|
HENRY G. BIELER - TOIT
ON TEIE PARIM RAVIM
2. INIMESE ORGANISM ON ISETOIMIV PARANDUSTÖÖKODA
Meditsiini mõte on ära hoida haigusi
ja pikendada elu;
meditsiini ideaaliks on välistada vajadust arsti järgi.
W. J. Mayo
Pärast I maailmasõda olin tööga väga
koormatud ja mu tervis hakkas streikima, ning seetõttu
hakkasin tundma huvi oma haiguse põhjuse vastu. Olin väga
koormatud oma tööga, lõpuks aga pidin võtma
aega, et tegelda ka endaga. Arstid ei ole head patsiendid, kuna
teavad liiga palju ja neile ei mahu pähe mõte iseenda
haigusest. Inimene hoiab ebameeldivustest instinktiivselt eemale.
Platon ütleb, et arst ei saa ravida haigust seni, kuni tal
endal pole seda olnud. Ma ei nõustu selle arvamusega täielikult,
kuid ometi võin öelda, et ühe oma väärtuslikematest
õppetundidest sain just sellest õnnetust perioodist
- nimelt et arst õpib väga palju iseenda kui haige
kogemustest.
Mul oli astma ja mu neerud olid haiged; ka olin ma tugevasti
ülekaaluline. Proovisin kõike, mida ortodokssel meditsiinil
pakkuda oli, kuid minu kohkumuseks see ei aidanud.
Õnneks kohtasin kolleegi, kes oli hästi kodus keemilises
patoloogias. Pärast viieminutilist vestlust temaga teadsin
teed, mida mööda tuli mul edasi minna. Ma polnud kunagi
mõelnud, et vale toitumist ei saa ravida rohtude sissetoppimisega.
Peagi mõistsin, et mul tuleb loobuda nii oma valedest
toitumisharjumustest kui ka ravimitest, mida tarvitasin. Selle
tulemusena kadus minu jõuetus ega ilmnenud enam kunagi.
Minu kaal langes endiselt 115 kilolt 74 kiloni, et seejärel
tõusta 84 kiloni. Sellisel tasemel mu kaal jäigi
püsima. Oma kasvu ja luustruktuuri kohta pean seda normaalseks.
Minult on küsitud, missugune oli siis see imedieet, mis
taastas mu tervise. Selle reziimi kirjeldamisest pole mingit
kasu, kuna iga inimene on nagu saar, mis pole sarnane ühegi
teisega. Igaüks vajab individuaalset, oma vajadustele sobivat
programmi. Seetõttu annavad posti teel pandud diagnoos
ja sel puhul soovitatud ravi enamasti halva tulemuse. Ma ei oska
teid õpetada, mida täpselt teie sööma peate.
Kuid ma kavatsen teile anda üldised dieedireeglid võitluseks
haigustega või haiguste ärahoidmiseks. Õige
toitumise reeglid pole tervise küsimustega mängijate
jaoks, vaid eluviis.
Minu huvi dieedi kui terapeutilise vahendi vastu ei jaganud mitte
just paljud arstid. Oli I maailmasõja järgne aeg
ja ainult üksikud meedikud uskusid, et ülestimuleerivad
toidud ja ravimid, suhkru ja tärklise liigtarvitamine, maitseained,
alkohol ja tubakas võiksid etendada mingit osa haiguste
tekkes. Tavaline arst, olles tegevuses retseptide väljakirjutamisega,
on unustanud, mida ütles P.M. Latham juba 19. sajandi algul:
"Me teame, et haigus, mis on tingitud puudulikust toitumisest,
on kiiresti ja efektiivselt ravitav parandava dieediga".
See kehtib ka tänapäeval, kuigi teadus on teinud tohutuid
edusamme.
Uuendasin oma tutvust dr. Latham'i ja teiste samalaadsete õpetustega
ning haiguse ravimisel pöörasin oma tähelepanu
endokrinoloogilisele keemiale, toidukeemiale ja kogu ainevahetuse
keemiale. Sain aru, et ebaõige toit ja ravimid on piits
haigele inimesele. Ka nüüd, pärast 50-aastast
praksist, tunnen end õpilasena, kuna meditsiinialane pilt
pidevalt muutub.
