|
ÜLO KRISTJUHAN - Kaasaegse
ergonoomika alused
13. Optimaalne
füüsiline koormus
Optimaalne füüsiline koormus kindlustab kestva tervise
ja pika eluea. Eeskätt tuleb arvesse võtta tugi-liikumisaparaadi
ning südame- ja veresoonte haiguste vältimist. Inimese
organism vajab teatud suurusega füüsilist koormust.
Viimastel aastakümnetele on kogunenud palju andmeid selle
kohta, et oluliselt parandavad tervist ka suhteliselt tagasihoidlikud
koormused (vt Workplace Health ..., 1996). Samas on inimese organismile,
igale tema lihasele, liigesele jne olemas optimaalne mehhaaniline
koormus. Liiges püsib töövõimelisena seni,
kuni teda kasutatakse. Liigutuste suunad, ulatus ja kasutatavad
jõud peavad olema liigese töövõime säilitamiseks
optimaalsed. Kahjuks on vähe teada, millised on optimaalse
koormuse parameetrid. Nii näiteks on soovitatud käia
üks tund intensiivselt või 10 000 sammu ööpäevas.
Seejuures peaks saavutama ülepäeviti mitmekülgse
kehalise koormusega südame löögisageduse 60% maksimaalsest.
Sageli on epidemioloogilistes uuringutes võrreldud
haigestumust (eriti südamehaigustesse) mitmesuguse füüsilise
koormusega (sooritatava mehhaanilise töö võimsusega)
kutsealadel. Peaaegu alati on leitud, et füüsiline
koormus mõjub soodsalt. Peaaegu pöördvõrdeline
seos on kahe näitaja vahel: energiakulu tootmistööl
ja südamehaigustesse haigestumise risk. Samas peab arvestama,
et üldiselt lähevad raskele tööle füüsiliselt
tugevamad ja tervemad inimesed. Selgitades füüsiliste
koormuste ja haiguste vahelisi seoseid, võib uurija sattuda
kergesti eksiteele.
Kompenseerivaid füüsilisi koormusi on võimalik
rakendada nii töö kui ka töövälisel
ajal, tegeledes mitmesuguste kehakultuuri vormidega. N Liidus,
sealhulgas Eestis, tehti ettevõtetes aastakümneid
töövahetuse ajal võimlemisharjutuste komplekse
(tootmisvõimlemine). Olulised on ka füüsilised
koormused väljaspool tööaega. Need võivad
olla treeniva mõjuga. Siis on kerge anda eri lihasgruppidele
vajalikku koormust.
Eelistatum peaks aga olema esimene variant. Et töötaja
ei raiskaks oma vaba aega töö ebasoodsate mõjude
likvideerimiseks, peaks tööprotsess ja töökeskkond
soodustama töötaja teatud parameetritega (eri jäsemete
liigutuste arv ajaühikus, liigutuste ulatus, trajektoorid,
kasutatavad jõud jne) füüsilist aktiivsust.
Kahjuks on seni optimaalsete töökoormuste sisseviimist
tööprotsessi vähe kasutatud ja tundma õpitud.
Kehaliste harjutuste programmid tööl
Üks töövõime tõstmise moodus on
mõnel maal levinud tööks karastamise (work
hardening programs) ja sobivuse saavutamise programmid (vt
Bridger, 1995; Workplace Health ..., 1997), mis kujutavad
endast füüsilise treeningu programme eesmärgiga
vähendada ametitöö ebasoodsat mõju ja on
suunatud jõu, painduvuse ja vastupidavuse suurendamiseks.
Tööks karastamise programm viiakse läbi mõne
nädala jooksul. Et programm oleks efektiivne, peab ta:
1) olema suurema intensiivsusega kui töö,
2) kasutama harjutusi, mis sarnanevad tööliigutuste
ja tööasendiga,
3) olema hinnatud testidega, mis sarnanevad tööga.
Sageli kasvab programmi tulemusena oluliselt uuritavate jõud,
painduvus ja vastupidavus. Arvestades tööviljakuse
tõusu, tasub programm ennast enamasti ära. Need positiivsed
nihked vähenevad oluliselt mõne nädala jooksul
pärast programmi lõppu ning mõne kuu möödudes
kaotab programm oma mõju.
