Operatsioon

Üks valge loss seal valges üksinduses,
ta siledatel sammastel vaikne võbin.
Surmhaige müürist kinni klammerdub,
kõik teed on lumme kinni tuisanud.
R. M. Riike "Advent"

Mulle anti seesama väike ühekohaline palat, mis mul oli ennegi. Peagi tuli anestesioloog, kes tutvustas mulle operatsiooniga seotud riske. Ta soovis minult allkirja minu nõusoleku kinnituseks. Seejärel tuli mul veel umbes kolm tundi oodata. Mind imestas, et ma nii kannatamatult oma järjekorda ootasin. Olin endale ette kujutanud, et ma enne sellist ettevõtmist hirmust peaaegu halvatud olen ja seetõttu iga minutit operatsiooni edasilükkamiseks kasutaksin. Tegelikult oli kõik vastupidi. Kolm tundi ootamist tundus mulle kohutavalt pikana. Ma usun, et see tuli kindlusetundest, et midagi võetakse ette pärast aastatepikkust minnalaskmist, et lõpuks ometi "see asi" minu kehast eemaldatakse.
Enne lõunat hakati mind operatsiooniks ette valmistama. Kõigepealt tehti mulle üks rahustav süst ning anti operatsioonisärk. Seejärel heitsin raamvoodile ja mind sõidutati operatsioonisaali. Ma ei tea, miks mul tuli pikali heita ja end sõidutada lasta - nagu ei suudaks ma ise enam kõndida. Ilmselt tähendas see seda, et ma ei võinud enam ise oma keha üle otsustada. Mu mees saatis mind kuni operatsioonisaali ukseni, andis mulle musi ja ütles: "Peatseni. Ma armastan sind." Seejärel lükati mind ühte väiksesse eesruumi, kus anestesioloog juba ootas. Ma mäletan, et mul oli kohutav vajadus vestelda ning ma rääkisin ja rääkisin nagu voolav kosk (milleks need rahustavad süstid küll head pidid olema, on mulle tänaseni mõistatus), kuid anestesioloog oli ilmselt millegagi tegevuses, sest ta vastas mulle ainult ühesilbiliselt. B-d ma ei näinud, kuid ma teadsin, et tema mind opereerib. See kutsus minus esile usaldus- ja kindlustunde, kui minu olukorras üldse veel kindlusest juttu sai olla.
Anestesioloog asetas mu veeni püsikanüüli ja kinnitas selle plaastriga käe külge kinni. Siis süstis ta sinna narkoosilahust. Viimane, mida ma mäletan, oli selle sõbraliku, pisut hajameelse inimese nägu, mis mulle naeratas. Järgneva poole tunni jooksul eemaldati mu reiest haigestunud luukude. B. ütles mulle hiljem, et kogu kude oli muutunud sültjaks, pudingu-sarnaseks olluseks. B-le oli arusaamatu, kuidas ma üldse veel ainsatki sammu astuda sain. See olevat taas üks meditsiiniline mõistatus. Samasugune mõistatus oli kogu minu füüsiline seisund. See andis tunnistust sellest, mida inimkeha kõik üldse taluda suudab.
Mu reide paigaldati eemaldatud kudede asemel eriline metallplaat, mis luutsemendiga kinnitatult mu luustiku tervikuks sidus. Nagu B. ütles, võivat seda koormata täpselt nagu tervet luustikku ja tema meelest veel enamgi. Minu õnn olevat ka see, et ei puusaliigeseõõs ega ka reieluu pea olnud nii tugevasti kahjustatud, et oleks vaja olnud uue puusaliigese paigaldamist. Kuna operatsioon läks kiiresti ning õnnestus täiesti, ei olnud ette näha ka kuudepikkust rehabilitatsiooniperioodi. (Mida öelda nüüd selle kuuenädalase prognoosi kohta?) Minu olukorda arvestades talusin ma operatsiooni vägagi hästi.
Järgmine asi, mida mäletan, oli valge, udune valgus, mis aina tumedamaks, kuid ühtaegu selgemaks muutus, mida enam ma narkoosist toibusin. Ja päris, päris kaugel nägin oma meest ning B-d operatsioonijärgse palati ukse lähedal. Mu mees tuli minu juurde ning naeratas mulle õrnalt. Mis ta mulle ütles, seda ma ei mäleta. Tundsin kergendust, et esimene (tilluke) tõke ületatud oli. Tänu valuvaigistitele uinusin kohe uuesti.

Kõik, mis üldse loeb, tuleb armastusest, Quoyle.
See on elumootor.
E. Annie Proulx "Mereuudised"

Kui ma uuesti üles ärkasin, olin juba palatis. Valuvaigistite mõjul tundsin end nagu pilvedel hõljuvat. Ma vaatasin ringi ja märkasin oma imestuseks teist voodit minu voodi kõrval. Ah, mõtlesin ma pisut pettunult, nähtavasti on veel üks patsient minu palatisse paigutatud. Niisiis ei ole juttugi mulle B. poolt lubatud üksikpalatist. Tänu sellele lisavoodile näis ruum peaaegu täistopitud, liikumiseks piisas seal vaba ruumi ainult hädapärast.
Peagi tuli mu mees ja ma küsisin temalt, kes peaks küll minu palatisse juurde tulema? Ta vastas: "Mina - kui sa selle vastu pole." See vastus liigutas mind südamepõhjani. Ma olin loonud endale ettekujutuse vähktõvest, koos sellega ettekujutuse, et mu mees minu haiguse tõttu minust mitte üksi füüsiliselt, vaid ka hingeliselt püüab eemale hoiduda. Üliõpilasena semestri vaheaegadel haiglas töötades kogesin seal sagedasti omaste abitut meeleheidet ning sisemist distantseerumist haigestunud lähedasest, eriti vähihaigest. See tõdemus oli minus üsnagi kinnistunud. Ma kuulsin sageli just mõnd naishaiget kurtmas, et mees ei oskavat temaga enam ümber käia. Seda pole ju koolis võimalik õppida! Ma nägin, et pahatihti just lähi-omaksed, peljates näha lähedase kannatusi, kartsid ühtaegu temaga suhtlemise tõttu ise kriisiseisukorda sattuda.
