HENRY G. BIELER - TOIT ON TEIE PARIM RAVIM


4. TERVISE NURGAKIVID

Üksnes organismi tarkusest õppides saavutame sellise meisterlikkuse,
mis võimaldab meil leevendada inimkonna koormat.

William Harvey,
meditsiinidoktor

Eelmises peatükis jäid arstid vaidlema selle üle, mis haigust põhjustab. Minulgi on selle kohta oma teooria ja omad ravivahendid. Need ei ole küll välja mõeldud minu poolt, vaid välja nopitud sajandite tarkusest, mis tänapäeva imerohtude ajastul unarusse on jäänud. Minu teene oli koguda nad kokku ja pühkida neilt tolm.
Loodus on inimesest teinud täiusliku masina. Kuid inimese enda asjatundmatuse, kartuse ja ahnuse tulemusena käitub see masin nii, nagu oleks sinna sisse mutrivõti pillatud. Tundub, et terve olla on väga lihtne, kuid seda õnne saab osaks vaid vähestele.
Põhjus on selles, et loodusele ei anta võimalust tema tervendava mõju avaldamiseks. Püüan selgeks teha, et inimese parim ravim on toit, mitte tabletid. Seda raamatut lugedes mõistate, et (1) haiguse põhjuseks on väär dieet ja (2) kõige paremini taastab tervise õige dieet, mitte ravimid või kirurgiline operatsioon.
Toome ühe näite. Kabatshokk, üks kõrvitsaline, on üsna leebe toimega köögivili. Ta sisaldab naatriumi, mis on oluline organismi happe-aluse tasakaalu säilitamisel. See tasakaal on organismi tervisele väga oluline, millest järeldub, et kabatshokk on väga tervislik toit.
Kuid ei maksa arvata, et kabatshokk oleks mingi universaalne imerohi. Kabatshokist või aedubadest keedetud leem oleks liiga sööbiv veritseva maohaavandiga patsiendi paljastunud membraanile. Tema jaoks ma kirjutan välja hariliku pärmi lõigukesi. Olen soovitanud süüa kuni 22 pakki pärmi, mille tulemusena haav on hakanud paranema kolme-nelja päeva jooksul.
Seepärast ei maksagi otsida siit raamatust mingit "nõiatoitu", mis kuulu järgi hoidvat mingi Aasia kolkaküla elanikke imepärase tervise juures. Minu meetod baseerub ühelt poolt kaua unustuses olnud meditsiinilistele tõdedele, teiselt poolt aga kaasaegsele laboratoorsele tehnikale. Oluline on see, et ma lähtun tervisest, mitte haigusest. Mõned arstid näivad pidavat haigust, füüsilist nõrkust ja degeneratsiooni keskea loomulikuks jätkuks. Minu meelest on need nähtused aga halbade harjumuste, rammusa dieedi ja kahjulike ravimite tarvitamise tagajärg. Ma ei kavatsegi õpetada patsiendile haigustega harjumist, vaid haigustest ja arstide teenustest vabanemist!
Mistahes nimekiri inimkonna suurtest heategijatest sisaldaks kindlasti prantsuse keemikut Louis Pasteur'i, kes esimesena väitis, et haigust põhjustavad mitmesugusel viisil levivad imepisikesed organismid. Kuid ma julgen väita, et ma ei nõustu tema pisikute-teooriaga. Minu uurimused on näidanud, et see teooria on ühekülgne ja et näiteks piima pastöriseerimine hävitab suure osa tema toiteväärtusest. Raske on muidugi ümber veenda inimest, keda kogu elu on kasvatatud pisikute hirmus ja kes kardab juua pastöriseerimata piima.
Juba 1883.a. ütles üks Ameerika tervishoiu autoriteet, et üksnes pisikute viimine organismi ei kutsu veel esile haigust. Oluline on organismi enese seisukord. Pasteur ja teised on teinud ennatliku üldistuse, et kõige olulisemat rolli mängib organismi sattunud pisikute hulk.
Väidetakse vastu, et just tänu pisikute-teooriale on saadud jagu rõugeist, difteeriast, tüüfusest ja teistest ohtlikest nakkushaigustest. See on tõsi, kuid samal ajal on kahekordistunud haigestumine vähki, südamehaigustesse, diabeeti, arterioskleroosi, nefroosi, hepatiiti…
Selle asemele, et pimesi uskuda Pasteur'i, küsisin ma endalt, kas tõesti on inimkudede ründamine bakterite ja viiruste poolt ainus haiguse tekitaja? Kas ei või olla võimalik, et pisikud on vaid haiguse kaaslased, mis asuvad meis kõigis, kuid on suutelised paljunema vaid häiritud talitusega organismis?
Oma otsingutel leidsin end teel tagasi Hippokratese juurde, kes uskus, et haigus on mingi keha väärseisundi tulemus. Organismi keemiline olemus sõltub tarvitatavast toidust, ja nii tekkis kahtlus, kas pole haiguse põhjustajaks väär toitumine?
Hippokrates oli erksama loomuga arst kui enamik minu tänapäeva kolleege. Tema esimene samm tervise säilitamisel oli reziim ehk reguleeritud eluviis. Ta teadis, et loodus ise teostab ravimist ja arsti ülesanne on loodust aidata. Ta uskus, et haige vajab puhkust; mitte ainult füüsilist puhkust, vaid ka keemilist, mis on veelgi tähtsam. Keemilist puhkust saab organism ainult keeldumise kaudu, mis võimaldab elunditel end puhastada jääkproduktidest.
Hippokratesel on olnud järgijaid läbi aegade. Thomas Sydenham arvas 17. sajandil, et haigus on organismi püüd vabastada end ebameeldivast ainest. Pasteurist pisut vanem Rudolf Virchow väitis, et keharakkude tervis sõltub nende keemilisest koostisest, mis omakorda oleneb söödud toidu liigist. Virchowi õpetus polnud küll eriti populaarne, kuna inimesele pole kunagi meeldinud oma toitumistavasid muuta. Seepärast tervitaski üldsus Pasteur'i suurejoonelist pisikute-teooriat ja heitis Virchowi kergendustundega üle parda. Nüüd võis inimene jääda haigeks puhta südametunnistusega.
