HENRY G. BIELER - TOIT ON TEIE PARIM RAVIM


2. INIMESE ORGANISM ON ISETOIMIV PARANDUSTÖÖKODA

Meditsiini mõte on ära hoida haigusi ja pikendada elu;
meditsiini ideaaliks on välistada vajadust arsti järgi.
W. J. Mayo

Pärast I maailmasõda olin tööga väga koormatud ja mu tervis hakkas streikima, ning seetõttu hakkasin tundma huvi oma haiguse põhjuse vastu. Olin väga koormatud oma tööga, lõpuks aga pidin võtma aega, et tegelda ka endaga. Arstid ei ole head patsiendid, kuna teavad liiga palju ja neile ei mahu pähe mõte iseenda haigusest. Inimene hoiab ebameeldivustest instinktiivselt eemale.
Platon ütleb, et arst ei saa ravida haigust seni, kuni tal endal pole seda olnud. Ma ei nõustu selle arvamusega täielikult, kuid ometi võin öelda, et ühe oma väärtuslikematest õppetundidest sain just sellest õnnetust perioodist - nimelt et arst õpib väga palju iseenda kui haige kogemustest.
Mul oli astma ja mu neerud olid haiged; ka olin ma tugevasti ülekaaluline. Proovisin kõike, mida ortodokssel meditsiinil pakkuda oli, kuid minu kohkumuseks see ei aidanud.
Õnneks kohtasin kolleegi, kes oli hästi kodus keemilises patoloogias. Pärast viieminutilist vestlust temaga teadsin teed, mida mööda tuli mul edasi minna. Ma polnud kunagi mõelnud, et vale toitumist ei saa ravida rohtude sissetoppimisega. Peagi mõistsin, et mul tuleb loobuda nii oma valedest toitumisharjumustest kui ka ravimitest, mida tarvitasin. Selle tulemusena kadus minu jõuetus ega ilmnenud enam kunagi. Minu kaal langes endiselt 115 kilolt 74 kiloni, et seejärel tõusta 84 kiloni. Sellisel tasemel mu kaal jäigi püsima. Oma kasvu ja luustruktuuri kohta pean seda normaalseks.
Minult on küsitud, missugune oli siis see imedieet, mis taastas mu tervise. Selle reziimi kirjeldamisest pole mingit kasu, kuna iga inimene on nagu saar, mis pole sarnane ühegi teisega. Igaüks vajab individuaalset, oma vajadustele sobivat programmi. Seetõttu annavad posti teel pandud diagnoos ja sel puhul soovitatud ravi enamasti halva tulemuse. Ma ei oska teid õpetada, mida täpselt teie sööma peate. Kuid ma kavatsen teile anda üldised dieedireeglid võitluseks haigustega või haiguste ärahoidmiseks. Õige toitumise reeglid pole tervise küsimustega mängijate jaoks, vaid eluviis.
Minu huvi dieedi kui terapeutilise vahendi vastu ei jaganud mitte just paljud arstid. Oli I maailmasõja järgne aeg ja ainult üksikud meedikud uskusid, et ülestimuleerivad toidud ja ravimid, suhkru ja tärklise liigtarvitamine, maitseained, alkohol ja tubakas võiksid etendada mingit osa haiguste tekkes. Tavaline arst, olles tegevuses retseptide väljakirjutamisega, on unustanud, mida ütles P.M. Latham juba 19. sajandi algul: "Me teame, et haigus, mis on tingitud puudulikust toitumisest, on kiiresti ja efektiivselt ravitav parandava dieediga". See kehtib ka tänapäeval, kuigi teadus on teinud tohutuid edusamme.
Uuendasin oma tutvust dr. Latham'i ja teiste samalaadsete õpetustega ning haiguse ravimisel pöörasin oma tähelepanu endokrinoloogilisele keemiale, toidukeemiale ja kogu ainevahetuse keemiale. Sain aru, et ebaõige toit ja ravimid on piits haigele inimesele. Ka nüüd, pärast 50-aastast praksist, tunnen end õpilasena, kuna meditsiinialane pilt pidevalt muutub.
