Arenguteel noorest küpse täiskasvanueani kogeb inimene oma ülesannete lahendamisel mitmeid väiksemaid ja suuremaid õnnestumisi ning ebaõnnestumisi. Seejuures õpib ta tundma oma tugevusi ja nõrkusi,, iseenese piire. Ta saab oma tugevust välja arendada ja kasutada, nõrkust tagasi hoida või tugevusega tasakaalustada. Nii saavutab ta üha tõhusama enesekontrolli, tugevuse ja enesekindluse. Lõpuks valmib positiivselt küps inimene, kes juhib ise oma elu ja seab seda oma ettekujutuste ja eesmärkide järgi.
Seevastu noor inimene, kes ei tunne veel oma tugevaid ega nõrku külgi, käitub teatud olukordades pigem kontrollimatult ja emotsionaalselt, mistõttu teda ohustab ebaedu. Alles aastate jooksul saab ta järk-järgult aru, millised on tema tugevad küljed. Pealegi kaldub noor inimene sageli oma tugevaid külgi liigselt toonitama, pannes need uhkeldades vaatamiseks välja, ja jätma endast võitmatut muljet.
Ka siin on muidugi erandeid. Näiteks maailmakuulus tennisist Steffi Graf (30) või modell Claudia Schiffer (29), kes pole mitte üksnes oma ala tipud, vaid on rakendanud tugevuse selleks, et end majanduslikult kindlustada ja oma väärtust tõsta. Igal inimesel on oma individuaalsed tugevused ja nõrkused, andekus, võimed, mida emake loodus on hälli kaasa pannud. Ühel on annet muusikale, teisel keeltele, kolmandal matemaatikale. Sageli pole inimestel mitte ainult üks anne, vaid üheaegselt kaks, kolm või ka neli erinevat talenti. Need anded on inimese potentsiaal ja kapital, millega ta võib jõuda eduka, täiusliku ja õnneliku eluni.
Loomulikult eeldusel, et inimene oma andeid ja isiklikke võimeid arendab, sest arendamata anded on enamasti kasutud. Kujutage endale ette, et teil on annet maalimiseks, kuid te pole seda kunagi kasutanud või arendanud. Kui te nüüd hakkate maalima, siis toodate tõenäoliselt ilus-inetuid, diletantlikke algajatöid, mis ei kindlusta teile soovitud edu. Alles siis, kui olete pikemat aega maalinud, end arendanud, ehk isegi kursustel käinud, olete vahest võimeline oma arendatud andega imelisi kunstiteoseid looma. Siis ei pea te tegema nägu, nagu oleksite vahva kunstnik, sest te oletegi seda. Positiivselt küps inimene, kes plaanib teha ümbermaailmareisi, rakendab siinjuures kõik oma teadmised ja kogemused, et ettevõtmist korraldada ja teoks teha. Ta selgitab enne sellised küsimused nagu: Mida mina saan teha, kus ma vajan teiste abi? Millistesse sadamatesse ma sõidan? Milline marsruut toob millised ohud kaasa? Kui palju toiduaineid ma pean kaasa võtma? jne. Ta arvestab kõige juures oma tugevuste ja nõrkustega, rakendab ühed oma ettevõtmise teenistusse ja tasakaalustab teised. Tema ettevõtmisel on suuri eeldusi edukaks osutuda.
Noore inimese puhul näeb see sageli välja teisiti. Kuigi tema teadmised oma tugevusest ja nõrkusest pole veel küpsenud, on ta samas aldis võtma endale ka selliseid ülesandeid, millest ta vähe taipab või mille lahendamisel on seni saavutanud nõrku tulemusi. Noor isegi kaalub, kas ta mitte ei peaks tegema kähe inimese töö. Ainult selleks, et võimalike kulutusi kokku hoida. Noor inimene hindab end üle ega ole ebaküpsuse tõttu teadlik, et ta ohustab oma nõrkusega kavatsetava ümbermaailmareisi edu.
Igal inimesel on oluline teada, millised on tema tugevad ja nõrgad küljed. Ainult niiviisi saab oma isiklikke eesmärke teadlikumalt ja kindlamini järgida ning eduvõimalusi optimeerida. Tihti ei tunne inimesed oma tugevaid ja nõrku külgi. Nad küll teavad, et võivad väga häid kirju kirjutada, asutuse peoks luuletusi teha või oma lastele lustakaid lugusid jutustada. Et aga tegemist võib olla varjatud andega, millega nad võiksid palju enam saavutada, ei tule neile pähegi.
Positiivses küpsemisprotsessis tunnetab inimene oma andeid ometi üha enam, ta võib neid arendada ja oma ellu integreerida.
Kui te tahate oma tugevad ja nõrgad küljed üles leida, peate tegema nimestiku kahe tabeliga. Ühte kirjutate oma tugevused ja teise nõrkused. Kui te pole päris kindel, võite ka lähedastelt küsida, kuidas nemad teie tugevusi ja nõrkusi näevad ja hindavad. Tehke järgnevalt kindlaks, kuidas te olete oma tugevusi ja nõrkusi senises elus rakendanud, kus te olete olnud edukas ja kus vähem edukas. Mõelge järele, mida peaksite muutma, et oma tugevusi optimeerida ja paremini rakendada.

Ja veel üks nõuanne. Käituge oma isiklike nõrkustega suuremeelselt ja kannatlikult. Ärge neid mingil juhul needke! Igal inimesel on tugevad ja nõrgad küljed, mõlemal oma eelised ja puudused. Kui keegi rakendab teatud olukorras taktikalistel kaalutlustel oma nõrkusi, et oma eesmärki paremini või kiiremini saavutada, annab see tunnistust ta isiklikust tugevusest. Nõrkus võib mõnikord olla ka tugevus. Positiivselt küps inimene teab seda. Oma eesmärkide saavutamiseks rakendab ta seepärast nii oma tugevusi kui ka nõrkusi, kuivõrd neid taktikalistel põhjustel vaja on.

