|
2. Kuulekuses kaotatud inimlikkus - sõnakuulelikkusest
kodanikujulguseni
Käsk on inimeste kooselus muutunud kõige
ohtlikumaks elemendiks.
On vaja julgust, et käsule vastu hakata ja kõigutada
tema mõjuvõimu.
Elias Canetti
Käesoleva sajandi kristlikus saksa ajaloos
on kuulekus mänginud katastroofilist rolli.
Arvan, et tänapäeval oleme kristlastena hoopis kohustatud
kuulekust kritiseerima ja et see kriitika peab olema radikaalne.
Dorothee Sotte
"Teen, mida on kästud" - autoriteediusklik
kohusetäitmine
Teel tsiviilkuraazi suunas on kokkupõrge kuulekusega
vältimatu. Kuulekust loetakse inimliku kooselu põhivooruste
hulka. See, kes on kuulekas, allutab end kellegi teise tahtele.
Ta tunnetab respekteeritud või kardetud isiku autoriteeti
ja teeb seepärast seda, mida too temalt nõuab. Võõra
tahte eesmärgid võetakse omaenda tahtesse üle
erinevatel tegutsemismotiividel. On kuulekust võimurakendamise
või hingelise surve, harjumuse või ükskõiksuse,
arusaamade või veendumuste, sümpaatia või
vaimustuse, hirmu või autoriteedikuulekuse tõttu,
asjalikel või südametunnistusega seonduvatel motiividel.
Isiksusi, kes on eeskujuks, saab austada ja ilmutada samal ajal
nende suhtes kriitilist kuulekust.
Selleks, et sirguda ohustamatuina ja arendada endas üha
enam enesemääramist, peavad lapsed varases eas olema
kuulekad. Selleks, et inimesed üksteisega sobiksid ja üksteist
ei kahjustaks, vajab ühiskond kuulekust. Aga kui autoriteedid
nõuavad kuulekust, ilma et lubaksid oma käsu tagamaid
uurida, muutub kuulekus ohtlikuks. Julmi tegusid sooritavad isikud
ei ole mitte enamasti sadistlikud ega jõhkrad, vaid on
üksnes absoluutselt kuulekad. Ühendriikides näiteks
nimetatakse timukaid "surmatöölisteks" ja
nad tapavad meeskondlikult. Üks moodsatest timukatest selgitas
oma suhtumist inimese tapmisse elektritoolil:
"Hukkamine on midagi niisugust, mis tuleb ära teha,
ja seda peaksid tegema head inimesed, kohusetundlikud inimesed,
kes usuvad ameerikalikku süsteemi. See on lihtsalt töö,
ma ei võta seda isiklikuna. Mul ei ole selle isiku vastu
midagi, ma lihtsalt täidan seda, milleks on mind kohustatud.
Täideviimisel on meeskonnal vaja tegutseda täpselt
plaani kohaselt, tunded aga välja lülitada. Hukkamisprotsess
jagatakse väikesteks ülesanneteks ja õpitakse
põhjalikult selgeks. Meie teeme seda nii, et mitte viia
inimesi segadusse; see on ju midagi stressi tekitavat, kui inimest
hukatakse, kui teda tapetakse. Seda võib nimetada kas
hukkamiseks või tapmiseks, kuidas kunagi, lõpuks
peab inimene olema surnud. Ja mida vähem sealjuures mõtled,
seda parem. Minu ülesandeks on jalg. Ma käärin
püksisääre üles, kinnitan jala külge
elektroodi ja seon jala rihmaga kinni. Võib ikkagi ette
tulla tüsistusi, juhul, kui generaator on häälestatud
liiga kõrgele pingele, hukatava keha tugevasti ära
kõrbeb ja kõrbeva inimliha lõhna tõttu
pealtnägijatel paha hakkab. Need aga on algajate probleemid,
sissetöötanud meeskonna puhul läheb kõik
libedasti." 16
Need kohusetundlikud mehed viivad täide selle, mis on
neile kohustuseks tehtud. Nad lülitavad endast tunded välja,
lakkavad mõtlemast ja jätavad moraalse vastutuse
autoriteetsetele isikutele. "Surmatöölised"
täidavad oma kohustuse väga hoolsalt. - See, kes tahab
kuulekusevalmidust alistada, peab ilmutama julgust kasutada oma
mõistust ja tajuda oma tundeid. Selle asemel, et autoriteediusklikuna
täita käske, muudab ta end vastutavaks selle eest,
mida teeb.
"Ma olen vaid täitnud oma kohustuse," tunnistab
Auschwitzi surmalaagri KZ komandant, kes lasi mõrvata
sadu tuhandeid inimesi.
"Käsku tulistamiseks pidin täitma kohustustele
vastavalt," ütleb rahvapolitseinik, kes lasi maha Saksa
DVS-st põgeneja.
"Ma olen vaid täitnud oma kohustuse ega ole sealjuures
teinud mitte mingit viga,"' ütles pommituslennuki piloot,
kelle pommid rebisid tükkideks kaitsetuid lapsi, naisi ja
mehi.
"Me oleme vaid täitnud oma kohustuse, mitte keegi ei
saa meile mitte midagi ette heita," kinnitas ühe gümnaasiumi
õpetajate kolleegium. Üks õpilane oli poonud
ennast üles, kui vanematele oli teatatud ametlikult, et
ta pidi jääma "istuma".
"Ma olen toiminud kehtiva seaduse järgi," põhjendas
kohtunik seda, et oli lasknud kaheksateistkümne-aastase
nooruki üles puua, sest tema kui sõdur oli kolm päeva
enne sõja lõppu teinud hirmu tõttu armeest
putket.
"Ma teen seda, mis on ette kirjutatud," ütles
õpetajanna, kui alandas intellektuaalselt nõrka
ja inimlikult hooletusse jäetud last nõuetekohaselt
ja halastamatult "kahtede" ja "ühtedega".
"Lojaalsuse tõttu oma parteile allusin fraktsiooni
survele," vabandas end rahvasaadik. Oma veendumuste vastaselt
oli ta hääletanud aatomireaktori ehitamise poolt ega
järginud sealjuures mitte südametunnistust, vaid parteidistsipliini.
"Ma olen toiminud kohustustele vastavalt," kaitses
end ministeeriumiametnik. Sealjuures oli ta aidanud peaministril
sooritada kriminaalseid tegusid ja petnud avalikkust.
