|
ÜLO KRISTJUHAN - Kaasaegse
ergonoomika alused
21. Arvutitöö
Nüüdisajal kasutatakse arenenud maades arvuteid
enamikul (50-60%) töökohtadel ning ka kodus. Seoses
sellega on tekkinud palju uusi probleeme nii töö organiseerimise,
töökoha kujundamise kui ka tervise valdkonnas. Arvutite
laialdase kasutamise tagajärjel on tõusnud tugi-liikumisaparaadi
ja silmahaiguste arv. Tähtsamad töötervishoiu
nõuded arvutitega töötamisel on toodud ISO standardis
9241. Palju kirjandust on internetis.
Käsitledes arvuti mõju, tuleb kõigepealt
eristada kaasaskantavaid sülearvuteid ja elektronkiiretoruga
arvuteid statsionaarsetel töökohtadel. Kaasaskantavate
arvutite puhul on töötervishoiu, eeskätt sundasendi
probleemid, väiksema tähtsusega. Kasutatakse ju sülearvuteid
ainult mõni tund päevas. Samas on neil teksti nähtavus
enamasti halvem ja kui sülearvutiga palju töötada,
võib ta silmi koormata rohkem kui elektronkiiretoruga
arvuti. Sageli on sülearvuti pointerit ebamugav liigutada.
Tööasend
Statsionaarse elektronkiiretoruga arvuti töökohal
on üheks oluliseks probleemiks pidev isteasend ning lihasegruppide
ja liigeste staatiline pinge. Seetõttu on sellisel tööl
levinud tugi-liikumisaparaadi haigused (nt radikuliit). Järelikult
on staatilisi koormusi vaja töökohal maksimaalselt
vähendada ja ühtlustada need eri kehapiirkondade vahel.
· Töölaud peab olema küllalt suur (pikkusega
ca 11/2 m), et töötaja peaks tegema suurema ulatusega
liigutusi.
· Kui telefoni kasutatakse sageli (palju kordi tunnis),
peab ta olema lähedal (kuni 50 cm), kui harva (mõni
kord päevas), siis kaugel (üle 1 m).
· Töötool peab kergesti liikuma, nt olema ratastega,
soodustama üla- ja alakeha, sealhulgas jalgade, liigutusi.
· Töötaja peab piisavalt sageli nõjatuma
seljatoele.
· Töökoht peab olema kergesti ja operatiivselt
kohaldatav vastavalt töötaja soovile ja konkreetse
päeva töö iseloomule.
· Töötajale peaks andma ka selliseid ülesandeid,
mis nõuavad käimist ja kehaasendi muutmist. Vahetevahel
on kasulik ennast sirutada ja jalutada.
· Soodne on ka kehaliste harjutuste võtmine töötaja
tööreþiimi: teha lülisamba-, kaela- (ringitada
pead), sõrmede (suruda sõrmed rusikasse, lõdvestada),
jalgade harjutusi.
· Iga töötunni järel peaks olema lühike
(vähemalt 5 min) puhkepaus.
Silmade väsimine
Tähtis on kujutuse kvaliteet ekraanil. Kuvari pilt peaks
olema maksimaalselt stabiilne. Vahel pilt väreleb. Seda
võib põhjustada nii arvuti kui ka abiseadmed, millest
lähtuvad magnetväljad (printer).
Vigade arv ekraanilt lugedes on kuni 30% suurem ja lugemise
kiirus samavõrra väiksem kui paberilt lugedes. Et
suurendada tööviljakust, vähendada vigu ja silmade
väsimist, peaks arvestama järgmisi seisukohti.
· Must tekst valgel taustal väsitab silmi vähem
kui valge tekst mustal taustal.
· Tähed (tärgid) peaksid olema sellise kujuga
(Times New Roman), et nad oleksid kergesti eristatavad ja loetavad.
· Tähe suurus peaks pideva töö puhul olema
14 punkti (point 14) või kasutatagu suurendust 150%.
· Et mitte koormata konvergentsi ja akommodatsiooni tagavaid
silmalihaseid, võiks ekraani kaugus töötajast
olla 60 cm. Sobiv kaugus sõltub tööst ja konkreetsest
inimesest ning võib olla 0,5 - 1 m.
· Optimaalne kontrast on umbes 10:1.