Enne kui alustasin oma uuringuid toitumisest ja endokriinsüsteemi
keemiast olid mu toitumisharjumused kohutavad. Näiteks,
oodates lõunat, oli mul harjumuseks raputada veidi soola
peopesale ja limpsida seda, kuni toit toodi. Raputasin igale
toidule soola automaatselt. Sool tegi mulle hea enesetunde ja
kasutasin seda kui stimulaatorit, nagu teised inimesed kohvi,
tubakat või alkoholi, mida mina ei tarvitanud. Armastasin
kõiki tärklist sisaldavaid produkte, magustoite ja
tarbisin ohtralt piima igal toidukorral.
Ma polnud teadlik, et sellised toitumisharjumused on kahjulikud.
Sõin seda, mis mulle maitses. Hällist hauani on toit
ikka meie huviobjekt.
Toitumisharjumused, olgu nad head või halvad, istuvad
visalt meie sees. Teadvustasin seda, kui lugesin miss E.Jones'i
kirjutist: "Armastan ikka veel oakaunu, mida on keedetud
3 tundi. Kasvasin üles koos nendega, niimoodi keedetuna,
keeduvett välja valamata. Kuid ma ei soovita seda ideaalse
oakaunade keetmise moodusena haiglas". Miss Jones teab,
mis juhtub vitamiinide ja fermentidega nende 3-tunnise keetmise
vältel, kuid ta ei soovi muuta oma elupikkusi harjumusi.
Mina olin valmis tegema muudatusi oma toitumises. Oma uue dieedi
tulemusena hakkasin kaalus maha võtma ja mu kolleegid
sosistasid isekeskis: "Bieler on läinud ogaraks, ta
näljutab end surnuks". Ja umbes aasta hiljem raputasid
nad päid, sest olin toidukeemia ja näärmete keemiaga
saavutanud hea tulemuse.
Kolleegid pidasid mind reeturiks kui loobusin ravimite kirjutamisest
oma patsientidele. Tegelikult ei saa kroonilisi haigusi ravida
ainult ravimitega. Umbes 80% haigustest kulgevad iga üksiku
patsiendi puhul individuaalselt. Mulle tundub, et enamus
ravimeid on mittevajalikud.
Pöördudes tagasi ülikooliaastate juurde pean mainima,
et õppisime liiga vähe dieedi kasutamisest. Sajandi
alguses moodustas see vaid väikse osa õppeprogrammis.
Hippokrates on öelnud, et arst võib jätta ravimipurgi
avamata kui ta saab ravida haiget dieediga.
Nii on ka arusaadav, et kui te küsite tänapäeva
arstilt dieeti oma haiguse vastu, siis ta suhtub teisse skeptiliselt.
Kui vihjate, et toit võib osutuda oluliseks artriidi puhul,
siis ta tõstab tõrjuvalt oma käe. Siiski näitab
mu kartoteek, et 95% mu patsientidest, kes olid invaliidistunud
artriidi tõttu, vabanesid oma valudest või jäi
neil vaid nõrk valu ja liigeste kangus. Üldiselt
on see pikk ravi, kuid valu hakkab taanduma juba mõned
nädalad pärast ravi alustamist. Üks juhtum mu
kartoteegist: 55-aastane naine oli sügavas depressioonis.
Esimesel visiidil kaebas ta südame pekslemist ja unetust.
Vererõhk oli 160/100, magu oli väga happeline, põlved
ja hüppeliigesed olid turses, palavikulised ja valulikud.
Ta kaebas veel jäikust ja valu vasakus käes, õlas
ja puusas. "Ma suundun otsejoones ratastooli," pihtis
ta.
Tal oli harjumuseks juua palju kohvi, suitsetada, süüa
palju liha, konserveeritud puuvilju ja muid magustoite ning vähendada
valusid aspiriiniga. Sellisest toidust oli tingitud ka tema ülekaalulisus.
"Ma annaksin teile terve aasta oma elust, kui te võiksite
mu terveks teha", ütles ta dramaatiliselt.
