Energia

"Kui keegi sinuga intensiivselt suhtleb, saad temalt
kogu ta tähelepanu ja energia.
Mida kauem sa kellegi huvi sinu enese ja oma ilmse
saladuse vastu äratada suudad, seda rohkem saad sa energiat."
James Redfield "Celestine'i ennustused"

Algselt koosneb inimene puhtast valgusenergiast ja meie kõik oleme üks osa gigantsest kosmilisest energiavõrgust. Igaüks kannab endas oma isikliku energiaallikat, on omaenese jõujaam. Läbi generatsioonide loome oma säilimismudelit, mis on alus meie tulevikuplaanidele ja veendumustele. Need plaanid säilitatakse mitte ainult ajurakkudes, vaid kogu keha rakkudes. Uskudes, et ma kunagi vähktõppe haigestun, kutsun ma ise esile selle tõve ning surun ta õige sügavale endasse.
Me surume oma programmid ja veendumused oma alateadvusse, nii eraldame need oma teadvusest, et meil poleks vaja nendega enam tegelda. Kartused, negatiivsed emotsioonid ja probleemid paigutatakse alateadvuse kolikambrisse seniks, kuni see nii täis saab, et need emotsioonid meie rakkudesse üle voolavad. Seetõttu haigestuvad meie rakud - me oleme nende energia ära rikkunud. See avaldubki haiguste ja elukriisidena. Mina kujutan seda endale piltlikult ette nii, et me esialgu nagu helenduvad hõõgpirnid kõik kosmilises energiavõrgus asume ja seal helendame. Meie käitumismudelid ja programmid, mis meid koormavad, määrivad need hõõgpirnid väljastpoolt tumedamaks, kuni nad täiesti mustad on ning rohkem valgust läbi ei lase. Me otsime ja otsime, kuid ei suuda enam leida oma valgusallikat. Me põikame kõrvale - kui tuttav see mulle on! - varurajale, otsima kompensatsiooni tarbimis-uimastusest, ülepakutud aktiivsusest, karjäärist, mõned ka uimastitest, alkoholist, võimust, rahast jne. Iga esemega, mis ma endale ostan, ostan õige pisukese energialaengu, iga uimastiga, mis ma neelan, ergutan ennast lühikeseks ajaks ja sugereerin endale, et mul jälle energiat jätkub.
Mis mulle alles tänaseks selgeks on saanud, on see, et me kõik ennast selle varurahulduse abil petame, sest elu ise on kusagil mujal. Need abiuimastid tõrjuvad eemale meie sisemise tühjustunde ja me eemaldume üha enam iseendast. (Näide 1.)

Just seetõttu otsime me kõik Elu ja küllap vist seetõttu tegeleme ka eneseleidmise kursustega, esoteerika ja muu sarnasega, mis meid sugugi edasi ei aita, sest me otsime lahendust hoopiski kuskilt mujalt.
Neist käitumismallidest kinnihoidmine viib selleni, et me aina vähem ise energiat toota suudame ja seepärast seda mujalt otsima peame, tavaliselt teistelt inimestelt, peamiselt oma lähedastelt.
Siinjuures oleme kõikvõimalikke mehhanisme arendanud, mille abil me end vastastikku kõige paremini energiast "tühjaks imeda" saame. Neid mehhanisme kirjeldab piltlikult .James Redfield oma teoses "Celestine'i ennustused". Ma toon siin näite sellest teosest.
"Sinu viis inimesi ja olukordi kontrollida ning energiat enda suunas juhtida seisneb selles, et sa oma peas üht draamat püüad arendada, draamat, mille käigus sa tagasi tõmbud ja salapäraselt ning endassetõmbunult muljet üritad avaldada. Sa sisendad endale, nagu oleksid sa ettevaatlik, tegelikult aga loodad, et keegi teine ennast sinu draamasse sisse tõmmata laseks ja avastada püüaks, mis õieti sinuga lahti on."
Lahenduse leida saan ainult iseendast, kui ma uuesti üles leian oma energiaallika, milles ma oma hõõgpirni tükkhaaval mustast võõbast puhastan. Ma suudan seda, kui oma emotsioone selitan, sealjuures oma "kolikambri" puhtaks teen, iseennast tunnustan ja teadlikult ning selgelt enesega suhtlen. Seejuures kõrvaldatakse ka vahe teadvuse ja alateadvuse vahel. Seeläbi saan oma emotsioone otsekohe selitada ning ei suru neid enam alla. Kui ma selle kõik saavutanud olen, siis olen puhta teadvuseni jõudnud. (Näide 2.)

Kui ma olen mõned sammud selles suunas astunud, usun, et muutub ka minu käitumine. Kui ma midagi kindlalt tahan, vahendan seda teistele juba oma pilkude abil, ja kui ma seda päris selgelt teen, pole mul vaja oma eesmärki üldse välja öelda. Sõnu, mida ma siis kasutan, rakendan ma selgeteks väljendusteks. Siis hakkan ma ka teadlikult suhtlema. Kõike, mida ma teen, pean ma teadlikult tegema, endas iga sekund teadlik olema - mis ma mõtlen, kuidas käitun või räägin. Seeläbi muutuvad emotsioonid teadmiseks ja ma saan neid otsekohe siduda ning selgitada. Kuna meie suhtlemine tänapäeval automatiseeritult toimub, pole kõikumisfrekventsid sõnades välja öelduna enam teistele arusaadavad. Selle asemel jõuavad sageli ainult sõnakõlksud, pealiskaudsed ning programmeeritud väljendused adressaadini, teise inimeseni, kellele seetõttu kahtlemata tundub, et meid ennast seal üldse polegi. Alles siis, kui ma teadlikult käitun ning oma teate selgelt ja puhtalt vahendan, jõuab see, mis mul öelda on, mu vestluskaaslasele tunnustatuna kohale. Seejuures tuleb mul tähele panna iga üksiku sõna sisu.
Üks lihtne näide on sõna "saama". See sõna kuulus varem minu standardsõnavarasse. Ma ei öelnud: "Ma võin seda saada," vaid hoopis: "Ma saan selle kätte."
Tänapäeval ei tule sõnad "kätte saama" minu sõnavaras üldse enam ette. Ma ütlen kas "saan" või siis "oman".
Ma tean, et on raske ennast oma kõneviisist teadlikuks teha. Olles selle ära tundnud ja enda jaoks selgeks saanud, pole mul enam vaja endale iga sõna teadvustada, sest siis suhtlen ma iseenesestmõistetavalt selgelt.

