Vestlused

"Mida ma õieti ootan, on see, et ta võib-olla omamoodi tundlik
oleks, nii kui mitte keegi meist. Et ta aldis oleks asjade suhtes,
mida meie ei taju. Selliseid inimesi leidub."
E. Annie Proulx "Mereuudised"

D. võttis meid vastu oma elegantses korteris Junkersdorfis, kus oli ka tema büroo. Pärast lühikest vestlust jättis mu mees hüvasti ja läks hotelli, et meid seal sisse registreerida. Et ma ikka veel pisut skeptiliselt meelestatud olin, lasksin ma D-1 alguses üksinda rääkida. Taas tundsin, kui palju jõudu ja energiat temas leidus. Ja ma ütlesin talle seda.
Siis lausus ta mulle: "Kõigepealt mõõtkem seda, kui palju teis endas veel energiat tallel on."
Ta tõi ühe väikese, ja nagu ta seda tutvustas, "kõrgspetsiifilise frekventsaparaadi" koos paljuleheküljelise juhendiga. Samal ajal, kui ta mõõtis, jälgis ta mu pulssi ning silmitses ühtaegu arvuridu oma paberitel.
"Teil on ainult viis protsenti energiat sajast võimalikust. See on see "tulu suve suurväljamüügist" ja selleks te ju kogu oma energia ära olete kulutanud. Teil tuleb otsekohe lõpetada ümbruskonna toitmine oma energiaga, eelkõige aga oma mehele energia andmine. Jääge iseendaks, suhtuge kõigisse teistesse inimestesse selliselt, nagu nad tegelikkuses on nimelt inimestena, ja ärge laske enam oma energiat ja jõudu ära imeda. See on teile surmav!
Te olete teistele antud soojuse ära vahetanud armastusega. Kui ma märkan, et teine inimene vajab minu soojust, siis ei taipa ma ju kohe, et ta võib ise endale soojust anda, seega ma ei pane teda tähele ja alahindan teda. Sellega raiskan ma oma energiat ning säästan talle tema energiat.
Kuna kõik märkasid, et neil on võimalik teilt energiat ära võtta, imes teie ümbruskond teie patarei tühjaks. Te ei suuda enam kedagi oma energiaga varustada peale iseenda. Ja kui te ise märkate, et millelegi või kellelegi emotsionaalselt reageerite: kaastundega, ehmatusega, hirmuga, jubedustundega, kadedusega, armukadedusega, aga ka ülemäärase rõõmuga, siis iga kord, kui ennast "sisse lülitate", kas positiivselt või negatiivselt, küsige otsekohe endalt, kus paigas see emotsioon teie kehas sellel momendil asub. Ja kui te olete selle koha leidnud, küsige oma rakkudelt selles paigas, millist värvi nad vajavad. Seda värvi hingake siis selles kohas senikaua, kuni te tunnete, et küllalt on saanud."
Ta näitas ühele tohutu suurele raku plastikmudelile, mis tema toas seisis, ja kõneles edasi: "Te võite iga üksikut keha-rakku valguse ja värviga "pesta" ja seega puhastada. See puhastamine ja nendega tegelemine on momendil teie rakkudele eriti vajalik. Järgmise kahe päeva jooksul õpite tundma ja elate läbi kõige mitmesugusemaid rakutuumade puhastamise viise, mille kaudu saab teile selgeks, mis on teie haiguse põhjus ja kuidas te sellejuures oma rakke kogu kõntsast, mis neile kogunenud on, värviga puhtaks pesete."
Ta jutustas mulle, et meis leidub kaheksakümmend kuni sada biljonit rakku, mis kõik omavahel seotud on. Igal rakul on oma individuaalne elulugu. Nad kujundavad meie kokku-puutumist ümberolevate inimestega. "See," nii ta ütles, "moodustab meie keskkonna. Meie kõigi käitumisviisid ja emotsioonid on nagu ammustest aegadest ette valmistatud, sisse programmeeritud (sellega olin elavalt nõus!) ning need antakse generatsioonilt generatsioonile edasi. See kõik salvestatakse informatsioonina inimrakkudes, mis inimeses kas rahulolematust, lahkhelisid, hirmu või haigusi esile kutsuvad. Sageli tõmbame sellise energiamustriga nagu magnetiga enda ligi inimesi, kellega me üldsegi tegelikult kokku puutuda ei tahaks. Ja just see energiamuster, millest me loobuda tahaksime, ei lase meid lahti.
Koos teadlikkuse uurimise ja rakutuumaselitusega on õnnestunud teha suur läbimurre eeltoodud programmi muutmiseks. Seega on meil võimalik ennast neist ettevalmistatud programmidest vabastada ja ka rakutuuma emotsionaalsest mustrist lahti saada."
Ta jutustas mulle, et rakutuumaselitus mõjub nagu "värskete rakkudega ravi" ning aktiveerib juba kolme seansiga omaenese energiaallikat. Sellega pani ta minu enda ravijõud tööle.