· Värvilise ekraani puhul peaks värve olema
2-4.
· Sageli on parim kombinatsioon värviline info hallil
taustal. On ka teisi soovitatavaid kombinatsioone, nt sinine
taust ja kollased tähed, roheline taust ja sinised tähed,
violetne taust ja rohelised tähed.
· Eri värvused peaksid olema ligikaudu sama heledusega.
· Vahel on otstarbekas kasutada ekraanifiltreid (polariseerivaid
filtreid), mis parandavad kujutise teravust ning seega vähendavad
silmade väsimist. Mõni neist on ette nähtud
ka elektri- ja magnetväljade nõrgendamiseks.
· Objekti vaatenurk ekraanil võiks olla 10-20o
allapoole horisontaaltasapinda.
· Arvutil töötamine võib nõuda
teistsuguseid prilliklaase kui lugemisel ja kirjutamisel vaadeldava
objekti suurema kauguse tõttu.
Vastavalt sellele, kui palju tuleb vaadata ekraanile ja seal
olevale infole, peaks ruumi valgustus olema 100-1000 lx. Et leida
optimaalset töökoha valgustatust, peab arvestama,
· et silmadel oleks vaja vähem ümber adapteeruda,
· mida rohkem valgustab ekraani ümbritsev keskkond,
seda väiksemaks jääb teksti kontrast fooniga.
Enamasti on sobivaim valgustatus ekraanil 200 lx, klaviatuuril
300 lx ja vaadeldavatel paberitel 400-500 lx. Bridger (1995)
soovitab arvutiga töökohal 300-500 lx, kusjuures madalamaid
väärtusi, kui ruumis ka räägitakse. Kõrvalasetsevates
ruumides, et silmad vahel puhkaksid, võiks olla 50-100
lx. Oluline on vältida peegeldumist ekraanilt. Ruumis ei
tohi olla peegelpindu, välja arvatud mõni seinapeegel.
Elektri- ja magnetväljad
Vahel tekitab terviseprobleeme ka arvuti elektri- ja magnetväli:
optiline, infrapunane ja ultravioletne kiirgus, röntgenikiirgus,
raadiosagedusega kiirgus, staatiline elektriväli, madalsageduslikud
elektromagnetväljad. Ebasoodsalt mõjub sagedamini
staatiline elektriväli, mis on tingitud 10-30 kV pingest
elektronkiiretoru sees, ja madalsageduslik elektromagnetväli.
Magnetväli, mis võib teatud tingimustel olla kahjulik,
ulatub kuni 60 cm kaugusele kuvarist. Enamasti on need väljad
aga nõrgemad kui lubatud piirväärtused. Tervisehäired
tekivad juhul, kui inimesel on elektriline ülitundlikkus.
Samas peab märkima, et nende väljade, eriti väljade
kombineeritud mõju kohta pole teaduses lõppenud
diskussioonid, mistõttu ei saa tervisele ebasoodsat mõju
välistada ka siis, kui elektri- ja magnetväljade tugevus
vastab normidele.
Klahvistik ja hiir
Ülajäseme koormus sõltub klahvidele vajutamise
sagedusest ja vajutamise jõust ning oleneb seega ka inimesest.
Vajutama peaks võimalikult nõrgalt, mida annab
õppida. Vahetevahel tuleks küünarvarrega toetuda
lauale või eripadjale. Kui parasjagu töötatakse
käega, on parem küünarvarrele mitte toetuda, kuna
see võib takistada venoosset vereringet. Soovitav klahvistiku
kalle on 5-15o.
Kui hiire kasutamisel on märgata ebamugavusi, näiteks
liialt raske on liigutada pointerit, tuleb välja selgitada
põhjus. Vahel vajab hiir lihtsalt puhastamist. Toodetakse
ka üha uusi ergonoomilisemaid hiiri, mis hoiavad käe
neutraalses asendis.
Käsitledes arvutiga tööl keskkonnatingimusi,
peab märkima, et on vahe, kas kasutada arvutit lühikest
aega või töötada arvutiga tööpäev
läbi. Juhukasutajad pole nii tundlikud mikrokliima kõrvalekallete
(soojuskiirgus, tõmbetuul) suhtes.
