|
3. Analüüsida autoriteedihirmu - vaidlus ülemustega
See, kes tahab saada iseendaks, röövib
endalt kindlustunde,
mille saab osta muganemise varal. Ta võtab enda taluda
selle
pinevuse, mis kaasneb sõjaväeteenistusest keeldumisega.
Ta
keeldub ettekirjutatud rolle üle võtmast. Teistega
kohtudes ei
eelda ta nendelt liigset mõistmist. Alles see võimaldab
tal inimestega
vahetult suhelda. Eneseleidmine ja inimlikkus kaasinimeste vastu
kuuluvad kokku.
Horst-Eberhard Richter
Hirm vasturääkimise ees - sisemine muganemissund
kahjustab eneseaustust.
Paljusid kodanikke takistab kartus autoriteetide ees avalikult
aktiivselt tegutsemast; see pärsib nende isiklikku arengut.
Hirmuga ülemuste ees kaasnev autoriteedikuulekus soodustab
suhete tardumist perekonnas, argipäevases kutsetöös,
avalikes asutustes, ühiskonnas. Autoriteedikartus, usk autoriteetidesse
ja kuulekusvalmidus raskendavad igal üksikul inimesel sotsiaalsetes
liikumistes tegutsemist.
Argiolukordades kogevad nii mõnedki inimesed endas sisemist
vastuolu. Nad tahaksid toimida oma isiklike väärtushinnangute
põhjal, olgugi et ülemused mõtlevad teisiti.
Samal ajal aga kalduvad nad muganema, selleks et vältida
ülemustega konflikti sattumist. Otsustades muganemise kasuks,
ei tunne nad end hästi, sest isiksust häirib, kui ei
ela minapildile vastavalt. Sellest räägib õpetaja
Lea Fleischmann. Ta istub õpetajate konverentsil, mida
juhatab direktriss proua Ullmann.
"Tahaksin veelkord selgelt osutada sellele, et igast
väljasõidust tuleb eelnevalt teatada. Ma ei andnud
proua Rothele luba väljasõiduks Weinkellereisse,
sest otsuse põhjal tuleb kõikidest väljasõitudest
eelnevalt teatada." - Nördinuna räägib proua
Rothe talle vastu: "Me oleme siin otsustanud, et luba tuleb
küsida ainult pikemateks õppereisideks." Ta
selgitab kolleegiumile: "Olin planeerinud klassiga ühepäevase
väljasõidu aga pidin selle tühistama, sest proua
Ullmann arvas, et ka ühepäevastele väljasõitudele
peab konverents oma nõusoleku andma." Ta räägib
kiirelt ja erutatult. Proua Ullmann ei talu mitte mingisugust
vasturääkimist. "See on vale. Mistahes väljasõidu
puhul peab olema konverentsi nõusolek."
Ta jääb selle juurde, et tal on õigus ja ma
tean täpselt, et see pole tõsi. Tuleks vaid heita
pilk protokollile. Proua Rothe kordab, et on kindel selles, et
luba peab olema ainult pikemate õppereiside puhul, ja
direktriss noomib teda veelgi teravamate sõnadega. - Vaidluse
ajal on kõik teised õpetajad vaikinud. Ruumis istub
43 inimest, kellest enamus teab, et proua Rothel on õigus.
Oleks pruukinud vaid paluda sõna ja öelda: "Mina
olen sellest aru saanud täpselt niisamuti kui proua Rothe."
Aga keegi ei ütle ainsatki sõna. Ka mina mitte. Ma
ei julge direktrissile vastu rääkida. Ma kardan abistada
inimest, keda on noomitud ebaõiglaselt. Hirm poeb minusse
ja sulgeb mul suu.
Mulle tuleb pähe sada ettekäänet, miks vaikin.
Asi polegi nii hull, ma ei taha sattuda ebasoosingusse, nagunii
hilinen nii mõnigi kord, järgneval nädalal peab
proua Ullmann kirjutama minu kohta iseloomustuse. Kõik
see tuhiseb läbi mu pea, aga samal ajal põleb mu
hing mõeldes sellele, et siin tehakse ülekohut. Mina
vaatan seda pealt ega ütle midagi. Tunnen oma vaikimise
pärast suurt häbi; peaksin ometi ütlema kas või
ühe sõnagi, aga ei tee seda ometi." 29
Autoriteetide ees tuntava hirmu alistamine algab sellega,
et niisugust hirmu vasturääkimise ees ei salata maha,
vaid see tuuakse nähtavale ja lubatakse end seda tunda.
Esialgu vähendab see eneseaustust - aga avab ka võimaluse
mõista sisemist muganemissundust. Paljud tunnevad omaenda
kogemuste põhjal niisuguseid olukordi, millest jutustas
Lea Fleischmann. Elu moraalne seadus nõuab teiste abistamist
ka siis, kui see osutub raskeks. Kui seda eluseadust järgida
ei õnnestu, kasvab kuristik tulevaste väärtuslike
tegude ja tegeliku käitumise vahel ja solvab enesetunnet.
Niisugune solvang küll kohutab ja teeb rahutuks, aga saab
ka edasi aidata. Saab aidata edasi vaid juhul, kui isik ei jää
ennast taunima, vaid saab äparduselt impulsi täpsustamaks:
Milliseid väärtusi tunnustan kui kehtivaid ja millised
salgan samal ajal maha? Miks töötan minapildile vastu?
Kui hakkan ülemustele vastu, mis juhtub siis kõige
halvemal juhul? Kuidas saaksin väärtustest teadlikumaks,
selleks et hakata käituma nii, nagu tahaksin? - Vastuhaku
ees tuntavat hirmu on vaja analüüsida, sisemist muganemissurvet
mõista ja seejärel see kaotada ning lõpuks
riskida hirmuga konflikti sattuda. Selleks on vaja häbi
abil luua konflikt iseendas. Oma "identsele" käitumisele
lähenemine toob isikliku vabaduse. - Lea Fleischmann lahendas
niisuguse sisekonflikti. Ta julges analüüsida täpselt,
kuidas tal läheks. Seejärel kirjutas ta oma autoriteedikartusega
hädasoleku enda "hinge pealt" ära. Sellega
alustas ta ülemuste ees tuntava hirmu analüüsimist
ja hiljem selle tegelikku alistamist.
