|
HENRY G. BIELER - TOIT
ON TEIE PARIM RAVIM
4. TERVISE NURGAKIVID
Üksnes organismi tarkusest õppides
saavutame sellise meisterlikkuse,
mis võimaldab meil leevendada inimkonna koormat.
William Harvey,
meditsiinidoktor
Eelmises peatükis jäid arstid vaidlema selle üle,
mis haigust põhjustab. Minulgi on selle kohta oma teooria
ja omad ravivahendid. Need ei ole küll välja mõeldud
minu poolt, vaid välja nopitud sajandite tarkusest, mis
tänapäeva imerohtude ajastul unarusse on jäänud.
Minu teene oli koguda nad kokku ja pühkida neilt tolm.
Loodus on inimesest teinud täiusliku masina. Kuid inimese
enda asjatundmatuse, kartuse ja ahnuse tulemusena käitub
see masin nii, nagu oleks sinna sisse mutrivõti pillatud.
Tundub, et terve olla on väga lihtne, kuid seda õnne
saab osaks vaid vähestele.
Põhjus on selles, et loodusele ei anta võimalust
tema tervendava mõju avaldamiseks. Püüan selgeks
teha, et inimese parim ravim on toit, mitte tabletid.
Seda raamatut lugedes mõistate, et (1) haiguse põhjuseks
on väär dieet ja (2) kõige paremini taastab
tervise õige dieet, mitte ravimid või kirurgiline
operatsioon.
Toome ühe näite. Kabatshokk, üks kõrvitsaline,
on üsna leebe toimega köögivili. Ta sisaldab naatriumi,
mis on oluline organismi happe-aluse tasakaalu säilitamisel.
See tasakaal on organismi tervisele väga oluline, millest
järeldub, et kabatshokk on väga tervislik toit.
Kuid ei maksa arvata, et kabatshokk oleks mingi universaalne
imerohi. Kabatshokist või aedubadest keedetud leem oleks
liiga sööbiv veritseva maohaavandiga patsiendi paljastunud
membraanile. Tema jaoks ma kirjutan välja hariliku pärmi
lõigukesi. Olen soovitanud süüa kuni 22 pakki
pärmi, mille tulemusena haav on hakanud paranema kolme-nelja
päeva jooksul.
Seepärast ei maksagi otsida siit raamatust mingit "nõiatoitu",
mis kuulu järgi hoidvat mingi Aasia kolkaküla elanikke
imepärase tervise juures. Minu meetod baseerub ühelt
poolt kaua unustuses olnud meditsiinilistele tõdedele,
teiselt poolt aga kaasaegsele laboratoorsele tehnikale. Oluline
on see, et ma lähtun tervisest, mitte haigusest.
Mõned arstid näivad pidavat haigust, füüsilist
nõrkust ja degeneratsiooni keskea loomulikuks jätkuks.
Minu meelest on need nähtused aga halbade harjumuste, rammusa
dieedi ja kahjulike ravimite tarvitamise tagajärg. Ma ei
kavatsegi õpetada patsiendile haigustega harjumist, vaid
haigustest ja arstide teenustest vabanemist!
Mistahes nimekiri inimkonna suurtest heategijatest sisaldaks
kindlasti prantsuse keemikut Louis Pasteur'i, kes esimesena väitis,
et haigust põhjustavad mitmesugusel viisil levivad imepisikesed
organismid. Kuid ma julgen väita, et ma ei nõustu
tema pisikute-teooriaga. Minu uurimused on näidanud, et
see teooria on ühekülgne ja et näiteks piima pastöriseerimine
hävitab suure osa tema toiteväärtusest. Raske
on muidugi ümber veenda inimest, keda kogu elu on kasvatatud
pisikute hirmus ja kes kardab juua pastöriseerimata piima.
Juba 1883.a. ütles üks Ameerika tervishoiu autoriteet,
et üksnes pisikute viimine organismi ei kutsu veel esile
haigust. Oluline on organismi enese seisukord. Pasteur ja teised
on teinud ennatliku üldistuse, et kõige olulisemat
rolli mängib organismi sattunud pisikute hulk.
Väidetakse vastu, et just tänu pisikute-teooriale on
saadud jagu rõugeist, difteeriast, tüüfusest
ja teistest ohtlikest nakkushaigustest. See on tõsi, kuid
samal ajal on kahekordistunud haigestumine vähki, südamehaigustesse,
diabeeti, arterioskleroosi, nefroosi, hepatiiti…
Selle asemele, et pimesi uskuda Pasteur'i, küsisin ma endalt,
kas tõesti on inimkudede ründamine bakterite ja viiruste
poolt ainus haiguse tekitaja? Kas ei või olla võimalik,
et pisikud on vaid haiguse kaaslased, mis asuvad meis
kõigis, kuid on suutelised paljunema vaid häiritud
talitusega organismis?
Oma otsingutel leidsin end teel tagasi Hippokratese juurde, kes
uskus, et haigus on mingi keha väärseisundi tulemus.
Organismi keemiline olemus sõltub tarvitatavast toidust,
ja nii tekkis kahtlus, kas pole haiguse põhjustajaks väär
toitumine?
Hippokrates oli erksama loomuga arst kui enamik minu tänapäeva
kolleege. Tema esimene samm tervise säilitamisel oli reziim
ehk reguleeritud eluviis. Ta teadis, et loodus ise teostab ravimist
ja arsti ülesanne on loodust aidata. Ta uskus, et haige
vajab puhkust; mitte ainult füüsilist puhkust, vaid
ka keemilist, mis on veelgi tähtsam. Keemilist puhkust saab
organism ainult keeldumise kaudu, mis võimaldab elunditel
end puhastada jääkproduktidest.
Hippokratesel on olnud järgijaid läbi aegade. Thomas
Sydenham arvas 17. sajandil, et haigus on organismi püüd
vabastada end ebameeldivast ainest. Pasteurist pisut vanem Rudolf
Virchow väitis, et keharakkude tervis sõltub nende
keemilisest koostisest, mis omakorda oleneb söödud
toidu liigist. Virchowi õpetus polnud küll eriti
populaarne, kuna inimesele pole kunagi meeldinud oma toitumistavasid
muuta. Seepärast tervitaski üldsus Pasteur'i suurejoonelist
pisikute-teooriat ja heitis Virchowi kergendustundega üle
parda. Nüüd võis inimene jääda haigeks
puhta südametunnistusega.
