Esimene katsetus vaimsete - spirituaalsete ravivõimalustega

Ma arvan, et kus mind ei ole, siiski olen ma,
kus ma ei mõtle, ma pole seal,
kus ma oma mõtte mängukann olen;
ma mõtlen sellele, miks ma ei ole seal,
kus ma ei mõtlegi mõelda.

Lacan (David Hodgei "Puhas töö")

Arvestades minu prognoosi, oli B. arvamusel, et ma vajan tungivalt psühholoogilist tuge. Niisiis oli ta haigla psühhosomaatilises osakonnas korraldanud mulle vestlused psühholoogiga. (Ma usun, et tollal kahtlesid paljud, kas ma oma olukorrast üldse õieti aru saan.) Too psühholoog, hästi sümpaatne ja ühtlasi kannatlik inimene, kuulas minu juttu mind katkesta-mata kaks tundi järjest. Ta ei võtnud seejuures minu suhtes mitte mingisugust seisukohta. Et ma mitte kunagi varem polnud psühholoogi juures käinud (printsessid ei vaja ju psühholooge!), siis ei teadnud ma, et nad alati oma patsiendid kannatlikult ära kuulavad.
Jutuajamised temaga panid mind imestama, et tema, kes ta inimhingede eriteadlasena ometi inimvaimu sisemisi jõude tundma pidi, siiski vaid tavameditsiini faktidele toetus ega võtnud mingit muud prognoosivõimalust kõne allagi, nõustudes täiesti arstide poolt antuga.
Kord ütles ta mulle end olevat täiesti veendunud selles, et haigusi, nagu vähktõbi, saadakse psühhosomaatiliste häirete tõttu. Neid psühhosomaatilisi häireid, s.t. haigusi pole üldse võimalik korrigeerida, seega ka mitte neist tingitud haigusi ravida.
Minu tookordse seisundi juures ning ka minu teadmiste alusel oli mulle selge selle argumendi puudulik loogika ning totaalne abitus. Kui ma talle pärast oma paranemisprotsessi algust rääkisin, et olen saavutanud kõik iseenese jõu abil, lausus ta: "Ma arvan, et te ennast liiga palju vaevate. Mina teie asemel ei püüaks paraneda, vaid sooviksin tungivalt oma elu pikendada."
Sellel päeval ei vaielnud ma talle vastu, kuid järgmisel visiidil ütlesin talle, et ma mõtlesin kõige üle järele ja et ma ei saa temaga päri olla. Ta vabandas mu ees, väites, et tahtis mind vaid koormavast ja ennasthävitavast võitlusest säästa. "Kuid nüüd," sõnas ta ja vaatas mulle otsa, "näen ma, et teid valesti hindasin. Ma olen kindel, et teie ei vaja kaitset, ning ma pean ütlema, et imetlen teid. Nüüd usun ma, et teil jätkub jõudu oma tahtmine saavutada. Ma olen psühhosomaatilises osakonnas paljusid teie olukorras inimesi tundma õppinud ja nii mõnelgi puhul oli karta enesetapu ohtu. Kuid mitte kellelgi pole mõte surmast nii kaugel olnud kui teil. Teie silmades ei ole surma. Seepärast tehke seda, mis te kavatsesite, ja ma soovin teile selleks kõikvõimalikku õnne." Ma ei ole teda pärast seda jutuajamist enam kohanud. Ta aitas mind lõpmatult palju oma viimase lausega. See aitas mind rohkem, kui tema kuulamine ja psühhoanalüüsiga tegelemine oleks mind aidanud.
Mulle meenus, et mõiste surm pole kunagi minust kaugemal olnud kui nüüd, kus kõik seda kartsid. Minu elujaatust imestasid kõik. Sellel päeval lugesin ma, ja mitte juhuslikult, ühte lõiku Anthoni Robbinsi raamatust "Piiritu energia". Tema jõuprintsiip paelus mind. Robbins esitas endale lähteküsimuse: milline on erinevus nende vahel, kes saavutavad seda, mida nad ette võtavad, ja nende vahel, kes seda ei suuda teha? Või siis vahe nende vahel, kes tegutsevad ja kes passiivseks jäävad? Miks, küsib ta endalt, suudavad mõned inimesed ületada kohutavaid, kujuteldamatuid raskusi, samal ajal kui teised... oma elu ise katastroofiks muudavad? Kuidas suudavad mõned iga kogemust positiivselt kasutada, teised samades tingimustes aga hukkuvad?
Erinevus, ütleb ta, seisneb üksnes ja ainult selles, kuidas me käitume, kuidas me iseendaga ümber käime. Robbins sattus juhuslikule teadusharule, mis ennast neurolingvistiliseks programmeerimiseks nimetab, lühidalt NLP. See NLP kujutab endast ideed oma aju süstemaatiliselt programmeerida. NLP propageerib, et me elus kõike, tõepoolest kõike, mida me soovime, võime saavutada, kui me oma ajuja alateadvust treenime. Oma raamatus tõi ta fantastilisi näiteid, mida kõike NLP-ga on võimalik saavutada. Mind valdas veendumus: "Siin on sulle meetod, mis sind aidata võib."
Kui NLP abil peaks olema tõepoolest võimalik kõike saavutada, siis tahan ma seda meetodit tundma õppida. Robbins õpetab näidete abil oma raamatut kasutama. Näiteks kirjeldab ta seda, kuidas on võimalik negatiivseid pilte endas ümber programmeerida. Seda proovisin ma otsekohe ühe negatiivse näite abil minevikust. Ma jälgisin täpselt tema näpunäiteid, aga see negatiivne kogemus ei kadunud. Nüüd tekkis mul soov leida keegi, kes ka NLP-ga töötaks. Siis ühtäkki helistas mu sõbranna. Me vestlesime pikemalt ja ta rääkis mulle, et on leidnud ühe suurepärase meetodi koormavast seljavalust lahtisaamiseks. Seda meetodit nimetatakse NLP-ks! Ta olevat ühe NLP-koolitusega terapeudi juures ainult kaks korda ravil käinud ja olevat nüüd terve ilma igasuguste ravimiteta!
Kui ma seda kuulsin, ei uskunud ma oma kõrvu. Just asja lugesin ma esmakordselt NLP-st ja juba tuli lahendus. Sõbranna andis mulle selle terapeudi aadressi ja telefoninumbri. Pärast seda kõnet helistasin ma kohe sellele terapeudile ja saingi visiidiaja kahe nädala pärast. Tundsin ennast kohe palju paremini. Ma arvasin, et olen ometi lõpuks õige tee leidnud. Sellel päeval said nii mõnedki tähtsad küsimused lahendatud.
1. Kui keegi üldse mind minu praegusest sundolukorrast välja aidata saab, siis olen see mina ise. Kui arstid ei usu, et nad mind aidata saavad, kuidas ma saan siis nendelt ravi või paranemist oodata?
2. Minule antud prognoosi alusel ei ole mul jäänud enam palju aega elada.
3. Minu paranemisvõimalused peituvad ainuüksi vaimses ja hingelises valdkonnas.