Ergonoomika arvutite puhul ei piirdu ainult töökohaga,
vaid käsitletakse ka muid probleeme. On kasutusel termin
tarkvaraergonoomika.
Tarkvaraergonoomika
Paljudel juhtudel tuleb arvutispetsialistil tegeleda tarkvara
probleemidega, sisuliselt kognitiivse ja makroergonoomikaga.
Sel juhul on uuring suunatud arvutisüsteemi kasulikkuse
suurendamisele, kättesaadavusele, kasutatavusele, suutlikkusele,
ohutusele.
· Kasulikkus näitab, missuguseid ülesandeid
täidetakse arvutisüsteemi abiga.
· Kasutatavus näitab, mil määral on süsteem
õpitav ja kasutatav.
· Suutlikkus näitab, mil määral suurendab
süsteem kasutaja tööviljakust.
· Ohutus näitab, mil määral on tagatud
inimeste ohutus ja seadmete töökindlus.
Käesoleval ajal ei ole arvutikasutaja enamasti arvutispetsialist
ega insener. Seetõttu peavad süsteemid olema kergesti
õpitavad. Kuna kasutajad võivad olla mees- ja naissoost,
eri vanusega, kultuuritaustaga ja kogemustega, peab arvutit saama
kasutada paindlikult. Lõpuks, kuna kasutajad võivad
töötada erinevates majandussektorites ja teha mitmesugust
tööd, peab sellega maksimaalselt arvestama.
Tarkvara ergonoomikaga tegelevad intensiivselt juhtivad arvutifirmad.
Viimastel aastatel on kogunenud veebi märkimisväärne
hulk ergonoomilisi soovitusi.
22. Kognitiivne ergonoomika
Tehnoloogia areng nüüdisajal on muutnud tööde
iseloomu selliselt, et tunnetusprotsessid, sealhulgas teadmiste
omandamine, on üha suurema osatähtsusega. Nii toimitakse
komplekssete tööülesannete puhul, kus töötaja
peab probleeme lahendama ja otsuseid langetama. Eriti oluline
on see firmajuhil, arstil, õpetajal, teadlasel. Tekivad
uued ametid, näiteks teadmiste insener, kes ei tunne sügavalt
konkreetset ainevaldkonda, kuid on kasulik probleemi lahendamisel.
Üha rohkem tegeldakse virtuaalse keskkonnaga (vt Ahasan
ja Väyrynen, 1999). Seega on tänapäeval välja
kujunenud infoprotsesside ergonoomika, mis baseerub esmajoones
kognitiivsel (tunnetus-) psühholoogial.
Kirjanduses leiab palju infot kognitiivse psühholoogia
kohta. Kognitiivne psühholoogia on psühholoogia suund,
mis käsitleb teadvuses peegelduvat tõelisuse mudelit
isiksuse aktiivsuse põhitegurina, rõhutab tunnetusprotsesside
ja teadmiste tähtsust inimese hingeelus ja käitumises.
Ta on tihedas seoses infotöötluse psühholoogiaga
ja tehisintellektiga. Kognitiivse psühholoogia laboratoorsed
uuringud annavad oluliselt materjali kognitiivse ergonoomika
jaoks (vt Best, 1998).
Kognitiivne ergonoomika optimeerib tunnetustegevust, sealhulgas
probleemide lahendamist. Kognitiivne ergonoomika on uus teadusharu,
mis sisuliselt eksisteerib alates 90. aastatest ning on eelkõige
kognitiivse psühholoogia praktiline rakendus. Samas käsitleb
kognitiivne ergonoomika teiste teaduste valdkondi. Näiteks
tungib ökonoomikasse, et vähendada kulutusi probleemide
lahendamisel ja otsuste langetamisel.
Ettevõtte juhtkonna üheks põhitegevuseks
on probleemide lahendamine ja otsustamine. Need võivad
olla seotud materjalidega, tehnoloogiaga, töötingimustega,
toodanguga, tööjõuga, finantsidega, turustusega
ja paljude teiste valdkondadega. Võib näida, et oleks
tore, kui probleeme poleks vaja lahendada. Kuid siis poleks vaja
ka ettevõtte juhtkonda. Selline ettevõte poleks
turumajanduses konkurentsivõimeline, kuna konkurentsivõime
sõltub oluliselt probleemide lahendamise efektiivsusest.