Ameeriklased on teoinimesed, ja kui nad jäävad haigeks,
siis meeldib neile rohtusid süüa või lasta end
ravida, näiteks operatsiooni abil. Kui rääkida
neile vajadusest puhata ning hoiduda ärritavast toidust
ja rohtudest, muutuvad nad skeptiliseks ja lähevad otsima
arsti, kes teeb midagi.
Nõnda on moodne meditsiin enamasti heitnud kõrvale
Hippokratese lihtsa ja põnevusteta meetodi - ravida haigust
reziimiga -õige toidu ja värske õhuga. Vaid
üksikud pööravad tähelepanu sõnadele,
mida öeldi 24 sajandit tagasi Cosfi saarel: haigus pole
üksnes pathos (kannatamine) vaid ka ponos (raske töö),
ehk keha vajadus võita tagasi oma normaalne, terve seisund.
Seda kutsutakse via medicatrix naturas -looduse tervistav jõud,
mis parandab seestpoolt. Tõsisema haiguse puhul kasutati
ka rohtusid ja alles kolmandas järjekorras lõikust,
kui seda peeti vajalikuks. Tänapäeval, enamasti haigete
pealekäimisel, on arstid pööranud Hippokratese
raviviisi pahupidi ja sageli mängib kirurg esimest viiulit.
Lisan kiiresti, et ma ei ole lõikuse vastu, kui see on
vältimatu. Patsientidele on vastumeelt teooria, et haigus
on tema sees asuva mürgituse tulemus; meelsamini nõustutakse
Pasteur'i teooriaga, et haigust põhjustavad väljastpoolt
tulevad mikroobid. Nii saab inimesest ohver ja ta võib
üksnes kurta: "Miks küll pidi see minuga juhtuma?"
Ikka ja jälle selgitan haigetele, et nende vaevad ja haigused
tulevad nende endi toitumisvigadest ja rohtudest, mille tulemusena
nad täidetakse toksiliste jääkainetega. Põhjuseks
on ebaõigesti valitud toidud ja sünteetilised toiduained
- liiga palju stimuleerivaid toite, liiga vähe naturaalseid
vitamiine köögi- ja puuviljadest. Isegi siis, kui valisite
tervislikud, looduslikud toiduained, aga keetsite või
praadisite nad surnuks ja puistasite üle kahjulike maitseainetega,
löövad tekkivad mürgised jäätmed segamini
teie normaalse seedetalituse. Eriti hull on lugu siis, kui vale
toitumisega kaasnevad ebatervislikud eluviisid, nagu kehaliste
harjutuste puudumine. Ülimürgised ained, toksiinid,
seiskuvad veres ja kahjustavad filtreid ja erituselundeid, millistest
tähtsamad on neerud, maks, sooled ja nahk
Niisiis on haigus organismi energiline püüd vabastada
end ebatervetest (toksilistest) ainetest.
See on nurgakivi, millele ma oma ravi rajan. Organism soovib
ära põletada need jääkained, mille tulemusel
tekib põletik. Haigestuvad elundid, mille kaudu toimub
eritus.
Maks ja neerud on tähtsad erituselundid. Maksa jaoks toimub
toksiliste ainete eritus läbi soolte ja neerud eritavad
põie ja kusiti kaudu. Kui maks on tursunud ja ei suuda
täita oma eritusfunktsiooni, siis paisatakse mürgid
vereringvoolu. Ja kui neerudes on põletik, siis peatuvad
needki mürgid veres. Et inimene saaks edasi elada, selleks
peab veri mürkidest vabanema ja appi tulevad kopsud, et
aidata neerusid, või nahk, et aidata maksa. Igale mõistlikule
inimesele on selge, et kopsudest ei saa neerusid. Sellise "asekanali"
kasutamine võib põhjustada bronhiidi, kopsupõletiku
või tuberkuloosi, olenevalt mürgi keemilistest eriomadustest.
Niisiis võime öelda, et kopsud toimivad neerude asetäitjatena,
kuna nad sunnitakse täitma neerude rolli. Sapi mürgid
väljuvad verest naha kaudu, põhjustades nahaärritusi,
mis lõpevad erinevate nahahaigustega. Vahel väljuvad
mürgid läbi limanahkade mitmesuguste katarride kujul,
või läbi naha paisete, vinnide, vistrike jne. näol.
Niisiis nahk asendab maksa, ehk hädaeritus toimub naha kaudu.
Niisuguses ekstreemses olukorras haigestub hädaväljapääsuteed
pakkuv organ. Mürgised jäätmed kahjustavad rakke
ja neid nõrgenenud või vigastatud rakke ründavad
bakterid - raipesööjad.
Minu arvates ongi haigus eritusprotsess häireolukorras.
Et kaasa aidata mürkainete loomulikule eemaldamisele, peaks
haige kas täielikult paastuma või vähemalt loobuma
nendest toitudest, mis tekitasid mürgistuse.
Mu huvi köitsid eriti maks, kilpnääre, neerupealsed
ja hüpofüüs ehk ajuripats, st sisesekretsioonisüsteem,
mis juhivad mürkainete kõrvaldamist haigest organismist.
Sisesekretsiooni uurimine juhtis mind mitmesuguste toiduainete,
sealhulgas anorgaaniliste olluste, nagu soola jt ainete organismi
ergutava mõju uurimisele.
Kui paljud teist suudavad alustada päeva ilma kange, tulikuuma
kohvita? Kohv pole ju mingi toitaine. Naudite teda vaid ergutava
toime pärast. Kui olete noor ja toimekas, eemalduvad toksilised
kohvihapped teist kusega, ent hiljem, kui koos vananemisega nõrgenevad
teie neerud, kuhjuvad need happed teie kehas tilkhaaval. Tunnete
end väsinuna, uimasena, rahutuna, ja siis selleks, et vastu
panna pikale päevale, joote veelgi enam kohvi. Hetkeks tunnete
end reipamana, sest piitsutasite oma neerupealseid. Teie heaolutunne
on kui mask, mis varjab tegelikkust. Kui kaua suudate jätkata
sisesekretsiooninäärmete piitsutamist? Ilmselt nende
vältimatu kokkuvarisemiseni.