Ameeriklased on teoinimesed, ja kui nad jäävad haigeks, siis meeldib neile rohtusid süüa või lasta end ravida, näiteks operatsiooni abil. Kui rääkida neile vajadusest puhata ning hoiduda ärritavast toidust ja rohtudest, muutuvad nad skeptiliseks ja lähevad otsima arsti, kes teeb midagi.
Nõnda on moodne meditsiin enamasti heitnud kõrvale Hippokratese lihtsa ja põnevusteta meetodi - ravida haigust reziimiga -õige toidu ja värske õhuga. Vaid üksikud pööravad tähelepanu sõnadele, mida öeldi 24 sajandit tagasi Cosfi saarel: haigus pole üksnes pathos (kannatamine) vaid ka ponos (raske töö), ehk keha vajadus võita tagasi oma normaalne, terve seisund. Seda kutsutakse via medicatrix naturas -looduse tervistav jõud, mis parandab seestpoolt. Tõsisema haiguse puhul kasutati ka rohtusid ja alles kolmandas järjekorras lõikust, kui seda peeti vajalikuks. Tänapäeval, enamasti haigete pealekäimisel, on arstid pööranud Hippokratese raviviisi pahupidi ja sageli mängib kirurg esimest viiulit. Lisan kiiresti, et ma ei ole lõikuse vastu, kui see on vältimatu. Patsientidele on vastumeelt teooria, et haigus on tema sees asuva mürgituse tulemus; meelsamini nõustutakse Pasteur'i teooriaga, et haigust põhjustavad väljastpoolt tulevad mikroobid. Nii saab inimesest ohver ja ta võib üksnes kurta: "Miks küll pidi see minuga juhtuma?"
Ikka ja jälle selgitan haigetele, et nende vaevad ja haigused tulevad nende endi toitumisvigadest ja rohtudest, mille tulemusena nad täidetakse toksiliste jääkainetega. Põhjuseks on ebaõigesti valitud toidud ja sünteetilised toiduained - liiga palju stimuleerivaid toite, liiga vähe naturaalseid vitamiine köögi- ja puuviljadest. Isegi siis, kui valisite tervislikud, looduslikud toiduained, aga keetsite või praadisite nad surnuks ja puistasite üle kahjulike maitseainetega, löövad tekkivad mürgised jäätmed segamini teie normaalse seedetalituse. Eriti hull on lugu siis, kui vale toitumisega kaasnevad ebatervislikud eluviisid, nagu kehaliste harjutuste puudumine. Ülimürgised ained, toksiinid, seiskuvad veres ja kahjustavad filtreid ja erituselundeid, millistest tähtsamad on neerud, maks, sooled ja nahk
Niisiis on haigus organismi energiline püüd vabastada end ebatervetest (toksilistest) ainetest.

See on nurgakivi, millele ma oma ravi rajan. Organism soovib ära põletada need jääkained, mille tulemusel tekib põletik. Haigestuvad elundid, mille kaudu toimub eritus.
Maks ja neerud on tähtsad erituselundid. Maksa jaoks toimub toksiliste ainete eritus läbi soolte ja neerud eritavad põie ja kusiti kaudu. Kui maks on tursunud ja ei suuda täita oma eritusfunktsiooni, siis paisatakse mürgid vereringvoolu. Ja kui neerudes on põletik, siis peatuvad needki mürgid veres. Et inimene saaks edasi elada, selleks peab veri mürkidest vabanema ja appi tulevad kopsud, et aidata neerusid, või nahk, et aidata maksa. Igale mõistlikule inimesele on selge, et kopsudest ei saa neerusid. Sellise "asekanali" kasutamine võib põhjustada bronhiidi, kopsupõletiku või tuberkuloosi, olenevalt mürgi keemilistest eriomadustest. Niisiis võime öelda, et kopsud toimivad neerude asetäitjatena, kuna nad sunnitakse täitma neerude rolli. Sapi mürgid väljuvad verest naha kaudu, põhjustades nahaärritusi, mis lõpevad erinevate nahahaigustega. Vahel väljuvad mürgid läbi limanahkade mitmesuguste katarride kujul, või läbi naha paisete, vinnide, vistrike jne. näol. Niisiis nahk asendab maksa, ehk hädaeritus toimub naha kaudu.
Niisuguses ekstreemses olukorras haigestub hädaväljapääsuteed pakkuv organ. Mürgised jäätmed kahjustavad rakke ja neid nõrgenenud või vigastatud rakke ründavad bakterid - raipesööjad.
Minu arvates ongi haigus eritusprotsess häireolukorras. Et kaasa aidata mürkainete loomulikule eemaldamisele, peaks haige kas täielikult paastuma või vähemalt loobuma nendest toitudest, mis tekitasid mürgistuse.
Mu huvi köitsid eriti maks, kilpnääre, neerupealsed ja hüpofüüs ehk ajuripats, st sisesekretsioonisüsteem, mis juhivad mürkainete kõrvaldamist haigest organismist. Sisesekretsiooni uurimine juhtis mind mitmesuguste toiduainete, sealhulgas anorgaaniliste olluste, nagu soola jt ainete organismi ergutava mõju uurimisele.
Kui paljud teist suudavad alustada päeva ilma kange, tulikuuma kohvita? Kohv pole ju mingi toitaine. Naudite teda vaid ergutava toime pärast. Kui olete noor ja toimekas, eemalduvad toksilised kohvihapped teist kusega, ent hiljem, kui koos vananemisega nõrgenevad teie neerud, kuhjuvad need happed teie kehas tilkhaaval. Tunnete end väsinuna, uimasena, rahutuna, ja siis selleks, et vastu panna pikale päevale, joote veelgi enam kohvi. Hetkeks tunnete end reipamana, sest piitsutasite oma neerupealseid. Teie heaolutunne on kui mask, mis varjab tegelikkust. Kui kaua suudate jätkata sisesekretsiooninäärmete piitsutamist? Ilmselt nende vältimatu kokkuvarisemiseni.