Ebateadlik inimene	Teadlik inimene
automaatne, programmeeritud, arg, ebakindel;	elav, avameelne, vaba, andekas;
vahetab alatasa programme, arvustab, hindab, ootab	saadab puhast energiat, võlub, esineb enesekindlalt

Energiakadu saan ma peatada ainult tänu oma emotsionaalsele teadlikkusele, s.t. et ma oma kehas valgusenergiat aktiveerin. Seda on võimalik teha näiteks rakutuumaselituse teel. Ma muutsin oma rakkudes valgusenergia aktiivsemaks, ma jälgisin oma teadvuse rakke ja selle kaudu kogu oma emotsionaalset koormust, mis minu haiguse tegelikult põhjustas.
Tänu kõrgenenud valgusenergia frekventsile olen ma muutunud leplikuks iseenda ja teiste suhtes ning pole suhtlemises enam nii tundlik. Ma ei hinda inimesi nüüd ainult väliste tunnuste, nagu edu, raha, ilu, julgus, prestiiž jne. järgi, kuna ma ei näe siis enam inimest sellisena, nagu ta tegelikult on. Ma näen siis üksnes maski läbi enese maski.
Oma ehtsat isiksust saan vaid siis arendada, kui eemaldan maskid ja programmid. Kuna need meile - näiliselt - kindlust pakuvad, nõuab see suurt eneseületamist. Ma ei tea, mis mind ootab, kui ma ilma maskita esinema hakkan. See on nagu hüppamine külma vette, kusjuures hüppajal pole aimugi, kui sügav see on.
Loomulikult lasen ma end palju meelsamini alla kukkuda, kui et oma haiguse tõttu seina ääres seisan, sest kaotada pole mul ju niikuinii mitte midagi. Oleks mul midagi kaotada, siis oleks lihtsam, kui ma ennast edaspidigi rangelt kontrolliksin.
D. ütles mulle juba alguses, et tal on palju kergem raskelt haigetega töötada, sest nemad on olukorrast tingitult küllaltki avameelsed. Seepärast kinnitas ta alati, et lihtsam on selitada vähki kui inimese teadlikkust, ilma teda vastu seina surumata. Mida ma oma peaaegu kolmeaastase kogemuse põhjal koostööst temaga öelda võin, on see, et ta ise ja tema poolt propageeritud isiksuse uurimine on katalüsaatoriks igaühele, kes oma olemuselt kasvab, oma emotsioone selgitab ning kes ennast paremini tundma õppida tahab.

Järgmine järeluuring

Vahel tunneb ta: elu on võimas,
metsikum kui vahutavad vood,
metsikum kui torm puudel.
Ja vaikselt laseb tunnid mööduda
ja kingib oma hinge unistustele.
R. M. Riike "Advent"