Näiteks minu sisesekretsioonisüsteemi polnud kahjustanud
kohvi, vaid sool. Tundus loomulik alustada uuringuid enda peal.
Enamusele inimestest on teooria organismis kuhjuvate toksiinide
kohta nii võõras, et mul on tulnud seda palju kordi
peensusteni selgitada, et mind mõistma hakataks. Loodan,
et suudan põhjendada seda teooriat ka teile.
Niisiis veelkord: mürgitust põhjustavad kõlbmatud
toidud. Mürgid sunnivad elundeid muutuma hädaabi teedeks.
Et toksilistest jääkidest vabaneda, kutsutakse appi
sisesekretsiooninäärmed, mis aitavad eemaldada mürgiseid
aineid organismist.
Et sellest vaatepunktist mõista haiguse olemust, peame
analüüsima toidu mõju inimorganismile. Tänapäeva
söök erineb inimese tegelikust toiduvajadusest sama
palju kui inimene metsinimesest. Inimese seedimisaparaat ja maks
pole kaugete esivanemate ajast eriti palju muutunud. Loomulikust
toidust elava inimese maks säilib töövõimelisena
kõrge vanuseni. Kui inimene aga topib oma mao täis
röstitud leiba, vorstiga saia, rasvas keedetud pirukaid
ja uhab need alla kange kohviga, siis on ta maks vägistatud
ega ole võimeline normaalselt töötama.
Millal maks lõplikult laostub, sõltub sellest,
kui heas seisundis oli maks sündides. Kui maks ei tule enam
toime veres asuvate toksiinide filtreerimise ja neutraliseerimisega,
asub tegevusse kaitseliin, mis püüab mürke juhtida
teistesse erituselunditesse. Tähtsaimad endokriinsed (sisesekretsiooni-
ehk sisenõre-) näärmed, millel tuleb see ponnistus
enese peale võtta, on ajuripats ehk hüpofüüs,
mis asetseb peaaju põhjas; kilpnääre, mis asetseb
kaela sees, ja neerupealsed, mis on just nagu mütsid kummagi
neeru peal.
Sisesekretsiooninäärmed sunnitakse ületalitusse,
nõudes neilt üha enama nõre valmistamist.
Näärme sekretsiooni hulk on täpses vahekorras
sellest läbivoolava vere kogusega ja seetõttu paisub
nääre liigse verevajaduse tõttu, millel omakorda
võivad olla hukatuslikud kehalised tagajärjed.
Hüpofüüsil näiteks pole kuigi palju
ruumi paisumiseks, sest ta on suletud luust karpi kolju põhimikul.
Kui see hoidla on väike sünnipäraselt või
varases eas põetud rahhiidi tulemusel, siis juba väga
väike paisumine võib tekitada kohutavaid sümptoome.
Sellisest survest võivad tekkida neli erinevat haiguslikku
seisukorda: migreen, langetõbi, gigantism ja pimedaksjäämine.
Mu ravipraksises on palju juhtumeid, kus inimene on saanud tervise
tagasi sellega, et maksalt võeti ära üleliigne
toidukoorem. Maks suutis siis puhastada verd ja taastas tasakaalu
ajuripatsi, kilpnäärme ja neerupealsete vahel.
Olen avastanud, et seal, kus pole tegu ravimite väärkasutamisega,
kujutab migreen endast alkohoolset tüüpi peavalu.
Oletatavasti paneb see migreeni all kannatajad võpatama.
Seetõttu lisan, et see alkohol ei ole pärit napsiklaasidest,
vaid valmistatakse patsiendi maos oleva suhkru ja tärklise
käärimisest. See alkohol on tunduvalt kahjulikum kui
viinapudelis sisalduv piiritus. Joodik rüüpab enam-vähem
puhast etüülalkoholi, ent sooltes tekkinud hapu meski
sisaldab teisigi alkohole ja muid produkte, mis on organismile
väga mürgised. Ravides migreeni all kannatavaid patsiente
olen avastanud, et kui kõrvaldan suhkru ja tärklise
nende toidust ja suurendan looduslike toitude osatähtsust,
kaovad ka peavalud.
Gigantismi saab parandada vaid noorukieas. Ka pimedaksjäämine
võib tuleneda hüpofüüsi tursest, mida võib
põhjustada toidumürgistus või mõni
mürgine ravim. On juhuseid, kus penitsilliin ärritab
liigselt ajuripatsit ja põhjustab nägemisvõime
halvenemist.
Ka kilpnäärme liignõristus avaldub haigusena.
See nääre, mis asub kaela allosas, kontrollib keha
kolme nahakihi kõiki funktsioone. Välimist nahka
nimetatakse marrasknahaks, sisemist nahka limanahaks ja keskmist
nahka, kus asuvad veresooned, närvilõpmed ja näärmed,
pärisnahaks. See nahk moodustab ka serooskesta ehk kelme,
näiteks rinnakelme, südamekelme, kõhukelme,
mis vooderdavad organismi õõnsusi.
Välimise naha normaalseks ülesandeks on hingata välja
gaasid, higistada välja vesi ja teatud toksilised ja soolased
ained ning võida nii nahka kui karvu eriliste rasunäärmete
abil. Kui aga läbi naha surutakse vägivaldselt välja
mürkgaasid, ülihappeline higi, toksilised õlid
ja rasvad, ehk toimub nn. asetäitev eritus, põhjustades
haigusi, milledest piisaks dermatoloogia käsiraamatu täitmiseks
(krooniline ekseem, kalasoomustõbi, psoriaas ehk sammaspool
on tavalised näited). Nahahaigused, mis tulenevad toksilisest
ärritusest, alluvad hästi nii dieetravile kui ka lokaalsele
ravile, mis neutraliseerib ja eemaldab mürke. Sellise raviga
saavutatakse kontroll kilpnäärme üleaktiivsuse
üle.