Eeskirjad kujundavad alluvuse -
kas hirm ülemuste ees või lojaalsus?
Väga paljud inimesed pole elu jooksul suutnud arendada
endas vastupanujulgust. See on tingitud sellest, et paljudes
eluvaldkondades on neid rangelt allutatud kindlatele eeskirjadele.
Täpsete eeskirjadega on üksikasjalikult kindlaks määratud,
mida peab iga üksik inimene tegema. Selline määrang
ahvatleb vastuvaidlematult alluma. Haldus- ja muud ametnikud,
õpetajad, telereporterid, ajakirjanikud, raadiosaadete
toimetajad, poliitikud ja paljud teised kurdavad selle üle,
kui tugevasti kammitsevad neid korraldused. Nad kinnitavad, et
meelsamini ja aktiivsemalt tegutseksid nad kriitiliselt, juhul,
"kui oleks vaid rohkem mänguruumi".
Seal, kus on palju ette määratud, hakatakse paratamatult
alluma. Kui poliitikud, ametivõimud ja ülemused kodanikke
hirmutavad, muutub viimaste käitumine üha iseseisvusetumaks.
Nii sünnib näiteks siis, kui juhtiv poliitik soovitab
kunstnikel poliitikasse mitte sekkuda. Esmalt nimetas kunstnikke,
lõpuks aga noomis kõiki kodanikke, kes nõudsid
endale õigust aktuaalselt poliitikas kaasarääkimiseks.
- Üks minister manitses pastoreid, et kliimakatastroofi
ja rahu asemel peaksid nad huvituma "viimsetest asjadest",
sest ei olnud veel taibanud, et sealjuures ongi just viimsete
asjadega tegu. Kardinal jutlustab usklikele, et Ülestõusmispühad
pole rahu nimel marssimiseks. - Ringhäälingu ameti
osakonnajuhataja kritiseerib üht töötajat, sest
too olevat aatomireaktorite suhtes avaldanud liiga ühekülgse
seisukoha, koolijuht arvustab õpetajat, kuna too selgitas
oma õpilastele, miks pidas vajalikuks nädalavahetusel
Ameerika poolt Pärsia lahel tehtavate sõjaliste ettevalmistuste
vastasel demonstratsioonil osaleda.
Eriti tugevasti aga allutatakse sirguvad noored väga paljudele
korraldustele, mis märkamatult sunnivad neid alluma. Koolis
tundtunnilt ütleb neile üks õpetaja teise järel,
mida tuleb teha; iga töö sooritamiseks antakse üksikasjalikud
juhendid. - Õpilasesinduse õigusi piiratakse nii
tugevasti, et noorte kaasarääkimine on vaid simuleeritud.
Õpilased ei tohi kaasa rääkida nendes küsimustes,
mille kohta oleks neil midagi öelda: õppetöö
korralduses, õppeainete valikus, töövormides
ja õpetajate kritiseerimises. Aga just siin saaksid nad
asjaosaliste ja -tundjatena ilmutada palju fantaasiat ja haarata
initsiatiiv, et kujundada õppimine ja koolielu tulemusrikkamaks
ja humaansemaks. Mõningates liidumaades tsenseeritakse
isegi kooliajalehti.
Paljudes haridusvaldkondades sunnitakse noori alluma saavutamis-
ja võistlemissunni, kooliülesannete, tasemetööde
ja suuliste katsete diktatuuriga ning lakkamatute ähvardustega
autoriteetide poolt. Seetõttu hakkavad nad kahtlema selles,
kas pärast hariduse omandamist neid ka tegelikult vajatakse,
ja selles, kas nad üldse saavad elukutset planeerida. Haridussunduse
niisugune protsess vähendab poliitilise sekkumise ja sekkumisvõimaluste
märkamisvalmidust. - Ülikoolide nii mõneski
ainesuunas on üliõpilased pressitud - osaliselt mõttetusse
- eksamimäärustikku nii tihedalt, et peavad ränkade
eksamite eel vaid tuupima, et neid "ära teha",
ega saa õppida mõistlikult ja iseotsustades. Ei
jää aega ka kõrgkoolipoliitikas kaasarääkimiseks.
Ülemused, valitsejad ja ametivõimud paiskavad kodanikke
pidevalt puudusse ja abitusse. Abitus seisundis kalduvad inimesed
meelsasti muganemisele. Kui allutada nad kindlatele eeskirjadele
ja ähvardada neid kontrollida, lakkavad nad kõrgesti
isemõtlemast. Mõte kas seiskub või omandab
mimikri (maskeerub enesekaitseks, tõlk): Üksikisik
kaitseb end sellega, et kohandab oma mõtlemise soovitud
reeglitele. Pärast seda, kui poola ülemleitnant Pekla
oli käsukorras mõrvanud töölispreestri
Popieluszko, väljendas ta oma mõtteseisakut nõnda:
"Ma lakkasin mõtlemast. Ütlesin iseendale, et
edaspidi tuleb mul täita käsku."
Autoriteetidele kuuletuvatel inimestel võib täheldada
otsekui "mõtte ähmastumist"; intellektuaalne
ärksus läheb kaduma. "Teadvuse ähmastumise"
tõttu ei tajuta ega lahendata väärtustevahelisi
konflikte. Sellega on meie ühiskonna teatud valdkondades
soovitud eesmärk saavutatud: inimgruppe saab valitseda,
muutes need kohanemistahtelisteks, konformistlikeks ja oportunistlikeks
olenditeks. Võiks küsida endalt, kas oportunism pole
mitte meie kultuuri põhitunnus?"
Tegutsemisruumi, mis on siiski olemas, kasutavad kodanikud vähe.
