ÜLO KRISTJUHAN - Kaasaegse ergonoomika alused

19. Keskkonna optimeerimine

Töökeskkonnas esineb arvukalt tegureid, mis mõjutavad töötaja tervist: mürgised ained, infrastruktuur- ja ultrahelid, sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid, füüsilised koormused, muutused tehnoloogilise protsessi kulgemises jne. Tööstuses kasutatakse üle 100 000 keemilise aine, millest enamik on mürgised. Kümneid tuhandeid selliseid aineid kasutatakse igapäevases elus. Käesoleval ajal kasvab eriti psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite osatähtsus, mida näitab Põhjamaade Ergonoomika Ühingu konverentside temaatika.

Tegurite mõju sõltub nende kvalitatiivsetest ja kvantitatiivsetest (kontsentratsioon, kogus, intensiivsus) parameetritest, tegurite koosmõjust. Muutused tervises võivad ilmneda aastakümnete pärast, näiteks tekib pahaloomuline kasvaja.

Ergonoomika käsitleb olukordi,
· mis vajavad kompleksseid lahendusi
· mille puhul esineb probleeme
· mis esinevad sageli

Mikrokliima

Üheks olulisemaks keskkonnatingimuseks on mikrokliima - see on õhutemperatuur, õhuniiskus, õhu liikumine, soojuskiirgus töökohal või mujal inimese lähemas ümbruses. Nüüdisajal töötab inimene põhiliselt ruumist, kus mikrokliima on suhteliselt stabiilne. Samas tuleb tal paljudel juhtudel 10-20% tööajast olla väljaspool ruumi (tänaval, autos), kus ta puutub kokku erineva ja kiiresti muutuva mikrokliimaga.

Tallinnas on veebruarikuu keskmine ööpäevane temperatuur -5 oC, juulis aga +17 oC. Keskmised päevased temperatuurid on mõni kraad kõrgemad. 90% maailma inimestest elab soojemas kliimas. Enamikus Euroopa maades on temperatuur külmal aastaajal 5-10 oC kõrgem ja soojal aastaajal 2-5 oC kõrgem kui Eestis. Londonis oli kõigi aegade madalam temperatuur ainult -9 oC. Ameerika Ühendriikides on kliima võrreldes Euroopaga soojem.

Eestis on sagedased "külmetushaigused". Organismi märgataval jahtumisel algavad lihaste motoorsete ühikute sagedad kokkutõmbed, külmavärinad, millega kaasneb soojusenergia tootmise järsk kasv. Ohtlikud on ootamatud organismi või selle osade ülejahtumised. Need toimuvad kergesti, kui ruumis on pidevalt üks ja sama temperatuur, kuna see jätab organismi adaptsioonimehhanismid tööta ning treenimata, mistõttu organismi jahtumise korral ei käivitu kaitsereaktsioonid.

Inimkeha soojuslikku seisundit võib hinnata naha- ja kehatemperatuuri järgi. Kehatemperatuur (rektaalne temperatuur) on inimesel enamasti stabiilne 37,3 - 37,5 oC. Nahatemperatuur ja temperatuur organismi perifeerias on 33 - 34 oC, seejuures jäsemete distaalsetel osadel kõigest 27 - 28 oC. Kui keskkonna temperatuur langeb, suureneb erinevus naha- ja kehatemperatuuri vahel. Kui temperatuur tõuseb, siis see erinevus väheneb. Inimese soojusbilanss sõltub oluliselt riietusest, soojuskiirgusest, ruumi temperatuurist, organismi soojusproduktsioonist (peamiselt töö füüsilisest raskusest).

Riietuse soojusisolatsiooni hindamisel on mõõtühikuks CLO, mis vastab ülikonnas inimese soojusisolatsioonile. Tavaliselt on riietus õhem, seega on soojusisolatsioon 0,8 CLO-d ja vähem. Orienteeruvalt CLO-des:
· sokid - 0,04
· kingad - 0,04
· T-särk - 0,08
· pikkade käistega päevasärk - 0,25
· pikad püksid - 0,3
· pintsak - 0,4
· kleit - 0,5

Mida paksem ja õhku sisaldavam on riietus, seda rohkem isoleerib ta organismi väliskeskkonnast. Samas takistab paks ja raske riietus tööliigutusi ning kui inimene palju higistab, langeb riietuse soojusisolatsioonivõime. Paksud riided takistavad ka naha hingamist, milleks nahk kasutab ümbritsevat õhku. Seetõttu peaks püüdlema selle poole, et tööriietus oleks õhem, keskkonna temperatuur aga kõrgem.

