NLP

Kirg annab elule jõu ja sisu. Ilma kireta ei ole suurust...
Te veendute selles, et see sisemine jõud aitab
oma isiklikke eesmärke saavutada.

Anthony Robbins "Piiritu energia"

Neurolingvistiline programm (NLP) aitab üle saada blokaadist ja hirmust. (USA-s on see tänapäeval kõige uuem ja edukam psühhoteraapia programm.) NLP juhib meie tähelepanu kõrvale paratamatusest - ma pean seda tegema, see on mu kõhus, mul pole muud valikut, nii saab see olema - võimaluste poole elus: kõik on võimalik, leidub alati teisi teid, ma suudan seda, mul on valikuvõimalus. NLP muudab negatiivsed juhtmõtted, mida me juba lapsest saadik endas kanname, positiivseteks, julgustavateks veendumusteks. See tähendab, et ta asendab negatiivse programmi positiivsega. Seeläbi muutuvad isiklikud ressursid aktiivseteks ja sihikindlateks.
Niisiis tahtis U. meie esimesel NLP-istungil kõigepealt uuesti üles ehitada minu ressursid, jõutagavarad. Esialgu polnud vähk meie jaoks üldse mingi teema. Vähktõbi või ka hirm selle ees, aga kõigepealt haiguse põhjus olid mu ressursid peaaegu hävitanud. Ma olin aastate jooksul terve hulga iseenesestmõistetavaid kinnisideid loonud, mis mind lõpuks ummikusse viisid. Sain seda edaspidigi kogeda.
Esimese sammuna minu ravis tahtsime me seetõttu - nii ütles U. - minu kartusega töötada.
Hirm olevat üks äärmiselt väike osa minust, kus pole veel lepitus aset leidnud. Leppides iseendaga suudan ma ka hirmu kõrvaldada. Seejuures kardab inimene kõige enam signaali, s.t. haiguse või kriisi olemasolu ja tunneb salapärast hirmu mingi temas leiduva ees, mis pole veel täielikult välja kujunenud.
Hirm kaob sel määral, mil määral saab inimene vahendeid asjade või olukordade muutmiseks. Sellepärast toimuski minu esimene istung eesmärgiga need vahendid, ressursid taastada. Ta juhtis mind eesmärgikindlalt iseennast rohkem tunnustama, heatahtlikumalt ja leplikumalt iseendaga ümber käima. Peaaegu igal istungil sain ma uue positiivse juhtlause. Esimesel istungil kõlas see nii: "Ma olen hea."
Kunagi hiljem kõneles ta mulle, et ma olevat kahe eriti tähtsa eeldusega tema juurde tulnud.
Esiteks, ma olevat omaenese vastutust, see tähendab tõsiasja, et ma olen ennast ise sellesse olukorda viinud ja et ma ainult iseenese abil sealt välja tulen, aktsepteerinud.
Teiseks olin ma, nagu ta ütles, äärmiselt eesmärgile orienteerunud. See absoluutne tüürimine ühe ilmselt võimatuna näiva sihi poole oleks normaalselt (sedasama ütles ka psühholoog haiglas) liiga kõrgele asetatud nõudmine iseenda vastu.
Aga U-le oli selge, et see tüürimine, vaatamata kõrgele asetatud nõudmisele, oli minu jaoks ainuke võimalus. Neid võimalusi muudetakse NLP-s aktiivsemaks positiivsete juhtmõtete abil. Need võivad kõlada nii: "Ma suudan kõike" ,"Ma olen hea, sõbralik, armastusväärne, enesekindel, jõuline" jne. Selliste ülevate mõtetega tulen ma igas olukorras toime, paralleelselt õpin ma selle kaudu iseenesega heatahtikult ümber käima, kuna ma saan endast ja oma omadustest palju teadlikumaks. Seega ammutan ma hirmu vastu vahendeid, mis minu puhul tähendaks, et ma ei oota alati ainult paranemise tunnuseid, vaid et ma muutun paindlikumaks ja iseendaga aina enam ära lepin.
Täna näib mulle, et mu käik D. juurde Kölni suure pöörde sisse juhatas ja et kõige otsustavam ning tähtsam sai paika pandud. (Seda ütlesin ma juba esimesel istungil U-le.) Teiselt poolt oli mulle selge, et kuna ma üksikasjalikke programme ja negatiivseid ettekujutusi endas edasi kandsin, nende kallal ka tahtsin ja sain NLP-ga töötada. Peale kõige muu tajusin ma U. juures eriti tugevat kindluse- ja pädevusetunnet, inimlikku soojust. Ma nägin, et minu olukord ei jätnud teda ükskõikseks ja et ta mu paranemise üle isiklikult rõõmustas. Aga teisiti kui D. puhul, pesitses minus ka kahtlustunne võimaluse üle seda eesmärki saavutada. U. on ka kõige tähelepanelikum kuulaja, keda ma üldse tunnen, ja see oli mulle eriti meeldiv, et mul väljaspool oma perekonda on keegi inimene, kes minu saatusest otseselt puudutatud ei ole ning kellega ma reeglipäraselt vestelda sain. Mul oli hea meel, et ta alati seisukoha võttis ja lahenduse leidis ning nõu andis.