Francois Mitterand ütles kord, et kannatust, mida sa oled sunnitud pealt vaatama, on palju raskem taluda kui seda kannatust, mida sa ise läbi elad. Sellest nii elulisest tähelepanekust võib mõista sageli ettetulevat sisemist distantsi haigestunu ning tema omaste ja sõprade vahel. Kannatused, nii mõtlesin ma varem, puudutavad ainult teisi, mitte mind. Samastanud ennast inimestega, kes "kannatavad", sattusin ma nüüd ise samasse olukorda. Kuid ma olin valesti arvestanud, suhtunud eelarvamusega oma mehesse. Ma kas usaldasin iseennast liiga vähe või elasin nii väga oma rollis, mida ma seni olin mänginud, et ma oma meest ei usaldanud ning arvasin, et vaevalt tahab ta nüüd veel minu lähedal olla. Kõik oli siiski teisiti nii sellel kui ka järgnevatel päevadel. Ta tahtis olla mu lähedal nii palju kui võimalik. Ta oli pidevalt seal, ja selle asemel, et kohusetundest oma töösse sukelduda, seda endale edaspidiseks tagada, veetis ta kolm nädalat ööd ja päevad minu juures haiglas. Ta otsis mu lähedust, ta ihaldas mind endiselt. (Ma olen sageli oma praksises pidanud kuulma, et mehed oma naisi nende haiguse tõttu vältida püüavad.) Olla ihaldatud ka siis, kui su välimus on muutunud, on igale naisele sellises olukorras ääretult tähtis. Minu mehe suhtumine minusse järgnevatel päevadel ja nädalatel tõendas mulle, kui väga ta tahtis mind endale hoida, kui võitlusvalmis ta oli. Oma olekuga tõestas ta mulle rohkem kui ükskõik kui paljude sõnadega, kui väga ta mind armastab. Tema poolehoid oli mulle suurim kingitus alates minu kriisist. See oli nii ootamatu, aga andis mulle just seetõttu uut elujõudu ning ma otsustasin nende operatsioonijärgsete päevade lõppedes igal juhul oma haiguse üle võidu saavutada. See otsus jahmatas, aga ühtlasi kergendas minu lähedaste suhtumist minusse. Keegi ei olnud arvestanud sellega, et pärast nii ränka prognoosi ma veel võitlust alustada suudan. Ja et ma tõepoolest midagi saavutan - seda ei uskunud tollal niikuinii mitte keegi.
Ma ei andnud alla, ei lasknud end sügavikku langeda just seetõttu, et diagnoos nii šokeeriv oli, et lõpuks kõik selgeks ja avalikuks sai. Kogu salatsemine ja oma sisemise konflikti mahasurumine oli möödas. Ma ei tundnud enam, nagu enamik patsiente, oma diagnoosi üle üllatust ega masendust, vaid hoopiski kergendust ja vabanemist, sest esiteks - ma ei olnud oma probleemiga üksi, ja teiseks - ma suutsin avasilmi mingis suunas, millises, seda ei teadnud ma veel isegi, vaadata. Kartuse, šoki ja paanika faas oli jäänud seljataha. Ma ei taha kellelegi seda ennasthävitavat meetodit eeskujuks seada, kuid mind aitas see eriline olukord ettepoole vaadata ja lootust leida ning alustada võitlust. Arvesse võttes seda lühikest aega, mis mulle lubati, oli see minu jaoks ainuke tee. See oli minu esimene samm lahenduse leidmiseks. Kuid nii, nagu ma seda tänapäeval hinnata oskan, on see siiski üks neid seisukohti, mille paljud vähihaiged omaks võtavad. Vähktõbi on, ja tol päeval sai tajust selleks ka minu jaoks, kõige õelam vaenlane, kelle vastu ma kõigi olemasolevate vahenditega sõtta minna tahtsin. Kui vale see seisukoht oli, seda sain ma alles palju hiljem teada.

Tapke, tapke! Kui te võidate, tasub rikkalikult meie isand.
Sinan Bassa

Me seadsime end sisse sellesse tillukesse palatisse tervelt olmeks nädalaks. Esimesed vähi vastu võitlemise teesid peavad meil alati silme ees olema (me mõtlesime tõepoolest nagu strateegid tõelises sõjas). Et mu mees kord päevas koju laste juurde sõitis, kirjutas ta seal arvutil kolmele eri lehele tekstid, mis me olime juba varem välja mõelnud. "Minu väeüksus võidab," seisis esimesel suurelt ja rasvaselt trükituna. Teine leht kinnitas: "Ma tahan elada" ning kolmandal lehel oli: "Ma suudan kõike". Need lehed riputas mu mees minu voodi vastas olevale seinale, nii et ma neid pidevalt nägin. Lisaks oli seal kaks meie poja joonistatud pilti, millega ta tõestas, et ta minu peale mõtleb. Ilmselt taipas poeg rohkem, kui ma aimasin, kuigi ma talle tõtt ei öelnud. Lõpuks pani Hayo ka mu vennalt saadud faksi teksti sinnasamasse seinale. Vend lubas järgmisel nädalalõpul mind külastada ning kirjutas sõnumi lõpus: "Kallis Eva, Sa saad terveks, ma usun seda kindlasti. Ma olen Sinu juures ja võitlen hinges koos Sinuga."
