Dr. John Preston - Kuidas jagu saada
depressioonist
5. Mis põhjustab depressiooni ? ...lapsepõlve
hingetraumad
"Ma hakkan vist hulluks minema. Mis minuga lahti on? Mul
on nii vastik olla. Ma ei suuda mõelda, mul pole jõudu,
mul pole millegi vastu huvi. Miks mul nii paha on?"
Depressioonipiinu võimendab tavaliselt segadus- ja hämmeldustunne.
Vahel on depressiooni põhjust väga kerge mõista.
Nagu ütles üks mu patsient: "Loomulikult olen ma
depressioonis. Naine jättis mu maha, ma olen üksi, kogu
mu elu on pea peale pööratud. Lahutus ajab inimese depressiooni,
eks ju"
Tõsi, kuid sageli on depressiooni põhjused varjatud
või ebamäärased. Tihti tunnevad inimesed, et
depressioon tuleb nagu välk selgest taevast. Üks põhjusi,
miks depressiooni põhjusi tuleb tundma õppida, on
see, et nõnda oskate paremini õiget ravimoodust
valida. Nii nagu mitte iga kurguvalu ei kao antibiootikumide toimel,
nii ei reageeri ka kõik depressioonid ühesugusele
ravile. Kui olete veendunud, et kurguvalu põhjustab streptokokk,
valite ravivahendiks antibiootikumid. Kui teate, mis on teie depressiooni
põhjus, oskate ka valida kõige õigema ravimeetodi.
Depressiooni tagamaade väljaselgitamine aitab teil ka aru
saada oma uuest seisundist, mis muidu on üsnagi segadusseajav.
Saades vastuse küsimusele "miks?", eemaldate depressioonilt
saladuskatte ning olete paranemisele sammukese lähemal.
Käesolevas peatükis tahaksin lühidalt käsitleda
depressiooni peamisi põhjusi. Ärge aga unustage, et
tihti viib inimese depressiooni mitme teguri koosmõju.
(Selles peatükis rõhutatakse tihti lapsepõlvekogemuste
osakaalule depressiooni tekkimisel. Edasi vaatleme hiljutiste
elusündmuste ja bioloogiliste tegurite mõju.)
Lapsepõlve hingetraumad
Oletagem hetkeks, et kaks inimest osalevad võidujooksul.
Nad peavad paljajalu ületama kruusase platsi. Oletagem veel,
et ühel jooksjal on jalad juba enne võistlust rakkus.
Võistlus on mõlemale valus, kuid valusam sellele,
kes on juba enne vigastatud. Samamoodi on tõestatud, et
valusad lapsepõlvekogemused võivad olla täiskasvanupõlve
depressioonide taimelavaks. Loomulikult pole see alati nõnda.
Kuid mõningad läbielamised suurendavad depressioonile
vastuvõtlikkust märkimisväärselt. Järgmisel
paaril leheküljel kirjeldatud lapsepõlvetraumad selgitavad,
miks mõni inimene suudab stressile vastu panna, teine aga
annab täpselt samasuguses olukorras alla ja langeb depressiooni.
- Varajased kaotused: Väikesed lapsed on armastatud
inimese kaotuse suhtes eriti tundlikud. Tugevate lähedussidemete
moodustamine on lapse arengu normaalne osa. Lapsevanem võib
surra, kaduda silmist abielulahutuse, pikaajalise komandeeringu
või haiglasoleku tõttu. Paljud "kadunud"
vanemad võivad tegelikult täiesti olemas olla, kuid
hoida lapsest lihtsalt eemale. Rasket haigust põdev vanem
võib oma last kõigest südamest armastada,
kuid elada valu tõttu oma sisemaailmas, kust teda kätte
ei saa. Depressiivsete vanemate lastest saavad omakorda depressiivsed
täiskasvanud. Võimalik, et lapsevanem armastas oma
võsukest kõigest südamest, kuid depressioon
võttis temalt elujõu ja võime lapsega tegelda.