NLP-1 on väga palju mudeleid üksikutele sõlmprobleemidele lähenemiseks. Ma ei tunne neid kõiki ja ei saa seetõttu neid siin esitada. Aga hirmuga ümberkäimiseks tahaksin siiski pisut näiteid tuua. Juba sellest ajast alates, kui ma üldse mõelda oskasin, kartsin ma süstimist. Kuna ma aga oma praeguses olukorras - veel - süstimisest keelduda ei võinud, tulime ühel päeval ka selle teema juurde. NLP-1 on mõtteline abivahend, nn. ajajoon (timeline), kus mu elu peatuspaikades on tallel kõik tulekud ja minekud. Selle ajajoone abil leidsin ma üles põhjuse oma lapsepõlvest - ma sain teada, mis põhjustas mu hirmu süstimise ees. Mul oli lastearst, kes mulle üldse ei meeldinud. Ja just see arst süstis mind, kui ma seda nii väga kartsin. Mind hoidis kinni tema abiline, kes mulle samuti ei meeldinud. Sellest abitust (lapsepõlve) olukorrast kujunes sundhirm, mistõttu ma edaspidi kartsin kõiki süstimisi. U. laskis mul tolleaegse olukorra mõtteis taastada ja tegi minust tagantjärele selle stseeni režissööri. Mul tuli ennast kordamööda igasse stseenist osavõtvasse isikusse seada ja nende toonast motiivi tagantjärele küsida. Lapsepõlvest olin ma kaasa võtnud usu osaliste negatiivsesse motiivi. Nüüd nende motiivi uurides nägin ma, et arsti ja ta abilise eesmärk oli minu jaoks kõige parem. (NLP põhimõtteis on tähtis see, et eesmärgid on ainult positiivsed.) Ma tasandasin NLP abil tagantjärele selle olukorra ja jõudsin veendumusele, et mul pole vaja süstimist karta. Sellest päevast on mu hirm süstimise ees kadunud ja suudan isegi ise endale puuvõõrikusüste teha.
Pärast seda, kui ma mõned istungid oma ressursside laadimiseks olin läbi teinud, pöördusime järgmise sammuna vähk-tõve juurde. Siin tuli mul oma mõtetes kinno minna ja istuda kujuteldavate suletud kardinate ette. Enne seda pidin ma kardina taha paksu, absoluutselt läbitungimatu, kuid läbipaistva pleksiklaasi asetama. Seejärel pidin ma kõike, mis mul mõtteliselt vähiga seoses meelde tuleb, ette kujutama. Siis tuli mul kardin avada ja näha oma ettekujutust haiguse kohta. Kui ma siis mõttelise kardina kõrvale tõmbasin, nägin suurt, tüsedat ja musta ämblikku. (U. oli lasknud klaasi kardina taha kaitseks asetada.)
Pikkamööda hakkasin ma selle ämblikuga suhtlema. Sealjuures sai mulle järk-järgult selgemaks, et minu haigus, mis mulle ämbliku näol ilmus, oli tulnud positiivse eesmärgiga. Kui ma sellele arusaamisele jõudsin, hakkas ämblikupilt hajuma, kuni ta lõpuks hoopiski kadus. U. ütles, et ma üllatuvat veel rohkem, kui mõne aja pärast selle asemel teist pilti näen. Ja tõepoolest sain ma peagi hoopiski teistsugust ettekujutust tajuda. Ma nägin pleksiklaasi taga imekaunist tüdrukut, keda ümbritses hele valgus. Kui ma seda pilti U-le kirjeldasin, ütles ta, et see olevat tähtis samm selle poole, et ma endaga ära lepin.
Selle mõttelise ülekande kaudu, nii seletas ta mulle, olevat ma lahti ühest sümptoomist ja samas oma haiguse põhjuse avastanud. Nüüd võivat ma endaga äraleppimisele ja enesega tegelemisele mõelda. Ma võiksin selle tüdrukuga endas vestelda ning aru pidada.
Küsimused, mis U. ikka ja jälle esitas, olid: "Mida sa peaksid uskuma, et sa toime tuleksid? Mida sa peaksid uskuma, et sul jõudu jätkuks?" Selle abil toimus kokkupõrge vähiga ning minu alateadvus, nii selgitas ta mulle, leiab lahenduse, mis peab vähi taanduma sundima. Alles sellel momendil, kui lahendused ka võimalikuks saavad, võin ma neid lahendusi aktiveerida. Igal juhul tegin ma kindlaks sarnasuse sellega, mida D. mulle oli rääkinud. Ja üldse oli mul ravi ajal, mis rohkem kui aasta kestis, pidevalt tunne, et kõik on paralleelne. Suurim erinevus põhjuse lõplikult ad acta panna võiksin. Peale selle tahtsin ma kõiki neid, kes samuti sellise kriisi läbi elavad, julgustada ja näidata neile võimalusi, milliseid igaühe elus leidub.