Mu mees oli seinale kinnitanud ka ühe pildi, millel oli kujutatud suurt kurge, kes hoidis noka vahel konna. Konna pea oli kindlalt juba kure nokas, aga vaatamata konna lootusetule seisundile, oli see oma esijäsemed ümber kure kaela klammerdanud ning kogu oma jõudu kokku võttes kägistas ta kurge. Selle pildiga tahtis Hayo mulle tõestada, et mitte ükski olukord
pole lootusetu. Kui enam pole võimalik midagi teha, siis tuleb võidelda. See pilt tõi mulle alati silme ette kogu me lahinguplaani. Lause üle: "Ma tahan elada," olime kaua aru pidanud. Hayo oleks meelsamini kirjutanud: "Ma ei taha surra!" Mina aga olin kusagilt lugenud, et mingit eesmärki sõnadesse seades ei tohi seda negatiivselt väljendada, sest sõnu "ei" ja "mitte" meie alateadvus ei tunne. Kui ma kirjutaksin või ütleksin pidevalt: "Ma ei taha surra," siis sellega ma signaliseerin oma alateadvusele: "Ma võin surra!" Me arutasime ka seda, millist rolli üldse alateadvus haiguse ajal mängib. Samal ajal, kui me palavikuliselt kaalusime, mida võiks teha ja kuidas leida lahendust, olin oma alateadvuses juba pikemat aega üpris negatiivseid pilte maalinud (see oli minu vaatepunkt). Mul ei õnnestunud kuidagi asendada negatiivseid "surmapilte" positiivsetega. Seega oli mu alateadvus ju mulle vaenulik, sest ta tegi minuga, mida tahtis ja mida mina ei tahtnud. Täna tean, et mu alateadvus täitis ainult minu enda poolt talle antud ülesandeid. Nüüd võin seetõttu ketserlikult öelda, et vähktõbi oli tollal mu käsualune ja täitis mu alateadvuses täpselt minu käske. Mu mõttelaad oli tollal hoopis teine ja ma lükkasin oma kõhkluste põhjaliku selgitamise edaspidiseks.
Et meie võitlusstrateegiale sisu anda, kogus mu mees järgmistel päevadel vähktõve kohta kokku terve raamatukogu. Tema luges raamatu enne läbi ja kriipsutas minu jaoks tähtsamad kohad alla. Raamat, millest me alguses oma võitlus-plaaniks ainet ammutasime, oli ühe ameerika arsti Simontoni kirjutatud. Ta kirjeldas oma aastatepikkusi kogemusi ning' jutustas oma patsientidest. (Kõikide vajalike raamatute pealkirjad kirjutasin ma endale üles.) Simonton propageeris ka meie poolt alguses püstitatud teesi - vähi vastu tuleb võidelda. Seejuures avaldas ta oma patsientide pilte, millel neid oli kujutatud eri ravifaasides, näiteks keemiaravi ajal. Need olid väga sõjakad pildid ja pidid aitama käimasolevat ravi toetada. Minagi olin huvitatud neist piltidest. Peale selle esitas Simonton mõned, meie jaoks eriti huvitavad mõtted selle kohta, kuidas vähihaige oma haigusesse suhtub. Ta jaotas haiged mitmesse erinevasse rühma ning väitis, et vähktõppe haigestunutest ligikaudu 90% pärast diagnoosi üle kuue aasta ei ela. Need haiged ei usalda üldse arstlikku ravi ning ei loovuta oma elu eest vastutust kellegi kätte. Selle 90%-ga juhtub just see, mida arst ennustas. Kui arst ütles vähidiagnoosiga patsiendile, et tal on elada jäänud ainult üks aasta, siis surebki haige umbes aasta pärast, sest haige uskus arsti. Umbes 10-15% haigetest nimetab Simonton "ebatavalisteks" patsientideks. Need inimesed võtavad vastutuse oma paranemise ja oma keha eest iseenda kätte ning võitlevad aktiivselt haiguse vastu. Nad alluvad meditsiinilisele ravile, kuid hoiavad sealjuures arstidega distantsi ning hoolitsevad ise oma paranemise eest. Nendest 10-15% haigetest elab Simontoni järgi kuue aasta pärast veel tervelt 90%! Selline patsient tahtsin minagi olla!
Paraku oli minu puhul distants arstidega, eriti aga onkoloogidega tohutult tähtis. Ja ma soovitan seda kõigile haigetele. Juba kohe alguses oli mulle selge, et ma ei tohi ega tahagi uskuda arstide diagnoosi, et ma peaksin surema.
Mu Jumal, seda lauset on palju lihtsam välja öelda, kui uskuda, tean seda oma kogemustest. Vaatamata sellele, et mu mees polnud mulle rääkinud mõnenädalasest prognoosist, kõige rohkem paarist kuust, tajusin ma seda. Minu ainuke kaitse selle prognoosi vastu oli - seda lihtsalt ignoreerida, olgu see nii raske kui tahes. Tavaliselt teen ma oma plaane vastavalt prognoosidele, kuid praeguses olukorras tahaksin kõigile neile, keda sama haigus on tabanud, öelda: ärge uskuge arstide prognoose! Ma pean neid ohtlikeks ja ebavajalikeks, lihtsalt inimvaenulikeks. Selliste ennustustega statistiliste andmete alusel langetatakse surmaotsuseid. Kuidas on võimalik ühel teadlasel, olgu ta nii koolitatud kui tahes, paljude erinevate tegurite ja nähtuste alusel, mis puudutavad iga üksikut inimest eraldi, sellist prognoosi esitada? Minu arvates on see arvudega žongleerimine. Mida me tegelikult vajame ja mis meile meeldib, on lihtsalt mõni vahend või meetod, mis meid iseendast eemale viib ning annab meile kas või petlikku kindlustunnet. Ma olin valmis kõigi vahenditega vähktõve vastu võitlema, sellepärast pidin ennast aina uuesti motiveerima, sest ma tahtsin võita! Minu probleem seisis selles, et mu pingutused mul üle võimete ja jõu käisid. Ma ei kujuta endast võitlejatüüpi, kuid lisaks polnud mul ka täpset ettekujutust sellest, kuidas võidelda. Praegu on mulle selge, et see võitlus oleks mulle surmav olnud. Tegelik võitleja oli mu mees. Ma olen kindel, et tema minu olukorras oleks täpselt teadnud, kus ja kuidas võidelda. Aga mina võitlesin tema võitlust, mitte enda oma.
