ÜLO KRISTJUHAN - Kaasaegse ergonoomika alused

Käesoleval ajal kohtab teiste erialade (tervise, ohutusteaduse jne) teadusajakirjades artikleid, kus näidatakse, et ergonoomiline lähenemine aitab nende erialade probleeme lahendada. Raske on tõmmata piiri, kus on ergonoomika ja kus seda piiravad teadused. Vahel pole see ka otstarbekas.

Kui vaadelda, missugustes kõrgkooli erinevate nimetustega kateedrites viiakse läbi ergonoomikaalast uurimistööd, võib neid leida sadu. Kuna üldjuhul püüab ergonomist parandada konkreetse ettevõtte olukorda, peab ta olema ettevõtte tööga igati kursis. Ta peab tundma distsipliine, mida õpivad insenerid, seadmeid ja tehnoloogiat. Ergonomisti sobivaks baashariduseks on seetõttu sagedamini tehnilised distsipliinid. Suurel määral kattub ergonoomika tegevusvaldkond töökaitse, ohutushoiu, töötervise ja tööhügieeni omaga. Tihe on side antropomeetriaga, biomehhaanikaga, arvutiteadusega, ohutus- ja terviseriski probleemidega. Inimtöös toimunud muutuste tõttu arenenud maades on suurel määral hakanud kattuma ergonoomika ja informaatika tegevusvaldkonnad. Kuna ergonoomika uurib töösüsteeme, on tihe side süsteemianalüüsiga. Lähedane ala on ka tööstus- ja tootmissüsteemide tehnika (industrial and manufacturing systems engineering).

Tihe seos on psühholoogiaga, selle niisuguste harudega nagu tööpsühholoogia, eksperimentaalpsühholoogia, psühhomeetria jne. Osaliselt kattuvad tööfüsioloogia ja ergonoomika tegevusvaldkonnad, seda eriti Euroopas. Ka peab ergonomist uurimistöös alati arvestama teiste füsioloogia harude ja preventiivse tervishoiu seisukohtadega, vastasel juhul võivad esmapilgul otstarbekad soovitused olla tervisele kahjulikud. Ergonoomika on seotud töömeditsiini ja kutsepatoloogiaga, mis uurivad kutsehaigusi ning aitavad neid vältida.

Ergonoomikal on seos ka kiiresti areneva uue teaduse, tervisepsühholoogiaga, mis uurib probleeme, kuidas on tervis ja psühholoogia vastastikku seotud ning uuringute alusel (toetudes psühholoogiateadusele) näitab uusi teid tervise hoidmiseks ja tugevdamiseks. Ühist on ka meetodites (väsimuse ja diskomfordi kvalitatiivne ja kvantitatiivne hindamine), terviseedenduslikes programmides töökohal, stressi vähendamisel ja sellega toimetulekul, traumade vähendamisel ja ohutuse tagamisel. Vähem on tuntud seos operatsioonide uurimisega, teadusvaldkonnaga, mis modelleerib matemaatiliselt tööprotsesse ettevõtetes, eeskätt tööstuses, selgitades välja kitsaskohti. Ergonoomikal on ühist ka kunstiteadustega, eriti tööstuskunstiga ja tarbekunstiga. Mitmepalgelised on seosed inimese ökoloogiaga.

Käesoleval ajal tihenevad seosed majandusteadustega. Tehakse majanduslikke arvutusi, et uuringuid põhjendada. Ergonomistid puutuvad sageli kokku kvaliteedi, sealhulgas elukvaliteedi kindlustamisega (modelleerimisega). Paljud firmas on huvitatud selles, et saada sertifikaati 9000 kvaliteedi kindlustamise kohta, mis tõstab firma autoriteeti ja suurendab turgu. Standardimine ei ole probleemidest vaba. Kas ei piira standardimine õppimist, loomingulisust ja motivatsiooni? Seos on tihe tervikliku kvaliteedijuhtimise süsteemiga (Total Quality Management). Palju probleeme on ühised: ka ergonoomika taotleb enamasti nii toote, juhtimise kui ka kogu tööelu kvaliteeti (vt Eklund, 1999).