Sisemine nahk ehk limanahk eritab lima, mis hoiab nahka niiskena
ja viburrakkude abil tõukab ärritavad ained ning
võõrkehad sellise kohani, kust neid on võimalik
eemaldada. Avariiolukorras võib kilpnääre sundida
mürke väljuma läbi limanaha rakkude.
Kui see puudutab ainult sisemise naha pindmisi rakke ja nõre
on veetaoline, on meil tegemist haigusega, mida iseloomustab
seroosne eritis - nohu ehk limanahapõletikuga. Kui põletik
ulatub sügavamate kihtideni siis eritis muutub kas limas-mädaseks
(lima ja mäda), mädaseks (puhas mäda) või
hemorraagiliseks (veri ja mäda). Siia kuuluvad sellised
haigused nagu sinusiit, bronhiit, gastriit, peensoolepõletik,
ussjätkepõletik, mandlipõletik, mastiit jt.
põletikulised protsessid, kus esineb limanahapõletik
või serooskesta põletik.
Mädaeritusest läbi keskmise naha tulevad sellised haigused
nagu liigesepõletik, närvipõletik, kõhukelmepõletik,
südamekelmepõletik, entsefaliit, meningiit, bursiit
ja iirise põletik. Kõik need haigused on põletikulised
ja tulenevad mürkide sunnitud eemaldamisest. Olen avastanud,
et ainus viis neid ravida või leevendada on neutraliseerida
mürgid dieediga ja anda maksale puhkust ja hõlbustada
mürkide eraldumist läbi loomulike kanalite, mis loodus
on sedasorti tööks valmistanud, nagu neerud, maks,
kopsud, nahk ja sooled.
Neerupealseid peeti varem üksnes alarmnäärmeteks,
mis hakkavad tööle vaid siis, kui inimene seisab ohuga
silmitsi ja peab otsima väljapääsu võitluses
või põgenemises. Nüüd on teada, et just
neerupealsete nõre teeb organismis hapendumise võimalikuks.
Hapendumine aga on elu tuli. Seetõttu on neerupealsete
nõre niivõrd tähtis, et selle puudumisel veres
ei ela inimene nelja sekunditki. Neerusid läbivate mürkide
filtreerimise keemiline protsess oleneb hapendumisest, mis sõna-sõnalt
ongi põlemine. Neerupealsed võivad sundida neerusid
talitama erituse hädaasendajana, minnes isegi organismi
hävitamiseni, tõstes vererõhku seni, kuni
tulemuseks on südameatakk või mõni teine vereringe
kahjustus.
Neerupealsete teiseks ülesandeks on reguleerida lihastoonuse
tugevust, sealhulgas sooltelihaste toonust. Normaalse lihastoonuse
juures täidavad sooled oma ülesandeid korralikult,
pingutusteta ja regulaarselt. Adrenaaltüübid, st sellised
isikud, kellel domineerib neerupealsete nõristus, kannatavad
harva kõhukinnisuse all. Kui sellisel inimesel tekivad
seedehäired, eemaldatakse mürgid kiiresti peristaltilisel
teel või isegi kõhulahtisuse abil. Seepärast
usun, et neerupealsete üliaktiivsusest võivad tuleneda
kõhulahtisused, neeruhaiguste erinevad vormid, vähk,
rasvtõbi ja teised haigused. Kui koed pole veel parandamatult
kahjustatud, annab tulemusi samalaadne ravi, nagu hüpofüüsi
ja kilpnäärme häirete puhul.
Ehkki minu meditsiinialased teooriad põhinevad isiklikel
vaatlustel ja järeldustel, mis on aja proovi välja
kannatanud, pole ma kõhelnud kasutamast ajakohaseid teaduslikke
saavutusi keemias ja bakterioloogias ja proovinud mitmesuguseid
aineid organismist mürkide väljaviimiseks. Mu ravimiskunsti
nurgakivi ulatub Hippokratese aega, aga olen palju õppinud
ka kahelt suurelt 17. sajandi arstilt - Sydenham´ilt ja
Boerhaave´lt. Enne I Maailmasõda avaldas dr. J.H.Tilden
raamatu "Kuidas seletada mürgitust". Ta ravis
organismi puhastavate dieetide ja õigete eluviisidega.
Tema õpilane George S. Weger kirjutas raamatu "Haiguse
teke ja kontroll" ja tema algatusel on loodud Columbia Ülikooli
juurde kuuluvas Goldwateri memoriaalhaiglas Tilden-Weger-Bieleri
nimeline dieetilise meditsiini kateeder.
Uurisin mõistatuslikku seost kolesteriini ja arteriaalsete
haiguste vahel ja avastasin, et osa toiduaineid ehitavad üles
puhta kolesteriini ja teised tekitavad patoloogilise kolesteriini,
mis ei pea organismi kudedes hästi vastu ja põhjustab
arteriaalseid kahjustusi, mille tagajärjel veresooned murenevad
või söövituvad.
Nõustun, et mu ravi pole ei kerge ega mõnus, sest
sellega kaasneb täielik voodipuhkus paastumisega - lahjendatud
puuviljamahlade ja köögiviljaleemega - millele järgneb
dieet, milles on vähe tärklist, valke või rasvu
(olenevalt haigusest). Tõenäoliselt on teie arstid
kirjutanud välja rohtusid ja mitte iial mõelnud mürgistusele,
millest kõik on tekkinud. Võib ju tunduda uskumatu,
et ühed toidud põhjustavad haigusi ja teised toidud
ravivad neid. Kuid ma kinnitan, et pärast vabanemist ravimitekultusest
astute pika sammu tervenemise suunas. On tõsi, et paljud
rohud elustavad teid esialgu, kuid neil on ainult stimuleeriv
mõju ja pikaajalisel kasutamisel kurnavad nad organismi
välja.
Meditsiiniline kirjandus on täis vastuolulisi ideid haiguste
põhjustest - igaühel neist oma ägedad toetajad.
Paljud arstid ei tunnusta teooriaid, mis käsitlevad mürgistust,
roiskumise võimalust sooltes ja auto-intoksikatsiooni
(organismi isemürgistumist).