Mul oli kindel teave oma haigusprotsessi aktiivsuse ja prognoosi lootusetuse kohta, mis mulle veel lubatud aja nappuse tõttu omamoodi rahustav oli. Teiselt poolt pakitses mu südames tunne, et senine strateegia ei saanud olla tarkuse viimane sõna, vähemalt mitte minu jaoks. Me otsisime ja tuhnisime koolimeditsiini teadmiste ja kogemuste põllul ning uurisime uusi vähiteemalisi projekte. Esimestel operatsioonijärgsetel päevadel, kui ma veel üsna nõrk olin, istus mu mees päevad läbi telefoni juures ja püüdis välja selgitada kõige uuemaid vähi uurimistulemusi. Ma mäletan, et ta oli mind isegi mingi Ameerikas parasjagu teoksil oleva uuringuteseeria, mis tegeles uusimate vähiravimitega, järjekorda pannud. Hea oli uusi teadmisi saada ning ka see, et midagi sai tehtud, rahustas meid.
Ma ei kasutanud siiski neid projekte ja uurimistulemusi. Ma sain meditsiinilist abi vajalikul määral samas haiglas, kus ma lamasin. Pealegi oli see haigla üldtuntud ja juhtiv vähktõve uurimise ja ravi alal Saksamaal. Ma tundsin end B. ja tema osakonna poolt imehästi hoituna. B. ütles kohe esimesel päeval Hayole, et temal on olemas kõikvõimalikud raviuurimused, olgu need nii ennekuulmatud kui tahes, me võime alati tema toetusele loota (kui väga ma ennast printsessiks pidasin, märkan alles nüüd). Ma uskusin juba tollal, ja olen sellele arvamusele jäänud, et see ei anna mulle midagi, kui ma peaksin nagu raviturist üles otsima aiva uusi "maailma parimaid" haiglaid. Ja sealjuures jääks mulle märkamata see kõige olulisem - paranemine, samuti inimene ja tema hing. Minu kreedo oli tol ajal ja on praegugi järgmine: haigus ja kriis on viide sellele, et mul tuleb oma elus midagi endale selgeks teha. Ainult tavameditsiini ravifraasidega ei jõua me kuigi kaugele. Mu kreedo oli teeviit sissepoole, kust ma ise üksinda selle kriisi põhjuse leida suudan. Minnes edasi oma võitlusstrateegiaga, avastasin ma vea ühes teises otsuses.

Reaktsioonid

Ahoi, Quoyle, te ei hakka meid ju taga nutma, või siiski?
Te ei pöördu ju Ühendriikidesse tagasi, või siiski?
Me arvestame teiega, Quoyle.
E. Annie Proulx "Mereuudised"

Nagu ma hiljem kuulsin, reageeris minu ülejäänud perekond mu haigestumisele täieliku šokiga. Haiglas olles ei märganud ma seda suurt, sest nad olid omavahel tõotanud oma kartust mulle mitte välja näidata. Just minu ema oli nõudnud, et selle katastroofi ulatust tuleb minu eest niipalju kui võimalik varjata, mulle lootust ja julgust anda.
Ma olin alati saanud oma vanematelt kõikvõimalikku abi. Nüüd hoolitsesid nad suure armastusega minu laste eest. Nad rääkisid isegi kavatsusest meie juurde kolida, et mind veel rohkem aidata. Muidugi näitas see nende armastust ja solidaarsust, aga ühtaegu "pakkis mind taas vatti". Kuna minu ainuke mure oli taas terveks ja tugevaks saada, aitas nende hoolitsus mul jõudu koguda. Minu kriis sidus meie perekonda üha enam kokku. Ma sain palju lähedasemaks oma õega, ka oma isaga, keda ma mitte kunagi varem nii leebena polnud näinud. Aga mis puutus mu haigusesse ja ravisse, siis siin olid mu omaksed ääretult abitud. Nad usaldasid arstide prognoose ja nägid nende raviettepanekutes ainukest abinõu. Ka mu mehe vanemad tegutsesid, otsides aina uusi ravivõimalusi. Mu ämm pidas päevikut, mida ma hiljem raamatu jaoks täpsete andmete kogumisel osaliselt kasutada sain. Ma usun, et tänu minu paranemisele õppisid mu lähedased palju uut. Kui näiteks ilmneb, et midagi kohutavat on juhtunud, ollakse sageli valmis oma seniseid tõekspidamisi üle parda heitma ja mõtteis kõike uuesti alustama. Tänapäeval, mil inimesed elu järele janunevad, on näiliselt kindlakskujunenud arusaamad suur hädaoht. Alles siis, kui inimene endas peituva tõe avastab, muutub ta julgeks.
Oma haiguse ajal panin tähele, et mõned mu sõbrad püüdsid järsku sügavaletungivat vestlust alustada. Nendest kõnelustest selgus mulle, et paljud teisedki ei tule oma probleemidega toime. Siis kui ma näiliselt ilma raskusteta läbi elu kõndisin, ei usaldanud nad mind, sest ma näisin nendele vattipakituna ja pealiskaudsena.
Esimesed sõbrad, kes mind külastasid, olid B. abikaasa ja F., kes on sisehaiguste arst ja oma erialal bioloogilisele kasvaja-ravile spetsialiseerunud. Temast sai vahepeal minu ainuke arst ja usaldatavaim sõbratar.