7. Süsteemse lähenemisviisi filosoofia

Kuna aktuaalseid probleeme (näiteks tööõnnetuste vähendamine) lahendada on sageli oluliselt kergem, kui neid süsteemselt käsitleda, tegeleb ergonoomika ka süsteemidega, ergosüsteemidega (ergosystems).

Need süsteemid koosnevad üldjuhul inimesest või inimrühmast, seadmeist ja lokaalsest keskkonnast. Inimene on keskne. Kõik need komponendid, mida ergonoomika püüab ratsionaalselt arvesse võtta, et olukorda parandada, mõjutavad üksteist. Näiteks, milline tegur avaldab inimesele mõju või kuidas inimene reageerib keskkonnas toimuvatele muudatustele, millest sõltuvad inimese tööviljakus ja tervis isegi aastate pärast.

Ergonoomikas võib eristada palju süsteemitüüpe: juhtimisalaseid süsteeme, infosüsteeme, mille eesmärgiks on infootsing ja info kogumine, teadusliku uurimistööd läbi viia aitavaid süsteeme. Sageli tegeldakse lihtsate süsteemidega: kuvar - töötaja, nägemine - töökoht, ülajäsemed - tööriist. Nüüdisajal selliste süsteemide osatähtsus ergonoomikas väheneb.

Vahel on ergosüsteemi kirjeldada ja modelleerida keerukas. Nt kognitiivses ergonoomikas probleemi lahendamist teadlase puhul. Kui käsitleda tööriistadena arvutit ja sulepead, ei anna see olulisi võimalusi probleemi paremini lahendada. Olulisemad tööriistad on teaduslikud mõisted ja meetodid, mida teadlane konkreetses situatsioonis kasutab. Keskkonnaks on sotsiaalne keskkond, kus teadlane töötab, ja piirnevad teoreetilised konstruktsioonid. Keerulised on süsteemid ka tervise- ja makroergonoomikas (joonis 2).

Ergosüsteemide analüüsiks tuleb süsteeme kirjeldada, leida, millised on kasutuspiirkonnad, seejärel modelleerida. Seda tehakse sageli paberil, kasutades analoogmudeleid. Selleks võib olla vaja kasutada anatoomia-, füsioloogia-, psühholoogiaalaseid jt teadmisi, millest igaüks eraldi piirdub ühe süsteemi komponendiga. Nüüdisajal modelleeritakse üha rohkem arvutiga.

Võib tekkida probleem, kuidas optimeerimise puhul arvestada inimorganismi keeruka füsioloogiaga, leida, mis on organismile soodsaim variant. Selleks on mitu võimalust.

· Inimene on võimeline tunnetama üliväikesi muutusi oma kudedes.
Ergonoomika kasutab selliseid ülitundlikke infoallikaid nagu inimese aistingud ja tundmused - diskomfort, väsimustunne jne. Seda võimaldab ajukoorde saabuv info peaasjalikult organismi perifeeriast, tundlikest rakkudest ehk retseptoritest.

· Sageli tuleb lähtuda seisukohast, et inimene on füüsikalise maailma osa ja allub põhiliselt samadele seadustele nagu teised eluta või elusad objektid.
See printsiip võimaldab kasutada infot ja seaduspärasusi, mis on kogutud asjade ja loomade kohta, füüsikat, mehhaanikat, keemiat jt teisi teadusi ka inimese puhul.

Näiteks põhjustavad suuremad mehhaanilised koormused nii eluta kui elusas looduses rohkem häireid kui väiksemad. Järelikult on suuremaid staatilisi ja dünaamilisi koormusi otstarbekas vähendada ka inimesel, mitte vastupidi. Teine näida: liigutuste ratsionaliseerimisel tuleb arvestada, et inimese tugi-liikumisaparaat allub kõigile mehhaanika seadustele. Sellise lihtsustatud lähenemisviisi puhul võib eksida, kuid paremaid teid inimkonna mitmekülgsete teadmiste kasutamiseks ergonoomikas pole.