Mitmesuguseid kehaliste harjutuste programme on välja
mõeldud ka töötajate jaoks, kes töötavad
pidevalt arvutiga. Harjutusi tehakse enamasti töökohal.
Need harjutused peavad:
1) pidevalt koormatud ja pingul olevaid lihaseid lõdvestama,
2) andma mitmekülgse kerge koormuse lülisambale,
3) koormama pidevalt lõdvestunud lihaseid,
4) tühjendama alajäsemete veene.
Nende harjutusprogrammide läbiviimist võib takistada
asjaolu, et töötaja, kartes kaotada autoriteeti, häbeneb
näidata oma füüsilisi võimeid. Vahel võib
nappida ruumi harjutuste tegemiseks või ei ole õhk
küllalt värske.
14. Toitumine ettevõttes
Ergonoomika ja toitumise küsimustega tegelevad tavaliselt
eri spetsialistid ning ergonoomika ja toitumise probleeme käsitletakse
eri raamatuis, kuigi need aspektid on organismis tihedasti seotud.
See viib mõnel juhul vastukäivate ja ekslike järeldusteni
ning soovitusteni. Organism peaks saama optimaalse koguse süsivesikuid,
vitamiine, mineraalaineid ja teisi toidu komponente, mille vajadus
sõltub omakorda tegevusest.
Spordis on seosed toitumise ja töö vahel lihtsamad
kui tööl. Sageli kindlustab valgu- ja kaloririkas toit
head treeningu tulemused. Hästi tuntakse ka arenenud ja
arengumaade spetsiifilisi probleeme. Siinkohal peab arvestama,
et Eesti on rahvusliku koguprodukti poolest ühe inimese
kohta, mis on ca 4000 USD aastas, arenenud ja arengumaade vahepeal.
Arengumaades on probleem, kuidas saada piisavalt toiduenergiat.
Madala elatustaseme tõttu elavad seal paljud vaesed inimesed
poolnäljas või peavad leppima madalakvaliteedilise
toiduga. Kasutatakse suhteliselt odavatest sünteetilistest
komponentidest koosnevaid jooke. Ühekülgse toidu tõttu
tekib organismis mineraalainete ja vitamiinide puudus. Halb toitumine
tingib töövõime languse ja kehva tervise.
Ka Eestis on paljude inimeste toidulaud suhteliselt ühekülgne,
millega ollakse aga harjunud. Toit Eestis sisaldab üldiselt
vajalikke komponente, mistõttu nüüdisajal ei
esine sellist haigust nagu skorbuut (vitamiini C puudusel). Siiski
ei ole vajalikke toidu koostisosi optimaalses koguses, mis vähendab
töövõimet, põhjustab tervisehäireid,
suurendab paljude haiguste tekke võimalusi ja lühendab
eluiga. Liiaga saab inimene sageli rasva ja keedusoola, vähe
aga mõnd vitamiini ja kiudaineid. Ebaratsionaalset toitumist
õhutavad ka mõned vanasõnad. (Parem suutäis
soolast kui maotäis magedat. - Laiuse vanasõna. Kes
palju sööb, see palju sööb. - Äksi vanasõna.)
Arenenud riikides (Ameerika Ühendriigid, Saksamaa) on
levinud liiaga toidukalorite tarvitamine, mis põhjustab
südame-veresoonkonna haigusi ja töövõime
langust. Lisaks esineb ühtede toidukomponentide üleküllust
ja teiste puudumist, mis võib olla tingitud meeldiva välimusega,
kuid bioloogiliselt väheväärtuslikust toidust.
Ettevõttes tuleb arvestada, et liialt väikese
koguse toidukalorite korral võib töövahetuse
jooksul langeda veresuhkru tase, mis põhjustab kiiret
väsimist. Söögiaeg on ühtlasi ka aktiivseks
puhkuseks.
· Enamasti on sobivam kergete (kalorivaeste) roogade
korduv tarbimine töövahetuste ajal (välja
arvatud füüsiliselt raskel tööl).
· Ettevõtte söökla, baari või
puhveti toit peaks olema mitmekülgne ja odav, mis on rahaliselt
tasuv ka ettevõtjale, kuna töötajate töövõime
ja tööviljakus optimaalsele lähedase toitumise
puhul märgatavalt kasvavad.