Enne iga eelseisvat järeluuringut lasksin uued röntgeniülesvõtted teha ning F-il uue vereväärtuse määrata, eelkõige kasvajarakkude määramiseks. Ma võtsin kõik ülesvõtted ja analüüside vastused haiglasse kaasa. Olin juba kogemuste alusel selgeks saanud, et ma sel moel kiiremini haiglast pääsen. Ma ei tahtnud iialgi olla seal kauem kui just tingimata vaja.
Minu järgmine tähtaeg oli 11. 11. 94, kell 11. Kui ma seda kuupäeva adusin, siis lihtsalt pidin naerma. Võib-olla tähendas see seda, et ma uuringut kui karnevalinalja võtma peaksin?
Üleüldse leian ma täna, et me kõik sellele tõvele ja ka kõigele sellele, mis selle haigusega seoses on, liiga tõsiselt reageerime. Pöörakem ka seekord 180° ümber. Jätkem pisarad ja naergem ennast terveks. Ainult siis ei muutu elu nii tumedaks, et ma ei saaks enam rõõmus olla, sest lõpuks jään ma ju ikkagi iseendaks. Mu õde jutustas mulle, et mind külastama tulles oli ta kord kuulnud, kuidas me palatis minu sõbranna N-iga just nagu plikad lõkerdasime. Tema meelest oli see koomiline. Ka minu ämm ja äi olid mõelnud mind külastama tulles, et ma laman pisaratesse uppunult voodis. Pärast seda külastust kirjutas mu ämm oma päevikusse, et eriti meelepärane olevat olnud see, et tal polnud vaja mind külastades nutta, sest ka mina ei nutnud.
Loomulikult tuli ette momente, mil ma nutsin. Aga minu peamine hoiak oli siiski positiivne. Võib-olla on see tõesti ebatavaline, et ma sellises olukorras ikka ja jälle itsitada suutsin. Ma olen tänulik selle iseloomujoone eest, mis mul oma olukorda kergemalt võtta laskis. Ma olen tänulik, et oma kõige tumedamatel tundidel ikka veel võimeline olin naerma. Ma tean, et sellest pole mingit käsu, kui ma kedagi püüan naerma ajada ja kui see keegi hoopiski nutta tahab. Kui ta tahab nutta, olgu - siis peab ta ka nutma. Kuid teisalt - me peaksime siiski loobuma ettekujutusest, nagu oleks elukardetava haiguse puhul lubatud ainult tõsine ja kurb olla, ja just nagu oleks surmavalt haige puhul naermine sobimatu. Peale selle nõuab pisaratesse uppumine palju energiat ja see ju mulle midagi head ei too. Selle asemel saan naermisest energiat juurde ja see juhib mind eemale haigusemõtetest.
Oma haiglas viibimise ajal tutvusin mitmete optimistlike inimestega, kellega koos palju naerda sain. Kuid ka tänapäeval satun sageli kokku samas olukorras olevate inimestega, kes vähem tõsised kui rõõmsad on. See aga ei tähenda seda, et ma nende olukorda ei mõistaks ja nendega pealiskaudselt ümber käiksin. Ma oskan sellegipoolest näha nende olukorra tõsidust, ilma ennast sealjuures alla surumata.
Niisiis lasksin ma F-i juures teha suure verepildi koos kasvajarakkude kindlaksmääramisega. Viimane on eriti tähtis, kuna see on diagnoosimisvahend kasvaja aktiivsuse kulu analüüsimiseks. Tegemist on tavapärase võrdlusmeetodiga. Nagu ma juba eespool mainisin, oli mul haiglas oleku ajal tunduvalt kõrgem kasvajarakkude väärtus. Peale selle oli mul liiga kõrge kaltsiuminäitaja, tunduvalt kõrgenenud oli leeliseline fosfataas, mis viitas luustiku haigestumisele. Telefoni teel mulle mu verepilti kirjeldades oli F. lausa vaimustatud. 11. 11. 94 oli verepilt viimseni normis, mis, nagu F. mulle ütles, pidades silmas leeliselisi fosfaate minu leidudes, lausa sensatsiooniline olevat. Senikaua, kui minu luustikus siirdeid leidub, ei tohiks see väärtus õieti normis olla.
Kasvajaüdi juures oli CEA-väärtus 4,0 ng/ml juba normi piirides (enne oli 19 ng/ml), CA 125 oli samuti normaalne: 34,2 U/ml; ainuke vereväärtus minul, mis ikka veel kergelt kõrgenenud oli, oli CA 15-3 väärtus oma 35,3 U/ml-ga (normaalselt peab olema 30 U/ml).
Kõik need ebaharilikud näidud tõestasid seda, et kasvaja aktiivsus oli tugevasti langenud, kuigi just mitte päris lakanud, seepärast läksin seekord kerge südamega haiglasse. Peale selle oli mu mees minu pikkust mõõtes kindlaks teinud, et ma olin kaks sentimeetrit kasvanud! Tähendab, see läheb siiski korda!
Günekoloog võttis meid väga rõõmsalt ja südamlikult vastu. Ta vaatas mu verepilti ja röntgeniülesvõtteid ning tegi kindlaks, kuigi ta pole ekspert, osalise skleroseerumise, s.t. luustiku taastumise, eriti just selgroo ja puusade puhul. Ta võrdles iga üksikut lüli uutel ning vanadel ülesvõtetel, mis olid tehtud mu haiguse diagnoosimise ajal. Sealjuures võisin minagi täiesti asjatundmatu inimesena veenduda, et 5. ja 12. selgroolüli, mida vanadel võtetel peaaegu üldse näha ei olnud, taas oma kontuure näitasid ja et selgroo ogajätkud, mis samuti üldse varem nähtavad polnud, nüüd uuesti äratuntavad olid. Vaimustatult lasksin günekoloogil seda endale kinnitada. Ilmselt hakkas ta aru saama mu haiguse taganemise käigust ja vaevast, mida ma selleks olin näinud.
Ta ei andnud poole sõnagagi märku selle mõistmisest, et seda sensatsioonilist arengut ei olnud põhjustanud tema poolt määratud ravi, nimelt kemoteraapia, kuigi ta tookord haiglas mulle oli ütelnud, et nii madala doseeringuga ravi võib minu jaoks ainult abivahend olla. Nüüd võis aga seda arengut seletada minikemoteraapia tulemusena.
Kemoteraapiast, nimelt selle lõpetamisest, tahtsingi temaga rääkida. Pisut enam kui kolm kuud, augustist novembrini, olin igal nädalal läbi teinud kemoteraapia. Kuna ma selleks ajaks kindel olin, et see mulle ainult kahju teeb, tahtsin ma selle lõpetada. F. oli juba niikuinii minuga ühel nõul. Günekoloog märkas, et ma olin juba otsustanud ja sel põhjusel muidugi andis kohe nõusoleku. Kemoteraapiaga võib ju jälle alustada, kui kasvaja peaks aktiivseks muutuma, ütles ta. Ma seletasin talle, et ma seda mingil juhul ei usu.
Ta uuris veel mu rinda ja nentis rahulolevalt, et kasvaja märgatavalt väiksemaks oli jäänud. Ta konstateeris isegi, et tema meelest on see eriti hea, et me selle primaarse kasvaja käiku nii hästi jälgida saame. (Seejuures oli just tema olnud see, kes soovitas mul selle ara opereerida!) Ta koputas läbi mu selgroolülid, et võimalikke veel ilmnevaid kahjustusi kindlaks teha. Kui ta midagi ei leidnud, päris ta, kas ma mingisuguseid valuvaigisteid võtan. Kui ma seda eitasin, rõõmustas ta minu meelest ja küsis: "Te tunnete end siis peaaegu terve olevat?"
"Jah," vastasin, "ma tunnen, et olen terve."
Seejärel sõnasin talle, et ma siitpeale enam ei taha iga nelja nädala tagant haiglasse tulla. Kuidas ta suhtub sellesse, kui ma oma järeluuringute vaheaegu pikendaksin?
Ta oli sellega nõus, soovitades siiski kolmekuulist rütmi. Ta läks isegi nii kaugele, et ei tahtnud kohe kindlat tähtaega määrata, vaid ütles, et ma seda ise tema sekretäri juures teha võin. Järsku tundsin end nii vabana, ilma iganädalase keemia-korsetita ja ilma iga nelja nädala tagant toimuva järeluuring-ta. Me jätsime jumalaga ning läksime nagu eelmiselgi korral röntgeniosakonda, et ülesvõtted seal ära anda. Me ootasime seal osakonnajuhatajat, kes meile tulemusi pidi selgitama. Ma olin ikka veel liiga arg, et ülesvõtteid ükshaaval vaadata, (oli ju mu operatsioonist alles neli kuud möödas) ning seetõttu jätsin ülemarstiga rääkimise jällegi oma mehe hooleks.
Tulemus polnud ju meile enam päris uus, kuid rõõmustasime arsti uskumatu imestamise üle. Ta kinnitas günekoloogi öeldut. Ta osutas mitmele seni nähtamatuks jäänud kudede tugevnemise ja lubjastumise kohale.
Tagatiseks kõik need imelised uudised, otsustasime seda pidupäeva šampanjaga tähistada. Loomulikult helistasime kohe ka oma vanematele, kes nii ootamatute uudiste tõttu lausa endast välja läksid. Ka U. ja F. rõõmustasid koos meiega. Ja jälle tahtsime koos F-i ja tema mehega, ning kuna B. oli õhtul vaba, siis ka tema ja ta naisega üheskoos õhtust süüa. Oli ju mul igati põhjust pidutsemiseks!