Ergosüsteemide konstrueerimise, modelleerimise ja hindamise puhul peab ergonomist jälgima, kas kõiki süsteemi olulisi osi on kirjeldatud. Ettevõtetes peab kirjeldama seadmeid, töötingimusi ja tehnoloogiat. Nende leidmiseks sobivad spetsiaalsed küsimustikud.

8. Ergonoomika ajakirjad

Ergonoomika probleemide puhul võib väärtuslikku infot saada mitmesugustest ajakirjadest. 1957. aastal hakkas Inglismaal ja ühtlasi maailmas ilmuma esimene teaduslik ajakiri Ergonomics. Tänapäevaks on ergonoomika- ja inimfaktorite alaste ajakirjade arv maailmas kasvanud sajakonnale. Kõrgelt hinnatakse referatiivset ajakirja Ergonomics Abstracts, mis on saadaval ka CD-ROM-i väljaandena ja online´i versioonina. Levinud ajakirjadeks on International Journal of Applied Ergonomics, International Journal of Industrial Ergonomics, International Journal of Cognitive Ergonomics, Human Factors, Work ja Work and Stress. Väga laialdaselt, kuid eeskätt Ida- ja Kesk-Euroopa probleeme käsitleb International Journal of Safety and Ergonomics (Ohutuse ja Ergonoomika Rahvusvaheline Ajakiri), mida antakse välja Varssavis.

Mõnisada ajakirja käsitleb lisaks põhiteemale ka ergonoomika aspekte: Accident Analysis and Prevention; Applied Cognitive Psychology; Applied Intelligence; Aviation, Space and Environmental Medicine; Behaviour & Information Technology, Cognition; Environmental Ethics; International Journal of Computer Intergrated Manufacturing; International Design Magazine; JETAI (Journal of Experimental & Theoretical Artificial Intelligence); Journal of Applied Physiology; Journal of Consumer Research; Memory and Cognition; Occupational Medicine.

9. Infouputus töökeskkonna optimeerimisel

Töökeskkonna optimeerimisel on tõsiseks probleemiks infouputus. Ettevõtja peab kasutama seadusi, määrusi, standardeid, direktiive, norme, tootekatalooge jne, mida on kümneid tuhandeid ja tuleb pidevalt juurde. Igaüks neist sisaldab hulgaliselt informatsiooni. Töötervishoiu normid (valgustus, müra jne) lähtuvad eelkõige kutsehaiguste vältimisest ja majanduslikest võimalustest, kuigi aasta-aastalt saab järjest tähtsamaks inimene. Juhtudel, kui normidel on küllaltki laiad piirid nt valgustustihedus 300-500 lx, tekib küsimus optimaalsest väärtusest sõltuvalt reast töökeskkonna tegureist. Töökoha valgustustiheduse kohta on olemas Euroopa Liidu normi ettepanek DIN 5035-2, mis sisaldab 40 leheküljel mitusada valgustustiheduse väärtust. Edasi on tootjal võimalus valida rohkem kui sajaleheküljelisest OSRAMI tootekataloogist mitmesaja lambitüübi vahel.

Enamiku vajalikke andmeid saab kümneid kordi kiiremini kätte veebi kaudu, kui otsida neid paberilt. Elektroonilised andmebaasid on olulise tähtsusega. (Samas peab arvestama, et enamasti ainult 20-30% leitud veebilehekülgedest sisaldab vajalikku infot.) Mõnes raamatukogus, nt Hongkongi Teaduse ja Tehnoloogia Ülikooli Raamatukogus, töötab üliõpilane põhiliselt arvutiga (Library Handbook, 1997).

