkume lapse arengusse teda igal võimalikul moel stimuleerides ehk ergutades, seda parem; varane kaasamine jälle tähendab vastuhakku erilasteaedade ja -koolide süsteemile.

Laps areneb kõige paremini koos teiste omavanuste lastega, kellelt on eeskuju võtta ja mõndagi õppida. Seetõttu on hea, kui saate oma lapse võimaluse korral tavalasteaeda paigutada. Kahjuks on meil ikka veel nii, et parimad spetsialistid on koondunud just erilasteaedadesse ja tavalasteaedades ei ole tihti logopeedi kohtagi, või kui on, siis ei ole logopeedile ette nähtud piisavalt töötunde, mille vältel erivajadustega lastega tegeleda.

Lapsele sobiva lasteaia otsimine on keeruline, kuid igale lapsele peaks ometi leitama see õige koht, mis talle kõige paremini sobib. Võimalusi ei ole just palju. Hea oleks enne lõpliku valiku tegemist konsulteerida nii spetsialistidega kui teiste lastevanematega. Ja seda üsna varakult.

Kui rääkida erivajadustega laste vanemate kriisidest, siis erivajadustega lapse kooliikka jõudmine on vist kõige stressirohkem aeg vanema elus üldse. Tean, et paljudel vanematel löövad just sel ajal välja depressioon ja tervisehäired. Esiteks ollakse selleks ajaks juba üsna väsinud, teiseks on just kooliikka jõudnud lapsel tema erinevused teistest eriti selgelt näha. Enne oli tegu väikese lapsega, kellele võis nii mõndagi andeks anda, aga kooliikka jõudmine toob erivajadusega laste peredele igasuguseid kaelamurdvaid ülesandeid.

Pealegi on palju lapsi, kelle probleemid ilmnevad alles koolis. Need on lapsed, kellel ei ole diagnoosi ja kes nagu ei kuulukski puuetega laste hulka, aga kellel on õpiraskused, käitumishäired ja igasugused psüühilised probleemid, mida enne koolijõudmist ei olegi tähele pannud või mis ümbritsevate meelest ei ole suuremat tähelepanu väärinud.

Eriti toodab õpiraskusi meie jäik koolisüsteem ja karjäärihimuline ühiskond, kus kõigile nende erinevusi pahaks pandakse ja kus ikka veel kummitab sõna "norm".

Ehk iseloomustab lastevanemate muremõtteid seitsme lapsevanema avalik kiri, mis koostati Taani-Eesti haridusprojekti seminari käigus ja loeti ette 1997. aasta Haridusfoorumil ning ilmus ajakirjanduses.

Leiame, et haridus peaks olema kättesaadav igale Eesti kodanikule, sealhulgas erivajadustega inimestele. Eesti kool ei ole muutunud vastavalt erivajadustega laste vajadustele. Me teame palju positiivseid näiteid Eesti haridussüsteemist, kuid tervikuna ei ole kool tänaseni lapsekeskne. Meie, lastevanemate, tulevikunägemuses peaks kool olema avatud kõigi jaoks. Kooliküpsuse ootamisega kaotame aega ja pikendame laste ja tihti ka nende laste vanemate tühiaega. Kool peab saama lapseküpseks, mitte vastupidi.

Loodame ühtset õppekava kõigile Eesti lastele ja samas õigust individuaalsusele. Selleks peab muutuma ka Eesti haridussüsteemis kehtiv jäik hindamissüsteem. Kahtleme, kas põhikooli esimestes klassides on hindamise rakendamine vajalik, ja kui on, siis ei tohi hinnata erivajadustega laste omadusi, mis on muutumatud. Erivajadus on omadus, mis käib inimesega kaasas kogu eluaja. See ei ole parandatav ega ravitav. Samas on võimalik keskkonda kohandada mitmesugustele eri vajadustele. Püsiva lugemis- või kirjutamisraskuse või ka omapärase väljendusviisi standardhindamine koolis suurendab lõhet inimeste vahel ja nii ei saa rääkida ühisõpetusest ja võrdsetest võimalustest.