Ma võtsin sellelt seminarilt midagi eriti kaunist kaasa. Nimelt harjutasime seminarinädala lõppedes veel midagi, mida NLP kõrgmomendiks (moment of excellence) nimetab. Selleks pidi iga osaleja välja otsima oma elust ühe hetke, mida ta kõige õnnelikumaks peab.
Minu jaoks oli see ülesanne eriti lihtne: kõige õnnelikum moment minu elus oli hetk pärast mu esimese lapse sündi. Mitte iialgi enam pole ma sellist õnnevoogu tundnud, kui sellel minutil, mil see pisike olend mu rinnale asetati.
Kui igaüks sellise silmapilgu oma mälestustest üles oli leidnud, pidime me meenutama oma liigutusi selles olukorras ja välja valima ühe detaili, mis oleks sellele momendile kõige iseloomulikum. Mina valisin välja liigutuse, mis ma tegin, silitades oma beebi selga.
Seejärel õppisin ma seda õnnehetke väljavalitud liigutusega seostama, nii et ma seda liigutust tehes automaatselt taas õnnevoogu tajusin. Selle tehnika abil on igaühel alati võimalik endale taasluua oma elu kõrgmoment.
Mul oli kütkestav tajuda, kui tugevasti mu keha selliselt seostatud liigutusele reageeris. Juba seetõttu tasus sellest seminarist osa võtta.
Tagasi vaadates tuleb mainida, et minu meelest see NLP-ravi nii pöördelist kogemust ei andnud, kui ma seda raku-tuumaselitusel sain. Kuid sellegipoolest tegi aeglane ja katkestamatu töö mind oma programmist teadlikuks ning pööras mõndagi pea peale, see tähendab - muutis mu programmi positiivseks.
Kuid ka positiivsed programmid jäävad ikkagi vaid programmideks. Nad võimaldavad olukorda positiivselt hinnata. Aga ma ei usu, et ma oma rakke sellega tagantjärele tõhusalt puhastada saaksin. Kõigele vaatamata pean ma NLP-d tuleviku psühhoteraapiaks, sest selle abil saavutatakse tulemus palju rutem kui aastatepikkuse psühhoteraapia abil.


Esimene järeluuring

Sul pole vaja elu mõista,
see muutub ise nagu peoks.
Las toob suil' õisi iga päev
kui lapsele, kes teele lä'eb,
tuul kingituseks kannab.

R. M. Riike "Minule peoks"

Umbes neli nädalat pärast Kölnis käimist, seega 1994. aasta augustis, oli mul esimene järeluuringu tähtaeg. Selleks tuli mul ennast nii kiiritusosakonna juhataja juurde järel-"hoolitsuseks" (kui väga ma ise sealjuures hoolitsen?) kui ka günekoloogi juurde registreerida.
Kuna mulle juba ainult mõte' kohtumisest nende arstidega vastumeelt oli, kulus mul (tegin seda ainult enne järeluuringut) sellel hommikul küllaltki palju aega enda ilusakstegemiseks. Nii labaselt kui see ka kõlab, aga ma tahtsin vähemalt välispidiselt ennast kindlamalt tunda. Peale selle mängis omaette rolli ka minu tõrjemehhanism: ma ei tahtnud haige välja näha, võib-olla olin (tõepoolest?) seda natuke vähem. Ma läksingi oma elegantses tumedas kostüümis ja hoolega jumestatult (kuigi ma ennast tavaliselt väga vähe värvin) oma mehega haiglasse.
Esimene vahetu efekt, mis mu vaeva tasus, oli see, et mind kiiritusosakonna juhataja kabineti ukse taga peaaegu tervelt tund aega ajalehte lugedes istuda lasti. Üks haige teise järel - peamiselt naised pearätikute või parukatega, kähvatud ja kõhnunud mehed - tulid pärast mind ja pääsesid enne mind vastuvõtule. Pärast viitkümmend minutit ootamist läks mu mehel kops üle maksa. Ta marssis registratuuri ja päris järele, miks mina, vaatamata täpsele tähtajale ja õigeaegsele registreerimisele, arsti jutule ei pääse. Üks naistöötaja registratuurist, kes juba mitu korda minust mööda oli kõndinud, vabandas ja ütles, et ta arvas, et ma ei ole siin kui patsient.
"Teate mis," ütles mu mees, "minu naine ei näe võib-olla tõepoolest välja nagu haige, kuid ta on ometi täpselt sama haige, vahest veel haigemgi, kui need, kes eelisjärjekorras vastuvõtule pääsesid. Võib-olla vaataksite kord üle tema haigusloo, ma usun, et me siis peagi vastuvõtule pääseme."