Toatemperatuuril on organismi soojuslikule seisundile suure tähtsusega organismi soojuskiirgus, mis võib moodustada kuni 50% kogu organismi poolt äraantavast soojusest. Seda alahinnatakse. Hele riietus väldib organismi kiirguslikku soojuskadu ning ülesoojenemist, kui kiirgusallikad on väljaspool.

Maailmas on palju õhutemperatuuri norme sõltuvalt töö füüsilisest raskusest, aastaajast ja soojuseraldustest tööruumis (sealhulgas Eesti vabariiklikud normid). Ergonoomika lähtub seisukohast, et raske töö tuleb mehhaniseerida. Füüsiliselt kergel ja vaimsel tööl on soovitatav ruumi temperatuur enamasti 22 - 24 C. Alati pole mehhaniseerida võimalik, sel juhul võib optimaalne õhutemperatuur olla alla 20 oC.

Probleemiks on, kuidas sobitada optimaalne temperatuur inimeste individuaalsete iseärasustega, nt võib optimaalne õhutemperatuur mõnel inimesel olla kõigest 19 oC. Sageli sõltub see temperatuur harjumuspärasest riietusest. Lihtsam on toimida, kui töötaja on omaette ruumis või kui inimest on vaja ainult kergelt jahutada, milleks kõlbab lauaventilaator, mida kahjuks tööliste puhul kasutatakse harva.

Keskkonna temperatuur mõjutab ka tööviljakust. Optimaalsest kõrgem ja madalam temperatuur võib tööviljakust märgatavalt vähendada. Optimaalsest kõrgema õhutemperatuuri puhul langeb töö motivatsioon. Alati pole see siiski nii. Kui töös pole piisavalt stiimuleid, võib optimaalsest mõnevõrra erinev (eeskätt madal) temperatuur tööviljakust soodustada.

Optimeerides ruumi mikrokliimat, peab arvestama ruumis olevate seadmete soojuseraldusega, küttega, päikesekiirgusega, tuule suunaga ja tugevusega, puudega hoone ümber.

  • Tugeva tuule korral võib temperatuur hoones tunduvalt erineda sõltuvalt sellest, kas ruum asub allatuult või pealetuult. Külma ilmaga on pealetuult ruumid jahedad, allatuult soojad.
  • Päikesekiirgus hoonele ja aknast sisse on üks peamisi ruumi ülekuumenemise põhjustajaid soojal aastaajal.
  • Hoone soojenemine sõltub hoone välisseinte värvusest: mida tumedamad need on, seda rohkem soojeneb hoone päikesepaistel ning jahtub külma ja sombuse ilmaga.
  • Vahel aitab puude istutamine hoone lõunapoolsesse külge. Puud hoone ümber stabiliseerivad hoone mikrokliimat, nõrgendavad talvel tuuli ja vähendavad suvel päikesekiirgust.

Tihedalt on seotud ruumi temperatuuriga relatiivne õhuniiskus (protsent maksimaalsest võimalikust veeauru kogusest õhus). Ohtlik on tervisele esmajoones kõrge üle 70% õhuniiskus. See tugevdab nii liialt kõrge kui madala õhutemperatuuri ebasoodsat mõju. Õhuniiskus alla 30% põhjustab halba enesetunnet - nina ja silma limaskesta ärritust. Siiski on oht üldiselt väiksem kui kõrge õhuniiskuse puhul. Optimaalne õhuniiskus on enamsti 40-60%. Optimaalne õhu liikumise kiirus on 0,03-0,1 m/s, mille aga tervishoiunormid jätavad sageli lahtiseks, öeldes nt, et optimaalne õhu liikumise kiirus on kuni 0,1 m/s. Liialt madala õhu liikumise kiiruse puhul koguneb inimese lähedusse väljahingatud õhk ja häiruvad naha ainevahetusprotsessid. Kahjuks esineb sellist olukorda sageli.