Näiteks minu sisesekretsioonisüsteemi polnud kahjustanud kohvi, vaid sool. Tundus loomulik alustada uuringuid enda peal. Enamusele inimestest on teooria organismis kuhjuvate toksiinide kohta nii võõras, et mul on tulnud seda palju kordi peensusteni selgitada, et mind mõistma hakataks. Loodan, et suudan põhjendada seda teooriat ka teile.
Niisiis veelkord: mürgitust põhjustavad kõlbmatud toidud. Mürgid sunnivad elundeid muutuma hädaabi teedeks. Et toksilistest jääkidest vabaneda, kutsutakse appi sisesekretsiooninäärmed, mis aitavad eemaldada mürgiseid aineid organismist.
Et sellest vaatepunktist mõista haiguse olemust, peame analüüsima toidu mõju inimorganismile. Tänapäeva söök erineb inimese tegelikust toiduvajadusest sama palju kui inimene metsinimesest. Inimese seedimisaparaat ja maks pole kaugete esivanemate ajast eriti palju muutunud. Loomulikust toidust elava inimese maks säilib töövõimelisena kõrge vanuseni. Kui inimene aga topib oma mao täis röstitud leiba, vorstiga saia, rasvas keedetud pirukaid ja uhab need alla kange kohviga, siis on ta maks vägistatud ega ole võimeline normaalselt töötama.
Millal maks lõplikult laostub, sõltub sellest, kui heas seisundis oli maks sündides. Kui maks ei tule enam toime veres asuvate toksiinide filtreerimise ja neutraliseerimisega, asub tegevusse kaitseliin, mis püüab mürke juhtida teistesse erituselunditesse. Tähtsaimad endokriinsed (sisesekretsiooni- ehk sisenõre-) näärmed, millel tuleb see ponnistus enese peale võtta, on ajuripats ehk hüpofüüs, mis asetseb peaaju põhjas; kilpnääre, mis asetseb kaela sees, ja neerupealsed, mis on just nagu mütsid kummagi neeru peal.
Sisesekretsiooninäärmed sunnitakse ületalitusse, nõudes neilt üha enama nõre valmistamist. Näärme sekretsiooni hulk on täpses vahekorras sellest läbivoolava vere kogusega ja seetõttu paisub nääre liigse verevajaduse tõttu, millel omakorda võivad olla hukatuslikud kehalised tagajärjed.
Hüpofüüsil näiteks pole kuigi palju ruumi paisumiseks, sest ta on suletud luust karpi kolju põhimikul. Kui see hoidla on väike sünnipäraselt või varases eas põetud rahhiidi tulemusel, siis juba väga väike paisumine võib tekitada kohutavaid sümptoome. Sellisest survest võivad tekkida neli erinevat haiguslikku seisukorda: migreen, langetõbi, gigantism ja pimedaksjäämine. Mu ravipraksises on palju juhtumeid, kus inimene on saanud tervise tagasi sellega, et maksalt võeti ära üleliigne toidukoorem. Maks suutis siis puhastada verd ja taastas tasakaalu ajuripatsi, kilpnäärme ja neerupealsete vahel.
Olen avastanud, et seal, kus pole tegu ravimite väärkasutamisega, kujutab migreen endast alkohoolset tüüpi peavalu. Oletatavasti paneb see migreeni all kannatajad võpatama. Seetõttu lisan, et see alkohol ei ole pärit napsiklaasidest, vaid valmistatakse patsiendi maos oleva suhkru ja tärklise käärimisest. See alkohol on tunduvalt kahjulikum kui viinapudelis sisalduv piiritus. Joodik rüüpab enam-vähem puhast etüülalkoholi, ent sooltes tekkinud hapu meski sisaldab teisigi alkohole ja muid produkte, mis on organismile väga mürgised. Ravides migreeni all kannatavaid patsiente olen avastanud, et kui kõrvaldan suhkru ja tärklise nende toidust ja suurendan looduslike toitude osatähtsust, kaovad ka peavalud.
Gigantismi saab parandada vaid noorukieas. Ka pimedaksjäämine võib tuleneda hüpofüüsi tursest, mida võib põhjustada toidumürgistus või mõni mürgine ravim. On juhuseid, kus penitsilliin ärritab liigselt ajuripatsit ja põhjustab nägemisvõime halvenemist.
Ka kilpnäärme liignõristus avaldub haigusena. See nääre, mis asub kaela allosas, kontrollib keha kolme nahakihi kõiki funktsioone. Välimist nahka nimetatakse marrasknahaks, sisemist nahka limanahaks ja keskmist nahka, kus asuvad veresooned, närvilõpmed ja näärmed, pärisnahaks. See nahk moodustab ka serooskesta ehk kelme, näiteks rinnakelme, südamekelme, kõhukelme, mis vooderdavad organismi õõnsusi.
Välimise naha normaalseks ülesandeks on hingata välja gaasid, higistada välja vesi ja teatud toksilised ja soolased ained ning võida nii nahka kui karvu eriliste rasunäärmete abil. Kui aga läbi naha surutakse vägivaldselt välja mürkgaasid, ülihappeline higi, toksilised õlid ja rasvad, ehk toimub nn. asetäitev eritus, põhjustades haigusi, milledest piisaks dermatoloogia käsiraamatu täitmiseks (krooniline ekseem, kalasoomustõbi, psoriaas ehk sammaspool on tavalised näited). Nahahaigused, mis tulenevad toksilisest ärritusest, alluvad hästi nii dieetravile kui ka lokaalsele ravile, mis neutraliseerib ja eemaldab mürke. Sellise raviga saavutatakse kontroll kilpnäärme üleaktiivsuse üle.