Õde kadus ja viie minuti pärast kutsuti mind sisse. Kiiritus-osakonna juhatajat, kelle vastuvõturuumi mind juhatati, ei olnud ma haiglasoleku ajal tundma õppinud, minu eest hoolitses tollal noor assistentarst.
Pärast lühikest sissejuhatust, mil ta küsis, kuidas mul läheb, ja samas rahulolevalt kinnitas, et ma nägevat väga hea välja, juhatas ta mind kõrvalruumi. Seal vaatas ta läbi valgus-ekraani minu kaasatoodud rõntgeniülesvõtteid (ma lasin need oma ortopeedi juures teha, et mul poleks vaja minna haigla röntgenisse).
"Teate mis," ütles ta, "mina kui kiiritusekspert ei tea eriti palju röntgendiagnostikast, seepärast ei saa ma teile kuigi ammendavat vastust nende ülesvõtete kohta anda. Ainuke asi, mida ma kinnitada võin, on see, et ilmselt pole viimase nelja nädala jooksul midagi halvenenud. Teiselt poolt pole aga pärast nii lühikest ajavahemikku võimalikki nimetamisväärselt täpsemat hinnangut anda.
Seejärel tuli mul ülakeha paljaks võtta. Ta kloppis - üsnagi tugevasti - kogu mu selgroo ülevalt alla läbi. Mina pidin talle seejuures ütlema, kus ja millal mul valus on. Rahuldatult möönis ta, et mul pole mingeid vaevusi.
Minu mehe küsimusele, kas ta peab võimalikuks oletada haiguse taandumist, selgroo uuendatud kompleksse ülesehituse algust, tegi ta näo, nagu tahaks öelda: "Miks te räägite taandumisest? See võimalus on ju täiesti välistatud."
Siis ütles ta: "Isegi sel juhul, kui peaks ilmnema taandumise märke, võite olla rohkem kui rõõmus, kui teie selgroo praegune olukord stabiliseerub ja luu skleroseerub (s.t. taas kõvaks muutub)."
See oli meie jaoks tähelepanuväärne avaldus. Juba rohkem kui nädal aega oli mul nimelt tunne, nagu oleksid kõik inimesed mu ümber pikemaks kasvanud (või mina väiksemaks jäänud?!). Seetõttu palusin ma ühel päeval oma meest, kes seda üldse märganud polnud, minu pikkust mõõta. Ma olin alati 1.74 m pikk olnud. Nüüd sain ma peaaegu šoki - mu mees mõõtis minu pikkuseks 1.66 m. Ma olin 8 cm kokku kahanenud! See ei võinud olla võimalik! Kuid ka kaks järgmist mõõtmist andsid sama tulemuse.
Kiiritusekspert, kellele ma sellest rääkisin, selgitas mulle, et pideva luustiku lagunemise tõttu, mida tingisid siirded luudes, on mu selgroo üksikud lülid, eriti viies ja kaheteistkümnes oma pikkuses kahanenud, ja et see on selgroogu nii palju lühendanud, et ma oma pikkusest 8 cm olen kaotanud. Minu küsimusele, kas ma saan uuesti kasvada, täpsemalt öeldes, kas mu keha hävitatud luumassi oleks võimalik taastada, ütles ta selgelt - ei. Taas kasvada ei saavat ma kunagi, sest see olevat orgaaniliselt võimatu. Täpselt sama vastuse andis minu küsimusele ka minu ortopeed. See oli mulle raske löök, sest ma ei tahtnud mingil juhul nii väikeseks jääda. Kuid ma ütlesin endale: "Eks me näe, kas on võimalik midagi minu kasvamiseks ette võtta. Kui selle haiguse puhul üldse tervikuna midagi teha annab, peaks ju ka kasvamiseks olema mingi võimalus. Ja kui see ka ei õnnestu, pead sa ikkagi rõõmus olema, sest see on ju siis ainuke märk, mis sulle kogu sellest haigusest alles jääb."
Minu edevus oli taas hoobi saanud. Ja jällegi oli mul kaks kokkulangevat ja täpselt ühesugust vastust peopesal.
Kiiritusarst teatas meile, et mul polevat enam vaja tema juurde tulla, sest praeguse seisundi juures piisavat mul onkoloogi juures käimisest. Me jätsime hüvasti ning läksime günekoloogiaosakonda.
