UNIVERSUMI UKSEL JAMES W. SIRE XX SAJANDI MAAILMAVAATED Originaali tiitel: James W. Sire, The Universe Next Door, InterVarsity Christian Fellowship of the USA Tõlkinud Karl Pärnu, toimetanud Leho Paldre

Raamat PDF formaadis (u. 730 kb)

Sisestamise eest eriline tänu Helenile

Maailmavaade on maailma ülesehituse kohta meie poolt (kas teadlikult või ebateadlikult, järjekindlalt või ebajärjekindlalt) omaks võetud oletuste hulk. Niisiis koosneb maailmavaade teatud hulgast põhilistest oletustest, mis on üksteisega rohkem või vähem kooskõlas, milles ollakse rohkem või vähem tõesed.
Selle raamatu eesmärk on: esiteks, kirjeldada põhilisi maailmavaateid ning seda, kuidas me läänemaailmas endist, teistest inimestest, loodusest ja Jumalast ehk ülimast mõtleme; teiseks, jälgida nende maailmavaadete ajaloolist arengut pärast teistliku maailmatunnetuse kokkuvarisemist, liikudes läbi deismi, naturalismi, nihilismi, eksistentsialismi ja Ida müstika kuni New Age'i uue teadvuseni; ja kolmandaks, julgustada meid kõiki mõtlema maailmavaatelistes terminites, s.o. olema teadlik mitte ainult omaenda, vaid ka teiste inimeste mõtlemisviisist, et meie pluralistlikus ühiskonnas kõigepealt teisi mõista ja seejärel nendega suhelda.
Minu maailmavaade selgub juba väitluse alguses. Sellest hoolimata ei ole see raamat minu maailmavaatest, vaid valikute väljatoomine ja kriitiline analüüs. Selle raamatu peaeesmärk on saavutatud, kui lugejad leiavad, muudavad või täpsustavad analüüsi käigus oma maailmavaadet, ma võin loota, et sellest raamatust saab paljudele hüppelaud omaenese teadlikus arengus ja oma maailmavaate põhjendamises.

James W. Sire

Marjorie'le, Carolile, Eugene'ile ja Carolile, Richardile ja Kay Dee'le ja Annile - kelle maailmad maailmade kohta moodustavad mulle tuttava ja paisuva universumi

Eessõna teisele väljaandele
1. Maailmade paljusus
2. Jumala hiilgusega täidetud Universum: kristlik teism
3. Kellavärgi universum: deism
4. Lõpliku ruumi vaikus: naturalism
5. Nullpunkt: nihilism
6. Nihilismist kaugemal: eksistentsialism
7. Teekond Itta: Ida panteistlik monism
8. Teistsugune tõelisus: New Age
9. Läbitunnetatud elu
10. Märkused