Kõrge eneseusaldus ja iseteadvus
Noorest küpseks täiskasvanuks saades satub inimene pidevalt keerulistesse olukordadesse, ta peab oma oskusi ja võimeid tõestama. Kui ta suudab olukorraga edukalt toime tulla, mõjub see edu tema eneseusaldusele ja iseteadvusele positiivselt. Mida rohkem inimene oma eluaastate jooksul edu kogeb, seda stabiilsemaks muutub tema eneseusaldus ja iseteadvus. Lõpuks valmib positiivselt küps täiskasvanu, kes võib tagasi vaadata arvukatele õnnestumistele ning kelle eneseusaldus ja iseteadvus on kõrge.
Tema vastandiks on noor täiskasvanu, kes saab oma lühikeses elus tagasi vaadata vähestele õnnestumistele. Tema usaldus oma võimetesse on seepärast veel suhteliselt nõrk ja ebastabiilne. Kui ta satub keerulisse olukorda, mis esitab talle väljakutse, kaldub ta pigem end killustama, kaotab ülevaate ning võib jõuda ebaõnnestumiseni. See nõrgestab omakorda tema niigi ebastabiilset iseteadvust. Noor inimene peab edu koguma alles aastatega, et arendada usaldust oma võimetesse ja neid kindlustada.
Erandid kinnitavad siin ainult reeglit. Ameeriklane Lou Pearlman oli vaid 27-aastane, kui ta helikopterteenistusega New Yorgi kohal oma esimesed miljonid teenis. Esimesele edule tuli järg väga lihtsalt. Praegu on ta 45-aastane miljardär. Talle kuuluvad lennuliinid, pitsakett aga ka tosin teismeliste ansamblit. Mõned noored inimesed ei lase end teel edukusele takistada ka kõhuli maandumisest. Näiteks Bodo Schäfer, jurist, kes 26-aastaselt läks ühe importettevõttega pankrotti. Selle asemel et lasta end sellest hirmutada, püüdles ta uut edu, seekord küpsemalt ja targemalt. Nüüd on Bodo Schäfer (39) finantshai, miljonär ja ka bestselleri autor raamatuga "Tee finants-vabadusele".
Nii enesekindlad ja stabiilsed on siiski ainult vähesed noored. Ka väliselt enesekindlatena on paljud noored sisemuses pigem ebakindlad. Eriti erandolukordades. Positiivselt küps inimene seevastu teab, et iga raske ülesanne laheneb kuidagi. Ta usaldab oma võimeid, tunneb oma tugevaid külgi, teab, mida tahab. Häda korral leiab ta teisi teid ja vahendeid, et probleemolukorraga toime tulla. Isegi siis, kui ta lahenduse poole püüdes põrkub ebaedule, ei väära see tema kindlat iseteadvust, sest ta teab, et elu juurde kuulub ka ebaedu.

Positiivselt küpsed inimesed võivad teoks teha kõiki noore-ea unistusi. Nende võimuses on seada oma elu nii, nagu nemad seda soovivad. Võime oma nägemused teoks teha viib täide nende julgeimadki unistused ja teeb nende elu kallihinnaliseks, alati püsivaks seikluseks.
Positiivselt küpse inimese usk iseendasse ja oma võimetesse on nii kõrge, et ta ei põrku tagasi isegi suurte eesmärkide ees. Prantsuse moelooja Pierre Cardin (77), energiapomm ja suur unistaja, kes algatab pidevalt uusi projekte, seadis endale eesmärgiks ehitada uuesti üles üks antiiksetest maailmaimedest - Aleksandria tuletorn.
Arvukad uurijad, avastajad ja leiutajad on suutnud näiliselt hullumeelsed leiutised ainult seepärast realiseerida, et nad on olnud täiesti veendunud iseendas ja oma võimetes, oma tegutsemise õigsuses või oma tootes. Prantslane Bertrand Piccard (42) ja inglane Brian Jones viisid 1999. aasta algul ellu oma unistuse hääletust ümbermaailmareisist õhupallil ja on seega esimesed inimesed, kellel see seiklus on õnnestunud. Kuigi paljud inimesed olid proovinud sama enne neid, pealegi ebaõnnestunult, ei lasknud nad end hirmutada ja tegid oma soovunelma teoks.
Positiivselt küpsete inimeste eneseusaldus ja iseteadvus pole kunagi kunstlik ega tehtud, vaid tõuseb sügavalt südamest ja ümbritseb neid nagu aura. Need on inimesed, kes avaldavad meile muljet oma tegudega. Näiteks vürstinna Gloria von Turoin ja Taxis (39), kes arenes pärast mehe surma kogenematust naisest karastunud ärinaiseks ja laseb nüüd oma Regensburgi residentsi ühe tiiva ehitada ümber vanadekoduks, kus vanakesed võivad mõõduka hinna eest eluõhtut veeta. Või dr. Ellis Huber (50), Berliini Arstide Koja endine sõnakas president ja raamatu "Armastus vaaliumi asemel" autor, kes nagu "doktor Robin Hood" kõigutas "valges kitlis jumalate" tugisambaid ja kritiseeris deviisiga "eetika raha asemel" arstide liig kiiret skalpelli haaramist. Paljude kolleegide vaenulikkusele vaatamata esindas ta 12 aastat avalikkuses iseteadlikult oma seisukohti ja kavatseb ka tulevikus seda teha.
Ka tellised inimesed nagu Ruth Dreyfuss (59), Šveitsi esimene president, kuninganna Silvia (55), moedisainer Jil Sander (57), Saksa liidukantsler Gerhard Schröder (55), näitleja Götz George (61), saatejuht Thomas Gottschalk (48) ja Microsofti omanik Bill Gates (46) on ümbritsetud iseteadvuse ja eneseusalduse aurast. Nad pole mitte üksnes kütkestavad, vaid ka paljudele eeskujuks.