Louis Herber hoiatab oma raamatus "Meie sünteetiline
ümbrus":
"Me vahetame tervise tühipalja ellujäämise
vastu. Inimese bioloogilisi saavutusi mõõdame selle
järgi, kuidas oskame säilitada oma olemasolu muutuvas
keskkonnas. Elu säilitamise ideoloogiaga kaasneb kiire füüsiline
mandumine. Oleme ju näinud, kuidas suhteliselt noor inimene
kannatab sagedaste peavalude ja seedehäirete all ning tal
on pidev "sigaretiköha", lagunenud hambad ja sagedased
hingamisteede häired. Peame normaalseks, et varsti pärast
keskikka jõudmist omandab keha vaadi ümarused, ja
me ei leia midagi imelikku selles, et veidike jooksmist paneb
hingeldama."
Statistilised andmed viitavad sellele, et kroonilisi haigusi
põdevate inimeste hulk suureneb palju kiiremini kui elanikkond.
Usun, et kui ebaõigete harjumuste pinge, ergutavate ravimite
kasutamine, vale toitumine ja saastatud keskkond on organismi
filtrid lammutanud, siis jõuamegi mürgistuseni, mida
üldiselt tuntakse haiguse nime all. Haiguse peamine põhjus
on seega mürgistus. Haiguse nimetuski kirjeldabki kahjustust,
mida mürgistus on tekitanud. Usk loodusliku ravi võimalusse
pärineb iidsetest aegadest ja on vastandlik teooriale haiguste
ravimisest tugevatoimeliste ravimitega või operatsiooni
teel. Ravi, millest mina räägin, on äärmiselt
lihtne. Ta ei tee terveks üleöö, kuid ravib kui
vaid haige töötab koos nii looduse kui ka oma arstiga.
Tänapäeva arstiteadus suundub haiguse senisest detailsema
keemilise uurimise suunas. See põhineb palju ratsionaalsemal
alusel kui seda on deemonid, hirm või isegi pisikud.
Järgnevalt käsitleme organismi vastupanu haigusele.
5. SEEDIMINE - ESIMENE KAITSELIIN HAIGUSE
VASTU
Maitselt magusad toidud
osutuvad seedimisel hapudeks. |
Shakespeare "Kuningas Richard II"
Rasvunud mees ühes Los Angeles´i kohvikus laadis
oma kandikule mannavahu, kaks saiakest, neli võitükki
ja makaronid lihapallidega. Momendiks peatusid ta silmad lehtsalatil,
aga ta valis õunapiruka vahukoorega ja magusa koorekohvi.
Talle järgnes sale mees, kes valis juurviljasupi, lambakarbonaadi
oakaunade ja rohelise segasalatiga, klaasi lahjat piima ja küpsetatud
õuna.
Inimese organism, keemiline masin, võtab vastu kogu söödud
toidu. Mõned toidud ta heidab kõrvale kas oksendamise
või kõhulahtisuse teel ja mõndagi ta salvestab
rasvareservuaarides kehvemate aegade jaoks, aga enamuse kasutab
ta tänulikult imeväikeste rakkude kütmiseks. Kui
viimati söödud toidu energiasisaldus ei ole piisavalt
kõrge, siis organism nõuab lisa. Ja kui peremees
on ära eksinud lumisel mäetipul ning toitub vaid lumest,
siis hakkab nälgiv organism kasutama kütuseks rasvareservuaare
ja seejärel iseenda kudesid, alustades nõrgematest
ja haigematest rakkudest. Kui kõik üleliigne on ära
kasutatud, hakkab masin logisema, käib alla ja järgneb
surm. Kuid haigus järgneb ka siis, kui sisepõlemismootorit
laetakse vale kütuseliigiga liiga palju kordi.
Tegelikult on seedesüsteem keemiline rafineerimisvabrik,
mis toodab oma kütuseid ja vabastab energiat varutud toormaterjalist:
valkudest, rasvadest, süsivesikutest (lõhustatud
tärklistest ja suhkrutest), vitamiinidest ja mineraalidest.
Kogu seedeprotsess toimub seedekanalis. Täiskasvanul kujutab
see endast umbes 10 meetri pikkust õõnest toru,
mis algab suuga, kus näritakse toitu ja sellele toimib sülg
ja lõpeb pärakuga, kust väljuvad jäägid.
Piki seda toru paiknevad jaamad, kus mikroskoopilised keemialaboratooriumid
muudavad toitained organismile sobivaks, lõhustades, lahjendades
ja lahustades neid, lisades vajalikke kemikaale ja eemaldades
mittevajalikke.
Osa söödavast toidust on loomulik ja kasulik, mõned
ained on kasutud või koguni kahjulikud. Suus kohtavad
toiduosised esimest seedefermenti, kõrgelt spetsialiseerunud
valgu molekule, mis tegutsevad kui katalüsaatorid. Ainevahetus
on protsesside kogum, mille abil organismi kütus muudetakse
energiaks ja see põhineb fermentidel. Mao sekreedid, fermendid
pankreasest, maks ja peensoolt vooderdavad näärmed
- need kõik tegutsevad, kui toiduosised läbivad organismi.
Toit, mis allutati fermentide, ensüümide ja teiste
reduktsiooni katalüütiliste agensite toimele suus ja
maos, valgub nüüd laiali üle tohutusuure vaiba,
peensoole voodri. See vooder on 80 meetrit pikk ja kaetud miljonite
näsakestega, mis ulatuvad välja limaskestast ja on
pidevas edasi-tagasi liikumises. Need näsad suurendavad
peensoole pinda. Kui toidu keemiline koostis on ebanormaalne
ja ärritab soole pinda, siis sool püüab kiiresti
vabaneda ärritusest ja tekib kõhulahtisus. Aga võib
ka tekkida spastiline kramp, et takistada ärritaja edasipääsu,
mille tulemuseks on seiskus või kõhukinnisus.
Seega võiks peensoolt oma äärmiselt tundlike
limaskesta rakkudega klassifitseerida kui esimest kaitseliini
-ebaloomulike ja kahjulike toiduosiste imendumise vastu võitlejat.