Eessõna teisele väljaandele

Lugejate pidev huvi raamatu vastu, mille ma kirjutasin rohkem kui 12 aastat tagasi, üllatab ja rõõmustab mind jätkuvalt. Igal aastal on see professorite näpunäidete järgi sattunud paljude üliõpilaste kätte, kes õpivad nii erinevaid distsipliine nagu apologeetikat, ajalugu, inglise kirjandust, sissejuhatust religiooni, sissejuhatust filosoofiasse või isegi teaduse inimlikku mõõdet. Selline huvide spekter osutab eeldusele, millel see raamat põhineb: inimolenditena ei tunne meie jaoks olulised asjad distsipliinidevahelisi piire. Mis on esmane reaalsus? On see Jumal või kosmos? Kes on inimolend? Mis juhtub surres? Kuidas me peaksime siis elama? Need küsimused puutuvad ühtviisi nii kirjandusse kui psühholoogiasse, nii religiooni kui teadusse.
Mingis olulises mõttes pole neile küsimustele vastamise viis viimase aastakümne jooksul sugugi muutunud. Neile küsimustele vastamiseks on ainult piiratud arv viise ja nende vastuste puhul on võimalik isegi väike "areng" või "progress". Siiski on välja arenenud üks vastusekomplekt - s.o üks maailmavaade. Esimeses väljaandes kirjutasin ma, et "me elame läbi… uue maailmavaate sünnivalusid, …ja see pole täielikult välja kujunenud". Nüüd on laps sündinud ja nõuab valju kisaga tähelepanu. Mida ma 1976.aastal kutsusin uueks teadvuseks, on nüüd tuntud kui New Age. 12. aastat tagasi oli selle peamine propageerija Carlos Castaneda, praegu ei kõnelda temast enam nii palju - nüüd on selle väljapaistvam avalik kaitsja Shirley MacLaine. Selliste asjade kulgu arvestades olen ma kaheksanda peatüki ulatuslikult ümber teinud ja pealkirjastanud selle "New Age".
Teine ulatuslik muudatus leidub neljandas peatükis ning on reaktsioon esimese väljaande arvustusele. Ameerika kriitikutest leidsid vähesed midagi olulist puudu olevat. Aga paljud arvustajad väljaspool Ameerika Ühendriike küsisid: "Kus on marksism, üks tänapäeva kõige olulisematest maailmavaadetest?" Õigupoolest olin ma marksismi lühidalt maininud kui naturalismi alamliiki. Need arvustajad aga pidasid marksismi piisavalt tähtsaks, et pälvida iseseisvat käsitlust. Ma arvan, et neil on õigus ja sellele väljaandele olen ma lisanud marksismi kohta eraldi osa. Kuna ma ei pea oma arusaama marksismist selle ülesande jaoks piisavaks, olen ma sügavalt tänulik oma heale sõbrale St. Olaf College'i filosoofiadotsent C. Stephen Evansile, kes oli lahkelt nõus selle osa minu eest kirjutama.