"Tõenäoliselt võtab see rohkem aega,"
hoiatasin teda, "Teie liigesed ei kaota jäikust ühe
päevaga, teie organismi küllastus toksiliste ainetega
on kestnud aastaid. Lisaks sellele olete oma sümptomeid
leevendanud ravimitega ja ebaõige toiduga." Veensin
teda loobuma kõigist ravimitest, suitsetamisest ja lihast,
ehkki mõningate haiguste puhul luban süüa liha
ja juua lahjat teed või kohvi. Ainsa ravimina sai ta kaltsiumikapsleid
ning tema toit oli järgmine: hommikul peale ärkamist
1 pulk pärmi lahustatuna soojas vees; hommikueineks juurviljasupp
oakaunadest ja zucchini'st (üks kõrvitsaline); keskhommikul
120 grammi rõõska piima; keskpäeval: keedetud
seller, veel juurviljasuppi, üks lõik leiba, lehtsalatit
ilma kastmeta; õhtupoolikul puuvilja või lahjendatud
puuviljamahla; õhtul üks pakk külmutatud või
300 grammi värskeid rohelisi ube kergelt keedetuna, kaasa
arvatud keeduvedelik ja 1 salatipea; enne magamaminekut teine
pulk pärmi sooja veega.
Kolm aastat hiljem oli tema kaal normaalseks muutunud, vererõhk
120/100, depressioon oli kadunud, ta magas hästi ja oli
võimeline jõuliselt töötama. Ta oli õnnelik,
et oli artriidist vabanenud, puudusid tursed ja valud. Dieet,
millega oli nii raske harjuda, oli muutunud harjumuseks ja kui
ta vahetevahel sõi magusat või liha, siis ei olnud
ta sellest enam nii vaimustatud nagu vanasti.
On tõsi, et enamus arste peab sellist haiguslugu fantastiliseks
ja veelgi vähem usutakse, et dieet aitab ka vähktõve
puhul. Aga näiteks dr. F.Hoffmann on kirjutanud raamatu
vähi ja dieedi seostest. Tundub ketserlik seostada vähki
ja dieeti ühes lauses, või dieeti ja ükskõik
millist haigust, mida arst peab ravitavaks vaid kemikaalidega.
Oleme niivõrd tegevuses ravivate kemikaalide sünteesiga.
Oleme tegevuses ravivate kemikaalide sünteesiga ja oleme
unustanud, et samad kemikaalid on olnud meie toidus juba aastatuhandeid.
Oma patsientide haiguslugudest olen märganud tihedat seost
toidu ja haiguse vahel. Meenub üks esimesi kasvaja juhuseid,
mida ravisin dieediga palju aastaid tagasi. See oli üks
farmeri naine ja tema rangluu peal oli fibroidne kasvaja, kalkunimuna
suurune ja kaetud operatsioonijärgse armiga. "Kirurg
ei suutnud seda välja lõigata", selgitas ta,
"kuna see oli nii sügavalt peidetud närvide ja
veresoonte vahele. Olen kuulnud, et te kasutate dieeti raviks
ja ma lugesin ajakirjast, et kasvajaid olevat võimalik
ravida dieediga. Kas te võite mind aidata?"
Tema uriini uurimisel leidsin väävlit sisaldavate valkude
ülekülluse. Kuna neil oli kalkunifarm ja neil ei õnnestunud
liha realiseerida, siis olid nad mitmete kuude vältel söönud
vaid kalkuniliha. Ehkki ma ei teadnud, millist ravi täpselt
rakendada, oletasin, et neil tuleb toidust välja jätta
kõik väävlit sisaldavad ained ja tõsta
aluselist poolt juur- ja puuviljade tarbimisega. Tuli ära
jätta ka väävlirikkad kapsasordid ja teised väävlirikkad
juurviljad, samuti looma- ja kalavalgud, mis on samuti väävlirikkad.
Kui patsient oli olnud 6 kuud väävlivabal toidul, oli
kasvaja poole võrra kahanenud. Ja aasta pärast oli
ta kadunud. Patsient pidas veel kaks aastat loomsest valgust
vaba dieeti ja siis hakkas tasapisi tarbima looma- ja lambaliha
ning piima.
Filmistaarile, kellel oli greibisuurune fibroidne kasvaja, kirjutasin
lihtsa dieedi, mis sisaldas keedetud tangu hommikul, lehtsalatit
lõunaks ja tärklisevaest juurvilja õhtuks.