Peab märkima, et teadlastele pole päris selge, missugused
on toitainete (sealhulgas vitamiinide, mineraalide jne) optimaalsed
kogused ning need täpsustuvad pidevalt. Vitamiinide puhul
on rohkem tundma õpitud minimaalseid koguseid, seejärel
maksimaalseid. Kõige ebaselgem on olukord optimaalsete
koguste suhtes. Nii on minimaalne C-vitamiini kogus 50 mg ööpäevas.
Erinevad autorid soovitavad 60-200 mg ööpäevas.
Suurimad lubatavad kogused ületavad 2000-3000 mg ööpäevas.
Nagu näitavad arvukad uuringud katseloomadel ja ka inimeste
puhul, peaks enamik inimesi nähtavasti vähendama saadava
toiduenergia kogust. Väikese füüsilise koormuse
ja täisväärtusliku toidu puhul on enamasti inimese
toiduenergia vajadus all 2500 või isegi alla 2000 kcal
ööpäevas, samas kui enamikus keskmiselt arenenud
ja rikastes maades tarbitakse faktiliselt üle 3000 kcal.
Koostiselt väheväärtuslik, kuid kalorivaene toit
vähendab kehakaalu, takistab vanema eluea haiguste teket
ja mõjub soodsalt tervisele, kuid samas ei vähenda
tööviljakust vaimsel ja füüsiliselt kergel
tööl. Peamiselt langeb tööväline
füüsiline aktiivsus ja kehakaal. Ligikaudu arvestatakse,
et toiduenergia vähenemine 50% võrra vähendab
kehakaalu 25%; 25% vähem toiduenergiat vähendab kehakaalu
12,5% jne.
15. Füüsiliste iseärasuste
optimeerimine
Kõige lihtsamalt võib töid jagada vaimseteks
ja füüsilisteks (täpsemalt mehhaanilisteks). Sagedamini
esineb töid, mis ei nõua inimeselt vaimset pingutust.
Töö tegemisel kasutab inimene peamiselt ülakeha:
käsi, pead, õlavöödet, selja ülaosa.
Selles piirkonnas asuvad peaaju ja süda. Paljud tugi-liikumisaparaadi,
perifeerse närvisüsteemi, südame-veresoonte jt
töö tagajärjel tekkinud haigused on seotud ülakeha
tegevusega. 50. eluaastaks on pooled inimesed kannatanud selles
piirkonnas mitu päeva kestvaid valusid. Nende haiguste arv
kasvab koos eluaastatega, kuigi vaevusi esineb igas vanuses.
Seljavalude osatähtsus on kooliõpilastel ainult pisut
väiksem kui töölistel. Kuna haigus ei teki ülakehas
alati seoses pingelise tööga ning vanematel inimestel
esineb neid haigusi sagedamini, on lihtne sada korrelatsioone
vanusega, mis loob illusiooni, et need haigused kaasnevad tingimata
eaga. See pole siiski nii. Samas on raske täpselt välja
selgitada tööolude osatähtsust.
Tegevuse tagajärjel tekkiva väsimuse ja haiguse
põhjused võivad esineda ka väljaspool ametitööd:
koduses tegevuses, teel tööle ja koju, sportimisel.
Sageli on soodustavateks teguriteks keskkonnatingimused, nt paikne
jahtumine.
Sagedamini esinevad väsimuse ja diskomfordi aistingud
keha piirkondades, mis on otseselt seotud füüsiliste
pingutustega, nii staatiliste kui ka dünaamiliste koormustega.
Need aistingud saavutavad haripunkti tihti töövahetuse
lõpul, vahel ka õhtul enne magamaminekut. Ebasoodsates
tingimustes arenevad nad päev-päevalt edasi, andes
lõpuks haigussümptomeid. Võib eristada olukordi,
1) kus töö mõjutab inimorganismi, põhjustades
muutusi organismis ja haigussümptomeid; 2) kus valulikud
sümptomid tulevad ilmsiks töö ajal.
Kui töö põhjustab diskomforti ja väsimust,
siis kerkib küsimus, mis konkreetselt ja mil viisil avaldab
ebasoodsat mõju. Sageli loetakse väsimuse põhjuseks
suurt koormust. Siiski kohaneb organism sellega oluliselt nädalate
ja kuude jooksul.
Ebasoodsat mõju võib rohkem täheldada staatiliste
pingutuste ja ekstsentriliste koormuste korral, mil lihas pikeneb
sel ajal, kui lihaskiud kokku tõmbuvad.