Rõõm, rõõm, rõõm

Kui iial hüüan rõõmu sunnil: "Oh ilus hetk, oh viibi veel..."
J. W. von Goethe "Faust"

"Me läksime ühte väikesesse, meeldivasse itaalia restorani Schwabingi linnaosa keskuses ning kohtasime sissekäigu ees B-d koos tema naisega. Kui B. mind nägi, oli ta nii vaimustatud ja heldinud, et ta mind kõigepealt embas ja hästi kõvasti enda vastu surus.
"Taevas hoidku, Eva," hüüdis ta, "ma ei ole eluski nii rõõmus olnud selle üle, et ma oma prognoosiga eksisin. Ja et ma tõepoolest eksisin, seda näen ma nüüd sinust - sa oled jälle niisama kaunis kui varemgi."
Oli väga ilus ja ülemeelik õhtusöök. Ka F., kes oli nii väga minu haigusloosse sisse elanud, kes minu eest igas asjas seisis, kes uskus minusse ja kellele ma tõeliselt suure osa oma tervenemise eest tänu võlgnen, oli täna eriti rõõmus ning me naersime sellel õhtul palju üheskoos. Kõnelesime sellestki, mida mu günekoloog õieti minu praeguse tervisliku seisundi kohta võis arvata.
"Ma usun," sõnas F., "et ta nüüd paljugi on õppinud ja veel palju juurde õpib. Tal tuleb vaikselt iseendas selgusele jõuda, et tema ravi sellist tulemust küll ei andnud. Kui sisehaiguste arst mõistan ma teda päris hästi. Mina tema asemel hakkaksin kõigepealt võimalikku teaduslikku selgitust otsima. Ma usun, et sa meile kõigile midagi tõestasid."
Ma olin sellel õhtul nii lapselikult rõõmus, et ma oma rõõmuga oleksin tahtnud kogu maailma nakatada. Aga koos selle rõõmuga tulid paratamatult mõtted tulevikule.
Ma olin seni endale keelanud teha pikemaks ajaks mingeid tulevikuplaane. Kuid nüüd näis mulle - nii tundus mulle sellel momendil, kuigi kasvajarakkudega polnud veel kõik normis -, et maailm uuesti minulegi lahti on.
Ma olin ületanud tohutu tõkke, ma olin ületanud esimese tumeda prognoosi.
Ma elasin.
Ma läksin isegi nii kaugele, et küsisin B-lt, kas ma vahest sellel, 1994. aasta talvel taas suusatada tohiksin. Kuigi ma nägin, et ta mõtles: "Kui eeslil hästi läheb, siis läheb ta jälle jääle", vastas ta siiski: "Kui sa arvad, et ma sind nende plaanide pärast laitma hakkan, siis eksid. Kui sa ise tunned, et võid suusatada, siis tee seda. Ma võin sulle ainult niipalju öelda, et see metalltugi su puusaluus selle kindlasti välja kannatab. Sul tuleb aga oma selgroo tõttu ettevaatlik olla."
Tegelikult sõitsin taas suuskadega ikkagi alles järgmisel talvel.
Ma kavatsesin ka varsti uuesti tööle hakata, kuid siin pidurdas mind F., öeldes: "Ma leian, et sa peaksid endale pikema puhkepausi lubama ja praegu mitte rohkem stressi hankima kui just hädapärast vaja. Oma muskulatuuri võiksid sa vahetevahel parandada, et su kõndimine taas täiesti normaalseks muutuks. Kasuta aega!"
Loomulikult oli tal õigus. Siin ma nüüd istun, neli kuud pärast diagnoosi, ning kavatsen jälle tööle hakata, vaatamata sellele, et ma kogu seda lugu veel päris lõpetanud ei ole. Pealegi polnud ju mingit survet minu (tõeliselt tolerantsetelt) kolleegidelt, ma võisin veel vabalt hinge tõmmata.
Järgmisel päeval helistasin ma D-le. Temagi rõõmustas koos minuga, kuigi ta polnud pärast minu tema juures viibimist mitte iialgi mu paranemises kahelnud. Aastaid hiljem ütles ta mulle midagi eriti märkimisväärset: "Sul polnud juba siis, kui ma sind esimest korda nägin, seda surmalõhna, mida ma sageli sarnases olukorras inimeste juures olen tähele pannud, ja sul pole seda ka kunagi varem olnud. Seetõttu oli mulle algusest peale selge, et sa siia jääda tahad." See kõlas mu kõrvus eriti usutavalt, sest sedasama oli haiglas ka mu psühholoog mulle öelnud. Nüüd kinnitas D. mulle, et ma tõepoolest võin siiralt rõõmus olla ja kõik eelolevad päevad rõõmustades veeta.
See oli nõuanne, mida ma kerge südamega võisin järgida, sest mul polnud vaja endas rõõmu otsida, see oli mul juba käes. Ma rõõmustasin oma elu üle, ma sain teadlikuks elu ilust ja suurusest. Ma nägin mitmeid asju hoopis teise pilguga. Ja paljud seigad, mille üle ma varem oleksin ärritunud, olid mulle nüüd ükskõik. Teiselt poolt muutusid mulle tähtsaks nii mõnedki asjad, mis mulle varem tähtsuseta olid ja mille üle ma oma pead ei murdnud. Ma nautisin mulle veel kord kingitud elu!
Ma arvan, et oma rõõmuga ka teisi nakatasin. Minu lapsed, kellega ma varem sageli tõrelesin, kui nad liiga tormakad ja sõnakuulmatud olid, said nüüd tunda nii suurt minupoolset õrnust kui ei kunagi varem. Üleüldse ei häirinud mind enam peaaegu mitte miski, ja kui midagi tõesti ei klappinud, ei ärritanud seegi mind enam nii kiiresti nagu varem. Oma vanemaid ja õdesid-vendi olin ma nüüd alati valmis tähelepanelikult kuulama. Seetõttu oskasin ennast ka paremini nende olukorda seada ja kompetentsemat nõu anda. Ma olin muutunud leplikumaks ja avameelsemaks teiste inimeste suhtes. Tänu oma sisemisele rõõmule tundsin ma, et ma üha rohkem energiat omandan. Iga päevaga muutus mu keha tervemaks, iga päevaga suutsin ma ise rohkem korda saata. Pärast seda, kui ma kaks kuud täielikult teistest sõltusin, andis mu praegune meeleolu imelise vabadustunde. Ma olin nii tänulik oma uue elu üle, et seda rõõmu meelsasti kogu maailmaga oleksin jaganud.
