|
Esimene katsetus vaimsete - spirituaalsete ravivõimalustega
Ma arvan, et kus mind ei ole, siiski olen ma,
kus ma ei mõtle, ma pole seal,
kus ma oma mõtte mängukann olen;
ma mõtlen sellele, miks ma ei ole seal,
kus ma ei mõtlegi mõelda.
Lacan (David Hodgei "Puhas töö")
Arvestades minu prognoosi, oli B. arvamusel, et ma vajan tungivalt
psühholoogilist tuge. Niisiis oli ta haigla psühhosomaatilises
osakonnas korraldanud mulle vestlused psühholoogiga. (Ma
usun, et tollal kahtlesid paljud, kas ma oma olukorrast üldse
õieti aru saan.) Too psühholoog, hästi sümpaatne
ja ühtlasi kannatlik inimene, kuulas minu juttu mind katkesta-mata
kaks tundi järjest. Ta ei võtnud seejuures minu suhtes
mitte mingisugust seisukohta. Et ma mitte kunagi varem polnud
psühholoogi juures käinud (printsessid ei vaja ju psühholooge!),
siis ei teadnud ma, et nad alati oma patsiendid kannatlikult
ära kuulavad.
Jutuajamised temaga panid mind imestama, et tema, kes ta inimhingede
eriteadlasena ometi inimvaimu sisemisi jõude tundma pidi,
siiski vaid tavameditsiini faktidele toetus ega võtnud
mingit muud prognoosivõimalust kõne allagi, nõustudes
täiesti arstide poolt antuga.
Kord ütles ta mulle end olevat täiesti veendunud selles,
et haigusi, nagu vähktõbi, saadakse psühhosomaatiliste
häirete tõttu. Neid psühhosomaatilisi häireid,
s.t. haigusi pole üldse võimalik korrigeerida, seega
ka mitte neist tingitud haigusi ravida.
Minu tookordse seisundi juures ning ka minu teadmiste alusel
oli mulle selge selle argumendi puudulik loogika ning totaalne
abitus. Kui ma talle pärast oma paranemisprotsessi algust
rääkisin, et olen saavutanud kõik iseenese jõu
abil, lausus ta: "Ma arvan, et te ennast liiga palju vaevate.
Mina teie asemel ei püüaks paraneda, vaid sooviksin
tungivalt oma elu pikendada."
Sellel päeval ei vaielnud ma talle vastu, kuid järgmisel
visiidil ütlesin talle, et ma mõtlesin kõige
üle järele ja et ma ei saa temaga päri olla. Ta
vabandas mu ees, väites, et tahtis mind vaid koormavast
ja ennasthävitavast võitlusest säästa.
"Kuid nüüd," sõnas ta ja vaatas mulle
otsa, "näen ma, et teid valesti hindasin. Ma olen kindel,
et teie ei vaja kaitset, ning ma pean ütlema, et imetlen
teid. Nüüd usun ma, et teil jätkub jõudu
oma tahtmine saavutada. Ma olen psühhosomaatilises osakonnas
paljusid teie olukorras inimesi tundma õppinud ja nii
mõnelgi puhul oli karta enesetapu ohtu. Kuid mitte kellelgi
pole mõte surmast nii kaugel olnud kui teil. Teie silmades
ei ole surma. Seepärast tehke seda, mis te kavatsesite,
ja ma soovin teile selleks kõikvõimalikku õnne."
Ma ei ole teda pärast seda jutuajamist enam kohanud. Ta
aitas mind lõpmatult palju oma viimase lausega. See aitas
mind rohkem, kui tema kuulamine ja psühhoanalüüsiga
tegelemine oleks mind aidanud.
Mulle meenus, et mõiste surm pole kunagi minust kaugemal
olnud kui nüüd, kus kõik seda kartsid. Minu
elujaatust imestasid kõik. Sellel päeval lugesin
ma, ja mitte juhuslikult, ühte lõiku Anthoni Robbinsi
raamatust "Piiritu energia". Tema jõuprintsiip
paelus mind. Robbins esitas endale lähteküsimuse: milline
on erinevus nende vahel, kes saavutavad seda, mida nad ette võtavad,
ja nende vahel, kes seda ei suuda teha? Või siis vahe
nende vahel, kes tegutsevad ja kes passiivseks jäävad?
Miks, küsib ta endalt, suudavad mõned inimesed ületada
kohutavaid, kujuteldamatuid raskusi, samal ajal kui teised...
oma elu ise katastroofiks muudavad? Kuidas suudavad mõned
iga kogemust positiivselt kasutada, teised samades tingimustes
aga hukkuvad?
Erinevus, ütleb ta, seisneb üksnes ja ainult selles,
kuidas me käitume, kuidas me iseendaga ümber käime.
Robbins sattus juhuslikule teadusharule, mis ennast neurolingvistiliseks
programmeerimiseks nimetab, lühidalt NLP. See NLP kujutab
endast ideed oma aju süstemaatiliselt programmeerida. NLP
propageerib, et me elus kõike, tõepoolest kõike,
mida me soovime, võime saavutada, kui me oma ajuja alateadvust
treenime. Oma raamatus tõi ta fantastilisi näiteid,
mida kõike NLP-ga on võimalik saavutada. Mind valdas
veendumus: "Siin on sulle meetod, mis sind aidata võib."
Kui NLP abil peaks olema tõepoolest võimalik kõike
saavutada, siis tahan ma seda meetodit tundma õppida.
Robbins õpetab näidete abil oma raamatut kasutama.
Näiteks kirjeldab ta seda, kuidas on võimalik negatiivseid
pilte endas ümber programmeerida. Seda proovisin ma otsekohe
ühe negatiivse näite abil minevikust. Ma jälgisin
täpselt tema näpunäiteid, aga see negatiivne kogemus
ei kadunud. Nüüd tekkis mul soov leida keegi, kes ka
NLP-ga töötaks. Siis ühtäkki helistas mu
sõbranna. Me vestlesime pikemalt ja ta rääkis
mulle, et on leidnud ühe suurepärase meetodi koormavast
seljavalust lahtisaamiseks. Seda meetodit nimetatakse NLP-ks!