Seejärel püüdis ta frekventsaparaadi abil üles leida mu evolutsiooniringi asukoha, s.t. millisel hetkel ma inimesestusin, alustades number ühest - Aadamast, esimese inimese siia maailma sündimisest. Kuna ma tundsin juba tema usku uuestisündi, ei imestanud ma eriti selle üle, mis ta ütles. Ta võttis mu käe, mõõtis taas mu pulssi ja silmitses samal ajal paljude numbritega täidetud ringi.
"See on uskumatu," nentis ta, "te olete Eva, te olete number kaks evolutsiooniajaloos. Otsekohe, kui ma teid esimest korda nägin, teadsin ma, et meie tutvumisel on eriti sügav tähendus."
Kuigi ma selles ütluses kahtlesin, imestasin ma selle kindluse ja veenmisjõu üle, millega ta seda esitas. Ta arvutas välja minu isikliku numbrite summa: see oli kakskümmend üks, mis pidi minu elujulgust näitama.
"Me kõik oleme Jumala lapsed," tähendas ta siis, "ja seetõttu on meis kõigis tema loomisenergia. See tähendab, et me selle loomisenergiaga, kui me seda endas aktiivseks muuta suudame, kõik saavutame, mis me tahame. Te võite ennast oma isikliku loomisenergiaga terveks teha, omaenese jõuga. Teil on kõik, mida vajate, olemas teis endas, te peate ainult endasse uskuma ja õppima ennast tähele panema, endast hoolima ja ennast armastama. Kui te seda ei suuda, ei suuda te ka kedagi teist armastada. Te peate ennast ise tunnustama, muidu ei suuda te teisi tunnustada.
Aga kõigepealt tuleb teil lõpetada see sõda iseenda vastu. Ärge võidelge oma vähirakkude vastu, vaid võtke nad omaks.
See vähk on teie elu suurim võimalus, suurim kingitus, mis te seni saanud olete, sest ainult selle ränga katsumuse tõttu olete valmis enda kallal töötama ja ennast avama. Kui te nende rakkude vastu võitlete, jätate hooletusse oma keha, hülgate, mida ta teile näidata tahab, sest nii teie keha kui ka teie alateadvus on ju teie heaolu poolt."
Ma ütlesin talle, et mul on tunne, nagu toimiks mu alateadvus mitmeti minu vastu.
Ta oli selles suhtes jällegi hoopis teisel arvamusel ja veenis mind, et mul tuleb ennast ja oma alateadvust kui tervikut võtta, selles mitte vaenlast näha.
"See tuleb ka sellest," lisas ta, "et te seni iseenda vastu olete sõdinud ja senini iseendaga vaenujalal olete. Kui te oma sisemuses sõdite, ka vähirakkude vastu, pole teil üldse võimalik terveks saada. Kujutage endale ette sõjavälja, mis teie sisemuses möllab. Kuidas võivad siis teie rakud terveks saada? Enne esimest rakutuumainformatsiooni peate täna öösel ikka ja jälle uuesti kolme lauset kordama, te peate neid tervesse oma K-ehasse sisendama. Need laused on järgmised:
1. Sõda on lõppenud.
2. Vaenlane on võidetud.
3. Pange relvad maha ja minge koju."
Need kolm lauset kirjutas ta paberile üles ja andis selle mulle kaasa. Peale selle ulatas ta mulle veel kaks ülestähendust, üks neist oli vana hindu legend ja teine oli mõistujutt metsmesilasest.
Ma tahan need mõlemad siin edasi jutustada.
Vana hindu legend
Vanasti olid' kõik inimesed Jumalad. Kuid inimesed kasutasid oma jumalikkust kurjalt ära. Brahma, see jumalate Jumal, otsustas nendelt jumaliku võimu ära võtta ja selle inimestele kättesaamatusse kohta peita. Probleem seisis selles, kust sellist salajast peidupaika leida.
Kui kõik jumalad olid kokku kutsutud, et seda küsimust lahendada, tegid nad järgmise ettepaneku.
"Matame inimeste jumaliku võimuväe maa sisse."
Kuid Brahma vastas: "Ei, see ei aita, sest kui inimene hakkab kaevama, leiab ta selle üles."
Siis tegid jumalad uue ettepaneku: "Uputame nende jumalikkuse sügavamatest sügavamasse ookeani."
Jälle vastas Brahma: "Ei! Varem või hiljem avastab inimene ka ookeanisügavused. Siis leiab ta sealt oma jumaliku võimu ja toob selle ookeani pinnale."
Siis ei osanud jumalad enam mingit nõu anda.
"Kuhu me võiksime inimeste jumaliku väe peita? Ei maapinnal ega mere põhjas leidu paika, kust inimene seda üles ei leiaks," halasid nad.
Brahma aga vastas oma elutarkuses: "Vaadake, mis me inimeste jumalikkusega teeme! Me peidame ta inimestesse enestesse õige sügavale, sest see on ainuke kõht, kust nad seda iialgi ei otsi."
Ja sellest ajast, nii lõpeb legend, on inimene maailma avastanud, kõige keerulisemad mõistatused lahendanud, on sukeldunud ja kaevanud, et otsida seda, mis temas endas peidus on.
(Eric Butterworth'i teksti järgi.)