Teadlik suhtumine elusse ja iseendasse

Küpsemisprotsess nooremast vanemaks täiskasvanuks viib iga inimese, kes end kõigiti positiivselt edasi arendab, paremale tunnetusele ja suuremale teadlikkusele. Inimene ei tegutse enam ebateadlikult, vaid jälgib pidevalt kõike, mis toimub tema ja tema ümber, lahtiste silmade objektiivse pilguga. Ta on tundlik kõige suhtes, mis elus juhtub. Ta näeb mitte üksnes kõrge hekiga aeda maja ümber, vaid vaatab kaugele eemale, sest hekk on nüüd kõrvaldatud.
Teadvuse jõudmine kõrgemale tasemele on aastatepikkune, mõnikord koguni kogu elu kestev protsess. Seda võib võrrelda majaga, algul näeb inimene maailma esimeselt korruselt ja see lõpeb tema heki juures; siis näeb ta seda teiselt korruselt, juba kaugemale, üle heki, järgmiste majade ja aedadeni. Järgmise sammuna läheb ta kolmandale korrusele ja näeb jälle tüki maad rohkem, ehk juba linnajao lõpuni. Läheb ta siis veelgi üles, näeb ta taas rohkem jne.
Inimese teadvus muutub iga korrusega, silmapiir avardub, samuti ka vaatenurk. Kui näiteks vana naine, kes elab üksi aiaga majakeses, pahandab laste peale, kes varastavad kirsse tema puudelt, sest need ulatuvad üle aia, siis on kord ka temal positiivse arengu tulemusena selge, et ta pole neist kirssidest eriti hoolinudki ja on neid igal aastal lausa minema visanud. Uue teadvuse toimel ei pahanda ta enam laste peale, vaid jääb rahulikuks või isegi kutsub neid oma aeda kirsse korjama. Positiivselt küps, väljakujunenud teadvusega inimene tunneb terve mõistusega ära, kas ta töötab liiga palju, kas tal pole ehk liiga suur stress või liiga vähe aega oma armsate jaoks. Ta mõtleb objektiivselt järele, mis on hea talle ja tema perele ja mis mitte.
Selle põhjal võib ta otsustada oma elu muuta - vähem töötada, tervislikumalt elada ja rohkem aega lähedastega veeta. Kui ta otsustab teisiti, siis teab ta, et provotseerib sellega märkimisväärseid probleeme.
Küpsetel inimestel, kellel on kõrge teadlikkus, on ka teistsugune suhtumine endasse, elusse, kaasinimestesse, maailma. Nad tunnevad aukartust elu ees, austavad ja armastavad elu, teisi inimesi ja ka iseennast; nad pole ohvrid ega süüdlased, vaid vaatavad elu kõrgemast perspektiivist, ei süüdista ega haletse ei teisi ega iseennast; nad teavad, et me kõik oleme ühe looja lapsed ega ela siin maailmas juhuslikult.

Ta ei reageeri enam alateadlikult, ei lase end võõrastel juhtida, vaid toimib teadlikult ja kindlalt. Ta naudib hetke, kui suleb midagi ilusat ja tähtsat oma sisemisse varakambrisse. Vähe-rõõmustavad ja inetud asjad laseb ta oma sisemiselt "kaitsemüürilt" tagasi põrgata. Konflikte ega tülisid ei kanna ta iga hinna eest laiali, vaid vaatab neid objektiivselt ja lahendab loominguliselt.
Positiivselt küps, kõrge teadlikkusega inimene saab juhtida oma elu vastutustundlikult. Ta teab näiteks, et tema tervis on kõrge väärtus, mida peab hoidma ja mille eest tuleb hoolitseda. Ta seob oma elu nii mõistlikult kui võimalik: toitub tervislikult, liigub piisavalt, hoolitseb pidevalt puhkuse ja lõdvestuse eest. Ta teab, et edukad on ainult sellised abinõud, mis teevad talle head ja pakuvad rõõmu. Ta jälgib tervisliku eluviisi reegleid ja hoolitseb hästi oma heaolu tõstmise ja säilitamise eest. Positiivselt küps inimene teab, millist rolli tema elus mängib aja faktor. Ta teab, et eluaastate arv, mil ta on veel tugev ja vitaalne, on piiratud. Iga järgnev aastakümme lähendab teda füüsilisele lõpule. Seepärast käsitleb ta aega kui kallihinnalist varandust. Ta jälgib, et ei raiskaks end tähtsusetute ja ebavajalike koormistega. Ta püüab kasutada aega nii otstarbekalt kui võimalik, saavutada eesmärke, mis tal veel silme ees on. Seevastu ei oma aeg noorte inimeste jaoks mingit erilist tahtlust. Neile tundub sageli, nagu aeg ei möödukski. Noorel inimesel on veel nii palju aastaid ees, nii lõputult palju aega -miks peaks ta kiirustama või aega tõhusalt planeerima? Nii kaldubki ta oma aega igasugu tühja-tähjaga viitma ja raiskama.
Tugevasti väljaarenenud teadvusega positiivselt küpsetel inimestel on võime aega kinni pidada, et nautida intensiivselt ilusat hetke. See võib olla meeldiv väljasõit järve äärde või päev, mil päike paistab sinises taevas; see võib olla kohtumine armsa inimesega või kauaigatsetud ülesanne. Küps inimene peatub ja haarab selle silmapilgu endasse, tunneb selle imelist intensiivset mõju iseendale ja naudib kallihinnalist hetke. Ta teab, et taolised sündmused on erakordsed. Täpselt samasugust situatsiooni ei tule enam kunagi. Tulevad uued ilusad elamused, aga mitte kunagi enam see läbielatud hetk. Noor inimene pole teadliku kogemise ja nautimise võimet veel välja arendanud. Ilusate hetkede üle ta rõõmustab, aga ootab samas juba kannatamatult järgmist võimalust. Seepärast ei pea ta aega kinni, vaid pürib selle asemel üha uutele kallastele. Tema elu näib talle suure ostumarketina, kus ta võib voli pärast osta. Nii ta ruttabki ühe riiuli juurest teise juurde.
Väikese lapse küps isa käitub teisiti kui väikese lapse noor isa. Küps isa tahab oma lapse esimesi aastaid teadlikult kaasa elada: ta võtab endale aega, jätab teised asjad tahaplaanile, naudib ühiseid tunde lapsega, õpetab last mängu kaudu, sest tahab lapse andeid ja võimeid soodustada. Kuna ta teab, et ta arvatavasti enam lapsi ei saa, naudib ta teadlikult oma viimase lapse arengut.
Väikese lapse noorel isal on seevastu teistsugune suhtumine ja teadlikkus. Oma last armastab ta küll, aga laps on tema jaoks teisel või kolmandal köhal. Esimesel on ta ise. Talle ei ole otsustava tähtsusega veeta iga tund oma lapsega. Tal on tema elukutse, sõbrad jne. Võimalik, et ta tahab ka töös karjääri teha ja koondab kogu aja ja tähelepanu sellele. Seepärast saab ta tegelda oma lapsega vaid vähe aega. Ta teab, et on noor ja saab tõenäoliselt veelgi lapsi, seetõttu ei mängi üks laps tema elus tingimata peaosa.
Positiivselt küps inimene teab, et kõik toimib koos ja on üksteisest sõltuv - inimene, loom, maa, loodus, kosmos. Kui tal läheb hästi, siis läheb hästi ka tema kaaskondsetel ja nad tänavad teda sellega, et suhtuvad omakorda temasse hästi. Kohtleb inimene loodust hästi, läheb loodusel hästi ja see tänab inimest, hoides teda tervena. Kui inimene käib oma tervise ja käekäiguga teadlikult ringi, on kehaliselt, vaimselt ja hingeliselt suurepärases vormis. Tema keha, vaim ja hing tänavad teda selle eest energia, saavutuslikkuse, liikuvuse ja tervisega.