Ta olevat ühe NLP-koolitusega terapeudi juures ainult kaks
korda ravil käinud ja olevat nüüd terve ilma igasuguste
ravimiteta!
Kui ma seda kuulsin, ei uskunud ma oma kõrvu. Just asja
lugesin ma esmakordselt NLP-st ja juba tuli lahendus. Sõbranna
andis mulle selle terapeudi aadressi ja telefoninumbri. Pärast
seda kõnet helistasin ma kohe sellele terapeudile ja saingi
visiidiaja kahe nädala pärast. Tundsin ennast kohe
palju paremini. Ma arvasin, et olen ometi lõpuks õige
tee leidnud. Sellel päeval said nii mõnedki tähtsad
küsimused lahendatud.
1. Kui keegi üldse mind minu praegusest sundolukorrast välja
aidata saab, siis olen see mina ise. Kui arstid ei usu, et nad
mind aidata saavad, kuidas ma saan siis nendelt ravi või
paranemist oodata?
2. Minule antud prognoosi alusel ei ole mul jäänud
enam palju aega elada.
3. Minu paranemisvõimalused peituvad ainuüksi vaimses
ja hingelises valdkonnas.
Üsna haiguse alguses ütles mulle keegi, et maailmas
olevat minu jaoks ainult üks eriteadlane, kes mind põhjalikult
tunneb -ja see olevat mina ise!
Ja tänu sellele, mis ma ise enda kohta teadsin, jõudsin
arusaamisele, et mul tuleb kiiresti leida üks punkt, mille
ümber ma pöörlen ja sellega kogu oma senise arengu
tagurpidi tagasi joosta saan lasta.
Küsimus oli ainult selles, kust ma selle punkti leida võiksin.
Ühtäkki sai mulle selgeks, et ma pean lõpetama
oma ravija paranemisplaanide teiste kätte andmise. Ma pean
ise aktiivseks muutuma, nii raske kui see ka momendil on. Ma
ei tohi oma elu usaldada arstide kätte ja mitte nii nagu
seni kõik oma mehe hooleks jätta. Loomulikult oli
see mugav ning juba ainult see tunne, et ma pole üksi, oli
kergendav, aga see mind ei aita. Kogu oma häda ja mure mehe
kätte loovutanult ei mõelnud ma sellele, et loobusin
sellega kogu vastutusest oma elu eest ning hoidusin isegi järele
mõtlemast, mida see loobumine minule endale ja ka temale
tähendab.
See ei tähendanud seda, et ma tänasest alates kõik
oma kätte võtta oleksin otsustanud. Aga ma hakkasin
tundma iseenda ees vastutust ja arendasin seda edasi. See oli
mulle veel nüüdki sellele ajale tagasi vaadates kõige
olulisemaks sammuks, mis ma tookord tegin. Muidu poleks ma ennast
suutnud vabastada kõigist neist kahtlustest, diagnoosidest,
ettekirjutusest, prognoosidest ja raviettepanekutest.
Minu mees, kellele ma sellest pöördest endas kõigepealt
rääkisin, oli vaimustatud. Siit alates, ütles
ta, oled sa ainuvalitseja oma paranemise üle, sina otsustad,
kas võtad ettekirjutatud ravimeid ja kas teed läbi
kõik soovitatud raviprotseduurid või mitte. Selle
äratundmise muutmine tegelikkuseks võttis siiski
omajagu aega. Pikkamööda usaldasin ma mitmetest raviettepanekutest
keelduda ja ise otsustada. Mulle polnud veel päris selge,
mis minu jaoks tegelikult kõige parem oleks.
Võimalus tagantjärele midagi muuta ja- rünnakule
asuda tuli alles pärast haiglast lahkumist. Seni, kui ma
haiglas viibisin -- nii näen ma seda täna -, olin ma
haigla organisatsioonis, sealses atmosfääris ja seadustes
kinni, õdedega ja ka teiste haigetega seotud. Kuidas sain
ma seal üldse tervisele või paranemisele mõelda?
Peale selle uskusin ikka veel, et mida erinevamaid radu mööda
ma sõidan, s.t. mida erinevamaid ravimeetodeid ma proovin,
seda kindlamini jõuan eesmärgile. Ma olen alati kõige
suhtes kindlustunnet evida tahtnud, seetõttu ei suutnud
ma veel üle oma varju hüpata.
See päris uus veendumus viis selleni, et ma tegin mehele
ettepaneku meie ümberasumine veitsi edasi lükata
- olime kavatsenud seda teha lähematel kuudel. Mulle oli
selge, et mu paranemist see ei soodusta, kui me uues ümbruses,
uues kodus
ja uute arstidega otsast alustaksime.
Mul oli aga nüüd esimest korda tunne, et olen valmis
midagi absoluutselt ise ainult oma kätte võtma. Minu
mees oli sellega päri ja ka mu perekond hingas kergemalt.
Selle asemel, et kuhugi sügavikku kukkuda, hakkasin ma tulevikule
mõtlema.
Kiiritusravi
Supertanklaev: spetsiaalne laev vedela laadungi jaoks.
Seniehitatutest
on suurimad 500-600 tuhande tonnilise mahutavusega.
Meyersi leksikon
Juba järgnevatel päevadel avanes mul võimalus
seda tegelikkuses realiseerida, mis ma lugenud olin, sest nüüd
algas kiiritusravi. Kõigest sellest, mis selle raviga
kaasneb, oli mul õige ähmane ettekujutus. Ainus,
mis mulle oli meelde jäänud kiirituseksperdi külastusest,
oli see, et kiiritust tehakse ülitugevate röntgenikiirtega.