Teisel lehel oli kirjas järgmine tekst.

Ma ei suuda!!!
Kes seda ütleb, loob ise endale tõkked.
Meenutage metsmesilast.
Metsmesilase tiibade pindala on 0,7 cm2 tema kehakaalu 1,2 g juures. Tuntud aerodünaamika seaduse järgi on sel juhul võimatu lennata. Aga metsmesilane ei tea seda ja lihtsalt lendab.

Mulle sai selgeks, et lugu metsmesilasest ütles mulle: kui ka kõik ütlevad, et sellise haigusega on võimatu edasi elada, siis vaatamata sellele mina suudan seda teha, ka kõigi teaduslike seaduspärasuste kiuste.
Ja hindu legend pidi mind tegema teadlikuks sellest, et iga inimene kannab endas jumalikku võimu, tal tuleb see endas lihtsalt üles leida.
Selliste teadmistega ja täiesti uute ideedega sõitsin ma tagasi hotelli, kus mu mees mind meie toas juba ootas. Ma meenutan tänagi veel meeldumusega seda hotellituba: see oli imeliselt kodune, voodi asus väikeses alkoovis ja ma võisin voodist näha Kölni toomkirikut. Selles toas tuli mul siis järgmine öö veeta, öö, mis kogu mu elukorralduse põhjalikult teiseks muutis.

Pöördepunkt

Ujusin kaldale, vennas, nii kui part. Mina oskan ujuda nii kui part, vannun.
Jah, ära karda: saar on häälekas,
täis helisid ja imelisi viise,
häid kuulata, sest kurja nad ei tee.
W. Shakespeare "Torm"

Hotellitoas jutustasin mehele, mida olin kogenud. Ta oli ikka veel üsna skeptiline, ütles aga, et ka tema tahab järgmisel päeval rakutuumaselituse läbi teha, et välja selgitada, mida see endast kujutab.
Tema peamine D-ga seotud probleem seisnes selles, et ta D. tegutsemises ei näinud üldse mitte mingit strateegiat, vähe sellest - ta ei leidnud sealt isegi mingit meetodit. Insenerina pidas ta seda ebaasjalikuks ja tahtis järgmisel päeval temaga selle üle rääkida. Hayol puudus lihtsalt see punane niit kogu loos. D. poolt soovitatud vaherahu sõlmimist pidas ta siiski päris heaks. Ka minule imponeeris argumentatsioon selles punktis, kuigi vähi vastu võitlemise valitseva meetodi põhiolemus oli sellele vastupidine. Ma tahtsin D. nõuannet järgida ja enne magamaminekut ikka ja jälle neid kolme lauset korrata.
Meil kummalgi polnud õiget tahtmist minna restorani õhtust sööma, niisiis tellisime eine tuppa ning sõime mugavalt voodis.
Pärast sööki helistas mu mees D-le ja avaldas soovi temaga enne homset raviseanssi rääkida.
Mul oli heameel, et ma sain enne magamaminekut veidi üksi olla, sest ma tahtsin sõja lõpetada.
Niisiis heitsin ma pikali, sulgesin silmad ja kordasin ikka ja jälle kolme lauset, mis D. mulle kirjutanud oli: "Sõda on lõppenud." Ma kordasin seda lauset endale kõvasti ja selgelt ja pidasin silmas, et see haaraks kõiki minu rakke -juuksejuur-test kuni väikese varbani. Ma laususin seda umbes viiskümmend korda, siis tuli järjekord järgmise lause kätte: "Vaenlane on võidetud." Aga mulle polnud sellel momendil selge, kes see vaenlane on, ja seetõttu muutsin lauset. See kõlas nüüd nii: "Sõja eesmärk on saavutatud." Lõpuks tuli mul veel viiskümmend korda korrata: "Pange relvad maha ja minge koju."
Juba pärast esimese lause ütlemist tundsin otsekohe tohutut efekti: mind valdas mingi piiritu ja oma tugevuselt senitundmatu, lausa tohutu kergendustunne selle üle, et sõda on möödas. Mulle näis, nagu oleks kogu mu keha juba terve igaviku ainult seda oodanudki, selle sisemise sõja lõpetamist. Ma tajusin imepärast vabanemist, millist ma varem iialgi läbi elanud ei olnud, ühtäkki tundsin ennast olevat imekerge ja vaba.
Veelgi paeluvam oli mu keha reaktsioon kahele järgnevale lausele. Lamades suletud silmadega nägin ma enda ees oma sõdureid (vähirakke), kes relvad maha viskasid ja rõõmsalt naeratades kadusid. Ka neis oli märgata ilmset kergendust sõja lõppemise üle, mida ma tõeliselt tajusin.
See kõik kestis umbes tund aega. Ma olin seejärel nii väsinud, nagu ma õige harva varem olen olnud. Nii ei oodanudki ma enam mehe tagasitulekut, vaid vajusin sügavasse unne. Haiguse ajal aitas mind üldse palju see, et mul mitte kunagi uneprobleeme ei olnud ning ma öösiti, vastupidi paljudele unes tumedate muremõtete käes kannatajatele, rahulikult magasin. Keskööl ärkasin ma siiski üles, sest kogu mu keha oli täis valu. Pärast laste sünnitamist polnud ma kordagi sellist valu tundnud. Ehmunult ja hirmuga tõusin üles, võtsin ühe aspiriini ning pidin ikka ja jälle mõtlema: "Mis sa ometi tegid? Sa muutsid kõik veel hullemaks. Selle naise juurde ei lähe sa enam mitte iialgi!"
Teiselt poolt säilis minus tunne, et sõda on lõppenud, ja ma tajusin vabanemist. Tunne, et on toimunud pööre, segunes hirmuga, sest ma ei teadnud, kuhu mind need pöördest tingitud valud nüüd viivad.
Lähtudes kahest vastukäivast eelaimusest olin sisemiselt niivõrd segamini, et ma pärast aspiriini, mis mulle oma mõju avaldas (täna mõtlen, et see polnud vist ainult aspiriinist tingitud), mehe kõrvale heitsin ja taas uinuda suutsin. Minu viimane mõte oli, et järgmisel hommikul helistan D-le ja ütlen talle, et ma enam tema juurde ei tule. Kuid vastupidi oma öisele hirmule, ärkasin järgmisel hommikul ilma valudeta ja hea enesetundega. Minu meelest just tänu sellele otsustasin siiski veel kord D. juurde minna. Pealegi olin ma põnevil esimese rakutuumaselituse tõttu.
Praegu olen ma kindel, et see öö Kölni hotellis oli oluliseks pöördeks minu haigusloos. See polnud küll veel minu raviprogrammi ja usudogma lõplik lahendus ning mul seisis ees tohutu töö ja sisemine puhastumine. Sellel ööl kuulutasin ma välja pöörangu oma elus. Ma signaliseerisin oma kehale, et ma lõpetan senise tavapärase manguja alustan midagi hoopis uut, ainult et ma ei teadnud veel isegi täpselt, mida just.
Peale selle sain sellel ööl selgusele, et ma igal juhul, ilma mingi kõhkluseta edasi elada tahan ja et ma kogu oma jõu ja vankumatu tahte selle eesmärgi teenistusse rakendan. Pärast hommikueinet läksin uuesti selle imetlusväärse naise juurde, et esimest korda rakutuumaselitust - reisi sadadesse biljonitesse rakkudesse - kaasa teha.

