Dr. John Preston - Kuidas jagu saada depressioonist

Eelmine peatükk esitas ülevaate psühholoogiliste, bioloogiliste ja segatüüpi depressioonide sümptomitest. Nüüd vaatame neid sümptomeid juba lähemalt. Käesolev peatükk peaks aitama teil paremini mõista nii ennast kui sümptomeid, mida te ehk parajasti tunnete. Mõistes oma probleemide iseloomu, oskate paremini valida ka ravimeetodit.

Depressiooni psühholoogilised sümptomid

• Kurvameelsus ja meeleheide: Sageli teevad just need depressiooni sümptomid kõige rohkem haiget ning torkavad kõige rohkem silma. Esineda võivad ka tühjus- ja pettumustunne, tujutus. Raskustunne - iseäranis rinde all - ja sõna otseses mõttes "südamevalu" on selle sümptomi füüsilised aspektid. Umbes 40% raskes depressioonis inimesi ei tunnegi kurbust kui sellist. Pigem hakkavad nad üha sagedamini ärrituma ning satuvad kergesti frustratsiooni. Nendel puhkudel võib tühisemgi asi neid endast välja viia.
• Madal enesehinnang toob kaasa väärtusetuse- ja küündimatusetunde, enesekindluse puudumise ja enesepõlguse. "Ma ei suuda seda", "Minust pole mingit kasu" ja "Ma ajan alati kõik untsu" on tüüpilised laused, mida madala enesehinnanguga inimesed endale sisendavad. Sageli on nad kasvanud üles, suutmata endale, vanematele, õpetajatele meele järele olla. Nad on üle elanud ebaõnnestumisi nii koolis, inimsuhetes, spordis kui ka tööl.
  Selline inimene peab tavaliselt teisi endast paremaks ning käitub just teiste arvamuste ja nõuannete järgi. Vahel on madal enesehinnang ajutine nähtus - näiteks töökaotuse või armusuhte purunemise tagajärg. Kuid pahatihti koormab see inimest kogu elu.
• Apaatia on huvipuudus asjade vastu, seltskonnast tagasitõmbumine, aktiivsuse vähenemine ja/või tegevusväljade piiramine. See sümptom võib juba ise viia palju tõsisemate probleemideni. Näiteks võite apaatiat tundes mõelda: "Ah, ma ei viitsi teiste seltsi minna, sellest pole mingit kasu." Kuid sõpradest ja meelelahutusest lahti öelnu elu muutub järjest üksluisemaks. Rõõmutu elu aga võib omakorda depressiooni põhjustada. Aktiivsuse vähenemine tingib ka füüsilisi muutusi, näiteks väsimust ja kõhukinnisust, mis suurendab ebamugavustunnet veelgi.
• Suhtlusprobleemid: Kui inimesed on depressioonis, muutuvad nad kriitika ja tõrjumise suhtes iseäranis tundlikuks. Võimalik, et nad tunnevad end teiste juuresolekul ebamugavalt või üksildasena. Depressioonis inimesel võib olla raske end kehtestada (st enda eest seista, avaldada oma arvamust, tundeid või veendumusi, paluda teistelt abi või toetust, öelda ei). Paljudel inimestel on selliseid probleeme ka siis, kui nad pole depressioonis, aga depressiooni ajal annavad need ennast kõige ägedamini tunda. Ka need inimesed, kes muidu naudivad seltskonda, võivad depressiooni langedes neid probleeme täheldada. Keegi depressioonis mees ütles mulle: "Tavaliselt tunnen end teistega rääkides mugavalt, aga viimasel ajal on mu enesekindlus kaduma hakanud. Muretsen, milline ma teistele paistan, ei söanda oma tõelisi tundeid ja mõtteid avaldada. Mul on tunne, et minuga on midagi valesti."
• Süütunne: Kui olete teinud vea või kedagi tahtmatult solvanud, on kahetsus ja süümepiinad täiesti normaalne reaktsioon. Ent nadu dr David Burns on märkinud, sisaldab süütunne mitte ainult kahetsust, vaid ka veendumust: "Ma olen halb inimene." Just see viimane teeb süümepiinadest valulise ja destruktiivse emotsiooni.
• Negatiivne mõtlemine: Psühholoogid kasutavad mõistet "kognitiivsed häired" kalduvuse kohta mõelda negatiivsel ja pessimistlikul moel. Mõtlemis- ja tunnetushäired esinevad peaaegu kõigi depressioonitüüpide puhul. Depressiooni tekkides muutuvad inimese mõttes äärmiselt negatiivseteks ja pessimistlikuks. Sellised moonutused pole mitte üksnes depressiooni sümptom, vaid ka depressiooni peamisi põhjusi ning vist kõige võimsam tegur, mis depressiooni pikendab ja ägendab. Negatiivsel mõtlemisel peatun ma pikemalt peatükis 11.
• Enesetapumõtted: Depressioonis inimesed mõtlevad sageli enesetapust; ehkki enamik neist seda toime ei pane, tuleb enesetapumõtetesse alati tõsiselt suhtuda. Enamjaolt peegeldavad enesetapumõtted suhtumist tulevikku, mis tundub trööstitu.