Optimaalne töökeskkonna parameetri väärtus sõltub paljudest asjaoludest. Seetõttu on raamatu ülesanne anda infot, et lugejat orienteerida põhilistes seisukohtades ja printsiipides. Uurima peaks entsüklopeedilisi teoseid. Edasi peaks töötama põhiliselt elektrooniliste andmebaasidega. Mõnel juhul on kasulikud online´i andmebaasid, nt Medline, mis sisaldab palju heatasemelist infot ja mida saab kasutada tasuta. Selliste märksõnade nagu ergonomics, human factors, workplace kaudu saab kätte sadu tuhandeid veebilehekülgi.

Kui ei kasutata mõnda vajalikku märksõna, võib otsing anda vähe tulemusi. Mingi konkreetse probleemi kohta on märksõnu hulgaliselt. Nt ohutuse kohta jagavad infot järgnevad märksõnad: accident, alarm, catatrophe, cumulative trauma disorder, danger, death, design, disaster, emergency, ergonomics, explosion, fall, fatal, fault, fire, first aid, guard, harm, hazard, human error, illness, industrial hygiene, injury, loss, occupational hazard, occupational health, risk, safety, toxic, unhealthy, unsafe, warning, jne.

Hea ülevaate ergonoomikast veebis annab Lõuna-Austraalia Ülikool aadressil http://www.library.unisa.edu.au/internet/pathfind/ergo.htm. Elektroonilise info üheks puuduseks on asjaolu, et aadressid sageli muutuvad. See teeb otstarbekaks alustada otsingut mingi otsingumootori (Altavista), aadressi (OSHA - Occupational Safety and Health Administration, NIOSH - National Institute for Occupational Safety and Health) või täiendava tarkvara (Copernic 2000, Copernic 2000 Plus) abil. Kui ei leia vajalikke andmeid, tuleks otsida metainformatsiooni nt märksõnade Internet Resources for Ergonomics või Search Engine abil. Käesoleval ajal on mõned Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud (V. Siirak) hakanud kirjutama ergonoomikaalase info otsimiseks õppevahendeid.

10. Enesehindamise meetodid

Ergonoomikas kasutatakse väga erinevaid uurimismeetodeid. Paljud on võetud teistest teadustest: psühholoogiast, tööfüsioloogiast, matemaatikast vm. Viiakse läbi eksperimente, küsitlusi, tehakse kronometraaþi, mõõdetakse informatsiooni töötlemise kiirust, kasutatavate mehhaaniliste jõudude suurust ja sagedust, keskkonna temperatuuri, kehatemperatuuri, energiakulu, pulssi, lihaste ja peaaju biopotentsiaale, valgustust, müra jne. On ka meetodeid, mida kasutatakse eriti laialdaselt ergonoomikas.

Inimorganismi seisundi hindamise võimalused
Nii tööviljakust kui ka kvaliteeti on võimalik väljendada objektiivsete näitajatega arvuliselt, kuigi mitte alati lihtsalt. Keerukaks küsimuseks jääb, kuidas kvantitatiivselt hinnata, mis on inimesele parem?

Ergonoomika tegeleb eeskätt terve inimesega. Ebasoodsad muutused tema organismis on suhteliselt väikesed. Meditsiinil on siin lihtsam kui ergonoomikal. Ravi efektiivsust saab hinnata tervenemise järgi: kehatemperatuur alaneb, biokeemilised näitajad paranevad, haav kasvab kinni. Muutused haigetel (nt kehatemperatuuri tõus, valu) on suuremad kui tervetel.

Ergonoomika kasutab laialdaselt enesehindamist. Uuringutes hinnatakse nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt
1) psüühilist pinget,
2) diskomforti,
3) lokaalseid väsimusaistinguid ja ka üldist, raskesti lokaliseeritavat väsimustunnet,
4) kaebusi tervisliku seisundi kohta.

