|
Tagasi "normaalsesse" ellu
Quoyle elas läbi silmapilke mitmesugustes värvides,
tegi vaimukaid
märkusi enda kohta, kuulas mitmekordset lainete kõla,
kui nad
üle kivide libisesid. Ta naeris ja nuttis, märkas päikeseloojangut,
kuulas muusikat sajus, ütles: Jah.
E. Annie Proulx "Mereuudised"
Päev pärast seda viimast järelkontrolli olin
oma lastega teel Bad Tölzi, kui äkki mu auto esikumm
lõhkes ja ma seetõttu üht vastutulevat autot
riivasin. Keegi ei saanud vigastada, kuid see teine auto sai
tugevasti kannatada.
Küsimus, miks mul see õnnetus juhtus ja mida see
mulle ütlema pidi, valdas mind nii, et ma ei saanud enam
sellest mõttest lahti. Aga imelikul kombel leidsin siiski
ise sellele küsimusele ka vastuse. Ma olin sisemiselt joovastunud
ja rõõmus, aga olin ühtlasi uhke oma "saavutuse"
üle ning otsustasin oma elu uuesti alustada just sellisena,
nagu see enne mu diagnoosi oli olnud. Ma tahtsin taas elada "normaalset"
elu ilma selle haiguseta, mida ma kogema olin pidanud. Ma olin
nagu eesel, kellele olid "head päevad saabunud"
ja kes seepeale "jääle magama heidab".
See autoõnnetus oli märgiks, et ma võin küll
"normaalsele" elule mõelda, aga et ma seejuures
ei tohi oma kogemusi unustada ja ka edaspidi seda silmas peaksin
pidama. Ma uskusin upsakalt, et mul ei ole seda enam vaja. Valesti
mõeldud! Ja just seda pidi see lõhkenud autokumm
mulle meelde tuletama. Ma olin ühtaegu tänulik, et
olin suuteline saadud märguannet mõistma ning mitte
lihtsalt õlgu kehitades pillama: "Seda ju juhtub
ikka vahel." Ma ei tohi unustada seda vahejuhtumit ja ma
olen õppinud tundma saatuslikkust. Minu jaoks ei ole enam
olemas juhuslikkust, vaid kõigel on antud momendil oma
mõte, midagi ei "juhtu" lihtsalt niisama.
Kas te olete mõelnud sellele, et kui olete just kavatsenud
kellelegi helistada, siis tihti helistab see inimene teile ise?
Miks "unustan" ma vahel midagi? Miks ma külmetun
või saan endale nohu just siis, kui seda momendil kõige
vähem vaja oleks? Ja miks kohtan ma vahel tänaval inimest,
keda ma hetkel üldse näha ei tahaks? On see juhus?
Need sündmused tulevad ette just sel silmapilgul, kui meil
mingit vihjet vaja on. Me tellime selle vahejuhtumi - ja ühtäkki
see leiabki aset.
Ma tean, et on raske mõista ja heaks küta, et i g
a pisiasi algab ja lõpeb minu endaga. Muidugi möönavad
paljud, et see on kuidagi omaenese vastutustundega seotud. Miks
peaksin ma lähtuma ideest, et ma unustan ainult siis, kui
ma unustada tahan ja et sellel unustamisel ka mingi põhjus
on? Võib-olla on mul selle inimesega, keda unustada soovin,
mingi arve õiendada? Miks peaksin ma oma haiguseks ise
põhjuse andma, kui ma selle asemel võiksin seda
vaadelda kui saatuse poolt määratut? Uskudes juhusesse,
muutub elu tunduvalt lihtsamaks. Teiselt poolt viib vastutustunde
omaksvõtmine selleni, et ma rohkem oma käitumise
üle järele mõtlen ja mõnede juhtumite
põhjust sügavamalt otsin ning nende algset põhjust
leida soovin. Sellest võib käsu olla nii minul kui
ka teistel - kuigi see ehk mõnikord vägagi haiget
teeb.