"Lõppude-lõpuks pidin täitma käskusid,"
ütles politseinik, kes oli peksnud ja haavanud kaitsetuid
demonstrante.
Selleks, et autoriteedikuulekaina täita oma kohustusi, ei
olnud need inimesed lubanud endale isiklikku südametunnistust
ja omaenda mõtlemist. See säästis neid konfliktist
ülemustega. Surmalaagrites mõrvasid nad korrektselt
miljoneid inimesi. Nad ei tapnud mitte haiglaslikult suurenenud
julmuse tõttu; juutide hävitamist võimaldas
pigem perfektne, hingetu bürokraatia. Millal ka ei oleks
inimesi koheldud jõhkralt, mürgistatud gaasiga ja
põletatud - alati on tehtud seda vaid kohustusi täites.
Auschwitzi laagri komandant Rudolf Höss põhjendas
oma ebainimlikku käitumist nii: "Selle üle, kas
juutide niisugune massiline hävitamine oli vajalik või
mitte, ei suutnud ma otsustada, sest ei suutnud nii kaugele näha.
Kui Führer oli käskinud juudiküsimusele tuua lõpplahenduse,
ei olnud vanal natsionaalsotsialistil mingit kaalutlemist, veel
vähem SS-führeril. "Führer befiel, wir folgen
Dir" (Führer, käsi, ja me täidame Su käsu)
polnud meie jaoks sugugi fraas ega lööksõna.
See oli täiesti tõsiselt mõeldud." 17 - Teisedki koonduslaagri mõrtsukad
tunnistasid end süütuks; nad olevat toiminud vaid käsule
vastavalt.
See, mis selgub eluhävitava kuulekuse suhtes, kehtib ka
autoriteedile kuuletuva kohusetäitmise suhtes argielus:
omaenda mõtlemine lülitatakse välja, käitumist
määravad võõrad, tundmused kas surutakse
alla või lülitatakse välja. Kohustusest teadlik
isik ei küsi selle järele, mis on ettekirjutatu mõte;
moraalselt on vastutavad autoriteetsed isikud, kes määravad
kindlaks, kuidas toimida. Seetõttu ei pruugi käsusaajatel
olla tervikust ülevaadet. Pole vaja ise otsustada, oma mõtlemine
on soovimatu. Pimesi kuuletumast saab keelduda ainult see, kes
on autoriteedikuuleka kohusetäitmise paljastanud amoraalsena.
Kas ka meis elab "vend Eichmann"?-
kuulekuseeksperimendid
Juutide hävitamise organiseerimise eest ühest põhivastutajast
"vend Eichmannist" tegi Heinar Kipphardt oma näidendis
kõikide inimeste venna. Ta kutsub vaatajaid üles
mitte nimetama seda hoolimatuseks ja tigeduseks, vaid mõistma,
mitte tegema teisest patuoinast, vaid tajuma ennast vend-Eichmannina.
- Oma draamas laseb autor ühel "kurivaimul" saada
elavaks, "ilma et võimaldaks meil temast põlguse
või kergendustundega - meil polevat niisuguse usina ja
omal "alal" nii väga eduka spetsialistiga vähimatki
ühist - eemale hoiduda. Pime, tundetu funktsionalism on
üha enam muutunud käesolevale sajandile iseloomulikuks
tunnuseks. Asjaolude sund on asendanud südametunnistuse.
See, kes ei esita mingeid küsimusi, see, kes on suhete ja
sisuta, see, kes "funktsioneerib", säästetakse
omalt poolt küsimustest: kes on ta tegelikult, mida ta tunneb,
mille pärast kannatab, millised on tema isiklikud arvamused."
18
Paljud inimesed täidavad oma kohust ja salgavad sealjuures
maha oma erialateadmised ja veendumused. "Ainult" ettekirjutatut
järgides põhjustavad nad õnnetusi. Meile sissekasvatatud
kalduvuse sõnakuulelikkusele peaksime endas teadvustama.
Tuleks nii iseendas kui ka teistes märgata "vend Eichmanni".
Asjaolude sunnil ahvatleb ta tühistama moraaliprintsiipe.
Grupiviisilises vestluses on kerge teadvustada endale oma kuulekust:
Kuidas olen "vend Eichmanniga" sugulane? Kas lasen
end ahvatleda asendama südametunnistust olude sunnist johtuva
mõtlemisega? Kus tardub mu eluhoiak kuulekuseks, ehkki
võiksin toimida iseseisvalt? Kas minu ükskõiksus
avalike asjade suhtes pole ehk mulle endalegi varjatud kuulekusvalmidus?
Kuidas saaksin - teiste abiga - oma kuulekusvalmidust terasemalt
tajuma õppida? Millised olukorrad võimaldavad mulle
teadvustunud ja teadvustamata orjalikkust analüüsida?
Autoriteedikuulekusel põhinev sõnakuulmine on laialt
levinud. Seda on korduvalt näidanud kuulekuseeksperimendid,
eelkõige aga Milgrami omad: 62,5% katseisikutest täitis
pseudoteadusliku autoriteedi korraldusi. Väidetavat õpilast
karistasid nad eksimise puhul kuni 450 voldise ohtliku elektrishokiga.
Kui härdalt ohver shoki all ka ei anunud, kui valusad ka
ei paistnud shokid olevat, kui härdalt ohver ka ei palunud,
et ta vabastataks, kuulasid paljud katseisikud katsekorraldaja
sõna. Uurimus näitab täiskasvanud inimeste valmidust
teha autoriteetse isiku käsu peale samahästi kui kõike."
19
Eksperiment kulges järgnevalt:
Kaks inimest astuvad psühholoogiainstituuti, et osaleda
mälu ja õppimisvõime uurimiseks korraldatud
katsetes. Üks nendest isikutest määratakse "õpetajaks".
Teise aga määrab katse korraldaja "õpilaseks".
Katse korraldaja teatab, et uuritakse karistuse mõju õppimisele.
"Õpilane" viiakse ühte tuppa ja ta istub
toolile. Üleliigsete liigutuste vältimiseks seotakse
tema käed rihmadega kinni. Tema käerandmele kinnitatakse
elektrood. "Õpilasele" teatatakse, et tal tuleb
selgeks õppida rida sõnapaare ja et iga vea puhul
saab ta järjest tugevama elektrishoki.