Me ei poolda diferentseeritud haridussüsteemi ja tahtlikku klassivahede tekitamist. Ootame oma lastele samasugust stardipositsiooni kui kõikidele teistele. Hoolimata mõningasest erivajadustega laste kaasamisest tavakooli, on õpilased siiski diferentseeritud ja omavad kehtestatud staatust. Praegu kuuluvad kooliõpilased lahtritesse, registreeritud sildi saab laps kaasa kooli või juba koolieelsesse lasteasutusse minnes. Ta on eri-, tava- või eliitkooli laps. Lastele ei anta praeguses koolisüsteemis võimalust avada oma võimeid, realiseerida oma potentsiaale, kogeda tunnustust ja positiivset suhtumist. Nii kahaneb emotsionaalne kindlustunne, mis on õppimiseks vajalik ja haridus hakkab oma eesmärkidele vastu töötama põhjustades sotsiaalset tõrjutust. Praegusel ajahetkel algab võitlus parema karjääri ja kõrgema positsiooni pärast juba inimese sünnihetkest alates. Last hakatakse varakult vormima kehtestatud normidele ja hoiakutele vastavaks.

Me ootame hoiakute muutumist, arusaamist, et igas elusas inimeses on midagi, mis väärib tunnustamist. Me ei tea, mis saab meie lastest pärast põhikooli lõpetamist. Ei tea sellepärast, et jätku- ja eluõpetuse süsteem erivajadustega lastele on Eestis välja arendamata. Me ei tea, sest Eestis saadav haridus ei loo võimalusi rakendada saadavaid teadmisi töös ja toimetulekus, ei anna sotsiaalseid oskusi. Haridus ei arenda inimeses seda, mis on arendatav, kool seab inimesele varakult kindlad raamid, kuhu erivajadusega inimesed, sealhulgas nii puuetega, üliandekad või mõnel muul moel erinevad inimesed, ei mahu. Kõikidel inimestel on õigus individuaalsusele. Eestis on täpsustamata hariduse eesmärk. On see lugemis- või kirjutamisoskus või oskus olla õnnelik ja leida oma koht elus? On haridus kogum teadmisi või oskus toime tulla vastavalt oma võimetele?

/------/ Loodame lastevanemate suuremat otsustusõigust haridusasjades. Praegune Eesti haridussüsteem on liiga spetsialistikeskne. Ootame paremat koostööd vanemate ja õpetajate vahel. Eesti kool ja kodu umbusaldavad üksteist. Erivajadustega laste vanemate mitteobjektiivsus on laste kasvatamisel ja õpetajate teadmatus erivajadusest on halb kooslus lapse õpetamisel. Tahame, et meid tunnustataks võrdväärse partnerina lapse koolitamisel.

Avatud kool kõigi jaoks ei tähenda ainult erivajadusega laste tähelepanelikkust ja erilist kohtlemist. Sellist kooli on vaja kõikidele lastele. Selline kool on demokraatliku ühiskonna eelduseks.

25. oktoobril 1997, Keila SOS Lastekülas
(Lastevanemate allkirjad)

Küsimusi kui palju! Esialgu olete te aga küsimuse ees, milline kool valida. Kas tava- või erikool. Ja olgugi, et ma kogu südamest pooldan integratsiooni ja laste võimalust veeta kooliiga nii loomulikus keskkonnas ja nii lähedal kodule kui võimalik, tean omast käest, et alati pole see õigustatud. Vahel tuleb otsustada erikooli kasuks, sest laps ei pea lihtsalt tavakoolis vastu. Tavakoolis ei ole veel nii palju spetsialiste kui vaja, ei jätku abiõpetajate kohti, ei osata rakendada individuaalset õppekava. Aga see ei ole igal pool nii. Kooli valmisolek sõltub suuresti kooli juhtkonnast ja õpetajate heast tahtest ning teadmistest. Kõikide Eesti koolide valmisolek erivajadustega laste õpetamiseks sõltub aga lastevanematest, kes oma lapsi julgevad integreerida ja neile õigusi nõuda. Jõudu teile.

