334
Hoolimatu inimese janud kasvavad nagu maaluvaväädid. Ta hüppab elust ellu nagu puudelt vilju otsiv ahv.
335
Kelle võidab õnnetusttoov janu, selle vaevad kasvavad nagu biiranarohi pärast vihma.
336
Kes aga siin maailmas võidab õnnetusttoova, raskelt võidetava janu, selle vaevad kaovad nagu tilgad lootose lehtedelt.
337
Ma ütlen teile: Saabugu teile õnn, kes te siia tulnud olete! Kiskuge välja janu juur, nii nagu kistakse välja biirana! Ärgu Māra suutku teid võita, nagu vool ei suuda kõrkjat põhjast lahti kiskuda!
338
Nagu väljakistud puu hakkab uuesti kasvama, kui ta juured on terveks ja tugevaks jäänud, nii naasevad kannatused ikka ja jälle, kui klammerdutakse janude külge.
339
Kelles võimutsevad kolmkümmend kuus naudingut ihkavat januvoolu, kelle mõtted on kirgedest vallatud, keda valitsevad väärarvamused, selle kannab tulvavesi ära.
340
Janud möllavad kõikjal, väänkasvud vohavad pidurdamatult. Kui näete kasvama hakanud väänkasvu, siis kiskuge ta mõistuse abil välja.
341
Olendid otsivad naudinguid ja meelemõnu. Naudingutest köidetud ja endale õnne ihkavad inimesed on tõesti sündimise ja vananemise võimu all.
342
Janudest kannustatud inimesed tormavad edasi-tagasi nagu hirmunud jänesed. Kammitsetuna ja seotuna tulevad nad pikka aega ikka ja jälle kannatustesse.
343
Janudest kannustatud inimesed tormavad edasi-tagasi nagu hirmunud jänesed. Seepärast ärgu janudest vabaneda sooviv bhikšu tundku kiindumust naudingutesse.
344
Ta oli soovide tihnikust vabanenud, ta oli metsa elama läinud, ometi tormas ta uuesti soovide tihnikusse. Vaadake seda inimest: ta on vaba, ent tormab uuesti kammitsaisse!
345-346
Targad ütlevad: mitte need kammitsad pole tugevad, mis on meisterdatud rauast, puust või balbadzharohust. Targad ütlevad: kirg ehete, laste saamise ja naiste järele - need on tugevad kammitsad. Nad kisuvad allapoole, nad tunduvad lõtvadena, kuid neist on raske vabaneda. Kui nad läbi raiuda, alles siis saab edasi minna vabana himudest ja soovidest.
347
Kirest hullunud langevad keerisesse nagu ämblikud omeenda kootud võrku. Targad lõikavad kired läbi ja lahkuvad, jättes seljataha kõik kannatused ja soovid.
348
Vabane minevikust, vabane tulevikust, vabane olevikust, mine vastaskaldale. Kui meel on kõigest vaba, ei satu sa enam sündidesse ja vanadustesse.
349
Kahtluste käes vaevleval, kirgedest haaratud, vaid mõnu otsival inimesel janud üha suurenevad. Ta teeb tõesti oma kammitsad tugevaks.
350
Kes aga tunneb rõõmu meelerahust, kes mõtiskleb ka vastumeelse üle, see suudab janudele lõpu teha, see lõikab läbi Māra kammitsad.
351
Täiuse saavutanu on kartmatu, kiretu, soovideta. Ta on olemise astlad välja kiskunud, see on tema viimane sünd.
Viimast korda sündinuks, ülimaks mõistjaks, suureks inimeseks kutsutakse seda, kes on janudeta ja soovideta, kes tunneb sõnu ja nende tähendust, kes mõistab sõnade järjestust.
353
Ma olen kõigest üle saanud, ma olen kõiketeadja. Ma pole ühestki seadmusest määritud. Ma olen kõigest loobunud. Ma olen janud hävitanud. Ma olen vaba. Ma olen ise kõik teada saanud. Keda küll peaksin nimetama oma õpetajaks?
354
Kõigist kinkidest ülem on Seadmuse kinkimine, kõigist maitseist ülem on Seadmuse maitse, kõigist rõõmudest ülem on Seadmuserõõm. Hävitades janud, võidate kõik kannatused.
355
Rikkus hukutab rumalaid, mitte aga neid, kes otsivad vastaskallast. Rumal ise hukkub varandusi jahtides ja kisub hukatusse ka teisi.
356
Põldude viga on umbrohi, inimsoo viga on kirg. Seepärast kannab head vilja nende kingitus, kes pole kirgede kütkeis.
357
Põldude viga on umbrohi, inimsoo viga on vihkamine. Seepärast kannab head vilja nende kingitus, kes pole vihkamise kütkeis.
358
Põldude viga on umbrohi, inimsoo viga on meelesegadus. Seepärast kannab head vilja nende kingitus, kes pole meelesegaduse kütkeis.
359
Põldude viga on umbrohi, inimsoo viga on soovid. Seepärast kannab head vilja nende kingitus, kes pole soovide kütkeis.