ÜLO KRISTJUHAN - Kaasaegse ergonoomika alused


21. Arvutitöö

Nüüdisajal kasutatakse arenenud maades arvuteid enamikul (50-60%) töökohtadel ning ka kodus. Seoses sellega on tekkinud palju uusi probleeme nii töö organiseerimise, töökoha kujundamise kui ka tervise valdkonnas. Arvutite laialdase kasutamise tagajärjel on tõusnud tugi-liikumisaparaadi ja silmahaiguste arv. Tähtsamad töötervishoiu nõuded arvutitega töötamisel on toodud ISO standardis 9241. Palju kirjandust on internetis.

Käsitledes arvuti mõju, tuleb kõigepealt eristada kaasaskantavaid sülearvuteid ja elektronkiiretoruga arvuteid statsionaarsetel töökohtadel. Kaasaskantavate arvutite puhul on töötervishoiu, eeskätt sundasendi probleemid, väiksema tähtsusega. Kasutatakse ju sülearvuteid ainult mõni tund päevas. Samas on neil teksti nähtavus enamasti halvem ja kui sülearvutiga palju töötada, võib ta silmi koormata rohkem kui elektronkiiretoruga arvuti. Sageli on sülearvuti pointerit ebamugav liigutada.

Tööasend

Statsionaarse elektronkiiretoruga arvuti töökohal on üheks oluliseks probleemiks pidev isteasend ning lihasegruppide ja liigeste staatiline pinge. Seetõttu on sellisel tööl levinud tugi-liikumisaparaadi haigused (nt radikuliit). Järelikult on staatilisi koormusi vaja töökohal maksimaalselt vähendada ja ühtlustada need eri kehapiirkondade vahel.
· Töölaud peab olema küllalt suur (pikkusega ca 11/2 m), et töötaja peaks tegema suurema ulatusega liigutusi.
· Kui telefoni kasutatakse sageli (palju kordi tunnis), peab ta olema lähedal (kuni 50 cm), kui harva (mõni kord päevas), siis kaugel (üle 1 m).
· Töötool peab kergesti liikuma, nt olema ratastega, soodustama üla- ja alakeha, sealhulgas jalgade, liigutusi.
· Töötaja peab piisavalt sageli nõjatuma seljatoele.
· Töökoht peab olema kergesti ja operatiivselt kohaldatav vastavalt töötaja soovile ja konkreetse päeva töö iseloomule.
· Töötajale peaks andma ka selliseid ülesandeid, mis nõuavad käimist ja kehaasendi muutmist. Vahetevahel on kasulik ennast sirutada ja jalutada.
· Soodne on ka kehaliste harjutuste võtmine töötaja tööreþiimi: teha lülisamba-, kaela- (ringitada pead), sõrmede (suruda sõrmed rusikasse, lõdvestada), jalgade harjutusi.
· Iga töötunni järel peaks olema lühike (vähemalt 5 min) puhkepaus.

Silmade väsimine

Tähtis on kujutuse kvaliteet ekraanil. Kuvari pilt peaks olema maksimaalselt stabiilne. Vahel pilt väreleb. Seda võib põhjustada nii arvuti kui ka abiseadmed, millest lähtuvad magnetväljad (printer).

Vigade arv ekraanilt lugedes on kuni 30% suurem ja lugemise kiirus samavõrra väiksem kui paberilt lugedes. Et suurendada tööviljakust, vähendada vigu ja silmade väsimist, peaks arvestama järgmisi seisukohti.
· Must tekst valgel taustal väsitab silmi vähem kui valge tekst mustal taustal.
· Tähed (tärgid) peaksid olema sellise kujuga (Times New Roman), et nad oleksid kergesti eristatavad ja loetavad.
· Tähe suurus peaks pideva töö puhul olema 14 punkti (point 14) või kasutatagu suurendust 150%.
· Et mitte koormata konvergentsi ja akommodatsiooni tagavaid silmalihaseid, võiks ekraani kaugus töötajast olla 60 cm. Sobiv kaugus sõltub tööst ja konkreetsest inimesest ning võib olla 0,5 - 1 m.
· Optimaalne kontrast on umbes 10:1.
· Värvilise ekraani puhul peaks värve olema 2-4.
· Sageli on parim kombinatsioon värviline info hallil taustal. On ka teisi soovitatavaid kombinatsioone, nt sinine taust ja kollased tähed, roheline taust ja sinised tähed, violetne taust ja rohelised tähed.
· Eri värvused peaksid olema ligikaudu sama heledusega.
· Vahel on otstarbekas kasutada ekraanifiltreid (polariseerivaid filtreid), mis parandavad kujutise teravust ning seega vähendavad silmade väsimist. Mõni neist on ette nähtud ka elektri- ja magnetväljade nõrgendamiseks.
· Objekti vaatenurk ekraanil võiks olla 10-20o allapoole horisontaaltasapinda.
· Arvutil töötamine võib nõuda teistsuguseid prilliklaase kui lugemisel ja kirjutamisel vaadeldava objekti suurema kauguse tõttu.