Igapäevases elus pöörab inimene vahel alateadlikult tähelepanu aistingutele oma kehas, hindab neid. See on vajalik mitmel põhjusel, eeskätt, et vältida ülekoormusi. Tavaliselt aga ei ole inimese tähelepanu suunatud oma enesetundele. Ent kui ta pöörab tähelepanu oma kehale või selle osadele: jalgadele, ristluupiirkonnale, sõrmele tunneb ta ebamääraseid aistinguid. Need võivad olla erineva kvaliteedi ja intensiivsusega, nii vaevu tuntavad kui ka sellise tugevusega, et segavad tööd. Kõigepealt tekib nõrk aisting, siis sümptom, seejärel kaebus (vaevus) - juhul kui inimene peab abi saamiseks pöörduma teise inimese poole. Hiljem kujuneb välja (tugi-liikumisaparaadi, südame-veresoonte jne) haigus.

Tööpäeva lõpul esinevad tavaliselt väsimusaistingud. Väsimuse uurimiseks ettevõttes on soovitatud hulgaliselt objektiivseid meetodeid. Eesti teadlased on näidanud, et jäsemete ümbermõõtude muutuste kaudu töövahetuse kestel on võimalik saada eriti väärtuslikku infot (Kristjuhan, 1995, 1992, 1987a, 1986). Siiski pole väsimust ettevõtte tingimustes võimalik objektiivsete meetoditega piisava täpsusega mõõta (vt Kristjuhan, 1994b, 1975). Kuna väsimus võib edasi areneda haiguseks, siis on väsimusaistingute kvantitatiivne hindamine olulise tähtsusega, et leida väsimuse tekke põhjused ja seega võtta meetmeid väsimuse vähendamiseks ja haiguste vältimiseks.

Laialdaselt uuritakse nii väsimust kui diskomforti. Need on osaliselt kattuvad mõisted. Vahel on väsimus meeldiv, ei tekita diskomforti, seda eriti spordis. Mõnikord esineb diskomfort, millel pole midagi tegemist väsimusega (näiteks ebamugav jalats). Mõisted komfort ja diskomfort ei kuulu samasse kontiinumi (Bishu, Goonetilleke, 1998). Et inimene töötaks efektiivselt ega rikuks oma tervist, tuleb nii diskomforti kui ka väsimust kvantitatiivselt hinnata ja vähendada.

Psühhofüsioloogid ja psühholoogid, vahel ka ergonomistid kasutavad terminit sümptom sageli nii haiguse kui ka väsimuse puhul. Seejuures on subjektiivne sümptom inimese enda poolt tunnetatu, objektiivset sümptomit näevad ka teised.

Töö ja töötajate hindamisel võtab ergonoomika arvesse ka vaevuste sagedust, intensiivsust ja lokalisatsiooni. Kahtlemata on olukord ebasoodsam, kui vaevused on sagedased ja intensiivsed. Nende uurimisel jõutakse aga sageli väärjäreldusteni, sest andmed sõltuvad sellest, kui palju oli inimesel aega pöörata tähelepanu oma kehalistele aistingutele ja kui palju tal neist meeles on.

Diskomfordi ja väsimuse mõõtmine

Enesetunde hindamise lihtne meetod on paluda uuritaval kirjeldada oma diskomforti või paluda tal vastata küsimustikule. Oluline on teada saada,
1) kus aistinguid on tunda,
2) mida nad meenutavad,
3) millal nad esinevad,
4) kui tugevad nad on.

Sageli on oluline teada, millised on uuritava töö iseärasused, millised tegurid tõenäoliselt suurendavad või vähendavad diskomforti, mida uuritav teeb diskomfordi vähendamiseks.

Täpsemaid andmeid saab hindamisskaalade abil. Levinud ja kergesti kasutatavad on visuaal-analoogskaalad (visual analogue scale). Uuritav hindab oma aistinguid, märkides skaalal kahe pooluse vahel punkti, mis vastab tema enesetundele, kusjuures skaala otsad on tähistatud neid iseloomustavate nimetustega (nt täiesti värske - tugevasti väsinud). Kasutatakse ka numbrilisi skaalasid, nt mille puhul uuritav hindab oma aistinguid kas 7- või 10-pallises süsteemis. Verbaalse hindamisskaala puhul pakutakse mitut varianti. Uuritav märgib ära oma enesetunde, lähtudes vastavusest konkreetsele sõnale või fraasile. Sellised hindamisskaalad on lihtsad ja neid on võimalik edukalt kasutada mitu korda töövahetuse vältel.