Sisemine nahk ehk limanahk eritab lima, mis hoiab nahka niiskena ja viburrakkude abil tõukab ärritavad ained ning võõrkehad sellise kohani, kust neid on võimalik eemaldada. Avariiolukorras võib kilpnääre sundida mürke väljuma läbi limanaha rakkude.
Kui see puudutab ainult sisemise naha pindmisi rakke ja nõre on veetaoline, on meil tegemist haigusega, mida iseloomustab seroosne eritis - nohu ehk limanahapõletikuga. Kui põletik ulatub sügavamate kihtideni siis eritis muutub kas limas-mädaseks (lima ja mäda), mädaseks (puhas mäda) või hemorraagiliseks (veri ja mäda). Siia kuuluvad sellised haigused nagu sinusiit, bronhiit, gastriit, peensoolepõletik, ussjätkepõletik, mandlipõletik, mastiit jt. põletikulised protsessid, kus esineb limanahapõletik või serooskesta põletik.
Mädaeritusest läbi keskmise naha tulevad sellised haigused nagu liigesepõletik, närvipõletik, kõhukelmepõletik, südamekelmepõletik, entsefaliit, meningiit, bursiit ja iirise põletik. Kõik need haigused on põletikulised ja tulenevad mürkide sunnitud eemaldamisest. Olen avastanud, et ainus viis neid ravida või leevendada on neutraliseerida mürgid dieediga ja anda maksale puhkust ja hõlbustada mürkide eraldumist läbi loomulike kanalite, mis loodus on sedasorti tööks valmistanud, nagu neerud, maks, kopsud, nahk ja sooled.
Neerupealseid peeti varem üksnes alarmnäärmeteks, mis hakkavad tööle vaid siis, kui inimene seisab ohuga silmitsi ja peab otsima väljapääsu võitluses või põgenemises. Nüüd on teada, et just neerupealsete nõre teeb organismis hapendumise võimalikuks. Hapendumine aga on elu tuli. Seetõttu on neerupealsete nõre niivõrd tähtis, et selle puudumisel veres ei ela inimene nelja sekunditki. Neerusid läbivate mürkide filtreerimise keemiline protsess oleneb hapendumisest, mis sõna-sõnalt ongi põlemine. Neerupealsed võivad sundida neerusid talitama erituse hädaasendajana, minnes isegi organismi hävitamiseni, tõstes vererõhku seni, kuni tulemuseks on südameatakk või mõni teine vereringe kahjustus.
Neerupealsete teiseks ülesandeks on reguleerida lihastoonuse tugevust, sealhulgas sooltelihaste toonust. Normaalse lihastoonuse juures täidavad sooled oma ülesandeid korralikult, pingutusteta ja regulaarselt. Adrenaaltüübid, st sellised isikud, kellel domineerib neerupealsete nõristus, kannatavad harva kõhukinnisuse all. Kui sellisel inimesel tekivad seedehäired, eemaldatakse mürgid kiiresti peristaltilisel teel või isegi kõhulahtisuse abil. Seepärast usun, et neerupealsete üliaktiivsusest võivad tuleneda kõhulahtisused, neeruhaiguste erinevad vormid, vähk, rasvtõbi ja teised haigused. Kui koed pole veel parandamatult kahjustatud, annab tulemusi samalaadne ravi, nagu hüpofüüsi ja kilpnäärme häirete puhul.
Ehkki minu meditsiinialased teooriad põhinevad isiklikel vaatlustel ja järeldustel, mis on aja proovi välja kannatanud, pole ma kõhelnud kasutamast ajakohaseid teaduslikke saavutusi keemias ja bakterioloogias ja proovinud mitmesuguseid aineid organismist mürkide väljaviimiseks. Mu ravimiskunsti nurgakivi ulatub Hippokratese aega, aga olen palju õppinud ka kahelt suurelt 17. sajandi arstilt - Sydenham´ilt ja Boerhaave´lt. Enne I Maailmasõda avaldas dr. J.H.Tilden raamatu "Kuidas seletada mürgitust". Ta ravis organismi puhastavate dieetide ja õigete eluviisidega. Tema õpilane George S. Weger kirjutas raamatu "Haiguse teke ja kontroll" ja tema algatusel on loodud Columbia Ülikooli juurde kuuluvas Goldwateri memoriaalhaiglas Tilden-Weger-Bieleri nimeline dieetilise meditsiini kateeder.
Uurisin mõistatuslikku seost kolesteriini ja arteriaalsete haiguste vahel ja avastasin, et osa toiduaineid ehitavad üles puhta kolesteriini ja teised tekitavad patoloogilise kolesteriini, mis ei pea organismi kudedes hästi vastu ja põhjustab arteriaalseid kahjustusi, mille tagajärjel veresooned murenevad või söövituvad.
Nõustun, et mu ravi pole ei kerge ega mõnus, sest sellega kaasneb täielik voodipuhkus paastumisega - lahjendatud puuviljamahlade ja köögiviljaleemega - millele järgneb dieet, milles on vähe tärklist, valke või rasvu (olenevalt haigusest). Tõenäoliselt on teie arstid kirjutanud välja rohtusid ja mitte iial mõelnud mürgistusele, millest kõik on tekkinud. Võib ju tunduda uskumatu, et ühed toidud põhjustavad haigusi ja teised toidud ravivad neid. Kuid ma kinnitan, et pärast vabanemist ravimitekultusest astute pika sammu tervenemise suunas. On tõsi, et paljud rohud elustavad teid esialgu, kuid neil on ainult stimuleeriv mõju ja pikaajalisel kasutamisel kurnavad nad organismi välja.
Meditsiiniline kirjandus on täis vastuolulisi ideid haiguste põhjustest - igaühel neist oma ägedad toetajad. Paljud arstid ei tunnusta teooriaid, mis käsitlevad mürgistust, roiskumise võimalust sooltes ja auto-intoksikatsiooni (organismi isemürgistumist).
