Gunnar Aarma Oopiumivisioonid Pärnu, 1997 Tarkus nagu ilugi armastab üksildast austajat. Kui su keha on terve, vanadus kaugel, kuni oled oma võimete tipul ja elu on ees - pürgi kõigest jõust täiuslikkuse poole. Mis mõte on hakata kaevu kaevama siis, kui maja on leekides? Kannatus on jõuetu inimese voorus ja tugeva ehe. Taotavus ühendab metalle, siht ühendab loomi ja linde, hirm ja ahnus ühendavad nõmedaid, pilk ühendab ülbeid. Isegi kaugelviibija seisab sinu kõrval, kui ta on sinu südames, isegi su lähedalseisja on kaugel, kui su mõtted on temast eemal.. Kaks voorust toovad inimesele kuulsust: kui ta ei kasuta ebasündsaid sõnu ega ülista vääritust. Sündida tasub vaid siis, kui sind ootab vabadus. Kui orjus on elu, mis on siis surm. Võida kõigepealt iseennast, seejärel alles vaenlast. Kuidas saab teisi valitseda see, kes ei valitse iseennast? Las hubiseb lambitaht, leegitseb lõke, säravad päike, tähed ja kuu - armastuseta oleks see maailm pimedusse maetud. Iseenesest kasvab õliplekk vees, võõras saladus keelepeksja suus, vähene anne väärika ja teadmised targa käes - säärane on asjade olemus. Eelnevad katked pärinevad upanishaadidest