Kes teab, millal on õige hetk lapsele tema erivajadusest rääkida? Vist siis kui laps küsib. Aga kui te ei küsi või ei oskagi küsida - ka siis ei tohiks sellest valusast teemast mööda minna. Keha- või meelepuudega laps saab nii või teisiti varakult aru, et ta on teistsugune kui teised lapsed. Vaimupuudega lapse puhul on see natuke keerulisem. Vahel arvame, et talle polegi vaja selgitada, küll saab ilmagi hakkama; kuid ei maksa oma lapsi alahinnata. Elu astub neile ühel hetkel ikkagi varba peale. Siin kehtib reegel, et parem hilja kui mitte kunagi. Kui me oleme lapsele midagi selgitamata jätnud, siis mängib elu ise meile selle hetke kätte kui me temaga ta erivajadusest rääkima hakkame.

Kõige sagedamini toimuvad need tõsisemad jutuajamised lapse murdeeas.

Oluline on lapsele selgitada, et tal on õigus kõigeks samaks, mis teistelgi lastel. Eelkõige on tal õigus ja soov omavanustega seltsida ja armastada. Erivajadustega inimestel on samasugused tunded ja unistused kui teistel inimestel. Neist ei tohi loobuda ja neid ei tohi keelata. Rääkimine ja selgitamine on möödapääsmatu. Andke oma lapsele teada, et te olete igal hetkel tema jaoks olemas, tema küsimustele vastamas, et te olete tema tugi ja seljatagune - siis saab ta paremini hakkama.

Mitte ükski erivajadusega lapse vanem ei tea lapse varastel eluaastatel, mis tema lapsest tulevikus saab. Me ei tea kui kaugele ta areneb ja milline on tulevikus see ühiskond, kus ta oma elu elama hakkab.

Küll peab endale varakult selgeks tegema, et kui vähegi võimalik, peab laps saama elada iseseisvat elu. Olgu see siis grupikodus või nn sotsiaalkorteris, aga ikkagi nii iseseisvalt kui vähegi võimalik.

Praegu on erivajadustega lastel iseseisvaks elamiseks vähe võimalusi ning nende võimaluste loomine on üks lastevanemate organisatsioonide suuremaid ülesandeid.

Usaldage oma last. Ta on palju rohkemaks võimeline kui esmapilgul paistab, aga samas tuleb tema tuleviku suhtes olla realistlik. Otsuseid ei tohiks teha liiga vara, aga ka mitte liiga hilja.

Paljuski sõltub lapse tulevik sellest, millise hariduse ta saab. Haridustee ei lõpe mitte põhikooliga - just puuetega laste puhul tuleb rääkida sellisest moodsast arusaamast nagu eluaegne õppimine. Praegu on vähesel määral võimalik käia kutsekoolis, veel vähem on võimalusi tugi- ja jätkuõppeks, aga ometi on; ja need võimalused tuleb üles leida. Just sellised, mis on Teie lapsele kõige paremad ja sobivamad.

Aga veel rohkem sõltub erivajadustega laste tulevik sellest, kui palju nad ise endasse usuvad, kui kõrge on nende enesehinnang, mis motiveerib neid iseseisvaks saama, kas neil on soovi ja julgust oma perekonda luua, armastada ja end hästi tunda. Need oskused tulevad kodust, mille Teie talle loote.

Kersti Põldemaa rohketest uurimustest vaimupuuetega inimeste kohta on mulle eriti üks mõte meelde jäänud: "Vaimupuudega inimesed peavad kõige tähtsamaks elus vabadust ja õigust otsustada ise oma tegevuse üle."

Väsimus on erivajadusega lapse kasvatamisega kaasnev nähtus. Tüdimus ka - ja kõik need teised ebameeldivad olekud. Väsimusega saab võidelda isegi siis, kui keegi meid ei aita. Mujal maailmas on olemas ajutised hooldekodud, kuhu saab oma lapse ilma suurema südametunnistuse piinata paariks nädalaks jätta, et ise puhata, end täiendada, haige olla, uut energiat koguda, vms, et lapsele edaspidigi hea ema olla.