Louis Herber hoiatab oma raamatus "Meie sünteetiline ümbrus":
"Me vahetame tervise tühipalja ellujäämise vastu. Inimese bioloogilisi saavutusi mõõdame selle järgi, kuidas oskame säilitada oma olemasolu muutuvas keskkonnas. Elu säilitamise ideoloogiaga kaasneb kiire füüsiline mandumine. Oleme ju näinud, kuidas suhteliselt noor inimene kannatab sagedaste peavalude ja seedehäirete all ning tal on pidev "sigaretiköha", lagunenud hambad ja sagedased hingamisteede häired. Peame normaalseks, et varsti pärast keskikka jõudmist omandab keha vaadi ümarused, ja me ei leia midagi imelikku selles, et veidike jooksmist paneb hingeldama."
Statistilised andmed viitavad sellele, et kroonilisi haigusi põdevate inimeste hulk suureneb palju kiiremini kui elanikkond. Usun, et kui ebaõigete harjumuste pinge, ergutavate ravimite kasutamine, vale toitumine ja saastatud keskkond on organismi filtrid lammutanud, siis jõuamegi mürgistuseni, mida üldiselt tuntakse haiguse nime all. Haiguse peamine põhjus on seega mürgistus. Haiguse nimetuski kirjeldabki kahjustust, mida mürgistus on tekitanud. Usk loodusliku ravi võimalusse pärineb iidsetest aegadest ja on vastandlik teooriale haiguste ravimisest tugevatoimeliste ravimitega või operatsiooni teel. Ravi, millest mina räägin, on äärmiselt lihtne. Ta ei tee terveks üleöö, kuid ravib kui vaid haige töötab koos nii looduse kui ka oma arstiga.
Tänapäeva arstiteadus suundub haiguse senisest detailsema keemilise uurimise suunas. See põhineb palju ratsionaalsemal alusel kui seda on deemonid, hirm või isegi pisikud.
Järgnevalt käsitleme organismi vastupanu haigusele.

5. SEEDIMINE - ESIMENE KAITSELIIN HAIGUSE VASTU

 Maitselt magusad toidud
osutuvad seedimisel hapudeks.

Shakespeare "Kuningas Richard II"

Rasvunud mees ühes Los Angeles´i kohvikus laadis oma kandikule mannavahu, kaks saiakest, neli võitükki ja makaronid lihapallidega. Momendiks peatusid ta silmad lehtsalatil, aga ta valis õunapiruka vahukoorega ja magusa koorekohvi. Talle järgnes sale mees, kes valis juurviljasupi, lambakarbonaadi oakaunade ja rohelise segasalatiga, klaasi lahjat piima ja küpsetatud õuna.
Inimese organism, keemiline masin, võtab vastu kogu söödud toidu. Mõned toidud ta heidab kõrvale kas oksendamise või kõhulahtisuse teel ja mõndagi ta salvestab rasvareservuaarides kehvemate aegade jaoks, aga enamuse kasutab ta tänulikult imeväikeste rakkude kütmiseks. Kui viimati söödud toidu energiasisaldus ei ole piisavalt kõrge, siis organism nõuab lisa. Ja kui peremees on ära eksinud lumisel mäetipul ning toitub vaid lumest, siis hakkab nälgiv organism kasutama kütuseks rasvareservuaare ja seejärel iseenda kudesid, alustades nõrgematest ja haigematest rakkudest. Kui kõik üleliigne on ära kasutatud, hakkab masin logisema, käib alla ja järgneb surm. Kuid haigus järgneb ka siis, kui sisepõlemismootorit laetakse vale kütuseliigiga liiga palju kordi.
Tegelikult on seedesüsteem keemiline rafineerimisvabrik, mis toodab oma kütuseid ja vabastab energiat varutud toormaterjalist: valkudest, rasvadest, süsivesikutest (lõhustatud tärklistest ja suhkrutest), vitamiinidest ja mineraalidest. Kogu seedeprotsess toimub seedekanalis. Täiskasvanul kujutab see endast umbes 10 meetri pikkust õõnest toru, mis algab suuga, kus näritakse toitu ja sellele toimib sülg ja lõpeb pärakuga, kust väljuvad jäägid. Piki seda toru paiknevad jaamad, kus mikroskoopilised keemialaboratooriumid muudavad toitained organismile sobivaks, lõhustades, lahjendades ja lahustades neid, lisades vajalikke kemikaale ja eemaldades mittevajalikke.
Osa söödavast toidust on loomulik ja kasulik, mõned ained on kasutud või koguni kahjulikud. Suus kohtavad toiduosised esimest seedefermenti, kõrgelt spetsialiseerunud valgu molekule, mis tegutsevad kui katalüsaatorid. Ainevahetus on protsesside kogum, mille abil organismi kütus muudetakse energiaks ja see põhineb fermentidel. Mao sekreedid, fermendid pankreasest, maks ja peensoolt vooderdavad näärmed - need kõik tegutsevad, kui toiduosised läbivad organismi.
Toit, mis allutati fermentide, ensüümide ja teiste reduktsiooni katalüütiliste agensite toimele suus ja maos, valgub nüüd laiali üle tohutusuure vaiba, peensoole voodri. See vooder on 80 meetrit pikk ja kaetud miljonite näsakestega, mis ulatuvad välja limaskestast ja on pidevas edasi-tagasi liikumises. Need näsad suurendavad peensoole pinda. Kui toidu keemiline koostis on ebanormaalne ja ärritab soole pinda, siis sool püüab kiiresti vabaneda ärritusest ja tekib kõhulahtisus. Aga võib ka tekkida spastiline kramp, et takistada ärritaja edasipääsu, mille tulemuseks on seiskus või kõhukinnisus.
Seega võiks peensoolt oma äärmiselt tundlike limaskesta rakkudega klassifitseerida kui esimest kaitseliini -ebaloomulike ja kahjulike toiduosiste imendumise vastu võitlejat. Kahjulike ainete korduv tarbimine tekitab aja jooksul põletiku ja purustab õrna limaskesta. Kui nüüd veri satub soolde, siis saab ta laetuks toksiliste ainetega, mida kantakse neid vereringesse.