Suveräänne käitumine ja tasakaalukus

Positiivselt küpsed inimesed, kellel on kõrge teadlikkus ja kes on iseteadvad isiksused, paistavad silma kaalutletud, enesekindla ja sõltumatu käitumisega. Ükskõik kus nad ka viibivad, kellega räägivad või mida teevad, kas tööalaselt, seltskondlikul koosviibimisel või läbikäimises oma perekonna ja sõpradega - nad on alati suveräänsed isiksused. Isegi kriitilistes olukordades käituvad nad iseseisvalt ja suudavad veenda ka raskeimat partnerit. Suveräänsus etendab tööelus tähtsat osa, eriti läbirääkimistel, konfliktides ja suhtlemisel keeruliste partnerite, töökaaslaste ja klientidega. Kui näiteks kogenud, küps ja enesekindel peaassistent peab organiseerima ülemusele tähtsa kohtumise, siis saab ta oma ülesandega suveräänselt ja edukalt hakkama. Oletatavasti kiidavad teda lõpuks nii tema ülemus kui ka ülejäänud osalejad. Kui assistent on veel noor ja kogenematu, laheneb ta asjale pigem ebakindlalt ja erutunult ning teeb paratamatult mõningaid vigu. Tal puuduvad küpsema kolleegi kogemused ja suveräänsus.
Võib ainult imestada praeguse trendi üle töömaailmas: küpseid töövõtjaid ealistel põhjustel enam ei rakendata ja asendatakse nad noorte inimestega, ainult sellepärast, et need olevat võimekamad ja paindlikumad. Seda, mida noor töötaja (arvatavalt) enam teeb, kaalub üles positiivselt küps kaastööta-ja oma suveräänsusega.
Satub näiteks grupp kolleege konflikti, siis aitab küpsema kolleegi või juhataja otsustavus pingest vabaneda ja olukorda lahendada. Kui kliendil on kaebus või kahjutasunõue, siis on enamasti suveräänne töötaja see, kes lahendab olukorra optimaalselt. Pealegi veel sellisel moel, et niihästi ettevõte kui ka klient jäävad rahule.
Suveräänsus on inimlik kvaliteet, mis mängib tähtsat osa inimeste kooselus. Nii on näiteks diplomaadi kalduvustega poliitikuid - küpseid, kogenud, enesekindlaid isiksusi -, kes peavad läbirääkimisi tülitsevate rahvaste, parteide ja gruppide vahel ja viivad tülitsejad oma suveräänsusega mõõdukale konfliktide lahendusele. Kas poliitikas, Baikani sõjas, tüliküsimustes Iraanis või Iisraelis, ametiühingute või majandusbosside, keskkonnakaitsjate või kontsernide vahel - kõikjal on sellised suveräänsed isiksused asendamatud. Ilma nendeta oleks maailm pidevalt täis kohtuvaidlusi, sõdu ja ülemaailmseid kaootilisi olukordi.
Nii nagu suveräänsus mängib tähtsat osa avalikus elus, mõjub ta positiivselt ka iga inimese isiklikule elule. Iseseisev küps inimene käib enamasti ka oma elu, lähedaste ja kaasinimestega suveräänselt ringi. Suveräänsus on omadus, mis mõjutab elu kõiki valdkondi, mitte ainult osa neist.