Seal küsitles arst mind mu üldise käekäigu kohta ning tundis huvi, kas mul kaebusi on. Ma eitasin seda, aga ta tahtis veel ka mu rõntgeniülesvõtteid näha. Mul olid röntgenipildid nii kaela- ja puusaluudest, lülisambast kui ka vaagnaluudest. Ta vaatas neid põgusalt ja mainis samuti kui kiiritusekspertki, et ta ei näe mingit halvenemist, kuid tahtis neid ülesvõtteid siiski ühele röntgenoloogile näidata. Siis võttis ta mult oma laboris vereanalüüsi vähirakkude, kõigi vereväärtuste ja kasvaja aktiivsuse kindlaksmääramiseks. Sama analüüs tehti mulle ka siis, kui mulle omal ajal diagnoos määrati. On olemas kolm erinevat väärtust, mis näitavad kasvaja aktiivsust. Mul oli haiglas olles tunduvalt kõrgem kasvajatuumaväärtus olnud. CEA-väärtus oli 19 ng/ml (normaalne CEA-väärtus on kuni 7,5 ng/ml), siis nõndanimetatud normaalne CA 125-väärtus (siin oli allpool normaalpiiri 37 U/ml), aga eriti kõrgenenud CA 15-3 väärtus 107 U/ml (normaalne peab olema alla 30 U/ml). (Siin ja edaspidi analüüside andmed nagu originaalis.)
Nagu hiljem selgus, oli kasvajarakkude väärtus tunduvalt alanenud ning CEA ja CA 15-3 ei olnud veel normi piires.
Pärast põhjalikku läbivaatust avaldas günekoloog oma rahulolu, sest minu seisund olevat silmanähtavalt stabiliseerunud. Seejärel küsis ta, kas ma jätkan kaltsiumiinfusioone. Seepeale selgitasime talle, et koskõlas F-ga selle katkestasime, kuna mu kaltsiumipeegel on taas normis. Ta lausus selle peale: "Mina olen igal juhul selle poolt, et te seda jätkaksite, vaatamata kaltsiumipeegli normaalsele tasemele. Selle preparaadi süstimine pole sugugi ainult kaltsiumipeegli seisukohalt vajalik, vaid uute uurimistulemuste põhjal võime väita, et see pärsib haigustunnuseid, s.t. pikendab remissiooniaega, teiste sõnadega - tõrjeseisundi aega."
Mida see tähendab? Haiguse tõrjeseisundi aja pikendamine? Mil viisil saab see positiivne olla? Me palusime tal seda väljendust selgitada.
"Te peate seda nii ette kujutama," ütles ta, "et meil on näiteks üks hiir siin puuris (see oli piltlikult minu vähktõbi). Kunagi leiab hiir tee väljapääsuks ja tuleb puurist välja. Meie aga soovime tema puurijäämist ja võimalikult kauaks, see tähendab, et me tahame haiguse tõrjeseisundit võimalikult kaua kesta lasta. Seda aitabki meil kaltsiumiinfusioon teha."
"Meil on aga hoopiski teistsugune asjast arusaamine," ütles mu mees, "sest meie arvates on mu naine sellest haigusest juba vabanenud, vähirakud on kadunud, seetõttu ei huvita meid üldse see remissiooni- või tõrjeseisundi aeg."
"Ja pealegi," ütlesin ma, "ei usu ma hiirtesse puuris. Ma ei taha ega kavatsegi enam endale seda infusiooni teha lasta."
"Nagu soovite," kostis ta ja võis märgata, et ta meid veidi imelikeks pidas. Vaatamata sellele oli ta väga sõbralik ja hakkas mulle isegi meeldima. Ma märkasin, et ta on minu seisundiga rahul ja et talle minu meelemuutus, mida ta üldse ei oodanud, isegi rõõmu valmistas. Ma olin vahepeal nii kaugele jõudnud, et ma oma elu iseenda kätte olin võtnud. Ma tegin kõik kannatlikult kaasa, millest võis edu olla, aga samas suhtusin kõigesse õige kriitiliselt. Ma arvan, et ta aimas seda, kuid aktsepteeris mu suhtumist.
Juba selleks ajaks oli minus klaarunud mõte, et ma võimalikult kiiresti kemoteraapia, mida ma tollal rohkem kahjulikuks kui kasulikuks pidasin, ära lõpetan. Aga ma ei söandanud seda siis veel öelda ja tahtsin sellest järgmise visiidi ajal nelja nädala pärast rääkida.
"Te võiksite oma röntgeniülesvõtetega siiski röntgenoloogi juurde minna," ütles ta, "et ta neid teie juuresolekul vaataks."
Me jätsime jumalaga ja läksime piltidega edasi oma röntgeniosakonda. Seal jäin ma, arg, nagu ma tollal veel olin, ooteruumi istuma, sel ajal kui mu mees endale osakonnajuhataja juures laskis ülesvõtteid selgitada. (Mu mees oli ajajooksul nii palju röntgenipilte endale ära dešifreerida lasknud, et ta neid juba ise "lugeda" oskas.) Minu diagnoosist saadik ei soovinud ma oma ülesvõtteid ega ka uurimistulemusi ise vaadata (siingi tegutses mu tõrjemehhanism suurepäraselt). Ma ei tahtnud isegi, et need samas toas või majas oleksid, seepärast hoidsime neid dokumente oma garaažis. Kuidagi oli mul tunne, et neist õhkus negatiivset energiat. Nagu oli oodata, olid muutused röntgenipiltidel positiivsed, see tähendas, et minu tervisliku seisundi stabiliseerumine leidis kinnitust.