Seeditud toiduosised laotatakse laiali mööda näsakestega kaetud soolevooderdist, et nad võiksid imenduda. Seejuures on olulised toidu hulk ja kvaliteet. Kui süüakse liiga palju, siis ka imendub väga palju, kuna näsakestel ei ole regulatsioonimehhanismi, mis näitaks, kunas lõpetada. Tulemuseks on kas rasvumine või haigus. Haigestumine võib olla äge või krooniline, sõltudes sisesekretsiooninäärmetest. Juba iidsed roomlased tunnistasid liigsöömise ohtusid ja pärast hurmavate hõrgutiste söömist nad lihtalt oksendasid, et säilitada oma tervist. Aga võibolla nad lihtsalt uskusid Hippokratese aforismi, et rasvunud surevad varem kui kõhnad.
Monodieet ehk ainult ühe toiduliigi söömine ühel toidukorral on olnud vaidluse objektiks. Kuid ta kergendab tunduvalt seedimist, eriti nõrkadel või haigetel inimestel. Hippokrates kirjutas tuberkuloosihaigetele ainult piima.
Iga hatt ehk näsa sisaldab kahte seeneniidistikku: vere- ja lümfisooni. Lümfisooni mööda liiguvad lümfotsüüdid ja teised valgelibled (leukotsüüdid). Lümfisooned sisaldavad harva punaliblesid, ehkki tavaliselt leidub veres vähesel hulgal leukotsüüte.
Seedimise ajal siseneb lümfisoontesse suur hulk lümfotsüüte. Selleks, et nende rakkudega varustamine oleks efektiivne, on loodus asetanud kõige tähtsama lümfotsüüte tootva organi peensoole lähedusse. See organ on põrn, mille ülesandeks on saata lümfotsüüdid pärast toidu seedimist hattudesse, kus nad imavad aminohappeid, valkude seeditud vormi. Edasi liiguvad nad suure lümfijuha suunas, mis juhib nad paremasse rangluualusesse veeni, kuhu rinna lümfijuha tühjeneb, veidi allpool punktist, kus kilpnäärme sekretsioon antakse samasse veeni.
Lümfotsüüdid vajavad kilpnäärme joodi, et teha võimalikuks rakkude kasv ja paljunemine. Lümfotsüüdid ringlevad vere- või lümfisoontes ja teatud tingimustes lähevad ka läbi kudede, sest nad on amöboidse liikumisega. Pärast seda, kui lümfotsüüdid on varustanud organismi toitumiseks ja paljunemiseks pöörduvad nad tagasi põrna, kus nad kas lagunevad või saadetakse hattudesse uueks ringkäiguks.
Organismi elus on 2 perioodi, kus lümfotsüüde vajatakse tavalisest suuremal määral - need on kasvu ja paranemise staadiumid. Lapsepõlves, kiire kasvu ajast kuni noorukiea lõpuni, esineb nn. "lapseea lümfotsütoos". Sel perioodil on loodus varustanud organismi tüümusega, mis toodab lisa lümfotsüüte ja kaob pärast noorukiiga. Tüümus asub kilpnäärme lähedal, et jood oleks hästi kättesaadav.
Vigastuste parandamisel tegutsevad lümfotsüüdid rakkude kaitsjatena, mida me täheldame kudede kõikide põletiku- või vigastuspiirkondade ümber. Vigastatud rakud parandamine toimub tervete rakkude toitmise arvel. Kui paranemine on lõpule jõudnud, siis lümfotsüütide kasvukiirus normaliseerub.
Usun, et paranemise ja kasvukiiruse muutust kontrollivad sümpaatilise süsteemi närvide kaudu "kõhuajust" ehk päikesepõimikust lähtuvad impulsid. Kasvaval loomal põhjustab tüümuse eemaldamine kasvupeetuse. Teine äärmus on lümfotsüütide üleküllastatus aminohapete ja joodiga, ja see võib põhjustada ebanormaalset kudede kasvu teatud piirkonnas, milline viib uudismoodustise tekkele või pahaloomulisele kasvajale.
Seedimise ajal süsivesikud ja liitsuhkrud lõhustatakse glükoosiks, mis imatakse hattude veresoonte poolt ja põletatakse lihastes. Sel teel saab organism oma lihaseenergia ja soojuse. Rasvad on samuti põlemisvõimelised, kuid tavaliselt põlevad nad kõige paremini süsivesikute tules. Mittevajalikud rasvad saadetakse erinevatesse kehaosadesse tagavaraks - elu füsioloogiline fakt, mis kurvastab ülekaalulisi. Rasvad koos mineraalide, vitamiinide ja süsivesikutega on elulise tähtsusega.
Inimese enesetunne tugineb sellel, kuidas töötab tema küttesüsteem. J. Conrad märkis: "Ei saa ignoreerida hea seedimise tähtsust. Elurõõm sõltub mao helidest, aga halb seedimine kallutab skeptitsismi, umbusku, sigitab halba tuju ja surmamõtteid." Iga arst on tuttav halva tujuga, mida põevad seedehäirete üle kurtvad haiged. Kui nende organism vabaneb toksilisest koormast, siis toimub patsientides suisa maagiline muutus.
Hattude funktsioneerimine kindlustab hea tervisliku seisundi ja selle tagavad toidu õige hulk ja kvaliteet. Ja kuna organism on enam-vähem söödud toidu saadus, siis on võimalik ja isegi soovitav haiguse ravi dieediga. Peensool on esimeseks kaitseliiniks kahjulike toitude ja mürkide eest.