Vastavalt sellele, kui palju tuleb vaadata ekraanile ja seal olevale infole, peaks ruumi valgustus olema 100-1000 lx. Et leida optimaalset töökoha valgustatust, peab arvestama,
· et silmadel oleks vaja vähem ümber adapteeruda,
· mida rohkem valgustab ekraani ümbritsev keskkond, seda väiksemaks jääb teksti kontrast fooniga.

Enamasti on sobivaim valgustatus ekraanil 200 lx, klaviatuuril 300 lx ja vaadeldavatel paberitel 400-500 lx. Bridger (1995) soovitab arvutiga töökohal 300-500 lx, kusjuures madalamaid väärtusi, kui ruumis ka räägitakse. Kõrvalasetsevates ruumides, et silmad vahel puhkaksid, võiks olla 50-100 lx. Oluline on vältida peegeldumist ekraanilt. Ruumis ei tohi olla peegelpindu, välja arvatud mõni seinapeegel.

Elektri- ja magnetväljad
Vahel tekitab terviseprobleeme ka arvuti elektri- ja magnetväli: optiline, infrapunane ja ultravioletne kiirgus, röntgenikiirgus, raadiosagedusega kiirgus, staatiline elektriväli, madalsageduslikud elektromagnetväljad. Ebasoodsalt mõjub sagedamini staatiline elektriväli, mis on tingitud 10-30 kV pingest elektronkiiretoru sees, ja madalsageduslik elektromagnetväli. Magnetväli, mis võib teatud tingimustel olla kahjulik, ulatub kuni 60 cm kaugusele kuvarist. Enamasti on need väljad aga nõrgemad kui lubatud piirväärtused. Tervisehäired tekivad juhul, kui inimesel on elektriline ülitundlikkus. Samas peab märkima, et nende väljade, eriti väljade kombineeritud mõju kohta pole teaduses lõppenud diskussioonid, mistõttu ei saa tervisele ebasoodsat mõju välistada ka siis, kui elektri- ja magnetväljade tugevus vastab normidele.

Klahvistik ja hiir
Ülajäseme koormus sõltub klahvidele vajutamise sagedusest ja vajutamise jõust ning oleneb seega ka inimesest. Vajutama peaks võimalikult nõrgalt, mida annab õppida. Vahetevahel tuleks küünarvarrega toetuda lauale või eripadjale. Kui parasjagu töötatakse käega, on parem küünarvarrele mitte toetuda, kuna see võib takistada venoosset vereringet. Soovitav klahvistiku kalle on 5-15o.

Kui hiire kasutamisel on märgata ebamugavusi, näiteks liialt raske on liigutada pointerit, tuleb välja selgitada põhjus. Vahel vajab hiir lihtsalt puhastamist. Toodetakse ka üha uusi ergonoomilisemaid hiiri, mis hoiavad käe neutraalses asendis.

Käsitledes arvutiga tööl keskkonnatingimusi, peab märkima, et on vahe, kas kasutada arvutit lühikest aega või töötada arvutiga tööpäev läbi. Juhukasutajad pole nii tundlikud mikrokliima kõrvalekallete (soojuskiirgus, tõmbetuul) suhtes.