Nad mõlemad teadsid täpselt minu diagnoosi ja püüdsid mind julgustada. Mis mind aga väga hämmastas, oli see, et nad mõlemad, omavahel kokku leppimata mulle ühe ja sama lause ütlesid: "Mul on tunne, et kui keegi üldse suudab sellest olukorrast välja tulla, siis oled see sina." Ühelt poolt andis see mulle jõudu, sest ma nägin, et keegi usub minu vastupanuvõimesse, teiselt poolt aga ei hinnanud ma ennast veel sugugi nii tugevaks.
F., kes oma kogemuste alusel juba pikemat aega alternatiivsete ravivõimalustega tuttav oli, tegi mulle ettepaneku viia läbi kompleksne bioloogiline kasvajaravi kui tugiravi.
Kõigepealt kuulus siia põhjalik toitumise ümberkujundamine, eriti täielik loobumine lihast, siis suhkrust, kohvist ja mustast teest. Peale selle pidi mu toit olema rasvavaene ning mul tuli ainult kellaosuti liikumise suunas segatud piimatooteid süüa.
Teiseks määras ta mulle tema enda poolt väljanuputatud vitamiinravi, mis sisaldas peale vitamiinide ka mikroelemente, seleeni ja beetakarotiini.
Kolmandaks soovitas ta mul valida kas nõmm-liivatee või puuvõõrikutee vahel, mis minu immuunsüsteemi tugevdaks, soovitas aga siiski alustada nõmm-liivateest. Ta kirjutas mulle ensüüme ja Bachi lilleravimite (dr. Bachi lilleteraapia) tilku sissevõtmiseks. Seejärel võttis ta minult vereproovi, et testida tüvirakke, mis näitavat minu immuunsüsteemi aktiivsust ja vastupidavust. Ta tõi mulle suurepärase Silvermindi mediteerimisjuhendi, mille järgi ma pidin iga päev kolm korda mediteerima. Silvermindi filosoofia alus on väites, et inimene suudab kõike, mida ta ise tahab. Lõpuks andis ta mulle ühe vaimu-ravija aadressi, sest - nagu ma juba eelnevalt mainisin - minu olukorras ei tee kahju kõiki võimalusi proovida ja katsetada.
Vihje vaimuravijale tähendas minu jaoks seda, kui lootusetu mu olukord õieti oli. Teisalt oli F. esimene inimene, õigemini esimene arst, kes mulle ütles, et raviks on alati võimalusi, kui ma ise vaid seda soovin. Minu jaoks olid tema suust tulnud sõnad tohutu tähtsusega, sest need kuulusid asjatundjale. Peale nende sõprade, kes minu haigusest niikuinii teadsid, ei helistanud ma kellelegi, isegi mitte parimatele sõbrannadele. Ma häbenesin oma haigust ja seetõttu ei tundnud vajadustki nende järele. Ma ei tahtnud olla nende silmis kahetsusväärne hädavares, aga eelkõige ei tahtnud ma nendelt mingit kaastunnet.
Kolm-neli päeva pärast operatsiooni helistas mulle minu parim sõbranna N. Ta oli püüdnud mind kodunt kätte saada ja siis oli mu ema talle telefoni teel kõigest rääkinud. N. oli alati ääretult otsekohene. "Mis," küsis ta, "sul on vähk?" Ei vähimatki kaastunnet, ei mingit "sa vaeseke!". Ta rääkis nagu alati ega säästnud mind põrmugi. Ta ei keerelnud nagu kass ümber palava pudru. Mõtlesin, et vahest tahtis ta näidata, nagu ei saaks ta olukorra tõsidusest aru. Aga N. ei peenutsenud, ta oli lihtsalt otsekohene. Ta oli esimene inimene, kes mind absoluutselt "normaalselt" kohtles ja kellele ma, vaatamata kõigele, ikka sellekssamaks jäin, kes ma alati olin olnud.
Ma usun, et igaühele on ränk olla kas haigusest või mingist ebaedust tingituna tavalisest keerulisemas olukorras ning näha, kuidas tema kui isiksus jäetakse siis tagaplaanile. Igal juhul oli minul, ja minu meelest on enamikul inimestel sel puhul raske loomulikult käituda.
Mu sõbranna oli minu jaoks niisiis nagu taevakingitus, kuna ta näitas mulle, et mitte midagi pole muutunud. Ta tõreles minuga, et ma talle helistanud ega oma olukorrast rääkinud pole. See oli minu jaoks midagi uut, sest pahandanud polnud seni minuga keegi. Ma olin ju vatti pakitud. Telefoni teises otsas, pärast oma pahameele väljavalamist, esitas ta mulle vaimustavalt naiseliku küsimuse - mida mulle kosmeetikast vaja oleks? Äkki sooviksin ma endale paari imekauneid tuhvleid, mis talle kusagil olid silma puutunud? Või peaks ta mulle midagi söödavat muretsema? Kuulda selle haiguse puhul nii tavaliselt räägitavat oli mulle midagi täiesti uut ning mul oli hea meel, et keegi ka minu välise ilu üle muret tunneb. Ja et keegi mulle meelde tuletab, et on olemas teisigi teemasid kui haigus, ravi, vähk või surm. Selle telefonikõne lõpul teatas ta mulle, et tuleb mulle järgmisel päeval külla.
Kui ta järgmisel päeval tuli, tõi ta mulle öösinised, kuldse kuu ja tähtedega tikitud toatuhvlid. Peale selle veel terve komplekti kosmeetikat, et ma haiglas parem välja näeksin: pliiatsi silmade ümber tekkinud ringide peitmiseks, pruuni puudrit kahvatu jume katmiseks jne. jne. Ta tahtis, et ma näeksin välja, nagu oleksin puhkuselt naasnud. Peale selle tõi ta mulle veel ka moelehti ja muud sarnast.