Optimaalse mikrokliima tingimuste kindlustamiseks on arvukalt võimalusi, kusjuures eriti perspektiivne on õhu konditsioneerimine, mis tagab optimaalsete parameetritega õhu tööruumis.

Valgustus
Kuna nägemise kaudu saab inimene ca 90% infost, mida ta töös kasutab, on valgustus üks tähtsamaid mõjureid töökohal. Halb valgustus madaldab tööviljakust, soodustab silmade väsimist ning silma-, närvi-, südame-veresoonte jt haiguste teket ja arengut. Esmajoones on oluline töökoha valgustatus (ehk valgustihedus).

Valgustuse probleemidega tegelevad eeskätt valgustusinsenerid. Ergonomisti ülesanne on käsitleda probleemi laiemalt, süsteemsemalt, seades eesmärgiks tagada mitte ainult normidekohane, vaid optimaalsele lähedane valgustus. Optimaalsed valgustatuse väärtused ei ole selged. Kuni viimase ajani oli levinud seisukoht: mida tugevam on tehisvalgustus, seda vähem töötaja silmad väsivad ja seda suurem on tööviljakus. Nüüdisajal arvatakse, et ka liialt suur valgustatus on silmadele halb. Mis puutub päikesevalgusesse, siis peaks inimene päikese käes peaaegu alati kasutama päikeseprille.

Pinna, sealhulgas tööpinna valgustatust mõõdetakse luksides (lx), valgusti valgusvoogu luumenites (lm). Valgustuse normeerimine algab valgusallika valgustugevusest, mille ühikuks on kandela (cd), mis vastab etalonile - monokromaatilise (540.1012 Hz) valgusallika kindlale võimsusele (vastab ligikaudu ühele steariin- või parafiinküünlale). Kui valgusallikas üks kandela kiirgab ruuminurka üks steradiaan (sr), on seal valgusvoog üks luumen. (Steradiaan on ruuminurk, mis hõlmab raadiuse ruuduga võrdset sfääri pinda; seega on sfääri ruuminurkade summa 4? steradiaani.)

Kui valgusvoog üks luumen langeb pinnale üks m2, on pinna valgustatus 1 lx. Seega võib orienteeruvalt hinnata, et küünla-tugevune valgusti (kuni 1 kandela) annab valgusvoo 13 lm ja ühe meetri kaugusel valgustatuse 1 lx. Seevastu 5 korda lähemal, 20 cm kaugusel küünlast, on valgustatus 25 lx või üle selle, kui on peegeldumist (kuna valgustatus on pöördvõrdeline valgusallika kauguse ruuduga). On maid, kus pinnamõõduks kasutatakse ruutjalgu mitte ruutmeetreid, mille puhul on valgustatuse arvulised väärtused ca 10 korda väiksemad.

Looduslikul valgusel on palju puudusi. Looduses kõigub valgustatus miljoneid kordi. Valgustatus võib olla suvel selge taeva puhul, kui päike on kõrgel, 100 000 lx, pilvituse korral 10 000 lx, pilves ilmaga talvel 2000 lx, kuuvalgel maksimaalselt 0,5 lx. Mida kaugemal on töölaud aknast, seda nõrgem on valgustatus. Päikesepaiste mõjutab oluliselt ruumi temperatuuri. Aknad ei võimalda privaatsust. On ka eeliseid: vahel on aknast kena vaade.

Tööruumi valgustuse puhul on olulised sealsete pindade peegeldumistegurid, kuna neist sõltub valgustatus ruumis. Need näitavad pinnalt lähtuva ja sinna langeva valgusvoo suhet. Valge paber peegeldab kuni 95% sinna langenud valgusest, puit 45%, must matt paber ainult 5%. Enamasti on otstarbekas, et tööruumi pindade (eriti lae ja seinte ülaosade) peegeldustegurid on kõrged, kuna siis säästetakse valgusenergiat.