Võrreldes tavalise röntgeniülesvõttega
olevat see samasugune kui supertanklaev mängu-ujumispardiga
võrreldes. Seega oli mulle selge vaid kiirituse tugevus.
Aga mul oli juba enne esimest kiiritusseansi valmis oma strateegia
- ikka veel sõjakas meeleolu - miks ma seda endale teha
lasen ja mis mul sellest käsu on. Pärast Simontoni
lugemist lõin endale uue pildi sellest, kuidas toetada
"edukat vähirakkude hävitamist kiiritusega, nii
et need sulaksid nagu või päikesepaistel". Kiiritus
oligi üsna intensiivne ja mulle tundus, et mu vähirakud
tõepoolest sulavad. Kõigepealt kaeti mind kinni
tinaplaadiga, et mitte kahjustada terveid rakke. Röntgenikiiri
on võimalik juhtida millimeetrilise täpsusega, kuid
sellegipoolest tahtsin terveid rakke kaitsta. Ma rääkisin
nendega nagu inimolenditega. Ma käskisin oma tervetel rakkudel
peitu pugeda ja "haigetel rakkudel" sulada. (Sellist
kummalist jutuajamist polnud ma iialgi varem ette võtnud.)
Enne haigestumist olin alati skeptiliselt suhtunud kõigisse
teaduslikult põhjendamata asjakäsitustesse. Esoteerik
oli minu jaoks midagi eriti vastikut. Kuigi olen truu katoliiklane,
ei uskunud ma ei imedesse ega ka inimhinge jõusse. Kui
mulle viie aasta eest oleks keegi öelnud, et ma hakkan kunagi
tegelema alateadvusjõuga, oleksin ta välja naernud.
Üleolevalt olin veendunud, et minul pole seda vaja ning
sel pole mingit väärtust! Alles nüüd on mul
selge, kui paljust ma oma lühinägelikkuse tõttu
olen ilma jäänud ning kui palju sisemist rahulolu ja
tasakaalukust iseenesega suhtlemine pakub. See oli suur anss
minu jaoks ja tänu oma haigusele õppisin ma seda
tundma. Mina, kes ma alati realistlik ja asjalik inimene olen
olnud, olin järsku valmis uskuma kõige võimalikkusesse
ja alateadvuse jõusse.
Tegelikult alustasin iseendaga tegelemist nullist. Mul polnud
aimugi ei kuufaasidest ega pendlitest, rääkimata reinkarnatsioonist
(uuestisünnist) või energiatööst. Mul polnud
aimugi suhteliselt moodsatest raamatutest, nagu Carnegie "Ärge
muretsege, hakake elama". Taolistest raamatutest olin ma
suure kaarega mööda käinud. Minu jaoks ei eksisteerinud
midagi peale minu enda usu, s.t. mida ma ei näe või
tõestada ei saa, seda pole ka olemas - punkt.
Alles praegu suudan mõista seda tohutut energiat, mis
igas inimeses peitub. Ma olen piiritult tänulik selle eest,
et võisin tundma õppida ja näha, et on olemas
võimalusi ja vahendeid omaenese ressursside kasutamiseks
ning et ma seda teed käia saan.
Esmakordselt pärast haiguse diagnoosimist sain kiiritusravi
tõttu kokku teiste patsientidega. Alguses ei saanud ma
nendega kuigi palju kontakteeruda, sest mind sõidutati
sinna voodiga, samal ajal kui enamik nendest käisid ravil
ambulatoorselt ning istusid ooteruumis. Kui mind pärast
pooltteist või kaht nädalat ratastoolis sinna sõidutati,
oli mul võimalus nendega juttu ajada. Ma märkasin
seal ootavates inimestes ülekaalukalt valitsevat sügavat
resignatsiooni ja alistumist oma olukorrale. See pessimistlik
õhkkond okeeris ja koormas mind rohkem kui kogu
kiiritusprotseduur ise. Juba esimesel kiiritusseansil (ühtekokku
sain ma neid kümme), kui ma alles voodis lamasin ja oma
järjekorda ootasin, märkasin üht, samuti voodis
lamavat vanemat naist. Kuna tal ilmselt kemoteraapia tagajärjel
enam juukseid, ripsmeid ega kulme ei olnud ning ta haiglasärgis
oli, ei saanud ma esialgu aru, kas ta on mees või naine.
Tema pilgust olin ma aga nii kohutavalt okeeritud, et palusin
oma meest mu voodi ümber pöörata - ma lihtsalt
ei tahtnud teda näha. Veel vähem soovisin temaga rääkida.
Kui ma teda jälle nägin, istusin juba ratastoolis.
Ma olin just temast möödumas, kui ta mind nimepidi
kõnetas ja enda juurde kutsus. Koheldes palusin end talle
lähemale lükata - ma kartsin ikka veel tema pilku.
"Kuidas te minu nime teate?" küsisin ma.
Ta vastas: "Ma kuulsin eelmisel korral, kui teid kutsuti,
seepärast tean teie nime. Ma näen, et teil juba paremini
läheb ja mul on nii hea meel selle üle. Te olete veel
noor."
"Jah, mul läheb juba paremini," vastasin ma, "ja
kuidas läheb teil?"
Ta jutustas mulle läbi pisarate, et vähk on kahjustanud
ta hinge- ja söögitoru ning et talle on tehtud viimastel
nädalatel kolm operatsiooni, samuti on ta saanud keemiaravi.
(Minu jaoks ei olnud see mitte just eriti julgustav.) Kõik
need ettevõtmised ei aidanud teda ja arstidki ei andnud
enam mingit lootust. Kuna ta elab üksi ja ta tütar
talle iga päev ainult üheks tunniks appi tuleb, ei
suuda ta varsti enam ise enda eest hoolitseda. Ta oli nii abitu,
lootusetu ja kartlik, et mu mees ütles talle: "Teate
mis, mul on üleval üks raamat, ma tahan selle teile
anda, see aitab teid kindlasti (ta mõtles siinjuures Simontoni).