Et hirmu ülemuste ees leevendada või ennetada, muutuvad
nii mõnedki kodanikud algusest peale alaealisteks. Nad
ei tee mitte seda, mida tahaksid tegelikult, vaid nendelt oodatut.
Vabatahtlikult ohverdavad nad end ülemustele, ilma et prooviksid
siiralt järele, millises ulatuses nad saaksid oma soovidega
midagi muuta. - "Alluvate" ja "korralduste täitjatena"
võtavad täiskasvanud sageli lapse rolli ja lasevad
ülemustel end käsutada. Nad ei püüa mitte
neile tähtsate probleemiosanikega alluvussuhetesse astuda,
vaid kohandavad end ülemustele. Konfliktide puhul ülemustega
kalduvad nad isiklikke väärtushinnanguid ja tundeid
mitte välja näitama.
Hirmu autoriteetide ees võib sageli märgata poliitikutel,
kes võlgnevad oma parteikarjääri mitte ainult
poliitilisele kompetentsusele vaid ka muganemisele ja kuulekusele.
Vaid haru-harva räägivad nad oma partei liidritele
visalt vastu. Harilikult lubavad nad fraktsiooni esimehel kirjutada
endale ette, millisel arvamusel peaks partei olema. Kujukalt
ilmneb autoriteetidele kuuletumine parlamentaarses "hammelsprungi"
tavas. Niisuguse hääletamismeetodi puhul parlamendis
lahkuvad kõik rahvasaadikud saalist ja naasevad sinna
kolmest erinevast uksest: pooltolijate, vastuolijate ja erapooletute
ustest, samal ajal aga loendatakse hääli. Sealjuures
järgnevad rahvasaadikud tavaliselt oma esimehele nagu lambad
juhtoinale.
Kui poliitikud hääletavad omaenda arusaamade ja veendumuste
vastu, võib nende vahel puhkeda väärtuste konflikt.
Siis peaksid nad häbiga möönma: "Ma kartsin
ja seetõttu järgisin kuulekalt fraktsiooni esimeest."
Niisugune ülestunnistamine aga valmistaks piina. - Paljudel
juhtudel läheb meil täpselt nii: me väldime seda
häbi, mis annaks meile shansi päästa eneseaustus.
Häbenedes märkaksime ju, et meid ähvardab mina-ideaali
loovutamine. Endale häbitunde teadvustamine aitab meid saada
sõltumatuks ja otsustada oma käitumise üle iseseisvalt.
Sellise häbiväärse protsessi algust kirjeldas
Lea Fleischmann õpetajate kolleegiumi istungist jutustades.
Niisugune avalik dispuut iseendaga ei alga aga alati. Enamasti
tehakse autoriteedi ees tuntavast ebamugavusest voorus. Valitseva
partei saadikud olid näiteks ühel Bundestagi debatil
veenvalt väljendanud seda, miks nad ei nõua tsiviilteenistuse
sooritajatele sõdurite omast pikemat teenistusaega. Hilisemal
hääletamisel hääletasid nad siiski oma veendumuste
vastaselt ja allusid fraktsiooni survele. Seejärel ei öelnud
nad endale: "Ma kuuletusin fraktsioonile, sest kartsin kaotada
usaldusväärsust, mandaadi või osa mulle osutatud
lugupidamisest või antud võimust." Nad pigem
kiitsid ennast: "Lojaalsusest partei suhtes hääletasin
oma vaadetele vastu." Sisemise muganemissunni tõttu
tekkinud kitsikust seletatakse voorusena - lojaalsusena: "Tegudes
olen parteile ustav moto põhjal: parteil on alati õigus."
Niisugune auväärne mõiste nagu "lojaalsus"
aitab seega - nii väidab Vaclav Havel - varjata kuulekuse
"madalaid" vundamente ja ühtlasi võimu
omi. Inimene peidab end "kõrgema" - lojaalsuse
- fassaadi taha. See loob talle illusiooni sellest, "et
ta on iseendaga identne, väärikas ja kõlbeline
isiksus." Lojaalsusekujutlus muutub "mõttetute
väärtuste butafooriaks, mis võimaldab inimesel
petta südametunnistust. Nii saab ta maailma ja iseenda ees
maskeerida oma tõelise olukorra ja vääritu käitumise.
See on mõistete "üles", "alla"
ja "kõrvale" seaduslikustamine inimeste ja Jumala
suhtes. See on loor, millega saab inimene varjata oma "eksistentsi
mandumise", lamenemise ja kohanemise antud olukorraga."
31 Kujutledes seda, et ta "käitub
lojaalselt", ei pruugi asjaosaline märgatagi, et on
alandanud ennast alaealiseks.
Mitte põgeneda kaitset tõotavasse
lapserolli - usalda avada end autoriteetsele isikule
Julguse arendamise põhialuseks on eneseusaldus. See,
kes ei usalda end sel määral, kui soovib usaldada,
ei pruugi oodata, kuni talle antakse eneseusaldust. Sammhaaval
tegutsedes saab ta ise järkjärgult vähendada hirmu
ja tugevdada eneseusaldust. Julgus ja eneseusaldus ei kasva mitte
ainult mõtlemise ja rääkimise käigus, vaid
ka praktiliste tegude kaudu. Autoriteetide ees tuntav hirm on
vaja endale teadvustada ja leida tema varal üles need ohud,
millest ta märku annab.
Ühel seminaril, kus räägiti autoriteetide ees
tuntavast hirmust, teatas neljakümne seitsme aastane õpetaja
Margarete A. vaimustatult, et ta rajaks meelsasti kooliaia. Ta
maalis ette, kui rikastavalt mõjuks see õppetööle
ja koolielule ja kui meelsasti teeks ta selle ka isiklikult enda
jaoks. Koolikrundil olevat selleks sobilik plats. Koolijuht olevat
igatahes niisugusele kavatsusele vastu. Seepärast kartvat
ta temaga sellest rääkida. Ta kartvat, et koolijuht
võib teda "alandada" ja tema ettepanekud tagasi
lükata.