Olulise tähtsusega on ebaharilikud pingutused ja ebareeglipärasused
töös. Näiteks võiks siin olla intensiivne
töö pärast aastapuhkust.
Tavatud pingutused võivad põhjustada ainevahetusjääkide
ja vedelike kogunemise lihasesse ja üksikute lihaskiudude
kahjustusi. Võib suureneda rakkude hukkumine kõõluse
ja sidemete piirkonnas, kuna verevarustus on lihaste pingutuse
ajal piiratud (isheemia -verevaegus).
Ohtlikud on ekstreemsed kehaasendid. Selliste keha
positsioonide puhul võib tekkida kõõluse
tugev surve pehmetele kudedele ning sellega kaasnevad isheemia
ja kahjustused. Ekstreemne asend on ohtlik liigesele, mille mõnes
osas tekib tugev mehhaaniline surve. Mehhaaniline surve võib
kahjustada ka närve.
Kahjulikud võivad olla palju korratud ühetaolised
liigutused, eriti kui nendega kaasnevad ebasoodsad tegurid.
Hõõrdepindade tõttu satub kõõlus
kõõlusetupes ebasoodsasse mehhaanilisse ja biokeemilisse
olukorda ning tekkida võib kõõlusetupe põletik.
Liigesele on ebasoodne ka liigutuste puudumine ja kestvad
staatilised koormused, kuna ainevahetus toimub liigeses normaalselt
ainult regulaarsete, kuid mitte väga aeglaste ja piisavalt
suure ulatusega liigutuste korral.
Ingliskeelses kirjanduses on levinud terminid-sünonüümid
cumulative trauma disorder (CTD) ja repetitive strain
injury (RSI), mida kasutatakse haiguste puhul, mis on tekkinud
ülajäsemete (käte, küünarvarre, õlavarre)
palju korratud pingutustest. Levinud on ka carpal tunnel syndrome
(CTS) - ülajäseme mediaannärvi ja kõõluste
põletik.
Ülakeha diskomfordi ja väsimuse vähendamiseks
on olulised töö organiseerimine ja tööriistade
kujundus. Tööriista käepideme mõõtmed
ja käepideme asend, arvutihiire kuju jne peavad vastama
inimese käe anatoomilistele ja füsioloogilistele iseärasustele.
Selle vastu eksivad tootjad sageli.
Peab vältima sageli korduvaid ühetaolisi liigutusi,
eriti kui koormus päeviti erineb. Selliste tööde
puhul tuleks vältida käe ja randmeosa jahtumist, mistõttu
pole soovitatavad lühikesed käised.
Küsitlused näitavad, et pikka aega tööriistu
kasutanud inimesed võivad pakkuda hulgaliselt otstarbekaid
lahendusi isegi selliste lihtsatel vahendite puhul nagu kruvikeeraja
või pastapliiats, mis on enamasti liialt väikese
läbimõõduga. Vajalikud oleksid sageli variandid
nt 5-50 ja 50-95 pertsentiilile. Üldiselt on tööriista
käepideme kuju traditsiooniline, kuid mitte alati parim
kasutaja seisukohalt. Käepideme suuruse puhul on tavaliselt
arvestatud ainult meestöötajaga. Seetõttu peab
naine kasutama jõudu, mis on talle liialt suur, nt sõiduauto
pisiremondil, mida ta on teel sunnitud tegema. Kruvikeeraja pea
läbimõõt peaks olema enamasti ca 30 mm, maksimaalselt
40 mm. Pastapliiatsi tavaline läbimõõt (8
mm) võiks olla 50% suurem.
Oluline on tööriista käepideme kujundamisel,
et töötaja ranne jääks neutraalsesse asendisse.
Sageli seda ei jälgita isegi selliste laialt levinud tööriistade
puhul nagu käärid, kruvikeerajad ja haamrid. Töö
puhul pole küünarvars enamasti risti tööriista
käepidemega; ta on samas suunas.
Kui käsitööriistadega töö nõuab
märgatavat jõudu, peab püüdma vähendada
sõrmelihaste staatilisi pingeid ja suurendada kontaktpinda
käe ja instrumendi vahel. Otstarbekas oleks kasutada ka
suure hõõrdeteguriga käepideme materjale ning
reljeefse (kuni 3 mm soonistega) pinnaga käepidemeid. Naistöötaja
puhul peab arvestama, et tema jõud moodustab keskmiselt
70% meestöötaja omast.