Sealt saate teada, mis teil endal teha tuleb, et terveks saada.
Kas toon selle teile?"
"Ah," ütles ta, "ma olen juba nii haige,
et ei suuda enam lugeda ega ühtegi raamatusse keskenduda."
"Siis paluge oma tütart, kes iga päev üheks
tunniks tuleb, et ta teile ette loeks!" ütles mu mees.
"See ei lähe," vastas naine, "mu tütrel
on kolm last ja tal on vaevalt selleks aega. Ta tuleb alati,
et mind pesta, siis ta läheb jälle. Ja pealegi, teate,
pole sellel üldse enam mingit mõtet. Kuid ma tänan
teid vaeva eest."
Et nüüd järjekord minu kätte jõudis,
tuli mul see jutuajamine katkestada.
Kui olime tagasi palatisse jõudnud, ütles mu mees:
"Kas sulle sai nüüd selgeks erinevus sinu ja selle
naise vahel? Sa nägid kedagi, kes tahab surra ja on juba
tegelikult selle maailmaga jumalaga jätnud."
Ma mõtlesin selle üle järele veel üsna
kaua. Ilmselt on siiski tähtis alati ettepoole vaadata ja
oma mõtetes elule niipalju kui võimalik ruumi anda.
Järgmisel päeval taas seda naist ooteruumis kohates
tõukas mu mees minu ratastooli otse tema juurde.
"Teate mis," lausus ta, "te aitasite eile minu
abikaasat sellega, mis te rääkisite, väga palju."
"Millega siis?" küsis naine imestunult.
Ma taipasin, kuidas mu mees, kes alati nii otsekohene on ja sageli
mõtlematult ütleb seda, millega ta teisi inimesi
solvata võib, just sellele naisele öelda tahtis,
et ta mulle selgeks tegi, mis vahe on sellel, kes surra tahab
ja kes edasi elama valmistub. Mul oli sellest naisest nii kahju
ja ma tahtsin teda oma mehe julma otsekohesuse eest kaitsta.
Seepärast segasin end jutu vahele ja ütlesin: "Kuna
te olite nii kena minu vastu." Taas tulid talle pisarad
silma. Mulle tundus, et talle pole kuigi sageli öeldud,
et ta kena on.
Tänaseks on mulle selge, et ma ei oleks tohtinud end vahele
segada. Võib-olla oleks see vapustus, mis mu mehe sõnad
temas esile oleksid kutsunud, äratanud selles naises teadmise,
et ta ise tahab surra. Vahest oleksid mu mehe sõnad temas
vastupidise soovi äratanud - et ta tahab elada. Nüüd
tean sedagi, et ma midagi ei saavuta, kui ma inimeste vastu ainult
kena olen ja neile ainult kaastunde ajel lähenen. Oma kaastundega
unustan ma emotsionaalse hädaohu ja röövin neilt
nende enese energia. Tollal lähtusin oma abistamistahtest,
ma uskusin, et mul tuleb kaastundega tegutseda. Pärast seda
ei näinud ma seda naist enam kunagi, aga ta tegi mulle selgeks,
et ma e i tohi selliselt toimida.
Kogu see kiiritusravi polnud sugugi nii kahjutu, kui mulle selgitati.
Esimese nelja päeva jooksul olin nii kohutavalt vaevatud,
et otsekohe magama jääda tahtsin. Ka tekkisid mul kohutavad
peavalud, ma oksendasin nii palju, et mul kadus söögiisu
ning ma suutsin ainult voodis lamada. Minu peavalud jahmatasid
B-d, sest ta teadis stsintigrammist, et mul on ka koljuluudes
vähisiirdeid. Seepärast tahtis ta nädalalõpul
mu koljust kompuutertomogrammi teha, sest sel teel on võimalik
kindlaks määrata, kas mu aju on kahjustada saanud.
See ajas mu nii paanikasse, et ma tahtsin seda uuringut igal
juhul vältida. (Taas minu vana taktika, pea liiva sisse
peita!) Ma olin lõpuks siiski sellega nõus. Kuigi
mu koljuluudes tõepoolest siirdeid avastati, hingasin
ma kergendatult, sest aju oli puutumata. Mul oli selline kummaline
tunne, et nende siiretega luustikus saan ma paremini hakkama
kui ajukasvajaga.
B-le oli selge, et mu peavalu põhjustas kiiritus, seepärast
kirjutas ta mulle järgmiseks nädalaks ravimeid, mis
mul iivelduse ära võttis. Ma võtsin pärast
iga kiiritust ka aspiriini ja seetõttu ei tundnud ma enam
väsimust. Tomogrammi tegemise päeval haaras mind äkki
kohutav vihahoog kogu haigla vastu ja ma tahtsin veel ainult
siit välja. Ma läksin, kuigi karkude abil liikudes,
üheks ööks koju. Et ma siiski veel väga nõrk
olin, läksin järgmisel päeval vabatahtlikult haiglasse
tagasi. Ma jäin sinna veel üheks nädalaks. See
üks öö kodus tõi mind siiski tagasi "normaalsesse"
ellu - mulle sai selgeks, et ka väljaspool haiglat eksisteerib
elu.
Pikkamööda töötas ravivõimlemistreener
mu reiemuskulatuuri taas üles, kuid mul oli veel nädalaid
pärast operatsiooni tunne, et pean uuesti kõndima
õppima. Kargud olid mu vältimatud kaaslased.
Selline oli olukord, kui mu sõbranna N. mulle taas meelde
tuletas, et ma peaksin Kölni proua D-le helistama, sest
tema olevat ainuke inimene, kes mind aidata suudab. Ma polnud
seni tema nõuannet kuulda võtnud, sest olin ses
suhtes liiga skeptiline.
Ärritunud minu passiivsuse üle ning teades, et aeg
jookseb, helistas ta ise D-le. Ta jutustas minust ja kirjeldas
mu seisundit.