Rakutuumaselitus

Kõik hingab endasse helget rahu
just nagu hinge paisudes,
ta katab ennast nõrga valgusega
selle tumeda maailma eest.
R. M. Riike "Kroonitud unelm"

Ma rääkisin D-le täiesti ausalt, et ma ei tahtnud enam tema juurde tulla, ning kirjeldasin eelmise öö sündmusi. Ta tundis isegi heameelt, et mul valud olid, sest see olevat positiivne näide sõdimises toimunud pöördest. Ta lisas: "Teile peaks olema selge, et kogu taandarengu protsess võib olla üsnagi valulik ning kesta pikemat aega. Ma kujutan ette, et see niisama kaua aega võtab, aga võib-olla rohkemgi, kui kulus teie keha sellesse olukorda viimiseks."
Selles oli taas midagi, mis mulle selgust tõi, ja nimelt, et mu keha mingit kindlat aega vajab kõige selle parandamiseks, mis ma pika aja vältel ära rikkunud olin.
Nüüd olin ma valmis esimeseks seiklusreisiks oma rakkude maailma. D. viis mind ühte ruumi, kus ma kušetile pikali heitsin. Ma sulgesin silmad ja tundsin, et ta istus minu selja taha. Äkki tundsin tugevat soojusvoogu oma peast vasakul ja paremal pool.
"Nüüd," käskis D., "küsige oma alateadvuselt, kas see tahab teiega rääkida."
Minu alateadvus tahtis. Hästi mustade ja kohutavate piltidena manati mu silme ette üksikasjalik programm. Ma ei taha neid nägemusi siin edastada, sest igaühel on side oma alateadvusega erinev, erinevad on ka kujutluspildid ning seetõttu elab igaüks oma rakutuumaselituse erinevalt läbi.
Tahan veel ainult niipalju öelda, et sellel päeval kõik programmid, mis ma piltides kindlaks teha suutsin, minu kehas üles leiti ja värvidega kustutati. Mõned neist riputasin ma lihtsalt õhupalli kulgeja lasksin taeva poole kaduda! Kõik need pildid kustutasin ma oma mälust ja seetõttu ei oska ma neid enam kirjeldada.
See oli vaevarikas ja pingeline töö. Pärast kahte tundi tegime esimese vaheaja ja ma magasin raskelt tund aega.
Peale minu eelmise öö elamusi pole ma kunagi enam midagi sarnast läbi elanud, mis nii sügavale mu keharakkudeni oleks jõudnud. Kuid kõige kütkestavam oli see, et ma nähtud piltide tõttu hakkasin kõike võimalikuks pidama, mis D. mulle ütles, ja et mulle, nii-öelda "tõsisele" inimesele olid nii mõnedki kesksed eludimensioonid tundmatuks jäänud. Ma olin seni elu serva peal elanud, mitte tema sees ega ka iseeneses. Minulgi on olnud vahetevahel sisekaemusi ja eelaimusi, aga ma pole kunagi tõeliselt iseendaga ja oma keharakkudega tegelnud, ma pole omaenese võnkumisi, s.t. frekventse mitte iialgi tajunud. Kuigi pildid, mida ma esimesel rakutuumaselituse päeval nägin, kohutasid mind, olen sellegipoolest tänulik selle eest, et leidus tee minu alateadvust kõigi tema programmide ja piirangutega kiiresti ning edukalt, nii eredalt ja imestamisväärselt üles
leida.
Ma olen pärast seda veel mitmeid rakutuumaselitusi läbi teinud ja olen, nagu ma edaspidi kirjeldan, tutvunud ka teistsuguste suhtlemisviisidega.
Mõeldes sellele, et tegelemine iseendaga, nii mitmesugune kui see oma olemuselt ehk ongi, pole siiski parem viis oma sisemuse puhastamiseks, kui seda on rakutuumaselitus. Haiglas läbitehtud psühhoteraapia on selle kõrval lihtsalt surnud teadus - nii näib see mulle nüüd. See ainult keerleb ümber inimese, samal ajal aga rakutuumaselitus aktiveerib inimeses tema elu. Siitpeale olen ma paljudele inimestele rakutuuma-selitust soovitanud ja eranditult ainult positiivseid tulemusi kuulda saanud.
Kui mu mees mulle õhtul järele tuli, ehmatas ta minu üliväsimuse üle. Ma olen kindel, et ta kahtles üha enam selle meetodi efektiivsuses. Ta viis mind hotelli, sõitis siis aga kohe tagasi D. juurde, et seal D-ga koos töötada. D. ütles mulle juba päeval, et mu mees teeb sellega mulle suure kingituse, et laseb ka endaga töötada.