Kui ma veel haiglas lamasin, püüdis mu mees mulle positiivset tulevikku ette maalida, öeldes: "Sa tead ju, et me 1995. aasta mais minu kümneaastast Insead-juubelit (õppeasutus, kus mu mees Prantsusmaal tudeeris) Prantsusmaal balliga tähistame. Seal tantsin ma taas sinuga valssi." Me olime alati olnud kirglikud tantsijad ning ma jumaldasin seda ettekujutust. Kuid tookord, 1994. aasta juulis, oli mai 1995 veel saja miljoni aasta kaugusel. Esialgu tundus see "valsi-idee" mu mehe järjekordse ettevõtmisena eesmärgiga süstida minusse optimismi. Alles pikkamööda hakkasin taipama, et ta mõtles seda tõsiselt ja uskus, et me sellel ballil tõepoolest tantsime. See ettekujutus oli minu jaoks tõeline motivatsioon. Ma tahtsin üliväga seda teoks teha, ainult et tookord ma veel ei teadnud, kuidas. Teine pilt, mis ta minu jaoks välja mõtles, oli seesugune, et me oleme vana, hallipäine abielupaar, kes istub oma maja ees pingil. Sellele pildile pani ta nimeks "Sada aastat".
Edaspidi küsis ta minult vähemalt kord nädalas: "Kui vanaks sa tahad saada?"
Esialgu vastasin ma alati: "Ma ei tea."
"Aga mina tean," ütles tema. "Sa tahad saja-aastaseks saada!"
Ma naersin.
See väljendus muutus meil lendlauseks. Kui ta hiljemgi minult päris, kui vanaks ma tahan saada, kostsin alati: "Saja-aastaseks", ja see rahuldas teda täiesti. Nüüd tean, et ta tahtis selle lausega ikka ja uuesti kontrollida, kas ma ikka tõepoolest selle juurde jäin.
1994. aasta jõuluks kinkis ta mulle imekauni helesinise erakordselt puhta akvamariinkiviga sõrmuse ning lausus: "See on minu teine pulmakingitus sulle, kuna sa teist korda minu käsuks otsustasid, et sa minu juurde jääd. Õieti peame siit alates ühe asemel kahte pulma-aastapäeva pühitsema."
Ka minu vanemad olid üliõnnelikud. Ma arvasin alati, et vaevalt võib olla midagi kohutavamat, kui see, et vanemad oma lapse kaotavad, isegi siis, kui see laps on juba kolmekümne kuue aastane. Mu vanemad käsitlesid minu paranemist kui Jumala kingitust. Tõendust sellele said nad oma kirikuõpetajalt, kes ikka ja jälle mu emale kinnitas, milline ime see kõik olevat. Oma jalaga ja sellega seoses ka kõndimisega tegin ma edusamme. 4. septembril käisin esimest korda ka jalgrattaga sõitmas ja 19. septembril olin ise seda märkamata oma kodus trepist üles jooksnud - ülesjõudnult ei suutnud ma seda ise uskudagi. Kolmveerand aastat polnud ma saanud sellest trepist kiirustades üles minna, vaid alati aste-astmelt vasaku jalaga astudes ja paremat jalga järele tõstes. Nüüd oli juhtunud taas midagi niisugust, mille üle ma päris lapse kombel rõõmustasin.
Pikkamööda, aga pidevalt treenisin ma kaks korda nädalas ravivõimleja abil oma jalamuskleid. Ma võtsin ka kehakaalus juurde ja sain osa oma endisest kaalust tagasi. Kuna ma ikka veel lühem olin kui enne haigust, polnud otstarbekaski kogu kaalu tagasi saada.
D. soovitas mulle veel ühte meetodit, mida nimetati Feldenkraisi meetodiks, sest selle meetodi oli välja arendanud Moshe Feldenkrais. See meetod on vastupidine ravivõimlemisele. Feldenkraisi meetod ehitab üles muskulatuuri ja saavutab selle kaudu paranemise, teeb inimese teadlikuks oma kehast ja liikumisest ning sellega suudab keha ennast ise aidata. Selle meetodi järgi võtab õpetaja kehaosa, mis tuleb "teadlikuks muuta", oma kätte ja laseb patsiendil selle kehaosa - minul muidugi jala - temale "loovutada", see tähendab, et ma ise mitte mingisugust liigutust teadlikult oma jalaga ei tohi teha ja oma muskulatuuri täiesti vabaks pean laskma. See on palju raskem, kui see kuulates tundub, sest me hoiame oma lihaseid range kontrolli all.
Mul oli õnne, et ma Münchenis ühe imetoreda Feldenkraisi-õpetaja leidsin, kes üks kord nädalas minuga Mozarti sümfoonia saatel töötas ja mu teisigi kehaosi treenis. Kuna ma võrdlemisi palju oma selgroo luustikumassist kaotanud olin, oli mu selgroog üsnagi liikumatuks muutunud. Mul ei õnnestunud ennast nimetamisväärselt keerata ja pöörata. Iseäranis just viienda kaelalüli kaotuse tõttu ei saanud ma oma pead enam täiesti tahapoole pöörata. Äärmiselt ebamugav oli see autojuhtimisel, sest mu vaateväli oli piiratud. Eriti raske oli tagurpidi parkimine.
Seetõttu töötas Feldenkraisi-õpetaja palju just minu selgroo ja kaelalülidega. Ja imekombel suutsin ma ajapikku tõesti oma pead järjest enam tahapoole pöörata. Tänaseks on mu vaateväli normaalne. Ka minu selgroog muutus üha elastsemaks. Esialgu oli mul ujulas raskusi sukeldumisega, sest mul ei õnnestunud oma ülakeha altpoolt üles tõugata, et veepinda näha. Aga pikkamööda läks seegi korda. Me töötasime ka minu kõnnakuga ja tegime tõelist käimistreeningut. Nagu tita õppisin taas õigesti kõndima ja liikuma. Ma olin pikema ajajooksul välja arendanud ettevaatliku kõndimisstiili, et mitte oma paremat jalga koormata.
Aga ma hakkasin kasvama. Ma olin ennast "üles töötanud" juba 1.70 m pikkuseks. Mu mees nägi selles minu luustiku uut ülesehitamist.
Kokku võttes veetsin ma tõepoolest järgmised kolm kuud kuni järjekordse järeluuringuni sellega, et oma elu üle rõõmu tundsin ja kogu ta täiuslikkuses nautisin.