Pärast meie jaoks nii positiivseid uudiseid tähistasime seda klaasi šampanjaga (sellel momendil unustasime minu dieedi). Ja seejärel helistasime mu vanematele, kes meiega koos rõõmustasid, nii nagu U. ja F-gi, kes olid samuti vaimustatud. Me tahtsime õhtulgi välja pidutsema minna ning kutsusime ka F-i koos oma mehega ja B. oma naisega õhtusöögile. Selle peo muutsime me traditsiooniliseks, kordasime seda pärast iga järeluuringut. Leppisime selleks juba kohe, enne järgmist järeluuringut kokku. Ma tahtsin olla koos teiste inimestega, nendega, kes minuga ühes mu edu üle rõõmustavad. Peale selle märkasin ma, kui ootamatu oli mu tervise stabiliseerumine arstidele, ja see tegi mulle nalja. Pean tunnistama, et minus miski helises, kui sain nüüd nendele tarkadele meedikutele midagi "näidata".
Võib-olla jääb selle viimase väljenduse tõttu mulje, nagu ei hooliks ma tavameditsiinist ja et ma rahvameditsiini eelistan. See pole nii. Ma tunnustan ja imetlen meditsiinisaavutusi ja hindan arstide tööd, kuid samuti austan ma rahvameditsiini. Mõlemad suudavad oma valdkonnas haigetele head teha, eelkõige teevad nad seda aga üheskoos. Ise pidin ma siiski tohtrite väidetes tõsiselt kahtlema, vastasel juhul poleks mind enam siin.
Pole sugugi õige näha arstides pooljumalaid valges ning oma keha täielikult nende kätte usaldada, et nad sind "aitaksid". Minule tähendab lause "Aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal" eriti palju. Minu arvates käib see täpselt samuti arstide kohta. Miks ma ei peaks arstiteaduse kaheldamatuid saavutusi oma ravis kasutada laskma? Mul tuleb aga jääda truuks endale, mitte arstidele. Peale selle panen maju arstide õlgadele tohutu koorma, kui loovutan vastutuse oma keha eest täiesti nende kätesse. See ülisuur vastutus annab end eriti tunda teema "vähk" juures ning seletub juba eespool mainitud paljude arstide alateadliku külmusega patsientide suhtes. Oma kogemuste alusel võin tõdeda, et paljud arstid koguni kiidavad heaks seda, kui patsient oma tervise ise oma kätte võtab. Täpselt samuti kui mina juristina oma erialateadmisi kliendile tutvustan, peaks ka arsti ülesanne olema oma erialateadmistest haiget teavitada. Keegi ei tunne mind ega minu keha nii hästi kui mina ise. Ja miks peaksin ma siis laskma enda üle otsustada kellelgi teisel, olgu ta siis nii kogenud kui tahes? Lõpliku otsuse ravi üle pean ma ikkagi ise tegema ja sellega ka vastutuse enda peale võtma. Mul oli see protsess üsna aeglane, aga kindla arenguga. Alguses oli see väga raske, sest on ju palju lihtsam vastutus teiste kända jätta.
Pikkamööda, eriti pärast seda, kui ma teada sain, et minu suhtes tehtud prognoos ei olnud täpne, oli mul üsna kerge ennast sellest sõltuvusest vabastada.
Sellele aitab üldiselt palju kaasa asjaolu, et nii arstid kui ka rahvaravijad haigete inimeste psüühikast üha rohkem teada on saanud. Viimasel vähktõvealasel sümpoosiumil oli peaaegu pool kogu ajast pühendatud teemale "Psüühika mõju vähktõve arenemisele". Siit nähtub, kui tähtsaks seda koolimeditsiingi tegelikult peab. Loomulikult ei saa nad oma erialateadmisi eirates nii kaugele minna, et tunnistaksid seda, et kuna mina ise oma haiguse olen põhjustanud, siis mina ise selle ka kaotan. Siiski - teadlikuks saamine ja selle tunnistamine on esimene samm sinnapoole.


Kahtlus ja vastukaja

On lohed meie suurim hirm, nad sügavamaid aardeid valvavad.
R. M. Rilke

Pärast positiivse tulemusega järeluuringut tundsin end kergendatult ja palju vabamalt. Kuid mida lähemale tuli järgmise uuringu tähtaeg, seda ebakindlamaks ma muutusin ja seda enam hakkasin kahtlema endas toimuva üle. See on loomulikult omane mu raskele haigestumisele, aga vaatamata sellele otsisin ma võimalusi nende kõhkluste vastu võitlemiseks. Veel tänagi usun ma, et paranemisele ei tööta mitte miski rohkem vastu kui kahtlus ja hirm.