Veel kasutatakse puhkamiseks tugiperekondade süsteemi, millega ka mõnes Eesti maakonnas on alustatud. Väga kaugele vist rahapuudusel selle süsteemi väljatöötamisega jõutud ei ole, aga vajalik on ta küll. Meil peab olema võimalus ka oma elu elada.

Järgnev on lühendatud kirjutis lapsevanemate nõustamispsühholoogia seminari jaoks, kus kümmekond lapsevanemat puuetega laste vanemate vabatahtlikeks nõustajateks õppisid ja üksteisele erinevatel teemadel esinesid. Kogu soovitustikk ei tasu ülearu tõsiselt võtta. Tegemist on meelelahutusega, aga mine tea - mõned soovitused sobivad võib-olla just Teile.

Kuidas toimida kui Teile tundub, et enam ei jaksa.

1. Määratlege iseennast

Küsige endalt, kes te olete ja mida te tahate ning mis takistab neid tahtmisi saamast. Seejärel võtke pliiats ja paber, tõmmake paberi keskele kriips ja kirjutage ühele poole need hädad, mis teil kaelas on ja teisele poole need asjad, mis teil hästi on - väikese tahtepingutusega saate selle nimekirja kindlasti pikema!

Siinkohal on hea kirja panna üks Amanda Hashfieldi kuulsatest lausetest: Kui asi on juba viimase peal sitt, ei saa ometi selle peale kihla vedada.

Aga muidu on see nipp üks vana ja hea nõks, mida mina pole välja mõelnud. Paberil tunduvad paljud eluprobleemid lihtsamad ja selgemad; asjade süsteemi panemine on tihtipeale iseenda aitamise algus.

Nii et alus on tehtud, ise oled ennast määratlenud ja ehk kõlbab siiagi üks tõdemus: Kui sa arvad, et igaühes on midagi head, siis sa pole kõiki veel kohanud.

2. Tutvuge mõne uue teooriaga

Ei ole midagi lihtsamat mõne raamatu - mis sisaldaks õpetusi iseendaga toimetuleku kohta - muretsemisest. Teooriasse süvenemisel ei tohi ainult unustada, et ühtegi neist ei saa puhta kullana võtta ja oma ellu üle kanda. Ja taas tsiteerin Amanda Hashfieldi: Mitte miski pole veel suutnud tõestada, et elu on tõsine asi.

3. Õppimisest

Enesearendamine on parimaid viise, et peale järjekordset kukkumist püsti tõusta. Praegu on aeg, mil õppimine maksab palju, aga kindlasti on ka võimalusi ilma rahata õppida. Kui te üksi ei suuda, siis koguge kokku kõik need inimesed, kellel on sama soov. Õppida kolmekesi ümber kohvilaua mõnest vanast heast õpikust inglise keelt on kindlasti meeldiv tegevus. Ka lausa kooli minna ei ole kunagi hilja. Või võtke järgmise nädala telekava, tõmmake ring ümber neile saadetele, millest te arvate, et need teid arendavad ja soikujäänud mõtlemisvõimet liigutavad ning vaadake ainult neid saateid. Jätke kõrvale kõik seebikad ja muu jama, mis tegelikult kuhugi ei vii. Järgmisel nädalal tunnete end hoopis teise inimesena.

Või mis veel lihtsam - võtke aega ja minge kunstinäitusele.

4. Lugemisest

Selle punkti võib eelmisega kokku panna. Ma arvan, et ühed lugejad ütlevad, et neil on kodus laua peal virn raamatuid, mis ootavad lugemist; teised aga leiavad, et neil ei ole raamatute ostmiseks raha. Esimestele soovitan, et kui teil on see virn seal laua peal juba kaua olnud, siis alustage lugemist mõnest raamatust, mis ei ole selles virnas ja mille lugemine ei ole ilmtingimata vajalik, kuid on meeldiv.