Eksperimendi huvikeskmes on "õpetajaks" määratud
katseisik. Olles näinud, kuidas "õpilane"
seoti rihmade abil kinni, viiakse ta kõrvalasuvasse eksperimendituppa
ja lastakse seal istet võtta tähelepanuäratava
shokigeneraatori ees. Sellel on aga kolmkümmend lülitit
15 - 450 voldini. Nende all on selgitavad kirjad, mis algavad
"kerge shokiga" ja lõpevad "ohtliku shokiga".
"Õpetajale" teatatakse, et kõrvalruumis
"elektritoolis" istuv õpilane peab nüüd
laskma oma teadmisi kontrollida. Kui "õpilane"
vastab õigesti, minnakse edasi küsimuse järgmise
punkti juurde, vale vastuse korral aga annab "õpetaja"
elektrilöögi. Alustatakse madalaimate, 15-voldiste
shokkidega. Iga järgneva vea puhul tõstetakse elektripinget:
kõigepealt 30 voldile, siis 45 voldile ja nii edasi.
"Õpetajaks" oli informeerimata isik. Ajalehekuulutuse
peale tuli ta laboratooriumi, et osaleda eksperimendis. "Õpilane"
seevastu mängis oma osa ohvrina ega saanud mitte
mingeid shokke. Tuli välja uurida, kui kaugele läheb
inimene, kellel on kästud piinata algul protesteerivat ja
hiljem valu tõttu kisendavat ohvrit.
Eksperimendid inimestega on problemaatilised, eriti aga ebahumaansete
nõuete esitamise puhul. Pealegi petsid teaduslikud autoriteedid
katseisikuid isegi katse korralduse osas. Tundub, et niisuguste
eksperimentide läbiviimiseks on vaja "asjastunud teadvust".21 Kõigepealt on sedalaadi inimesed
teatud määral võrdsustunud asjadega. Seejärel
muudavad nad võimaluse korral teisigi asjade samaseks."
Milgrami eksperimendist jutustab Christa Wolf oma "Suvetükis":
Parajasti olid Lääne raadiojaamad jutustanud katsetereast,
mille oli paar valgetesse kitlitesse riietatud sotsiaalteadlast
korraldanud inimestega tänavalt: autoriteetse esinemise
ja tehniliselt veenva katsekorralduse varal olid nad viinud need
inimesed niikaugele, et nad hakkasid elektrilöökidega
piinama teisi inimesi, keda nad ei näinud, kelle karjeid
võisid aga kuulda. Ei olnud piinatuid. Karjed olid teeseldud.
Juhtmeid ei läbinud vool. Tähtis oli see, et katsejänesed
kõike seda uskusid ja et nad kõigest hoolimata
jätkasid, jätkasid kuni enda kokkuvarisemiseni, ja
see, et voolu üle teatud punkti doseerimast keeldusid väga
vähesed, ja et väidetavates valgetes kitlites teadlastes
keegi ei kahelnud, rääkimata neile vastu vaidlemisest!
Mis see siis õieti on, küsisime endalt nõutult
ja igaüks küsis endalt, mida tema oleks teinud. Mingi
häbi takistas meid selle üle pikalt rääkimast."
Milgrami inimeksperimentide problemaatika ei vähenda
nende varal saavutatud teadmiste väärtust, sest tegelikes
käsusituatsioonides mängivad nii manipuleerimine kui
ka pettus oma osa. Jahmatav aga on selle tuvastamine, et kõikidest
sotsiaalsetest kihtidest ja vanusegruppidest inimesed on autoriteetse
isiku käsu peale valmis piinama teist isikut ja hülgama
sealjuures moraalipõhimõtted.
Kaasinimeste kahjustamine väärtushinnangute
andmisel pimeda kuulekusega
Karistavate "õpetajatena" tegutsenud katseisikud
arvasid, et nende antud elektrishokid toimivad tegelikult, sest
mida intensiivsemaid shokke "õpetaja" andis,
seda ägedamalt avaldas "õpilane" rahulolematust
ja näitas, et tal on valus.
Katseisikute sisekonflikt algas siis, kui väidetav "õpilane"
väljendas oma ebamugavustunnet. 75 voldi puhul ta nurises.
120 voldi puhul hüüdis ohver katse korraldajale, et
shokid on valusad. 135 voldi puhul kuuldus valusat oigamist.
150 voldi puhul "õpilane" kisendas:
"Katse korraldaja, mulle aitab, lõpetage! Ma ei taha
seda eksperimenti kauem kaasa teha! Ma keeldun jätkamast!"
Sedalaadi karjed jätkusid üha tugevnedes, kuni 180
voldi puhul ohver kisendas: "Ma ei suuda valu taluda!"
270 voldi puhul tuli vastuseks piinarikas röökimine.
Ohver nõudis, et ta vabastataks eksperimendist. 300 voldi
puhul kisendas ta meeleheitlikult, et mälu testimisel ei
vasta ta enam midagi.
Katseisiku jaoks polnud antud situatsioon mäng; tema konflikti
võis selgelt märgata. "Õpilase"
piin ajendas teda eksperimenti lõpetama. Sama ajal aga
käskis katse korraldaja tal eksperimenti jätkata. Iga
kord, kui katseisik kõhkles, kas shokinupule vajutada
või mitte, käskis teda katse korraldaja: "Palun
jätkake!", "Eksperiment nõuab, et jätkaksite!"
või "On tingimata vajalik, et jätkaksite!"
Paljud "õpetajad" ilmutasid rahutuse ja ebakindluse
tundemärke, eriti aga tugevamaid shokke andes. Nad higistasid,
värisesid, kogelesid, närisid huuli, oigasid või
vajutasid endal sõrmeküüned ihusse. Pulsisagedus
tõusis, ja seda eriti nendel, kes lõpuks olid siiski
sõnakuulmatud ja loobusid. Enamus aga jätkas sõnakuulelikult.
Üle 60% katseisikutest vajutas kõiki shokiklahve,
ka neid, mille juures oli kiri "oht", "ohtlik
shokk" ja "XXX." Nad jätkasid kuni 450 voldini,
ehkki olid 180 alates kuulnud "õpilase" valukarjeid.