Maailmas eksisteerib sadu valgustatuse norme, mis sõltuvad konkreetse maa majanduslikest võimalustest, kuid ka töö täpsusest, vastutusrikkusest, objekti kontrastist fooniga, fooni tumedusest, töötaja vanusest jt teguritest. Vaesemates maades on valgustuse nõuded väiksemad. Kõige levinumatel töödel, näiteks lugemisel ja kirjutamisel, nõutakse Euroopas enamasti valgustatust vähemalt 400 lx. Encyclopaedia of Health and Safety (1998) soovitab sel puhul 500 lx. Optimaalsed väärtused on siiski mõnevõrra suuremad. Kui pidevalt loetakse või kirjutatakse, peaks tööpinnal olema 500-900 lx. Vahel väga peene töö ja nõrga kontrasti korral soovitatakse töökohal mitu tuhat luksi.

Ergonoomika seisukohast ei ole suurt nägemisteravust nõudev töö väikeste objektidega optimaalne, kuna see pingutab ja väsitab tugevasti nägemisaparaati. Järelikult peaks sellistel juhtudel püüdma muuta kas töö iseloomu, tehnoloogiat, töö automatiseerima, kasutama suurendust (luubiga ühendatud valgusti) jt lahendusi. Viimasel ajal on tendents vähendada soovitatavat valgustatust.

Uued töö organiseerimise vormid, ruumiliselt paindlike töörühmade teke ning laialdane arvutite kasutamine töökohtadel tingivad tänapäeval optimaalse valgustuse soovituste modifitseerimise: enamasti on töökoha eri piirkondades vajalik erinev valgustatus. Eeskätt on see seotud arvutitega: kuvari ekraan peab üldiselt olema valgustatud hoopis nõrgemini kui töölaud, klaviatuurile on vaja rohkem valgust ja paberile kõrval veelgi rohkem.

Valgustatuse jaotus kogu ruumis: töökohal, seintel, laes, seejuures varjude vältimine ja kontrasti iseärasused on olulised ja sõltuvad tööst. Probleemile, et kõik vaadeldavad objektid on vahetuse vältel sama tugevasti valgustatud, on ka teadlased pööranud vähe tähelepanu. On parem, kui objekti valgustatus on dünaamiline, mõningal määral muutub (kõigub) ajaliselt, millega inimorganism on kohanenud looduses aastatuhandeid.

Enamasti on ratsionaalne, kui töökohta valgustab kaks valgustussüsteemi, üld- ja kohtvalgustus. Kui valgustussüsteem on integreeritud laega (üldvalgustus), on raske kindlustada töökohtadel optimaalset valgustatuse jaotust. Palju tähelepanu nõuab ruumi üldvalgustuse konstruktiivne lahendus, kuigi tööolukorras on üldvalgustust kasutada lihtsam. Peab jälgima mitut aspekti.

  • Oluline on see, et töökoha juures poleks läikivaid pindu ega peegeldumisi. Kahjuks esineb peegeldumisi sageli nt poleeritud või isegi suhteliselt matilt töölaualt või paberilt (raamat). Lagi, seinad ja mööbel võiksid olla matid. Kui võimalik, peaks eelistama matti paberit. Oluline, kuigi keeruline on vältida peegeldumisi kuvari ekraanilt.
  • Otsesest valgustusest on parem kaudvalgus (300-450 lx).
  • Lae ja seinte ülaosa heledus ei tohiks üldjuhul ületada 200 cd/m2, peegeldumistegur peaks olema vähemalt 0,8.
  • Ühe armatuuri valgusvoog võiks olla kuni 5 kiloluumenit, mille alusel tuleks valida valgustite arv.

Sageli alahinnatakse seda, et iga töötaja vajab individuaalset valgustust vastavalt eluviisile, organismile (silmadele) ja tehtava töö iseärasustele. Lühinägelikud ja vanemad inimesed vajavad rohkem valgust, mis võib tekitada täiendavaid probleeme. Faktiliselt võib ühel ja samal töökohal, kuid eri vahetustes töötada 20- ja 50-aastane inimene, kusjuures 50-ne vajab kaks või rohkem korda tugevamat valgustatust. Selle võib tagada kohtvalgustiga, viies lambi 30% vaadeldavale objektile lähemale. Kohtvalgusti puhul on oluline, et lampi oleks tööajal kerge seada sobivasse asendisse, eelkõige optimaalsesse kaugusesse vaadeldavast objektist.