Teistele tuletan meelde, et on olemas raamatukogud, mis arendamisvõimaluste pakkujana kipuvad meelest minema.

Kui pole ammu lugenud, siis tasub alati kätte võtta mõni lasteraamat - just hea lasteraamat ja lugeda see uuesti üle. Lugeda näiteks Lindgrenit kolme ja siis kolmekümne aastaselt on kaks erinevat lugemiselamust.

Lugeda võib mitut moodi: mõnusalt diivanil või kõva häälega köögis pliidi kõrval seistes; eriti hästi aga mõjub kõva häälega luuletuste lugemine ja ka laulmine. Unustage, et see on veider - praegu mõtlete ainult endale.

5. Kirjutamisest

See punkt võib esmapilgul tunduda harjumatu, aga kirjutamisest võib tõepoolest palju kasu saada - kuni see muutub samasuguseks harjumuseks kui näiteks lugemine.

Pidage päevikut - hea eneseanalüüsi võimalus. Ärge igaks juhuks lugege oma tekste üle headel päevadel - teie masendus tundub teile naljakas.

Kirjutage endale kirju. Tehke end kaheks: üks on teie vaenlane või siis teie elu häiriv inimene ja teine olete teie ise. See on teraapia, mis mõjub hästi ja mida soovitatakse sassiläinud inimsuhete puhul.

Kirjutage luuletusi - väga värskendav tegevus, eriti kui te ei mõtle nende avaldamisele.

Peaaegu kõik meist on võimelised kirjutama ajaleheartikleid. Oma probleemide teadvustamsel on mõttetu loota ainult ajakirjanikele. Toimetuses on toimetajad, kes teie artiklid loetavaks teevad, Avaldage oma mõtteid!

Ka igasuguste asjade üleskirjutamine on kasulik: majapidamisarved, järgmise päeva, kuu või aasta plaanid. Selle tegevuse juures on ainult üks soovitus - ärge võtke neid plaane liiga tõsiselt, see tekitab omakorda stressi.

Kirjutamise juurde võib lisada teisegi tegevusala - kleepimine.

Kleepida võib koos lapsega igasuguseid asju. Minu lapsele meeldib pilte kokku kleepida ja ma imestan tema loomingulisuse üle, sest ta leiab ja näeb asju, mida annab kokku panna, sealt kus mina seda ei näe.

Veel rohkem meeldib talle see, kui ma ise midagi kleebin - toiduretsepte, kosmeetikanõuandeid, fotosid albumisse, artikleid kausta jms.

6. Ostuteraapiast

Siinkohal on jälle paras koht Hashfieldi tsiteerida: Iga kord kui tuled ots-otsaga kokku, tõmbuvad otsad eemale.

Tundub, et ostuteraapia nõuab raha, aga kuna meil seda väga palju ei ole, siis ma ei soovita osta uut kostüümi või tooli või maja, kuigi ka need ostud mõjuvad väga hästi.

Aga ohverdage näiteks sada krooni. Minge sõbrannaga koos välja ja vaadake kumb suudab selle eest rohkem asju osta. Ja ostke igasuguseid mittevajalikke asju - shokolaadi ja loteriipilet ja ajakiri ja midagi veel.

Mis veel uhkem - kinkige sada krooni sellele, kes seda teist rohkem vajab.

7. Tehke oma lähedastele head meelt

Tehke midagi ootamatut. Küpsetage kook või lugege lapsele raamatut ette või minge kõik koos välja jalutama; aga igal juhul ärge plaanige seda tegevust väga pikalt ette. Üllatuslikud tegevused väljaspool ajakava teevad kõigile rohkem head meelt.