D. rääkis seejärel ise mu mehega telefoni teel
ning leppis Hayoga kokku, et ta mind viimasel haiglasviibimise
nädalal külastab. Esimene küsimus, mis ta mu mehele
esitas oli see - kas ma suhtun oma haigusesse kui saatuselööki
või näen selles hoopiski suurt võimalust.
Mu abikaasa vastas: "Kui suurt saatuselööki -
enam mitte, kuid mitte ka kui suurt võimalust." Seejärel
lubas D. tulla ning saabuski järgmisel kolmapäeval
Kölnist Münchenisse minu juurde haiglasse. Nii nägin
ma esmakordselt seda naist, kes kogu mu strateegia ja suure osa
mu senisest mõttelaadist kahe tunni jooksul vankuma pani
Minu võimalus
"Vaata kord ometi," ütles ta.
"Sul on võimalus veel kord uuesti alustada.
Uus paik, uued inimesed, uued väljavaated.
Laev klaaritud. Vaata, kui sa uuesti alustad,
võid sa teha, mida soovid."
E. Annie Proulx "Mereuudised"
Me mõlemad ootasime skeptiliselt tema tulekut. Eriti
mu mees, sest ta oli telefoni teel mu mehele öelnud, et
mu haiguse ajend on tema, minu mees.
Ma ei oodanud mitte mingisugust pööret ega ka murrangulist
kogemust.
Kuigi N. oli meile juba selgitanud, et D. mitte põrmugi
ei sarnane guru või mingi imearstiga, pesitses meis siiski
umbusaldus. Ja kui ta oleks vähimalgi määral mõjunud
nagu esoteerik või sektijünger või guru, poleks
ma mingil juhul teda endale lähedale lasknud. Enne kui D.
Münchenisse tuli, palus ta mul talle faksi teel saata oma
käekirjaproov. Ta tahtvat nimelt, nagu ta väitis, midagi
kaasa tuua, ja selleks vajavat ta seda proovi.
Selle telefonikõne ajal ütles ta mulle midagi, mis
mu meeli köitis. "Ärge ainult mõelge,"
sõnas ta, "et mina teid aidata saan. Kui te seda
ootate, 'on minu tulek teie juurde lihtsalt ajaraiskamine. Aidata
ei saa teid keegi peale teie enda. Ma võin teile ehitada
silla, mis teil uuele teele pöörata võimaldab,
võin teile näidata, mida te teha võite, kuid
üle silla peate ise minema."
Mulle näis, nagu tahaks ta mulle midagi uut, senitundmatut
vahendada.
Me ootasime teda sellel pärastlõunal ärevusega,
aga ka kahtleva distantseeritusega.
Palatisse tuli pikakasvuline, blond, elegantselt rõivastatud
ning väga reibas meist veidi vanem naine. Tal oli siiras
silmavaade ning enesekindel esinemine. See oli nii tohutult erinev
meie ettekujutusest temast, et me sõnulseletamatult üllatunud
olime. Kuid see ei jäänud sel pärastlõunal
kaugeltki ainukeseks üllatuseks. Eriti üllatav oli
see, kui ta kõigepealt teatas: "See on alles üks
tore mäng, mis te siin välja mõelnud olete!
Te olete imetlusväärse meetodi leidnud oma lähikondlaste
pinge alla seadmiseks. Ja kõik, kõik mängivad
kaasa! Milline tore võimumäng!"
Minu esimene mõte, kui ma seda kuulsin, oli: mida see
naine õige endale lubab. Siin ma nüüd laman,
surmavalt haige, kuidas ta julgeb üldse öelda, et see
ainult mäng on. Ja mis ma veel häbematuma leidsin olevat:
ta ei süüdistanud mind mitte ainult selles, et ma endale
haiguse muretsesin, vaid et ma olevat seda selleks teinud, et
oma lähedaste üle valitseda! Uskumatu!
Kõik, mis D. meile sellel pärastlõunal ütles,
pööras kogu meie senise arusaamise täielikult
pea peale.
"Te olete seni olnud," väitis ta, "oma mehe
jaoks nagu patarei, olete talle andnud soojust ja energiat, mida
ta kõige enam on vajanud. Mida te sealjuures ei märganud,
oli see, et te iseennast energeetiliselt täielikult tühjendasite
ja seda sinnamaale, kuni teil enam energiat ei jätkunud.
Te pakkusite ennast nagu suveväljamüügil. Teie
mees aga ei vaja seda, juba pikemat aega ei vaja. Te ei või
nii jätkata. Teil tuleb oma patarei mehelt ära võtta,
temal tuleb ise endale energiat muretseda. Teie aku on tühi.
Vähktõbi on andnud teile tohutu võimaluse,
nüüd tuleb teil sellest võimalusest, mis te
saanud olete, õppida ja kõigepealt lõpetada
see sõjamäng iseenese vastu. Te sõdite ju
iseenda vastu, seda näitab teie haigus. Ma näen,"
ütles ta, vaadates seinal mu plakatit - minu väeosad
on võidukad - "et te juba järgmise sõjalise
strateegia juurde olete jõudnud ja nimelt - sõda
tuleb sõdida. Teil tuleb see aga otsekohe lõpetada!
Teie vähirakud on osa teie kehast, eks ole?" Ma noogutasin.
"Kui see tõepoolest nii on, kuidas on siis võimalik
seda probleemi üldse lahendada, kui te omaenese keha vastu
sõdite ja ühte osa oma rakkudest hävitada tahate?
Teil on need rakud mingil kindlal põhjusel, ma ei tea
veel ainult, mis põhjusel, aga te ei saa nendest kindlasti
mitte lahti, kui nende vastu sõdite. Kui te nendega ära
lepite, lahkuvad nad iseenesest."