Me vestlesime kaua, naersime palju ja hingasime mõlemad kergendatult, kui märkasime, et siinseski olukorras pole kumbki oma normaalset lustilikkust kaotanud. Kusagil jutu keskel ütles ta äkki: "Tead sa, ma tunnen kedagi, kes sind kindlasti aidata suudaks. Minu meelest on ta selleks võimeline. Tema nimi on D. Ma töötasin kunagi koos temaga organisatsioonis "Soovi endale midagi". See on selline organisatsioon, kes täidab kõigi lootusetult haigestunud laste südamesoove. Ma annan sulle tema aadressi ja telefoninumbri, et sa talle helistada saaksid."
Ma küsisin: "Miks sa usud, et tema mind aitab?"
Ta vastas: "Sellepärast, et ta on üks kõige teravamapilgulisemaid inimesi, keda ma tunnen. Ja veel seepärast, et ta oskab vähktõbe käsitseda."
Enne lahkumist poetas ta veel ühe lause, mis pani mul terve laviini mõtteid liikuma.
"Ma usun," sõnas ta, "et tahtsid kordki olla sa ise ja sellepärast sa haigeks jäidki."
See lause ei andnud mulle enam rahu. Milleks pidin ma "tahtma olla ma ise"? Kas ma polnud siis seni seda olnud? Kas mul polnud seni eriti hästi läinud? Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda enam sai mulle selgeks, et ma tõepoolest polnud seni "olnud ma ise". Muidugi, mul polnud iial puudu olnud ei luksusest ega rahast. Mul oli kaunis lapsepõlv, ma olin Õnnelikult abielus ja mul oli kaks veetlevat last. Kuid tõepoolest - "olnud" pole ma veel kunagi. Mulle oli alati tähtsam teiste arvamus ning ma polnud ennast iialgi läbi surunud. Oma kutsetööski olin palju tegemata jätnud laste pärast, olin loobunud suurest karjäärist. Mul oli alati esiplaanil olnud abikaasa karjäär. Kahe aasta eest osales mu mees ühe firma ostmisel Põhja-Saksamaal. Minu ümberasumist Põhja-Saksamaale peeti iseenesestmõistetavaks. Siingi polnud mul võimalik ise otsustada, s.t. "olla ma ise", vaatamata sellele, et ma ei oleks tahtnud ümber asuda. Minu õnneks ei olnud see äritehing otstarbekas ja kolimisest ei tulnud midagi välja. Kuid siis asus mu mees tööle Šveitsis. Jällegi peeti loomulikuks, et mina koos lastega samuti Šveitsi lähen. Ma ise polnud selle mõttega päri, sest ma ei tahtnud Münchenist ära minna. Mul oli siin advokaadina hea töökoht, kus ma oma kolleegide ning bürootöötajatega võrdselt hästi läbi sain. Ma olin siin viisteist aastat elanud ja Münchenist oli saanud mu kodukoht. Aga minu kohustust abikaasana ja laste emana peeti alati tähtsamaks kui minu enda tööd ja huve. Ma polnud "ise" ning ikka ja jälle otsustasid teised minu eest. Ma olen üliharva "ei" saanud öelda.
Ma hakkasin esmakordselt oma haiguse põhjuste üle järele mõtlema. Mulle sai selgeks, et ma olen ise ennast sellesse väljapääsmatusse olukorda manööverdanud. Meil kõigil leidub kusagil üks haigusekolle, mis kriisiolukorras arenema hakkab. Kas mängib siin mingit rolli toitumine? Või geneetiline pärilikkus? Või siis meie harjumused ja pahed? Neid põhjusi uurivad juba pikemat aega teadlased. Võib-olla on N-il õigus, et haigestusin sellepärast, et ometi kord "olla ma ise".
See küsimus jäi mu mõtetesse püsima ning mulle tundus, et olen tõesti ennast ise haigeks "teinud". Ma rääkisin sellest kohe oma mehele ja me saime siit kõneainet paljudeks järgnevateks päevadeks. Kahjuks tekkis mu mehel sellest süütunne. Ta otsis pidevalt süüdlast ega hellitanud seejuures mitte kedagi. Ta ei säästnud isegi mu vanemaid ning ründas neid nii ägedalt, et nad vajasid päevi uuesti rahunemiseks. Kõige karmimalt, peaaegu enesepiinamiseni mõistis ta kohut iseenda üle. Olukord muutus mulle lõpuks nii vastumeelseks, et ma ühel õhtul lausa pahanduse provotseerisin. Ma tegin talle selgeks, et selline süüdistamine ei vii kuhugi, et otseselt ei ole keegi minu haigestumises süüdi. Kui üldse keegi süüdi on, siis olen see mina i s e.
Minu meelest vajas mu mees tookord seda vigade otsimist ja enesesüüdistamist, et sellega eemale tõrjuda kaotusehirmu ja meeleheidet. Lõpuks märkas ta isegi, et süüdistamine kuhugi ei vii ning midagi ei aita, kuid see pesitses temas veel pikka aega edasi.

Tavapärane ravi

Ma märkasin, et olin kaalust maha võtnud, mu jume oli päris hall,
justnagu ränka peavalu tundes või südamevaevas.
E, Annie Proulx "Mereuudised"

Pärast operatsiooni jäeti mind nädalaks ajaks rahule. Ma olin sel ajal vaevalt võimeline liikuma, olin peamiselt voodi hooleks. Päev pärast lõikust proovisin B. abil üles tõusta, kuid see osutus mulle suureks piinaks. Esimest korda elus tundsin, mida tähendab piiratud liikumisvõime ja see ärritas mind. Ma lugesin palju, mediteerisin, nägin läbi akna sajandi kaunimat ilma ning oleksin tahtnud minna ujuma ja nautida päikesepaistet.