Kolmas vähemolulisem muudatus on lisa ilmaliku humanismi käsitlevale osale. Väga paljud arvustajad ei märganud, et naturalismi kirjeldades kirjeldasin ma samal ajal ka selle maailmavaate põhitõdesid. Selle seose olem ma nüüd selgelt välja toonud.
Lõpuks proovisin ma kogu raamatut veel lihvida - täiendades bibliograafilisi viiteid, parandades keelekohmakusi ja proovides tuua raamatut 1980. lõpu konteksti. Näiteks olen ma nihilismi puudutavale peatükile lisanud viiteid Douglas Adamsi neljaköitelisele kosmosetriloogiale Hitchhiker's Guide to the Galaxy ja võtnud arvesse mõningaid kultuurianalüütilisi käsitlusi, mis on ilmunud pärast 1976. aastat.
Muidugi ei ole ma sisse viinud kõiki lugejate ja kriitikute soovitatud lisandusi ja parandusi. Mõned on näiteks soovitanud, et ma vähendaksin kõikide maailmavaadete puhul elustiili osa - lõppude lõpuks nähtub see, mida me tegelikult mõtleme ja kes me tegelikult oleme, samavõrra meie tegudest kui meie väljaöeldud vaadetest. Ma olen selle etteheitega nõus ja mul on kahju, et mul ei olnud aega ja ruumi, et siinkohal sellest vähemalt lühiülevaadet anda. See ülesanne peab jääma teistele.
Ühes küsimuses jään ma kõigutamatuks - ma olen veendunud, et selleks, et olla intellektuaalselt täiesti teadlikud, peame olema suutelised mitte ainult määrama kindlaks teiste maailmavaateid, vaid olema teadlikud ka enda maailmavaatest - sellest, miks see meie oma on ja miks me nii paljude valikuvõimaluste valgusel arvame, et see on tõene.
Lisaks joonealustes märkustes sisalduvatele tänuavaldustele paljudele tahan ma eriti tänada hr C. Stephen Boardi Harold Shaw' kirjastusest, kes palus mul palju aastaid tagasi esitada suur osa käesolevast materjalist loenguruumis Christian Study Projecti raames, mida toetas InterVarsity Christian Fellowship ja mis korraldati Cedar Campusee Michiganis. Tema ja hr Thomas Trevethan, kes samuti programmi juures töötas, on mulle materjali koostamisel ja minu maailmavaate-alast mõtlemist kritiseerides andnud head nõu pärast selle raamatu esimese trüki ilmumist.
Teised sõbrad, kes on käsikirja lugenud ning aidanud mõningaid konarusi siluda, on dr C. Stephen Evans, dr Os Guinness, dr Charles Hampton ja dr Keith Yandell. Minu siiras tänu kuulub neile ja selle väljaande toimetajale dr James Hooverile. Lõpuks tahan ma tunnistada oma tänuvõlga tagasiside eest, mis ma olen saanud oma seminarides ja loengutes maailmavaadete kritiseerimist talunud üliõpilastelt.
Paraku lasub kogu vastutus selles raamatus sisalduvate puudujääkide ja otseste vigade eest muidugi minul.