Kahjulike ainete korduv tarbimine tekitab aja jooksul põletiku
ja purustab õrna limaskesta. Kui nüüd veri satub
soolde, siis saab ta laetuks toksiliste ainetega, mida kantakse
neid vereringesse.
Seeditud toiduosised laotatakse laiali mööda näsakestega
kaetud soolevooderdist, et nad võiksid imenduda. Seejuures
on olulised toidu hulk ja kvaliteet. Kui süüakse liiga
palju, siis ka imendub väga palju, kuna näsakestel
ei ole regulatsioonimehhanismi, mis näitaks, kunas lõpetada.
Tulemuseks on kas rasvumine või haigus. Haigestumine võib
olla äge või krooniline, sõltudes sisesekretsiooninäärmetest.
Juba iidsed roomlased tunnistasid liigsöömise ohtusid
ja pärast hurmavate hõrgutiste söömist
nad lihtalt oksendasid, et säilitada oma tervist. Aga võibolla
nad lihtsalt uskusid Hippokratese aforismi, et rasvunud surevad
varem kui kõhnad.
Monodieet ehk ainult ühe toiduliigi söömine ühel
toidukorral on olnud vaidluse objektiks. Kuid ta kergendab tunduvalt
seedimist, eriti nõrkadel või haigetel inimestel.
Hippokrates kirjutas tuberkuloosihaigetele ainult piima.
Iga hatt ehk näsa sisaldab kahte seeneniidistikku: vere-
ja lümfisooni. Lümfisooni mööda liiguvad
lümfotsüüdid ja teised valgelibled (leukotsüüdid).
Lümfisooned sisaldavad harva punaliblesid, ehkki tavaliselt
leidub veres vähesel hulgal leukotsüüte.
Seedimise ajal siseneb lümfisoontesse suur hulk lümfotsüüte.
Selleks, et nende rakkudega varustamine oleks efektiivne, on
loodus asetanud kõige tähtsama lümfotsüüte
tootva organi peensoole lähedusse. See organ on põrn,
mille ülesandeks on saata lümfotsüüdid pärast
toidu seedimist hattudesse, kus nad imavad aminohappeid, valkude
seeditud vormi. Edasi liiguvad nad suure lümfijuha suunas,
mis juhib nad paremasse rangluualusesse veeni, kuhu rinna lümfijuha
tühjeneb, veidi allpool punktist, kus kilpnäärme
sekretsioon antakse samasse veeni.
Lümfotsüüdid vajavad kilpnäärme joodi,
et teha võimalikuks rakkude kasv ja paljunemine. Lümfotsüüdid
ringlevad vere- või lümfisoontes ja teatud tingimustes
lähevad ka läbi kudede, sest nad on amöboidse
liikumisega. Pärast seda, kui lümfotsüüdid
on varustanud organismi toitumiseks ja paljunemiseks pöörduvad
nad tagasi põrna, kus nad kas lagunevad või saadetakse
hattudesse uueks ringkäiguks.
Organismi elus on 2 perioodi, kus lümfotsüüde
vajatakse tavalisest suuremal määral - need on kasvu
ja paranemise staadiumid. Lapsepõlves, kiire kasvu ajast
kuni noorukiea lõpuni, esineb nn. "lapseea lümfotsütoos".
Sel perioodil on loodus varustanud organismi tüümusega,
mis toodab lisa lümfotsüüte ja kaob pärast
noorukiiga. Tüümus asub kilpnäärme lähedal,
et jood oleks hästi kättesaadav.
Vigastuste parandamisel tegutsevad lümfotsüüdid
rakkude kaitsjatena, mida me täheldame kudede kõikide
põletiku- või vigastuspiirkondade ümber. Vigastatud
rakud parandamine toimub tervete rakkude toitmise arvel. Kui
paranemine on lõpule jõudnud, siis lümfotsüütide
kasvukiirus normaliseerub.
Usun, et paranemise ja kasvukiiruse muutust kontrollivad sümpaatilise
süsteemi närvide kaudu "kõhuajust"
ehk päikesepõimikust lähtuvad impulsid. Kasvaval
loomal põhjustab tüümuse eemaldamine kasvupeetuse.
Teine äärmus on lümfotsüütide üleküllastatus
aminohapete ja joodiga, ja see võib põhjustada
ebanormaalset kudede kasvu teatud piirkonnas, milline viib uudismoodustise
tekkele või pahaloomulisele kasvajale.
Seedimise ajal süsivesikud ja liitsuhkrud lõhustatakse
glükoosiks, mis imatakse hattude veresoonte poolt ja põletatakse
lihastes. Sel teel saab organism oma lihaseenergia ja soojuse.
Rasvad on samuti põlemisvõimelised, kuid tavaliselt
põlevad nad kõige paremini süsivesikute tules.
Mittevajalikud rasvad saadetakse erinevatesse kehaosadesse tagavaraks
- elu füsioloogiline fakt, mis kurvastab ülekaalulisi.
Rasvad koos mineraalide, vitamiinide ja süsivesikutega on
elulise tähtsusega.
Inimese enesetunne tugineb sellel, kuidas töötab tema
küttesüsteem. J. Conrad märkis: "Ei saa ignoreerida
hea seedimise tähtsust. Elurõõm sõltub
mao helidest, aga halb seedimine kallutab skeptitsismi, umbusku,
sigitab halba tuju ja surmamõtteid." Iga arst on
tuttav halva tujuga, mida põevad seedehäirete üle
kurtvad haiged. Kui nende organism vabaneb toksilisest koormast,
siis toimub patsientides suisa maagiline muutus.
Hattude funktsioneerimine kindlustab hea tervisliku seisundi
ja selle tagavad toidu õige hulk ja kvaliteet. Ja kuna
organism on enam-vähem söödud toidu saadus, siis
on võimalik ja isegi soovitav haiguse ravi dieediga. Peensool
on esimeseks kaitseliiniks kahjulike toitude ja mürkide
eest.