Ma arvan, et pole eluski varem nii hästi maganud, kui ma järgmisel ööl magasin. Kuigi olin üliväsinud, olin veendunud selles, et ma lõpuks ometi õige tee olen leidnud.
Seda kinnitas ka järgmine ja seega ka viimane päev sel nädalalõpul D-ga. Et ma ikka veel karkudega kõndisin, sõidutas mu mees mind järgmisel hommikul D. juurde. See rakutuumaselitus, mille ma sellel hommikul läbi tegin, toimus imekauni te, positiivsete ja meeldivate piltidega täidetud tulevikunägemustega, nii et ma juba samal hetkel tajusin endas energiat kasvavat. Ma tundsin, et ma saan terveks, et ma olin terve. Kas minu keha seda kaasa teeb, polnud tähtis - ta teeb seda tagantjärele. Pärast seda rakutuumainformatsiooni tundsin ennast nii, nagu oleksin just uuesti sündinud ja mul polnud järsku enam karkusid üldsegi vaja. Mul oli kuidagi vääramatu tunne: "Ma olen jälle siin. Ma elan taas."
Selle ennelõuna lõpul libistas D. käega üle mu selja ja ütles: "See ennelõuna kustutas teis kõik. Ma tunnen seda teie seljast, et te täiesti vabanenud olete. Nüüd jaksate te elada."
Kunagi varem oli ta mulle jutustanud, et igasugune haigus, mis on seotud seljavaluga, on tunnistus sellest, et inimesel on peaaegu võimatu elu taluda. Tänapäeval on näiteks täheldatud radikuliidijuhtude järsku sagenemist, millest järeldub, et elu on muutunud paljudele inimestele väljakannatamatuks.
Me sõime koos lõunat ja D. tegi mulle ettepaneku teha veel viimane rakutuumaselitus, et selgusele jõuda, mil viisil ma oma meest juba nii kaua tunnen. Ta oli nimelt veendunud, et ma olen koos oma mehega juba mitmeid elusid koos elanud. "Te poleks muidu," ütles ta, "sellist programmi arendada saanud, kus te teda omaenese energiaga toitma pidite, ja isegi nii kaua, kuni te ise enam üldse energiat ei evinud ja oleksite peaaegu surnud. Te olete minevikus õige tugeva tundeelu ja emotsioonide kaudu teineteisega seotud olnud, vastasel juhul oleksite juba varem ennast vabastada suutnud ja õppinud oma energiat enese jaoks kasutama."
Nagu viimasel rakutuumaselitusel selgus, oli tal õigus: mul õnnestus näha mitmeid varasemaid kohtumisi, kõik juba ammustest aegadest pärit. Ühe situatsiooni suutsin ma kindlaks määrata Rooma ajast ja ühe Indiast.
Ma ei taha siin sugugi muljet jätta, nagu oleks minu kahtlus uuestisünni usu suhtes täiesti kadunud, ma pidasin ikka veel nii üht kui ka teist võimalust oluliseks. Need pildid minevikust on mul seniajani nii selgelt silme ees, et ma vahetevahel endalt küsin, kas siiski ei leidu selles teoorias terakest tõtt?
Lõpuks andis D. mulle kaasa pudeli Bachi lilleravimitilku ja peale selle veel kaks erinevat Bachi lilleõieõli pudelit. Ta käskis mul palju juua, et see kõik, mis mu kehast "välja pesta" tuleb, ka välja loputatud saaks. Veel andis ta mulle Ulrich Schafferi väikese brošüüri pealkirjaga "...kuna sa oled ainulaadne". Selles brošüüris on mõningaid mõtteid, mis mind edaspidi pidevalt saatsid. Kolm lõiku sellest väljaandest mõlkusid mul alatihti meeles ning seepärast tahan ma nad siingi kirja panna.

Keegi pole selline nagu sina.
Mitte keegi ei sinu kodumaal ega ka kontinendil,
selle päikesesüsteemi kolmandal planeedil,
ega galaktikas, mida me Linnuteeks nimetame.
Mitte keegi - kuna sa oled ainulaadne.

Tema (Jumal) on sinu jaoks
sinu soovis elada.
Tema ise on Elu.

Jää enda juurde,
oma ilus ja oma karmuses,
oma vabaduses ja oma piiratuses.
Ära võta end meilt ära.
Me vajame sind sellisena, nagu sa oled.