Teatakse kümneid võimalusi, kuidas muundada elektrienergia optiliseks kiirguseks. 20. sajandi 70. aastateni kasutati Euroopas peamiselt suhteliselt madala viljakusega (ca 10lm/W) hõõglampe. Neil oli lühike tööiga - 1000-2000 töötundi. Nende spekter erines tunduvalt päikesevalguse omast, olles nihutatud infrapunase kiirguse suunas. Nüüdisajal kasutatakse põhiliselt luminofoorlampe, eeskätt elavhõbelampe, kus elektrienergiat muundab kiirguseks elektrilahendus. Nad kindlustavad kitsa spektri tõttu hea nägemisteravuse, on suure valgusviljakuse (50-100 lm/W) ja pika tööeaga (kuni 25 000 töötundi). Käesoleval ajal on maailmas nende osatähtsus tehisvalgustuses üle 80%.

Luminofoorlampide kasutamine kohtvalgustuses ja lambi pinna madalam heledus võrreldus hõõglampidega vähendavad läikimise ja pimestamise probleeme.

Tavalistest hõõglampidest efektiivsemad on ka halogeenlambid, mille valgusviljakus on 2-3 korda kõrgem ja spekter parem. Üldvalgustuses on otstarbekad kuni 70 W võimsusega luminofoorlambid. Kohtvalgustitesse sobivad 11 W luminofoorlambid ja 20 W halogeenlambid. Kuna need on kallimad kui tavalised hõõglambid, tasub nende muretsemine end ära alles mõne aasta jooksul.

Normaalselt kujundatud töökohtadel kulub valgustuseks töövahetuse ajal võimsust maksimaalselt 20 W/m2, säästlikul elektrienergia kasutamisel (nt kohtvalgusti lülitatakse alati välja, kui seda ei vajata) isegi ainult 10 W/m2.

Tekstitöötluse ergonoomika probleemid
Nüüdisajal tuleb ettevõttes tegeleda palju tekstitöötlusega, isegi üle 50% tööajast. Vahel võib kohata ainult suurtähtedega (upper case) tekste. Üldiselt peaks seda vältima, sest väiketähed (lower case) on paremini loetavad kui suurtähed. Väiketähtede puhul ei pea lugema iga tähte eraldi, kuna mõnda neist märkamata ei teki eksitusi.

  • Suurtähti tuleb kasutada vaid erijuhtudel ja üksikult. Ka pealkirjade ja reklaami puhul olgu eelistatud väiketähed.
  • Tähe joone keskmine laius võiks olla 1/7 tähe kõrgusest. Eriti väsitavad silmi peene joonelaiusega tähed.
  • Soovitav on kasutada levinud tähekuju (Times New Roman), mis võimaldab kiiret lugemist. Suhteliselt hea loetavusega on ka BernhardMod.
  • Psühhofüsioloogia seisukohast on soovitav viia read ühele joonele ainult vasakult poolt, mitte aga ühtlustada paremalt, mida sageli tehakse. Ühtlustades paremalt poolt, viiakse sisse ebatüüpilised sõnavahed. See halvendab loetavust, kuna nägemisaparaat otsib tähti kindlate vahemaade tagant.
  • Et vähendada vaimset koormust, on mõtteühikud soovitav eraldada tühja reaga, mitte aga taandreaga.
  • Ergonoomika seisukohalt on oluline ridade vahe: mida pikemad on read, seda suurem tuleb see valida. Üldiselt võiks ridade vahe olla kirjutamise ajal vähemalt 1/30 rea pikkusest (spacing 1,5 või 2 lines).

Kuna mõned tähed ja märgid on sarnased, näiteks O ja Q, 1 ja I, O ja 0, läheb lugemisel vahel kaotsi oluliselt aega ning tekib täiendav närvipinge. See probleem on raskesti välditav, välja arvatud üksikud juhud, kus neid tähti võib mitte kasutada.

Müra
Müra on ebameeldiv heli, füüsika seisukohalt atmosfäärirõhu kiired ostsillatsioonid.