Loomsed valgud jäid täielikult välja. Mõni
aeg hiljem ta saatis mulle salvestuse magnetlindil:
"Samal ajal kui alustasin dieediga, algas mu elu üks
raskemaid perioode. Olin alustanud uut programmi televisioonis
ja tegin pikki tööpäevi. Nii möödus
kuus kuud. Siis läksin Californiasse filmivõtetele.
Olin endiselt aedoa- ja zucchini-dieedil. Sageli keetsin neid
aedvilju väikesel priimusel vannitoas. Kuna töögraafik
oli väga tihe, siis hoidsin taskus leivatükki või
banaani. Filmimine kestis 12 nädalat. Siis läksin ringreisile.
Külastasime 33 linna. Kurnasin ära oma teenijanna ja
sekretäri, kes enese turgutamiseks pidi alkoholi tarvitama.
Nii töötasin üle aasta ilma ühegi vaba nädalavahetuseta.
Sellest oli möödunud 1,5 aastat, kui ma ühel hommikul
voodis lebades silitasin käega üle kõhu ja avastasin,
et kõva tükk oli kadunud. Tundsin end hästi
ja läksin külastama arsti, kes mind varem oli uurinud.
Kui ta mind läbi vaatas, siis oli ta väga üllatunud,
sest mu kaardile oli märgitud kasvaja. Rääkisin
talle, et olin valguvabal dieedil."
Kõik oleneb patsiendist, kas tal on vastupidavust jääda
rangele ja pikaajalisele dieedile, või puudub tal selleks
motivatsioon. Mõni patsient ei saa (või arvab,
et ei saa) korraldada oma elu vastavalt ravidieedile, mida nimetan
Bieleri puljongiks ja mis koosneb kergelt keedetud oakaunadest,
sellerist, zucchinist ja petersellist. Juba üksainus
tervislik toidukord aitab mürkainetest küllastunud
organismi.
Patsient tuleb arsti juurde mitte hirmust surma ees, vaid vabanemaks
valust ja jõuetusest. Kuid kui patsient ei soovi koostööd,
siis on arst võimetu ravima. Kuid isegi koostööaltitel
patsientidel tuleb läbida kriis, "füsioloogiline
majapuhastus". Organism ei saanud puhastuda, kui ta tarbis
toite, mis kutsusid esile tokseemia tema organismi kudedes ja
vedelikes ja nüüd peab ta kõigepealt välja
viskama selle kuhjunud mürgikoorma. Seda võib teha
veedieedil või lahjendatud puu- või juurviljamahlaga
ja sel ajal esineb väiksemat või suuremat peavalu,
iiveldust, peapööritust, kollasust jne. Ebameeldivate
sümptoomide aeg sõltub organismi seisundist, need
kannatused meenutavad narkomaanide kannatusi narkootikumide ärajätmisel.
Heaolu tuleb koos paranemisprotsessiga.
Arvan, et haigel peab olema mingi ülesanne eluks, midagi
tähtsat, mida ta loodab korda saata. See on üks motiiv
raviks. Rõhutan tõsiasja - haige peab ravima end
ise. Mina saan vaid aidata tal kohanduda uue toitumisreziimiga.
Kuid ravi tuleb seestpoolt ja ravijaks on loodus. Inimene, kes
on huvitatud heast tervisest, on aldis sellisele koostööle.
Keskpärasel inimesel võib puududa eluülesanne
ja siis ei võta ta oma ravimist tõsiselt.
Usun, et õige toitumine mitte ainult ei ravi, vaid ka
hoiab ära haigused. Minu juurde on tulnud need patsiendid,
kes on arvanud, et dieedi järgimine võiks leevendada
nende hädasid. Tulid need, kes ise tahtsid järgida
dieeti, ise soovisid leida õige toitumisega paremat
tervist. Loomulikult lihtsustas niisugune suhtumine ravi.
Tavaliselt sõdib inimene igasuguste toidupiirangute vastu.