Üsna haiguse alguses ütles mulle keegi, et maailmas olevat minu jaoks ainult üks eriteadlane, kes mind põhjalikult tunneb -ja see olevat mina ise!
Ja tänu sellele, mis ma ise enda kohta teadsin, jõudsin arusaamisele, et mul tuleb kiiresti leida üks punkt, mille ümber ma pöörlen ja sellega kogu oma senise arengu tagurpidi tagasi joosta saan lasta.
Küsimus oli ainult selles, kust ma selle punkti leida võiksin. Ühtäkki sai mulle selgeks, et ma pean lõpetama oma ravija paranemisplaanide teiste kätte andmise. Ma pean ise aktiivseks muutuma, nii raske kui see ka momendil on. Ma ei tohi oma elu usaldada arstide kätte ja mitte nii nagu seni kõik oma mehe hooleks jätta. Loomulikult oli see mugav ning juba ainult see tunne, et ma pole üksi, oli kergendav, aga see mind ei aita. Kogu oma häda ja mure mehe kätte loovutanult ei mõelnud ma sellele, et loobusin sellega kogu vastutusest oma elu eest ning hoidusin isegi järele mõtlemast, mida see loobumine minule endale ja ka temale tähendab.
See ei tähendanud seda, et ma tänasest alates kõik oma kätte võtta oleksin otsustanud. Aga ma hakkasin tundma iseenda ees vastutust ja arendasin seda edasi. See oli mulle veel nüüdki sellele ajale tagasi vaadates kõige olulisemaks sammuks, mis ma tookord tegin. Muidu poleks ma ennast suutnud vabastada kõigist neist kahtlustest, diagnoosidest, ettekirjutusest, prognoosidest ja raviettepanekutest.
Minu mees, kellele ma sellest pöördest endas kõigepealt rääkisin, oli vaimustatud. Siit alates, ütles ta, oled sa ainuvalitseja oma paranemise üle, sina otsustad, kas võtad ettekirjutatud ravimeid ja kas teed läbi kõik soovitatud raviprotseduurid või mitte. Selle äratundmise muutmine tegelikkuseks võttis siiski omajagu aega. Pikkamööda usaldasin ma mitmetest raviettepanekutest keelduda ja ise otsustada. Mulle polnud veel päris selge, mis minu jaoks tegelikult kõige parem oleks.
Võimalus tagantjärele midagi muuta ja- rünnakule asuda tuli alles pärast haiglast lahkumist. Seni, kui ma haiglas viibisin -- nii näen ma seda täna -, olin ma haigla organisatsioonis, sealses atmosfääris ja seadustes kinni, õdedega ja ka teiste haigetega seotud. Kuidas sain ma seal üldse tervisele või paranemisele mõelda? Peale selle uskusin ikka veel, et mida erinevamaid radu mööda ma sõidan, s.t. mida erinevamaid ravimeetodeid ma proovin, seda kindlamini jõuan eesmärgile. Ma olen alati kõige suhtes kindlustunnet evida tahtnud, seetõttu ei suutnud ma veel üle oma varju hüpata.
See päris uus veendumus viis selleni, et ma tegin mehele ettepaneku meie ümberasumine Šveitsi edasi lükata - olime kavatsenud seda teha lähematel kuudel. Mulle oli selge, et mu paranemist see ei soodusta, kui me uues ümbruses, uues kodus
ja uute arstidega otsast alustaksime.
Mul oli aga nüüd esimest korda tunne, et olen valmis midagi absoluutselt ise ainult oma kätte võtma. Minu mees oli sellega päri ja ka mu perekond hingas kergemalt. Selle asemel, et kuhugi sügavikku kukkuda, hakkasin ma tulevikule mõtlema.


Kiiritusravi

Supertanklaev: spetsiaalne laev vedela laadungi jaoks. Seniehitatutest
on suurimad 500-600 tuhande tonnilise mahutavusega.