Vahel on laps soovimatu ning teda ei armastata või teeb
vanemad kalgiks stressirohke kodune olukord. Sageli tunnevad
end armastusest ilmajäetuna just alkohoolikute lapsed. Kauane
alkoholi kuritarvitamine annab lapsevanematele ränga hoobi
ning võib pärssida nende võimet moodustada
oma lastega lähedasi sidemeid. Täiskasvanuna kannatavad
paljud alkohoolikute lapsed selle varajase lähedusepuuduse
tagajärgede all.
Niisiis võib laps tunnetada juba oma esimestel eluaastatel
mitmesuguseid kaotusi. Need kaotused põhjustavad peamiselt
kolme liiki probleeme, mis võivad jätkuda läbi
kogu täiskasvanupõlve:
- Raskused läheduse saavutamisega: Kui laps kiindub
lähedasse inimesse ning kaotab ta, võib ta muutuda
lähedussidemete sõlmimisel äärmiselt ettevaatlikuks.
Sellised lapsed võivad sisimas igatseda lähedust,
kuid hirm tõrjumise ja kaotuse ees ei luba neil kellessegi
sügavalt kiinduda. Selline sisemine läheduseigatsus
ja emotsionaalne eraldatus võivad suurendada depressiooniohtu.
- Ärevus ja hirm: Lastel on vaja vanemaid, et tunda
end maailmas turvaliselt ja väljaspool ohtu. Kaotused võtavad
turvatunde ja põhjustavad hirmu.
- Sügav kurbus ja lein: Hirm läheduse ees,
turvatunde puudumine ja kurbus võivad aastateks inimese
sisse püsima jääda, ehkki valu põhjustanud
sündmus on ammu möödas. Sellistel lastel on suur
oht reageerida hilisemas elus kogetavatele kaotustele üliägedalt.
Uus kaotus avab mineviku haavad. Teisel võib sellist ägedad
reaktsiooni olla raske mõista, kuni ta võtab endale
aega, et meenutada ka lapsepõlvekogemusi.
Linda on 27-aastane üksik naine, kes tundis hirmsat piinlikkust,
rääkides mulle depressioonist, mis tabas teda pärast
kassi surma. "Tunnen end nii lollina. Lemmiklooma surm teeb
loomulikult meele kurvaks, aga mina olen Callie´ surmast
saadik olnud täielik inimvare." Sõbrad ei mõistnud,
kuidas võib kassi surm esile kutsuda nii ägedaid
ja piinavaid tundeid. Lindaga rääkides sain peagi aru,
milles põhjus. Kui Linda oli väike, tabas tema ema
vaimuhaigus. Ema oli Linda lapsepõlves pidevalt haiglaravil.
Isa kas ei suutnud või ei tahtnud Lindat ja tema kaht
venda üksi kasvatada ning pani nad iga kord, kui ema haiglasse
läks, mitmeks kuuks lastekodusse. "Kui isa meid esimest
korda vaatama tuli, nutsin nii meeletult, et ta läks endast
välja ja ütles, et ei talu seda. Nii et ta ei tulnudki
meid enam vaatama!" Linda õppis nuttu alla suruma,
et isale mitte meelehärmi valmistada. Lastekodus elades
oli ta kurvameelne, kuid ei näidanud seda välja. Hiljem,
teismelisena ja täiskasvanuna, kartis ta nii väga kellessegi
kiinduda, et hoidis teistest eemale ega käinud kellegagi
kohtamas. Ometi igatses ta sisimas ikkagi armastust ja lähedust.
Need tunded suunas ta oma kassile Callie´le. Callie´
surm kutsus temas esile reaktsiooni armastatud looma kaotusele
ning tõi mälusoppidest esile ääretult valusad
tunded, mis olid sinna lapsepõlves maetud. Tahtsin, et
Linda mõistaks, miks ta kassi surmale nii ägedalt
reageeris. Kui olime tema lapsepõlvekogemusi mitme visiidi
ajal läbi arutanud, ütles ta: "Nüüd
saan oma tunnetest paremini aru. Mul on ikka veel valus, aga
nüüd ei tunne ma end imelikuna või ebanormaalsena.