Enne kui alustasin oma uuringuid toitumisest ja endokriinsüsteemi keemiast olid mu toitumisharjumused kohutavad. Näiteks, oodates lõunat, oli mul harjumuseks raputada veidi soola peopesale ja limpsida seda, kuni toit toodi. Raputasin igale toidule soola automaatselt. Sool tegi mulle hea enesetunde ja kasutasin seda kui stimulaatorit, nagu teised inimesed kohvi, tubakat või alkoholi, mida mina ei tarvitanud. Armastasin kõiki tärklist sisaldavaid produkte, magustoite ja tarbisin ohtralt piima igal toidukorral.
Ma polnud teadlik, et sellised toitumisharjumused on kahjulikud. Sõin seda, mis mulle maitses. Hällist hauani on toit ikka meie huviobjekt.
Toitumisharjumused, olgu nad head või halvad, istuvad visalt meie sees. Teadvustasin seda, kui lugesin miss E.Jones'i kirjutist: "Armastan ikka veel oakaunu, mida on keedetud 3 tundi. Kasvasin üles koos nendega, niimoodi keedetuna, keeduvett välja valamata. Kuid ma ei soovita seda ideaalse oakaunade keetmise moodusena haiglas". Miss Jones teab, mis juhtub vitamiinide ja fermentidega nende 3-tunnise keetmise vältel, kuid ta ei soovi muuta oma elupikkusi harjumusi.
Mina olin valmis tegema muudatusi oma toitumises. Oma uue dieedi tulemusena hakkasin kaalus maha võtma ja mu kolleegid sosistasid isekeskis: "Bieler on läinud ogaraks, ta näljutab end surnuks". Ja umbes aasta hiljem raputasid nad päid, sest olin toidukeemia ja näärmete keemiaga saavutanud hea tulemuse.
Kolleegid pidasid mind reeturiks kui loobusin ravimite kirjutamisest oma patsientidele. Tegelikult ei saa kroonilisi haigusi ravida ainult ravimitega. Umbes 80% haigustest kulgevad iga üksiku patsiendi puhul individuaalselt. Mulle tundub, et enamus ravimeid on mittevajalikud.
Pöördudes tagasi ülikooliaastate juurde pean mainima, et õppisime liiga vähe dieedi kasutamisest. Sajandi alguses moodustas see vaid väikse osa õppeprogrammis. Hippokrates on öelnud, et arst võib jätta ravimipurgi avamata kui ta saab ravida haiget dieediga.
Nii on ka arusaadav, et kui te küsite tänapäeva arstilt dieeti oma haiguse vastu, siis ta suhtub teisse skeptiliselt. Kui vihjate, et toit võib osutuda oluliseks artriidi puhul, siis ta tõstab tõrjuvalt oma käe. Siiski näitab mu kartoteek, et 95% mu patsientidest, kes olid invaliidistunud artriidi tõttu, vabanesid oma valudest või jäi neil vaid nõrk valu ja liigeste kangus. Üldiselt on see pikk ravi, kuid valu hakkab taanduma juba mõned nädalad pärast ravi alustamist. Üks juhtum mu kartoteegist: 55-aastane naine oli sügavas depressioonis. Esimesel visiidil kaebas ta südame pekslemist ja unetust. Vererõhk oli 160/100, magu oli väga happeline, põlved ja hüppeliigesed olid turses, palavikulised ja valulikud. Ta kaebas veel jäikust ja valu vasakus käes, õlas ja puusas. "Ma suundun otsejoones ratastooli," pihtis ta.
Tal oli harjumuseks juua palju kohvi, suitsetada, süüa palju liha, konserveeritud puuvilju ja muid magustoite ning vähendada valusid aspiriiniga. Sellisest toidust oli tingitud ka tema ülekaalulisus. "Ma annaksin teile terve aasta oma elust, kui te võiksite mu terveks teha", ütles ta dramaatiliselt.