Sellest kahtlusest ülesaamises aitas mind palju NLP.
"Mida peaksid sa uskuma, et see kahtlus häviks?" oli ühe istungi küsimus. Ja kui ma vastasin: "Ma ei tea," tuli vältimatult: "Ja kui sa toimiksid nii, et sa seda tead?" Nüüd tuli mulle meelde üks sisenduslause, mida ma kahtluse puhul rakendada sain. Mõtlesin endale tööprotsessis välja üha uusi "nõiasõnu", mis mind meeleheite eest kaitsesid. Üks selline fraas: "Ma suudan kõike," muudab mind vähem sõltuvaks oma kaitse-mehhanismist ja võitleb sel teel mu kahtluse vastu. Ma rääkisin ka D-ga selle üle. Tema ütles, et mul tuleb iseennast usaldada ja tunda rõõmu oma paranemisest. Oma kahtlused ja hirmu võin ma, nagu olen õppinud, välja hingata. See võttis omajagu aega, kuni mul õnnestus seda tegelikkuseks muuta. Aga see osutus kõige mõjukamaks vahendiks mu kahtluste vastu.
See kahtlus näitas seda, et mul tuli veel tublisti iseendaga töötada. Selleks oli alati valmis mõni väike kingitus, mis mind ajendas endaga tegelema.
Tänu oma kahtlustele ja kõhklustele lasksin ma veel kaks kuud endale kemoteraapiat teha, kuigi mu sisetunne oli selle vastu. Nad andsid mulle ka hormoone, kuigi ma oma sisemuses veendunud olin, et need mulle täiesti käsutud on. Et ma aga alati kindlustundest sõltuv olen olnud, tahtsin ma end oma raskes olukorras topelt ja isegi kolmekordselt ära kindlustada. Tänu kemoteraapiale oli mul kahe kuu pärast tunne, et see mulle aina enam kahju toob, seejuures ei avaldanud hormoonid mulle mitte mingisugust positiivset mõju ning looduslikud ravimid tundusid üsna mõjutud. Niisiis, kui nood mulle mingit kahju ei teinud, mõtlesin ma, on nad mulle vahest hoopiski kasulikud. Miks ei peaks ma neid siis sisse võtma?
Ravimite kohta selgitas D. mulle, et minul endal tuleb leida õige aeg neist loobumiseks. Kõigis loodusravimeis nägi ta heategevat hoolitsust mu keha eest. Kemoteraapiast soovitas ta juba kohe alguses loobuda. Tollal häbenesin ma oma kahtlusi kemoteraapia suhtes välja näidata, täpselt samuti, nagu ma alguses oma haigust häbenesin. Täna tunnistan, et kahtluski on üks osa meie elust ja et pole sugugi auhaavav seda tunnistada. Ainult siis olen armuline enese vastu, kui vahel ka nõrk ja ebakindel tohin olla, kui ma seda iseendale võimaldan.
Praegu ma tean, kuidas end sellest vabastada - tuleb kahtlus iseendas avastada ja see välja hingata.
Loomulikult õhutasin ma ühelt poolt ise oma kahtlusi. Ja kui ma mõnda vähktõveteemalist TV-saadet nägin, seisin taas silmitsi väljendustega nagu: "Ravida pole enam võimalik, kui ilmnevad need ja need sümptoomid." Või siis: "Vähk lõppstaadiumis, kui enam väljapääsu pole", ja ikka nõnda edasi. Tasapisi sai mulle selgeks, et sellised saated on minu jaoks lihtsalt tühi ajaraiskamine. Seepärast reageerisin ma helistamistele, mis mu tähelepanu ühele või teisele saatele juhtida tahtsid sellega, et ma telerit sisse ei lülitanud.
D. ütles mulle, et see, mida iseäranis suure hirmuga kardetakse, tuleb alati kätte. Juba oma esimesel külastusel minu juurde haiglasse ütles ta mulle, et ei pea vajalikuks vähi dispanseerset ravi ja järelevalvet. Tema meelest on dispanseerne ettehooldus nagu järelhoolduski põhjuseks, miks tuntakse hirmuja muret oma tervise pärast ning et just see hirm avabki uksed-aknad sellele haigusele. (Siin kuulen juba foonil, kuidas mõned arstid nüüd pahameelest vahutama hakkavad, sest nende meelest on just dispanseerne süsteem parim vahend vähktõve vastu.) Ega ma ei mõtle, et tuleks täielikult loobuda dispanseersest jälgimisest, võib-olla peaks seda teisiti nimetama, näiteks tervisliku seisukorra uurimiseks.