Dieedi vead, kui need on kerged, ei ole kohe märgatavad, kuid suured vead põhjustavad koheseid karistusi. Kirjeldan ühe patsiendi haiguslugu. See 42 aastane mees oli lõunasöögi vahele jätnud, sest ta läks õhtusöögile, kus serveeriti mitmesuguseid mehhiko toite. Öösel tekkis tal äge kõhulahtisus - vastumeelne toit kõrvaldati kiiresti organismist. Kuna ta sool oli põletikuline, siis soovitasin voodirahu ja lähemaks 48-ks tunniks vaid lahjendatud piima ja pärmi. Arvan, et ravimid oleksid muutnud ta olukorra vaid keerulisemaks. Kui inimesed teaksid rohkem organismi keemiast, siis nad kasutaksid rohkem dieetravi.

6. MAKS: TEINE KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU

Antiikajal austati maksa ja usuti selle olevat mitte ainult hingekeskuse, vaid ka kõige tähtsama elundi kehas. Maks ei ole romantiline nagu süda või sügav ja müstiline nagu aju, kuid tal on rida ainulaadseid ülesandeid: ta on organismi meisterkeemik, kütuseladu, varustuskontor, majapidajanna ja mürkide kontrollkeskus. Kui üles loetleda kõik maksa ülesanded, siis peaksime kirja panema ligi 500 eri funktsiooni, mida ta täidab.
Looduski austab seda suurimat, umbes 1,5 kg kaaluvat elundit ja on ta paigutanud hästi kaitstud ja ohutusse kohta - tugeva lihaselise diafragma ja alumiste roiete alla.
Maks on väga visa nääre, olles võimeline üles ehitama oma puuduvaid rakke ja taastama vigastatuid. Ta on võimeline funktsioneerima ka siis, kui temast on säilinud 1/5 või veelgi vähem. Vähi puhul on eemaldatud ligi 90% maksast ja mõned kuud hiljem on ta oma mõõtmed taastanud.
Maks on organismis üks tähtsamaid toksiinide kahjutuks muutjaid. Ta on nii oluline organ, et ilma temata võib inimene elada vaid mõned tunnid. Kõikidest aluselistest elementidest organismis on kõige tähtsam naatrium, mida leidub igas organismi rakus, samuti on olemas suured kontsentreeritud naatriumi hoidlad äärmise vajaduse rahuldamiseks. Nendel piirkondadel on suur puhverväärtus, lisaks võib neis neutraliseerida mitmeid happeid ja söövitavaid mürke. Olulisteks naatriumi hoidlateks on lihased, aju, närvid, luuüdi, nahk, mao ja soole limaskest, neerud ja maks, kusjuures viimane on kõige tähtsam. Maks on kõige rikkam organ naatriumi poolest, olles seega teine kaitseliin haiguse vastu.
Kui maks ammutatakse tühjaks, et neutraliseerida happeid, siis võib maksa funktsioon pidurduda ja järgneb haigus. Maks on elund, mis filtreerib verest kahjulikke aineid ja kui tema filtratsioonivõime on takistatud, siis pääsevad mürgid üldisesse vereringesse ja toovad kaasa haigusi. Just sellepärast tulebki nii hoolikalt maksa kaitsta.
Kuidas saada naatriumi, et säilitada oma head tervist? Naatriumi saadakse toidus olevatest naatriumiühenditest. Kõige rikkamaks on juurviljade kuningriik, siis loomade lihased ja maks. Selleks, et saada vajalikku naatriumi hulka ilma kahjulike lisaaineteta, tuleb liha süüa toorelt või nii toorelt kui võimalik. Paljudele inimestele on toores või pooltoores liha vastuvõtmatu. Uriinitestiga ilmneb, et mida rohkem on liha keedetud, seda rohkem roiskhappeid leidub valguga üleküllastatud patsiendi uriinis. See tähendab, et inimesel, kes sööb vähe juurvilju ja salateid ning palju hautatud liha, on sageli naatriumivaeguses olev maks.
Pärast toidu seedimist läheb kogu sooltest tulev veri maksa, sisenedes sinna suure värativeeni kaudu. Maks võtab seeditud toidust kasulikud elemendid, et: 1) sünteesida neist organismi uusi kudesid;
2) valmistada kütust ette oksüdatsiooniks ja energia saami seks;
3) säilitada toidu ülejääki tuleviku tarbeks.
Maks neutraliseerib toksiinid ja teised kahjulikud ained ning need kõrvaldatakse maksa eritusega. Seda eritust nimetatakse sapiks. Võib juhtuda, et aluseliste elementide puudumise tõttu ei suuda maks neutraliseerida toksilisi aineid. Sel juhul satub peensoolde toksiline sapp ja siis imendub enamus kahjulikke aineid uuesti, tekitades peensoole põletikku.
Toksilise sapi esinemine sooles võib häirida ka kasulike toitainete seedimist, põhjustades toksiliste seedeproduktide hulga kasvamist, gaaside teket ja kõhuvalu. Mõnes suhtes on sapp võrreldav uriiniga. Normaalselt on ta selge, säravkollane, aluselise reaktsiooniga ja ei ärrita kudesid, millega kokku puutub. Patoloogiline sapp muutub värvuselt tumedamaks (kõige toksilisem on tumeroheline või must sapp) on tugeva happelise reaktsiooniga ja söövitab kudesid, millega kokku puutub. Normaalne aluseline sapp ei ole söövitav ja sobib kokku peaaegu iga toiduga. Kuid kui maks on toksiinide neutraliseerimiseks järk-järgult naatriumist tühjendatud, siis on sapihapete neutraliseerimine (nende hapete naatriumsoolade moodustamine) seotud suurte raskustega. Kui sapp on läbinisti liiga ärritava toimega, et välja voolata kaksteistsõrmiksoolde (peensoole osa, kuhu avaneb sapijuha), siis hoitakse seda sapipõies, kus ta järk-järgult neutraliseeritakse. Kuid toksiline, happeline või söövitav sapp on kokkusobimatu paljude toitudega ja põhjustab maksa, sapiteede, sapipõie ja soolte põletikku. Organism surub aegajalt sapi makku tagasi ja püüab toksilist sappi välja oksendada.