Järk-järgult hakkasin ma taas elama nagu terve inimene.
Füüsiliselt tundsin end nii erksana, kui ma juba kaua
aega polnud tundnud. Ma sportisin, tegin majapidamistöid,
kuigi meil oli koduabiline. Ma hakkasin maalima. Ma avastasin
endas kunstihuvi, mille ma pikaks ajaks olin unarusse jätnud.
Peaaegu viisteist aastat polnud ma enam klaverit mänginud,
nüüd õppisin ma seda uuesti ja tegin suuri edusamme.
Ma nautisin seda, et ise musitseerisin, et olin loov isiksus,
advokaadi-amet just eriti loominguline ei ole.
1995. aasta mais sõitsin ma oma mehega, nagu ta mulle
varem lubanud oli, Prantsusmaale, ja me tantsisime seal suurel
pidulikul ballil oma valssi. Tundide viisi suutsin ma seal ka
diskomuusikat taluda ning harva olen ma tantsimisest nii palju
rõõmu tundnud ja haruharva viimse jõuraasuni
tantsu löönud. Ma nautisin kõike täiel
sõõmul.
1995. aasta augustis abiellus mu õde, sama aasta oktoobris
ka vend. Mõlemal peol olid inimesed, kes mind tundsid
ja loomulikult ka mu haigusest teadsid, jahmunud selle üle,
et minus üldse mu läbielamisi märgata polnud.
"Kui ma seda täpselt ei teaks," lausus keegi neist
mulle, "ei usuks ma, et sa haige olid." Keegi teine
viskas selle üle nalja ja tähendas, et ilmselt oli
see mingi ettekujutatud haigus. Kui mul poleks olemas tervet
kausta haiguslugudest ja riiulit täis röntgeniülesvõtteid,
oleksin tõenäoliselt temaga nõus.
Üldiselt olin ma rahul ka oma peegelpildiga ja see on samuti
põhjuseks, miks ma oma lugu peaaegu kellelegi ei jutustanud.
Nii sügavalt oli häbi vähktõve üle
end minus ankurdanud, et ma mitte mingisugust kaastunnet või
muud sarnast ei tahtnud vastu võtta. Terve portsjon hirmu,
ka minu endisest rollist ning printsessiteadvusest, peitus selle
taga. Peale selle valitses minus veel lapsepõlvest säilinud
põhimõte - oma sisemist mina mitte paljastada ning
salajasi mõtteid mitte avaldada.
Minu abikaasa oli hoopis teisel arvamusel ja oleks meelsasti
kõigest inimestele jutustanud. Mõnikord tegigi
ta seda, ma olin siis tema peale pahane. Peitsin end alati ettekäände
taha, et tegemist on lõppude lõppuks minu looga
ning on minu asi, kuidas ja kunas ma seda jutustada tahan.
Mu mehe meelest oleksin ma pidanud oma kogemusi edasi andma,
et teisigi julgustada ja neile näidata, mis kõik
võimalik on. Aga ma olin sel ajal veel üpris endassetõmbunud
ega suutnud kõike avalikustada. Kui ma siiski kellelegi
jutustasin, mi3 minuga tegelikult oli toimunud, olid inimesed
sellest väga huvitatud ning emotsioone, mida ma eriti kartsin,
üldse ei tekkinud.
Mul oli tagantjärele alati imelik tunne, kui Hayo oli mu
lugu jutustanud, nii et mina sellest midagi ei teadnud, ja kui
mind siis keegi kõnetas, kellest ma seda kunagi poleks
oodanud. Nii juhtus kord ka ühe sõbraga, kes meid
kodus külastas ning keda me kaua näinud ei olnud. Kuna
mind ei olnud kodus, kui ta saabus, sai ta kõik teada
mu mehelt. Kui ma nüüd koju tulin, oli ta nii vaimustatud,
et ütles täiesti spontaanselt: "Sa pead sellest
kirjutama, sa pead sellest raamatu kujutama, et ka teised teaksid,
mis kõik on võimalik teha."