Proua A. oli valmis alustama rollimängu kartusttekitavast
situatsioonist. Mängus läks ta koolijuhi juurde ja
alustas vestlust lausega: "Lõpuks tahaksin rääkida
sellest, mida arvate teie kooliaia projektist." - Nende
sõnadega kallutas ta juba algusest peale vestluse enda
kahjuks. Koolijuht, kelle rollis esinesin mina, teatas talle
oma arvamuse ja selgitas, miks ei kiida ta seda kavatsust heaks.
Andes sõna ülemusele, oli õpetaja ise sõnavõtust
loobunud. Ta ei öelnud, mida tema tahaks.
Me katkestasime rollimängu ja tõstsime selgelt esile,
kuidas kolleeg oli koolijuhile loovutanud suuremad võimalused
ja lasknud tal määrata vestluse käiku. Ilma et
ta oleks seda ise märganud, oli ta end ise kõrvalseisjaks
tunnistanud. - Teistkordses rollimängus hakkas õpetaja
kooliaiaideed pedagoogiliselt põhjendama õppeplaani
ja koolikorraga. Nüüd muutus aktuaalseks kooliaia kasvatuslik
tähtsus laste jaoks ja keskkonnaprobleemide teadvustamisele
kaasaaitamine.
Järgnevalt võrdlesime proua A. mõlemat "rolli"
sellega, mis ta oli esialgu grupis rääkinud oma soovidest
kooliaia järele. Õpetaja oli imestunud, sest ette
mängitud vestlustes ei olnud temast endast peaaegu et üldse
juttugi: ei isiklikust soovist - rajada aed -, sellest, et kolleegid
lööksid sealjuures meelsasti kaasa, konkreetsetest
ideedest, mis ta oli juba välja töötanud, ega
ka asjatundlikkusest, mille oli omandanud aiatööga.
Kõik see jäi ülemusega vastastudes ära.
Sellega võttis õpetaja koolijuhilt võimaluse
käsitleda teda ja tema isiklikke ettekujutusi ning andis
iseendale shansi nakatada koolijuhti oma ideega. Seda vaimustust,
millega ta oli varem kirjeldanud projekti, ei olnud nüüd
vestluses koolijuhiga enam tunda. Tundus, nagu oleks proua teel
ülemuse juurde oma minast loobunud.
Proua A. julgust blokeerisid mitmesugused faktorid: ta oli juba
ette kindel selles, et ülemus on tema vastu. Sellega võttis
ta endalt shansi vestluse positiivseks käiguks. Juba algusest
peale tunnistas ta lootusetuks mitte ainult iseenda, vaid ka
ülemuse. - Hiljem tahtis ta ainuüksi asja ennast rõhutades
väidelda. Iseenda koos oma tunnete ja fantaasiaga, konkreetsete
ettepanekute ja soovidega töörõõmu järele
jättis ta kõrvale. Seetõttu puudus tema isiksuse
oluline osa. - Viimaks aga pakkus ta end konflikti vältimiseks
ülemusele alamaks. Oma allumiszestidega kutsus ta koolijuhti
üles käituma võimukalt.
Niisugustes situatsioonides omaenda minast loobumine säästab
konfliktidest oma isikliku mõtteerksuse kaotamise hinnaga.
Tegelikult tahtis proua A. muuta midagi koolisüsteemis.
Kuid ta ei saanud veel oma otsuse eest vastutada. Ta täheldas
küll oma soove, aga ei tohtinud neid endale lubada. Selles
osas pidi teda abistama ülemuste autoriteet. Ta kartis lahkuda
alluva rollist, sest ebakindlast omaalgatusest oli see talle
harjumuspärasem. Sellega piiras ta oma spontaansust.
Kõike seda märkas tema ja grupp rollimängus
vahetumalt kui vestluses. "Kehastunud" ülemusega
vastastumine muutis hirmu tajutavamaks; tegutsemisproov vastas
rohkem tegelikkusele. Rollimäng andis korrigeerivaid kogemusi.
- Lavastuses ilmnenud reaktiivne käitumine iseloomustab
paljusid alluvussuhteid: oodatakse ära, kuidas ülemus
suhtub, millest hoolib ja huvitub, millised on tema ettekujutused,
ja alles seejärel reageeritakse tema suhtumistele. Sellega
vähenevad enda shansid elavalt suhetesse astumiseks. Oma
soovide ja isiklike vaadete väljendamise asemel hakatakse
õigustama ülemuse omi.
Varasema sõltumise tõttu autoriteetidest kalduvad
paljud inimesed muutuma käsualusteks. Ülemustes näevad
nad "võimsaid" täiskasvanuid, kellele vastuhakkamiseks
polevat neil ainsatki shanssi. Sageli esinevad nad sõnakuuleliku
lapse rollis. Siis pole tähtis see, mida nad teevad, vaid
see, kas nad toimivad sellega ülemuste meele järele.
Niisugust sõnakuulelikkust tuleks märgata ja töödelda.
Refleksse kuulekuse tõttu on "alamad" juba ette
passiivsed: nad vastavad ülemuse küsimustele; nad ütlevad
seda, mida ta tahab kuulda; nad süvenevad sellesse, mis
teda huvitab. Iseenda jätavad nad kõrvale - selle
tulemusel ei saa teised nendega nõustuda. Kuna nad põgenevad
lapse rolli peaksid ülemused hakkama neid kaitsma. Enda
allutamine võimaldab ühtaegu saada ülemuse võimuosanikuks.
Nõnda aga lakkab üksikisik olemast tema ise. Loovutades
osaliselt oma mina, omandab isik küll näilise kindluse,
sest loodab sellega meelestada ülemust olema tema suhtes
heatahtlik. Enda minast loobumisega saavutatud niisuguse kindlusega
üha suureneb isiklik ebakindlus.