Eriti see lause: "Tema on sinu jaoks sinu soovis elada" oli minu jaoks kui märk, et ma mitte ainult tahtsin elada, vaid et ma ka hakkan elama.
Kui ma hiljem selle üle oma mehe täditütrega, kes sügavalt usklik on, rääkisin, ütles ta spontaanselt: "See näitab seda, et Jumal tahab, et sa elad."
Kui mu mees mulle järele tuli, oli ta lummatud ja vaimustatud minu hea käekäigu üle. Ta ei uskunud oma silmi, kui ma talle ilma karkudeta vastu astusin. Ma olin elurõõmus, täis energiat ning lõbus nagu varem, nii et ta seda otsekohe tajus.
"Härra Sanders," ütles D. naeratades, "teie abikaasa on terve."
"Jah, ma näen," vastas Hayo, "ma suudan seda vaevalt uskuda."
Me leppisime D-ga kokku, et me igal juhul teineteisega sidet pidama hakkame, sest ka tema arvates polnud hetkel vaja rakutuumaselitust jätkata. Kui mul aga selleks vajadus peaks tekkima, siis astugu temaga ühendusse.
Mahutanud kõik oma asjad autosse (peaaegu oleksime kargud maha unustanud), jätsime D-ga jumalaga ja sõitsime koju. See oli tore reis, me mõlemad olime heas tujus, naersime palju ja meil oli tunne, et olime teinud pöörde ja saavutanud läbimurde.
Pärast umbes kahetunnist sõitu ütlesin mehele: "Sõidame õige puhkusele. Ma tahaksin meelsasti sinuga ja lastega paariks-kolmeks nädalaks kuhugi sõita."
Mu mees ei uskunud oma kõrvu - vaevalt nädal tagasi tulin ma haiglast ja nüüd igatsen juba puhkusereisi! Talle sai üha selgemaks, et ma tahtsin taas normaalset elu elada. Ta oli sedamaid nõus ning me tellisime otse autost meile neljale kohad ühes hotellis Allgäus. See polnud Münchenist kaugel, sest meil polnudki tahtmist kusagile kaugele reisida. Sellega on aega ja me võtame selle ette hiljem, kui ma juba nii tugev olen, et võin kõike kaasa teha. Sellel päeval sepitsesime tulevikuplaane, nagu poleks kunagi olnud arstide prognoosi, mis mu pea kohal rippus nagu Damoklese mõõk.
Me helistasime mu vanematele ja sõpradele, teatamaks neile, et ma olen täieliku pöörde teinud. Ma tajusin, et keegi ei suutnud seda uskuda, kogu maailm ootas selle tõendamist. Ma arvan, et ka mu mees sel ajal veel skeptiline oli. Aga nagu selgus, ei lasknud tõestused end enam kaua oodata.

Puhkusemõtted

Mis tuleb, ei tea.
Õnn vahel on hea,
ja siis on need mõtted!
J. W. von Goethe "Faust"