Depressiooni bioloogilised sümptomid

Alljärgnevad sümptomid esinevad närvi- ja hormonaalsüsteemis aset leidvate märkimisväärsete biokeemiliste muutuste tagajärjel (pikemalt vt peatükid 7 ja 15). Üks või mitu sümptomit on märguandeks, et vähemalt osas teie hädades on süüdi bioloogiline väärtalitlus.

• Unehäired: une-ärkveloleku tsüklis võib toimuda mitmeid muutusi. Uinumisraskused on tüüpilised igasugusele stressile. Voodis vähkremist põhjustab enamikule inimestele väiksemgi stress. Teadlaste hinnangul esineb elu jooksul uinumisprobleeme 35%-l inimestest. Kuid mitmed unehäired on omased just nimelt depressioonile ning viitavad unetsükleid reguleeriva ajuosa väärtalitlusele. Depressiooniga seostatud unehäired on järgmised. Varajane ärkamine: inimene ärkab kaks-kolm tundi varem kui tavaliselt ega jää enam magama. Katkendlik uni: inimene ärkab öö jooksul mitu korda üles, kuid suudab tavaliselt uuesti magama jääda. Tavaliselt on tagajärjeks see, et te olete küll maganud, kuid teile tundub, et ei ole. Järgmisel päeval olete rampväsinud. Hüpersomnia: ülemagamine. Halva kvaliteediga uni: vahel juhtub et magate kaheksa või rohkem tundi, kuid olete päev otsa väsinud. Depressiooni mõjul võib lüheneda sügava une faas, mis tavaliselt taastab inimese füüsilise ja vaimujõu.
• Söögiisu muutused: Söögiisu märkimisväärne kasvamine või kahanemine, millega kaasneb vastavalt kehakaalu tõus või langus. Tavaliselt peetakse isutust pigem bioloogilise depressiooni tunnuseks. Söögiisu kasvamine võib olla psühholoogiline reaktsioon, sest sageli pakub söömine tröösti ning vähendab sisemist tühjustunnet. Ka mõne bioloogilise depressiooni tüübiga võib siiski kaasneda söögiisu kasv.
• Sugutungi kadumine viitab bioloogilistele tagamaadele. Loomulikult on seksiprobleemidel ka mitmeid psühholoogilisi põhjusi. Abielukriisi puhul võib üks partnereist seksiisu kaotada, sest ei tunne teise vastu huvi või usaldust. Bioloogiliste depressioonide puhul esineval sugutungi kadumisel on puhtfüüsilised põhjused ning seda esineb inimestel, kellel ei ole oma armusuhte üle midagi kurta. Keegi depressioonis daam ütles mulle: "Ma armastan oma meest kõigest südamest. Ma tahan nii kangesti erutuda, aga seda lihtsalt ei juhtu ja ta vist mõtleb, et ma ei hooli temast." Pahatihti saab abikaasa sellise sugutungi kadumisest valesti aru ning see muutub juba ise konflikti allikaks.
• Väsimus ja energia kadumine: Paljud depressioonis inimesed kurdavad: "Ma olen kogu aeg surmväsinud... Ma pean end pidevalt sundima. Ja ka magamine ei aita. Pärast lõunauinakut olen veel rohkem väsinud." See võib olla omaette sümptom või viidata unehäiretele.
• Võimetus tunda rõõmu: Psühholoogid nimetavad seda anhedooniaks ning tihti ilmneb see elurõõmu puudumisena. Anhedoonia kergemat vormi võib kohata psühholoogiliste depressioonide puhul, ent rängem vorm viitab tavaliselt närvisüsteemi rõõmukeskuste keemilisel väärtalitlusele.
• Suguvõsas esinenud depressioon, enesetapud, alkoholism või söömishäired: Ehkki mitte sümptom iseeneses, näitab see ikkagi kalduvust bioloogilisele depressioonile ning vaimse tervise professionaalid arvestavad seda patsiendi ravi planeerimisel. Bioloogiline depressioon kaldub suguvõsas korduma. Alkoholismil, enesetappudel ja söömishäiretel nagu anoreksia ja buliimia tundub olevat ühine bioloogiline taust. Seega, kui teie emal-isal või mitmel veresugulasel on selliseid probleeme esinenud, võib ka teil olla nendeks geneetiline soodumus. Mingil juhul ei tähenda see, et depressiivse vanema järeltulija satub kindlasti ka ise depressiooni, kuid risk on olemas.