Siit saigi alguse mõte, et ma tõesti oma kogemused
raamatuna avaldama peaksin.
Esimesel pilgul see idee mulle tõepoolest meeldis. Kuid
pikemat aega seda kaaludes muutusin ebakindlaks mõtte
juures, et mul tuleks iseendast paljudele võõrastele
inimestele jutustada ja ma heitsin selle kavatsuse kõrvale.
Pealegi rääkisin sellest ka F-le ja ta arvas, et on
vist liiga vara kõike veel kord läbi elada. See mõttekäik
oli õige ja ma viivitasin mõne aja oma raamatuplaaniga.
Minu elu veeres taas vana rada mööda. Ma käisin
jälle tööl, ka suhtlemine kolleegidega valmistas
mulle palju rõõmu. Panin aga töö juures
tähele, et mina, kes ma varem meeleldi kohtus advokaadina
esinesin, kohtuvaidlustes ja protsessides enam midagi köitvat
ei leidnud.
Ma rääkisin sellest D-le. Ta ütles mulle: "See
pole üldse mingi ime. Sa heitsid ju sõjateemad endast
eemale. Siis on ju loomulik, et sa ei taha enam tülitseda,
olgu seda kas või teiste jaoks vaja."
Peale selle hoomasin oma sugulaste ja sõprade hoiakust,
et nad mind jälgisid.
Esialgu olin, välja arvatud mõned üksikud isikud,
kõigi poolt vägagi hellitatud, lausa kätel kantud.
Keegi ei öelnud ühtegi ebameeldivat sõna, ei
midagi sellist, mis mind ärritada võiks. Kõik
selline hoiti minust eemal. Kuid pikkamööda hakkas
mulle sedamööda, kuis mul aiva paremini läks ja
mida tervemaks ma sain, selguma, et hellitamise aeg oli möödas
ja mind koheldi nüüd nagu täiesti tervet naist.
Ühelt poolt oli mul selle üle heameel, sest see näitas,
et ma kiirgasin endast välja tervist, ning sellele vastavalt
minuga ka käituti. Pealegi ma tahtsin ju, et mind võimalikult
tervena koheldaks.
Teiselt poolt - tunnistan seda mitte eriti meeleldi - olin ma
hellitamisaega ka nautinud, tundnud rahuldust, et kõik
raskused minust eemal hoiti, et mulle mingil määral
survet ei avaldatud. See kõik oli mulle meeldinud, mul
tuli nüüd uue olukorraga lihtsalt harjuda.
Eriti selgelt tajusin seda muutunud suhtumist hetkel, mil mu
mees, kes rohkem kui aasta polnud enam minuga Šveitsi kolimise
üle rääkinud, selle teema uuesti üles võttis.
Ta ei andnud mingit võimalust sellest teemast kõrvale
põigelda, vaid avaldas mulle isegi survet, nii et mul
tuli selle küsimusega tegelda. See osutas sellele, et ta
pidas mind niivõrd terveks, et ma survet suudan välja
kannatada. Ja ma suutsin, kuigi ma seda ei tahtnud. Ikkagi nihutasin
ma selle diskussiooni üha edasi ja edasi.
Aga mu vanemad hellitasid mind endiselt. Ma arvan, et nad kartsid
haiguse retsidiivi. Kuid ükskord võttis ema ette
minuga päris tõsiselt rääkida, kui ta mu
õelt kuulis, et ma mõtlesin veel ühe lapse
saamise peale. Tema arvates oli minu tervisliku seisundi juures
rasedaks jäämine kardetav. Ta pidas seda ohtlikuks
ja ilmselt kartis, et ma selle kavatsuse järsku täidegi
viin. Ta oli lausa endast väljas ja pidas mind, ma usun,
lihtsalt hullumeelseks. Ma kinnitasin talle, et ma olen terve,
et F. ütles, et ma võin rahulikult titesaamise peale
mõelda. Et ma ikka veel hormoonpreparaate võtsin,
mis seda momendil ei lase juhtuda, ei vähendanud põrmugi
tema muret. Loomulikult toetus ta oma arvamuses tavameditsiinile,
sest kunagi oli talle endale öeldud, et pärast haigust
ta enam rasedaks ei jää.