Saabunud Münchenisse, tahtsime kohe oma asjad pakkida ja juba järgmisel päeval ära sõita. Kuid selgus, et see polegi nii lihtne.
Kui ma NLP-terapeudile helistasin, et oma visiidiaega tema juures edasi lükata nädalale pärast meie puhkust, teatas ta mulle, et lähtudes olukorra pakilisusest, peab ta meie tähtajast kinni pidama, vastasel juhul tuleb mul sellest hoopiski loobuda. Ma lubasin nädala jooksul järele mõelda ning siis talle helistada.
Ka nädalase keemiaraviga (ma küsisin endalt, kas mul üldse seda veel vaja on) tuli mul raskusi. Hotellile lähimas haiglas nõuti, et mul tuleks jääda üheks päevaks haiglasse, millest ma kategooriliselt keeldusin. Lõpuks suutis mu sõber F. siiski seal kõik minu jaoks korraldada. Ta helistas siseosakonna ülemarstile ja saatis talle vajalikud andmed faksi teel. Mulle tundus, nagu oleks teoksil mingi vandenõu sepitsemine minu vastu, et minu puhkuselesõitu takistada.
Ma helistasin oma emale. Kui ma talle meie puhkuseplaanidest rääkisin, ütles ta: "Jah, sõida puhkusele, minu meelest on see hea idee." Õhtul helistas ta mulle tagasi ja kõneles, et oli ühte oma tuttavat kohanud ja talle meie puhkuseplaanidest jutustanud. See naine olevat öelnud, et minu olukorras ei tohiks ema iialgi soovitada, et ma puhkusele sõidaksin. Mulle näis see uskumatu. Tähendab, et kui ma juba surmavalt haige olen, tuleks mul vastavalt seltskonnas valitsevatele normidele käituda ning töinates voodis lamada, aga mitte puhkusele sõita!
Esimest korda taipasin, et seltskond ootas minult seltskonna tavadele kohast ülalpidamist, ja see ajas mind naerma. Ja selle naeruga sai mulle selgeks, et ainult mina otsustan selle üle, mis ma teen või tegemata jätan. Ma arvan, et mitte iialgi varem polnud mul olnud nii ükskõik, mis teised minust arvavad, ja imelikul kombel oli mul tunne, et mitte kunagi varem polnud ma olnud teiste vastu nii avameelne kui nüüd.
Minu arvates seisneb tänapäeval kogu suhtlemine üksteise arvustamises, hindamises ja millegi ootamises. Iga päev peame millegagi arvestama. Mida mu šeff minult ootab, mida seltskond, mida mu perekond ja kuidas hindan ma ise oma sõpru, oma õpetajaid? Seda rida võiksin lõputult jätkata. Me kõik kummardume selle surve ees ning vahendame seda edasi teistele. Mulle ei olnud kunagi pähe tulnud, kui väga kõik need ootused ja arvustused meie vabadust ja enesemääramist kärbivad ja millisel määral nad meie energiat ja jõudu röövivad. Seetõttu on igal üksikul isikul eluliselt vajalik ennast sellest korsetist vabastada. Mis mulle tookord selgeks sai, oli see, et kui mul on vähk, siis pole see veel mingi häbiasi ega mitte mingil juhul elus läbikukkumine ja allaandmine, täpselt niisama vähe kui karjäärivääratus või autoõnnetus või raske kriis. Häbiväärne oleks olnud minu meelest ainult see, kui ma sellest midagi ei õpiks.
Senikaua, kui üks järelevalvenõukogu inimeste arvustamises väärtuslikum ja tähtsam on kui juuksur, või kerjus halvem kui arst, miljonär väärtuslikum kui pankrotitegija, ühesõnaga kui me ainult ideoloogilisi programme ja maske näeme, mitte aga inimest ennast tema väärikuses, halvustame ja rikume ning solvame me inimõigusi ja -tundeid. See ei tähenda kaugeltki seda, et nüüdsest peale peaksime kõik kerjusteks hakkama, et sellega sisemiselt intelligentseks muutuda. Aga me ei tohi sellisele erinevusele mingit erilist hinnangut anda.
Me sõitsime järgmisel hommikul ja olime tunni ajaga Allgäus. Et ma ennast üsnagi nõrgana tundsin, vedelesin ma peaaegu kogu nädala basseini kaldal, vahelduseks ainult lugesin ja ujusin natuke. Siinses täiesti rahulikus ja maakohale omases õhkkonnas oli mul palju aega järelemõtlemiseks. Mul polnud mingeid "teaduslikke tõendeid", mis oleksid toetanud minu haiguses toimunud pöördetunnet. Samas olid reaktsioonid mu kehas Kölnis nii tugevad, et ma oma paranemises veendunud olin. Ja ma tundsin end olevat täis energiat ja elu.
D. rääkis mulle, et iga väljakutse, olgu see kas haigus või mõne armsa inimese surm või siis mingi muu isiklik kriis, toob alati kaasa ka lahenduse ning et minul kui inimesel on kaks võimalust.
1. Ma võin edaspidigi selle väljakutse üle mõtteid mõlgutada ja sellega seoses hirmu tunda ning seda pidevalt edasi aktiveerida.
2. Juba algusest alates teha kõik lahenduse leidmiseks. Lõppude lõpuks saan ma lahendust ainult seeläbi lähemale
tuua, et ma alati lahenduse peale mõtlen. Kuna ma alati tulemusele mõtlesin, õnnestus mul lahendus ka leida. Inimesed, kes minu omaga sarnases olukorras on otsustanud siit maailmast lahkuda, ei tee seda ei väljakutsega (provokatsioonidega) ega ka mitte lahendusega, nad aktiveerivad pidevalt, nii teadlikult kui ka ebateadlikult, hirmu. Täna usun ma, et hirm halvab ja blokeerib, loob kriisiolukorra. Ja siis on positiivne lahendus veel vaevalt võimalik. Just vähi juures pean ma hirmu üheks olulisimaks elemendiks. Pahatihti on hirm nii suur, et see ravimist takistab. Hirm viib nii kaugele, et inimene pidevalt võimalikele kohutavatele tagajärgedele mõtlema peab. Hirm tingib selle, et pärast sellist diagnoosi või siis mingit suuremat majanduslikku kitsikust eluisu ära kaob. Siis istutakse nagu küülik mao ees ja oodatakse kõige halvemat. Pärast Kölnis käimist ei kartnud ma enam ja mõtlesin tõepoolest ainult paranemisele. Loomulikult hajus kahtlus minus pikkamööda (siin aitas mind NLP-ravi) ja tänu paranemistunde-märkidele. Juba esimesel nädalal pärast Kölnist naasmist tajusin, et olin hirmutundest lahti saanud. Aga ma olin ühtlasi oma kõige suurema hirmu juba enne diagnoosi kuulmist läbi elanud. See oligi põhjuseks, miks kõik imestasid minu hea tuju üle haiglasviibimise ajal. Aga mul on täpselt meeles, kui abitu ning hirmust kõngemas ma diagnoosi ootamise ajal olin.