November 1987 James W. Sire

1. Maailmade paljusus

Üheksateistkümnenda sajandi lõpul väljendas Stephen Crane kimbatust, mis meil 20. sajandi lõpus universumiga silmitsi seistes tekib.
Inimene ütles universumile:
"Mu härra, ma olen olemas."
"Paraku," vastas universum,
"ei tekita see tõsiasi minus
mingeid tundmusi."1
Kui erinev on see iidse lauliku sõnadest, kes enda ümber ja üles Jumala poole vaadates kirjutas:
Jehoova, meie Issand, kui ülev on su nimi kõiges maailmas!
Sinu aukuulsus ulatub üle taevaste!
Väetite ja imikute suust sa valmistasid kiitva väe oma vastaste pärast, et sundida vait jääma vaenlast ja kättemaksjat!
Kui ma näen su taevast, su sõrmede tööd, kuud ja tähti, mis sa oled rajanud, siis mis on inimene, et sa temale mõtled, ja inimese poeg, et sa tema eest hoolitsed?
Sa tegid ta pisut alamaks Jumalast ja ehtisid teda au ja austusega!
Sa seadsid ta valitsema oma käte töid; kõik sa panid tema jalge alla, pudulojused ja härjad kõik puha, samuti metsloomad, taeva linnud ja mere kalad ja kõik, mis mere radadel liigub!
Jehoova, meie Issand, kui auline on su nimi kõiges maailmas! (Ps 8.)
Neis kahes luuletuses esitatud maailmavaadete vahel on maailmatu erinevus. Tegelikult kujutavad nad alternatiivseid universumeid. Sellest hoolimata äratavad need luuletused ka tänapäeva inimese meeles ja hinges vastukaja. Paljudel, kes hoiavad Stephen Crane'i poole, on lauliku suurejoonelisest ja ülevast kinnitusest Jumala käe kohta kosmoses ja tema armastusest oma rahva vastu rohkem, kui vaid mälestus. Nad igatsevad selle järele, mida nad õigupoolest enam tunnistada ei saa. Tühik, mille jätab elu keskme kadumine, on sarnane kuristikuga väikese lapse südames, kelle isa on surnud. Kuidas küll need, kes on kaotanud usu Jumalasse, soovivad, et miski selle tühiku täidaks!
Paljud lauliku poolehoidjad, kes on täis usku Jumalasse-Loojasse, tunnevad siiski Crane'i luuletusest õhkuvat võlu. Jah, see on täpselt see tunne, mis tekib Jumalat kaotades. Jah, see on täpselt see võõrandumine, üksindus ja lootusetus, mida tunnevad need, kes on kaotanud usu lõputusse isikulisse Universumi Isandasse.
Selle raamatu peateema ongi võitlus, mida me peame, et avastada oma usku, omaenese maailmavaadet ja oma vaateid reaalsusele. Formaalselt kõneldes on selle raamatu eesmärkideks: (1) kirjeldada põhilisi maailmavaateid, mis seisavad selle taga, kuidas me läänemaailmas endist, teistest inimestest, looduslikust maailmast ja Jumalast ehk ülimast reaalsusest mõtleme;
(2) jälgida nende maailmavaadete ajaloolist arengut pärast teistliku maailmavaate kokkuvarisemist, liikudes läbi deismi, naturalismi, nihilismi, eksistentsialismi ja Ida müstika kuni New Age'i uue teadvuseni; ja (3) julgustada meid kõiki mõtlema maailmavaatelistes terminites, s.o olema teadlik mitte ainult omaenda, vaid ka teiste inimeste mõtlemisviisist, et meie pluralistlikus ühiskonnas kõigepealt teisi mõista ja seejärel nendega suhelda.
See on väga suur ülesanne - õigupoolest näib see eluülesandena. Ma loodan, et see saab eluülesandeks paljudele seda raamatut lugevatele inimestele ja nad võtavad siit tulenevaid järeldusi tõsiselt. Siinkirjutatu on ainult sissejuhatus sellele, mis võib saada eluviisiks.
Kui ma seda raamatut kirjutasin, oli mul raske otsustada, mida sisse võtta ja mida välja jätta. Aga et ma pean kogu raamatut teatud mõttes sissejuhatuseks, olen kõigest väest püüdnud esitada materjali võimalikult lühidalt: vaadelda iga maailmavaate tuuma, osutada selle tugevatele ja nõrkadele külgedele ning minna edasi järgmise juurde. Siiski olen ma oma huvidele järele andnud ja toonud ära bibliograafilised ning tekstimärkused, mis loodetavasti juhatavad lugejat kaugemale kui peatükid ise. Need, kes tahavad kohe jõuda asja tuumani, võivad neist julgesti mööda minna. Aga nende jaoks, kes tahavad kogu tee ise läbi käia (olgu neid terve leegion!), on märkused kirjanduse leidmisel ja edasiste küsimuste püstitamisel loodetavasti kasulikud.