Kõik see, mis ta rääkis, oli mulle täiesti
võõras, aga leidis minus kohe vastukaja. Eriti
selgeks sai mulle ta argument sõjapidamisest. Mul polnud
aimugi, kuidas ma seda teostada saan, seda vähirakkudega
äraleppimist. Aga et see hoopiski parem meetod on kui sõdimine,
näis mulle veenev.
Minu mees, kes tahtis minna lastega kusagile väljasõidule,
jäi teda kütkestatult kuulama. Hiljem rääkis
ta mulle, et ta lihtsalt ei suutnud ära minna, sest see
oli talle nii huvitav.
Meile tundus, et D. pööras kogu tegelikkuse segamini.
Mina ei olnud ohver, vaid kurjategija. Vähktõve vastu
ei tohiks võidelda, vaid sellega tuleks ära leppida
ja seda tunnustada! Soojust pakkuda pole positiivne, sellega
müüakse iseennast nagu suve suurväljamüügil!
Mis vaade või seisukoht see õieti on? See oli 180°-ne
pööre kõige selle suhtes, mida ma seni uskunud
olin.
Kõige imetlusväärsem oli aga see, mis seejärel
tuli.
"Te võite nüüd," ütles ta, "seda
teed minna, mis ise valite. Kui te otsustate üle silla minna
ja elada, on tore. Aga kui otsustate teise tee - surma - käsuks
on ka see minu meelest korras. Sest kõik, mis te otsustate,
on minu jaoks õige, aga te peate otsustama iseenda jaoks!
Teil on alati valikuvõimalus. Te ei tohi lasta ennast
mõjutada, nagu poleks teil valikut. Kui tahate endale
võimalust saada, siis te ka saate selle! Te olete ohver,
kurjategija ja ravija ühes isikus. Otsuse langetamiseks
soovitan teil järele mõelda: kui te tahate lahkuda,
siis minge, jätke maha see maailm. Elu ei sure niikuinii,
sest elu on igavene. Kuid kui te praegu lahkute, siis see, mida
nüüd õppima peaksite, jääb õppimata
ning te alustate järgmises elus täpselt samast punktist.
Miks ei peaks te siis otsekohe ja siinsamas seda probleemi lahendama?"
Selles kõiges peitus taas kohutav õudus!
Mitte ainult see, et kui ma surra tahan, noh - olge lahked!
Seda polnud mulle iialgi keegi öelnud. Aga ta lisas veel
seda, et ma oma järgmises elus jälle sama probleemiga
silm silma vastu seisan.
Ma polnud iialgi mõelnud uuestisünni võimalusele.
Minu esimene impulss oli ilma pikema jututa eitada ettekujutust
reinkarnatsioonist. Ma olin kogu oma eluaja elanud katoliku kiriku
õpetusega elust ja surmast. Nüüd oli mulle kohutavalt
raske sooritada mõtteline 180°-ne pööre
ning endale selgeks teha idee igavesest elust.
Siis ütlesin ma endale: "Ilmselt on siiski maa ja taeva
vahel olemas rohkem asju, kui sa seni oled omaks võtnud.
Miks sa ei jäta seda küsimust lihtsalt lahtiseks? Võib
ju olla, et see on võimalik, kuid võib ka olla,
et seda pole. Kui tal on õigus, siis pole ju mingit põhjust
seda mitte õppida, mida sul õppida tuleks."
Täna usun ma, et esimene tulemus minu kuhtumisest D-ga oli
järgmine: olla rohkem vastuvõtlik asjadele ja suuremat
hulka asju tõenäoliseks pidada. See, mis D. sel momendil
tegi, oli just tol ajal minu jaoks eriti väärtuslik:
valikuvõimalus, mille arstid oma prognoosidega minult
ära võtsid, - selle andis tema mulle tagasi. Mul
oli varemgi mingi ähmane aimus, et inimesel on siiski kuni
viimase hingetõmbeni mingi võimalus otsustada,
kas elada või mitte. Kuid päris selgeks sai see mulle
alles sel silmapilgul. Ja alles sellel silmapilgul kütsin
ma heaks võimaluse ise otsustada, mis minust saab. Seda
otsustamisõigust polnud ei arstidel, minu mehel, minu
vanematel ega ka minu lastel.
D. jutustas meile, et tema ise oli pärast autoõnnetust
kaheksateist minutit kliinilises surmas viibinud ja kolm nädalat
koomas lamanud, seejärel prognoos - ratastool, siis neli
aastat rehabilitatsiooni täielikus üksinduses. Sel
ajal oli ta saanud alternatiivset teavet valikuvõimalusest
ning seejärel arendas seda juba ise edasi. "Ma olin
surmaga tutvunud ja uuesti ellu tagasi toodud," rääkis
ta mulle. "Seal, kus arstiteadus mind enam aidata ei suutnud,
muutsin ma oma vaimset ja moraalset suundumust. Sealjuures avastasin
energiaallika, mis peitub igas inimeses ja mis mind lõpuks
terveks tegi. Sellest peale olen endale ülesandeks võtnud
seda kogemust edasi anda."
Vaatamata nii tõsisele teemale jäi mulle temast eriti
rõõmus mulje. Ta naeris palju ja meie koos temaga.
Ainult üks kord muutus ta tõsiseks. Ta küsis
minult, mis mu lapsed minu haiguse kohta arvasid. Vastasin: "Ma
pole nendele sellest veel rääkinud. Ma kardan, et nad
ei mõista seda, nad on ju alles nii väikesed. Ma
tahan neid sellest okist säästa."
"Siin olen ma täiesti teisel arvamusel," kostis
ta. "Lapsed on meie saadikud maa peal, nad on tugevamad
ja palju teadlikumad, kui me aimame. Meil on ainult üks
valmis programm: meil tuleb neid kaitsta ja kõige eest
hoida. Tegelikult te ei karda oma lapsi okeerida. Teil
on pöörane hirm iseenda pärast, selle ees, et
neile tõtt ütlema peate ning te kardate nende reaktsiooni.