Euroopas ja Jaapanis on väsimuse hindamiseks välja pakutud mitmeid inimkeha piirkondade skeeme, mis enamasti jaotavad keha 10-20 piirkonnaks. Tallinna Tehnikaülikoolis (Kristjuhan, 1993, 1987b, 1983) on väsimuse detailseks analüüsiks ja kvantitatiivseks hindamiseks välja töötatud füsioloogiliselt põhjendatud skeem, mis jaotab inimese keha 100 piirkonnaks (joonis 3).

Joonis 3. Väsimuse piirkondade skeem

Skeemi on edukalt kasutatud tööstusettevõtteis Eestis, Soomes, Rootsis, Venemaal ja mujal. Skeemiga koos kasutatakse 10-astmelist skaalat (10 on intensiivsus, mis häirib tööd). Skeemi väljatöötamisel olid võetud aluseks järgmised aspektid:
· aistingute tüüpiline ulatus keha eri piirkondades nende väsimuse puhul
· anatoomilised piirkonnad
· piirkondade võimalikult ühesugused mõõtmed
· ülajäsemete oluline osa tööprotsessis
· tugi-liikumisaparaadi patoloogia sümptomite piirkonnad
· siseelundite patoloogia sümptomite piirkonnad
· taktiilsete aistingute ruumilävi
· uuritava piirkonna eristamise lihtsus

11. Antropomeetriline printsiip

Inimesed pole ühesugused, nende vajadused, intelligents, osavus, nägemisteravus, jõud, vanus jne erinevad. Et inimese tegevus oleks maksimaalselt efektiivne, peab sellega arvestama. Kõige lihtsam ja sageli vajalikum on arvestada inimkeha lineaarmõõtmeid ja nende suuruse varieerumist.

Sõna antropomeetria pärineb kreeka keelest ja tähendab inimkeha mõõtmist. On elementaarne, et tööpingi ja töötooli mõõtmed, tööriista käepideme kuju jne peavad vastama inimkeha omadele, nii nagu inimese mõõtmetega on arvestatud riietusesemete ja jalatsite puhul. Mõni sentimeeter võib tööolukorras suurendada traumasid ja väsimust mitukümmend protsenti (näiteks kui töötatakse ülestõstetud kätega). Neid mõõtmeid tuleks kasutada laialdaselt nii kõikvõimalike tööstusseadmete puhul kui ka sulepeale sobiva läbimõõdu leidmiseks.

Kahjuks esineb praktikas sageli olukordi, kus inimese mõõtmeid ei arvestata, kuna inimeste ettekujutus erineb oluliselt reaalsusest. Näiteks on paljudele uudiseks, et noore 20-aastase ameeriklase pikkus ületab jaapanlase oma vaid 3 cm. Inimese mõõtmete tähtsus kasvab nüüdisajal seetõttu, et üha rohkem toodangut eksporditakse maadesse, kus tarbijad võivad oluliselt erineda tootjamaa tarbijatest. Arvestada tuleb sisseveetava toodangu mõõtmetega ka impordi puhul.

Inimese mõõtmed erinevad nii populatsiooni sees kui ka populatsioonide vahel. Ameerika Ühendriikide mees on ca 10 cm pikem kui keskmine hiinlane. Samas erinevad hiinlaste pikkused tugevasti lõunas ja põhjas. Eestlase geomeetrilised mõõtmed on lähedased ameeriklase omadele, ületades neid mõne sentimeetri võrra.