Nii on nad väiklaste, sõltuvate, ebakindlate ja allaheitlike inimeste vastandid. Suveräänsed inimesed on olukordadest üle, käituvad neutraalselt ja objektiivselt, püüavad asju selgitada parima äratundmise järgi kõikide asjaosaliste huvides. Mittesuveräänsed inimesed seevastu käituvad väga sageli kildkondlikult ja subjektiivselt, tormavad küll lahingu keskele, kuid võitlevad koos või vastu leivapalukeste nimel. Küpsed inimesed, kes käituvad kõikides olukordades iseseisvalt, on niisiis suveräänsed ja tasakaalukad isiksused. Miski ei saa neid pidevalt endast välja viia, sest nad teavad, et iga asja jaoks on olemas lahendus ja kui mitte üks, siis mõni teine. Sellised isiksused reageerivad provokatsioonidele, rünnakutele või kriitikale tasakaalukalt, sest nad teavad, et siinjuures on kõik vaid mäng. Teised ei otsusta rollide jaotuse üle, vaid nad ise määravad, kas, millal ja kuidas nad kaasa mängivad. Nemad mängivad osi, mida ise õigeks peavad, ja nemad otsustavad, kas nad üldse tahavad teistega "mängida" või mitte. Oma tasakaalukusega lahendavad positiivselt küpsed inimesed kriitilisi ja pingelisi olukordi ja rahustavad erutunud inimesi. Nad on nagu rahu poolused hektilises, ärritunud ühiskonnas.
Küpse inimese tasakaalukus võib näida huvipuuduse, tegevusetuse või passiivsusena. Tegelikkuses on see siiski taktika, mis on omandatud elu ja inimestega läbikäimises. Küpse inimese sisemuses valitseb, kogu tasakaalukusele vaatamata tugev ajam, erakordne vitaalsus ja seiklushimu.
Kahjuks on meedias väga palju juttu edust, ilust, seksist, armastusest ja lahutusest. Ja üsna vähe suveräänsusest. Nii pole kuigi palju konkreetseid näiteid selliste avaliku elu inimeste kohta. Ometi on mitmetest artiklitest välja loetavad vastavad vihjed. Näiteks artiklis Ottomar Hitzfeldi, FC Bayern Müncheni treeneri kohta, kes suveräänselt treenib oma "ekstsentriliste miljonäride meeskonda" ja viib neid võidult võidule. Ka artiklis Ute Ohoveni, UNESCO erisaadiku kohta, nähtub suure pühendumusega vaeste laste huve esindava tööka daami suveräänsus, kes rikastelt miljonilisi annetusi "taskust tõmbab". Suveräänselt tegutseb ka endine liidukantsler Helmut Kohl. Kui ta 1998. aastal tagasivalimistel kaotas, siis selle asemel, et olla puudutatud ja vihastuda, reageeris ta tasakaalukalt, jäi heatujuliseks, täiesti iseendaks ja õnnitles oma konkurenti Gerhard Schröderit sõbraliku naeratusega.

Küpsemisprotsessis puutub inimene pidevalt kokku olukordadega, mis aktiveerivad sisetunnet ja päästavad valla kindlad tunded. Need tunded võivad olla positiivsed, võivad inimest rõõmustada, motiveerida, inspireerida. Need võivad aga olla ka negatiivsed, teda hirmutada, tigedaks teha või demotiveerida. Igal inimesel on oma individuaalne tunneteprogramm. Üks tunneb suurimat naudingut, kui ta meres ujub, teine seevastu kardab võimalikke millimallikaid või isegi haisid; üks tunneb end õnnelikult, kui on mõned päevad perekonnast eemal ja üksi, teine jälle on üksi ja ilma lähedasteta õnnetu.
Küpsemisprotsessi jooksul õpib inimene oma tundemaailma üha paremini mõistma. Ta teadvustab üha enam seda, millised sündmused milliseid tundeid esile kutsuvad ja kuidas need mõjuvad tema elule, meeleolule ja heaolule. Heal juhul väldib ta olukordi, mis vallandavad temas negatiivsed emotsioonid. Kui tal on hirm meres ujumise ees, läheb ta pigem ujulasse; kui ta kardab üksindust, siis kutsub ta mõne sõbra või sugulase külla, kui tema lähedased on pikemaks ajaks ära sõitnud. Selle asemel, et teadmatult sattuda ebameeldivasse olukorda, mis vallandab temas negatiivsed tunded, valitseb positiivselt küps inimene oma tundeid teadlikult. Kui teiste inimeste rünnakud põhjustavad temas viha või ta tunneb end puudutatuna, väldib ta tulevikus selliseid olukordi või käitub nii, et selleks mitte põhjust anda. Ta loob endale teatud liiki kaitsekihi, mis kaitseb teda rünnakute korral omaenda negatiivsete tunnete eest või aitab tal nendega paremini toime tulla. Noor inimene aga, kes ei tunne ei oma sisemist tunnetemaailma ega selle mõju oma elule õigesti, käitub paljudes olukordades impulsiivselt ja tahtmatult. Ta pole veel õppinud oma tundeid juhtima ega nendega mõõdukalt ringi käima. Nii reageerib ta ägedas tülis eakaaslastega vihaselt ja agressiivselt, ei oska oma ülekeevaid tundeid juhtida ja satub seepärast kiiresti füüsilisse konflikti.
Küps täiskasvanu seevastu, kes valitseb oma tundeid, juhib neid samas olukorras nii, et ta tuleb agressiivsest meeleolust välja ennast kahjustamata. Olles suveräänne isiksus, jahutab ta agressiivsuse diplomaatilise ja tasakaaluka käitumisega ning lõdvestab pinge.
Ka on positiivselt küps inimene elu jooksul kogenud, millised tema tunded on edukamad, st mõjuvad teistele inimestele eriti hästi ja põhjustavad positiivseid reaktsioone. Sellepärast rakendab ta neid tundeid sihipäraselt, et saavutada oma eesmärke paremini ja kiiremini. Ent ta tunneb ka tundeid, mis teda sel puhul takistavad ja juhib neid nii, et need ta eesmärke ei ohustaks.
Kui näiteks küps üksik naine tutvub mehega, kellesse ta armub, väljendab ta tundeid, millega tal on parimad kogemused. Need on tõenäoliselt ausus, avalus ja mõistmine. Teised, negatiivsed tunded (kerge ärrituvus, hirm üksiolemise ees, armukadedus), millega tal on ehk varasematel aastatel olnud halbu kogemusi, hoiab ta teadlikult vaos.
Ta ei käitu sealjuures kui valemängija, kes oma uuele armastatule valetab, ega suru ka tõelisi tundeid alla. Tegemist on pigem tunnete teadliku ja tõhusa valitsemisega. Samas suudab ta negatiivseid tundeid kontrollida, kedagi solvamata või suhet kahjustamata. Selle asemel tugevdab ta oma positiivseid tundeid, mis omakorda mõjuvad olukorrale soodsalt ja võivad tema kaaslast rõõmustada.
Paljud inimesed, eriti noored, annavad sageli oma tunnetele vaba voli, sest nad on niimoodi harjunud ja peavad seda enesestmõistetavaks. Tegelikkuses põhjustavad nad oma kontrollimatute tunnetega sageli kahju ja haavavad kaaslasi. Positiivselt küps inimene tunneb tunnete ülesehitavat ja lõhkuvat võimu. Ta kontrollib oma tundeid, doseerib neid - vähendab või suurendab vastavalt vajadusele. Sealjuures ei suru ta neid ometi alla, et neid mõne asendusobjekti peale välja valada. Ta jälgib oma tundeid, kontrollib nende teket, hädavajalikkust, kandvust, nende reaktsioone, ning valitseb neid täielikult. Tunnete valitsemise korral ei kujuta need endast mingit segavat jõudu, nagu me seda ühiskonnas kahjuks ikka ja jälle kohtame. Näiteks tülisid, füüsilisi rünnakuid ja isegi enesetappe. Täielik tunnete valitsemine on inimeste kooselu konstruktiivne faktor.