- Lapsest saadik olid nad õppinud, et teistele inimestele
valu tekitamine on kuritegu. Ometi eksis peaaegu kaks kolmandikku
selle põhimõtte vastu ja täitis autoriteetse
isiku käsklusi.
Katsetulemused muutusid siis, kui ohver ja katseisik olid pandud
istuma samasse tuppa. Vahetuma läheduse puhul ei võinud
"õpetaja" mitte ainult kuulda, vaid sai ka näha,
kuidas ohver kannatas. Seepärast langes kuulekuse protsent
62,5-lt 40-le. Kui ohver oli käeulatuses, kuuletus ainult
30%. Juhul, kui hilisemad "õpetajad" olid enne
eksperimendi algust õppinud oma karistatavaid "õpilasi"
põgusalt tundma, alanesid antavad shokid. - See selgitab
moodsat sõjapidamist. Enamusel inimestest oleks kergem
käsu peale aatomirakett välja tulistada ja hukata loendamatuid
inimesi kümnete tuhandete kilomeetrite kaugusel, kui ühtainsat
isikut vahetus läheduses piinata või tappa.
Katseid, mis sarnanesid Milgrami omadele, viidi läbi nii
Roomas, Lõuna-Aafrikas kui ka Austraalias ja Münchenis.
Sealjuures oli mõnes paigas kuulekus veel suurem kui Milgrami
eksperimendi puhul. Nii oli Münchenis 85% testitud isikutest
katse korraldajale kuulekad. - Teiste eksperimentide puhul ei
kästud kaasinimeste kallal rakendada mitte kehalikku, vaid
hingelist vägivalda: kiusamist, laimamist, solvamist. Autoriteetse
isiku korraldusi täitis nendeski situatsioonides 90%. Erinevates
maades ja paikades ei olnud algupärase Milgrami eksperimendi
tulemustest olulist kõrvalekaldumist.
Kuulekuseeksperimentidel küsitletud isikutest oli üle
90% veendunud selles, et nende sõnakuulelikkus jääb
katseisikute omadele alla - nad hakkaksid korraldustele vastu.
Ometi kinnitasid kõik vaatlused seda, et niisugune arvamus
on pelk enesepettus. Inimesed mõlemast soost, kõikidelt
haridustasemetelt ja vanuseastmetelt on autoriteetse isiku käsu
peale valmis inimesi piinama.
Vähemkonfliktsetes situatsioonides või niisugustes
olukordades, kus teiste inimeste kannatused jäävad
varjatuks, võib kuuletumiskiusatus veelgi tugevam olla.
Sel juhul salgavad inimesed oma eetilised põhimõtted
maha ja lülitavad tunded välja, sest seda nõuavad
neilt ülemuslikud autoriteedid ja kohustuslikud eeskirjad.
Kuuletumine iseendast hakkab siis domineerima väärtuste
üle, olenemata sellest, kas antud situatsioon seda tegelikult
nõuab, ja sellestki, kas see on ühitatav südametunnistusega.
Konfliktide vältimiseks täidavad kuulekad väljastpoolt
neile esitatavaid rolliootust, sest neid on õpetatud kinnitust
saama "vanematelt ja ülemustelt". Niisuguse muganemise
tõttu kaotavad nad igatahes osa eneseaustusest. Niisugusest
enesekaotamisest näiliseks pääsemiseks on sisekonflikte
vallandavate tunnete väljalülitamine: "See polegi
ju nii paha!", "Need on ju sellega harjunud!",
"Meidki pole see kahjustanud." - Tundeid nõnda
välja lülitada saab igatahes vaid isiksuse siseelu
vähenemise hinnaga.
Kuulekus muutub apaatiaks - avalikust
ükskõiksusest sekkumise suhtes
Sõnakuulelikkus võib juurduda isiksuses nii
sügaval, et seda ei tunta enam ära kuulekusena, vaid
avaldub ükskõiksusena avalike asjade suhtes. Spontaansed
impulsid vasturääkimiseks ja soovid muudatusteks hukkuvad
kuulekuse kasvatamise tagajärjel. Ometi võib sageli
kuulda "sisehäält": siin peaksin avalikult
vastu hakkama, et takistada väikese või suure ülekohtu
tegemist. - Ometi ei söanda me vastu hakata, sest sellega
kaotaksime kaitstuse, mille saame kindlustada endale muganemisega.
Mõned inimesed vaigistavad kahtlemist eneses sellega,
et sooritavad oma kutsetööga seonduvaid ülesandeid
eriti hästi:
- Psühholoog hoolitseb abistavalt "häiretega"
lapse eest. - Aga kas hoolib ta ka ühiskonnast, mis on põhjustanud
sellel lapsel "häired"? Kas ta astub välja
õppimist häiriva ja haigestava koolisüsteemi
muutmise eest? Kas ta kritiseerib lapsel häireid põhjustanud
saavutusprintsiipi (printsiip, mille põhjal materiaalseid
ja sotsiaalseid võimalusi pakutakse vaid vastavalt õppe
või kutsealaste saavutuste suurusele, tõlk),
mis õhutab võistlema ja vallandab hirmu?
- Sotsiaaltöötaja abistab hätta sattunud inimesi.
- Kuid kas tegutseb ta aktiivselt ka inimliku poliitika heaks,
mis välistaks häda?
- Pastor jutlustab evangeeliumi. - Aga kas muutub ta ka ise
poliitiliseks, et teostada evangeeliumi? Kas toob ta Mäejutluse
mõõdupuud ka poliitilisse tegevusse? Kas kritiseerib
ta avalikult käskude "sa ei pea tapma" ja "sa
ei pea valetama" kehtetuks tunnistamist riigi poolt?
- Lasteaiakasvataja püüab tema hoolde usaldatud lapsi
arendada ja kaitsta. Kuid kas mõtleb ta sealjuures sellele,
et neid lapsi tuleks kaitsta inimlike ohtude eest, mis ähvardavad
röövida neilt tuleviku? Kas ta astub välja atmosfääri
hoolimatu rikkumise vastu, millega röövitakse lastelt
hingamiseks vajalik õhk?
- Õpetajanna õpetab bioloogiat, eetikat või
füüsikat. Kuid kas väljendab ta avalikult oma
seisukohta nende ohtude suhtes, mille manavad esile kõikvõimsuseihast
meelestatud geneetikud? Kas protesteerib ta selle vastu, et füüsikaalaseid
avastusi kuritarvitatakse inimeste hävitamiseks ega ühitata
eetilise vastutusega?