Dieedi vead, kui need on kerged, ei ole kohe märgatavad,
kuid suured vead põhjustavad koheseid karistusi. Kirjeldan
ühe patsiendi haiguslugu. See 42 aastane mees oli lõunasöögi
vahele jätnud, sest ta läks õhtusöögile,
kus serveeriti mitmesuguseid mehhiko toite. Öösel tekkis
tal äge kõhulahtisus - vastumeelne toit kõrvaldati
kiiresti organismist. Kuna ta sool oli põletikuline, siis
soovitasin voodirahu ja lähemaks 48-ks tunniks vaid lahjendatud
piima ja pärmi. Arvan, et ravimid oleksid muutnud ta olukorra
vaid keerulisemaks. Kui inimesed teaksid rohkem organismi keemiast,
siis nad kasutaksid rohkem dieetravi.
6. MAKS: TEINE KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU
Antiikajal austati maksa ja usuti selle olevat mitte ainult
hingekeskuse, vaid ka kõige tähtsama elundi kehas.
Maks ei ole romantiline nagu süda või sügav
ja müstiline nagu aju, kuid tal on rida ainulaadseid ülesandeid:
ta on organismi meisterkeemik, kütuseladu, varustuskontor,
majapidajanna ja mürkide kontrollkeskus. Kui üles loetleda
kõik maksa ülesanded, siis peaksime kirja panema
ligi 500 eri funktsiooni, mida ta täidab.
Looduski austab seda suurimat, umbes 1,5 kg kaaluvat elundit
ja on ta paigutanud hästi kaitstud ja ohutusse kohta - tugeva
lihaselise diafragma ja alumiste roiete alla.
Maks on väga visa nääre, olles võimeline
üles ehitama oma puuduvaid rakke ja taastama vigastatuid.
Ta on võimeline funktsioneerima ka siis, kui temast on
säilinud 1/5 või veelgi vähem. Vähi puhul
on eemaldatud ligi 90% maksast ja mõned kuud hiljem on
ta oma mõõtmed taastanud.
Maks on organismis üks tähtsamaid toksiinide kahjutuks
muutjaid. Ta on nii oluline organ, et ilma temata võib
inimene elada vaid mõned tunnid. Kõikidest aluselistest
elementidest organismis on kõige tähtsam naatrium,
mida leidub igas organismi rakus, samuti on olemas suured kontsentreeritud
naatriumi hoidlad äärmise vajaduse rahuldamiseks. Nendel
piirkondadel on suur puhverväärtus, lisaks võib
neis neutraliseerida mitmeid happeid ja söövitavaid
mürke. Olulisteks naatriumi hoidlateks on lihased, aju,
närvid, luuüdi, nahk, mao ja soole limaskest, neerud
ja maks, kusjuures viimane on kõige tähtsam. Maks
on kõige rikkam organ naatriumi poolest, olles seega teine
kaitseliin haiguse vastu.
Kui maks ammutatakse tühjaks, et neutraliseerida happeid,
siis võib maksa funktsioon pidurduda ja järgneb haigus.
Maks on elund, mis filtreerib verest kahjulikke aineid ja kui
tema filtratsioonivõime on takistatud, siis pääsevad
mürgid üldisesse vereringesse ja toovad kaasa haigusi.
Just sellepärast tulebki nii hoolikalt maksa kaitsta.
Kuidas saada naatriumi, et säilitada oma head tervist? Naatriumi
saadakse toidus olevatest naatriumiühenditest. Kõige
rikkamaks on juurviljade kuningriik, siis loomade lihased ja
maks. Selleks, et saada vajalikku naatriumi hulka ilma kahjulike
lisaaineteta, tuleb liha süüa toorelt või nii
toorelt kui võimalik. Paljudele inimestele on toores või
pooltoores liha vastuvõtmatu. Uriinitestiga ilmneb, et
mida rohkem on liha keedetud, seda rohkem roiskhappeid
leidub valguga üleküllastatud patsiendi uriinis. See
tähendab, et inimesel, kes sööb vähe juurvilju
ja salateid ning palju hautatud liha, on sageli naatriumivaeguses
olev maks.
Pärast toidu seedimist läheb kogu sooltest tulev veri
maksa, sisenedes sinna suure värativeeni kaudu. Maks võtab
seeditud toidust kasulikud elemendid, et: 1) sünteesida
neist organismi uusi kudesid;
2) valmistada kütust ette oksüdatsiooniks ja energia
saami seks;
3) säilitada toidu ülejääki tuleviku tarbeks.
Maks neutraliseerib toksiinid ja teised kahjulikud ained ning
need kõrvaldatakse maksa eritusega. Seda eritust nimetatakse
sapiks. Võib juhtuda, et aluseliste elementide puudumise
tõttu ei suuda maks neutraliseerida toksilisi aineid.
Sel juhul satub peensoolde toksiline sapp ja siis imendub enamus
kahjulikke aineid uuesti, tekitades peensoole põletikku.
Toksilise sapi esinemine sooles võib häirida ka kasulike
toitainete seedimist, põhjustades toksiliste seedeproduktide
hulga kasvamist, gaaside teket ja kõhuvalu. Mõnes
suhtes on sapp võrreldav uriiniga. Normaalselt on ta selge,
säravkollane, aluselise reaktsiooniga ja ei ärrita
kudesid, millega kokku puutub. Patoloogiline sapp muutub värvuselt
tumedamaks (kõige toksilisem on tumeroheline või
must sapp) on tugeva happelise reaktsiooniga ja söövitab
kudesid, millega kokku puutub. Normaalne aluseline sapp ei ole
söövitav ja sobib kokku peaaegu iga toiduga. Kuid kui
maks on toksiinide neutraliseerimiseks järk-järgult
naatriumist tühjendatud, siis on sapihapete neutraliseerimine
(nende hapete naatriumsoolade moodustamine) seotud suurte raskustega.
Kui sapp on läbinisti liiga ärritava toimega, et välja
voolata kaksteistsõrmiksoolde (peensoole osa, kuhu avaneb
sapijuha), siis hoitakse seda sapipõies, kus ta järk-järgult
neutraliseeritakse. Kuid toksiline, happeline või söövitav
sapp on kokkusobimatu paljude toitudega ja põhjustab maksa,
sapiteede, sapipõie ja soolte põletikku. Organism
surub aegajalt sapi makku tagasi ja püüab toksilist
sappi välja oksendada.