8. Lapsepõlvest

On ammutuntud tõde, et me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest. Kui me oleme asjatundjate abiga saanud teada, millist osa meie ebakindlusest juhivad lapsepõlvesündmused, tuleb hoopis raskem punkt - mida selle teadmisega peale hakata? Minu soovitus on: ärge takerduge lapsepõlve! Me elame siin ja praegu. Üks kasulik teadmine on siiski see, et me muutume valupunktide korral igaüks uuesti lapseks, kellele on täiskasvanu abi vaja. Olge ise endale see täiskasvanu ja laske tal lapsele iseendas appi tulla.

9. Psühhoteraapiast

Juba eelmine soovitus pärines psühhoteraapiast, kust võib tihti abi saada. Unustada ei tohiks ainult üht. Psühhoteraapia põhitõde on, et sul aidatakse üles leida need valikud, mis sinus eneses on olemas. Uskumatult paljusid psühhoteraapia liike praktiseeritakse Eestiski. Ja kui tarvis, ärge häbenege leida endale kõige sobivam.

10. Äraviskamisest

Väga odav moodus end aidata.

Tehke lahti kõikide kappide, laegaste, keldrite, pööningute, panipaikade jne uksed ja visake ära kõik, mida teil vaja ei lähe. Eestlastele on omane koguda kõiki asju, mis varem või hiljem hakkavad üles kaaluma neid eluks vajalikke esemeid, mida meil tõesti tarvis läheb. Asjade kogumine on omamoodi patoloogia, millest on lihtne kaine mõistuse abil vabaneda.

11. Söömisest

Muutke söömisharjumusi. Kui vaja, hakake kaalujälgijaks, aga kui seda ei viitsi, siis vaadake materjale tervislikust toitumisest, mis ilmuvad naisteajakirjades. See viis iseennast aidata tõstab kõige paremini tervist, meeleolu, enesest lugupidamise, ning, mis seal salata, nõuab ka kõige rohkem vaeva.

Aga mis võiks olla mõnusamat kui siiski vahetevahel külmutuskapi juurde hiilida ja hästi palju häid asju korraga ära süüa. Salaja.

12. Ärge keelake endale midagi

Kui te ikka midagi väga tahate, siis ärge seda endale keelake. Kui see, mida te soovite, ei ole teile eriti kahjulik ja tundub pigem keelatud ühiskonna või ema poolt lapsepõlves, siis laske aga käia ja lõbustage ennast kuidas saate.

13. Teadke oma tundeid

Ehk teisisõnu - tundke iseennast. "On hea teada, et mõned tunded teevad haiget ja mõned teevad õnnelikuks, aga kõik su tunded on sulle kasulikud." Nii ütleb Williard Gaylin oma raamatus "Feelings". Veel mõned näited sealt:
Tunnete end süüdi - tegemist ei ole mõttetu neurootilise tundega, vaid hoopis jõuga, mis toetab teie isiklikke mõtteid ja ideesid.
Tunnete viha ja hirmu - hirm on teie loovuse vili ja stimuleerib teid loovale tegevusele.
Tunnete häbi - see on universaalne tunne, mis hoiab korras ja terved sotsiaalsed suhted.
Tunnete uhkust - see on rõõmu, naudingu, enesekindluse kapital.
Olete endast väljas - võite olla elutähtsa eneseavalduse või otsuse lävel.
Tunnete end väsinuna - te kardate mingit situatsiooni, ei ole kindel oma võimetes.
Teil on igav - reaktsioon mõningatele puudujääkidele teie elus.
Tunnete end ärakasutatuna - Enesest lugupidamise test.

14. Usaldage kuuendat meelt

See on naistel teatavasti rohkem arenenud kui meestel, kuigi nad siin tihti vastu vaidlevad, väites, et nad lihtsalt ei räägi sellest nii palju.

Kas te olete tähele pannud, et tihti peab paika kõige esimene arvamus, mis teil inimesest on kujunenud? Kas te mäletata, et koolis oli kontrolltöös tihti see vastus õige, mille te kõige esimesena kirja panite ja hiljem valeks parandasite? Need ei ole vist kõige paremad näited kuuendast meelest. Aga igaüks võib leida siia oma näited - kuuendat meelt tasub usaldada. Lapse kasvatamisel eelkõige.