See, kes tahab oma hirmu autoriteetide ees analüüsida,
peab teadvustama endale, et on põgenenud kaitset tõotavasse
lapserolli, ja lakkama selles esinemast. Selleks on vaja saada
teadlikuks oma soovidest ja veendumustest, oma isikupärasest
mõtlemisest ja kompetentsusest ja tajuda nendega seotud
hirmusid. Edasi on vaja avaldada ennast - jääda, oma
põhjenduste ja tunnetega, ülemustega suhetesse ja
taotleda vastastikust arusaamist. Rolli mängimise asemel
on vaja riskida, osava manööverdamise asemel avaldada
end, teiste inimeste arvamuste vastu võitlemise asemel
väljendada oma arvamust võimalikult selgelt. Nõnda
ei võõrandu me kontaktis ülemustega isiklikest
ettekujutustest.
Oma arvamust julgelt "ülespoolegi" esindada saab
ainult see, kes ikka ja jälle teadvustab endas oma veendumused
ja avardab oma erialateadmisi. Vastasel juhul tekitavad hirm
autoriteetide ees ja nendele kuuletumine resignatsiooni. Alamliku
käitumise analüüsimisel on tähtis paljastada
resignatsiooni üksikasjad, sest nende taga peitub kaduma
läinud elavus, mis tuleb taas leida.
Kui autoriteedikartlik õpetaja oli oma hirmu ülemuse
ees grupis läbi töötanud, julges ta oma kooliaia
probleemi õpetajate konverentsil esitada. Küll kartlikult,
aga siiski selgelt kirjeldas ta olukorda ja selgitas avalikult
oma konkreetseid soove. Koolijuhi ja kolleegiumi reaktsioon oli
hoopis teistsugune, kui ta oli kartnud. Ta suutis teistes äratada
huvi oma südameasja vastu; koolijuht jättis mulje,
nagu oleks tal hea meel, kui "tema" kooli juures niisugune
projekt teostuks. Üle ootuste avaldati kaasalöömissoove.
Vanemate ja ülemuste kartmine
võib muuta autoriteediorjaks
Sirguvate noorte oma tahet ja oma arvamust ei aktsepteerita
sageli mitte isemeelsusena, vaid käsitletakse kui "jonnakust".
Siis püüab laps kuulekuse varal kaitsta end karistuste
ja vanemate rahalise toetuse kaotamise eest. Hiljem, ise vanema
ja kasvataja rollis viibides, lavastatakse taas lapsena kogetud
kuulekusenõudeid. Siis tegutseb täiskasvanu kaasa
selles karistussüsteemis, mis talle sobis. Nüüd
võitleb ta oma lastes selle isemeelsuse vastu, mis kulutati
temast välja. Kuuletumine lapsepõlves muutub kasvatajapositsioonil
olles kuulekusenõudeks.
Kui lapsed ja noored ei mugane, peavad nad kartma vanemate sümpaatia
kaotamist ja üksijäetust. Sellega vallanduvad võõrandumishirmud
raskendavad vastupanuvõimelise moraalse minapildi loomist.
Sirguvad noored püüavad kartlikult toimida vanemate
ja kasvatajate meele järele. See ohustab moraalset identiteeti.
Kaob jõud väärtuslikena tunnetatud inimlike
põhivooruste säilitamiseks. Kohanemine võib
põhjustada teadmatuse, ent täieliku sõltuvuse:
sotsiaalsetes olukordades, kus tuleks otsustada, ei toimi isiklikud
soovid, veendumused ega kompetentsus; isik pigem laseb välistel
autoriteetidel endale ette kujutada, kuidas ta peab tegutsema,
olgugi et niisugune tegutsemine on vastuolus tema enda ettekujutuste
ja üldtunnustatud kõlbeliste väärtustega.
Muganemissurve all tundub üksikisik otsekui aheldatuna.
Psühhoanalüütilise arenguõpetuse põhjal
saab seda selgitada nii: laps juurutab endasse vanemate ja kasvatajate
käitumismallid. Identifitseerudes täiskasvanutelt üle
võetud käsud ja keelud muutuvad Üli-minaks.
"Sisehäälena" määrab see kindlaks
selle, mida peab isik tegema: ta ähvardab karistustega,
käsutab, valmistab süümepiina. Üli-mina käitub
nii nagu vanemad ja ülemused, kellega on laps end identifitseerinud.
Ta mitte ainult ei kontrolli seda, mis on hea ja mis on halb.
Üli-mina nõuab, et käske ja keelde täidetakse
otsekui iseendast: "Sa pead sõna kuulama! Ära
räägi vastu! Tahan, et teeksid seda, mida ütlen
sulle! Alati ei pea sinule jääma viimane sõna!
Ära ole nii isemeelne! - Niisuguste nõuete tõttu
muutub kuulekus omaette väärtuseks.
Lõpuks valitseb sirguvate noorte väärtushinnanguid
"kuuletumisprintsiip". Seepärast vahetataksegi
väärtusi soovikohaselt. "Kuna käsutavatel
vanematel on alati õigus, ei tule üksikjuhtudel murda
pead selle üle, kas see, mida nad nõuavad, on ikka
õige. Kuidas saakski selle üle otsustada, kust leida
selleks mõõdupuid, kui alati on lastud endale öelda,
mis on õige ja mis on väär? - Ei ole saadud
ainsatki võimalust oma tunnetega kogemuste omandamiseks
ja kõik kalduvused kriitikaks on osutunud ohtlikeks, sest
kriitikat vanemad ju ei talunud. Kui täiskasvanu ei ole
loonud midagi isikupärast, siis kogeb temagi end ülemuste
soosingu ja ebasoosingu võimuses nagu vanemate hooleks
jäetud imik: öelda võimsatele "ei!"
tundub talle alati eluohtlik." 32
"Eluohtlik" tähendab siin - vanemad võivad
hüljata - ja niisugust ohtu ei suuda taluda ükski laps.