Õlapiirkonna väsimuse ärahoidmiseks oleks
üldiselt vaja töötaja kätega mitte kõrgemal
kui talje ja kere lähedal. Kui käsi on vaja tõsta
õlgadest kõrgemale, siis ei tohiks õlavars
tõusta suurema nurga alla kui 35o horisontaalpinnast ning
olla üleval kauem kui 20 sekundit iga tööaja minuti
kestel. Otstarbekas on sellistele töödele võtta
pikemat kasvu töötajaid, eriti juhul kui töökohta
pole võimalik kohandada. Samas on otstarbekas, et kätt
tõstetakse mõni kord tunnis. (Sõites kaua
püstiasendis bussis või trammis, on kasulik vahetevahel
laekäepidemest kinni hoida.)
Üha sagedamini põhjustab nüüdisajal
tervisehäireid arvutite klaviatuuri kasutamine. Kui kirjutusmasina
puhul tuli iga rea järel teha käega teistsuguse trajektooriga
liigutus, siis arvutil on suurem arvu ühetaoliste liigutuste
tõttu kirjutamine tunduvalt monotoonsem, millega kaasneb
tugi-liikumisaparaadi haiguste tekke tõenäosus. Oluline
on, et arvutil töötaja teeks vahetevahel muid tunduvalt
erinevaid töid.
Kõige sagedasem tugevate väsimusaistingute ning
tugi-liikumisaparaadi haiguste regioon on inimestel lülisamba
või selja alaosa.
Iseenesest skeletti vertikaalasendis hoidva ja stabiliseeriva
struktuurina ei oma lülisammas märgatavat tugevust.
Mis siis hoiab inimest püsti? Seda teevad arvukad kerelihased,
mille aktiivsus suureneb vastavalt keha asendile. Sellest ka
nende lihaste mõju lülisamba seisundile. Vastavalt
asendile on olulised kas selja-, rindkere- või kõhulihaste
pingutused. Kui inimene nõjatub taha, siis suureneb oluliselt
kõhulihaste bioelektriline aktiivsus. Raskuse tõstmisel
maast on vastupidi intensiivne bioelektriline aktiivsus seljalihastes.
Lülisamba biomehhaanikas etendavad tähtsat osa arvukad
ligamendid ehk sidemed. Selgroolülide vaheliste kõhrketaste
ainevahetuse normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik, et mehhaanilised
surved-tõmbed vahelduksid.
Lülisamba allosa kannab eriti suuri staatilisi koormusi,
mis on põhjustatud nii kõrgemal seisvate kehaosade
raskusest kui ka tegevusega seotud jõumomentidest. Olulisteks
riskifaktoriteks haiguste kujunemisel on istuv töö,
raksuse tõstmine, kutseline autojuhtimine, korduv sünnitamine.
Lülisambal on suur osa inimese tasakaalu säilitamisel.
Kui lülisamba stabiilsus on vähenenud, komistab, libiseb
ja kukub inimene hoopis sagedamini.
16. Libisemise ja kukkumise vältimine
Enamik inimesi on libisemise ja kukkumisega niivõrd
harjunud, et käsitab neid kui paratamatust. Samas põhjustab
kukkumine sageli raske kehalise trauma ning rikub kehakatteid.
Teoreetiliselt kukub inimene kergesti asjaolu tõttu,
et ta raskuskese on suhteliselt kõrgel. Enamik loomi ja
linde kukub hoopis vähem. Tasakaalu kaotus libisemisel ja
seejärel kukkumine on inimesel üks olulisemaid traumade
(põrutuste, muljumiste ja luumurdude) põhjuseid.
Kahjustada saavad eeskätt ala- ja ülajäsemed.
Seoses lihaste pinge järsu muutumisega kukkumise ajal esinevad
lisaks jäsemete luumurdudele ka pea, selja ja kaelapiirkonna
traumad.
Inglismaa ja Põhja-Iirimaa Ühendatud Kuningriigis
hukkub aastas kukkumise tagajärjel ligikaudu 6000 inimest.
Eriti ohustatud on vanemad inimesed. Eestis esineb sageli kiilasjää.
Libedate teede ajal talvel tõuseb Eesti traumapunktides
abivajajate arv ööpäevas mitu korda, ulatudes
üle tuhande.