Te peate oma lastele seda ütlema, muidu ei saa ma teiega
edasi töötada. Usaldage iseennast ja kõigepealt
usaldage oma lapsi. Te näete, kui imehästi nad ennast
tunnevad, kui te end ületades nendele tõtt olete
öelnud. See loob uut tohutut energiat teis endas. Peale
selle näete, kui suurepäraselt teie lapsed reageerivad.
See muudab ka teie suhet lastega."
Lõpuks tegi ta mulle ettepaneku tulla Kölni, et seal
minuga töötada, ja seda juba otsekohe samal nädalal,
kui mind haiglast välja kirjutatakse. See ettepanek tuli
mulle nii ootamatult, et ma end argumendiga - ma ei tea, kas
ma olen nii tugev, et nii pikka reisi ette võtta - kaitsesin.
"See pole jõu, vaid tahtmise küsimus,"
ütles ta. "Kui te tahate tulla, siis te ka tulete,
ükskõik, kas te tunnete end liiga nõrgana
või mitte."
Me leppisime kokku järgmisel nädalal Kölnis kokku
saada.
Ta oli mulle kingituseks kaasa toonud väikese pudelikese
oranikalt helkivat aurasomaõli. Ta oli selle minu
käekirja-proovi järgi välja valinud. Aurasoma
on üks Bachi lilleteraapias välja töötatud
ravim. Orani värvi valis ta sellepärast, et see
on oki värv ja mul tuleb selle õliga ennast
võida läbielatud oki vastu. Enne lahkumist
soovitas ta mul enne tema juurde tulekut ikka ja jälle rohelist
värvi nautida, seda nii-öelda sisse hingata.
Pärast tema lahkumist arutasime mehega kõike, mis
ta meile oli rääkinud. Me mõlemad olime lummatud,
kuid ka veidi kõhklevad. Kõige rohkem kahtlesime
tema töö tõhususes. Seda kahtlust mõjutas
veel seegi, et me temaga vesteldes selgusele ei jõudnud,
mida ta minuga teha kavatseb. Samas aga ütles ta meile päris
palju sellist, mis meile revolutsiooniline ja osalt ka veenev
näis. Niisiis kõikusin kord ühele, kord teisele
poole, arutledes, kas ma Kölni mineku tähtajast kinni
pean ja kas ma üldse sinna sõidan. Lõpuks
ütles mu mees: "Tead mis, kahju see sulle ju mingil
juhul ei tee. Võib sulle ju hoopis kasulik olla. Minu
arvates peaksid sa proovima."
Nii me siis broneerisime endale järgmisel nädalal kaheks
ööpäevaks kahese toa Kölnis.
Enne seda seisis mul ees veel üks ränk tõke,
mis tuli ületada. Ma olin pärast jutuajamist D-ga otsustanud
oma lastega rääkida.
Mis ma ütlen
oma lastele
Nojah, arvas Quoyle, nad olid ju vist ainult lapsed. Lapsi
tuleks
surma teadmise eest kaitsta. Ja mis oleks Bunny painavate
unenägudega? Need võivad veel hullemaks muutuda.
"Kuid, mu kallis, kui nad ei tea, mis tähendab surm,
kuidas
oskavad nad siis elu sügavamaid külgi mõista?
Aastaaegu ja loodust ja loomist?"
E. Annie Proulx "Mereuudised"
Lapsed polnud olukorra traagikast seni kuigi palju aru saanud.
Mulle oli aga selge, et nad tajusid midagi rohkemat juhtunud
olevat, kui nendele räägitud oli. Nad ei küsinud
iial midagi ja nende teada oli lihtsalt mu jalga opereeritud.
Pealegi tulen maju varsti koju tagasi. Siis on kõik taas
vanaviisi -ja punkt.
Ainult üks lause mu 7-aastase poja suust muutis mind tähelepanelikuks,
ning taipasin, et ta aimas rohkem, kui ma arvasin. Nimelt kui
ta nägi mu palati seinal kure ja konna pilti, millel könn,
vaatamata oma eluohtlikule seisukorrale kurge kägistas,
ütles ta: "Papi, ma usun, et see kurg on ema haigus
ja et ema on see könn, kes ennast ära õgida
ei lase." See lause näitas, et ta ei usu minu jalalugu,
kuid ma ei öelnud tookord selle jutu peale midagi.
Nii meeleldi oleksin tahtnud oma lastele nende surematu, kõigega
hakkama saav ema olla, aga mulle oli selge, et ma pean nendele
täit tõtt ütlema. Ja D-l oli õigus: ma
ei kartnud mitte nende, vaid iseenda pärast; kartsin seda,
et nad oma emast täiesti uue ettekujutuse saavad ja võib-olla
minust eemalduvad.
Ma lükkasin ja lükkasin seda vestlust aina edasi. Alguses
mõtlesin, et ma seda mingil juhul haiglas ei ütle
siin valitseva halva õhkkonna tõttu jne. Kuid kui
ma lõpuks jälle koju sain ja seal mul selleks küllaldaselt
aega ja võimalusi leidus, et nendega rääkida,
lükkasin seda taas edasi. Mu mees oli ootel, kuid ei öelnud
midagi. Ema arvates ei tohtinuks ma seda lastele mingil juhul
üldse öelda, kuna nood on ju alles nii väikesed.
Sellised olid lood, kui saabus tähtaeg koos mehega kohtuda
NLP-terapeudiga. Ta oli rahulik, meeldiv ja usaldusväärne
mees, umbes minuvanune.
Ma mäletan täpselt, mis ta mulle ütles, kui me
talle oma olukorda selgitasime.
"Ah-ah," kostis ta, "proua Sanders on siis saatusega
tutvust teinud."
Ja kui ta mu haiguse tõsidusest aru sai: "Miks te
siia tulite? Millega saan ma teid aidata?"
Ma rääkisin talle, et lugesin Robbinsi raamatut ja
et tema tees - inimene suudab kõike, kui ta ainult ise
tahab - vaimustas mind.