Probleemide lahendamine ja otsustamine
Probleem tekib siis, kui praktilise või teoreetilise ülesande
lahendamiseks ei piisa senistest teadmistest ja puuduvate teadmiste
hankimise algoritm pole teada (Eesti entsüklopeedia). Igapäevase
tegevuse puhul esineb niisugune olukord siis, kui on tegemist
uudse situatsiooniga ja puudub kindlaks määratud tegevuskava.
Kui on teada lahendamise algoritm, siis probleemi pole.
Otsustamine on enamasti valiku tegemine alternatiivide
vahel, mis toimub üldiselt neljas etapis: info kogumine,
alternatiivide hindamine, ühe alternatiivi täideviimine,
tulemuste hindamine. Probleemi lahendamise üheks etapiks
on enamasti otsustamine.
Probleemi lahendamine ja otsustamine on lähedased tegevused,
mil on ka olulisi erinevusi. Probleemi puhul praktikas või
teaduses on tegemist keeruka situatsiooniga, vajadusega kasutada
lahendamiseks eri valdkondade teadmisi, kusjuures ettekujutus
lahendusvariantidest on algul ebamäärane. Sageli
pole isegi teada, mis laadi on lahendus. Selliseid probleeme
nimetatakse halvasti struktureeritavaiks.
Probleeme lahendatakse ka nt söögi valmistamisel,
ostude tegemisel ja auto juhtimisel. Kui raadio ei tööta,
on see probleem. Põhjuseks võib olla voolukatkestus,
halb kontakt vooluvõrguga, raadio rike. Kas pöörduda
tuttava raadioparandaja poole või kutsuda meister töökojast?
Kas on veel muidki lahenduse variante? Kui aga minnakse välja
ja valitakse mantlit, ei ole tegu probleemi lahendamisega. Palitu
valimine nõuab otsustamist. Valik on vaja teha ainult
mõne riietuseseme vahel.
Keerukaid probleeme on inseneridel ja teadlastel. Inseneritööl
võib probleemi lahendamise jagada 5 etapiks: probleemi
defineerimine, probleemi analüüs, lahendusruumi otsing,
alternatiivide hindamine, lahenduse detailiseerimine ja müümine.
Probleemiks võib nt olla seadmele uue konstruktsiooniga
sõlme loomine. Teadlase puhul jaguneb lahendamine enamasti
4 etapiks: probleemi püstitamine, mudelite või hüpoteeside
konstrueerimine, mudelite analüüs või eksperimendi
läbiviimine, saadud andmete võrdlemine prognoosiga.
Psühholoogid uurivad probleemide (sageli sisuliselt mõistatuste)
lahendamist laboratooriumi lihtsustatud tingimustes. Ergonomistid
seevastu tegelevad aktuaalsete probleemidega ettevõtteis
ja pakuvad välja lahendusi keerukatele (suure probleemiruumiga)
probleemidele.
Probleemide lahendamiseks kasutatakse ettevõtteis enamasti
kogemustel põhinevaid toiminguid, proovide ja vigade meetodit,
heuristilisi võtteid, koosolekuid, ajurünnakut jne.
Lahenduseni võib viia inspiratsioon ja intuitsioon.
Perspektiivseks valdkonnas kognitiivses ergonoomikas on esmajoones
probleemide lahendamine. Õige lahendamise tehnoloogia
võimaldab:
· oluliselt kokku hoida lahendaja jõupingutusi
(vahel kümneid kordi)
· lahendada probleeme, mis näivad lahendamatuina
· säästa tervist
Probleemide lahendamine võib olla huvitav, kutsuda
esile positiivseid emotsioone. Seda võidakse teha meelsasti
(ristsõnad). Probleemi lahendamine võib olla ka
tervisele kasulik, kuna pakub vaheldust. Eriti otstarbekas on
probleeme lahendada neil, kelle vaimne töökoormus on
madal.
Probleemide lahendamise uurimismeetodid
Probleemide lahendamise analüüsil kasutavad psühholoogid
lahendaja mõtlemise verbaalse kirjelduse uurimist, nende
protokollide analüüsimist, sooritatud vigade arvestust,
subjektiivseid hinnanguid lahendamise raskuste kohta jt allikaid.