Inimene libiseb põhiliselt siis, kui jalatsi talla
ja põranda või maapinna vahel on hõõrdumine
ebapiisav. Oluline on ka jalatsitalla reljeef. Nüüdisajal
on hõõrdetegur enamasti vahemikus 0,2-0,4 (talvel
sooja ilma ja lumega isegi alla 0,1), mis on liialt madal. Aastatuhandeid
elas inimene looduses, kus hõõrdetegur oli märksa
suurem. Libisemine polnud tavaliselt probleemiks.
Ameerika Rahvusliku Ohutuse ja Tervise Instituudi (NIOSH)
soovituste kohaselt peaks jalatsi talla hõõrdetegur
olema vähemalt 0,5. Sageli on oluline suurendada jalatsi
talla ning selle aluse vahelist hõõret. Juhul kui
seda pole võimalik teha, tuleb ohtlikud kohad või
kalded märgistada. Sobiv tähistus on kollased ja mustad
triibud.
Trepil kukkumine lõpeb sageli raskete vigastustega,
kusjuures harvad pole surmajuhtumid. Oluline on trepiastmete
kõrgus ja laius. Kõrgus, sõltudes jala mõõtmetest
ning traditsioonidest, võiks olla 15-20 ja laius 25-33
cm. Ebaühtlased astmed või sobivast vahemikust erinevate
mõõtmetega astmed on ohtlikud.
Et trepil mitte libiseda ja kukkuda, on olulised ka sobiv
valgustus ja lülitite asukoht. Vahel segavad trepil käimist
tekkivad varjud. Halvasti kättesaadavat või raskesti
leitavat lülitit sageli ei kasutata, mis soodustab kukkumist.
17. Lamamisasendi ebasoodne mõju
Viimase aja uuringud on näidanud, et haiguste põhjuste
uurimisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka
teguritele väljaspool tööaega. Vähe on käsitletud
lamamise ja magamise ebasoodsat mõju. Meditsiinistatistika
näitab, et inimene sureb enamasti voodis ja just varastel
hommikutundidel kella 3-5 paiku. Samas on populaarteaduslikus
kirjanduses ja argiteadvuses levinud ettekujutus, et magamisel
on igati tervistav mõju. Ülakeha diskomforti ja kaebusi
põhjustavad sageli siiski olud, mis on seotud magamisega.
Kõikidel lamamisasenditel on miinuseid.
· Inimese plaadikujuline ülakeha on halvasti kohanenud
küljeli magamiseks. Erinevalt enamikust loomadest on inimese
rindkere sel juhul füsioloogiliselt ebaloomulikus deformeeritud
asendis. Küljeli magab inimene aga sageli. Vasakul küljel
magades on täiendav surve südamelihasele. Küljeli
magades jääb vahel ülajäse keha alla, mistõttu
selle verevarustus häirub.
· Selili ja kõhuli on takistatud hingamisliigutused.
Selili vajub keel taha, mis takistab õhuvoolu trahheasse
ja kopsudesse, mille tagajärjel võivad tekkida hingamispausid.
Inimene hakkab norskama, millega kaasneb suurenenud haigestumus
südame-veresoonte haigustesse.
Ratsionaalset lahendust pole kerge leida.
· Pehmet voodit ei ole pikka aega hea kasutada, kuna see
soodustab ebafüsioloogilist lülisamba asendit. Üldiselt
peaks inimene asendit magades sageli muutma. Seda tehakse, kui
magatakse kõval madratsil või muul kõval
alusel.
· Kasulik on lai voodi ja üksinda magamine. Siis
on kehaasendit kerge muuta.
· Kui magatakse peamiselt küljeli, peaks liigeste
deformatsioonide ja pingete vältimiseks lülisamba kaelaosa
olema ligikaudu samal sirgjoonel nagu lülisamba teised osad.
Pea all peaks olema suhteliselt kõrge padi (rull), mis
hoiaks pead kõrgemal alumisest õlaliigesest.
· Selili või kõhuli magades on kasulik madal
padi.
· Aidata võivad ka spetsiaalse reljeefiga padjad,
rullid ja kaelused.