"Tõenäoliselt võtab see rohkem aega," hoiatasin teda, "Teie liigesed ei kaota jäikust ühe päevaga, teie organismi küllastus toksiliste ainetega on kestnud aastaid. Lisaks sellele olete oma sümptomeid leevendanud ravimitega ja ebaõige toiduga." Veensin teda loobuma kõigist ravimitest, suitsetamisest ja lihast, ehkki mõningate haiguste puhul luban süüa liha ja juua lahjat teed või kohvi. Ainsa ravimina sai ta kaltsiumikapsleid ning tema toit oli järgmine: hommikul peale ärkamist 1 pulk pärmi lahustatuna soojas vees; hommikueineks juurviljasupp oakaunadest ja zucchini'st (üks kõrvitsaline); keskhommikul 120 grammi rõõska piima; keskpäeval: keedetud seller, veel juurviljasuppi, üks lõik leiba, lehtsalatit ilma kastmeta; õhtupoolikul puuvilja või lahjendatud puuviljamahla; õhtul üks pakk külmutatud või 300 grammi värskeid rohelisi ube kergelt keedetuna, kaasa arvatud keeduvedelik ja 1 salatipea; enne magamaminekut teine pulk pärmi sooja veega.
Kolm aastat hiljem oli tema kaal normaalseks muutunud, vererõhk 120/100, depressioon oli kadunud, ta magas hästi ja oli võimeline jõuliselt töötama. Ta oli õnnelik, et oli artriidist vabanenud, puudusid tursed ja valud. Dieet, millega oli nii raske harjuda, oli muutunud harjumuseks ja kui ta vahetevahel sõi magusat või liha, siis ei olnud ta sellest enam nii vaimustatud nagu vanasti.
On tõsi, et enamus arste peab sellist haiguslugu fantastiliseks ja veelgi vähem usutakse, et dieet aitab ka vähktõve puhul. Aga näiteks dr. F.Hoffmann on kirjutanud raamatu vähi ja dieedi seostest. Tundub ketserlik seostada vähki ja dieeti ühes lauses, või dieeti ja ükskõik millist haigust, mida arst peab ravitavaks vaid kemikaalidega. Oleme niivõrd tegevuses ravivate kemikaalide sünteesiga. Oleme tegevuses ravivate kemikaalide sünteesiga ja oleme unustanud, et samad kemikaalid on olnud meie toidus juba aastatuhandeid.
Oma patsientide haiguslugudest olen märganud tihedat seost toidu ja haiguse vahel. Meenub üks esimesi kasvaja juhuseid, mida ravisin dieediga palju aastaid tagasi. See oli üks farmeri naine ja tema rangluu peal oli fibroidne kasvaja, kalkunimuna suurune ja kaetud operatsioonijärgse armiga. "Kirurg ei suutnud seda välja lõigata", selgitas ta, "kuna see oli nii sügavalt peidetud närvide ja veresoonte vahele. Olen kuulnud, et te kasutate dieeti raviks ja ma lugesin ajakirjast, et kasvajaid olevat võimalik ravida dieediga. Kas te võite mind aidata?"
Tema uriini uurimisel leidsin väävlit sisaldavate valkude ülekülluse. Kuna neil oli kalkunifarm ja neil ei õnnestunud liha realiseerida, siis olid nad mitmete kuude vältel söönud vaid kalkuniliha. Ehkki ma ei teadnud, millist ravi täpselt rakendada, oletasin, et neil tuleb toidust välja jätta kõik väävlit sisaldavad ained ja tõsta aluselist poolt juur- ja puuviljade tarbimisega. Tuli ära jätta ka väävlirikkad kapsasordid ja teised väävlirikkad juurviljad, samuti looma- ja kalavalgud, mis on samuti väävlirikkad.
Kui patsient oli olnud 6 kuud väävlivabal toidul, oli kasvaja poole võrra kahanenud. Ja aasta pärast oli ta kadunud. Patsient pidas veel kaks aastat loomsest valgust vaba dieeti ja siis hakkas tasapisi tarbima looma- ja lambaliha ning piima.