Ergonoomika kasutab rohkesti modelleerimist kognitiivsel tasemel,
infoprotsesside skemaatilist kujutamist paberil või arvutis.
Mudelid võimaldavad oluliselt vähendada vigu probleemi
lahendamisel, aitavad määratleda tingimusi, mil töötaja,
näiteks operaator, pole võimeline lahendamist juhtima.
Mudelid on kirjeldavad, iseloomustades faktilist olukorda, ja
normatiivsed, püüdes leida optimaalseid lahendamise
teid. Nii ühtedest kui ka teistest on kasu. Sageli alustatakse
kirjeldavast mudelist, mis on koostatud seniste paremate lahenduste
alusel, ja hiljem minnakse üle normatiivsele.
Probleemi lahendamise efektiivsus sõltub sellest, milline
on kognitiivne stiil. See võib oluliselt erineda ka juhul,
kui ta on probleemi lahendamise seisukohalt ühtevõrd
väärtuslik. On inimesi, kes eelistavad visuaalset kujutust.
Sageli on efektiivne probleemi verbaalne analüüs. Tõhus
võib olla probleemi struktuuri analüüs. Probleem
jagatakse alaprobleemideks, kusjuures pakutakse välja mitu
varianti. Neid variante uuritakse ja püütakse lahendada
ükshaaval.
Psühholoogilised takistused probleemide lahendamisel
Probleemi lahendamisel esineb arvukalt takistusi, mis sõltuvad
inimese psühholoogilistest iseärasustest. Kognitiivne
ergonoomika pakub lahendusi, mis väldivad või minimeerivad
tüüpilisi puudusi inimese mõtlemises. Selleks
peab kõigepealt neid takistusi teadma.
- Probleemi mitme aspekti tähtsuse ebaobjektiivne hindamine,
mille tagajärjel võib mõttetegevus kulgeda
vales suunas. Kui inimesele öeldakse, et selle protseduuri
tagajärjel 10% patsiente sureb, kardab ta seda protseduuri
hoopis rohkem, kui talle oleks öeldud, et 90% jääb
ellu. Inimene on subjektiivne, ta väärtushinnangud
sõltuvad elukogemustest, sõprade ja tuttavate arvamusest,
isegi moest. Kõrgelt hinnatakse sageli oma ja madalalt
teiste teadmisi.
- Kui inimene probleemi mingist aspektist mõtleb, hakkab
see tunduma talle järjest tähtsam, mis sunnib sellega
edasi tegelema, mistõttu pidurdub peaprobleemi lahendamine.
- Sündmuse matemaatilise tõenäosuse ignoreerimine.
Inimene oletab sageli, kas mingi asi saab juhtuda või
ei saa juhtuda (tõenäosus 1 või 0), selle
asemel, et opereerida sündmuste tõenäosustega.
Kognitiivse psühholoogia spetsialistid on näidanud,
et isegi eksperdid on tõsistes raskustes hinnates tõenäosusi.
Hinnang sõltub tugevasti infost konkreetse inimese mälus.
Nähes tänaval keskealist prillidega soliidset meest,
kaldub inimene arvama, et tegu on kõrgkooli õppejõuga.
Samas on selliste inimeste hulgas kõrgkooli õppejõude
vähem kui 1%. Tõenäosus on seega alla 0,01.
- Andmete saamise aeglus püsimälust. Seetõttu
võivad olulised aspektid jääda arvestamata.
- Kinnitavat tõestusmaterjali eelistatakse infole, mis
ei kinnita ideesid. Inimesele näib, et lahendus ei ole enam
kaugel. Kui firmast on halb arvamus, pööratakse tähelepanu
eeskätt faktidele, mis seda kinnitavad. See eelistus
(fiksatsioon) ei lase probleemi vaadelda uuest vaatenurgast,
viib korduvale ebaefektiivsele stereotüüpsele käitumisele,
millest on raske lahti saada. On teatud analoogia kärbsega,
kes püüab lennata läbi aknaklaasi.
- Ignoreeritakse ebareeglipärasusi ja vasturääkivaid
infoallikaid. Samas viitavad ebareeglipärasused just
lahenduse leidmise suundadele.