Ka küpse inimese vastuvõtuvõime on elu jooksul arenenud ja intensiivistunud. Mõisted, mis ei omanud tema jaoks noorusaastatel erilist tähtsust (truudus, mõistmine, tänulikkus, südamesoojus jne), on küpse inimese jaoks enamasti suure tähendusega. Noor inimene tunneb enamasti sõna "armastus" juures väga tugevaid emotsioone (vallutus, seks, omamine või armukadedus), küpsel täiskasvanul seevastu on tunduvalt sügavamad tundepuhangud (sisemine side, seotus, soojus, truudus, kaitstus, õrnus), mille juures mõisted nagu seks või armukadedus küll ka teatud rolli mängivad. Positiivselt küps inimene võib intensiivseid tundeid juhtida nii, et väga meeldivaid neist nauditakse teatud olukordades nagu kord ja kohus. See tähendab, et inimene peatab aja ja tunded, andub täielikult oma tundmuste meeldivale võlule ja tajub neid oma sisemuses tugevamini, võib neid vajadusel uuesti esile kutsuda ja reaktiveerida. Niisuguse tunnete valdamisega võib küps inimene oma sisemist tundeelu ning tunnetemaastikku juhtida ja tõsta seega kogu elukvaliteeti või hoida seda kõrgemal tasemel.
Kuidas näeb välja teie sisemine tunneteprogramm? Kas teid juhivad teie tunded või juhite neid pigem teie ise? Mõelge järele, milliseid positiivseid või negatiivseid emotsioone te viimastel päevadel olete läbi elanud ja kuidas te nendega hakkama saite. Kus teie tunded teid aitasid ja edu kindlustasid, kus nad teid kahjustasid, põhjustasid ebaedu? Mida te peaksite teisiti tegema, et valitseda tundeid tõhusamalt?