Tänapäeva inimene puutub müraga kokku ettevõttes, transpordivahendis, kodus. Müra tase ruumis on seotud eeskätt ruumisiseste müraallikate ja reverberatsiooniga, müra peegeldumisega, aga ka ruumi tuleva müraga väljastpoolt. Reverberatsioon toimib, kui müra ei absorbeeru ruumi seintel, sisustusel, seadmetel, kui nende pinnad on siledad.
· Ergonoomika ei uuri enamasti probleeme, kui müra vähendamise vajadus on ilmselge, kui esineb norme ületav tugev müra, mille vähendamine on seotud eeskätt tehniliste probleemidega või antifoonide kasutuselevõtuga.
· Ergonoomika käsitleb esmajoones keerukaid situatsioone. Siis tuleb otsida lahendusi, mis on ettevõtte seisukohalt, sealhulgas majanduslikult vastuvõetavad.

Müra spekter koosneb enamasti erineva sagedusega helidest. Inimese kõrv on suuteline vastu võtma helisid vahemikus 16-20 000 Hz. Suurema tundlikkusega on kõrv vahemikus 1000-4000 Hz. Vanusega kuulmine halveneb eriti kõrgsageduslike helide suhtes. Helisid sagedusega üle 10 000 Hz kuulevad vanemad inimesed (üle 50 eluaasta) üldiselt halvemini kui teised. Püüdes vähendada müra, peab silmas pidama järgmisi seisukohti.
· Müra on peaaegu alati organismile kahjulik, koormates kuulmiselundit ja peaaju, välja arvatud väga nõrgad helid.
· Müra soodustab väsimist ja paljude haiguste teket, nt vereringesüsteemi haigused (hüpertooniatõbi). Vahel ahenevad müra puhul peened veresooned -arterioolid.
· Müra võib ergutada tööle.
· Müra võib anda olulist infot seadmete töö kohta (nt tekstiilitööstuses), mis nende korrashoidu kergendab.
· Vahel hoiab müra ära õnnetusjuhtumeid. See võib esineda ettevõttes, kuid sagedamini tänaval, kus inimene kuuleb läheneva liiklusvahendi mürinat.

Kuna kuulmiselundi poolt vastuvõetav helirõhu tase kuuldelävest kuni valuläveni võib olla äärmiselt erinev, siis kasutatakse müra iseloomustamiseks helirõhkude logaritmil baseeruvat detsibellide skaalat, mis algab kuuldelävest. Vähim eristatav helirõhu taseme vahe on ligikaudu 1 dB. Müra iseloomustamiseks kasutatakse praktikas sagedamini A-skaalat. Sel juhul ei uurita müra spektrit (müramõõtja filtri sageduskarakteristik võtab arvesse ka müra erinevad sagedused). Täpsemaks uurimiseks tuleb mõõta müra erinevate sagedusvahemike puhul.

Insener või majandusjuht peab kujutama ette, milline on müra.

  • Sosin 1 m kauguselt on 20 dBA
  • Praktiliselt vaikne ruum - 40 dBA
  • Keskmise valjusega jutuajamine - 60 dBA
  • Inimesi täis ruum ja enamik tootmistsehhe - 75 dBA
  • Sõiduauto 15 meetri kauguselt - 75 dBA
  • Tiheda liiklusega tänav - 80-90 dBA
    Päris müravabas keskkonnas ei tunne inimene ennast hästi.

Optimaalne müra 10-20 dBA esineb vaikse ilmaga vabas looduses. Kontoris on vastuvõetav müra 50-55 dBA, mis ei sega tööd. Üle 60 dBA müra hakkab segama keskendumist. Seda teeb eriti katkendlik ja impulssmüra, näiteks telefonihelin, teiste inimeste jutt, sissekostev tänavamüra (autod). 70 dBA segab telefoniga kõnelemist, 80 dBA inimeste omavahelist suhtlemist. Ootamatu müra on häirivam ja tervisele kahjulikum kui harjumuspärane.

Et hinnata müra, mille intensiivsus ajaliselt muutub, kasutatakse müra doosi mõistet. Müra valjust mõõdetakse foonides.