- Edukaid lahendusi seletatakse enda tõhusa tööga
ja vaevalist lahenduskäiku halva õnnega ja probleemi
raskusega. Seetõttu võidakse ülehinnata enda
võimeid. Kui ettevõte on viimasel ajal saanud paar
head töötajat, võib juhataja arvata, et kaadri
valikuga on kõik korras.
Arvutite kasutamine probleemide lahendamisel
Probleemi lahendamise hõlbustamiseks kasutatakse üha
enam arvuteid, näiteks lahendamiseks vajamineva info saamiseks.
Seega seostub kognitiivne ergonoomika üha rohkem arvutiteadusega
ja tehisintellektiga, mida võib käsitleda kui arvutiteaduse
ja kognitiivse psühholoogia hübriidi.
Tüüpiliseks arvutite kasutamise näiteks probleemi
lahendamisel on diagnostika tehnikas ja meditsiinis.
Nt meditsiinis kasutatakse mudeleid, mis on teatud iseärasustega
ja tugevusega sümptomite alusel panevad haigele diagnoosi.
Kui patsient kaebab valu rinnas, võib põhjuseks
olla südameinfarkt, stenokardiahoog, närvide, mao jt
organite haigused. Arvuti võtab inimesest täpsemalt
arvesse tuhandete eelnenud haigusjuhtude sümptomid. Sageli
kasutab arvuti otsuste puud.
Samas, kui inimene satub kardioloogi vastuvõtule, kellele
arusaadavalt on lähedased südamehaiguste probleemid,
võidakse ebaobjektiivselt madalaks hinnata teiste haiguste
tõenäosust. Muidugi võib hea arst jõuda
intuitiivselt vägagi täpse diagnoosini, kuid pole paha,
kui temalgi on abiks arvuti.
Selliste arvutisüsteemide puhul on oluline, et arvuti
võtaks arvesse metateadmisi (teadmisi teadmiste,
näiteks nende usaldusväärsuse kohta) ja sõnades
raskesti väljendatavaid teadmisi (tacit knowledge).
Neid on probleemi lahendajal raske leida ka kirjandusest, kuid
need teadmised on ekspertidel. Siin on kognitiivsel ergonoomikal
side eksperdisüsteemidega.
Kaugeltki mitte alati ei kasutata kognitiivses ergonoomikas
arvutisüsteeme. Kognitiivse ergonoomika teoreetiliseks baasiks
jäävad ikkagi eeskätt kognitiivne psühholoogia
ja eksperimentaalpsühholoogia. Sellise uuringu näiteks
on haigepõetajate uuringud Florianopolises Brasiilias
(Benito jt, 1997). Eesmärk oli välja töötada
ettepanekud, kuidas kindlustada nii haigete kui põetajate
parem tervis ning vältida terviseriske. Uuriti tegevusi
töövahetuse jooksul ja viidi läbi vaimset tööd
hõlmavate tegevuste modelleerimine. Erilist tähelepanu
pöörati ergonoomilistele lahendustele, mis võimaldasid
vähendada põetajate ja haigete vaimset pinget.
Juhul, kui vaatamata suurtele pingutustele ei õnnestu
probleemi lahendada, tuleks süstemaatiliselt välja
töötada probleemi lahendamise strateegia.
Probleemi lahendamise strateegia all on teaduslikus kirjanduses
enamasti käsitletud mitmesuguseid lahendamise aspekte ja
meetodeid, näiteks deduktiivset või induktiivset
mõtlemist, proovide ja vigade meetodit, hüpoteeside
katsetamist jne. Võib lugeda massilisest strateegiate
genereerimisest, mis on aga peaaegu praktilise tähtsuseta.
Käesoleval juhul käsitletakse eelkõige sellise
strateegia väljatöötamist, mis on igakülgselt
läbi töötatud põhjalik instruktsioon, ratsionaalne
sihile viiv tegutsemise skeem.
Probleemi lahendamise strateegia koosneb kolmest järgust:
teadmistevajaku otsingust, strateegia hüpoteeside (oletuste)
väljatöötamisest, strateegia eksperimentaalsest
kontrollist (vt Kristjuhan, 1994a). Kõige suuremat tähelepanu
tuleb pöörata esimesele etapile. Teadmistevajaku otsingul
tuleb uurida mõisteid, vastuolusid faktide, hüpoteeside
ja teooriate vahel, probleemi lahendamise võimalikke struktuure,
lahendamiseks kasutatavaid meetodeid. Nende uuringute puhul on
efektiivsed analoogiameetod, morfoloogiline analüüs,
süsteemianalüüs jt meetodid, mis võimaldavad
leida rohkem variante ning seega efektiivsemalt otsida parimat
strateegiat. Eriti efektiivne on analoogia kasutamine. Selleks
tuleb otsida analoogia baasalasid kaugemal seisvates teadusharudes.