Elu energiaprintsiibi järgi

Arengus noorest küpse täiskasvanuni tunnetab inimene, millised olukorrad võtavad talt energiat ära ja millised annavad talle seda juurde. Millal ta on energeetiliselt tugev ja millal mitte, millised inimesed kasutavad tema energiat ja millised mitte. Tema küpsemisprotsessis teadvustub talle, et tema energia on midagi kallihinnalist, millega ta võib saavutada tulemusi ja jõuda eesmärgile, mida ta aga negatiivsel juhul võib mõttetult raisata. Kui ta annab millelegi liiga palju energiat, tunneb ta ennast tühjaks imetuna, tal pole enam jõudu teiste asjade jaoks. Kui ta pühendab millelegi liiga vähe energiat, tunneb ta end rahutult ja laetuna; juhib ta aga oma energia tähtsusetutele projektidele, raiskab ta oma väärtuslikku potentsiaali. On teada, et noortel inimestel on ülevoolav, näiliselt piiramatu energia, mis aastatepikku siiski muutub ja väheneb. Küpsetel inimestel on küll kõrge energiapotentsiaal, ometi on neil energia äraandmise ja energia vastuvõtmise vahel pikem vahemik, laadimisfaas. Noortele inimestele piisab sageli paarist tunnikesest ja nad on oma energiareservuaari uuesti täitnud, küps inimene seevastu vajab selleks ligi kaks või isegi kolm korda sama palju aega.
Positiivselt küps inimene tunneb energiaprintsiipi. Ta teab, et igal inimesel on päevas kasutada kindel energiahulk, mida ta annab ära tööl, majapidamises, sportides jne. Mida rohkem on ühe inimese elus probleeme, seda rohkem peab ta energiat rakendama, et oma ülesannetega toime tulla. Kui ta annab päeva jooksul ära palju energiat, tunneb ta end õhtul või nädala lõpus "läbi" või "tühi" olevat.
Kui inimene hoolitseb korrapäraste ja piisavate puhkefaaside eest (umbes kaheksa tundi tervislikku und, vaheldusrikkad jalutuskäigud või kaks-kolm tundi viibimist värskes õhus, vahel mõni päev mitte midagi tegemist jne), saab ta jälle uut jõudu juurde. Kui pidevate stressiolukordade korral pole piisavalt puhkefaase, millal uut energiat laadida, tunneb inimene end üha kurnatumana. Lõpuks kannatab ta kurnatusesündroomi all, mis üha jätkuva koormava eluviisi puhul muutub burnout-("läbipõlemis-")sündroomiks.
Igal inimesel on oma isiklik energiatase, mis ei ole kõigil ühesugune. On tõelisi energiapomme ja neid, kel võrdlemisi madal energiatase, kes mõjuvad teistele pidurdavalt. Individuaalse energiataseme põhjal peab inimene hoolitsema andmise ja võtmise õige määra eest, et tema energia saaks voolata. Inimesed, kellel on küll kõrge energiatase, kuid kes annavad pidevalt väga vähe energiat ära, hoiavad liiga palju energiat oma sisemuses kinni, on rahutud, ärritunud ja laevad end maha sageli kontrollimatult. Siis võib näiteks ajalehest lugeda. "Perekonnaisa lõi naist ja lapsi," ja edasi: "Naabrid tundsid teda kui rahulikku ja armastusväärset inimest." Mida naabrid aga ei teadnud, oli see, et tolle mehe sisemuses valitses energia ülejääk, mida ta pidevalt alla surus ja ühel hetkel enam kontrollida ei suutnud.
Noored inimesed kalduvad kasutama oma energiapotentsiaali seal, kus parajasti juhtub, ilma pikemalt kaalutlemata, kas see ikka tasub ära või mitte. Positiivselt küps inimene seevastu teab, kui tähtis on limiteeritud päevast energiapotentsiaali efektiivselt kasutada. Ta teab, et on inimesi ja olukordi, mis võtavad talt eriti palju energiat, nii et ta tunneb end ebaharilikult kurnatuna. Seepärast püüab ta võimaluse korral selliseid inimesi ja olukordi vältida või katta end kaitsekihiga. Ta mõistab, et raske kehaline töö, sportlikud suursaavutused või liigne sportimine, maja remontimine, kolimised jne võtavad talt palju energiat. Ta kaalub seepärast väga täpselt, kas ja millal on mõttekas selliseid üritusi ette võtta.
Kogemusest teab küps inimene, et tema energia on toimetuleku mootor eduks elus. Seepärast seab ta oma elu ja tegemised energiaprintsiipide järgi, st ta jälgib, et ta ei raiskaks energiat mõttetult ja kasutult, vaid rakendaks seda oma eesmärkide saavutamiseks. Kui ta on suures energia äraandmise faasis, hoolitseb ta selle eest, et tal oleks siis alati aega puhkuseks. Sihilejõudnuna võtab ta ette intensiivse taastumise, enne kui tormab järgmise ülesande kallale.

Kui vaja, võib ta edukalt läbi viia 24-tunnise töökohtumise, ta võib peatumata sõita autoga Münchenist Pariisi või tassida kolimisel raskeimaidki kaste. Peale seda vajab ta ometi vastavat puhkefaasi, et oma energiapatareid uuesti täis laadida. Kui pikk see faas on, oleneb inimesest endast. Üks inimene on energiapomm, kes laadib ennast ruttu, teine pigem alalhoidlik energiatarbija, kes vajab selleks mõnda päeva. Positiivselt küps inimene, kellel on kõrge teadvus ja eneseteadvus, rakendab energiat alati mõjusalt. Igapäevaste ülesannete lahendamisel ja oma eesmärkide elluviimisel toimib ta strateegiliselt. Ta käitub taktikaliselt targasti ja arvestab, milliseid ülesandeid on vaja lahendada kohe, milliseid saab hiljem teha, kuidas neid kõige lihtsamini ja kiiremini saaks korraldada. Kuidas saaks hoida kokku vaeva ning kui palju energiat peab üksikule ülesandele rakendama, et oma eesmärki saavutada. Ta ei torma, täis energiat, minema, et juba väheste kilomeetrite järel täiesti kurnatult maha langeda. Ta juhib jooksu nii, et säästab oma jõudu ja jookseb sellele vaatamata lõpuks edukalt finišisse. Ta kasutab oma energiat mõjusalt. Kuidas on lood teie energiaga? Kas te elate ja tegutsete energiaprintsiibi järgi? Kas te olete pidevalt vormis või pigem sageli läbi ja tühi? Millised olukorrad ja inimesed võtavad teilt eriti palju energiat ära? Kas te saate piisavalt energiat juurde? Kas te kasutate oma energiat eesmärgistatult või raiskate seda liiga palju tühistele asjadele, näiteks tähtsusetutele konfliktidele või tülitsemistele? Mida te peate tegema, et energiat efektiivselt kosutada?
Küps inimene, kes energiaprintsiipi tunneb ja selle järgi elab, teab, et on olemas "energiakeskused", kuhu ta võib minna, et sealt energiat saada. Need on näiteks looduses asuvad jõukeskused - meri, järved, puud, kivid, terviseallikad jne. Nii näiteks võib ujumine meres või järves, puhkus mägioja ääres või peatumine mõne puu all laadida inimest energeetiliselt väga tugevalt. Aga ka energeetiliselt tugevad inimesed on nagu energiakeskused. Seepärast ümbritseb positiivselt küps inimene end kõige meelsamini just selliste inimestega, sest nende energia võib tema enda energiat tugevdada ja ringlusse viia.

Inimlik suurus ja juhtimisoskus

Pärast seda, kui inimene on oma küpsemisprotsessis optimaalselt läbinud nooremast vanemaks täisealiseks saamise etapi, on tal küpse täiskasvanuna väljapaistvad positiivsed omadused ja juhtimisoskused. Kogu tema inimlik suurus nähtub just keerulistes olukordades või siis isepäiste inimestega suhtlemises. Positiivselt küps inimene on võimeline objektiivselt ja humaanselt mõtlema ja tegutsema. Ta on suuremeelne, tasakaalukas ja salliv, mis annab talle kindlustunde olla asjadest üle.