Kasutatakse palju mõõtmeid: pikkus püsti seistes, silmade kõrgus, õlgade kõrgus, sõrmede kõrgus, kõrgus istudes, silmade kõrgus istudes, puusade laius, sõrme pikkus jne. Nende mõõtmete puhul on oluline aritmeetiline keskmine, standardhälve ja pertsentiilid, esmajoones 5. ja 95., mis näitavad mõõtmeid, mille sisse mahub 5 või 95% inimesi. Tihti on otstarbekas, et toote mõõtmed sobivad 95% inimestele.

Kahjuks on raamatutes ja tabelis toodud inimese mõõtmed sageli oluliselt väiksemad tegelikest, sest uuringud on viidud läbi 10-20 aastat enne raamatu kasutamist. Vahepeal on keskmine kasv aktseleratsiooni tõttu oluliselt suurenenud. Kui keskmiselt on olnud pikkuse kasv ca 1 cm 10 aasta kohta, siis viimasel ajal on see mõnel juhul olnud kuni 5 cm 10 aasta jooksul. Seega tuleb tähelepanu pöörata andmete värskusele. Kui andmed seda pole, tuleb mõõtmetele lisada proportsionaalselt teatud arv sentimeetreid.

Käesoleval ajal on noore eesti mehe keskmine pikkus 180 cm, naisel 168 cm. Eestlased on üks pikemaid rahvaid. 1986. aastal inimese pikkuse mõõtmistel oli Ameerika Ühendriikides 5. pertsentiil naistel 149,5 cm, meestel 161,8 cm, 95. pertsentiil naistel 171,3 cm ja meestel 184,4 ning standardhälbed naistel 6,6 cm ja meestel 6,9 cm.

Statistiline antropomeetriline info pole piisav töökoha või toote geomeetriliste mõõtmete leidmisel. Vahel, eriti läbikäikude puhul, tuleb arvestada ka raseda naisega, kes võib viimastel raseduskuudel nii töötada kui olla tarbija. Peab arvestama töö iseloomu ja toote kasutamist ning mis konkreetselt juhtub, kui ei ole vastavust. On vahe, kas uks on pikale mehele liialt madal trepil või vähekasutataval ruumil. Esimesel juhul võib mees kukkumise korral saada surmava trauma. Läbikäikude kõrguse puhul tuleb arvestada meeste pikkuse 99. pertsentiiliga ning lisada veel 20 cm kingakontsade ja peakatte jaoks. Kui läbikäiku ümbritsevaid pindu ei ole soovitatav puutuda (tolm), võiks lisada veel 20 cm.

Töökohtade kujundamisel inimeste mõõtmete alusel kasutatakse nüüdisajal sageli arvutit, mis võimaldab protsesse visuaalselt jälgida (SAMMIE - system for aiding man-machine interaction evaluation, CAD - computer aided design).

Vahel on otstarbekas mõõtmeid integreerida majandusanalüüsiga. Eri mõõtmetega toodete valmistamine suurendab tootmiskulusid, kuid suureneb ka turg.

12. Kehaasend

Ergonoomika tegeleb kehaasendi probleemidega töötamise ja üldse igasuguse tegevuse puhul, sest sageli pole neil füsioloogiliselt põhimõttelist erinevust. Tegevuse puhul on oluline teostaja asend. Õige asend kindlustab kõrge tööviljakuse, hea ja kestva tervise. Peab silmas pidama, et kiiresti kasvab inimeste arv, kes töötavad kodus, kus võib vaimset tööd teha isegi pikali. See muudab oluliselt ergonoomika probleeme.

Kehaasendeid võib kõige üldisemalt jagada püsti-, iste- ja lamamisasendiks. Koduse tegevuse ja ametitöö puhul esineb kõige sagedamini isteasend. Nüüdisajal istub inimene tavaliselt 8-12 tundi ööpäevas. Enamus inimesi on 2-7 tundi päevas püstiasendis. Remonditöid tehakse ka lamades.

Võrreldes enamiku loomadega seisab inimene rohkem. Loomariigis kohtab harva seismist kahel jalal, veelgi harvemini seismist peaaegu liikumatult, mis on suhteliselt sage inimesel. Seevastu madal isteasend ja lamamine on loomariigis tavalised. Nendega on imetajate ja ka paljude teiste loomade organism hästi kohanenud.