Ma polnud sugugi kindel, kas ma tõepoolest titte saada
tahaksin. Mõtlesin sellele, et aasta tagasi ennustati
mulle ju ainult paari nädalat eluaega. Mulle tegi kogu lugu
omamoodi nalja ning seepärast pidasin seda ideed päris
põnevaks. Ka selles osas oli mulle tähtis kogu lugu
180° ümber pöörata: oli mulle ju ennustatud,
et ma varsti suren - aga mina elasin. Ma ei pidanud enam kasvama
- kuid ma kasvasin. Mulle öeldi, et haiguse taandareng pole
võimalik - aga kõik toimus vastupidi.
Ma ütlesin endale: miks peaksin ma just beebisaamise küsimuses
arstide arvamuse niisama lihtsalt omaks võtma.
Kui terve ma olin, märkasin sellestki, et leidus inimesi,
kes mind kadestasid. Enne oma haigust olin seda mõnikord
tähele pannud, ja nüüdki tuli seda ühtäkki
ette. Ma ei taha väita, et see mulle meeldis, kuid ma nägin
selles enda jaoks midagi väga olulist.
Ma sõnasin endale: "Kui peaks leiduma keegi, kes
mind kadestab, siis tähendab see seda, et mul hästi
läheb, et ma säran tervisest, rõõmust
ja õnnest."
Iga üksikjuhtumit, mis ma kogesin, iga ilmingut oma kehas
võtsin ma kui osa paranemisprotsessist. Kui mu sõrmedes
pisut kribeles, näis mulle, et rakud mu selgroogu üles
ehitavad. Kui mu jalg vahel valutas, võtsin seda kui paranemisilmingut.
Mul ei tulnud mõttessegi, et valu peaks tähendama
haiguse tagasipöördumist. Ma ei kahelnud kunagi oma
rakkudes. Ma toimisin otse vastupidi sellele, mis ma enne diagnoosi
teatavaks saamist olin teinud. Tollal pidasin ma iga tühisemat
sümptoomi haiguseks endaks ja sellega ma ennast haigeks
tegingi. Nüüd näen igas üksikus tervisehäires
selle tõve vastu võitlemist ja võitu. Varem
ei osanud ma iseendaga aru pidada, miks midagi toimub. Nüüd
ei sisenda ma endale, et kõik laabub nii, nagu ma seda
ette kujutan, vaid ma tean seda.
Kujutlusvõime suudab gigantseid asju liikuma panna. Nii
nagu ma negatiivseid mõtteid ja nähtusi tõepäraselt
omaks võtan, niisamuti võin ma ka positiivseid
kujutlusi omandada. Kõige suurem oht haigele inimesele
on negatiivsed ettekujutused, ta suurim šanss on positiivsed
ettekujutused, sest negatiivne spiraal funktsioneerib täpselt
samuti nagu positiivnegi. Mida rohkem on mul negatiivseid mõtteid,
seda enam olen selles circulus vitiosus'es, aga mida enam mõtlen
positiivselt, seda helgemaks muutub kõik. Üks naine,
kes oli minuga sarnases olukorras 1994. aasta juulis, oli F-ilt
saanud minu telefoninumbri. Ükskord rääkis ta
mulle, et tal tuleb kord nädalas haiglas käia ja et
tal kulub pärast seda käiku terve nädal oma mustadest
mõtetest vabanemiseks, kuid juba järgmise visiidi
ajal vallutavad need mõtted ta uuesti. Ma soovitasin talle,
et ta enam haiglasse ei läheks ja kui tal siiski ilmtingimata
on vaja sinna minna, siis tehku seda pikemate vaheaegadega. Tal
tuleb vahepeal ennast regenereerida. Ma tean, et selline nõuanne
on hädaohtlikki, seetõttu püüdsin sellega
ettevaatlik olla, aga teiselt poolt oli see mulle täiesti
selge. Mul polnud mingit põhjust lasta inimestel, kes
mind juba surema saatsid, mulle musti mõtteid pähe
manada ja neilt kuulda, et nad mind aidata ei saa. Kui nad mind
niikuinii ei aita, tuleks mul ainult sellisel juhul sinna minna,
kui ma sellest mingitki käsu saaksin. See mõte aitas
ju ka mind mulle ettekuulutatud mõnest nädalast üle
olla, seda ignoreerida. Minu viimasel haiglavisiidil soovitati
mulle kolmekuulise intervalliga järeluuringut. Mina lasin
aga kaheksa kuud mööda minna, enne kui taas sinna läksin.