Psühholoogilise, bioloogilise ja segatüüpi depressiooni lisasümptomid :

• Keskendumisraskused ja kehv lühimälu: Paljud psühhiaatri vastuvõtule tulijad kardavad, et neil on ajukasvaja või Alzheimeri tõbi. Nad kipuvad asju unustama ega suuda keskenduda. Keskendumisraskused ja kehv lühimälu on tavaliselt just nimelt depressioonist. Neid sümptomeid võivad põhjustada ka mõned teised haigused. Kui märkate selliste sümptomite ilmnemist, minge kindlasti arsti jutule.
• Hüpohondria: Märkamata jäänud depressioon on hüpohondria (ülemäärane mure oma tervise pärast, ehkki arstliku läbivaatuse andmeil mingit haigust pole) levinumaid põhjusi.
• Uimastite/alkoholi kuritarvitamine: Sageli liialdatakse uimastite või alkoholiga just selleks, et leevendada depressiooni põhjustatud piinu. Alkoholi kuritarvitamine võib ka ise põhjustada ränka depressiooni.
• Ülemäärane tundlikkus: Ägedad tundevood (nt pisarad, ärrituvus) reaktsioonina tühistele frustratsioonidele.
• Meeleolu kõikumine: Vahel kipub meeleolu äärmusest äärmusesse kõikuma. Ühel hetkel ollakse sügavas depressioonis, teisel asjakohatus eufoorias (tihti nimetatakse seda maaniaks või hüpomaaniaks). Selliseid meeleolu kõikumisi võib seostada bioloogilise depressiooni alaliigiga, mida viimasel ajal on hakatud nimetama bipolaarseks häireks (varasem depressiiv-maniakaalne psühhoos). Õigesti diagnoositud patsientide puhul ravitakse bipolaarsust edukalt konkreetse medikamendi liitiumiga (vt peatükk 7).
• Paanikahood: Need on ootamatud ja ägedad füüsilise ja psühholoogilise piina hood, mida iseloomustavad mõned alljärgnevatest märkidest ja sümptomitest või kõik korraga: südamepekslemine, õhupuudus, nõrkus, peapööritus, sõrmede ja varvaste kirvendamine, vahel ka valud rinnus, ohu- või läheneva huku tunne (ehkki ei olda kindel, mida täpselt kardetakse), paanika või meeletu hirm, et hakatakse hulluks minema või kaotatakse enesevalitsus. Need hood kestavad tavaliselt 5-10 minutit. Sellist atakki ei pruugi esile kutsuda mingi konkreetne sündmus, tavaliselt tuleb see nagu välk selgest taevast. Paanikahood võivad esineda ka inimestel, kes pole depressioonis, kuid umbes 50% paanikahäire all kannatajaist vaevlevad ka depressiooni käes. Olgu märgitud, et selliseid sümptomeid põhjustavad ka mõned teised haigused. Paanikahoogude puhul peaks kõigepealt pöörduma arsti poole, et välistada muud variandid.
  Konkreetse depressioonitüübi määramine on vajalik asjakohase ravi valimiseks. Suur hulk inimesi on rängas depressioonis ega saa mingit ravi. Samuti on palju neid, kes saavad küll ravi, kuid vale ravi (vt peatükk 14). Seepärast on tähtis, et te teaksite depressioonist ja sellega kaasnevatest probleemidest nii palju kui võimalik, et otsida ja nõuda asjakohast ravi. See on teie õigus.