Ergonoomika arvutite puhul ei piirdu ainult töökohaga, vaid käsitletakse ka muid probleeme. On kasutusel termin tarkvaraergonoomika.


Tarkvaraergonoomika
Paljudel juhtudel tuleb arvutispetsialistil tegeleda tarkvara probleemidega, sisuliselt kognitiivse ja makroergonoomikaga. Sel juhul on uuring suunatud arvutisüsteemi kasulikkuse suurendamisele, kättesaadavusele, kasutatavusele, suutlikkusele, ohutusele.
· Kasulikkus näitab, missuguseid ülesandeid täidetakse arvutisüsteemi abiga.
· Kasutatavus näitab, mil määral on süsteem õpitav ja kasutatav.
· Suutlikkus näitab, mil määral suurendab süsteem kasutaja tööviljakust.
· Ohutus näitab, mil määral on tagatud inimeste ohutus ja seadmete töökindlus.

Käesoleval ajal ei ole arvutikasutaja enamasti arvutispetsialist ega insener. Seetõttu peavad süsteemid olema kergesti õpitavad. Kuna kasutajad võivad olla mees- ja naissoost, eri vanusega, kultuuritaustaga ja kogemustega, peab arvutit saama kasutada paindlikult. Lõpuks, kuna kasutajad võivad töötada erinevates majandussektorites ja teha mitmesugust tööd, peab sellega maksimaalselt arvestama.

Tarkvara ergonoomikaga tegelevad intensiivselt juhtivad arvutifirmad. Viimastel aastatel on kogunenud veebi märkimisväärne hulk ergonoomilisi soovitusi.

22. Kognitiivne ergonoomika

Tehnoloogia areng nüüdisajal on muutnud tööde iseloomu selliselt, et tunnetusprotsessid, sealhulgas teadmiste omandamine, on üha suurema osatähtsusega. Nii toimitakse komplekssete tööülesannete puhul, kus töötaja peab probleeme lahendama ja otsuseid langetama. Eriti oluline on see firmajuhil, arstil, õpetajal, teadlasel. Tekivad uued ametid, näiteks teadmiste insener, kes ei tunne sügavalt konkreetset ainevaldkonda, kuid on kasulik probleemi lahendamisel. Üha rohkem tegeldakse virtuaalse keskkonnaga (vt Ahasan ja Väyrynen, 1999). Seega on tänapäeval välja kujunenud infoprotsesside ergonoomika, mis baseerub esmajoones kognitiivsel (tunnetus-) psühholoogial.

Kirjanduses leiab palju infot kognitiivse psühholoogia kohta. Kognitiivne psühholoogia on psühholoogia suund, mis käsitleb teadvuses peegelduvat tõelisuse mudelit isiksuse aktiivsuse põhitegurina, rõhutab tunnetusprotsesside ja teadmiste tähtsust inimese hingeelus ja käitumises. Ta on tihedas seoses infotöötluse psühholoogiaga ja tehisintellektiga. Kognitiivse psühholoogia laboratoorsed uuringud annavad oluliselt materjali kognitiivse ergonoomika jaoks (vt Best, 1998).

Kognitiivne ergonoomika optimeerib tunnetustegevust, sealhulgas probleemide lahendamist. Kognitiivne ergonoomika on uus teadusharu, mis sisuliselt eksisteerib alates 90. aastatest ning on eelkõige kognitiivse psühholoogia praktiline rakendus. Samas käsitleb kognitiivne ergonoomika teiste teaduste valdkondi. Näiteks tungib ökonoomikasse, et vähendada kulutusi probleemide lahendamisel ja otsuste langetamisel.

Ettevõtte juhtkonna üheks põhitegevuseks on probleemide lahendamine ja otsustamine. Need võivad olla seotud materjalidega, tehnoloogiaga, töötingimustega, toodanguga, tööjõuga, finantsidega, turustusega ja paljude teiste valdkondadega. Võib näida, et oleks tore, kui probleeme poleks vaja lahendada. Kuid siis poleks vaja ka ettevõtte juhtkonda. Selline ettevõte poleks turumajanduses konkurentsivõimeline, kuna konkurentsivõime sõltub oluliselt probleemide lahendamise efektiivsusest.