Ja uuringute tulemused olid ju suurepärased. Sellisel juhul
tuleb enda eest ise hoolitseda ning siia kuulub ka iseenda kaitsmine
nende inimeste eest, kes mulle ebameeldivaid pilte ette maalivad,
minus kahtlust äratavad ja mind sellega koormavad. Neist
peab niikaua eemale hoidma, kuni oled võimeline ise endale
kõike negatiivset selgeks tegema, sellest vabanema.
Kui oluline on siinjuures kõnekeel ja mida see minu mõtetest
reedab, sai mulle selgeks jutuajamisel selle naisega. Ta jutustas
mulle, et tal seisab nüüd ees kemoteraapia, mille abil,
nagu arstid lubavad, saab ta vaid kaks nädalat kauem elada.
"Ja ma tahan siiski veel elada," ütles ta, "ka
siis, kui see kasvõi ainult kaks nädalat kestab!"
Varem oleksin ma talle seepeale kostnud: "Küllap kõik
saab korda, ärge muretsege." Nüüd aga ütlesin
ma talle, kuigi mul tuli seejuures ju ennast ületada: "Teate
mis, selliste sõnadega viite te end ise hauda. Miks te
usute neid inimesi? Ja ainult kaks nädalat - kas see tasub
üldse kemoteraapiaga kaasnevaid kannatusi ära? Ütelge
endale ometi, et te jääte elama, mitte ainult paariks
nädalaks, vaid nii kauaks kui ise soovite, siis on sellel
ravil üldse mõtet. Ärge uskuge seda, mis teile
kõneldakse. Ja samuti ei tohi te endale öelda, et
te tahate ainult veel veidi elada. Elada saab ainult kas täiesti
või üldse mitte, aga mitte mingil juhul veidi või
natuke."
Ma tean, et need sõnad kõlavad selles olukorras
rängalt või isegi ülbelt, kuid teiselt poolt
on võimalik ainult sel teel selgeks teha seda, mida inimene
ise endale teeb. Mis see tähendab - "küllap läheb
korda" - või muud banaalsused, pealegi ei tule ju
sellised sõnad kunagi südamest?
Ma olen juba mõnigi kord saanud tunda, et ma sellisel
juhul meeldivate, kaastundlike ja viisakate väljendustega
midagi ei saavuta. Ja lõppude lõpuks olin ma oma
haiguslooga nii usutav, et inimesed mind kuulda võtsid,
kui ma nendega täiesti avameelselt vestlesin. Ma rääkisin
ju iseendast ja sugugi mitte mingisugusest teoreetilisest seisukohast.
Ma tean, et kolme aasta eest poleks ma mingil juhul selliseid
väljendusi üle huulte lasknud tulla, ennem oleksin
oma keele ära hammustanud. Ma poleks suutnud kellelegi haiget
teha. Tänaseks on mulle selge, et ma sel juhul poleks inimestest
hoolinud ning oleksin sellega nendele palju rohkem' haiget teinud,
kui oleksin heasüdamlikkusest valetanud ja sellega võtnud
neilt võimaluse pöörduda paranemise teele.