Ma mõistan, miks ma nii tunnen."
Õnneks ei tähenda varajased kaotused alati, et hilisemas
elus hakkaks inimene depressiooni all kannatama. Valusatest kaotustest
aitavad last üle kaks tähtsat tegurit. Esiteks, vähemalt
ühe täiskasvanu emotsionaalne kättesaadavus. Sageli
suudab teine lapsevanem, vanaema või tädi kaotust
tasa teha. Teiseks on ääretult tähtis aidata lapsel
leinata. Kui isa oleks olnud Lindale kättesaadav, kui ta
oleks lapsed koju jätnud või lasknud Lindal vähemalt
nutta, oleks Linda elu olnud hoopis teistsugune. Sisendades lapsele,
et nutt on normaalne, ning jagades temaga oma pisaraid ja valu,
hoiate ära hingehaavad, mis võivad veritseda kogu
elu.
- Karm kasvukeskkond: Aeg-ajalt kaotab iga lapsevanem
enesevalitsuse, on taktitu ning teeb vigu, mis lapsi haavavad.
Kuid sellistest vigadest ei jää sügavat haava.
Õigupoolest usuvad paljud lapse arengu eksperdid, et lastele
on kasvamiseks vaja vaid "piisavalt head" õhkkonda
- sellist, kus enamik kogemusi on positiivsed või isegi
neutraalsed, kus hea kaalub halva üles. Pole ju keegi meist
täiuslik!
Paraku valitseb liigagi paljudes kodudes pidevalt kalk õhkkond.
Tihti kuulub selle juurde ka füüsiline vägivald,
kuid üldiselt räägin ma lapse alavääristamisest:
"Sa pole midagi väärt, keegi pole sind tahtnud,
sa oled rumal ja küündimatu." Nägin hiljuti
toidupoes isa, kes raputas oma poega ja ütles: "Sa
oled mõtteti sitavikat." Selline sõnum teeb
last alandades meeletut kahju, õõnestades tema
eneseväärikust. Kui sellist sõnumit iga päev
korrata, sööbib ta mällu. Laps hakkabki uskuma,
et see on tõsi - seda ütleb ju üks tähtsamaid
inimesi tema elus. Säärased lapsed kasvavad üles
kahjustatud eneseväärikusega. Hilisemas elus piisab
kasvõi kõige tühisemast äpardusest või
tagasilöögist, et teda rööpast välja
lüüa. Nagu ütles üks mu patsientidest: "Jajah,
kui ma olen tööl mingi käki kokku keeranud ja
ülemus teeb mind pihuks ja põrmuks, mõtlen,
et tal ongi õigus. Ma pole midagi väärt ega
olegi kunagi olnud."
Äpardused, pettumused ja tagasilöögid kuuluvad
elu juurde. Ka parimal juhul on elu sageli raske. Kalgis koduses
õhkkonnas kasvamine suurendab hilisemate pettumuste valu
ning jätab lapse hinge sügava haava.
- Kasvutoetuse puudumine: Lapsed vajavad kaitset ja
hellust, kuid ka julgustust. Meis kõigis on sisemine tung
kasvada, saada iseendaks, omada isiklikku arvamust, tegutseda,
end maksma panna ja jätta endast jälg. Vahel ei toeta
vanemad lapse kasvamist. See võib toimuda mitut moodi.
Mõned vanemad klammerduvad lapse külge. Raske on
loobuda lähedustundest ja soojusest, mida laps annab. Kui
laps hakkab eemale tõmbuma, andub sisemisele sunnile ise
maailma avastada, võib lapsevanem haavuda, endast välja
minna või tunda end tõrjutuna. Üks moodus
kasvamist ja iseseisvust pärssida on näha lapses endiselt
abitut olendit ning teha tema eest kõik ära. Selline
lapsevanem ei suuda näha last vigu tegemas. Näiteks
kui beebi hakkab kõndima, võib vanem tunda kanget
tahtmist joosta teda "päästma" iga kord,
kui laps hakkab kukkuma. Selle tulemusel on laps pealtnäha
valu eest kaitstud. Kuid alltekst on järgmine: "Ma
pean sind abituks. Ma ei usu, et sa suudaksid omapäi hakkama
saada. Ma ei usu sinu võimetesse ja sellepärast ma
kaitsengi sind ja teen kõik sinu eest ära."