Mis on maailmavaade?

Vaatamata Platoni, Aristotelese, Sartre'i, Camus ja Nietzsche nimede mainimisele pole see raamat professionaalne filosoofiline käsitlus. Kuigi me viitame aeg-ajalt mõistetele, mille tegid tuntuks apostel Paulus, Augustinus, Aquinas ja Calvin, ei ole see teoloogiline töö. See on pigem maailmavaadete raamat - mingitpidi põhilisem ja fundamentaalsem kui formaalsed filosoofilised või teoloogilised uurimused. Ehk teisiti öeldes, on see raamat sõnade ja mõistetega maalitud universumitest, mis koos toimides moodustavad enam-vähem koherentsete koordinaadistiku kogu mõtlemise ja tegevuse jaoks.2
Vähesed inimesed on omaks võtnud midagi tervikliku filosoofia sarnast - vähemalt mitte suurte filosoofide koondteoste põhjal. Ma kaldun arvama, et veel vähesemad tunnistavad mingit hoolikalt ülesehitatud teoloogiat. Aga igaühel on maailmavaade. Alati, kui keegi meist millelegi mõtleb - on see siis juhuslik mõte (Kuhu ma oma kella pannud olen?) või põhimõtteline küsimus (Kes ma olen?) -, opereerime mingis sellises raamistikus. Õigupoolest lubab vaid maailmavaate olemasolu, olgu ta siis kuitahes lihtne ja primitiivne, meil üldse mõelda.
Mis on maailmavaade, et ta meie kõigi jaoks nii tähtis on? Mina pole kunagi ühestki isegi kuulnud. Kuidas minul võiks selline olla? Selline võib olla paljude inimeste reaktsioon. Siinkohal tuleb meelde hr Jourdan Moliéré'i romaanis Kodanlasest aadlimees, kes äkki avastas, et on iseenese teadmata nelikümmend aastat proosas kõnelnud. Aga omaenese maailmavaate avastamine on veel väärtuslikum. See on tähtis samm eneseteadvuse, enese tundmise ja enese mõistmise poole.
Niisiis, mis on maailmavaade? Olulisim on siin järgmine: Maailmavaade on maailma ülesehituse kohta meie poolt (kas teadlikult või ebateadlikult, järjekindalt või ebajärjekindlalt) omaks võetud oletuste (eeldused, mis võivad olla osaliselt tõesed või täielikult väärad) hulk.
Esimene asi, mida me kõik enne igasugust mõtlemahakkamist tunnistame, on see, et miski on olemas. Teisisõnu eeldavad kõik maailmavaated pigem seda, et miski on olemas, kui seda, et mitte midagi pole olemas. See eeldus on meist enamiku jaoks nii algne, et suurem osa meist isegi ei tea, et me seda eeldame.3 See on liiga ilmselge, et sellest rääkida. Miski on loomulikult olemas.
Tõepoolest, nii see on. Asi just selles seisabki. Kui me seda ei tunnista, ei jõua me kuhugi. Nagu ka paljude teiste lihtsate "faktide" puhul, mis meil otse nina all seisavad, on sellel väga suur tähtsus. Praegusel juhul on millegi olemasoleva äratundmine teadliku elu ja ka kahe filosoofiaharu - metafüüsika (olemise uurimine) ja epistemoloogia (teadmise uurimine) alguseks.
Paraku avastame kiiresti, et kui me olemegi tunnistanud millegi olemasolu, ei ole me sellega tingimata tunnistanud, mis see miski on. Ja siinkohal hakkavad maailmavaated lahku minema. Mõned inimesed eeldavad (kas siis selle üle järele mõeldes või mitte), et ainsaks põhiliseks olemasolevaks substantsiks on aine. Nende jaoks on kõik lõppude lõpuks üks asi. Teised nõustuvad, et lõpuks on kõik üks asi, kuid selle ühe asjana eeldavad nad Vaimu või Hinge või mõnda muud mittemateriaalset substantsi.
Aga me ei tohi lasta ennast näidetest kõrvale juhtida. Praegu huvitab meid maailmavaate definitsioon. Maailmavaade koosneb teatud hulgast põhilistest oletustest, mis on üksteisega rohkem või vähem kooskõlas, millest ollakse rohkem või vähem teadlikud ning mis on rohkem või vähem tõesed. Üldiselt ei vaidlusta me neid, meie sõbrad ei räägi neist praktiliselt kunagi ja nad meenuvad meile alles siis, kui meid ründab teisest ideoloogilisest universumist pärinev võõramaalane.