15. Liigutamine

See ei tähenda, et peaksite kulutama hulga raha ja minema hiphop aeroobikatrenni või maksma jõusaali kõrget üüri või sundima ennast igal hommikul jooksma.

Liigutamise võimalusi on teisigi. Ka rohimine, aia kastmine, vahel isegi koristamine võivad liigutamisena arvesse minna. Aga on olemas näiteks ka jooga ja mitmed hingamisharjutused, millega saab kodus tegeleda.

16. Seks

Äkki on sellest ebaviisakas kirjutada; aga äkki ei ole ka - see on just nii nagu keegi seda võtab. Aga kui ma üritan kirjeldada viise, kuidas halvast eluperioodist välja tulla, siis ma ei saa sellest teemast kuidagi mööda minna. Seksil on palju positiivseid omadusi - kui mitte ainult positiivseid omadusi:
- parim stressimaandaja;
- meeldivaim viis end liigutada, kui muidu ei viitsi;
- ennetav ravi paljudele haigustele;
- parim võimalus end välja lülitada;
- ei maksa mitte kui midagi.

Põhiprobleem, mis sellega kaasneb, on üksindus ja tüdimus.

Ka siin peab end rohkem usaldama. Ainult teie ise teate millal, kellega, kuidas, miks, kui kaua ja kus....

Oma keha ja oma keha vajadusi tuleb tunda. Ja väärarusaamade tõttu endale naudinguid keelata on üks suuremaid karuteeneid, mida me teha saame.

17. Võtke endale täiesti vaba päev

Ärge hoolige tagajärgedest, ärge hoolige sellest, et tähtajad lükkuvad edasi.
Olge voodis.
Ärge vahetage hommikul riideid.
Vaadake televiisorist kõikvõimalikku jama.
Sööge palju magusat, mille olete ise endale ja ainult endale eelmisel päeval toonud.
Lugege ainult kergeid asju: naisteajakirju, vanu armastusromaane, halvasti tõlgitud krimkasid.
Helistage kellelegi, kes veedab samasugust päeva.
Mitte mingil juhul ärge minge dushi alla.
Kui võimalik, laske end teenida - nõudke vahetpidamata teed, kohvi, jäätist, võileibu, õlut, sigarette, veel üht tükki torti, vahelduseks heeringat, seenesalatit.
Ärge koristage ja ärge lubage ka kellelgi teisel seda teha.
Nutke natuke ja nostalgitsege vanade fotode ja kirjade otsas.
Ühesõnaga - käituge nii nagu käitusite lapsena haige olles.

Sellise päevaga kaasnevad mitmed head küljed:
- olete välja puhanud ja täis töötahet;
- te viskate iseendale päris kõvasti üle ja järgmisel päeval te lausa otsite niinimetatud normaalset elurütmi.
NB! Nii võib elada ainult ühe päeva, sest vastasel juhul võib sellest kujuneda harjumus.

18. Vahetage tegevusalasid

Teisisõnu - kui paljud meis tegelevad just sellega, millega nad tõepoolest tegeleda tahavad? Meil kõigil on unistusi, mis tunduvad teostamatud, aga lähemal järelemõtlemisel ja mis veel tähtsam järeletundmisel ei tundugi nii võimatud. Ma ei hakka teile soovitama benji- ja langevarjuhüppeid või midagi veel ekstreemsemat, aga tegevusalasid on ju teisigi. Näiteks kudumine või kirjutamine. Üks ilus tegevus, millega mina meelsasti tegeleda tahaksin, on joonistamine. Aga on võimalik vahetada ka töökohta, elukohta, elukaaslast - tegelikult on võimalik kõike muuta. Tuleb ainult iseennast usaldada.

Niinimetatud retseptide lõpetuseks sobib taas Amanda Hashfieldi sentents: Kui Sul läheb kehvasti ja Sa naeratad, siis on Sul mõttes keegi, kes süüdistada.