Meyersi leksikon

Juba järgnevatel päevadel avanes mul võimalus seda tegelikkuses realiseerida, mis ma lugenud olin, sest nüüd algas kiiritusravi. Kõigest sellest, mis selle raviga kaasneb, oli mul õige ähmane ettekujutus. Ainus, mis mulle oli meelde jäänud kiirituseksperdi külastusest, oli see, et kiiritust tehakse ülitugevate röntgenikiirtega. Võrreldes tavalise röntgeniülesvõttega olevat see samasugune kui supertanklaev mängu-ujumispardiga võrreldes. Seega oli mulle selge vaid kiirituse tugevus. Aga mul oli juba enne esimest kiiritusseansi valmis oma strateegia - ikka veel sõjakas meeleolu - miks ma seda endale teha lasen ja mis mul sellest käsu on. Pärast Simontoni lugemist lõin endale uue pildi sellest, kuidas toetada "edukat vähirakkude hävitamist kiiritusega, nii et need sulaksid nagu või päikesepaistel". Kiiritus oligi üsna intensiivne ja mulle tundus, et mu vähirakud tõepoolest sulavad. Kõigepealt kaeti mind kinni tinaplaadiga, et mitte kahjustada terveid rakke. Röntgenikiiri on võimalik juhtida millimeetrilise täpsusega, kuid sellegipoolest tahtsin terveid rakke kaitsta. Ma rääkisin nendega nagu inimolenditega. Ma käskisin oma tervetel rakkudel peitu pugeda ja "haigetel rakkudel" sulada. (Sellist kummalist jutuajamist polnud ma iialgi varem ette võtnud.) Enne haigestumist olin alati skeptiliselt suhtunud kõigisse teaduslikult põhjendamata asjakäsitustesse. Esoteerik oli minu jaoks midagi eriti vastikut. Kuigi olen truu katoliiklane, ei uskunud ma ei imedesse ega ka inimhinge jõusse. Kui mulle viie aasta eest oleks keegi öelnud, et ma hakkan kunagi tegelema alateadvusjõuga, oleksin ta välja naernud. Üleolevalt olin veendunud, et minul pole seda vaja ning sel pole mingit väärtust! Alles nüüd on mul selge, kui paljust ma oma lühinägelikkuse tõttu olen ilma jäänud ning kui palju sisemist rahulolu ja tasakaalukust iseenesega suhtlemine pakub. See oli suur šanss minu jaoks ja tänu oma haigusele õppisin ma seda tundma. Mina, kes ma alati realistlik ja asjalik inimene olen olnud, olin järsku valmis uskuma kõige võimalikkusesse ja alateadvuse jõusse.
Tegelikult alustasin iseendaga tegelemist nullist. Mul polnud aimugi ei kuufaasidest ega pendlitest, rääkimata reinkarnatsioonist (uuestisünnist) või energiatööst. Mul polnud aimugi suhteliselt moodsatest raamatutest, nagu Carnegie "Ärge muretsege, hakake elama". Taolistest raamatutest olin ma suure kaarega mööda käinud. Minu jaoks ei eksisteerinud midagi peale minu enda usu, s.t. mida ma ei näe või tõestada ei saa, seda pole ka olemas - punkt.
Alles praegu suudan mõista seda tohutut energiat, mis igas inimeses peitub. Ma olen piiritult tänulik selle eest, et võisin tundma õppida ja näha, et on olemas võimalusi ja vahendeid omaenese ressursside kasutamiseks ning et ma seda teed käia saan.
Esmakordselt pärast haiguse diagnoosimist sain kiiritusravi tõttu kokku teiste patsientidega. Alguses ei saanud ma nendega kuigi palju kontakteeruda, sest mind sõidutati sinna voodiga, samal ajal kui enamik nendest käisid ravil ambulatoorselt ning istusid ooteruumis. Kui mind pärast pooltteist või kaht nädalat ratastoolis sinna sõidutati, oli mul võimalus nendega juttu ajada. Ma märkasin seal ootavates inimestes ülekaalukalt valitsevat sügavat resignatsiooni ja alistumist oma olukorrale. See pessimistlik õhkkond šokeeris ja koormas mind rohkem kui kogu kiiritusprotseduur ise. Juba esimesel kiiritusseansil (ühtekokku sain ma neid kümme), kui ma alles voodis lamasin ja oma järjekorda ootasin, märkasin üht, samuti voodis lamavat vanemat naist. Kuna tal ilmselt kemoteraapia tagajärjel enam juukseid, ripsmeid ega kulme ei olnud ning ta haiglasärgis oli, ei saanud ma esialgu aru, kas ta on mees või naine. Tema pilgust olin ma aga nii kohutavalt šokeeritud, et palusin oma meest mu voodi ümber pöörata - ma lihtsalt ei tahtnud teda näha. Veel vähem soovisin temaga rääkida. Kui ma teda jälle nägin, istusin juba ratastoolis. Ma olin just temast möödumas, kui ta mind nimepidi kõnetas ja enda juurde kutsus. Koheldes palusin end talle lähemale lükata - ma kartsin ikka veel tema pilku.
"Kuidas te minu nime teate?" küsisin ma.
Ta vastas: "Ma kuulsin eelmisel korral, kui teid kutsuti, seepärast tean teie nime. Ma näen, et teil juba paremini läheb ja mul on nii hea meel selle üle. Te olete veel noor."
"Jah, mul läheb juba paremini," vastasin ma, "ja kuidas läheb teil?"
Ta jutustas mulle läbi pisarate, et vähk on kahjustanud ta hinge- ja söögitoru ning et talle on tehtud viimastel nädalatel kolm operatsiooni, samuti on ta saanud keemiaravi. (Minu jaoks ei olnud see mitte just eriti julgustav.) Kõik need ettevõtmised ei aidanud teda ja arstidki ei andnud enam mingit lootust. Kuna ta elab üksi ja ta tütar talle iga päev ainult üheks tunniks appi tuleb, ei suuda ta varsti enam ise enda eest hoolitseda. Ta oli nii abitu, lootusetu ja kartlik, et mu mees ütles talle: "Teate mis, mul on üleval üks raamat, ma tahan selle teile anda, see aitab teid kindlasti (ta mõtles siinjuures Simontoni). Sealt saate teada, mis teil endal teha tuleb, et terveks saada. Kas toon selle teile?"