- Vanemad soovivad oma lapsele "kõige paremat".
Nad hoolitsevad tema kehaliku heaolu eest ja selle eest, et ta
saaks hea hariduse. Kuid kas hoolitsevad nad ka selle eest, et
pärandaksid sellele lapsele maise maailma, kus ta saaks
elada tervena - ja kas sekkuvad nad selle nimel avalikult?
See inimene, kes sekkub, on tavaliselt talle tähtsana
tunduva ühiskonnavaldkonna suhtes rahulolematu. Tema uutmistungi
juhib teadmine sellest, et tema ise on kaasvastutaja kõige
toimuva ja mittetoimuva eest. - Kaassüüdlaseks olemise
tundmus vallandas näiteks Peter Benensonis jõu astuda
välja rõhutute eest. Ta asutas Amnesty Internationali
- poliitvangide abistamise organisatsiooni. Oma aktiivset tegutsemist
inimõiguste heaks seletab ta elamusega, mille osaliseks
sai ta viieteistkümne aastase õpilasena Inglismaa
ühes kuulsaimas koolis - elitaarses Eton College'is - ja
mis muutis tema elu. "Tookord nägi ta, kuidas grupp
töötuid kaevureid Walesist tuli läbi Windsori;
mehed olid teel Londonisse, alamkotta. "Kunagi ei olnud
see kool näinud midagi niisugust," jutustas ta. "Need
tuhanded räbaldunud, armetud mehed sirutasid meie poole
korjanduskarpe. Olin väga shokeeritud sellest, et selliseid
noori, kes andsid neile midagi, oli vähe." Need, kes
olid annetanud, ühinesid ja võtsid endi hoolde baski
orbusid ja hiljem saksa ja austria lapsi." 22
Otsest ajendit Amnesty International' asutamiseks Benensoni poolt
kirjeldatakse nii: "Tema, noor londonlane, advokaat, tookord
kolmekümne aastane, istus metroorongis ja luges ajalehte.
Artikkel kahest portugali üliõpilasest shokeeris
teda: ühes Lissaboni lokaalis olid nad joonud vabaduse terviseks
ja sellepärast vangistatud. Peter Benenson väljus metroorongist
ja kõndis otsejoones Portugali saatkonna suunas. Poolel
teel jõudis ta arusaamisele oma kavatsuse mõttetusest.
Masendununa otsis ta abi St. Martin-in-the-Field'i kirikust.
Ta palvetas ja mõtiskles - ja veendus lõpuks selles,
et siin võib aidata ainult rahvusvaheline aktsioon.
28. mail 1961 trükkis päevaleht Observer ära
pika artikli Peter Benensonilt. Selles käis ta välja
poliitvangide vabastamiseks loodava mitteparteilise organisatsiooni
idee. Artikkel ilmus ka välismaistes ajalehtedes ja reageeringud
olid tormilised. Kaheksa inimest, nende hulgas kaks sakslast,
asutasid pisut hiljem ühes Luxemburgi kohvikus Amnesty Internationali.
- Mis ajendab seda vana meest ta sisemuses tänapäevalgi
ikka ja jälle alustama sageli väga lootusetut võitlust
inimõiguste eest? Ta tunnistab: "Mind sunnib selleks
süü; õnnetuid kaevureid nähes tundsin end
süüdlasena. Tunnen end süüdi olevat praegugi,
mil istume siin ja joome kohvi, sellal kui Lõuna-Aafrikas
võtavad inimesed endalt elu." 22
See julge aktsioon on tänini saavutanud suurepäraseid
tulemusi. Mis on võimaldanud seda? Üks kodanik märkas,
et koheldes inimesi ebaõiglaselt, tõugatakse neid
viletsusse. Ta elas teistele kaasa, hankis endale informatsiooni,
tõi ebaõigluse avalikkuse ette, otsis inimesi,
kes lööksid kaasa, ja algatas aktiivse tegutsemise.
- Ometi valdab kuuleka eluhoiaku tõttu paljusid nais-
ja meeskodanikke apaatia: sa ei saa ju sinna midagi parata; mis
on sinul sellega pistmist; "need seal eesotsas" teevad
nagunii, mida tahavad. Selle kohta kirjutab Dorothee Sölle:
"Elada apaatselt, uskuda saalusse ja mitte lasta end millestki
häirida, teada, et mitte miski ei muutu - niisugused suhtumised
saavutavad endastmõistetava tunnustuse; sümpaatia
muutub individuaalseks erandiks." 23
- Sümpaatia on kaasaelamine, kaasinimese mõistmine
talle kaasaelamise teel, mõistmine, mis põhineb
nõustumisel ja aktsepteerimisel, osavõtlikul kaasatundmisel
ja kaasarõõmustamisel. Tsiviilkuraazse tegutsemise
tuumaks on ühiskondlikult nõutud apaatiast teeleasumine
sümpaatia suunas.
Apaatiaks muutunud kuuleka suhtumise lõpetamiseks on ka
tähtis kaotada privaatse korralikkuse ja avaliku ükskõiksuse
vaheline vastuolu. Avalik apaatia võib olla autoriteedikartliku
kuulekuse tagajärg. Selleks võib näiteks olla
privaatne korralikkus vanemate poolt, kes oma lapsi kodus aktsepteerivad,
lohutavad, toetavad ja rõõmustavad koos nendega.
- Needsamad armastusrikkad vanemad lubavad avaliku ükskõiksusega
mürgistada oma lastele hingamiseks vajaliku õhu ja
tervisekaitse ameti soovitustel halvata nende liikumistungi.
Päikesepaistelistel päevadel teatatakse üha sagedamini:
vanurid, lapsed ja haiged inimesed ei tohiks vabas looduses end
kehalikult pingutada, sest kõrge osoonisisaldus võib
muuta õhu tervistkahjustavaks. Mõned lastearstid
soovitavad imikuid päeval kella üheteist ja nelja vahel
üleüldse mitte tuua "vabasse loodusse". -
Ometi on liikumine lastele tingimatu eluvajadus. Kui nad ei saa
liikuda piisavalt, haigestuvad nad psüühiliselt ja
kehaliselt. Aga rangelt ametlikult soovitatakse neil nüüd
mitte viibida õhu ja päikese käes. Kui vanemad
siirduvad siiski lastega vabasse loodusse, ohustavad nad nende
tervist. - Kui ikka ja jälle öeldakse: "Sa ei
tohi minna aeda, õue ega mänguplatsile, sest vastasel
korral võid haigeks jääda!", siis peab
sõna "väljas" saama väikestele lastele
kostvaks, tõhusalt mõjuvaks ähvarduseks.