Kui see muster peaks jätkuma, süveneb lapses veendumus:
"Ma ei oska midagi. Ma ei usu endasse." Nii ei julgegi
ta uusi asju proovida. Sellised inimesed vajavad pidevalt teiste
abi, uskudes, et nad ei suuda üksi hakkama saada. Täiskasvanuna
võib süveneda kartus kaotada abikaasa või
vanem, sest sisimas ollakse veendunud: "Ma ei saa ilma temata
hakkama." Seepärast kaasneb kaotuskibedusega ka märkimisväärne
enesekindluse vähenemine.
Lapse kasvamist takistab ka naeruvääristamine ja alandamine.
Üks mu patsient rääkis, kuidas ta oli lapsepõlves
meisterdanud paarist puutükist ja naelast mängulennuki.
Ta tahtis olla sama hea puusepp kui isa. Kui ta oma lennukit
isale näitas, naeris too ta välja ning näitas
lennukit sarkastilise märkuse saatel koguni oma sõpradele.
"See oli nii alandav, et ma ei proovinud enam kunagi midagi
meisterdada." Vanemad peavad lapse varajasi iseseisvus-
ja eneseväljenduspüüdeid toetama.
Mõnes peres nõutakse lapselt täiuslikkust.
Ehkki laps annab endast parima, pole see ikka piisavalt hea.
Päevikusse kantud viis kutsub esile kommentaari: "Miks
sa viis plussi ei saanud?" Eneseväljenduse poole püüdlevale
lapsele sisendatakse pidevalt: "Sa pole piisavalt hea."
Sellised sõnumid sööbivad hinge ning põhjustavad
hilisemat madalat enesehinnangut.
Need, kes on lapsena tundnu toetuse puudust, elavad täiskasvanuna
ebaõnnestumisi valusalt üle. Piisavat toetust saanud
lapsed tunnevad: "Minuga on kõik korras." Hilisemad
ebaõnnestumised puudutavad, kuid ei vii rööpast
välja.
- Vägivald ja lapsepilastus: Füüsiline ja seksuaalne
vägivald, iseäranis vanema poolt, tekitab lapsele määratu
hingetrauma. Lapsed loodavad stabiilsuse, usalduse ja turvatunde
tekitamises vanemate peale. Lastepsühholoogid on välja
selgitanud, et vanema sooritatud vägivallaakti või
lapsepilastuse üks tagajärg on turvatunde kadumine.
Paljud, kuid mitte enamik ohvreid tunnevad, et nad on süüdi,
nad usuvad sügaval sisimas: "See oli mu enda süü,
ma olen paha, rõve, jälk." Ka sellised kogemused
jätavad eneseväärikusele ränga jälje.
On selge, et varajastel elukogemustel on lapse arengus ja täiskasvanute
maailmaga kohanemises märkimisväärne roll. Enamik
lapsi ei suuda valusatest üleelamistest lihtsalt välja
kasvada. Täiskasvanuks saamise vaevadele lisaks tuleb neil
üle saada sügavatest ja valusatest haavadest.
6. Mis põhjustab
depressiooni ...hiljutised läbielamised
Lapsepõlvetraumad suurendavad kindlasti hilisemat depressiooniohtu.
Ometi võib depressioon tabada ka neid, kellel sellist soodumust
pole. Depressiooni eest pole keegi kaitstud. See võib rivist
välja lüüa ükskõik millise eluala esindaja
ega hooli sotsiaalsest klassist, intelligentsusest ega edust.
Ehkki mõned bioloogilised depressioonid tulevad nagu välk
selgest taevast, kujutab enamik depressioone endast reaktsiooni
elumuutustele. Loomulikult ei põhjusta mitte kõik
elumuutused depressiooni, kuid stressoreid, mis seda esile kutsuvad,
on terve hulk.