Ta pole teadlik, et peaaegu kõik halvad toitumisharjumused
sarnanevad narkomaaniaga. Organism teab, milline toit toob heaolutunde
umbes pooleks tunniks ja milline momentaalselt maskeerib depressiooni
ja väsimust. Mõned inimesed tarvitavad liiga palju
soola, teised söövad suurel hulgal liha, kolmandad
tarbivad kohvi või magustoitu. Stimulaatorist loobumisel
tekib nõrkus, peavalu, depressioon jne, kuna sel ajal
toimub mürkainete väljaviimine organismist.
See on põhjus, miks paljud inimesed arvavad, et dieet
mõjub neile halvasti. Nad tulevad arsti juurde, et saada
silmapilkset paranemist, kuid tunnevad ravi mõjul end
hoopis halvemini ja pöörduvad tagasi oma stimuleerivate
harjumuste juurde. Sellise traagilise otsustamatusega pole ma
võimeline võitlema. Kõnelen sellest hilisemates
peatükkides.
Loodan, et lugeja, kellel on udune ettekujutus oma organismi
tööst, saab järgneva kommentaari abil mõnevõrra
selgema pildi. Materjal pärineb ajakirjast "Life",
7. dets. 1962.
"Organism töötab toidul ja hapnikul niisamuti
nagu auto sõidab bensiinil ja hapnikul. Kuid õigupoolest
siin ka võrdlus lõpeb. Autot kasutatakse sõitmiseks,
ja teda tuleb toita täpselt sellega mida ta vajab, ja just
siis, kui ta seda vajab. Organismi küttesüsteem on
tema valdaja veidrate maitsete ja ihade objekt. Organism võtab
vastu hõrgutisi ka siis, kui ta on juba täis ja võib
töötada, kui ta on tühi. Ja ta peab taluma üllatavalt
suuri annuseid dzinni, suitsu, põletavat punast pipart
jne."
Kohandunud seedesüsteem võib taluda kummalisi aineid,
kuid mitte igavesti. Varem või hiljem, sõltudes
olukorrast ja pärilikest faktoritest, ta haigestub. Kui
meie kütusepump ehk süda on vigastatud, võib
järgneda südamehaigus. Kui seedekanal on liiga pikka
aega ülekoormatud toidujääkidega, siis muutuvad
koronaarveresooned kõvaks ja võib järgneda
südameatakk. Kui õhk, mida te hingate, on mürgitatud,
siis tekivad hingamisorganite haigused. Üleliia klooritatud
või fluoreeritud joogivesi tekitab teie organismis ärritusseisundi.
Kui teie hambad on hooldamata, siis te ei saa korralikult mäluda
ja võib tekkida alatoitlus.
Õige toitu on ju kättesaadav, kuid inimesed valivad
selle harva. "Hommikused koogikesed, sõõrikud,
kohvi ja sai ei ehita üles vastupidavat rahvust", möönis
dr. M.H. Fischer ja mitmed teised arstid on need sõnad
heaks kiitnud.
Inimkonna ajaloo kestel on üks inimese kõige väärtuslikumaid
omadusi olnud organismi iseparandamise võime. Ja sama
kehtib loomade kohta. Nende ehitus põhineb ellujäämisinstinktil.
Kas haige koer ei lähe näkitsema rohtu murult? Kas
haavatud kass parandab lakkumisega oma haavu? Kas täitanud
lind supleb liivas? Primitiivne instinkt, vis medicatrix naturae,
on ravimiskunsti aluseks, see on nii vana kui elu ise, sama kasulik
esimesele ainuraksele eluvormile, mis ujus meres miljard aastat
tagasi, nagu ta on kasulik meile, selle esimese lihtsa elusorganismi
poegadele ja tütardele tänapäeval. Miks siis oleme
selle ära unustanud?
3. HAIGUSEL ON MITU NÄGU
Me oleme maailma jõukaim maa ja seejuures kõige
vähem terve. Oleme lodevad, ülekaalulised ja meil on
palju hambakaariest fluoreerimisest hoolimata.
Vaevleme unepuuduse all ja pole võimelised tegutsema,
kui oleme ärkvel. Meil on neuroosid ja kõrge vererõhk,
meie südamed ega pead ei ole nii vastupidavad nagu võiksid.