Filmistaarile, kellel oli greibisuurune fibroidne kasvaja, kirjutasin lihtsa dieedi, mis sisaldas keedetud tangu hommikul, lehtsalatit lõunaks ja tärklisevaest juurvilja õhtuks. Loomsed valgud jäid täielikult välja. Mõni aeg hiljem ta saatis mulle salvestuse magnetlindil:
"Samal ajal kui alustasin dieediga, algas mu elu üks raskemaid perioode. Olin alustanud uut programmi televisioonis ja tegin pikki tööpäevi. Nii möödus kuus kuud. Siis läksin Californiasse filmivõtetele. Olin endiselt aedoa- ja zucchini-dieedil. Sageli keetsin neid aedvilju väikesel priimusel vannitoas. Kuna töögraafik oli väga tihe, siis hoidsin taskus leivatükki või banaani. Filmimine kestis 12 nädalat. Siis läksin ringreisile. Külastasime 33 linna. Kurnasin ära oma teenijanna ja sekretäri, kes enese turgutamiseks pidi alkoholi tarvitama. Nii töötasin üle aasta ilma ühegi vaba nädalavahetuseta.
Sellest oli möödunud 1,5 aastat, kui ma ühel hommikul voodis lebades silitasin käega üle kõhu ja avastasin, et kõva tükk oli kadunud. Tundsin end hästi ja läksin külastama arsti, kes mind varem oli uurinud. Kui ta mind läbi vaatas, siis oli ta väga üllatunud, sest mu kaardile oli märgitud kasvaja. Rääkisin talle, et olin valguvabal dieedil."
Kõik oleneb patsiendist, kas tal on vastupidavust jääda rangele ja pikaajalisele dieedile, või puudub tal selleks motivatsioon. Mõni patsient ei saa (või arvab, et ei saa) korraldada oma elu vastavalt ravidieedile, mida nimetan Bieleri puljongiks ja mis koosneb kergelt keedetud oakaunadest, sellerist, zucchinist ja petersellist. Juba üksainus tervislik toidukord aitab mürkainetest küllastunud organismi.
Patsient tuleb arsti juurde mitte hirmust surma ees, vaid vabanemaks valust ja jõuetusest. Kuid kui patsient ei soovi koostööd, siis on arst võimetu ravima. Kuid isegi koostööaltitel patsientidel tuleb läbida kriis, "füsioloogiline majapuhastus". Organism ei saanud puhastuda, kui ta tarbis toite, mis kutsusid esile tokseemia tema organismi kudedes ja vedelikes ja nüüd peab ta kõigepealt välja viskama selle kuhjunud mürgikoorma. Seda võib teha veedieedil või lahjendatud puu- või juurviljamahlaga ja sel ajal esineb väiksemat või suuremat peavalu, iiveldust, peapööritust, kollasust jne. Ebameeldivate sümptoomide aeg sõltub organismi seisundist, need kannatused meenutavad narkomaanide kannatusi narkootikumide ärajätmisel. Heaolu tuleb koos paranemisprotsessiga.
Arvan, et haigel peab olema mingi ülesanne eluks, midagi tähtsat, mida ta loodab korda saata. See on üks motiiv raviks. Rõhutan tõsiasja - haige peab ravima end ise. Mina saan vaid aidata tal kohanduda uue toitumisreziimiga. Kuid ravi tuleb seestpoolt ja ravijaks on loodus. Inimene, kes on huvitatud heast tervisest, on aldis sellisele koostööle. Keskpärasel inimesel võib puududa eluülesanne ja siis ei võta ta oma ravimist tõsiselt.
Usun, et õige toitumine mitte ainult ei ravi, vaid ka hoiab ära haigused. Minu juurde on tulnud need patsiendid, kes on arvanud, et dieedi järgimine võiks leevendada nende hädasid. Tulid need, kes ise tahtsid järgida dieeti, ise soovisid leida õige toitumisega paremat tervist. Loomulikult lihtsustas niisugune suhtumine ravi.