Ebakindlust põhjustab ka piibellik käsk: "Sa
pead isa ja ema austama." See, kes ei "austa"
isa ja ema, patustab. Seepärast sunnib hirm käituma
vanematele meelepäraselt. "See ei tähenda mitte
seda, et Sa pead isa ja ema armastama, vaid et pead neid austama;
armastus vanemate vastu võib - vastavalt vanemate armastamisvõimele
- puhkeda või mitte puhkeda; vanemaid austama kohustatakse
selleks, et nad tunnustaksid nende valitsejarolli. Käsud
kutsuvad sõnaselgelt üles äraõpitavale
käitumismallile, mitte aga spontaanse käitumisega reageerimisele."
33. See võib põhjustada
pimesi kuuletumist. Heinar Kipphardti poolt vestlusprotokollide
põhjal kirjutatud näidendis ütleb selle kohta
Adolf Eichmann:
"Lastetoast alates oli minu puhul kuulekus midagi vääramatut,
midagi niisugust, mis ei kuulu looja maailma. Vaatamata sellele,
et isa tundis minu vastu armastust ja rõõmustas
minu üle, oli ta väga range, ei tohtinud ainsatki sõna
vastu rääkida, tuli kuuletuda. Söömaaegadel
näiteks söögipalve, toitude ulatamine, algusest
peale öeldi, et taldrikule asetatu tuleb ära süüa.
See, kes jättis midagi söömata, sai järgneval
toidukorral sellesama toidu, kuni oli selle ära söönud.
Nõnda õppisime vähenõudlikkust. Söögiajal
ei tohtinud lapsed rääkida, ainult siis, kui lapselt
midagi otse küsiti, tohtis ta vastata. Meid oli kasvatatud
ennast valitsema, nii et teiste nähes ei tohtinud nuttagi.
Isa absoluutset autoriteeti tunnistasin nii nagu hiljem õpetajate
ja ülemuste oma. Kui astusin truppi, ei tundunud mulle kuuletumine
seal lastetoa omast raasugi raskemana. See, et kuulus ütlus:
kaamel läheb läbi nõelasilma, oleks olnud mõeldav,
aga mulle on antud käskude täitmata jätmine täiesti
mõeldamatu. Loomulikult tean praegugi, et kuulekuse, käskude
ja korralduste rakkesse pandud elu on mugav elu. Vastutusel ja
südametunnistusel on õigus käsutada kindralistki
kõrgemal. Enamuse jaoks on käsus midagi lõõgastavat:
kui on kästud, tehakse ära." 34
Niisugune pimesi kuuletumine viib ohtlike käskude täitmisele.
Isik täidab ülemuste mistahes korraldust, ilma et kontrolliks
selle sisu vastutustundlikult. Tulles autoriteetidele kuuletumise
juurest iseseisva käitumise suunas, peame teadvustama endas
lapsepõlve kuulekuse kogemused: Kuidas õppisin
"kuuletuma"? Kas suhetes autoriteetidega tohtisin julgelt
ilmutada "isemeelsust" ja neile vastu rääkida?
Kas mind ja mu lapselikke arvamusi võeti tõsiselt?
Kas sõnakuulmatuse puhul võisin olla kindel selles,
et "vanemad ja ülemused" mõistavad mind?
Kuidas suhtusin ise sisemiselt oma kuuletumisse ja mittekuuletumisse?
Niisugustest omapoolsetest tähelepanekutest võiks
vestelda abikaasa, sõprade, kolleegide ja oma lastega.
Kuuletumisnõuete üle mõtisklemiseks ja nende
läbitunnetamiseks sobivad eriti grupiviisilised vestlused.
Nõnda hakatakse muganemissurvet paremini mõistma
ja nii mõnedki praegused hirmud autoriteetide ees hakkavad
tunduma sobimatud. Me pole ju enam kunagised jõuetud lapsed,
vaid suudame käituda täiskasvanule kohaselt. - On tähtis
lapsepõlvekogemuste üle mitte kurtma jääda,
sest see jätaks meid lapserolli. Lapsemeelsest, kaitset
otsivast suhtumisest peaksime pigem välja kasvama, et meis
saaksid tärgata hirmud, mida saaksime endas teadvustada
ja ümber töötada. Sealjuures julgustavad meid
meile tähtsad väärtushinnangud ja ideaalid.
Ületada hirm ülemuste ees
mõistmisega harjutamise teel
See, kes tahab leevendada oma hirmu autoriteetide ees, peab
harjutama sellega kokkupuudet. Järgnevalt tuleks teha harjutusi,
mis avardavad teadlikku läbielamist ja vastavad asjaosalist
iseendaga - sest hirmust põhjustatud abituse saab alistada
ainult see, kes üha enam "läheneb iseendale".
Mõttepärane "hirmuga vastastumine" (Willi
Butollo) seisneb ettekujutamise teel harjutamises.
- Kujutada endale ette hirmusituatsiooni
Esimese harjutuse korral on tähtis kujutleda vastastikustamisega
kaasnevat hirmutavat situatsiooni - kuidas näiteks astub
tuppa ülemus, kuidas temaga vesteldes jõuame vastupidistele
arvamustele, või: kuidas mina kui autoriteedikartlik isik
koputan ülemuse uksele, kuidas sisenen, kuidas alustan vestlust
ja kuidas reageerin tõrjuvale hoiakule.
"Jälgige seda, kuidas niisuguseid olukordi kujutledes
end tunnete. Püüdke tundes tõeliselt süvenedes
küsida endalt: "Mis on see, mida tunnen?" Kuulake
sisemisi kommentaare, mida sealjuures annate. Selle harjutuse
puhul on tähtis teadlikult märgata sisemisi seisundeid
ja registreerida need protsessid, mis toimuvad hirmuvallandavates
situatsioonides. Öelge iseendale: nüüd tahan täpselt
teada, kuidas tundub mulle niisugune seisund." 35
Seda, mis antud suhetes tekitab hirmu, ei tohi maha salata ega
endast välja tõrjuda. Mahasalgamise tõttu
jääks jaanalinnupoliitika tagajärjel osa hirmutekitavast
tegelikkusest märkamata: kui ma ei vaata sinna, siis pole
ma ohustatud. - Seestpoolt tulevaid hirme välja tõrjudes
lülitame need oma läbielamisest välja. Mahasalgamine
ja väljatõrjumine ei lase inimese enda minal tajuda
tegelikult toimuvat. Mahasalgaja ei taju ohtu õigesti
ega saa seetõttu kohelda seda tegelikkusele vastavalt.