Tänapäevaks olen veendunud, et ma seda kriisi - nagu see minu puhul oli - oma hirmuga veelgi suurendasin. Vähk oli minu hirmu tulemus selle ees, mitte aga põhjus. Põhjus oli mu pidev tuletorkimine, mu mõte, et ma vähktõve saan. Aga mida rohkem ma kardan, seda enam tahan ju seda vältida, ja mida rohkem ma seda kõrvaldada tahan, seda suuremaks muutub mu hirm.
Kuidas saada lahti oma hirmutundest? D. laskis mul oma kehas üles otsida koha, kus mu kartus pesitses, ja siis käskis ta mul sisse hingata värvi. Ja tõepoolest, mingi aja möödudes oli kogu hirm kadunud. Ka NLP-ga töötasin ma üksipulgi läbi oma hirmutunde, sellest jutustan ma aga edaspidi.
Ma rõõmustasin iga päev selle üle, et olin otsustanud puhkusele minna. Mul polnud siin vaja muretseda ei söögi ega majapidamise pärast. Lapsed olid peaaegu kogu päeva minu juures basseinis ujumas. Kuna ma ei tundnud ennast veel küllalt tugevana majapidamise eest hoolitsemiseks, siis andsime juba puhkusel olles ajalehte kuulutuse, et vajame au-pair-tütarlast koduabiliseks. Pealegi oli mul tunne, et ma järgmistel kuudel enese jaoks rohkem aega vajan ning et ma oma kehale täieliku rahu võimaldama pean.
Me leidsimegi ühe hästi meeldiva tütarlapse, kes mulle minu esimesed kuud kodus palju kergemaks muutis.
Nädala keskel viidi läbi teine kemoteraapia protseduur. Mul oli haiglas kella kaheksaks aeg kokku lepitud. Ma tõusin vara üles ja sõitsin koos mehega haiglasse. Meid ei võetud seal kuigi sõbralikult vastu ja anti kohe mõista, kui koormav meie soov nendele on. Ka ütles mulle ülemarst, kes pidi ravi tegema, et enne seda tahtvat tema šeff veel minuga rääkida. Silmanähtavalt halvas meeleolus ja üsnagi pahaselt tuli too šeff umbes poole tunni pärast. Ma selgitasin talle, et olen haiglasse tulnud vaid mulle määratud ravimite manustamiseks ja kaltsiumiinfusiooni tegemiseks. Ta ütles selle peale: "Teate mis, ma rääkisin oma kolleegi F-iga Münchenis ja ma ei saa kogu asjast üldse aru. Minu arvates peaksite objektiivsete laborileidude alusel saama mitte ühefaasilist, vaid igal juhul kahefaasilist ravi ning hoopis tugevamaid preparaate, mis palju mõjuvam oleks. Ma ei saa Müncheni haigla poolsest ravimite annustamise põhimõttest üldse aru."
Ma seletasin talle, et mul pole vaja uut ravimite annustamist, ma palun ainult Münchenis määratud ravi läbiviimist. Kaltsiumiinfusiooni kohta küsis ta, kuidas ma seda endale ette kujutan, see infusioon kestab ju kogu päeva. Ma tähendasin, et ta võiks mulle ju ainult nõela sisse panna, hotellis ühendab mu mees sellega ravimipudeli, riputab statiivile ning lõpuks tõmbab ka nõela välja. See lõi ta tummaks. Kuidas ma võin üldse sellist ettepanekut teha!
"Teate mis, noor daam," teatas ta siis, "võib-olla pole te seni veel aru saanud, et teil on vähk. Te tulete siia ja peate ennast ülal, nagu oleks teil nohu. Sellisel juhul ei saa ma mingisugust ravi läbi viia."
Ma olin juba niikuinii küllalt kuulnud ja näinud ning ma kähvasin oma mehele: "Lähme minema."
Alles autos sain ma õieti aru, mis ta mulle ütles. Taas oodati minult reglementeeritud käitumist - kui mul juba vähk on, siis pean ma ka sellekohaselt käituma, mitte nii nagu see, kellel on ainult nohu. Mulle tundus, et see arst oli minu käitumisest isiklikult puudutatud. Teda näis solvavat, et ma oma haigust küllalt tõsiselt ei võta, sellesse nii ei suhtu, nagu tema ilmselt harjunud oli. Niisugust mõistmatust sain ma edaspidi üsna sageli kogeda. Kui mina, kelle elu on hädaohus, oma haigust patsiendina küllalt tõsiselt ei võta, mis on siis elus veel tõsist ja kuhu jääb siis müüt arstidest? Minu meelest oleks see sisehaiguste arst koos minuga pidanud rõõmustama, et ma oma vähktõvest nii vähe hoolisin. Iseenesestmõistetavalt eeldas ta mind oma haigust eriti tõsiselt võtvat. Meie jaoks oli ta suhtumine niivõrd naeruväärne, et me kogu tagasitee itsitasime. Kuid meile sai ühtlasi selgeks vajadus oma puhkus katkestada ning üheks päevaks Münchenisse sõita. Samas sähvatas mul peast läbi mõte, et järsku peaksin ma kogu selle kemoteraapiavärgi lõpetama. Aga nii kaugel ma veel ei olnud.
Taas hotelli jõudnud, helistasin kohe F-le Münchenisse ja rääkisin talle kogu loo ära. Ma lubasin järgmisel päeval tema juurde tulla ja nagu varemgi tema juures raviprotseduurid teha lasta. D. oli väga üllatunud ja vihane selle kolleegi peale. Ta kahetses väga, et ma oma puhkuse katkestama pidin, ning soovitas mul lõunaajal tema juurde tulla. Ma nõustusin temaga, et me infusiooni enam ei tee. Mul polnud seda enam vaja - mu kaltsiuminivoo oli vahepeal normaalseks muutunud.
Siis helistasin veel NLP-terapeudile, nimetagem teda U-ks, ning leppisin temaga kokku, et ma pärast kemoteraapiat tema juurde lähen, kuna ma juba kord Münchenis olen.
Järgmisel hommikul istusime autosse ja sõitsime Münchenisse. Mul oli kerge tunne, sest sain oma kemoteraapia taas harjunud ja sõbralikus miljöös. Ma olin operatsiooni ajal ja ka mõned kuud pärast seda nii palju süste saanud, et reageerisin juba üsna allergiliselt arstidele, kes ei osanud osavalt ning kindlakäeliselt süstida. F. seevastu süstib nii kindlalt ja kiiresti, et ma ei taha enam kunagi kellegi teise juurde minna.
U., minu NLP-terapeut, kelle juurde ma pärast keemiat kohe läksin, rõõmustas ilmselt minu meelemuutuse üle. Tema kabineti sõbralikus miljöös toimus meie esimene NLP-istung.

Järgmine osa - NLP

Tagasi sisukorda