Kolmas järeluuring

Imelik on elus see:
Kui soovid ainult parimat,
siis sageli ka seda saad.
W. Somerset Maugham

Kuigi mul hakkas üha paremini minema ja ma iga uue päeva üle siirast rõõmu tundsin, kuigi ma kaalus juurde võtsin ja kergemini kõndida suutsin, muutusin ma siiski seda ebakindlamaks, mida lähemale jõudis järgmine järeluuringu tähtaeg - veebruar 1995. Ma ei usaldanud ikka veel täiesti neid "remonditöid", mida mu keha iga päev läbi tegi. Pealegi ei saanud ma lahti tundest, et kogu mu paranemine vahest liiga lihtne oli, et selleks minu arvates siiski rohkem pinget ja sisemist tööd, "higi ja vaeva" oleks pidanud vaja minema. Ma olin alati seda haigust teiste juures kui tragöödiat võtnud ja läbi elanud ning seetõttu oli mul raske uskuda, et just mina, kes ma ennast nii ogaralt sellesse haigusesse sisse oli manööverdanud, nüüd omaenese ravijõude rakendades suutsin seda, mis kahjuks paljudele kättesaamatuks jäi.
Mulle helistasid sageli võhivõõrad inimesed, kes olid F-ilt, B-lt või D-lt või siis mõnelt sõbralt minuga juhtunust kuulnud ja nüüd sedasama läbi elasid, mis mina 1994-nda aasta juulis. Esialgu ei mõelnud ma selle üle üldse järele ning jutustasin ikka ja jälle kogu oma loo. Ma tahtsin kõiki neid inimesi julgustada ja neile öelda, et ma päris kindlalt usun, et igaüks suudab sellest haigusest võitu saada.
Pärast mõningaid selliseid telefonikõnesid tegin ma kaks järeldust.
Esiteks - ma tundsin ennast pärast oma loo jutustamist väga väsinuna. Ma märkasin, et see kõnelus oli minu energiat kulutanud ja et ma pärast seda ise uuesti oma kahtlustega võitlema pidin. See maksis palju jõudu, sest mul tuli kõik uuesti läbi elada.
Täna tean ma, et minu kurnatus tulenes sellest, et suurem osa nendest inimestest oli lootuse kaotanud ja nii meeleheitel, et minult energiat otsides seda minust, muidugi ebateadlikult, välja imesid. Kui mul oleks pärast seda olnud tunne, et minu energia "pillamine" vähemalt mingit efekti oleks omanud, oleksin ma seda kõike tõenäoliselt kergemini võtnud.
Teine kogemus seisnes selles, et enamik neist inimestest ei uskunud, et nii lihtsal viisil võib selles haiguses pöörde saavutada. Ma tundsin vahel lausa oma nahaga nende kahtlust. Nad klammerdusid ravimite (nagu minu günekoloog), kiiritus-ravi jne. külge. Sellega näitasid nad, et ei usu ei minu ega enda jõusse ja otsisid "päästmist" kusagilt mujalt. Nende vähene usk tekitas vahel minuski kahtlusi - ma polnud oma haigusest veel nii palju kaugeneda jõudnud. Seetõttu hakkasin ma neid telefonikõnesid vältima, kuigi D. ütles alati, et need kõned olevat minu jaoks nagu kingitus, mis peaks mind iseenese kaht-luste üle järele mõtlema panema. Teiselt poolt sain ma omajagu aru nende inimeste hoiakust. Arvan, et ma isegi enne oma läbi-elamusi vaevalt oleksin sellist lugu uskunud. Ainult seetõttu, et ma diagnoosi kuuldes olin iseäranis aldis igasugusele ja igale lahendusele juba ainult seetõttu, et ma kõike võimalikuks pidasin, suutsin käia seda teed, mis varem oleks mulle nii hullumeelne kui ka ebaefektiivne ja kardetavgi paistnud. Ma kasutan sõna "kardetav" päris teadlikult. Üks osa minu esialgsest kahtlusest kõige suhtes, mis D-d puudutas, tulenes sellest, et ma kartsin mingil viisil kas gurust või mõnest teisest kõrg-moraalsest instantsist kui Jumalast sõltuvaks muutuda. Ma pelgasin, et vabanedes oma haigusest, satuksin vihma käest räästa alla. Ka vestlus mehe täditütrega andis sellele kartusele toitu. Tema nimetas kõike, mis just otse Jumalaga seotud polnud, saatana sigituseks ning kütis heaks üksnes tavameditsiini. See tähendas, et tema käsituse kohaselt kiidab Jumal ilmselt heaks, kui ma oma keha kemoteraapia ja kiiritusravi läbi meelega ruineeriks. Ta eitas ka seda, et ma oma keha alternatiivsete ravimeetoditega ja iseenese jõu rakendamisega säilitan. Tollal muutis mind ebakindlaks tema enesekindlus, praegu aga, pärast kõike, mis ma läbi olen elanud, tean, et tal polnud õigus. Ma olen ennast oma kriitikavõime ja veendumustega sageli kaitsnud.
Ma sõltusin D-st niisama vähe kui mõnest teisest. Ma tunnustasin algusest peale D-d kui võimalikku katalüsaatorit, mitte vähem ega rohkem. Seda tõsiasja on D. ise ka korduvalt toonitanud. Ta ütles mulle sageli: "Mina ei aita sind, üksinda sina ise aitad ennast. Ma ehitan sulle ainult silla." Selle lausega vääras ta muidugi igasuguse sõltuvustendentsi, ta respekteeris mind kui iseseisvat isiksust. Minu meelest oli see ainuke võimalus selleks, et ma mitte ainult terveks saan, vaid ka terveks jään. Kui ma arvaksin, et kogu mu paranemislugu tugineb ainult D-le või F-ile, oleksin ma sattunud uude tohutusse sõltuvusvahekorda ning pidanuks kartma tagasilööke.