Müra vähendamise kohta on olemas palju kirjandust, näiteks noise control tüüpi käsiraamatuid, andmebaase ja ajakirju, kust saab vajalikku infot. Müra vähendamine nõuab sageli suuri kulutusi.

Müra mõju vähendamiseks on hulgaliselt mitmesuguseid teid (vt Narang, 1995).

  • Tänavalt ruumi tulevat müra aitavad vältida aknaraamid, mil on mitu erineva paksusega klaasi.
  • Piirded ja vahelaed peaksid kindlustama helirõhu taseme languse 40-50 dBA. Kui nad seda ei tee, peaks heliisolatsiooni parandama. Mida suurem on materjali mahumass, seda parem on ta mürakindlus.
  • Seinte või lae katmine helineelavate poorsete ja urbsete materjalidega vähendab müra kuni 10 dB.
  • Müra tekitavate seadmete paigutamine omaette ruumidesse.
  • Ventilatsioonitorustike katmine plastmaterjaliga.
  • Tonaalse, kindla sagedusega müra puhul kasutada antimüra, mis on vastupidises faasis, kuid sama amplituudiga heli.
  • Töötajate omavaheline vestlus ei tohiks segada teisi ruumis viibijaid, tekitada müra üle 55 dBA; kui see pole võimalik, siis suhtlusvajaduse korral peaks selleks olema omaette ruum; selle puudumisel tuleks tööruumist väljuda.

Kui töötajad räägivad vähe ja seejuures neid huvitavatel teemadel, on see ettevõttele ilmselt kasulik, sest see toob töösse vaheldust ja vähendab väsimust.

20. Esmane andmetöötlus

sageli tegeleb inimene lihtsa vaimse tööga, infotöötlusega, mis ei nõua probleemide lahendamist ja otsustamist. Põhimõtteline arusaamine info töötlemisest inimese ajus võimaldab seda optimeerida ja vähendada organismi koormust.

Aastasadu on inimest huvitanud küsimus, kuidas toimub info töötlemise ajus. Püüti leida seoseid peaaju anatoomiliste alade ja psüühika vahel. Need uuringud andsid vähe ideid, kuidas lahendada ettevõttes praktilisi probleeme. 20. sajandi 50. aastatel tekkis arusaam, et inimese aju võib kujutada infotöötluse süsteemina. Teadusartiklitesse ilmusid anatoomiliste jooniste asemel informatsiooniprotsesse selgitavad skeemid. Kasutades analoogiat arvutiteadusega, võib öelda, et varemalt oli pearõhk pööratud riistvarale, hiljem aga tarkvarale.
Inimesele avaldavad alatasa mõju tema meeleelundite ärritajad. Kõigepealt on vaja optimeerida protsesse, mis puutuvad aistinguisse, tajusse ja mälusse. Kui signaalid väliskeskkonnast tekitavad esmaseid närviprotsesse, siis on tegu aistinguga, nt kuulmis- või nägemisaistinguga. Üldiselt on parem, kui aistinuid saadakse tööülesande puhul vähem, mille tõttu ergonomist peaks püüdma nende arvu vähendada.

Aistingute puhul tekib taju, mis on modifitseeritud indiviidi iseärasustest, iseloomu omadustest ja meeleolust. Taju, olles esemete ja nähtuste meeleline tegevus, määratleb objekti kontuurid ja peamised tunnused. Nt kas number on kaks või kolm. Aistingu ja taju eristamine on ergonoomikas praktilise tähtsusega, kuna taju hõlmab hoopis rohkem ajurakke, mis viitab organismi suuremale koormusele.

Infotöötluses on suur osa mälul. Samas saab mälu koormust arvuti abil suhteliselt kergesti vähendada. Info säilitatakse lühi- ja püsimälu abil. Vahel eristatakse ka ülilühimälu. Lühimälu tegutseb puhvrina, ta suudab talletada 5-30 sekundiks väikese koguse infot. Peamine teadmine säilitatakse püsimälus, mille maht on võrreldamatult suurem. Püsimälu on olemuselt assotsiatiivne, uued andmed säilitatakse kontekstis vanadega, kergesti meelde tulevatega.

 Jätkub siit...Arvutitöö Tagasi sisukorda

Veel raamatutest