Südame-veresoonte haigused elu parimail aastail on võtnud
epideemilised mõõtmed. Kannatame tsivilisatsioonihaiguste
suurenemise all. |
|
Dr. H. Ratner |
Millised on tsivilisatsioonihaigused? Mida tegelikult tähendab
haigus? Kust ta tuleb? Miks ta tabab inimorganismi? Millal täiesti
terve inimene jääb haigeks? Pean esitama need küsimusi,
et püüda aru saada dieedi tähtsusest. Tavaliselt
ei oska inimesed neile küsimustele vastata.
Inimene mäletab rekordeid, autasusid, luuleridu, tsitaate
jms., aga ta on võhik selles, kuidas töötab
tema organism ja millest tekivad valud ning haigused. Inimesed
tunnevad meresõidu saladusi paremini kui oma maksa asukohta.
Tavaliselt hakkab inimene enda vastu alles siis huvi tundma,
kui ta haigeks jääb. Ta saab pinnu sõrme ja
unustab selle, aga kui pinnu ümber tekib põletik,
siis viriseb ta pahuralt, et see juhtus just nüüd,
kui on nii palju tegemisi. Inimene ei mõtle sellele et
organismis on pidev bioloogiline sõda olemasolu eest ja
paise või mädanik on organismi kaitse, millega luuakse
tihe barrikaad, et takistada mikroobi või mürgi edasist
levimist organismis. Valu ja paistetus on märk, et vigastatud
osa vajab puhkust, et organismi "mehaanikud" saaksid
tööle asuda.
Et aru saada haigusest, selleks peame aru saama elavast rakust.
Igaüks meist koosneb enam kui triljonist rakust ja igaüks
neist on komplitseeritud mehhanism. Inimteadmised jäävad
napiks, et mõista, kuidas tegutsevad rakud nii füsioloogilistes
kui ka patoloogilistes tingimustes. Kuid me teame, et on kaht
liiki haigusi: nakkuslikud, põhjustatud organismi
sattunud viirustest ja mikroobidest; ning degeneratiivsed,
põhjustatud toksiliste ainete poolt, mis on tekkinud kas
organismis endas või sisalduvad toidus ja õhus.
Mõlema haigusliigi vastu võitleb organism kogu
jõust, püüdes neutraliseerida kollet või
vabaneda ebasoodsatest mõjuritest.
Tänu organismi hämmastavale eneseregulatsiooni võimele
toimub sageli paranemine, hoolimata ravi puudumisest või
valest ravist. 17. sajandil oli teadusliku meditsiini koidik,
kuigi põhiliste ravimeetoditena iga haiguse puhul kasutati
aadrilaskmist, klistiiri ja muud sarnast. Samal ajal jätkasid
oma laastavat tegevust mitmesugused epideemiad. Alles 19. sajandi
teisel poolel avastasid Louis Pasteur ja tema järelkäijad
mikroobid kui haiguste tekitajad, mille tulemusena meditsiin
hakkas võitu saama ühest haiguste liigist.
Juba enne Pasteuri formuleeris Virchow põhimõtte,
mille kohaselt haigus on inimorganismi elanike - rakkude - sõda
väljastpoolt sissetungijatega. Teised teadlased, näiteks
dr Selye käsitlevad haigust kui organismi kohanemist agressiooniga.
Haigus võib olla üleskutse looduse poolt, et organism
vajab tervenemiseks puhkust. Näiteks valu pole ju muud kui
hoiatus, et midagi on korrast ära. See väide võib
tunduda kummalisena, kui mõtleme haigete vaevadele. Kuid
näiteks luumurru puhul sunnib valu teid hoidma vigastatud
kätt kogu aeg ühes asendis, et saaks toimuda tervenemine.
Samuti toimub vaidlus tervise mõiste üle. Tihti kalduvad
ameeriklased käsitlema tervist kui kaupa, mida ostame apteegist
kapslites. Teiselt poolt pole minu arvates tervis ka midagi niisugust,
mis on inimesele annetatud heatahtliku looduse poolt. Tervis
tähendab pidevat loodusseaduste järgimist. Igaüks,
kes seda endale võimaldab, võib olla terve. Arstid
teavad väga hästi, mida tähendab vanaaegne väljend
"tervisest õhetav".
|