Ainult seetõttu, et ma tunnustan kõiki - arvatavasti uinuvaid - loovaid jõude, mis minus peituvad, põhjusi ja mõjusid, mis minus algavad ja lõpevad, suudan ma selle probleemi lahendada.
Kuhu ma nüüd jäingi? Ah jah, kolmanda järeluuringu juurde. See toimus 1995. aasta veebruaris, seega kaheksa (sic!) kuud pärast minu kohta langetatud diagnoosija prognoosi. Ma lasksin taas F-i juures teha oma verepildi ning võtsin kaasa uued röntgeniülesvõtted.
Kui F. mulle hommikul helistas ja uuringuaja teatas, et mulle verepilti selgitada, sõnas ta: "Tead sa, sinu verepilt on nii fenomenaalne, et mul on tõeliselt heameel seda sulle teatada. Verepilt oli juba eelmisel korral normaalne ja on seda ka nüüd. Ja sinu kasvajarakkude väärtus - hoia kusagilt kõvasti kinni! - on edasi langenud.
CEA - 1,1 ng/ml (normaalne < 7,5)
CA 125 - 16,1 U/ml (normaalne < 37 U/ml)
CA 15-3 - 16,1 U/ml (normaalne < 30 U/ml)
Need näitajad on täiesti terve inimese omad! Ma olen põnevil, mis su günekoloog selle kohta ütleb; me kohtume ju täna õhtusöögil."
Mu mees oli uusi röntgeniülesvõtteid juba eelmistega võrrelnud ja kindlaks teinud mu luustikus toimunud skleroseerumise. Päris asjata olin ma kartnud! Tegelikult küsisin endalt, miks pean veel üldse haiglasse järeluuringule minema? (Ma olin alguses uhke nn. järeluuringukalendri üle, mis mulle kohe alguses anti ja mille ma hiljem ''ära kaotasin".)
Me läksime rõõmsal meelel haiglasse. Silmanähtavalt vaimustatult vaatas günekoloog mu verepilti ja ülesvõtteid. Nendelt ülesvõtetelt võis selgesti ära tunda, kui tugevasti mu selgroog selle kolme kuu jooksul pärast viimast kontrolli oli uuesti üles ehitunud. Ma tundsin ära lülide ja ogajätkude kontuurid ning luustiku edasise tihkenemise ning kõvastumise puusa piirkonnas ja reies, kus ikka veel metalltugi sees istus.
Primaarne kasvaja mu rinnas oli veelgi vähenenud, nagu günekoloog ülirõõmsalt kindlaks tegi. Oli ju seegi üks kindel näitaja minu kehas leiduvate vähirakkude järkjärgulisest hävimisest.
Kõige rohkem imestas arst selle üle, et mu kasvajarakkude aktiivsus ka edasi oli langenud ning lausa muinasjutulise väärtuse saavutanud, kuigi ma juba nädal enne 11. novembri 1994. aasta järeluuringut kemoteraapiat ei olnud saanud ja ka kiiritusravi olin lõpetanud. See näitas, et mitte kemoteraapia polnud sellist efekti saavutanud ning seda kinnitas mulle ka F. "Jah," vastas günekoloog minu järelpärimisele, "ma usun nüüd, et see tulemus tugineb hormoonravile, mis ma teile määrasin."
Esialgu tunnistati kemoteraapia mu tervenemise põhjuseks, nüüd oli see järsku hormoonravi, vaatamata sellele, et ma olin alles kaheteistkümneskaalalise hormoonravi esimesel astmel ja et ainult viis protsenti minu rakkudest sellele reageeris! F. ütles mulle, et meditsiinilisest aspektist lähtudes poleks minu ravi iialgi tohtinud sellist efekti saavutada. Ei jäänud tõepoolest muud üle, kui loobuda meditsiinilisest selgitusest.
Röntgenipilte vaadates kinnitas ta sedasama, mis mu meeski neid võrreldes juba kindlaks oli teinud, kuid tahtis siiski veel arvamust ka röntgeniarstilt.
Röntgeniosakonnas oldi pahased selle üle, et ma endiselt valmis ülesvõtetega nende osakonda tulin, sest sel juhul ei saanud nad oma tööle röntgenipiltide tasu juurde arvestada. Kui ma juba kord neid pilte hinnata soovin, siis peaksin ka ülesvõtted siin teha laskma. Kui me seda günekoloogile rääkisime, helistas ta kohe röntgeniosakonna juhatajale ja ütles: "Härra kolleeg, minu juures on proua Sanders, kelle röntgeni-ülesvõtteid te juba varemgi läbi vaadanud olete. Kas te teeksite seda, palun, täna veel kord nende uute võtetega. Proua Sandersil on nimelt nii. suurepärane vähirakkude taandareng ilmnenud, et ta usaldusest meie haigla vastu selle hindamist ainult teilt soovib."
Kas oli see tõesti seesama arst, kes oma esimese visiidi ajal minu palatisse mulle ütles, et mitte mingisugune taandareng polevat võimalik? Eufoorilises rõõmulummuses kõikide heade uudiste tõttu sellel päeval kadus see mõte mu peast kiiresti. Ma tundsin ennast nagu väike laps jõuluõhtul, kes rõõmustab imeilusa kingituse üle. Me jätsime jumalaga.
Röntgenoloog hindas - ikka ilma minuta, vist veelgi liiga arg! - minu ülesvõtteid ja kinnitas günekoloogi hinnangut. Ülemeelikult ja traditsioonikohaselt korraldasime väikese privaatpeo.