"Ah," ütles ta, "ma olen juba nii haige, et ei suuda enam lugeda ega ühtegi raamatusse keskenduda."
"Siis paluge oma tütart, kes iga päev üheks tunniks tuleb, et ta teile ette loeks!" ütles mu mees.
"See ei lähe," vastas naine, "mu tütrel on kolm last ja tal on vaevalt selleks aega. Ta tuleb alati, et mind pesta, siis ta läheb jälle. Ja pealegi, teate, pole sellel üldse enam mingit mõtet. Kuid ma tänan teid vaeva eest."
Et nüüd järjekord minu kätte jõudis, tuli mul see jutuajamine katkestada.
Kui olime tagasi palatisse jõudnud, ütles mu mees: "Kas sulle sai nüüd selgeks erinevus sinu ja selle naise vahel? Sa nägid kedagi, kes tahab surra ja on juba tegelikult selle maailmaga jumalaga jätnud."
Ma mõtlesin selle üle järele veel üsna kaua. Ilmselt on siiski tähtis alati ettepoole vaadata ja oma mõtetes elule niipalju kui võimalik ruumi anda.
Järgmisel päeval taas seda naist ooteruumis kohates tõukas mu mees minu ratastooli otse tema juurde.
"Teate mis," lausus ta, "te aitasite eile minu abikaasat sellega, mis te rääkisite, väga palju."
"Millega siis?" küsis naine imestunult.
Ma taipasin, kuidas mu mees, kes alati nii otsekohene on ja sageli mõtlematult ütleb seda, millega ta teisi inimesi solvata võib, just sellele naisele öelda tahtis, et ta mulle selgeks tegi, mis vahe on sellel, kes surra tahab ja kes edasi elama valmistub. Mul oli sellest naisest nii kahju ja ma tahtsin teda oma mehe julma otsekohesuse eest kaitsta. Seepärast segasin end jutu vahele ja ütlesin: "Kuna te olite nii kena minu vastu." Taas tulid talle pisarad silma. Mulle tundus, et talle pole kuigi sageli öeldud, et ta kena on.
Tänaseks on mulle selge, et ma ei oleks tohtinud end vahele segada. Võib-olla oleks see vapustus, mis mu mehe sõnad temas esile oleksid kutsunud, äratanud selles naises teadmise, et ta ise tahab surra. Vahest oleksid mu mehe sõnad temas vastupidise soovi äratanud - et ta tahab elada. Nüüd tean sedagi, et ma midagi ei saavuta, kui ma inimeste vastu ainult kena olen ja neile ainult kaastunde ajel lähenen. Oma kaastundega unustan ma emotsionaalse hädaohu ja röövin neilt nende enese energia. Tollal lähtusin oma abistamistahtest, ma uskusin, et mul tuleb kaastundega tegutseda. Pärast seda ei näinud ma seda naist enam kunagi, aga ta tegi mulle selgeks, et ma e i tohi selliselt toimida.
Kogu see kiiritusravi polnud sugugi nii kahjutu, kui mulle selgitati. Esimese nelja päeva jooksul olin nii kohutavalt vaevatud, et otsekohe magama jääda tahtsin. Ka tekkisid mul kohutavad peavalud, ma oksendasin nii palju, et mul kadus söögiisu ning ma suutsin ainult voodis lamada. Minu peavalud jahmatasid B-d, sest ta teadis stsintigrammist, et mul on ka koljuluudes vähisiirdeid. Seepärast tahtis ta nädalalõpul mu koljust kompuutertomogrammi teha, sest sel teel on võimalik kindlaks määrata, kas mu aju on kahjustada saanud. See ajas mu nii paanikasse, et ma tahtsin seda uuringut igal juhul vältida. (Taas minu vana taktika, pea liiva sisse peita!) Ma olin lõpuks siiski sellega nõus. Kuigi mu koljuluudes tõepoolest siirdeid avastati, hingasin ma kergendatult, sest aju oli puutumata. Mul oli selline kummaline tunne, et nende siiretega luustikus saan ma paremini hakkama kui ajukasvajaga.
B-le oli selge, et mu peavalu põhjustas kiiritus, seepärast kirjutas ta mulle järgmiseks nädalaks ravimeid, mis mul iivelduse ära võttis. Ma võtsin pärast iga kiiritust ka aspiriini ja seetõttu ei tundnud ma enam väsimust. Tomogrammi tegemise päeval haaras mind äkki kohutav vihahoog kogu haigla vastu ja ma tahtsin veel ainult siit välja. Ma läksin, kuigi karkude abil liikudes, üheks ööks koju. Et ma siiski veel väga nõrk olin, läksin järgmisel päeval vabatahtlikult haiglasse tagasi. Ma jäin sinna veel üheks nädalaks. See üks öö kodus tõi mind siiski tagasi "normaalsesse" ellu - mulle sai selgeks, et ka väljaspool haiglat eksisteerib elu.
Pikkamööda töötas ravivõimlemistreener mu reiemuskulatuuri taas üles, kuid mul oli veel nädalaid pärast operatsiooni tunne, et pean uuesti kõndima õppima. Kargud olid mu vältimatud kaaslased.
Selline oli olukord, kui mu sõbranna N. mulle taas meelde tuletas, et ma peaksin Kölni proua D-le helistama, sest tema olevat ainuke inimene, kes mind aidata suudab. Ma polnud seni tema nõuannet kuulda võtnud, sest olin ses suhtes liiga skeptiline.
Ärritunud minu passiivsuse üle ning teades, et aeg jookseb, helistas ta ise D-le. Ta jutustas minust ja kirjeldas mu seisundit.
D. rääkis seejärel ise mu mehega telefoni teel ning leppis Hayoga kokku, et ta mind viimasel haiglasviibimise nädalal külastab. Esimene küsimus, mis ta mu mehele esitas oli see - kas ma suhtun oma haigusesse kui saatuselööki või näen selles hoopiski suurt võimalust. Mu abikaasa vastas: "Kui suurt saatuselööki - enam mitte, kuid mitte ka kui suurt võimalust." Seejärel lubas D. tulla ning saabuski järgmisel kolmapäeval Kölnist Münchenisse minu juurde haiglasse. Nii nägin ma esmakordselt seda naist, kes kogu mu strateegia ja suure osa mu senisest mõttelaadist kahe tunni jooksul vankuma pani