4. Kuidas ennast diagnoosida ja oma paranemist jälgida

Nüüd, kus olete depressiooni peamiste märkide ja sümptomitega tuttav, võite teha lk 26 asuva enesediagnoosi testi.
Seda võib kasutada kolmel eesmärgil: 1) selleks, et välja selgitada, kui suur depressioon teil tegelikult on; 2) selleks, et ise diagnoosida, kas te vajate ravimeid; ja mis kõige tähtsam: 3) selleks, et jälgida aja jooksul muutusi. Enamikul juhtudel hakkavad sümptomid depressiooni leevenedes kaduma, kuid depressioonis inimene ei pruugi seda märgata. Sageli näevad sõbrad, pereliikmed ja terapeudid tervenemise märke ammu enne seda, kui depressioonis inimene neid ise tajub. Küllap on põhjus selles, et paranemise varajastes staadiumites kiputakse ennast ja maailma ikka veel negatiivses valguses nägema. Testi kasutamine võib siinkohal aidata.
Susan oli kannatanud üsna raske depressiooni all ning saanud kuu aega ravi. Esimese visiidi ajal tegi ta selle testi. Neljandat korda minu vastuvõtule tulles ütles ta: "Ma olen ikka veel depressioonis... Midagi pole muutunud." Mulle tundus ta oluliselt erksam ja spontaansem, elujõulisem. Ta oli ikka veel kurb, kuid väliselt ilmutas ta paranemise märke. Palusin tal uuesti nendele küsimustele vastata, ning kui ta oli lõpetanud, võrdlesime vastuseid esimese visiidi omadega. Nii uni, energilisus kui enesevalitsus olid paranenud. Tulemusi võrreldes ütles Susan: "Kui ma nüüd järele mõtlen, on asjad tõesti edenenud. Mõned mõttes tunnen ma end ikka veel nirult, aga midagi on tõesti ka muutunud."
Sellist reaktsiooni kohtan ma sageli. Seepärast on alljärgnev test hea mõõdupuu. Susanile näitas see harjutus, et ta on tubli sammu edasi astunud, mis andis talle lootust juurde. Realistliku lootuse taastamine on juba ise võimas vastumürk pessimistlikele ja depressiivsetele tunnetele.
Soovitan teil see test kohe ära teha ning korrata seda depressioonist toibumine varajastel järkudel iga nädala lõpus.

DEPRESSIOONITEST
I   Bioloogiline talitlus
A. Unehäired 1. Unehäired puuduvad 2. Unehäireid on aeg-ajalt 3. Pidev ärkamine keset ööd või varajane ärkamine      a) 1-3 korda viimase nädala jooksul      b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
B. Söögiisuprobleemid 1. Isu pole muutunud 2. Mõningane isumuutus (kasv või kahanemine) ilma kehakaalu muutusteta 3. Märkimisväärne isumuutus (kasv või kahanemine) koos kehakaalu muutusega (pluss-miinus 2,5 kg viimase kuu jooksul)	0 1 3
C. Väsimus 1. Päevane väsimus puudub või pole märkimisväärne 2. Päevane väsimus või kurnatus       a) vahel       b) 1-3 päeval viimase nädala jooksul       c) 4 või enamal päeval viimase nädala jooksul	0 1 2 3
D. Sugutung 1. Sugutung pole muutunud 2. Sugutung on vähenenud       a) veidi       b) mõõdukalt       c) sugutung puudub	0 1 2 3
E. Anhedoonia 1. Ehkki olen aeg-ajalt kurb, suudan ka aeg-ajalt rõõmu või naudingut tunda 2. Võime elust rõõmu tunda on vähenenud       a) Veidi       b) Mõõdukalt       c) elurõõm on kadunud	0 1 2 3
Punktide kogusumma: bioloogiline talitlus	(      )