Kuigi püstiasend võimaldab töötaja suuremat liikuvust, on tal füsioloogilisest aspektist mitu puudust.

· Püstiasendiga kaasneb lihastele, liigestele ja ligamentidele (sidemetele) ebasoodne staatiline koormus, pehmete kudede kompressioon lihaste poolt, vedelike, sealhulgas venoosse vere kuhjumine keha allosadesse, eeskätt alajäsemetesse.
· Südame löögisagedus on püstiasendis ca 10% kõrgem kui isteasendis. Rohkem koormatud südame kudedes kumuleeruvad kergemini ealised muutused, mistõttu lüheneb inimese eluiga.
· Liikumatult seismine on seotud pideva närvisüsteemi ja tugiliikumisaparaadi tööga, et saavutada keha stabiilsus ja tasakaal. See koormab neid süsteeme täiendavalt.

Tööolukorras peaks olema põhiline isteasend. Kui see pole võimalik, siis on oluline sellise tehnoloogia kujundamine ja töö organiseerimine nii, et töö ajal oleks aega ja võimalus vahel mõni minut ka istuda. Parim variant on püsti- ja isteasendit tööaja jooksul sageli vahetada, varustada kõik püstiseisuga seotud töökohad istmetega. Ka kodus on oluline vahel seista, vahel istuda ja käia.

Keerukas probleem on optimaalne istme kõrgus. Traditsiooniliselt ei arvestata kahjuks südame ja vereringesüsteemi koormusega. Mida madalam on iste, seda väiksem on hüdrostaatiline rõhk alajäsemete veenides ja väiksem venoosse vere valgumine sinna. Istme kõrguse leidmiseks on teadus põhiliselt kasutanud diskomfordi hindamist ja elektromüograafiat. Tööolukorras soovitatav kõrgus 40-45 cm baseerub eurooplase või ameeriklase traditsioonilisel eluviisil. Madal iste on eurooplasele ebamugavam kui kõrge, mis on tingitud kasvatusest ja harjumustest. Kahjuks soovitatakse sellist harjumuspärast kõrgust kõigile sügavamalt mõtlemata, kuidas see on leitud, ning teadmata, et paljud rahvad eelistavad teistsugust kõrgust.

Madala istme kasutamise harjumust on vaja kasvatada lapseeast. Kui inimene on harjunud madala istmega lapsest saadik, ei tundu see talle ebamugav ka täiskasvanult. Seda näeb paljude rahvaste juures. Tavaline töö- ja puhkeasend Jaapanis, Indias, Kagu-Aasias, Aafrikas, Mehhikos on istudes, alajäsemed maas. Istudes põlvedele toetumine on viimasel ajal levinud ka Euroopas ja Ameerika Ühendriikides (seda võimaldab Balans tool).

Uuringud näitavad, et Euroopas vanematel inimestel levinud lülisamba lumbaalosa kõhrketaste degeneratsioon on Lääne ühiskonna traditsioonilise eluviisi ja istumisasendi tagajärg. Kõhrketaste degeneratsiooni esineb hoopis vähem nt hindude juures. Lisaks on neil mitu korda vähem ka veenilaiendeid. Üheks hüdrostaatilise rõhu vähendamise vahendiks on jalapink, mis hoiab jalad kõrgemal.

Istme kuju võib olla sõltuvalt vajadusest väga erinev. Vahel on vajalikud käetoed, vahel kõrge seljatugi. Vahel sobib madal seljatugi, et istuda saaks erinevates poosides ja seejuures sooritada liigutusi, mis on seotud keha kallutamisega. Sageli peaks iste olema ratastega. Istme eesserv peaks olema piisavalt kumer, et see ei suruks kokku reieveene.

Jätkub siit...Optimaalne füüsiline koormus

Tagasi sisukorda

Veel raamatutest