Minu võimalus

"Vaata kord ometi," ütles ta.
"Sul on võimalus veel kord uuesti alustada.
Uus paik, uued inimesed, uued väljavaated.
Laev klaaritud. Vaata, kui sa uuesti alustad,
võid sa teha, mida soovid."

E. Annie Proulx "Mereuudised"

Me mõlemad ootasime skeptiliselt tema tulekut. Eriti mu mees, sest ta oli telefoni teel mu mehele öelnud, et mu haiguse ajend on tema, minu mees.
Ma ei oodanud mitte mingisugust pööret ega ka murrangulist kogemust.
Kuigi N. oli meile juba selgitanud, et D. mitte põrmugi ei sarnane guru või mingi imearstiga, pesitses meis siiski umbusaldus. Ja kui ta oleks vähimalgi määral mõjunud nagu esoteerik või sektijünger või guru, poleks ma mingil juhul teda endale lähedale lasknud. Enne kui D. Münchenisse tuli, palus ta mul talle faksi teel saata oma käekirjaproov. Ta tahtvat nimelt, nagu ta väitis, midagi kaasa tuua, ja selleks vajavat ta seda proovi.
Selle telefonikõne ajal ütles ta mulle midagi, mis mu meeli köitis. "Ärge ainult mõelge," sõnas ta, "et mina teid aidata saan. Kui te seda ootate, 'on minu tulek teie juurde lihtsalt ajaraiskamine. Aidata ei saa teid keegi peale teie enda. Ma võin teile ehitada silla, mis teil uuele teele pöörata võimaldab, võin teile näidata, mida te teha võite, kuid üle silla peate ise minema."
Mulle näis, nagu tahaks ta mulle midagi uut, senitundmatut vahendada.
Me ootasime teda sellel pärastlõunal ärevusega, aga ka kahtleva distantseeritusega.
Palatisse tuli pikakasvuline, blond, elegantselt rõivastatud ning väga reibas meist veidi vanem naine. Tal oli siiras silmavaade ning enesekindel esinemine. See oli nii tohutult erinev meie ettekujutusest temast, et me sõnulseletamatult üllatunud olime. Kuid see ei jäänud sel pärastlõunal kaugeltki ainukeseks üllatuseks. Eriti üllatav oli see, kui ta kõigepealt teatas: "See on alles üks tore mäng, mis te siin välja mõelnud olete! Te olete imetlusväärse meetodi leidnud oma lähikondlaste pinge alla seadmiseks. Ja kõik, kõik mängivad kaasa! Milline tore võimumäng!"
Minu esimene mõte, kui ma seda kuulsin, oli: mida see naine õige endale lubab. Siin ma nüüd laman, surmavalt haige, kuidas ta julgeb üldse öelda, et see ainult mäng on. Ja mis ma veel häbematuma leidsin olevat: ta ei süüdistanud mind mitte ainult selles, et ma endale haiguse muretsesin, vaid et ma olevat seda selleks teinud, et oma lähedaste üle valitseda! Uskumatu!
Kõik, mis D. meile sellel pärastlõunal ütles, pööras kogu meie senise arusaamise täielikult pea peale.
"Te olete seni olnud," väitis ta, "oma mehe jaoks nagu patarei, olete talle andnud soojust ja energiat, mida ta kõige enam on vajanud. Mida te sealjuures ei märganud, oli see, et te iseennast energeetiliselt täielikult tühjendasite ja seda sinnamaale, kuni teil enam energiat ei jätkunud. Te pakkusite ennast nagu suveväljamüügil. Teie mees aga ei vaja seda, juba pikemat aega ei vaja. Te ei või nii jätkata. Teil tuleb oma patarei mehelt ära võtta, temal tuleb ise endale energiat muretseda. Teie aku on tühi. Vähktõbi on andnud teile tohutu võimaluse, nüüd tuleb teil sellest võimalusest, mis te saanud olete, õppida ja kõigepealt lõpetada see sõjamäng iseenese vastu. Te sõdite ju iseenda vastu, seda näitab teie haigus. Ma näen," ütles ta, vaadates seinal mu plakatit - minu väeosad on võidukad - "et te juba järgmise sõjalise strateegia juurde olete jõudnud ja nimelt - sõda tuleb sõdida. Teil tuleb see aga otsekohe lõpetada! Teie vähirakud on osa teie kehast, eks ole?" Ma noogutasin. "Kui see tõepoolest nii on, kuidas on siis võimalik seda probleemi üldse lahendada, kui te omaenese keha vastu sõdite ja ühte osa oma rakkudest hävitada tahate? Teil on need rakud mingil kindlal põhjusel, ma ei tea veel ainult, mis põhjusel, aga te ei saa nendest kindlasti mitte lahti, kui nende vastu sõdite. Kui te nendega ära lepite, lahkuvad nad iseenesest."
Kõik see, mis ta rääkis, oli mulle täiesti võõras, aga leidis minus kohe vastukaja. Eriti selgeks sai mulle ta argument sõjapidamisest. Mul polnud aimugi, kuidas ma seda teostada saan, seda vähirakkudega äraleppimist. Aga et see hoopiski parem meetod on kui sõdimine, näis mulle veenev.
Minu mees, kes tahtis minna lastega kusagile väljasõidule, jäi teda kütkestatult kuulama. Hiljem rääkis ta mulle, et ta lihtsalt ei suutnud ära minna, sest see oli talle nii huvitav.
Meile tundus, et D. pööras kogu tegelikkuse segamini. Mina ei olnud ohver, vaid kurjategija. Vähktõve vastu ei tohiks võidelda, vaid sellega tuleks ära leppida ja seda tunnustada! Soojust pakkuda pole positiivne, sellega müüakse iseennast nagu suve suurväljamüügil! Mis vaade või seisukoht see õieti on? See oli 180°-ne pööre kõige selle suhtes, mida ma seni uskunud olin.
Kõige imetlusväärsem oli aga see, mis seejärel tuli.
"Te võite nüüd," ütles ta, "seda teed minna, mis ise valite. Kui te otsustate üle silla minna ja elada, on tore. Aga kui otsustate teise tee - surma - käsuks on ka see minu meelest korras. Sest kõik, mis te otsustate, on minu jaoks õige, aga te peate otsustama iseenda jaoks! Teil on alati valikuvõimalus. Te ei tohi lasta ennast mõjutada, nagu poleks teil valikut. Kui tahate endale võimalust saada, siis te ka saate selle! Te olete ohver, kurjategija ja ravija ühes isikus. Otsuse langetamiseks soovitan teil järele mõelda: kui te tahate lahkuda, siis minge, jätke maha see maailm. Elu ei sure niikuinii, sest elu on igavene. Kuid kui te praegu lahkute, siis see, mida nüüd õppima peaksite, jääb õppimata ning te alustate järgmises elus täpselt samast punktist. Miks ei peaks te siis otsekohe ja siinsamas seda probleemi lahendama?"