Pidevad või hiljutised depressioonivallandajad
- Lähedase inimese kaotus: Depressiooni levinuimat
tekitajat, armastatud inimese kaotust, võivad põhjustada
mitmesugused sündmused: surm, abielulahutus, laste suurekssirgumine,
sõbra või kallima kaugenemine. Sellised kaotused
on inimkogemuse lahutamatu osa. Kaotus kutsub esile südamevalu,
mis enamikul juhtudel lõpuks kaob. Ent koguni 25% inimesi
langeb valusa kaotuse järel kliinilisse depressiooni.
Üks mitmest väärarusaamast "normaalse kurbuse"
kohta on ootus, et surmast või lahutusest saadakse paari
kuuga üle. Uurimused on aga näidanud, et südamevalu
kestab sageli märksa kauem, kui enamik inimesi eeldab. Kurvastamisprotsessi
võib jagada kolme faasi:
1. faas: Esialgne ðokk, millega võib kaasneda tuimus,
sügav kurvameelsus või hingevalu ja tuimuse vahel
kõikumine. 2. faas: Kurvastamine ise, mille jooksul tabavad
inimest sagedased kurvameelsus- ja üksildushood ning ta
tunneb, et "elu on täiesti muutunud". (Vastupidiselt
üldlevinud arvamusele on see periood pikk - vanema kaotuse
puhul keskmiselt kaks, lahutuse puhul neli, abikaasa surma puhul
neli kuni kuus ja lapse surma korral kaheksa kuni kümme
aastat.) 3. faas: Lahendus. Isegi see ei tähenda, et kaotusest
on üle saadud. Enamikku inimesi valdavad valusad mälestused
veel aastaid. Siiski võib olukorra lahenemiseks pidada
seda, kui piinavad kurbusehood on taandunud ja elu tundub taas
normaalne.
Igaüks, kes on läbi elanud valusa kaotuse, ütleb,
et sellest ei olegi võimalik üle saada. Ometi on
südamel hea omadus: ta paraneb siiski, see võtab
ainult aega. Tähtis on mõista, et südamevalu
pole märk väärastumusest ega vaimuhaigusest. Kurbuse
ja depressiooni erinevusi vaatleme peatükis 10.
- Eksistentsiaalsed kaotused: Robert kuulis hiljuti,
et tema kolleeg sai golfi mängides infarkti ja suri. Too
mees oli alles 48-aastane. Minuga rääkides ütles
Robert: "Kõige rohkem rabas mind arusaamine, et see
oleksin võinud olla ka mina. Hakkasin elu üle järele
mõtlema. Küsisin endalt: olen ma tõesti õnnelik?
Kas mu elul on mõte?" Sageli sunnivad sellised kaotused
meid seisma silmitsi küsimustega elu mõtte ja surelikkuse
kohta. Võimalik, et nn keskeakriisi kutsuvad esile just
nimelt sellised eksistentsiaalsed küsimused.
Üks peamisi eksistentsiaalseid muresid, mis inimest piinab,
on unistuste kustumine. Enamik meist unistab ja loodab midagi,
mõned unistused on teadlikud, teised enamjaolt ebateadlikud.
Unistatakse õnnelikust perekonnaelust, tööalasest
edust. Sageli ei vasta tegelikkus loodetule. Ühel hetkel
silmad avanevad ning inimest tabab valus arusaam: "Ma pole
rahul."
Pettumust valmistava tegelikkuse kiuste lootusi hellitada on
äärmiselt inimlik. 38-aastane Pam ütles mulle:
"Olen seda talunud üksteist aastat. Mu mees ei hooli
minust, ta kohtleb mind nagu põrandakaltsu. Vahel tuleb
ta mulle kallale. Aga ma lootsin kogu aeg, et ta muutub. Kordasin
endale, et me peame lihtsalt veidi rohkem vaeva nägema.