Ma lasksin kaheksa kuud mööda minna, enne kui ma ennast
taas haiglasse visiidile registreerisin. Kaheksa kuud, mille
jooksul leidsin taas tee normaalse elu juurde ning mille ajal
ma üha kindlamaks ja tervemaks muutusin, kaheksa kuud, mil
ma elule lõplikult "jah" ütlesin. Pisut
enne 1995. aasta jõule läksin ma haiglasse, et nad
saaksid mulle taas rõõmu valmistada. Pealegi oli
mu günekoloog mulle viimasel korral midagi südamele
pannud. Küllap ta aimas, et ma eriti hea meelega ei taha
sinna tulla ja seepärast ütles ta mulle: "Ma leian,
et peaksite juba sellepärast jälle tulema, et kogemustega,
mida me tänu teie remissioonile saavutasime, teisi aidata
saaksime. Te aitate uurimusi edasi viia. Ja on ju enne teidki
ravitud naised uurimistöid edasi aidanud viia, millest võib-olla
teiegi olete käsu saanud."
See argument mõjutas mind, nii et ma 1995. a. lõpul
veel ühe järelkontrolli teha lasksin.
Viimane järeluuring
Sest kui Jack Buggit vekkimispurgi eest plehku pääses
ja kui üks lind murtud kaelaga ära lennata suutis,
mis võiks siis veel kõik
võimalik olla?
Vesi võis olla vanem kui valgus, teemandid kuumas kitseveres
karelda,
mäetipud karget tuld levitada, metsad keset ookeani üles
kerkida,
võib juhtuda, et vähk tema seljale langenud käe
varjus kinni nabitakse,
ja et tuul silmusega kinni püütakse.
E. Annie Proulx "Mereuudised"
Seekord koos mehega haiglasse saabunult imestasime selle üle,
et nii vähe haiglapersonali liikvel olija et kõik
kuidagi rahulikum näis kui tavaliselt. Tulnud günekoloogiaosakonda,
et oma saabumisest teada anda (meil oli günekoloogiga isiklikult
ses suhtes kokku lepitud), leidsime seal eest suure segaduse,
ka minu arsti polnud kusagilt võimalik leida. Võttis
enne natuke aega, kui teada saime, et peaaegu kogu personal oli
asutuse väljasõidul, sealhulgas ka meie günekoloog!
Ta polnud kohal vaatamata sellele, et selle aja iseoma käega
minu jaoks vastuvõtu kalendrisse sisse kandis. Meile tegi
see nalja ja kulus aega, enne kui oma naerukrambist üle
saime ja taas rahunesime. Mida pidi see mulle ütlema? Miks
ta kohal ei olnud? Mis oli sellel minuga tegemist?
Ma tegin sellest kaks järeldust.
Esiteks võtsin ma ta äraolekut kui näidet sellest,
et mul pole vaja enam tulla, et olen terve ja "normaalne"
ja et ta alateadlikult ei tahtnud mind enam näha.
Teiseks - minu areng on tema senised uurijakogemused niivõrd
pea peale pööranud, et ta ei osanud endalegi seda seletada
ja seetõttu tahtis vältida selle tõsiasjaga
silm silma vastu seismist.
Mul olid kaasas oma verepilt F-ilt ja ka uued röntgeniülesvõtted.
Kõik verenäitajad olid endiselt normaalsed, samuti
kasvajarakkude väärtused. Näidud olid suurepärased.
See kõik rääkis iseenda eest.
Et günekoloog saaks minu olukorrast ettekujutuse, jätsin
oma verepildi sinna ja kirjutasin talle lühikese, kena ja
ka lõbusa sedeli. Ma kavatsesin ka röntgeniülesvõtted
sinna jätta, kui mu mees järsku mulle ütles: "Tead
mis, on ju üsna tobe, kui me päris asjatult siia tulime.
Vaatame röntgeni poole peale, võib-olla õngitseme
sealt mõne arsti välja, kes on võimeline meile
neid pilte selgitama." Nii me tegimegi. Meie õnneks
oli tööl osakonna ülemarst, kes kohale kutsuti
ja kes meid oma kabinetti juhatas.