Selles kõiges peitus taas kohutav õudus!
Mitte ainult see, et kui ma surra tahan, noh - olge lahked!
Seda polnud mulle iialgi keegi öelnud. Aga ta lisas veel seda, et ma oma järgmises elus jälle sama probleemiga silm silma vastu seisan.
Ma polnud iialgi mõelnud uuestisünni võimalusele. Minu esimene impulss oli ilma pikema jututa eitada ettekujutust reinkarnatsioonist. Ma olin kogu oma eluaja elanud katoliku kiriku õpetusega elust ja surmast. Nüüd oli mulle kohutavalt raske sooritada mõtteline 180°-ne pööre ning endale selgeks teha idee igavesest elust.
Siis ütlesin ma endale: "Ilmselt on siiski maa ja taeva vahel olemas rohkem asju, kui sa seni oled omaks võtnud. Miks sa ei jäta seda küsimust lihtsalt lahtiseks? Võib ju olla, et see on võimalik, kuid võib ka olla, et seda pole. Kui tal on õigus, siis pole ju mingit põhjust seda mitte õppida, mida sul õppida tuleks."
Täna usun ma, et esimene tulemus minu kuhtumisest D-ga oli järgmine: olla rohkem vastuvõtlik asjadele ja suuremat hulka asju tõenäoliseks pidada. See, mis D. sel momendil tegi, oli just tol ajal minu jaoks eriti väärtuslik: valikuvõimalus, mille arstid oma prognoosidega minult ära võtsid, - selle andis tema mulle tagasi. Mul oli varemgi mingi ähmane aimus, et inimesel on siiski kuni viimase hingetõmbeni mingi võimalus otsustada, kas elada või mitte. Kuid päris selgeks sai see mulle alles sel silmapilgul. Ja alles sellel silmapilgul kütsin ma heaks võimaluse ise otsustada, mis minust saab. Seda otsustamisõigust polnud ei arstidel, minu mehel, minu vanematel ega ka minu lastel.
D. jutustas meile, et tema ise oli pärast autoõnnetust kaheksateist minutit kliinilises surmas viibinud ja kolm nädalat koomas lamanud, seejärel prognoos - ratastool, siis neli aastat rehabilitatsiooni täielikus üksinduses. Sel ajal oli ta saanud alternatiivset teavet valikuvõimalusest ning seejärel arendas seda juba ise edasi. "Ma olin surmaga tutvunud ja uuesti ellu tagasi toodud," rääkis ta mulle. "Seal, kus arstiteadus mind enam aidata ei suutnud, muutsin ma oma vaimset ja moraalset suundumust. Sealjuures avastasin energiaallika, mis peitub igas inimeses ja mis mind lõpuks terveks tegi. Sellest peale olen endale ülesandeks võtnud seda kogemust edasi anda."
Vaatamata nii tõsisele teemale jäi mulle temast eriti rõõmus mulje. Ta naeris palju ja meie koos temaga. Ainult üks kord muutus ta tõsiseks. Ta küsis minult, mis mu lapsed minu haiguse kohta arvasid. Vastasin: "Ma pole nendele sellest veel rääkinud. Ma kardan, et nad ei mõista seda, nad on ju alles nii väikesed. Ma tahan neid sellest šokist säästa."
"Siin olen ma täiesti teisel arvamusel," kostis ta. "Lapsed on meie saadikud maa peal, nad on tugevamad ja palju teadlikumad, kui me aimame. Meil on ainult üks valmis programm: meil tuleb neid kaitsta ja kõige eest hoida. Tegelikult te ei karda oma lapsi šokeerida. Teil on pöörane hirm iseenda pärast, selle ees, et neile tõtt ütlema peate ning te kardate nende reaktsiooni. Te peate oma lastele seda ütlema, muidu ei saa ma teiega edasi töötada. Usaldage iseennast ja kõigepealt usaldage oma lapsi. Te näete, kui imehästi nad ennast tunnevad, kui te end ületades nendele tõtt olete öelnud. See loob uut tohutut energiat teis endas. Peale selle näete, kui suurepäraselt teie lapsed reageerivad. See muudab ka teie suhet lastega."
Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku tulla Kölni, et seal minuga töötada, ja seda juba otsekohe samal nädalal, kui mind haiglast välja kirjutatakse. See ettepanek tuli mulle nii ootamatult, et ma end argumendiga - ma ei tea, kas ma olen nii tugev, et nii pikka reisi ette võtta - kaitsesin.
"See pole jõu, vaid tahtmise küsimus," ütles ta. "Kui te tahate tulla, siis te ka tulete, ükskõik, kas te tunnete end liiga nõrgana või mitte."
Me leppisime kokku järgmisel nädalal Kölnis kokku saada.
Ta oli mulle kingituseks kaasa toonud väikese pudelikese oranžikalt helkivat aurasomaõli. Ta oli selle minu käekirja-proovi järgi välja valinud. Aurasoma on üks Bachi lilleteraapias välja töötatud ravim. Oranži värvi valis ta sellepärast, et see on šoki värv ja mul tuleb selle õliga ennast võida läbielatud šoki vastu. Enne lahkumist soovitas ta mul enne tema juurde tulekut ikka ja jälle rohelist värvi nautida, seda nii-öelda sisse hingata.
Pärast tema lahkumist arutasime mehega kõike, mis ta meile oli rääkinud. Me mõlemad olime lummatud, kuid ka veidi kõhklevad. Kõige rohkem kahtlesime tema töö tõhususes. Seda kahtlust mõjutas veel seegi, et me temaga vesteldes selgusele ei jõudnud, mida ta minuga teha kavatseb. Samas aga ütles ta meile päris palju sellist, mis meile revolutsiooniline ja osalt ka veenev näis. Niisiis kõikusin kord ühele, kord teisele poole, arutledes, kas ma Kölni mineku tähtajast kinni pean ja kas ma üldse sinna sõidan. Lõpuks ütles mu mees: "Tead mis, kahju see sulle ju mingil juhul ei tee. Võib sulle ju hoopis kasulik olla. Minu arvates peaksid sa proovima."
Nii me siis broneerisime endale järgmisel nädalal kaheks ööpäevaks kahese toa Kölnis.
Enne seda seisis mul ees veel üks ränk tõke, mis tuli ületada. Ma olin pärast jutuajamist D-ga otsustanud oma lastega rääkida.