Alles nüüd saan ma kõigest aru. Mu mees pole
põrmugi muutunud ega muutugi. Kuidas ma küll võisin
nii rumal olla?" Pam ei olnud rumal, ta lihtsalt lootis.
Lootus võib olla sillaks, mis aitab inimesi rasketest
aegadest üle. Kuid lootus võib ka pimestada. Pam
peletas kaotuskibedust eemale, lootes paremat tulevikku, kuid
ühel hetkel läks seebimull lõhki. Masenduse
kutsus esile arusaam elus pettumisest. Unistus õnnelikust
abielus oli purunenud. Sageli ei mõisteta, et selline
sündmus on sama kaalukas kui teised kaotused. Pami sõbrad
ütlesid: "Ma ei saa aru, miks sa nii rööpast
väljas oled. Sa oled ju kogu aeg teadnud, milline su mees
on." Seda kuuldes tundis Pam end halvasti. Sõpradel
võisid olla head kavatsused, kuid nad kritiseerisid teda.
Pole tähtis, kui kaua Pam oma abikaasa vägivaldsust
kannatas. Kui illusioon oli purunenud, tekkis depressioon.
Teine eksistentsiaalse kaotuse alaliik on oma surelikkuse tajumine.
Kahekümneaastane üliõpilane teab, et ta ei ela
igavesti, kuid ta ei mõtle sellele. Kuid neljakümneaastane
inimene võib seda tõde hoopis teise pilguga vaadata.
Vanemate või eakaaslase surm sunnib sageli inimeste oma
surelikkust tunnistama. Ja nagu on öelnud rabi Harold Kushner:
"Unes ei kummita meid mitte surmahirm, hirm elu lõppemise
ees, vaid hirm, et meie elul polnud mingit tähtsust..."
Äkiline arusaamine "aeg töötab minu kahjuks"
võib mitte ainult tekitada hirmu tuleviku ees, vaid ka
kurbust, et elu on olnud tühi, ilma tähenduseta või
täis pettumusi.
Ühiskonna silmis on surm ja lahutus kurvameelsuse ja depressiooni
"lubatud" põhjused. Kuid eksistentsiaalseid
küsimusi nähakse sageli teises valguses. Keegi patsient
ütles mulle pärast oma mehe surma: "Oh, selliseid
asju ju juhtub. See kuulub vanaduse juurde ja sellega peab leppima."
Ta püüdis mind (ja ennast) veenda, et "selliseid
asju juhtub" ja et ta peab abikaasa surmast üle saama.
Tegelikult tundis ta sügavat leina ja teda valdas surmahirm.
Sõbrad ja pereliikmed tundsid talle mehe kaotuse pärast
kaasa, kuid ei mõistnud tema hirmu surelikkuse ees. Mingil
moel oli abikaasa surm vastuvõetavam kaotus. Naise eksistentsiaalset
kriisi peeti tühiseks. Selle tulemusel tundis naine end
oma leinas veelgi rohkem üksi. Eksistentsiaalsete kaotuste
piinarikkust ei tohi alahinnata.
- Sündmused, mis alandavad enesehinnangut: Elus
juhtub nii mõndagi, mis võib enesehinnangule ränga
hoobi anda. Isiklikud ebaõnnestumised (näiteks ametikõrgendusest
ilmajäämine), äraütlemised ja kriitika ning
vigade tegemine on vaid väike hulk nendest.
43-aastane raamatupidaja Andy pani kogemata oma köögi
põlema. Maja jäi terveks, kuid köök sai
tõsiselt kannatada. Ehkki remondikulud kandis kindlustus,
tundis Andy veel mitu kuud pärast tulekahju teravat enesepõlgust.
"Mis mulle küll pähe läks? Kuidas ma küll
võisin nii loll olla?" Andy ei suutnud oma äpardust
endale kuidagi andestada.
Carl oli töötanud kakskümmend kolm aastat masinatöökojas.