Isegi see viimane märkus kinnitab, et kõik taandub ühele asjale - armastage iseennast - ja nagu kõikide siin loetletud tegevustega, ärge sellegagi üle pingutage!

Kas teate, et...

laps, keda kritiseeritakse, õpib hukka mõistma.
laps, keda julgustatakse, õpib eneseusaldust.
laps, kes kohtab tolerantsust, õpib kannatlikkust.
laps, kes tajub õiglust, õpib õiglustunnet.
laps, kes kogeb kindlustunnet, õpib usalduslikkust.
laps, keda ironiseeritakse, saab musta südametunnistuse.

Minu meelest sobiks seda raamatut lõpetama üks luuletus, mille autorit ma ei tea, aga mida ma kuulsin koolikäitumise seminaril ja mis räägib just neist potentsiaalidest, mis igas lapses olemas.

Jah, need sada on olemas
Laps on tehtud sajast
Lapsel on sada keelt
sada kätt
sada mõtet
sada mõtlemisviisi
sada mängimis- ja kõnelemisviisi
sada ja alati sada viisi
kuulamiseks
imetlemiseks
ja vaimustumiseks
sada rõõmu lauldes ja aru saades
sada maailma, mida avastada
sada maailma, mida leida
sada maailma, millest unistada
Lapsel on sada keelt
ja sinna juurde veel sadu ja sadu ja sadu
aga kui temalt röövida üheksakümmend üheksa
kool ja kultuur lahutavad pea kehast
kui paluda lapsel mõelda ilma käteta
tegutseda ilma peata
kuulata kuid mitte kõnelda
aru saada, aga ilma rõõmuta
armastada ja üllatuda
aga ainult lihavõtte ja jõulu ajal
kui paluda lapsel võtta maailma nii nagu see on
siis kõigist neist sajast maailmast röövida üheksakümmend üheksa
öeldakse, et mäng ja töö
tõelisus ja fantaasia
teadus ja fantaseerimine
taevas ja maa
mõistus ja unistused
on üksteise vastandid
öeldakse lastele, et ei ole olemas sadat
Aga laps ütleb,
jah, need sada on olemas

Jõudu ja rõõmu teile!

Kasutasin ja soovitan järgmist kirjandust:

Indira Viiralt - "Meie pere lapsed on erinevad, ehk mida saame teha puudelapse heaks" (Tallinna Pedagoogikaülikool, 1996)
Valerie Sinason - "The Sense in "Stupidity""
A. Ward - "Uutmoodi vaatenurk" (EVPIT, 1995)
Käsiraamat EVPIT/FUB 1996
"Õppekursus arengupuuetega laste ja noorte hooldajaile" (Tln, 1993)
Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid (EPIK)
Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglite kasutamisjuhend (EPIK)
Rosemary F. Dubwad - "Perspectives on a Parent Movement" (Brookline Books, 1990)
Iréne Johannson - "Varhaisen kielenkehityksen tukeminen" (Kehitysvammaliito ry, 1994)
Haridusministeeriumi teataja 1997
Hariduslikud erivajadused (TÜ Eripedagoogika osakond, 1998)
"Puuetega inimeste sotsiaalsed tagatised" (Tln, 1998)
"Vaimupuudelaste õpetamise metoodikamaterjalid" (Tln, 1995)
"Sotsiaalsed oskused" (EV Sotsiaalministeerium, 1993)
Kersti Põldemaa - "Vaimupuudega inimeste elukvaliteet" (Tln, 1997)
Mary Sinker, Jane Brodin jt - "Childrens Concept of play"
"Kuulatlev puudutus" (Tln, 1994)
M. Leino, M. Männiste - "Probleemne laps tavakoolis" (Tln, 1996)
Laps; Lapsevanem; Seadus (Eesti Haridusfoorum, 1997)
"Lastekaitse muutuvas ühiskonnas" (Tallinna Pedagoogikaülikool, 1996)
Lena Kristina Tuulse - "Elurõõm" (Kupar, 1996)
Williard Gaylin, M. D - "Feelings" (1980)