II    Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid
A. Kurvameelsus ja meeleheide 1. Kurvameelsust ei esine 2. Puhutine kurvameelsus 3. Ägedad kurvameelsushood 4. Äge kurvameelsus peaaegu iga päev	0 1 2 3
B. Enesehinnang 1. Olen enesekindel ja meeldin endale 2. Kahtlen endas vahel 3. Tunnen end sageli alaväärtuslikuna ja tahaksin olla enesekindlam 4. Tunnen end enamik aega täiesti väärituna	0 1 2 3
C. Apaatia ja motivatsioon 1. Innustun kergesti 2. Mul on vahel raske mingi asjatoimetuse või tööga pihta hakata 3. Tunnen sageli huvipuudust või apaatiat 4. Mul on peaaegu võimatu asjatoimetuste või tööga pihta hakata	0 1 2 3
D. Negatiivne mõtlemine/pessimism 1. Suhtun oma ellu ja tulevikku üsna optimistlikult 2. Olen aeg-ajalt pessimistlik 3. Olen sageli pessimistlik 4. Maailma tundub mulle ääretult negatiivsena; tulevik on täiesti tume	0 1 2 3
E. Enesevalitsus 1. Ebameeldivad tunded võivad mulle küll haiget teha, kuid ei haara mind oma võimusesse 2. Satun vahel täiesti tunnete võimusesse 3. Satun sageli täiesti tunnete võimusesse või ei tunne üldse midagi	1 2 3
F. Ärrituvus ja frustratsioon 1. Ma ei ärritu ega frustreeru tühja asja peale 2. Olen aeg-ajalt üsna ärritatud ja frustreerunud 3. Olen sageli üsna ärritatud ja satun kergesti frustratsiooni       a) 1-3 korda viimase nädala jooksul       b) 4 või rohkem korda viimase nädala jooksul	0 1 2 3
Punktide kogusumma: emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid	(      )

Punktide arvestamine ja tulemuste tõlgendamine

Heitkem pilk tulemustele. Arvestage mõlema kategooria punkte eraldi. Liitke need kokku ning kirjutage summa lehekülje lõpus olevasse kasti.

Bioloogiline talitlus: Kui olete kasvõi ühe küsimuse eest saanud 2 või 3 punkti, on võimalik, et depressioon on mõjunud teie bioloogilisele talitlusele ning te vajate antidepressandikuuri (eriti siis, kui olete saanud 3 punkti). Kui jah, siis peate tingimata konsulteerima kas psühhiaatri, perearsti või psühhoterapeudiga. Kui olete saanud iga küsimuse eest 0-1 punkti, pole antidepressante arvatavasti vaja. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerge, 6-10 mõõdukas, 11-15 raske bioloogiline depressioon.

Emotsionaalsed/psühholoogilised sümptomid: Kui olete saanud kasvõi ühe küsimuse eest 2-3 punkti, võib tegu olla psühholoogilise depressiooniga. Punktide kogusumma tõlgendus: 0-5 kerged, 6-10 mõõdukad, 11-18 rasked psühholoogilised sümptomid. Kui olete saanud palju punkte mõlemas kategoorias, on teil ilmselt segatüüpi depressioon. Nagu varem märgitud, annavad sel puhul sageli tõhusat abi ravimid.

Palun tehke seda testi iga nädala lõpul, et oma paranemist jälgida.
Järgmises paaris peatükis käsitleme depressiooni põhjusi. Raamatu teine osa annab nõu, mida võite ise teha depressioonist jagusaamiseks ja kust leida professionaalset abi, kui peaksite seda vajama.

Jätkub siit...5.Mis põhjustab depressiooni ? ...lapsepõlve hingetraumad

Tagasi sisukorda