146
Miks nüüd naer? Miks rõõm, kui ümberringi on kõik tulest haaratud? Miks ei otsi te valgust, kes te pimedusega löödud olete?
147
Heida pilk sellele ehitud kujule, tükkidest koosnevale haigele haavu täis kehale, mille sees on nii palju püsimatuid, kindlusetuid kavatsusi.
148
Kulunud on see häviv keha, kus pesitsevad haigused. See kõdunev keha laguneb, sest elu lõpp on surm.
149
Naug sügisel laiali puistatud kõrvitsad lebavad maas need pleekinud luud. Mis rõõm on neid vaadata?
150
See linn on tehtud kontidest ning krohvitud liha ja verega. Temas on peidus vanadus ja surm, kõrkus ja silmakirjalikkus.
151
Isegi radzhadevankrid kuluvad. Niisamuti liiguvad kehad vanadusele vastu. Üllaste Seadmus aga ei vanane, sest üllad õpetavad seda väärilistele.
152
Väheõppinud inimesed vananevad nagu härjad. Liha kasvab, tarkus aga ei kasva.
Ma olen palju sünde sansaaras ringi hulkunud, otsides ja mitte leides selle maja ehitajat. Piinarikas on ikka ja jälle sündida.
Majaehitaja, ma olen su ära tundnud! Enam sa ei ehita maja. Kõik talad on pooleks murtud, katusehari on kildudeks tambitud. Mu meel, mis on õppinud kokkupandut harutama, on janud välja juurinud.
155
Kes pole kasinalt elanud ega noorest peale väärtusi kogunud, need hukkuvad nagu vanad haigrud kalatühjas tiigis.
156
Kes pole kasinalt elanud ega noorest peale väärtusi kogunud, need lamavad nagu murtud nooled, ohates taga möödanikku.