Pealegi raskendab mahasalgamine hirmu arutamist kolleegide, sõprade
või abikaasaga. Seetõttu ei taju hirmunu, et kaasinimesega
on samad lood ja et ühiste hirmude tõttu võiks
ta temaga kontakteeruda.
Kirjeldatud harjutuse puhul ei hakka me hirmutundele vastu, vaid
lausa pöördume selle poole, Hirmusituatsioonis toimime
sageli just vastupidiselt: põgeneme argipäevaharjumustesse,
põikleme hirmutavatest mõtetest kõrvale
ja ekslikult kujutleme end kindlana. Seevastu rahuliku endassesüüvimise
puhul tajuksime hirmusid ja need sunniksid meid konflikti analüüsima.
See, kes vaatab täpselt, märkab ohtu selgemalt ja tajub
ka sellega kaasnevat abitust. Niisuguse abituse võib tingida
see, et ei suudeta selgelt põhjendada. Seepärast
virgutab ülemuste ees tuntava hirmu teadvustamine tõsiselt
tegelema asja endaga, omandama teadmisi ja koguma vestluseks
vajalikku informatsiooni.
- Kujutada endale ette hirmuolukorraga edukalt toime tulemist
Teise harjutuse puhul kujutleme uuesti olukorda, näiteks
vestlust autoriteetse isikuga istungil või diskussiooni
kogunemisel. Nüüd aga ei jää me fantaseerides
kannatavaks objektiks, vaid muudame end tegutsevaks isikuks.
Muudame olukorra selliseks, nagu soovime seda endale õnneliku
lahenduse puhul. Me ei jää mitte "ohvri rolli",
vaid teeme endast "tegutseja".
Sealjuures laskume aktiivselt kohtumissituatsiooni ülemusega,
jääme aga kriitilistes situatsioonides ehtsaks, näiteks
kindluse teesklemise asemel ebakindlaks. Vestlusse ei lasku me
mitte reageerijana, vaid püüame vestlust juhtida. Me
mitte üksnes ei luba ülemusel küsitleda ennast,
vaid informeerime teda omalt poolt asjaoludest, mis on meil südamel.
- Kujutleme, kuidas antud olukorras sobivaid toiminguid hirmutundest
hoolimata jätkame ja need lõpule viime ning sedagi,
et niisuguse tegevuse käigus hirmuerutus väheneb. Püüame
niisuguses olukorras oma tegevust jälgida võimalikult
täpselt ja selle tegelikus järgnevuses. 35
- Suutmatuse tundmused vähenevad, kui anname fantaasiale
voli kujutlemaks, kuidas saame ilmuda autoriteetsete isikute
ette ja suhelda nendega. Fantaseeritud hea lõpptulemus
mõjub lõõgastavalt. Suutmatuse tunne taandub
lootuse ees, et saab ise midagi ette võtta.
Kaalutlused on näiteks järgnevad: kuidas saan olukorras
hirmu tundes avaldada oma arvamust. Millist informatsiooni ja
milliseid erialateadmisi peaksin koguma? Kuidas saaksin vastuagressiooni
ees hirmu leevendamiseks esitada oma põhjendusi võimalikult
"tsiviilselt"? Kuidas saaksin lubada endale viha ja
nördimuse tundmusi, ilma et teisi solvaksin või haavaksin?
Kuidas saaksin ise vestlust juhtida, ilma et hakkaksin reageerima
vaid ülemuse ütlustele? Kellega saaksin eelnevalt vestlussituatsiooni
harjutada kui seda mitte just läbi mängides, siis vähemalt
sellest vesteldes? Mis aitaks mul sealjuures solvanguid taluda
ja minu haavumistele vaatamata suhted säilitada?
- Kujutleda olukorda -jääda "iseendale kindlaks"
ja teistega suhetesse
Laske oma fantaasiamaailmas täpselt toimuda sündmustel,
mida kõige enam kardate - laske toimuda neil järk-järgult!
Jälgige, et need ei kahjustaks kujutlust, ei muudaks seda
abstraktseks, ja et te ei forsseeriks midagi! Püüdke
pigem hoida kujutlust võimalikult elavana, registreerida
mõtteid ja tajuda sealjuures aistinguid ja tundeid! Tulge
oletatavale või reaalsele katastroofile võimalikult
lähedale! Püüdke seda fantaasia varal läbi
elada!" 35
See harjutus ei tähenda "häälestumist õnnetuse"
ootusele. Selle eesmärgiks on ebasoodsa lõpptulemuse
puhulgi mitte jääda passiivseks ja resigneerituks,
vaid aktiivseks kujundajaks. "Katastroofilise lõpptulemuse"
väljafantaseerimine võimaldaks jääda "iseendale
kindlaks" ja mõjutada edasisi sündmusi ka siis,
kui me kaldume lapselikku abitusse või enesehaletsusse.
- Ülemuse vastasseisja võib siin ja praegu oma erutust
ja hirmugi tema ees avaldada. Olukorda ei lahenda mitte "enda
kokku võtmine", vaid enese näitamine sellisena,
nagu ollakse. See eeldab aga, et suhteid ei katkestata ega lasta
ka teisel "lahkuda".
Ebasoodsa asjadekulu ettemaalimine võib olla kasulik ka
reaalsuse prooviks: Kas kardetud diskussioon ohustab mind tegelikult?
Mis juhtuks siis, kui lähen mulle kardetava isiku juurde?
- Millised halvimad tagajärjed kaasneksid mulle oma soovi
avaldamisega ülemusele? - Kui kahjulikud on võimalikud
tagajärjed mulle, kui avaldan oma seisukohad selgelt? -
Mis rahustaks mind hirmusituatsioonis? - Milliseid sõnu,
millist juhtlauset "vastupidamiseks" võiksin
kasutada diskussioonis?