Täiesti endastmõistetavalt piiratakse laste vabadust,
hirmutatakse neid kehavigastustega ja ohustatakse nende tervist.
Neil keelatakse nii nagu vanuritel ja haigetel liikumine, ehkki
tegelikult tuleks autojuhtidel piirata oma kiirusehullust ja
nõuda nendelt heitgaasifiltrite paigaldamist. Ent kuhu
jääb muidu väga hoolitsevate vanemate protest?
Miks ei sunni sellest puudutatud vanurid ja haiged poliitikuid
orienteerima oma poliitikat inimeste tervisele ja hüvangule,
selle asemel et endaga rahulolevana pidada eelkõige silmas
oma võimu ja majanduslikke huvisid?
Me ei tohiks oma käitumist lõhestada privaatseks
korralikkuseks ja avalikuks ükskõiksuseks, vaid peaksime
poliitiliselt kaasa tegutsema. Selleks ei tohi me "lasta
oma tunnetel kivistuda ja peaksime säilitama inimliku kaastunde.
Kogu selle maailma viletsust ja häda ei saa keegi võtta
enda kanda; raevukas ja läbematu aktiivsus ei aita. Igaüks
peaks endalt küsima, mida peab ta oma ümbruses tähtsaimaks,
kus tahab ta aktiivselt tegutseda. Süüga koormatakse
ju end ka tegematajätmise tõttu, ja seda tuleb ette
ka meie ajastul ka meie paikades." 24
Militaarses alluvuses on oma
emotsioonid keelatud - pime ja mõistev kuulekus
Sõnakuulelikkust alistada on raske, sest allumist laseme
endalt rohkem nõuda kui end vastutama julgustada. "Kuulekust
kasvatatakse eriti militaarsuse puhul, seal rajaneb see oma olemusele
vastavalt käskluste absoluutsele, refleksele täitmisele,
kusjuures mistahes arupärimine on välistatud. Sõdur,
kes teisi tapab ja sandistab, pommituslennuki piloot, kes ühe
hetkega hävitab tuhandeid inimelusid, ei tee seda mitte
hävitusimpulsside ajel, vaid järgides kuulekuspõhimõtet,
mis ei näe ette ühtki küsimust." 25
Ometi saab niisugune kuulekus äratada agressiivseid impulsse,
mis muidu sugugi ei vallanduks.
Sõdurid peavad liigutama end automaatselt, nii nagu neid
kästakse: vaade paremale, vaade vasakule, paigalseis, lahkuda.
Välised hoiakud drillitakse sisse, nagu näiteks valvelseis,
püssiga au andmine, paraadsammul marssimine. Niisugused
harjutused pole sõjapidamisega sugugi otseses seoses;
need on vajalikud oma tahte ja südametunnistuse väljalülitamiseks.
On tegu dressuuriga, mis peab looma välise suhtumise, et
suruda alla sisemised suhtumised. Sõdur peab isiklikust
arvamusest loobuma, selleks et käsutajaga jäigalt ühineda.
Käsklused ei luba sõdurit vastu rääkida.
Seda, mida on kästud teha, ei selgitata ega arutata, selles
ei tohi ka kahelda. Käsualusena sooritatav tegevus võib
küll tekitada võõrastust, aga sõduri
puhul peetakse käsku tema enda tunnetest tähtsamaks,
sest teenistuses olles on tema enda aktiivne elu kitsendatud.
See ilmneb ka pommituslennuki komandöri kapten Weissi intervjuus:
Reporter: Kapten Weiss, kas teie olete selle B-52 komandant;
milles seisneb teie teenistus; kui sageli lendate Vietnami?
Kapten Weiss: Praegu kolm korda nädalas ja igal teisel pühapäeval.
Reporter: Milline on teie militaarülesanne?
Kapten: Toimetada pommid sihtmärkidele ja siis mõistagi
koju lennata.
Reporter: Kui palju kannab üks B-52?
Kapten: Te ehk teate, et see masin arendati nukleaarrelvade jaoks
ja meiegi lendasime paar aastat ringi niisuguste kohvritega.
On aga selgunud, et see masin on suurepärane ka tavaülesannete
jaoks. Me mahutame 150 pommi, see vastab lõhkelastile
45 tonni.
Reporter: Mida te pommitate? Mis liiki sihtmärke?
Kapten: Pommitame sihtmärke, mis meile määratakse,
strateegilisi sihtmärke; kanname need oma kaartidele ja
teeme tööd, mis määratakse meile käsklustega.
Seda, mida need sihtmärgid endast üksikasjalikult kujutavad,
pole mul võimalik näha. Me lendame nii kõrgelt,
et neid pole võimalik näha. Raadio kaudu saame teada,
kas meie pommid on sihtkohas nõuetele vastavalt lõhkenud.
See ülesanne tuleb täita atmosfääris.
Reporter: Kas teie sihtmärkide hulgas võib leiduda
ka puhttsiviilseid?
Kapten: Arvan, et tänapäeval ei saa neid enam lahutada,
meie pommitame suuri maaalasid. Reporter: Ega te ometi ei häiri
tsiviilseid ettevõtmisi?
Kapten: Selle peale pole ma mõelnud, see pole minu asi.
Mina olen selle B-52 kapten, kes teeb oma tööd. See
kujutab suures osas vilumust.
Reporter: Kui kaua olete siin. Tais, olnud?
Kapten: Kümme kuud.
Reporter: Millal pöördute tagasi?
Kapten: Niipea, kui mind on edutatud. Arvan, et igaühel
peaks olema oma shanss.
Reporter: Kas mingi lahinguülesandega seoses on teil olnud
moraalseid probleeme?
Kapten: Oleme alati jälginud, et ei teeks vigu. Arvan, et
oleme üsnagi hea lennumeeskond." 26
Käskluste sisu - tappa pommide abil tuhandeid kaitsetuid
ohvreid - ei ole komandandi asi. Sellest vaatepunktist lähtudes
on paljud inimesed õppinud kuulekust: see, mida ülemused
käsivad, tuleb täita. Pommituslennuki komandant ei
mõtiskle selle üle, mida põhjustab tema töö.