Mind külastati palju ja see aitas tähelepanu kõrvale juhtida. Aga ma ei suutnud oma kõige tarvilikumate igapäevatoimingutega üksi toime tulla ning tundusin endale seetõttu titana, kes sõltub teiste abist. Oma mälestuste järgi olin sellises seisundis esimest korda elus. Ma ei suutnud ennast ise pesta, duši all käimisest rääkimata. Mul polnud võimalik pesta pead ning isegi riietumisega oli mul tohutute sidemete ja drenaažide tõttu raskusi. See pealesurutud tegevusetus ja abitus muutsid mind agressiivseks, mistõttu ma ikka ja jälle oma tavaliselt hea meeleolu kaotasin ning lähikondlastele närvidele käisin.
Kolme nädala jooksul kaotasin kümme kilogrammi kehakaalust. Mul polnud söögiisu ning mu range vähidieet ei suurendanud seda sugugi. Haigla köögis koostati tegelikult suurepärane, haigusele vastav dieet, mida ma järgisin umbes kuus kuud. Mitte kunagi varem polnud ma nii palju unistanud saiadest, kookidest, šokolaadist, hiina teest ja hästi rasvasest toidust. Vitamiinidražeesid ja ensüümitablette ning muid ravimeid, mis mulle anti, neelasin ma kohutavalt vastu tahtmist. Need jäid harilikult mulle kurku kinni. Kokku võttes oli see esialgne aeg haiglas mulle üsnagi ebameeldiv. Kuid mind aitas lõpuks minu optimism ja viis võtta elu sellisena, nagu see on, samuti hakkasin teadlikult vältima ebameeldivaid mõtteid.
Samal ajal klammerdusime mõlemad mehega - arusaadavalt - iga õlekõrre külge. Seetõttu allusime juba teisel haiglanädalal kannatlikult ja teadlikult eriarstide raviettepanekutele.
Kõigepealt tuli noor kiiritusarst. Hästi tõsine, sõbralik ja kena, kes mulle selgitas, et ta oli günekoloogiga kiiritusravi vajaduse üle rääkinud. Need vähirakud, mida operatsiooniga ei saadud eemaldada, tuli hävitada kiiritusega. Kiiritada tuli minu viiendat ja kaheteistkümnendat seljalüli, et seal murdumise ning seega halvatuse ohtu vältida. Me leppisime kokku, et kiiritusega alustatakse kohe. Minu meelest oli sellega parem ühele poole saada enne mu kojuminekut. Kiiritus pidi toimuma ülitugevate röntgenikiirtega. Arst kinnitas mulle, et kõrvalmõjusid sama hästi kui pole. Ma ei kartnud põrmugi kiiritust ega vaevunud üldse selle üle järele mõtlema. Ka B., kellega Hayo peaaegu iga päev rääkis ja kes ise samuti sageli minu juures käis, kuigi ta laskis meid varahommikuste visiitide ajal magada ja tuli alles hiljem, soovitas mulle kiiritusravi. Kord tuli Hayo pärast vestlust B-ga eriti heatujuliselt tuppa ning teatas, et B. oli teda julgustanud sõnadega: "Imesid juhtub ikka ja jälle." Minule ei tundunud see lause üldsegi julgustavana. Minu arvates tähendas see seda, et minu paranemiseks pole üldse lootust ning et see võib toimuda ainult ime läbi.
Järgmine eriarst, kes meid külastas, oli günekoloog. Ta oli noor ja hästi tõsine mees, umbes kolmekümnendate eluaastate keskel. Minu järelravi oli tema ülesanne. Praegu tundub ta mulle erakordselt sümpaatsena ja ma meenutan teda meeleldi. Mida paremini mul läks, seda enam ta rõõmustas. Ta muutus üha kenamaks ja sarmikamaks nendel harvadel külaskäikudel, mis ma pärast haiglast lahkumist tema juurde tegin. Kuid tollal, mu haiglasviibimise ajal ei meeldinud ta mulle üldsegi. Ta visiidid olid alati hästi lühikesed, tal polnud kunagi aega vestlemiseks. Ta toonitas kohe alguses, et kuna mu haigus nii kaugele on läinud, tuleb seda kiiremini alustada raviga. Ta ütles mulle, et terveks ravida mind ei saavat. Ka polevat võimalik mulle normaalse tugevusega kemoteraapiat määrata, sest mu seljaüdi olevat juba üleliia kahjustatud. Mida tugevam on aga kemoteraapia, seda suurem on šanss terveks saada. Ta lisas, et minu jaoks olevat ravil niikuinii ainult toetav ja abistav tähtsus, sest terveks ravida mind ei saavat.
Ta tegi ettepaneku kemoteraapiaks, mida harilikult ainult vanadele ja nõrkadele haigetele määratakse. See olevat madaladoosiline ja mitte nii tugev, nagu harilikult rinnavähi puhul määratakse, ning mitte kahefaasiline, vaid ainult ühefaasiline. Ta soovitas raviga otsekohe alustada, kuigi samal ajal mulle ka kiiritusravi tehakse. "Aeg surub peale," nii ta mulle ütles.
Tollal kartsin ma kõige rohkem kemoteraapiat. Kõik, mis ma selle ravi kohta olin kuulnud või lugenud, lõi minus ettekujutuse hirmuäratavast ravist, millega muu hulgas kaasneb ka juuste väljalangemine. (Mul oli kahju oma ilusatest pikkadest juustest.) Selle ravi juurde kuulus muidugi ka oksendamine ja jõuetus. Aga ma vajasin nüüd just eriti jõudu.
Ma palusin endale seletada, millest see kemoteraapia õieti koos seisab. Kuid tal polnud pikkadeks selgitusteks aega, sest ta pidi kiiresti ruttama oma osakonda. Mis puutuvat keemia-ravisse, siis mul ei olevat valikuvõimalust ja ma pean selle läbi tegema. Tema šeff tavatsevat sellistel puhkudel öelda: "Parem rikas ja terve kui vaene ja haige!"