Probleemide lahendamine ja otsustamine
Probleem tekib siis, kui praktilise või teoreetilise ülesande lahendamiseks ei piisa senistest teadmistest ja puuduvate teadmiste hankimise algoritm pole teada (Eesti entsüklopeedia). Igapäevase tegevuse puhul esineb niisugune olukord siis, kui on tegemist uudse situatsiooniga ja puudub kindlaks määratud tegevuskava. Kui on teada lahendamise algoritm, siis probleemi pole.

Otsustamine on enamasti valiku tegemine alternatiivide vahel, mis toimub üldiselt neljas etapis: info kogumine, alternatiivide hindamine, ühe alternatiivi täideviimine, tulemuste hindamine. Probleemi lahendamise üheks etapiks on enamasti otsustamine.

Probleemi lahendamine ja otsustamine on lähedased tegevused, mil on ka olulisi erinevusi. Probleemi puhul praktikas või teaduses on tegemist keeruka situatsiooniga, vajadusega kasutada lahendamiseks eri valdkondade teadmisi, kusjuures ettekujutus lahendusvariantidest on algul ebamäärane. Sageli pole isegi teada, mis laadi on lahendus. Selliseid probleeme nimetatakse halvasti struktureeritavaiks.

Probleeme lahendatakse ka nt söögi valmistamisel, ostude tegemisel ja auto juhtimisel. Kui raadio ei tööta, on see probleem. Põhjuseks võib olla voolukatkestus, halb kontakt vooluvõrguga, raadio rike. Kas pöörduda tuttava raadioparandaja poole või kutsuda meister töökojast? Kas on veel muidki lahenduse variante? Kui aga minnakse välja ja valitakse mantlit, ei ole tegu probleemi lahendamisega. Palitu valimine nõuab otsustamist. Valik on vaja teha ainult mõne riietuseseme vahel.

Keerukaid probleeme on inseneridel ja teadlastel. Inseneritööl võib probleemi lahendamise jagada 5 etapiks: probleemi defineerimine, probleemi analüüs, lahendusruumi otsing, alternatiivide hindamine, lahenduse detailiseerimine ja müümine. Probleemiks võib nt olla seadmele uue konstruktsiooniga sõlme loomine. Teadlase puhul jaguneb lahendamine enamasti 4 etapiks: probleemi püstitamine, mudelite või hüpoteeside konstrueerimine, mudelite analüüs või eksperimendi läbiviimine, saadud andmete võrdlemine prognoosiga.

Psühholoogid uurivad probleemide (sageli sisuliselt mõistatuste) lahendamist laboratooriumi lihtsustatud tingimustes. Ergonomistid seevastu tegelevad aktuaalsete probleemidega ettevõtteis ja pakuvad välja lahendusi keerukatele (suure probleemiruumiga) probleemidele.

Probleemide lahendamiseks kasutatakse ettevõtteis enamasti kogemustel põhinevaid toiminguid, proovide ja vigade meetodit, heuristilisi võtteid, koosolekuid, ajurünnakut jne. Lahenduseni võib viia inspiratsioon ja intuitsioon.

Perspektiivseks valdkonnas kognitiivses ergonoomikas on esmajoones probleemide lahendamine. Õige lahendamise tehnoloogia võimaldab:
· oluliselt kokku hoida lahendaja jõupingutusi (vahel kümneid kordi)
· lahendada probleeme, mis näivad lahendamatuina
· säästa tervist

Probleemide lahendamine võib olla huvitav, kutsuda esile positiivseid emotsioone. Seda võidakse teha meelsasti (ristsõnad). Probleemi lahendamine võib olla ka tervisele kasulik, kuna pakub vaheldust. Eriti otstarbekas on probleeme lahendada neil, kelle vaimne töökoormus on madal.

Probleemide lahendamise uurimismeetodid
Probleemide lahendamise analüüsil kasutavad psühholoogid lahendaja mõtlemise verbaalse kirjelduse uurimist, nende protokollide analüüsimist, sooritatud vigade arvestust, subjektiivseid hinnanguid lahendamise raskuste kohta jt allikaid.