"See pole minu asi." Talle peab olema oluline see,
et "ta ei teeks vigu"; oma mõtlemine ja tundmine
lülitatakse välja.
Mistahes ühiskondlik kooselu eeldab seda, et teatud määral
kuuletutaks. Laste arengu puhul on küll tähtis aktsepteerida
nende jonni isemeelsusena, respekteerida nende enda arvamust
ja vasturääkimist. Kuid on vajalik ka kuulekus, mis
hoiab lapsi nende väiksema arusaamisvõime ajal hingeliste
ja kehalike kahjustuste eest: tänavaliiklusega seonduvate
surmaohtude eest, keeva vee eest, käredavoolulise jõe
eest, kuhu võiks laps sumbata, trepi eest, kust ta võiks
alla kukkuda, televisiooni eest, mis võiks teda hirmutada
või vähendada tema aktiivsust, maiustuste eest, mis
lagundavad tema hambaid, kahju eest, mida ta saaks tekitada teistele.
Niisugust piiritlevat kaitset ettenägematute ohtude eest
ei saa aga samastada vanemliku autoritaarse toimimisega, mis
viib tingimatule kuulekusele. Tingimatu kuulekuse puhul peab
laps tegema seda, mida vanemad käsivad, ega õpi sirgudeski
nägema, miks peab ta üht või teist asja tegema
ja kas on ka õige nõnda toimida. Täiskasvanud
peaksid aitama lastel orienteeruda, sest see aitaks neil üha
enam ise otsustada. Kuulekusenõuded peaksid olema mõistetavad
niivõrd, kuivõrd laps juba mõista suudab.
Vajalik kuulekus peaks olema mõistev kuulekus. Selle varal
õpiks laps otsustama vastutustundlikult. Kuulekusnõuete
puhul peaksid vanemad ja kasvatajad arvestama seda, et sirguvad
noored saaksid arendada enesemääramist, julgeksid mõelda
iseseisvalt ja õpiksid oma elu elama. Sellele lisaks õpiksid
lapsed hoolima teistest. Elus vajalik kuulekus ei tohi mitte
viia pimeda, vaid nägeva kuulekuse juurde: isiksus otsustab,
kas järgib soovitusi või mitte. Niisuguse otsustamise
juures lähtub iga üksik inimene oma väärtushinnangutest
ja tõelistest vajadustest.
Pimeda kuulekuse puhul juhindutakse mitte käskude sisust
vaid käskijast. Kui inimesed on harjutanud kuuletumist,
võib neid iga suvaline autoriteet kohustada selleks, mis
tundub talle kasulik. Kuuletujal puudub ülevaade sellest,
mida ta teeb; ülevaate sellest on ta loovutanud käskijale.
Ta ei koorma end vastutusega ega pruugi teisi kahjustades tunda
end süüdlasena, liiati veel siis, kui talle kohusetäitmise
eest tasutakse.
Dorothee Sölle räägib "nägevast"
ja "eestleitud" kuulekusest. Viimast näeb ta seoses
"kaotatud spontaansusega": "Kuulekas inimene jääb
reaktiivseks, ta ainult täidab seda, mis on tehtud talle
kohustuseks, spontaansus tuleb tal ohverdada kuulekuse altaril.
Inimesi ei tohiks mitte kasvatada korraldustele alluma, vaid
õppima vabadust." 27
Nägeva kuulekuse puhul on kuulekasse käitumisse kaasatud
omaenda mõtlemine ja isiklik tundmine.
Miks inimesed keelduvad olemast
kuulekad - moraalsed ja emotsionaalsed vastupanujõud
Absoluutne kuulekus võib ajendada inimesi tegema teistele
ülekohut, neid kahjustama või halvasti kohtlema,
piinama või tapma. Nendes riikides, kus inimesi jälitatakse
poliitilistel, rassilistel või religioossetel põhjustel,
abistavad jälitatavaid väga vähesed kaaskodanikud.
Oma sõnakuulmatuse tõttu riskivad need vähesed
vabaduse või isegi eluga. Niisugune tsiviilne sõnakuulmatus
nõuab tunduvalt rohkem julgust kui tsiviilkuraaz. Ent
niisugustel inimestel, kes tahavad õppida kodanikujulgust,
on õpetlik teada, miks keelduvad inimesed kuuletumast:
mis kaasneb vastuvoolu ujumisega, sellal kui teised lasevad end
kaasa kiskuda? Miks ei lase see vähemus käskude abil
end ahvatleda teisi kahjustama või taluma inimlikkuse
vastu patustamist vastuvaidlematult? Mis ajendab neid käituma
julgelt?
Üks psühhoterapeut ja psühholoog uurisid niisuguseid
küsimusi. Nad rääkisid isikutega, kes olid abistanud
ametivõimude poolt jälitatud juute. Usutletud abistajad
ei täitnud ametlikke eeskirju, vaid tõid juutide
linnaosades kinnipeetutele riideid ja toitu. Nad abistasid tagakiusatavaid
põgenemisel, varjasid neid oma kodus, muretsesid neile
valesid isikutunnistusi. Kui neid oleks sealjuures vahistatud,
oleks neid karistatud vangistamise või surmaga.
Psühholoogid Fogelman ja Wiener vestlesid päästjatega
ja päästmisaktsiooni üleelanutega. Mõningatel
juhtudel intervjueerisid nad niihästi päästjat
kui ka tema kaitsealust. - Lisaks sellele kogusid nad teadmisi
ajaloodokumentidest. Sealjuures avastasid nad isiklikule ohule
vaatamata ametivõimude korraldustele vastuhakanute kohta
järgnevad tõigad:
"Ehkki päästjad olid erinevad isiksused, oli
neil siiski üks ühine joon: nad ei pidanud end kangelaseks.