Oma suveräänsuse ja esinemisoskusega on ta võimeline teisi veenma ja oskab seeläbi ise keerulisi olukordi lahendada ning isepäiseid inimesi mõjutada.
Näiteks on paljud jalgpalliklubide treenerid positiivselt küpsed inimesed, kellel jagub nii inimlikku suurust kui ka juhtimis-omadusi. Mida tugevamalt need omadused on välja arenenud, seda edukamad on treenerid, nagu nähtub Otto Rehageli (FC Kaiserslauten) või Franz Beckenbaueri, jalgpalli multitalendi ja kunagise meeskonna juhi näitest.
Ka tennisestaaride Steffi Grafi, Boris Beckeri või Tommy Haasi treenerid on küpsed, inimliku suuruse ja juhtimisoskusega inimesed. Nii nagu iga eduka mehe taga seisab erakordsete inimlike omadustega tugev naine, on lugu ka tippsportlastega - igaühe selja taga seisab erakordsete omadustega tugev treener. Ka siis, kui sellised treenerid juhivad reeglina "kulisside tagant", on nad ometi oma kaitsealuste edu tugevad juhthoovad.
Head treenerid on väljapaistvate inimlike omaduste ja suurte kogemuste- ja teadmistepagasiga küpsed inimesed. Nad näevad oma ülesannet selles, et aidata oma enamasti noori kaitse-aluseid nende positiivsete omaduste ja tugevate külgede kaudu edasi, juhtida neid avama kogu oma imelist potentsiaali ja saavutama tipptulemusi. Treenerile pole tähtis sündmuste keskpunktis olla või rambivalguses seista, sest enamasti on ta nooruses ise edukas sportlane olnud. Nüüd seisnevad tema püüdlused selles, et treenida järelkasvu, praegusaegset sportlast, ja viia teda tipptasemele.
Juba Antiik-Kreekas olid küpsetel filosoofidel, nagu Sokrates, Platon või Aristoteles, õpilased, keda nad juhendasid ja õpetasid. Küpsed filosoofid paistsid välja vaimsete ja inimlike omaduste poolest, aga ka inimliku suurusega. Nende juhitavates filosoofiakoolides õppisid inimesed oma silmaringi laiendama, kõike küsitavaks pidama ja uusi teadmisi otsima. Nad olid sügavalt lugupeetud isiksused, neile usaldati noore eliidi kasvatamine.
Ajaloost on teada, et Aristoteles oli noore Aleksandri õpetaja, kes hiljem on ajalukku läinud Aleksander Suurena. Ainult oma väljapaistva, inimliku suuruse ja juhtimisoskustega võis Aristoteles keevalist, isemeelset ja tugevat noort meest õpetada, teda köita ja talle mõju avaldada.
Küpsete inimeste inimlik suurus ja juhtimisoskus nähtuvad ka paljudes argiolukordades. Nende omadustega kaastöötajad või juhtivad ametnikud on tõeliseks õnnistuseks konflikt-olukordades. Oma kompetentsuse ja juhtimisomadustega mõjuvad nad vastastele: jahutavad ülesköetud kirgi, panevad neid omavahel rääkima ja klaarivad olukorra. Ka paljudel lapsevanematel jagub juhtimisomadusi ja inimlikku suurust. Selle asemel et kasutada oma laste kasvatuses alandusi ja karistusi, käituvad nad kindlalt ja tasakaalukalt. Nad soodustavad oma laste võimeid, juhendavad, julgustavad ja kiidavad neid ning õpetavad neile inimliku kooselu seadusi. Ka koolides leidub õpetajaskonna hulgas palju suurepäraseid pedagooge, kellel on head juhtimis- ja suurepärased inimlikud omadused.
Teisi inimesi juhendada, treenida, juhtida ja õpetada oskavad paljudki ettevõtjad ja majandusjuhid. Ka nemad on täiesti küpsed inimesed, kellel on seljataga intensiivne õppimis- ja arenguprotsess. Neil on enamasti lai silmaring ja selge arusaamine oma kaitsealuste väärtusest. Nad näevad oma ülesannet selles, et arendada teisi inimesi ja nende võimeid, viia need kõrgvormi.
Juhtimisomadusi leidub ka noortel inimestel, näiteks poliitilistes noorterühmitustes või skautidel, kus noori valitakse esimeesteks või rühmajuhtideks. Siiski on juhtimisomadused ja inimlik suurus eeskätt positiivselt küpsete inimeste omadused. Nendel inimestel on gruppide ja rahvaste kooseksisteerimisel kandev roll, sest nemad otsustavad rahu või sõja, majandusliku kasvu või languse, sotsiaalse võrdsuse või ebavõrdsuse, kindluse või kindlusetuse üle.
Kui vastandada teineteisele noort ja küpset inimest ning võrrelda nende voorusi, siis jõuate järeldusele, et positiivselt küpsel inimesel on palju väärtuslikke omadusi. Ta ei jää millegi poolest maha noorest inimesest. Noore inimese edumaa väliste eeliste poolest tasakaalustab küps inimene oma sisemiste eelistega.
Küps inimene, kes on läbi teinud eriti intensiivse küpsemisprotsessi, millega ta on end tublisti arendanud ja mis on ta eneseteadvust tõstnud, on nagu kallihinnaline briljant arvukate rannakivide seas.
Te ehk tunnete selliseid inimesi, kas oma ümbruskonnas või poliitikas, majanduses või ühiskonnas. Järgige ja jälgige nende mõju, tegusid ja käitumist ning leidke, milles nende võlu seisneb. Võtke nendest inimestest eeskujul Me kõik vajame positiivseid ja tugevaid eeskujusid, sest nemad võivad meid motiveerida ja meie arengut soodustada. Muutuge ise võluvaks, küpseks inimeseks. Nüüd on teie kätes, mis teist saab teie küpses faasis - briljant või räni. Vaadelge end ja oma elu kui marmoritükki.

 Tagasi sisukorda