Ergonoomika kasutab rohkesti modelleerimist kognitiivsel tasemel, infoprotsesside skemaatilist kujutamist paberil või arvutis. Mudelid võimaldavad oluliselt vähendada vigu probleemi lahendamisel, aitavad määratleda tingimusi, mil töötaja, näiteks operaator, pole võimeline lahendamist juhtima. Mudelid on kirjeldavad, iseloomustades faktilist olukorda, ja normatiivsed, püüdes leida optimaalseid lahendamise teid. Nii ühtedest kui ka teistest on kasu. Sageli alustatakse kirjeldavast mudelist, mis on koostatud seniste paremate lahenduste alusel, ja hiljem minnakse üle normatiivsele.

Probleemi lahendamise efektiivsus sõltub sellest, milline on kognitiivne stiil. See võib oluliselt erineda ka juhul, kui ta on probleemi lahendamise seisukohalt ühtevõrd väärtuslik. On inimesi, kes eelistavad visuaalset kujutust. Sageli on efektiivne probleemi verbaalne analüüs. Tõhus võib olla probleemi struktuuri analüüs. Probleem jagatakse alaprobleemideks, kusjuures pakutakse välja mitu varianti. Neid variante uuritakse ja püütakse lahendada ükshaaval.

Psühholoogilised takistused probleemide lahendamisel
Probleemi lahendamisel esineb arvukalt takistusi, mis sõltuvad inimese psühholoogilistest iseärasustest. Kognitiivne ergonoomika pakub lahendusi, mis väldivad või minimeerivad tüüpilisi puudusi inimese mõtlemises. Selleks peab kõigepealt neid takistusi teadma.

  • Probleemi mitme aspekti tähtsuse ebaobjektiivne hindamine, mille tagajärjel võib mõttetegevus kulgeda vales suunas. Kui inimesele öeldakse, et selle protseduuri tagajärjel 10% patsiente sureb, kardab ta seda protseduuri hoopis rohkem, kui talle oleks öeldud, et 90% jääb ellu. Inimene on subjektiivne, ta väärtushinnangud sõltuvad elukogemustest, sõprade ja tuttavate arvamusest, isegi moest. Kõrgelt hinnatakse sageli oma ja madalalt teiste teadmisi.
  • Kui inimene probleemi mingist aspektist mõtleb, hakkab see tunduma talle järjest tähtsam, mis sunnib sellega edasi tegelema, mistõttu pidurdub peaprobleemi lahendamine.
  • Sündmuse matemaatilise tõenäosuse ignoreerimine. Inimene oletab sageli, kas mingi asi saab juhtuda või ei saa juhtuda (tõenäosus 1 või 0), selle asemel, et opereerida sündmuste tõenäosustega. Kognitiivse psühholoogia spetsialistid on näidanud, et isegi eksperdid on tõsistes raskustes hinnates tõenäosusi. Hinnang sõltub tugevasti infost konkreetse inimese mälus. Nähes tänaval keskealist prillidega soliidset meest, kaldub inimene arvama, et tegu on kõrgkooli õppejõuga. Samas on selliste inimeste hulgas kõrgkooli õppejõude vähem kui 1%. Tõenäosus on seega alla 0,01.
  • Andmete saamise aeglus püsimälust. Seetõttu võivad olulised aspektid jääda arvestamata.
  • Kinnitavat tõestusmaterjali eelistatakse infole, mis ei kinnita ideesid. Inimesele näib, et lahendus ei ole enam kaugel. Kui firmast on halb arvamus, pööratakse tähelepanu eeskätt faktidele, mis seda kinnitavad. See eelistus (fiksatsioon) ei lase probleemi vaadelda uuest vaatenurgast, viib korduvale ebaefektiivsele stereotüüpsele käitumisele, millest on raske lahti saada. On teatud analoogia kärbsega, kes püüab lennata läbi aknaklaasi.
  • Ignoreeritakse ebareeglipärasusi ja vasturääkivaid infoallikaid. Samas viitavad ebareeglipärasused just lahenduse leidmise suundadele.
  • Edukaid lahendusi seletatakse enda tõhusa tööga ja vaevalist lahenduskäiku halva õnnega ja probleemi raskusega. Seetõttu võidakse ülehinnata enda võimeid. Kui ettevõte on viimasel ajal saanud paar head töötajat, võib juhataja arvata, et kaadri valikuga on kõik korras.