18. Stress ja vaimne koormus
Tunnustatud on seisukoht, et stress soodustab ohtlikke südame-veresoonte
haigusi ning nõrgendab immuunsüsteemi. See aga soodustab
infektsioonhaiguste ja kasvajate teket (vt Sarafino, 1994). Seega
peaks ülemäärast stressi igati vältima ning
ainult juhtudel, kui see tööl pole võimalik,
kasutama meetmeid väljaspool tööaega.
Üks ergonoomika eesmärk on kujundada tegevust ja
kõiki töötingimusi selliselt, et viia miinimumi
mittevajalikku stressi.
Inimesed ütlevad, et see või teine asi tekitab
neis stressi. Sõna stress kasutatakse mitmetähenduslikult.
Seda on raske defineerida. Seetõttu soovitatakse vahel
terminit stress üldse vältida. Üks levinumaid
stressi määratlusi teaduses on stressori kaudu. Stress
on vastus stressorile. Sellisel juhul kõik asjaolud, mis
põhjustavad pinget inimese psüühikas või
füsioloogilistes funktsioonides, on stressorid. Stressil
on seejuures ka positiivne efekt, ta ergutab tööd tegema.
Kuna mõni pingutus mõjub soodsalt, teine aga
ebasoodsalt, kasutatakse ka termineid eustress ja distress.
Esimene on organismile kasulik, teine mitte. Kuid ka see käsitlus
pole puudusteta, kuna see, mis on ühele stress, võib
olla teisel distress. Mõnevõrra selgust loovad
autorid, kes psühholoogiliste ja füsioloogiliste vastureaktsioonide
puhul kasutavad terminit pinge (strain), jättes stressi
välisfaktori iseloomustajaks.
Stressi allikad võivad olla isikusisesed, teised inimesed
ja mitmesugused olukorrad.
· Stressi allikad võivad olla isikusisesed, nt
haigus või tervisehäire. Stressi võib tekitada
eesmärkide konflikt.
· Allikaks võib olla teine inimene, sealhulgas
töökaaslane ja pereliige, näiteks kirja puudumine
sõbralt või pereliikme haigus.
· Stressoriteks võivad olla mitmesugused olukorrad,
näiteks sisenemine tundmatusse või tugeva müraga
ruumi, loengupidamine, sõit lennukiga, automootori rike.
Stressi tööl põhjustavad mitmesugused tegurid.
· Tööülesanded võivad olla konkreetsele
inimesele liialt rasked.
· Halvad töötingimused: füüsikalised
töötingimused, halb psühhokliima, tunnustuse puudumine
ülemuse poolt, töökoha kaotamise oht.
· Inimene hindab oma suhteliselt normaalseid töötingimusi
raskeks, tunnetab enda sobimatust.
· Vastutustunne. Mis juhtub, kui tööd tehakse
halvasti?
Toimingud, mis viivad stressini, sisaldavad seega kognitiivse
(tunnetusliku) hindamise protsessi, mis koosneb esmasest ja teisesest
hindamisest:
1. Kas nõudlus ohustab enda heaolu?
Kui inimene puutub kokku potentsiaalsete stressoritega, püüab
ta esmalt hinnata nende mõju tähtsust endale.
2. Kui ohustab, kas tulen toime?
Teisene hindamine järgneb esmasele kas vahetult või
hiljem. Kui nähtavasti ei tulda toime või stressorid
ei allu kontrollile, on stress tugev. Seega on oluline optimism
ja sotsiaalne toetus.
Nii esmane kui teisene hindamine ei ole objektiivne, ei vasta
täpselt tegelikkusele, sõltudes subjektist.
Seega on stress ja tunnetus tihedalt seotud. Ühelt poolt
mõjutab stress tunnetust, teiselt poolt mõjutab
tunnetus stressi. Viimane on sageli suure tähtsusega. Nt
kui meestöötaja näeb talle meeldivat naiskolleegi
vestlemas mõne noormehega, võib see temas kutsuda
esile stressi.
Stressiga kaasnevad füsioloogilised muutused. Inimene,
kes on tundnud hirmu või erutust, teab, et sel ajal südame
löögisagedus ja higieritus suurenevad ning hingamine
tugevneb. Adaptiivsed muutused stressi puhul on organismi füsioloogiliste
süsteemide adekvaatne vastus ohule. Osa organismi reaktsioone
on spetsiifilised ja osa mittespetsiifilised, analoogilised kõigis
stressisituatsioonides. Suur tähtsus on suprarenaalnäärmete
sekretsioonil.
|