Kui ma uuesti F. juurde kemoteraapiaseansile läksin, oli tal veel eelmine patsient ees. Ma istusin tema vabanemist oodates teises kabinetis. Et mul endal midagi lugemiseks kaasas ei olnud, silmitsesin lihtsalt igavusest tema tähelepanuäratavat raamatukogu. Mu pilk langes ühele väikesele raamatule rinnavähi kohta. See oli meditsiiniline käsiraamat üliõpilastele. Ma hakkasin raamatut lehitsema, lugedes siit ja sealt ka mõne lõigu. Mulle oli selge, et õigem oleks olnud see raamat kohe riiulile tagasi panna, sest muidu satun ohtu ennast taas mingis kindlas suunas programmeerida. Aga et ma juba kord alustanud olin, ei leidnud ma endas jõudu katkestada ja lugesin aina edasi.
Uks lause torkas mulle otsekohe silmaja ma ei suutnud seda enam kaua aega unustada. Seal oli kirjas, et kui rinnakartsinoom on juba siirded laiali ajanud, on suure tõenäosusega eluaega jäänud mitte üle kahe aasta. Ma pidin aina sellele kaheaastasele ajapiirile mõtlema. Mida ma aga ei taibanud, oli see, et mina oma kahenädalase eluajalimiidiga, mida mulle programmeeriti ja ette nähti, täiesti asjata selle kaheaastase piirnormi pärast ärritun. Kuna see väide mul pidevalt silme ees seisis, ei suutnud ma seda kaheaastast limiiti oma peast välja ajada. Ma tajusin, et need kaks aastat nagu kinnismõte mu kuklas püsis. Mul kulus paar nädalat selle väite unustamiseks. Sellest ajast peale ei kingi ma pilkugi mitte mingisugustele meditsiinilistele raamatutele. Meelsamini lihtsalt igavlen, kui ooteruumis oma järjekorda ootama pean.
Imelikul kombel ei teinud ma nendest vähestest nädalatest, mis mulle lubati, kunagi sellist numbrit nagu neist kahest aastast. Praegu usun seda johtunud olevat sellest, et minu jaoks ju mõnenädalane ajalimiit ei olnud mõeldav (ilmselt enesekaitsest) ning et ma ennast nii lühikese ajapiiriga ei osanud samastada. Ometi tundsin end neist kahest aastast, mis ju õieti veel kaugel pidid olema, puudutatud olevat (Jumal tänatud, mul on need kaks aastat ammugi seljataha jäänud).
Kui mul siis üha paremini läks, ütles D. ühel päeval midagi eriti väljakutsuvat: "Ma arvan, et sa poleks kunagi sellisesse olukorda sattunud ja seda ka mitte nii kaugele minna lasknud, kui sa poleks juba tollal teadnud, et sa sellest olukorrast ka välja tulla suudad."
Sedagi ei saanud ma uskuda. Ma ei võinud sellise oletusega nõustuda, kuna ma ennast ju ohvriks pidasin. Peale selle ilmnes sellest ütlusest, nagu oleksin ma täie teadmisega oma ümbrust selle haigusega türanniseerinud ja oma kaardid (peaaegu) välja ladunud. Sellise pildiga minust ei saanud ma leppida.
See ei jäänud veel sugugi viimaseks provokatsiooniks, mis ta minu suhtes ette võttis. Pikkamööda sain aru, et ta kasutab seda moodust inimeste ülesraputamiseks. Ta räägib sageli üsnagi teravalt ja esimesel hetkel ei pruugi ma ta mõttest arugi saada. Kuid järele mõeldes selgub mulle, et see provokatsioon sisaldab terakese tõtt, mis mul tuleb endale üksikasjalikult selgeks teha. Kui ma selle provokatsiooni tõttu ärritun, tähendab, kui see minus emotsioone (viha, raevu, kurbust, leina, uhkust jne.) äratab, siis pean ma seda ikkagi õigeks, sest muidu maju ei ärrituks ning see jätaks mind külmaks.
Ma reageerisin sageli D. esitatud provokatsioonidele agressiivselt, sest tundsin, et mind on läbi nähtud ning ma ei tahtnud seda tunnistada.
Järk-järgult sai mulle selgeks, et see tema poolt arendatud nn. resonantsiseadus ilmneb kõikjal meie elus. Me oleme iga päev teatud mõttes teiste inimestega resonantsis. Igas suhtlemises, kus üks inimene oma vestluskaaslasele midagi edasi annab, saab ta samal moel midagi tagasi. See tähendab, et mina kui väljasaatja saan tagasi vastuse vastuvõtjalt, näiliselt saan ma aga vastuse kelleltki teiselt. Tegelikult on see minu enese refleksioon.
Iseenesega resonantsis, nii ütleb D., olen ma ainult siis, kui ma ei hinda ega oota ega arvusta. Alles siis leian ma omaenese võnke- ja valgusfrekventsi ning arendan oma energiat ja täielikku teadlikkust. Kuna kõik ei suuda omaenese energiat leida, võtame seda päev-päevalt, minut-minutilt teistelt.

 Järgmine osa - Energia  

 Tagasi sisukorda


 Raamatutest veel.....