Firma vahetas omanikku ning Carl sai töökusele ja staaþile
vaatamata lõpparve. Ta ei leidnud kaks aastat erialast
tööd. Samuti pidi ta taluma naisevenna ilkumist. Too
tuletas Carlile tema "kroonilist tööpuudust"
igal võimalusel meelde. Kõige selle tagajärjel
tundis Carl end vääritu olendina ning piinles meeletult.
Iga inimene tahab olla enda silmis midagi väärt. Ülalmainitud
näidete sarnased juhtumid viivad sageli depressiooni.
- Füüsiline haigus: Haigused võivad
tekitada ränki hingepiinu. Mõnel puhul kaasneb haigusega
terav igapäevane valu, mis kahandab elukvaliteeti ning viib
musta masendusse.
Mõned eluohtlikud ja degeneratiivsed haigused ähvardavad
patsienti üha suureneva liikumisvõimetuse ja/või
surmaga. Kunagi võrreldi kaht patsientide rühma.
Ühel oli selgroovigastus ja teisel lihasdüstroofia.
Mõlemad olid määratud ratastooli. Ent erinevalt
lihasdüstroofiast, mis üha süveneb, on selgroovigastus
tavaliselt staatiline seisund. Lihasdüstroofiat põdevate
patsientide seas oli depressioon märksa tõsisem kui
selgroovigastusega patsientide seas. Inimesele on loomuomane
tulevikku vaadata, ja paljude haiguste puhul on väljavaated
kahjuks sünged.
Mõne haigusega kaasnevad füüsilised piirangud,
mis pööravad elu pea peale. Sharon on 34-aastane naine,
kelle kirg on moderntants. Ta töötas sekretärina
ning ootas iga päev pikisilmi tundi, mil sai kontori ukse
kinni lüüa ja tantsutundi minna. Kaks aastat tagasi
haigestus ta reumaatilisse liigesepõletikku ja pidi tantsimisest
täiesti loobuma. "Elu on tühi," ütles
ta mulle. Füüsilised haigused mitte ainult ei põhjusta
valu ja hirmu tuleviku ees, vaid võivad muuta inimese
elu viisil, mis kutsub esile depressiooni.
- Pikaajaline stress: Üldiselt ei põhjusta
stress depressiooni. Te võite enda peale võtta
mitu stressirohket ülesannet ja end siiski hästi tunda.
Kõik sõltub sellest, mida te endast stressirohkes
olukorras arvate. Seni kui mõtlete: "Raske pähkel,
aga ma leian lahenduse ja saan hakkama," tundub stress väljakutsena
ega mõju depressiivselt. Ent kui üha kuhjuvad pinged
võtavad teie üle võimust, võib teie
enesehinnang muutuda. Arvatavasti vallandab depressiooni just
nimelt veendumus: "Ma ei saa sellega hakkama. Ma ei kontrolli
enam olukorda. Olen täiesti abitu." Kui te ei suuda
stressirohket olukorda kontrolli alla saada, tunnete end jõuetuna.
Pikaajaline stressor võib stressorite rohkus, millega
kaasneb abitustunne, võib kaasa tuua depressiivse reaktsiooni.
Vahel on depressiooni põhjused ilmsed, kuid sageli kipuvad
nad olema ebamäärased või varjatud. Depressiooni
võivad esile kutsuda mitmesugused sündmused. Mõni
ime siis, et see on niivõrd levinud. Esimene samm depressioonist
jagusaamisel on mõista selle põhjust. Kõige
targem on rääkida endast, oma tunnetest, kunagistest
ja hiljutistest läbielamistest mõne teise inimesega.
Süvenedes oma ellu ja jagades seda teisega, on teil kergem
piltmõistatuse tükke kokku panna, avastada ja mõista,
miks te olete depressioonis. Mõned inimesed suudavad seda
kõige paremini psühhoterapeudi vastuvõtul,
teised jõuavad depressiooni põhjusteni avameelses
vestluses sõprade, pereliikmete või vaimuliku hingehoidjaga.
Teise inimesega rääkimisest on kasu mitmel moel. Esiteks
suudate te lahti harutada elukogemuste sasipuntra. Teiseks, nagu
ütleb vanasõna: "Jagatud mure on pool muret."