Ta määras mulle ka hormoonravi, mis koosnevat antiöstrogeenidest ja mul kunstliku klimakteeriumi esile kutsuvat, mis omakorda kasvaja kasvu aeglustab. Ta ütles mulle lisaks, et ainult viis protsenti minu kasvajarakkudest olevat vastuvõtlikud antikehadele ja östrogeenidele (kaheteistkümnese skaala puhul olevat minul see aste üks). Lõpuks kirjutas ta mulle veel infusioone, mis luusiirete väga kõrget kaltsiumipeeglit alandaksid (kaltsiuminäitaja oli kõrge, kuna mu luud lagunesid). Mis puutus rinnakasvajasse, soovitas ta selle eemaldada. Kuid raa võin selle ka alles jätta, sest minu puhul ei olevat sellel suuremat tähtsust.
Täna tean, kui vägevalt minu tõrjemehhanism valvel oli. Sõna "vähk" püüdsin ma alati vältida, isegi ravimise juures. Ainult operatsiooni puhul, kui selle mõjuga otseselt tegemist oli, näiteks kui luude purunemise oht kõne alla tuli, sain sellest rääkida. Täna võin ma kogu selle vestluse üle naerda, kuid tookord tähendas see mulle absoluutset depressiooni, langemist. Ma olin nii meeleheitel ja lootusetu, et lausa uppusin pisaratesse.
Sel silmapilgul vajasin ja otsisin ma kedagi, kes mind lohutaks. See pidi olema arst, kes mulle pikkamööda ja arusaadavalt asju selgitaks ning seda ilma väiteta: "Teil pole mingit valikuvõimalust". Kõige enam soovisin ma B-d, aga tema oli opereerimas. Ma otsisin üles noore assistendi, kes juba esimesel päeval oli mu vastu sõbralik ja meeldiv olnud. Tema leidis selleks aega, et mulle veel kord selgeks teha kõik ravi kohta käivad ettepanekud. Mis puutus hormoonravisse, siis koosnes see ühest süstist kuus ja kahest tabletist päevas. Et sellel ravil polevat mingeid kõrvalmõjusid, siis olin ma temaga ühel meelel ning nõustusin selle raviga. Ma küsisin siiski endalt, mis mul sellest käsu peaks olema, kui ainult viis protsenti minu rakkudest sellele reageerib? Mulle näis see nagu rasestumisvastane vahend!
Oma põhikasvaja võimalikuks eemaldamiseks ma nõuannet ei vajanud. Ma olin juba ammugi otsustanud, et seda ma ei tee. Mis puutus kemoteraapiasse, siis kinnitas ta mulle, et see on madalaima doseeringuga. Pealegi polevat ka ükski patsient seni selle ravi juures oma juustest ilmajäänud või end halvasti tundnud. Et mind veelgi rahustada, tõi ta arstide toast ravimite punase nimekirja ning otsis sealt välja minule määratud preparaatide nimed. Ta tegi seda selleks, et mulle näidata, millise jaotuse all need ravimid loetelus on. Nagu selgus, olid need "antibiootikumide" lahtris. Ta selgitas mulle, et minu ravimid on tugeva toimega antibiootikumid. Minu küsimusele, kas ta oma naisele minu olukorras seda ravi soovitaks, vastas ta: "Igal juhul!" See argument rahustas mind väga. Ma otsustasin kemoteraapia käsuks, kuid alles pärast kiiritust, mitte mingil juhul üheaegselt. See otsus ärritas onkolooge, kes ilmselt ajanappuse tõttu niigi närvis olid. Ma ei nõustunud günekoloogide poolt soovitatud manustamisega nende vastuvõturuumis. Mul oli hirm ooteruumi koormava depressiivse energia ees. Seepärast helistasin ma oma sõbratarile F-ile ja palusin tal mulle see ravi tema sisehaiguste vastuvõturuumis ambulatoorselt teha. Vaatamata sellele, et asi oli talle uudne, andis ta mulle siiski nõusoleku. Peale selle lubas ta hankida täpsemat informatsiooni selle ravi kohta ja siis mulle teatada. Kõne lõpul ütles ta veel, et midagi ebatavalist olevat ilmnenud minu vereproovis. Tüvirakud, mis mu haiguse tõttu peaksid olema normaalselt vähenenud ja nõrgemad, olevat hoopiski aktiivsed ja tugevad nagu tervel inimesel. Siit järelduvat, et minu immuunsüsteem on veel puutumata. Loomulikult rõõmustas mind see teade. Lõpuks ometi üks hea uudis sellel päeval! Me leppisime F-iga kokku, et ta hangib B-lt täpse kirjelduse ja et ma kohe pärast lahkumist haiglast tema juurde esimesele raviseansile tulen.
Vaatamata kõigele jäi minusse siiski pakitsema mingi sisemine rahutus just selle ravi pärast. Aga ma olin lohutatud ja teadsin vähemalt, mis saab edasi. Nüüd tean, et ma tookord oma edevust tähtsamaks pidasin kui surma. Kuid see edevus näitas minu sisemist heitlust. Ma olin ju alati printsessi mänginud ja tegin seda edasi, hoolimata sellest, et mul surmaotsus peaaegu käes oli. See kokkulepitud ravi, mis pikkamööda algas, oli muidugi minu sõbra B. poolt igati toetust leidnud. Mulle tehti selgeks, et sellega loodeti vähirakkude kasvu aeglustada ning selle kaudu haigust nõrgendada. Aga minu tervenemine ei tulnud esialgu üldse kõne alla.
Noor assistent kinnitas mulle, et haiguse taandumine pole nii madaladoosilise keemiaravi korral üldse võimalik.
"Kas te teate," ütles ta veel, "et teie laboratoorsete leidude juures hüppaksin ma lakke, kui meil õnnestuks rakkude kasvu kuidagi seisma panna."
Meile kõigile sai selgeks, et tavapärane ravi mind ei aita, põhiprobleemi ei lahenda ning mu haigust pole sel viisil võimalik võita.

Järgmine osa - Esimene katsetus vaimsete - spirituaalsete ravivõimalustega

Tagasi sisukorda