Tavaliselt sõdib inimene igasuguste toidupiirangute vastu. Ta pole teadlik, et peaaegu kõik halvad toitumisharjumused sarnanevad narkomaaniaga. Organism teab, milline toit toob heaolutunde umbes pooleks tunniks ja milline momentaalselt maskeerib depressiooni ja väsimust. Mõned inimesed tarvitavad liiga palju soola, teised söövad suurel hulgal liha, kolmandad tarbivad kohvi või magustoitu. Stimulaatorist loobumisel tekib nõrkus, peavalu, depressioon jne, kuna sel ajal toimub mürkainete väljaviimine organismist. See on põhjus, miks paljud inimesed arvavad, et dieet mõjub neile halvasti. Nad tulevad arsti juurde, et saada silmapilkset paranemist, kuid tunnevad ravi mõjul end hoopis halvemini ja pöörduvad tagasi oma stimuleerivate harjumuste juurde. Sellise traagilise otsustamatusega pole ma võimeline võitlema. Kõnelen sellest hilisemates peatükkides.
Loodan, et lugeja, kellel on udune ettekujutus oma organismi tööst, saab järgneva kommentaari abil mõnevõrra selgema pildi. Materjal pärineb ajakirjast "Life", 7. dets. 1962.
"Organism töötab toidul ja hapnikul niisamuti nagu auto sõidab bensiinil ja hapnikul. Kuid õigupoolest siin ka võrdlus lõpeb. Autot kasutatakse sõitmiseks, ja teda tuleb toita täpselt sellega mida ta vajab, ja just siis, kui ta seda vajab. Organismi küttesüsteem on tema valdaja veidrate maitsete ja ihade objekt. Organism võtab vastu hõrgutisi ka siis, kui ta on juba täis ja võib töötada, kui ta on tühi. Ja ta peab taluma üllatavalt suuri annuseid dzinni, suitsu, põletavat punast pipart jne."
Kohandunud seedesüsteem võib taluda kummalisi aineid, kuid mitte igavesti. Varem või hiljem, sõltudes olukorrast ja pärilikest faktoritest, ta haigestub. Kui meie kütusepump ehk süda on vigastatud, võib järgneda südamehaigus. Kui seedekanal on liiga pikka aega ülekoormatud toidujääkidega, siis muutuvad koronaarveresooned kõvaks ja võib järgneda südameatakk. Kui õhk, mida te hingate, on mürgitatud, siis tekivad hingamisorganite haigused. Üleliia klooritatud või fluoreeritud joogivesi tekitab teie organismis ärritusseisundi. Kui teie hambad on hooldamata, siis te ei saa korralikult mäluda ja võib tekkida alatoitlus.
Õige toitu on ju kättesaadav, kuid inimesed valivad selle harva. "Hommikused koogikesed, sõõrikud, kohvi ja sai ei ehita üles vastupidavat rahvust", möönis dr. M.H. Fischer ja mitmed teised arstid on need sõnad heaks kiitnud.
Inimkonna ajaloo kestel on üks inimese kõige väärtuslikumaid omadusi olnud organismi iseparandamise võime. Ja sama kehtib loomade kohta. Nende ehitus põhineb ellujäämisinstinktil. Kas haige koer ei lähe näkitsema rohtu murult? Kas haavatud kass parandab lakkumisega oma haavu? Kas täitanud lind supleb liivas? Primitiivne instinkt, vis medicatrix naturae, on ravimiskunsti aluseks, see on nii vana kui elu ise, sama kasulik esimesele ainuraksele eluvormile, mis ujus meres miljard aastat tagasi, nagu ta on kasulik meile, selle esimese lihtsa elusorganismi poegadele ja tütardele tänapäeval. Miks siis oleme selle ära unustanud?

3. HAIGUSEL ON MITU NÄGU

 Me oleme maailma jõukaim maa ja seejuures kõige vähem terve. Oleme lodevad, ülekaalulised ja meil on palju hambakaariest fluoreerimisest hoolimata.
Vaevleme unepuuduse all ja pole võimelised tegutsema, kui oleme ärkvel. Meil on neuroosid ja kõrge vererõhk, meie südamed ega pead ei ole nii vastupidavad nagu võiksid. Südame-veresoonte haigused elu parimail aastail on võtnud epideemilised mõõtmed. Kannatame tsivilisatsioonihaiguste suurenemise all.