23. Makroergonoomika
Hoopis vähem kui vajalik on seni pööratud tähelepanu
makroergonoomikale, mis pakub mitmeid uusi võimalusi inimtegevuse
optimeerimiseks (Zink, 1999; Axelsson, Forsberg, 1998; Hendrick,
1993; Imada, 1993).
Makroergonoomika (inglise keeles kasutatakse nii macroergonomics
kui ka macro-ergonomics) on välja kujunenud viimastel
aastakümnetel. Makroergonoomika lähtub sellest, et
kogu ühiskonnakorraldus on süsteem, mis koosneb inimestest,
tegevustest ja keskkondadest. Makroergonoomika eesmärk on
suurte sotsiotehniliste süsteemide, töösüsteemide
ja organisatsioonide optimeerimine, arvestades personali, selle
psühholoogilisi iseärasusi, keskkonnatingimusi ja tehnoloogiat,
mis kõik on vastastikku seotud. Lähedased valdkonnad
on sotsiotehniliste süsteemide teooria, kuid ka linnaplaneerimine,
keskkonnateadused jt teadusharud. Eesmärk saavutatakse,
uurides alasüsteeme (sageli nelja, vahel aga rohkemat):
personali, tehnoloogiat, organisatsiooni struktuuri ja väliskeskkonda.
Makroergonoomiline sekkumine (intervention) on uuritud
alal tegevuse organiseerimise laiahaardeline restruktureerimine.
Kogu süsteemi optimeerimiseks on vaja arvestada alasüsteemide
tihedaid vastastikuseid seoseid, neid modelleerida,
· uurides olemasolevat infot kogu süsteemi kohta
ja viies läbi küsitlusi, et välja selgitada faktilist
olukorda
· viies läbi uuringuid osalusergonoomika printsiibil
koostöös uurimistöö tarbijatega
· pöörates tähelepanu suhtlemisele eri
erialade spetsialistide vahel ning meeskonnatööle
Keerukaks probleemiks on suure arvu tegurite arvessevõtt.
Selleks on vaja interdistsiplinaarseid kvantitatiivseid mudeleid.
Muidu võib tekkida olukord, et ühte alasüsteemi
optimeerides mõjutatakse vastupidiselt teist alasüsteemi.
Tagajärjeks on uuringu soovituste madal efektiivsus.
Makroergonoomilisi uuringuid teostatakse ettevõtte,
linna, tööstusharu ja laiemas ulatuses. Eesmärk
on harmooniline süsteem makro- ja mikrotasandil, milleks
sageli täiustatakse infosüsteeme või püütakse
vähendada haigusi ja õnnetusjuhtumeid (vt Wilpert,
Fahlbruch, 1998; Wright, 1998).
Üheks alaliigiks on ekistilise makroergonoomika (ekistic
macroergonomics) uuringud, mis käsitlevad inimasunduste
geograafilisi, demograafilisi, sotsiaalseid, poliitilisi, ökonoomilisi
ja kultuurilisi tegureid, kusjuures osa võtavad informaatika-,
sotsioloogia-, antropoloogia-, juhtimis-, haridus- jt spetsialistid.
Selliseid uuringuid on viidud läbi Ameerika Ühendriikides,
Venemaal jm. Sageli käsitletakse õiguskorda, haridust,
majanduslikke küsimusi. Arvestatakse globaalseid protsesse.
Koostatakse mudeleid põhiprotsesside kohta ja võrkgraafikuid.
Töötatakse välja tarbijasõbralikud infosüsteemid.
Mõnel juhul on uuringud suunatud töö tootlikkuse
ja efektiivsuse olulisele tõstmisele. Käesoleval
ajal on aktuaalne integreerida marketing makroergonoomilisse
mudelisse. Tihedalt on teineteisega seotud terviklik kvaliteedijuhtimine
ja makroergonoomika.
|