Ma imestasin enda üle, sest tavaliselt jäin ma ju alati
välja ootama, nüüd läksin aga nagu iseenesestmõistetavalt
kaasa. Ma märkasin, et mu mees selle üle rõõmustas.
Lõpuks olin ma ometi nii kaugele jõudnud, et ise
oma ülesvõtteid vaadata suutsin ja ka tulemusi kuulata
tahtsin.
Arst, kes ka eelmisel korral mu uurimistulemusi oli hinnanud,
riputas ülesvõtted valgustahvlile ning minu poolteise
aasta vanused ülesvõtted sinna kõrvale. Ta
silmitses neid põhjalikult. "Uskumatu," ütles
ta, "uskumatu, uskumatu. Vaadake neid ülesvõtteid!
Kõik siirded teie luustikus, mis selle järkjärgulise
lagunemise esile kutsusid, on ümber kujunenud teie luustikku
ülesehitavateks rakkudeks. See ei saa võimalik olla,
see pole teie algleidude juures üldse tõenäoline!"
Ta selgitas meile ülesvõtetel, kui intensiivselt
on lagunenud luukude taas uuenenud. Ta pööras meie
tähelepanu iseäranis ühele kohale minu reiel,
nimelt sinna, kus ikka veel metallist tugiliist asetses ja mille
ma sellel ülesvõttel ka ära tundsin.
"Kas näete," ütles ta, "neid valgeid
laike luude sisepoolel otse metall-liistu kõrval? Ka see
on sensatsioon. Seda valget massi nimetatakse luumõhnaks
ja see on üks liik luumassi. See tähendab, et teie
keha on seal luumassi uuendanud, kus see õieti üldsegi
võimalik ei ole, seal, kus liist teie luud asendab. See
tähendab seda, et teie enese luumass seda liistu toetab."
Ikka ja jälle raputas ta pead ja lausus: "Uskumatu."
Siis vaatas ta mu verepilti, raputas uuesti pead ning ütles:
"Teate mis, see leid rõõmustab mind väga.
Kuidas te seda tegite? Näib tõepoolest, et seekord
on kogu haigla teie prognoosiga eksinud."
See oli esimest korda, et haigla konsiiliumi liige, kes toona
minu prognoosi kujundamises osales, nüüd seda kui eksitust
tunnistas. Kuid tookord polnud see ju üldse eksitus!
F. rääkis mulle oma esimesest telefonikõnest
B-ga pärast minule tehtud prognoosi. B. olevat talle siis
öelnud, et tema pole viieteistkümne aasta jooksul selles
suures haiglas nii rasket juhtu näinud, nagu minul oli.
Ka onkoloogid olid sama öelnud. Sellise kahjustuse puhul,
ütles F., polnud arstidel võimalik kõigi oma
teadmiste ja kogemuste juures mingisugust teist prognoosi anda.
"Ja isegi," nii ütles ta sellel õhtul,
"kui heita kõik statistilised andmed kõrvale,
poleks ikkagi nii kaugele arenenud haigusega, inimlikult võttes
- mitte ainult arstide hindamise alusel - võimalik terveks
saada. Sinu juures on tegemist eriti haruldase spontaanse tervenemisega
tugevasti väljaarenenud siirdekolde lagunemise taustal."
See on kokkuvõte sellest imekaunist päevast. Ma olin
terve, mul oli kõik seljataha jäänud, ma olin
toime tulnud.
Imelikul kombel mind see tulemus eriti ei üllatanudki, sest
oma sisemuses teadsin ma juba ammugi, et olen terve. Siin oli
vaid kinnitus sellele. Kõik minu rakud olid ikka ja jälle
mulle signaliseerinud, et ma võin oma ettekujutust usaldada:
need pildid on ühest endaga rahulolevast, tervest, puhastatud,
teadlikust kehast, mis on sõlminud rahu iseendaga.
|