Seitse põhiküsimust

Teine viis maailmavaate mõistmiseks on vaadelda seda meie põhiliste, aluslike vastustena järgnevale seitsmele küsimusele.
1. Mis on esmane reaalsus - tõeliselt tõeline? Sellele võiksime vastata: Jumal või jumalad või materiaalne kosmos.
2. Milline on välise reaalsuse, s.o meid ümbritseva maailma loomus? Siin näitavad meie vastused, millistena me maailma näeme - loodu või iseseisvana, kaootilise või korrapärasena, aine või vaimuna, või seda, kas me rõhutame oma subjektiivset, isiklikku suhet maailmasse või maailma meist eraldi seisvat objektiivsust.
3. Kes on inimolend? Sellele võiksime vastata: ülikeeruline masin, magav jumal, kes on Jumala näo järgi tehtud isik; "karvadeta ahv".
4. Mis juhtub inimesega surres? Siin võiksime vastata: isiklik häving või muundumine kõrgemasse olekusse või lahkumine "teispoolsuse" ebamäärasesse eksistentsi.
5. Kuidas on võimalik üldse midagi teada? Standardvastuste seas on siin arusaam, et me oleme tehtud kõiketeadva Jumala näo järgi või et teadvus ja mõistuslikkus arenesid pika evolutsiooniprotsessi käigus enesesäilitustungi mõjul.
6. Kuidas me teame, mis on õige ja mis on väär? Jällegi, võib-olla oleme loodud hea iseloomuga Jumala näo järgi; või määrab õige ja väära vaid inimlik valik; või arenesid need mõisted välja lihtsalt kultuurilise või füüsilise enesesäilitustungi mõjul.
7. Milline on inimajaloo tähendus? Sellele võiksime vastata: Jumala või jumalate eesmärkide realiseerimine, paradiisi loomine maa peal, inimeste ettevalmistamine eluks ühtsuses armastava ja püha Jumalaga või midagi muud.
Erinevate põhiliste maailmavaadete puhul kerkivad sageli üles teised küsimused, näiteks: Kes juhib maailma - Jumal või inimesed või üldse mitte keegi? Kas me oleme inimolenditena ettemääratud või vabad? Kas meie üksi oleme väärtuste määrajad? Kas Jumal on tõeliselt hea? Kas Jumal on isikuline või ebaisikuline? Või kas ta üldse on olemas?
Sellises järjekorras esitatuna segavad need küsimused mõtlemist. Vastused on meile kas ilmsed ning me imestame, miks keegi selliseid asju üldse küsib, või siis imestame, kuidas saab neile üldse mingi kindlusega vastata. Kui meil tekib tunne, et vastused on nende üle mõtisklemiseks liiga ilmsed, siis on meil maailmavaade, aga meil pole aimugi, et paljud teised seda ei jaga. Mis meile tundub ilmsena, võib meie naabrile näida "saatana valena". Kui me seda ei tunnista, oleme igal juhul naiivsed ja kolklikud ja meil on veel palju tänapäeva maailmas elamisest õppida. Teisel juhul, kui me tunneme, et ilma valetamata või intellektuaalset enesetappu sooritamata ei saa vastata ainsalegi neist küsimustest, oleme juba omaks võtnud mingi maailmavaate - skeptitsismi vormi, mis oma äärmuslikul kujul viib nihilismini.
On tõsi, et me ei saa vältida mõnede vastuste eeldamist neile küsimustele. Me võtame omaks emma-kumma seisukoha ja meie keeldumine selgepiirilise maailmavaate omaksvõtust osutub omakorda maailmavaateks või vähemalt filosoofiliseks seisukohaks. Lühidalt, me oleme lõksus. Niikaua, kui me elame, elame kas läbiuuritud või läbiuurimata elu. Selle raamatu eelduseks on, et läbiuuritud elu on parem.
Nii on järgnevad peatükid, milles igaühes uuritakse mingit olulist maailmavaadet, mõeldud selleks, et valgustada võimalusi. Me uurime vastuseid, mida iga maailmavaade annab neile seitsmele põhiküsimusele. See võimaldab meil samadel alustel läheneda igaühele neist, aitab meil näha nende sarnasusi ja erinevusi ning annab võimaluse hinnata neid nii seespidiselt kui ka teiste võistlevate maailmavaadete vaatenurgast.
Minu maailmavaade selgub juba väitluse alguses. Aga et vältida igasugust mõistatamist, ütlen ma praegu välja, et see on järgmise peatüki teema. Sellest hoolimata ei ole see raamat minu maailmavaatest, vaid valikute väljatoomine ja kriitiline analüüs. Selle raamatu peaeesmärk on saavutatud, kui lugejad leiavad, muudavad või täpsustavad selle analüüsi käigus oma maailmavaadet.
On olemas palju sõnalisi või mõistelisi universumeid. Mõned neist on olemas olnud juba ammu, teised moodustuvad just praegu. Milline on teie universum? Millised on universumid meie kõrval?

Järgmine osa - Jumala hiilgusega täidetud Universum: kristlik teism

Veel raamatutest