Patoloogilise sapi ärritus võib kaksteistsõrmiksooles esile kutsuda kõrvetisi, mis omakorda põhjustavad ebameeldivaid ja hirmutekitavaid spasme. Kannatanu kiirustab arsti juurde, kes uurib teda röntgeni abil. Röntgenfilmil ilmneb kaksteistsõrmiksoole varju moonutus, mida sageli diagnoositakse haavandina. Mu oma uuringud näitasid, et tõenäoliselt 99% röntgenis diagnoositud haavandeid on tegelikult kõige enam sapi kõrvetistest esilekutsutud spasmid. Ja nende ebameeldivate sümptoomide kergendamiseks neelavad inimesed populaarseid happevastaseid rohtusid. Muidugi on võimalik sapikõrvetistest tingitud korrosiooni arenemine haavandiks, kuid õnneks esineb seda harva, aga seda on kerge diagnoosida, sest haavandist imbunud veri kas oksendatakse välja või satub ta väljaheitesse
Kui esineb maksale vajaliku naatriumi liiga kiire äravool, siis maksa rakud surevad ja moodustub armkude. Seda nähtust nimetatakse maksatsirroosiks. Kahjuks on enne selgete tsirroosisümptomite ilmumist maks juba tugevasti kahjustatud.
Haigusjuhtum, millega kaasnes nii neerude kui maksa funktsiooni langust: 61-aastane mees oli juba kaks aastat voodilembeline oma tursunud jalgade ja vedeliku tõttu kõhuõõnes. Tema kõht oli tohutu suur, neerupealsed olid ülearenenud ja aktiivsed. Ajuti muutus ta segaseks. Ta uriin oli paks, sisaldades mäda, alumiiniumi ja silinderepiteeli. Ta urineeris sageli. Tema vererõhk oli 210/110. Tal oli raske hingata peamiselt rõhumise tõttu diafragmale, mida põhjustas kõhuõõnes olev vedelik (astsiit).
Kuid ta oli sitke mees ja otsustas paraneda. Õnneks hoolitses tema eest armastav tütar. Tema toitumise uurimine selgitas, et ta oli suur tärkliserikaste ja magusate toitude armastaja. Kondiitritooted, koogid, maiustused olid laual iga toidukorra ajal. Nüüd jäi ta mitmeks nädalaks lahjendatud puuviljamahla dieedile. Punkteerisin ta kõhuõõnt, et lasta välja sinna kogunenud vedelik. Seda kogunes 19 liitrit! Kui vedelik oli välja lastud, oli ta kõhusein nii lõtv, et võimaldas sõrmedega uurida soolt, maksa ja põrna. Maks oli umbes suure apelsini suurune, kõva ja sõlmiline ning tugevalt tsirrootiline.
Oma praksise jooksul ei olnud ma näinud nii halvas seisundis oleva haige paranemist. Kolme nädalaga alanes turse jalgadel, kuid kõhuvedelik kogunes tasapisi uuesti. Tema uriin muutus heledaks, alumiiniumi sisaldus langes, silinderepiteelrakud kadusid. Ta tarvitas kergelt seeditavat valku, keedetud ja toorest juur- ja puuvilja, tärkliserikkad toidud ja maiustused olid peaaegu keelatud. Ta tõusis voodist ja järgis hoolsalt reziimi. Kuue kuuga sai tema uriin valguvabaks, aga tema kõhtu punkteeriti esimesel aastal kord kuus ja iga kord võeti välja kuni 5 gallonit vedelikku. Ta hakkas tegema kergemat tööd majas ja aias ning tegeles tütrepoegadega. Järgmisel aastal punkteeriti teda iga kahe kuu tagant ja kolmandal aastal iga kolme kuu järel, kusjuures eemaldati 4-6 liitrit vedelikku. Neljandal aastal ei osutunud punkteerimine enam vajalikuks.
Pärast sellist, astsiidi tõttu tekkinud kõhuseinte pinget olid kõhulihased nõrgad ja ma hoiatasin teda nabasonga eest. Tema üldine muskulatuur oli suurepärane ja ma ei ole kunagi näinud nii pehmet, elastset, niisket ja puhast nahka. Kuid ühel päeval tõstis ta liiga rasket kivimürakat, ja hoolimata kõhubandaazist tekkiski nabasong ning mees pidi minema operatsioonile. Ta paranes kiiresti ja hästi. Nüüd on ta 73-aastane ja hoolitseb lisaks oma õuele veel kahe naaberõue eest. Ta elab ilma kaebusteta ja fenomenaalne on see, et tema maks on taastanud oma normaalsed mõõtmed ning tiheduse.
Üks lihtsam juhtum on 35-aastane mees, kes kaebas tugevat nõrkust, pearinglust, iiveldust, oksendamist ja isutust. Laboriuuringud näitasid, et tal on maksa puudulikkusest tingitud veremürgitus. Ta pandi voodireziimile ja teda näljutati lühiajaliselt lahjendatud juurviljapuljongidieedil. Selle aja jooksul taastus maksa funktsioon küllaldaselt ja ta oli võimeline seedima korralikku toitu. Dieedi kirjutamisel toonitasin, et toit ja toitumine ei ole üks ja seesama asi. Inimese toitumise puhul ei ole oluline mitte ainult see, mida ta sööb, vaid missuguses suhtes on see tema toidu seedimise ja omastamise võimetega.
Niisiis on maks organismi põhiline toksiinidest vabastamise elund, keemikust võlur, mis teostab oma kunsti käratu efektiivsusega; kurn, millest lastakse läbi kõik organismi minev, enne kui see jõuab üldisesse vereringesse. Senikaua, kuni maksa funktsioon on veatu, on ka veri puhas. Kui maks kahjustub, siis toksiinid pääsevad vereringesse ja põhjustavad kudede ärrituse, kahjustuse ja mõnel juhul ka surma.

 Jätkub siit... SISENÕRENÄÄRMED - KOLMAS KAITSELIIN HAIGUSTE VASTU Tagasi sisukorda


Veel raamatutest