Arvutite kasutamine probleemide lahendamisel
Probleemi lahendamise hõlbustamiseks kasutatakse üha enam arvuteid, näiteks lahendamiseks vajamineva info saamiseks. Seega seostub kognitiivne ergonoomika üha rohkem arvutiteadusega ja tehisintellektiga, mida võib käsitleda kui arvutiteaduse ja kognitiivse psühholoogia hübriidi.

Tüüpiliseks arvutite kasutamise näiteks probleemi lahendamisel on diagnostika tehnikas ja meditsiinis.

Nt meditsiinis kasutatakse mudeleid, mis on teatud iseärasustega ja tugevusega sümptomite alusel panevad haigele diagnoosi. Kui patsient kaebab valu rinnas, võib põhjuseks olla südameinfarkt, stenokardiahoog, närvide, mao jt organite haigused. Arvuti võtab inimesest täpsemalt arvesse tuhandete eelnenud haigusjuhtude sümptomid. Sageli kasutab arvuti otsuste puud.

Samas, kui inimene satub kardioloogi vastuvõtule, kellele arusaadavalt on lähedased südamehaiguste probleemid, võidakse ebaobjektiivselt madalaks hinnata teiste haiguste tõenäosust. Muidugi võib hea arst jõuda intuitiivselt vägagi täpse diagnoosini, kuid pole paha, kui temalgi on abiks arvuti.

Selliste arvutisüsteemide puhul on oluline, et arvuti võtaks arvesse metateadmisi (teadmisi teadmiste, näiteks nende usaldusväärsuse kohta) ja sõnades raskesti väljendatavaid teadmisi (tacit knowledge). Neid on probleemi lahendajal raske leida ka kirjandusest, kuid need teadmised on ekspertidel. Siin on kognitiivsel ergonoomikal side eksperdisüsteemidega.

Kaugeltki mitte alati ei kasutata kognitiivses ergonoomikas arvutisüsteeme. Kognitiivse ergonoomika teoreetiliseks baasiks jäävad ikkagi eeskätt kognitiivne psühholoogia ja eksperimentaalpsühholoogia. Sellise uuringu näiteks on haigepõetajate uuringud Florianopolises Brasiilias (Benito jt, 1997). Eesmärk oli välja töötada ettepanekud, kuidas kindlustada nii haigete kui põetajate parem tervis ning vältida terviseriske. Uuriti tegevusi töövahetuse jooksul ja viidi läbi vaimset tööd hõlmavate tegevuste modelleerimine. Erilist tähelepanu pöörati ergonoomilistele lahendustele, mis võimaldasid vähendada põetajate ja haigete vaimset pinget.

Juhul, kui vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestu probleemi lahendada, tuleks süstemaatiliselt välja töötada probleemi lahendamise strateegia.

Probleemi lahendamise strateegia all on teaduslikus kirjanduses enamasti käsitletud mitmesuguseid lahendamise aspekte ja meetodeid, näiteks deduktiivset või induktiivset mõtlemist, proovide ja vigade meetodit, hüpoteeside katsetamist jne. Võib lugeda massilisest strateegiate genereerimisest, mis on aga peaaegu praktilise tähtsuseta. Käesoleval juhul käsitletakse eelkõige sellise strateegia väljatöötamist, mis on igakülgselt läbi töötatud põhjalik instruktsioon, ratsionaalne sihile viiv tegutsemise skeem.

Probleemi lahendamise strateegia koosneb kolmest järgust: teadmistevajaku otsingust, strateegia hüpoteeside (oletuste) väljatöötamisest, strateegia eksperimentaalsest kontrollist (vt Kristjuhan, 1994a). Kõige suuremat tähelepanu tuleb pöörata esimesele etapile. Teadmistevajaku otsingul tuleb uurida mõisteid, vastuolusid faktide, hüpoteeside ja teooriate vahel, probleemi lahendamise võimalikke struktuure, lahendamiseks kasutatavaid meetodeid. Nende uuringute puhul on efektiivsed analoogiameetod, morfoloogiline analüüs, süsteemianalüüs jt meetodid, mis võimaldavad leida rohkem variante ning seega efektiivsemalt otsida parimat strateegiat. Eriti efektiivne on analoogia kasutamine. Selleks tuleb otsida analoogia baasalasid kaugemal seisvates teadusharudes.