 Dr. H. Ratner

Millised on tsivilisatsioonihaigused? Mida tegelikult tähendab haigus? Kust ta tuleb? Miks ta tabab inimorganismi? Millal täiesti terve inimene jääb haigeks? Pean esitama need küsimusi, et püüda aru saada dieedi tähtsusest. Tavaliselt ei oska inimesed neile küsimustele vastata.
Inimene mäletab rekordeid, autasusid, luuleridu, tsitaate jms., aga ta on võhik selles, kuidas töötab tema organism ja millest tekivad valud ning haigused. Inimesed tunnevad meresõidu saladusi paremini kui oma maksa asukohta. Tavaliselt hakkab inimene enda vastu alles siis huvi tundma, kui ta haigeks jääb. Ta saab pinnu sõrme ja unustab selle, aga kui pinnu ümber tekib põletik, siis viriseb ta pahuralt, et see juhtus just nüüd, kui on nii palju tegemisi. Inimene ei mõtle sellele et organismis on pidev bioloogiline sõda olemasolu eest ja paise või mädanik on organismi kaitse, millega luuakse tihe barrikaad, et takistada mikroobi või mürgi edasist levimist organismis. Valu ja paistetus on märk, et vigastatud osa vajab puhkust, et organismi "mehaanikud" saaksid tööle asuda.
Et aru saada haigusest, selleks peame aru saama elavast rakust. Igaüks meist koosneb enam kui triljonist rakust ja igaüks neist on komplitseeritud mehhanism. Inimteadmised jäävad napiks, et mõista, kuidas tegutsevad rakud nii füsioloogilistes kui ka patoloogilistes tingimustes. Kuid me teame, et on kaht liiki haigusi: nakkuslikud, põhjustatud organismi sattunud viirustest ja mikroobidest; ning degeneratiivsed, põhjustatud toksiliste ainete poolt, mis on tekkinud kas organismis endas või sisalduvad toidus ja õhus. Mõlema haigusliigi vastu võitleb organism kogu jõust, püüdes neutraliseerida kollet või vabaneda ebasoodsatest mõjuritest.
Tänu organismi hämmastavale eneseregulatsiooni võimele toimub sageli paranemine, hoolimata ravi puudumisest või valest ravist. 17. sajandil oli teadusliku meditsiini koidik, kuigi põhiliste ravimeetoditena iga haiguse puhul kasutati aadrilaskmist, klistiiri ja muud sarnast. Samal ajal jätkasid oma laastavat tegevust mitmesugused epideemiad. Alles 19. sajandi teisel poolel avastasid Louis Pasteur ja tema järelkäijad mikroobid kui haiguste tekitajad, mille tulemusena meditsiin hakkas võitu saama ühest haiguste liigist.
Juba enne Pasteuri formuleeris Virchow põhimõtte, mille kohaselt haigus on inimorganismi elanike - rakkude - sõda väljastpoolt sissetungijatega. Teised teadlased, näiteks dr Selye käsitlevad haigust kui organismi kohanemist agressiooniga. Haigus võib olla üleskutse looduse poolt, et organism vajab tervenemiseks puhkust. Näiteks valu pole ju muud kui hoiatus, et midagi on korrast ära. See väide võib tunduda kummalisena, kui mõtleme haigete vaevadele. Kuid näiteks luumurru puhul sunnib valu teid hoidma vigastatud kätt kogu aeg ühes asendis, et saaks toimuda tervenemine.
Samuti toimub vaidlus tervise mõiste üle. Tihti kalduvad ameeriklased käsitlema tervist kui kaupa, mida ostame apteegist kapslites. Teiselt poolt pole minu arvates tervis ka midagi niisugust, mis on inimesele annetatud heatahtliku looduse poolt. Tervis tähendab pidevat loodusseaduste järgimist. Igaüks, kes seda endale võimaldab, võib olla terve. Arstid teavad väga hästi, mida tähendab vanaaegne väljend "tervisest õhetav".

 Jätkub siit... TERVISE NURGAKIVID Tagasi sisukorda


Veel raamatutest