Mis ma ütlen oma lastele

Nojah, arvas Quoyle, nad olid ju vist ainult lapsed. Lapsi tuleks
surma teadmise eest kaitsta. Ja mis oleks Bunny painavate
unenägudega? Need võivad veel hullemaks muutuda.
"Kuid, mu kallis, kui nad ei tea, mis tähendab surm, kuidas
oskavad nad siis elu sügavamaid külgi mõista?
Aastaaegu ja loodust ja loomist?"

E. Annie Proulx "Mereuudised"

Lapsed polnud olukorra traagikast seni kuigi palju aru saanud. Mulle oli aga selge, et nad tajusid midagi rohkemat juhtunud olevat, kui nendele räägitud oli. Nad ei küsinud iial midagi ja nende teada oli lihtsalt mu jalga opereeritud. Pealegi tulen maju varsti koju tagasi. Siis on kõik taas vanaviisi -ja punkt.
Ainult üks lause mu 7-aastase poja suust muutis mind tähelepanelikuks, ning taipasin, et ta aimas rohkem, kui ma arvasin. Nimelt kui ta nägi mu palati seinal kure ja konna pilti, millel könn, vaatamata oma eluohtlikule seisukorrale kurge kägistas, ütles ta: "Papi, ma usun, et see kurg on ema haigus ja et ema on see könn, kes ennast ära õgida ei lase." See lause näitas, et ta ei usu minu jalalugu, kuid ma ei öelnud tookord selle jutu peale midagi.
Nii meeleldi oleksin tahtnud oma lastele nende surematu, kõigega hakkama saav ema olla, aga mulle oli selge, et ma pean nendele täit tõtt ütlema. Ja D-l oli õigus: ma ei kartnud mitte nende, vaid iseenda pärast; kartsin seda, et nad oma emast täiesti uue ettekujutuse saavad ja võib-olla minust eemalduvad.
Ma lükkasin ja lükkasin seda vestlust aina edasi. Alguses mõtlesin, et ma seda mingil juhul haiglas ei ütle siin valitseva halva õhkkonna tõttu jne. Kuid kui ma lõpuks jälle koju sain ja seal mul selleks küllaldaselt aega ja võimalusi leidus, et nendega rääkida, lükkasin seda taas edasi. Mu mees oli ootel, kuid ei öelnud midagi. Ema arvates ei tohtinuks ma seda lastele mingil juhul üldse öelda, kuna nood on ju alles nii väikesed. Sellised olid lood, kui saabus tähtaeg koos mehega kohtuda NLP-terapeudiga. Ta oli rahulik, meeldiv ja usaldusväärne mees, umbes minuvanune.
Ma mäletan täpselt, mis ta mulle ütles, kui me talle oma olukorda selgitasime.
"Ah-ah," kostis ta, "proua Sanders on siis saatusega tutvust teinud."
Ja kui ta mu haiguse tõsidusest aru sai: "Miks te siia tulite? Millega saan ma teid aidata?"
Ma rääkisin talle, et lugesin Robbinsi raamatut ja et tema tees - inimene suudab kõike, kui ta ainult ise tahab - vaimustas mind.
Ta sai otsekohe aru, kuhu pole ma tüürisin. "Hästi," ütles ta, "ma hakkan teiega tööle. Ainuke asi, mida ma tean, on see, et ma saan teie hirmu ära võtta. Kõike muud peame veel koos vaatama."
Siis tegi ta mulle selgeks, et mul tuleb igal õhtul enne uinumist kõik mõtted, mis mul peas liiguvad, paberile üles tähendada. Esiteks selleks, et ma neid mõtteid unne kaasa ei võtaks, ja teiseks, et need mõtted endale selgemaks saada.
Siis küsis ta minult, millist värvi on minu jaoks sõna "leppimine". Pärast lühikest kõhklust vastasin ma: "Taevassinine." Tema küsimusele, millise värviga ma seoksin sõna "rahu", ütlesin: "Roosaga."
"Siis," seletas ta, "tuleb teil sada kettakest, läbimõõduga umbes viis sentimeetrit, välja lõigata, pooled neist peavad olema roosad ja pooled taevassinised. Need kleepige lakke oma voodi kohale." Vestluse lõpuks jõudsime - ma ei suuda enam meenutada, kuidas ja miks - minu laste teemani. Ma rääkisin talle, et ma ei ole seni oma haigusest lastele rääkinud.