23. Makroergonoomika

Hoopis vähem kui vajalik on seni pööratud tähelepanu makroergonoomikale, mis pakub mitmeid uusi võimalusi inimtegevuse optimeerimiseks (Zink, 1999; Axelsson, Forsberg, 1998; Hendrick, 1993; Imada, 1993).

Makroergonoomika (inglise keeles kasutatakse nii macroergonomics kui ka macro-ergonomics) on välja kujunenud viimastel aastakümnetel. Makroergonoomika lähtub sellest, et kogu ühiskonnakorraldus on süsteem, mis koosneb inimestest, tegevustest ja keskkondadest. Makroergonoomika eesmärk on suurte sotsiotehniliste süsteemide, töösüsteemide ja organisatsioonide optimeerimine, arvestades personali, selle psühholoogilisi iseärasusi, keskkonnatingimusi ja tehnoloogiat, mis kõik on vastastikku seotud. Lähedased valdkonnad on sotsiotehniliste süsteemide teooria, kuid ka linnaplaneerimine, keskkonnateadused jt teadusharud. Eesmärk saavutatakse, uurides alasüsteeme (sageli nelja, vahel aga rohkemat): personali, tehnoloogiat, organisatsiooni struktuuri ja väliskeskkonda. Makroergonoomiline sekkumine (intervention) on uuritud alal tegevuse organiseerimise laiahaardeline restruktureerimine.

Kogu süsteemi optimeerimiseks on vaja arvestada alasüsteemide tihedaid vastastikuseid seoseid, neid modelleerida,
· uurides olemasolevat infot kogu süsteemi kohta ja viies läbi küsitlusi, et välja selgitada faktilist olukorda
· viies läbi uuringuid osalusergonoomika printsiibil koostöös uurimistöö tarbijatega
· pöörates tähelepanu suhtlemisele eri erialade spetsialistide vahel ning meeskonnatööle

Keerukaks probleemiks on suure arvu tegurite arvessevõtt. Selleks on vaja interdistsiplinaarseid kvantitatiivseid mudeleid. Muidu võib tekkida olukord, et ühte alasüsteemi optimeerides mõjutatakse vastupidiselt teist alasüsteemi. Tagajärjeks on uuringu soovituste madal efektiivsus.

Makroergonoomilisi uuringuid teostatakse ettevõtte, linna, tööstusharu ja laiemas ulatuses. Eesmärk on harmooniline süsteem makro- ja mikrotasandil, milleks sageli täiustatakse infosüsteeme või püütakse vähendada haigusi ja õnnetusjuhtumeid (vt Wilpert, Fahlbruch, 1998; Wright, 1998).

Üheks alaliigiks on ekistilise makroergonoomika (ekistic macroergonomics) uuringud, mis käsitlevad inimasunduste geograafilisi, demograafilisi, sotsiaalseid, poliitilisi, ökonoomilisi ja kultuurilisi tegureid, kusjuures osa võtavad informaatika-, sotsioloogia-, antropoloogia-, juhtimis-, haridus- jt spetsialistid. Selliseid uuringuid on viidud läbi Ameerika Ühendriikides, Venemaal jm. Sageli käsitletakse õiguskorda, haridust, majanduslikke küsimusi. Arvestatakse globaalseid protsesse. Koostatakse mudeleid põhiprotsesside kohta ja võrkgraafikuid. Töötatakse välja tarbijasõbralikud infosüsteemid.

Mõnel juhul on uuringud suunatud töö tootlikkuse ja efektiivsuse olulisele tõstmisele. Käesoleval ajal on aktuaalne integreerida marketing makroergonoomilisse mudelisse. Tihedalt on teineteisega seotud terviklik kvaliteedijuhtimine ja makroergonoomika.

 Jätkub siit...Ergonoomika arenenud kapitalismimaades Tagasi sisukorda


Veel raamatutest