Ülim tunne, mis minus rõõmutuhina kõrval valitses, oli õnn tagasivõidetud vabaduse üle. Nüüd olin ma lõplikult veendunud oma võimes siit alates teha kõike, mis ma soovin, ja et ma siitpeale taas enesemääramise õigust oman. Haiguse ajal oli mul tunne, et vähk röövis minult kogu mu tegutsemisvabaduse. See piiras mu plaane ja isegi mõtlemist ning tundeid. Mu diagnoos oli loomulikult paratamatult kõigi osalistega seotud. "Sa pead nüüd seda; sa ei tohi seda; teil pole valikut" jne. olid laused, mis mulle vabaduse sundpiiramist sugereerisid. Loomulikult oli see kõik hästi mõeldud ning pidas silmas minu heaolu. Aga ma ei tundnud ennast vabana ega isemääramis-õigust omavana.
Ma olin nagu enamik vähihaigeid sundseisus, kus polnud mingit valikuvõimalust. Ma pean - nii mõtlesin ma vähemalt esialgu - mulle määratud raviga nõus olema. Ja ma usun, et olen muutunud allergiliseks lause "Teil pole valikut, te peate kemoteraapia läbi tegema" suhtes, sest need sõnad olid mu mõtete peegeldus. Mulle tundus, et mind nähakse läbi ja ma olen vangis hiirelõksus, lõksus, millesse ma ise olin läinud.
Mul oli võimalik valida ainult kahe hella paratamatuse vahel: kas kemoteraapia või siis haiguse halvenemine. Ma usun, et selles seisundis tunnevad ennast kõik nagu Odysseus Skylla ja Charybdise vahel. Ma arvasin, et mul ei ole mingit võimalust kolmandaks valikuks.
Seepärast oli see, mis D. mulle haiglas ütles, eriti tähtis: mul olevat alati valikuvõimalus, ma olevat alati vaba ise otsustama. Alles see juhatas mulle kätte mu oma teeraja.
Tegelikult oli siiski nii, et sain oma otsustamisvabadusest teadlikuks alles pärast kolmandat järeluuringut. D. välja arvatud, olin ma ise ja peaaegu kõik mind ümbritsevad inimesed esialgu sõltuvad tõestustest ning loomulikult sellest, et ma tõepoolest endasse uskuda suudan. Alles siis, kui ma ise oma paranemises veendunud olin, sain ma selle sõnumi "uskuge minusse" teistele edasi anda ja selle üle vestelda. Ja alles nüüd kogesin seda, et ka teised minusse uskusid. Tõestused - ma tean seda lõpuks isegi kui advokaat -, need võetakse varnast.
Nüüd oli ka mu mees sedavõrd veendunud mu paranemises, et ta kaalus juba, kas ma üldse veel D-ga edasi töötama peaksingi, alles nüüd küsisid minult paljud, kel - ilmselt - mingeid probleeme ei olnud, tema aadressi.
Ka F-il oli vahetevahel minu pärast, nagu ta mulle hiljem kinnitas, õigupoolest tunne, et temagi vajaks mõningaid tõendeid mu paranemise kohta, et minusse uskuda. Kui põhjaliku koolimeditsiinihariduse saanud sisehaiguste arst ei suutnud temagi oma varjust üle hüpata.
Kord jutustasin talle ühest oma tuttavast, kes oli haigestunud kõhunäärmevähki. Tema esimene reaktsioon tugines aastatepikkusele kogemusele sisehaiguste osakonnas, kus ta - nagu ta mulle ütles - polnud veel näinud ühtegi patsienti, kes oleks pankreasevähi üle elanud. See jahmatas mind. "Ei ole mingit võimalust," ütles ta (selle alusel, mis ta teadis ja kogenud oli, arvas ta õigesti - sellele tuttavale lõppes kõik nii, nagu ta ennustas). Minu esimene mõte oli: "Kuid ka minu puhul ei nähtud ju tookord mingit võimalust."
Kui ma möönan võimaluse ühele inimesele, kas ei peaks ma seda möönma siis kõigile? Ja muide, kas ei peaks olema just meditsiini tähtsaim ülesanne uskuda meisse, patsientidesse ka siis, kui tegelik olukord üsna lootusetu näib?
F. on nüüdseks jäänud minu ainukeseks arstiks, kuna ta on igas olukorras julge, kompetentne ja südamlik ning alati uute teadmiste suhtes vastuvõtlik. Imetlen veel tänagi kõike seda, mida ta tookord minu heaks tegi. Ma olen kõik näpunäited, nii meditsiinilised kui ka alternatiivsed, temalt saanud. Eks ole ju sellised inimesed nagu F. raskes olukorras eriti tähtsad. Minu haiguse ajal saime väga lähedasteks, nii et me suutsime teineteisele üpris palju anda. Ma olen tänulik, et ma teda tundma õppisin ja ta on eluajaks jäänud minu imetlusväärseks sõbratariks.
Me kohtusime õhtul temaga ja ta mehega restoranis õhtusöögil. Mäletan, et sõime pardipraadi punase kapsa, kastani-püree, pohlade ja kartulitega. Mitte kunagi varem ega hiljem pole pardipraad mulle nii hästi maitsenud kui sellel õhtul. Ununenud oli mu tobe dieet, mis mulle minu arvates ka mitte midagi ei andnud. Ma lubasin endale isegi paar klaasi veini.
Pole ilusamat põhjust pidutsemiseks kui tagasivõidetud elu. Ma tunnetasin energiat, mis minust välja kiirgas, ma olin täis elu ja uskusin, et teisedki sama tunnevad ning ma tahtsin seda elevust ja rõõmu edasi anda (ma tean, et neile, kelle elu enam midagi väärt ei ole, kõlab see paradoksaalsena). Nii me siis pühitsesime minu Elu. F. ütles mulle sellel õhtul midagi väga ilusat: "Sinu keha võitis selle haiguse." See tähendas seda, et ma olen lõplikult oma keha ja oma haiguse üle valitseja. Selle äratundmisega võisin ma - see sai mulle üha selgemaks - taas normaalsele elule mõelda, ja seda vähem kui aasta pärast haiguse diagnoosimist.

Järgmine osa - Tagasi "normaalsesse" ellu

Tagasi sisukorda