Niisamuti nagu D. oli temagi arvamusel, et ma peaksin seda nendele ilmtingimata rääkima ja kindlasti enne järjekordset visiiti tema juurde. Me leppisime kokku, et järgmisel nädalal taas tema juurde tulen.
Et ma juba teist korda sama argumenti kuulsin ja ise sellega päri olin, otsustasin juba samal pärastlõunal oma lastega rääkida. Pealegi tahtsin maju ülejärgmisel päeval Kölni sõita!
Ma mäletan praeguse hetkeni, kui kartlikult ja närviliselt ma nad mõlemad sellel pärastlõunal enda juurde kutsusin. Nad heitsid minu kõrvale voodisse ja jäid pingsalt ootama, mis mul öelda on.
Nii lihtsate sõnadega kui võimalik selgitasin neile oma olukorda. Mulle tundus, et nad mõistsid väga hästi, mis ma nendele rääkisin, eriti vanem poiss. Väike puges mu juurde ja kuulas, nagu mulle näis, rohkem mu hääle kõla, siis ta tõstis oma peaja ütles: "Emme, kui sa sured, siis me hakkame nutma."
Selle peale hüüatas suurem: "Kuid ema jääb meie juurde!"
Mina aga mõtlesin kogu aeg: ainult mitte nutta, ainult mitte nutta, ainult mitte nutta.
Mõlemad näisid palju kergemalt hingavat, kui ma neile kinnitasin, et teen kõik selleks, et nende juurde jääda. Mäletan, et suurem poiss ütles seepeale: "Siis on ju kõik korras, emme." Näis nii, nagu oleks ainult tänu minu selgitusele kogu probleem lahendatud olnud.
Sellest jutuajamisest, kui ma tagasi vaatan, jäid mulle eriti tähelepanuväärsema meelde kaks seika.
Esiteks, minu lapsed otsisid mu lähedust ega eemaldunud minust mingil viisil. Otse vastupidi: nad mõlemad soovisid näidata, et nad tahavad minu juures olla ning mind toetada. Nad käitusid just samuti, nagu mu meeski, s.t. hoopis teisiti, kui olin kartnud.
Teiseks, ma imestasin, et minu kinnituse peale -jääda siia - kogu lugu nende jaoks lahendatud oli. Nad olid tegelikult esimesed inimesed, kes minusse uskusid ja mulle niipalju julgust andsid, et tundsin end nendele nii lähedal kui ei kunagi varem. Nad olid imetlusväärsed ja ma armastan neid nii väga.
Nüüdseks olen ma veendunud, et mu lastel oli juba tollal kindel tunne, et ma neid maha ei jäta. Sellest jutuajamisest sain ma nii tohutult jõudu, tohutult elutahet, tohutult energiat, et ma seejärel kindlalt oma paranemise võimalusesse uskuma hakkasin.
Täna tagasi vaadates oli jutuajamine lastega minu esimene samm paranemise poole.
Tookordne olukord muutis meievahelisi suhteid väga palju. Praegu on mu lapsed mulle rohkem partnerid ja ma hindan nende arvamust kõrgelt. Ka nüüd, kui nad alles ainult üks kuue-ja teine üheksa-aastane on.
Tundes kergendust iseenese ületamise pärast, sellest et ma oma lastele tõtt olin suutnud rääkida, ning olles õnnelik nende reaktsiooni üle, võisin nüüd Teadmatusse tormata. Ülejärgmisel päeval sõitsin Kölni.
Järgmisel päeval oli mul siiski veel üks seiklus: mul tuli üle elada esimene kemoteraapiaseanss. Kuigi ma enne seda olin hirmust peaaegu hulluks minemas, oli günekoloogi ennustus selgi juhul absoluutselt korrektne; ainuke kõrvalmõju oli väsimus. Tundsin väsimust ka pärast järgmisi ravimite manustamisi, mis mulle kord nädalas F-i vastuvõtukabinetis tehti. Taas olin ma ennast ilmaasjata peaaegu hulluksminevat hirmu tundma sundinud. Ma tajusin otsekohe ereoranži värvi vedeliku tilkumist oma veenidesse ja selle ravimi tugevat mõju, sest viie minuti pärast olin ma nii väsinud, nagu oleks keegi mulle raske puuhaamriga pähe virutanud. Aga juba järgmisel päeval tundsin end hästi. Ja nii võtsingi koos mehega ette reisi Kölni.

 Järgmine osa - Vestlused  

 Tagasi sisukorda


 Raamatutest veel.....