Patoloogilise sapi ärritus võib kaksteistsõrmiksooles
esile kutsuda kõrvetisi, mis omakorda põhjustavad
ebameeldivaid ja hirmutekitavaid spasme. Kannatanu kiirustab
arsti juurde, kes uurib teda röntgeni abil. Röntgenfilmil
ilmneb kaksteistsõrmiksoole varju moonutus, mida sageli
diagnoositakse haavandina. Mu oma uuringud näitasid, et
tõenäoliselt 99% röntgenis diagnoositud haavandeid
on tegelikult kõige enam sapi kõrvetistest esilekutsutud
spasmid. Ja nende ebameeldivate sümptoomide kergendamiseks
neelavad inimesed populaarseid happevastaseid rohtusid. Muidugi
on võimalik sapikõrvetistest tingitud korrosiooni
arenemine haavandiks, kuid õnneks esineb seda harva, aga
seda on kerge diagnoosida, sest haavandist imbunud veri kas oksendatakse
välja või satub ta väljaheitesse
Kui esineb maksale vajaliku naatriumi liiga kiire äravool,
siis maksa rakud surevad ja moodustub armkude. Seda nähtust
nimetatakse maksatsirroosiks. Kahjuks on enne selgete tsirroosisümptomite
ilmumist maks juba tugevasti kahjustatud.
Haigusjuhtum, millega kaasnes nii neerude kui maksa funktsiooni
langust: 61-aastane mees oli juba kaks aastat voodilembeline
oma tursunud jalgade ja vedeliku tõttu kõhuõõnes.
Tema kõht oli tohutu suur, neerupealsed olid ülearenenud
ja aktiivsed. Ajuti muutus ta segaseks. Ta uriin oli paks, sisaldades
mäda, alumiiniumi ja silinderepiteeli. Ta urineeris sageli.
Tema vererõhk oli 210/110. Tal oli raske hingata peamiselt
rõhumise tõttu diafragmale, mida põhjustas
kõhuõõnes olev vedelik (astsiit).
Kuid ta oli sitke mees ja otsustas paraneda. Õnneks hoolitses
tema eest armastav tütar. Tema toitumise uurimine selgitas,
et ta oli suur tärkliserikaste ja magusate toitude armastaja.
Kondiitritooted, koogid, maiustused olid laual iga toidukorra
ajal. Nüüd jäi ta mitmeks nädalaks lahjendatud
puuviljamahla dieedile. Punkteerisin ta kõhuõõnt,
et lasta välja sinna kogunenud vedelik. Seda kogunes 19
liitrit! Kui vedelik oli välja lastud, oli ta kõhusein
nii lõtv, et võimaldas sõrmedega uurida
soolt, maksa ja põrna. Maks oli umbes suure apelsini suurune,
kõva ja sõlmiline ning tugevalt tsirrootiline.
Oma praksise jooksul ei olnud ma näinud nii halvas seisundis
oleva haige paranemist. Kolme nädalaga alanes turse jalgadel,
kuid kõhuvedelik kogunes tasapisi uuesti. Tema uriin muutus
heledaks, alumiiniumi sisaldus langes, silinderepiteelrakud kadusid.
Ta tarvitas kergelt seeditavat valku, keedetud ja toorest juur-
ja puuvilja, tärkliserikkad toidud ja maiustused olid peaaegu
keelatud. Ta tõusis voodist ja järgis hoolsalt reziimi.
Kuue kuuga sai tema uriin valguvabaks, aga tema kõhtu
punkteeriti esimesel aastal kord kuus ja iga kord võeti
välja kuni 5 gallonit vedelikku. Ta hakkas tegema kergemat
tööd majas ja aias ning tegeles tütrepoegadega.
Järgmisel aastal punkteeriti teda iga kahe kuu tagant ja
kolmandal aastal iga kolme kuu järel, kusjuures eemaldati
4-6 liitrit vedelikku. Neljandal aastal ei osutunud punkteerimine
enam vajalikuks.
Pärast sellist, astsiidi tõttu tekkinud kõhuseinte
pinget olid kõhulihased nõrgad ja ma hoiatasin
teda nabasonga eest. Tema üldine muskulatuur oli suurepärane
ja ma ei ole kunagi näinud nii pehmet, elastset, niisket
ja puhast nahka. Kuid ühel päeval tõstis ta
liiga rasket kivimürakat, ja hoolimata kõhubandaazist
tekkiski nabasong ning mees pidi minema operatsioonile. Ta paranes
kiiresti ja hästi. Nüüd on ta 73-aastane ja hoolitseb
lisaks oma õuele veel kahe naaberõue eest. Ta elab
ilma kaebusteta ja fenomenaalne on see, et tema maks on taastanud
oma normaalsed mõõtmed ning tiheduse.
Üks lihtsam juhtum on 35-aastane mees, kes kaebas tugevat
nõrkust, pearinglust, iiveldust, oksendamist ja isutust.
Laboriuuringud näitasid, et tal on maksa puudulikkusest
tingitud veremürgitus. Ta pandi voodireziimile ja teda näljutati
lühiajaliselt lahjendatud juurviljapuljongidieedil. Selle
aja jooksul taastus maksa funktsioon küllaldaselt ja ta
oli võimeline seedima korralikku toitu. Dieedi kirjutamisel
toonitasin, et toit ja toitumine ei ole üks ja seesama
asi. Inimese toitumise puhul ei ole oluline mitte ainult
see, mida ta sööb, vaid missuguses suhtes on see tema
toidu seedimise ja omastamise võimetega.
Niisiis on maks organismi põhiline toksiinidest vabastamise
elund, keemikust võlur, mis teostab oma kunsti käratu
efektiivsusega; kurn, millest lastakse läbi kõik
organismi minev, enne kui see jõuab üldisesse vereringesse.
Senikaua, kuni maksa funktsioon on veatu, on ka veri puhas. Kui
maks kahjustub, siis toksiinid pääsevad vereringesse
ja põhjustavad kudede ärrituse, kahjustuse ja mõnel
juhul ka surma.
|