Nad ütlesid meile, et nende käitumine natsismiajal
olevat olnud vaid loomulik. Oma erakordsete tegude eel elasid
nad harilikku elu, mis vähemalt pealispinnal sarnanes kõigi
teiste omaga. - Ehkki päästjate teomotiive ei saa ühisele
nimetajale taandada ega seletada üheainsa isikliku omadusega,
on neil siiski nii mõndagi ühist. Me leidsime, et
abistajad saab jagada kahte gruppi: need, keda eriliselt motiveerisid
sügaval juurduvad moraalsed väärtused, ja need,
kelle motivatsioon oli põhiliselt emotsionaalne või
põhines isiklikel sidemetel ohvritega või samastumisel
nendega. Meie väljavalitud mehed kuulusid esmajoones moraalselt
motiveeritute gruppi, naised aga emotsionaalsesse. Ometi leidsime
mõlema sugupoole juures ja sageli ka ühes ja sellessamas
inimeses mõlemat motiiviliiki." 28
Moraalse motivatsiooniga päästjad tundsid endas teiste
inimeste abistamiseks moraalset üleskutset. Nad astusid
välja õigluse eest. "Kui küsisime moraalse
motivatsiooniga abistajatelt, miks tegid nad kõike seda,
saime asjaliku selgituse: "Nii oli ju õige!"
või "Olen teinud vaid seda, mida üks inimolend
peaks teise heaks tegema!" Mõnel moraalselt motiveeritud
päästjal oli tugev religioosne usk, mis mõjutas
nende kõiki eluvaldkondi. Tegutsedes lähtusid nad
religioossest kohustusest "olla oma venna kaitsja".
Moraalselt motiveeritud päästjad abistasid jälitatuid
sõltumata sellest, kas nad seda soovisid või mitte.
Sageli abistasid nad neid inimesi, keda nad üleüldse
ei tundnud. Sellele vastupidiselt mõjutasid emotsionaalselt
motiveeritud päästjate käitumist sageli tugevad
isiklikud sidemed."
Kaastundest motiveeritud päästjad kandsid abivajaja
olukorra üle iseenda omasse. Nad ei tundnud endal abstraktseid
moraalseid kohustusi olevat, vaid tahtsid üksnes päästa
inimesi kannatustest. Nende toimimismotiivideks olid vastutus
ja hoolitsus. Nad identifitseerisid end nende inimestega, keda
abistasid. Nad elasid neile hädas kaasa, kuid ei piirdunud
kaasaelamisega, vaid olid ka valmis jagama nende kannatust neile
kaasa tundes. - Moraalse ja emotsionaalse motivatsiooni vahelised
piirid enamasti ähmastusid. Seda, mis oli abistamistegevuse
juures ühine, väljenduvad sõnades armastus,
kaastunne ja hoolitsus.
Ehkki päästjate toimimismotiivid ei olnud samad, oli
nende perekonnatraditsioonides midagi ühist. Paljude abistajate
lapsepõlve-perekonna kooselu iseloomustas hoolitsus. Vanemad
suhtusid erinevate maailmavaadete ja usuliste arusaamadega inimestesse
sõbralikult. Nad õpetasid lapsi erinevate rahvuste
vahel mitte vahet tegema. Paljud päästjad ütlesid,
et "nende suhtumist olevat tugevasti mõjutanud need
väärtused, mida näitasid neile ette vanemad. Vanemad
mitte üksnes ei rääkinud teiste inimeste
abistamise ja inimlike erinevuste aktsepteerimise tähtsusest,
vaid andsid oma käitumisega eeskuju ja julgustasid
lapsi seda järgima."
Uurijad tegid kindlaks, et abistajate juures ei olnud tegu psüühiliselt
ebanormaalsete isikutega, kes oleksid olnud segatud ohtlikesse
ettevõtmistesse masohhismi tõttu - selleks et rahuldada
enesepiinamisvajadust. Päästjad ei tegutsenud ka suurusehulluse
tõttu ega neurootiliste vajaduste väljaelamiseks.
"Olgugi, et neil päästjatel, keda intervjueerisime,
oli riskimise tarvis kõrge tolerantsuselävi, mis
võimaldas neil alistada kartus ja hirm, ei olnud nad uljaspead.
Ühine oli neil erakordne visadus ja usk oma võimetesse,
mis ohtudele ja ebasoodsatele oludele vaatamata võimaldas
neil uskuda kindlalt aktsiooni edusse. Kirjeldatud päästjad
olid valmis riskima oma eluga. Kaose ja hävingu keskel jäid
nad ustavaks kõrgemale printsiibile. Niisugune käitumine
tõestab seda, et isegi tollal oli võimalik rakendada
inimlikkust." 28
Neid voorusi, mida elasid need sõnakuulmatud inimesed,
hinnatakse vähe meie saavutus- ja tarbimisühiskonnas.
"Ära muretse - ela!" kõlab juhtmotiiv,
mitte aga: "Muretse iseenda ja kaasinimeste pärast,
selleks et saaksime rahuldavalt koos elada."
Päevast-päeva soovitatakse televaatajatele vaimutute
telesaadetega lasta eelkõige passiivselt meelt lahutada.
See, kes televiisori ees naerab, näkitseb midagi, tukub
või magab, ei muutu sõnakuulmatuks. Isegi uudistesaated
pole üksnes informatiivsed, vaid nendessegi on segatud paeluvaid
sensatsioone. Igas koolitunnis on tähtis olla tugev ja kui
vähegi võimalik, siis esimene; märksa vähem
tähtis on seal aidata nõrku - "need ei kuulu
siia". Igal koolipäeval viiakse kitsikusse rohkem lapsi
kui neid sealt välja aidatakse.
Ka poliitilises "asjaajamises" on moraalsete põhiväärtuste
ja inimeste hüvangu asemel paljudel esmatähtsad võim
ja kasum. "Moraalsest pöördest" paljud poliitikud
küll räägivad, aga käituvad amoraalselt,
laskmata end puudutada omaenda kõnedest. Vale, pettus
ja omakasu kuuluvad "poliitilise mängu" juurde
ja süvenevad korruptsiooniks ja teisteks skandaalideks.
Isegi kirikud annavad oma õnnistuse igale ebapühale
vahendile, selleks et riigi ja nende enda võimu ei riivataks.
Kahtlastena tunduvad need, kes oma religioosset usku ei väljenda
mitte ainult kiriklikus vagaduses, vaid tahavad seda elada vagas
käitumises. - Niisuguste olude keskel on sirguvatel noortel
raske arendada endas väärtustele orienteeritud sõnakuulmatust.
Sellele raskusele vaatamata võivad inimesed siiski väikeste
sammude haaval õppida tsiviilset julgust. |