Ta sai otsekohe aru, kuhu pole ma tüürisin. "Hästi,"
ütles ta, "ma hakkan teiega tööle. Ainuke
asi, mida ma tean, on see, et ma saan teie hirmu ära võtta.
Kõike muud peame veel koos vaatama."
Siis tegi ta mulle selgeks, et mul tuleb igal õhtul enne
uinumist kõik mõtted, mis mul peas liiguvad, paberile
üles tähendada. Esiteks selleks, et ma neid mõtteid
unne kaasa ei võtaks, ja teiseks, et need mõtted
endale selgemaks saada.
Siis küsis ta minult, millist värvi on minu jaoks sõna
"leppimine". Pärast lühikest kõhklust
vastasin ma: "Taevassinine." Tema küsimusele,
millise värviga ma seoksin sõna "rahu",
ütlesin: "Roosaga."
"Siis," seletas ta, "tuleb teil sada kettakest,
läbimõõduga umbes viis sentimeetrit, välja
lõigata, pooled neist peavad olema roosad ja pooled taevassinised.
Need kleepige lakke oma voodi kohale." Vestluse lõpuks
jõudsime - ma ei suuda enam meenutada, kuidas ja miks
- minu laste teemani. Ma rääkisin talle, et ma ei ole
seni oma haigusest lastele rääkinud.
Niisamuti nagu D. oli temagi arvamusel, et ma peaksin seda nendele
ilmtingimata rääkima ja kindlasti enne järjekordset
visiiti tema juurde. Me leppisime kokku, et järgmisel nädalal
taas tema juurde tulen.
Et ma juba teist korda sama argumenti kuulsin ja ise sellega
päri olin, otsustasin juba samal pärastlõunal
oma lastega rääkida. Pealegi tahtsin maju ülejärgmisel
päeval Kölni sõita!
Ma mäletan praeguse hetkeni, kui kartlikult ja närviliselt
ma nad mõlemad sellel pärastlõunal enda juurde
kutsusin. Nad heitsid minu kõrvale voodisse ja jäid
pingsalt ootama, mis mul öelda on.
Nii lihtsate sõnadega kui võimalik selgitasin neile
oma olukorda. Mulle tundus, et nad mõistsid väga
hästi, mis ma nendele rääkisin, eriti vanem poiss.
Väike puges mu juurde ja kuulas, nagu mulle näis, rohkem
mu hääle kõla, siis ta tõstis oma peaja
ütles: "Emme, kui sa sured, siis me hakkame nutma."
Selle peale hüüatas suurem: "Kuid ema jääb
meie juurde!"
Mina aga mõtlesin kogu aeg: ainult mitte nutta, ainult
mitte nutta, ainult mitte nutta.
Mõlemad näisid palju kergemalt hingavat, kui ma neile
kinnitasin, et teen kõik selleks, et nende juurde jääda.
Mäletan, et suurem poiss ütles seepeale: "Siis
on ju kõik korras, emme." Näis nii, nagu oleks
ainult tänu minu selgitusele kogu probleem lahendatud olnud.
Sellest jutuajamisest, kui ma tagasi vaatan, jäid mulle
eriti tähelepanuväärsema meelde kaks seika.
Esiteks, minu lapsed otsisid mu lähedust ega eemaldunud
minust mingil viisil. Otse vastupidi: nad mõlemad soovisid
näidata, et nad tahavad minu juures olla ning mind toetada.
Nad käitusid just samuti, nagu mu meeski, s.t. hoopis teisiti,
kui olin kartnud.
Teiseks, ma imestasin, et minu kinnituse peale -jääda
siia - kogu lugu nende jaoks lahendatud oli. Nad olid tegelikult
esimesed inimesed, kes minusse uskusid ja mulle niipalju julgust
andsid, et tundsin end nendele nii lähedal kui ei kunagi
varem. Nad olid imetlusväärsed ja ma armastan neid
nii väga.
Nüüdseks olen ma veendunud, et mu lastel oli juba tollal
kindel tunne, et ma neid maha ei jäta. Sellest jutuajamisest
sain ma nii tohutult jõudu, tohutult elutahet, tohutult
energiat, et ma seejärel kindlalt oma paranemise võimalusesse
uskuma hakkasin.
Täna tagasi vaadates oli jutuajamine lastega minu esimene
samm paranemise poole.
Tookordne olukord muutis meievahelisi suhteid väga palju.
Praegu on mu lapsed mulle rohkem partnerid ja ma hindan nende
arvamust kõrgelt. Ka nüüd, kui nad alles ainult
üks kuue-ja teine üheksa-aastane on.
Tundes kergendust iseenese ületamise pärast, sellest
et ma oma lastele tõtt olin suutnud rääkida,
ning olles õnnelik nende reaktsiooni üle, võisin
nüüd Teadmatusse tormata. Ülejärgmisel päeval
sõitsin Kölni.
Järgmisel päeval oli mul siiski veel üks seiklus:
mul tuli üle elada esimene kemoteraapiaseanss. Kuigi ma
enne seda olin hirmust peaaegu hulluks minemas, oli günekoloogi
ennustus selgi juhul absoluutselt korrektne; ainuke kõrvalmõju
oli väsimus. Tundsin väsimust ka pärast järgmisi
ravimite manustamisi, mis mulle kord nädalas F-i vastuvõtukabinetis
tehti. Taas olin ma ennast ilmaasjata peaaegu hulluksminevat
hirmu tundma sundinud. Ma tajusin otsekohe ereorani värvi
vedeliku tilkumist oma veenidesse ja selle ravimi tugevat mõju,
sest viie minuti pärast olin ma nii väsinud, nagu oleks
keegi mulle raske puuhaamriga pähe virutanud. Aga juba järgmisel
päeval tundsin end hästi. Ja nii võtsingi koos
mehega ette reisi Kölni.
|