Butollo võtab harjutamise põhimõtted kokku
nõnda: "Hirm on jõud. On vaja arendada võimet
rakendada seda jõudu, mis on meis hirmu kujul veel ilma
suunata, ja teha seda nõnda, et hirmus peituv jõud
aitaks probleemi lahendada. Hirmusituatsiooni varal suudame ära
tunda, milliseid sisemisi barjääre oleme ehitanud,
takistamaks oma elusündmuste kulgu. Hirmu läbielamises
peitub ka jõud, millega saame mõjutada meid ohustavaid
sündmusi." 35
Harjutused tõstatavad isiklikke küsimusi: Miks on
ametialaste autoriteetide nõusoleku saavutamine mulle
nii tähtis? - Miks vangub minu minapilt, kui ülemus
kritiseerib mind? - Kas mu väärtus tõesti langeb
siis, kui "autoriteedil" on minu juures midagi laita?
- Kas saan kriitikat aktsepteerida või tagasi lükata,
ilma et ohustaksin oma mina? - Kas "autoriteeti" näen
ainult teistes ega tunnusta autoriteeti minus endas? - Millist
minapilti tahaksin luua? - Millised väärtused on mulle
elutähtsad?
Julgeda astuda hirmuga "sõnavahetusse"
Viiekümne ühe aastane ametnik proua U. tahtis saada
kuraazsemaks. Seepärast käis ta kord nädalas toimuval
autoriteedikartuse seminaril. Vestlusgrupis kurtis ta, et tal
on vähe julgust. Rahvaülikooli kursusel ökoloogilistel
teemadel ei julgevat ta suudki paotada. Õppeained huvitavat
teda ja ta soovivat aktiivselt kaasa töötada. Aga kui
ta kujutleb sõnavõtu palumist, hakkab tal süda
kloppima ja suu muutub kuivaks. Ta kardab, et hirmu tõttu
kaob tal hääl. Kuna tema soov - avaldada oma arvamust
- on blokeeritud, sattuvat ta ebameeldivasse pingeseisundisse.
Ta tundis selle pärast häbi, sest tahtis meelsasti
kaasa rääkida.
Grupis osalejad julgustasid teda hirmu mitte peletama, vaid vaatlema
seda täpsemalt. Sealjuures ilmus hirmusignaali tagant nähtavale
oht, et "õpetaja" võiks teda häbistada.
Proua U. kartis sattuda kriitika alla. Ta ei pidanud end "piisavalt
heaks" - igatahes mitte nii heaks kui teised. Ta hoomas
küll, et näeb seminari tegelikkust moonutatuna. Osalejad
ja dotsent ei olnud ju teiste ütlusi kunagi halvustanud;
reaalselt polnud silmapiiril ainsatki ohtu. Kuid tema hirm autoriteetse
isiku ja eneseavaldamise ees oli sügavalt juurdunud.
Küsimuse puhul oma hirmu päritolu üle jutustas
proua U., kuidas koolis oli teda sageli häbistatud. Ta meenutas
situatsioone, kus täiskasvanud ei võtnud tema kaasarääkimise
soove tõsiselt või häbistasid teda väljaöeldu
pärast. Ikka veel kaikus tal kõrvus ühe õpetaja
põlastav märkus - "Istu!" Pärast niisugust
kogemust eelistas ta mitte väljenduda spontaanselt.
Vesteldes grupis osalejatele oma hirmust, hakkas "väljatõrjutu
naasma". Kerkisid esile hirmutavad kogemused, millega ta
oma lapseliku abituse tõttu ei olnud suutnud toime tulla
ja mille oli seetõttu pidanud endast välja tõrjuma.
Ta tunnetas, millisest ohust teatas talle hirm - nimelt abituse
ohust. Selle, hiljem kogetud arusaamaga ei tahtnud ta enam vabandada
oma julgusepuudust. Ta hoopis hakkas hirmu töötlema.
Ta ei jäänud mitte mugava endataunimise juurde: "minuga
pole ometi midagi peale hakata", vaid tunnetas, et niisuguse
resignatsiooniga oli ta õõnestanud eneseaustust.
Eneseaustus on igatahes julguse tähtis põhialus.
Põhiliselt ohustas seminaris osalejat kartus, et ta lükatakse
tagasi. Seepärast püüdis ta enne kursuseõhtu
algust ja muudelgi aegadel teistega kontakteeruda. Sealjuures
koges ta, et oma diskussioonihirmudega ei olnud ta üksi.
Vaatamata hirmule ja südamekloppimisele söandas ta
peagi paluda sõna. Lõpuks kasvas algupärasest
hirmust jõud rahvaülikooli seminaril mitte ainult
osaleda, vaid ka selle töö hoogustada.
Diskussioonikartlik proua avastas niisuguse protsessi käigus
teisegi hirmuallika. Seda on Erich Fromm tähistanud "hirmuna
vabaduse ees". Ühelt poolt elas proua U. läbi
vabanemistunnet, sest julges seminarisituatsioonis esineda iseteadlikult.
Samal ajal aga märkas ta, kui ohtlik oli tema poolt provotseeritud
uus vabadus otsustada isiklikult riski kasuks. Nüüd
polnud ta kaitstud kriitika, tagasilükkamiste ega väärate
kohtlemiste eest. Ehkki ta oli valmis selleks, et teised võivad
tema soovid ja tunded tagasi lükata, avanesid tal ka shansid,
et need võetakse vastu.
Edaspidi võttis ta seminaril üha sagedamini sõna.
Ta märkas, et teised seminaril osalejad ta muutunud käitumisele
reageerisid: nad kõnetasid teda, küsitlesid, olid
temaga nõus, pärast seminari vestlus jätkus.
Ta märkas sedagi, et need, kes rääkisid palju,
ei käinud mitte välja tema omadest tingimata paremaid
ideid, vaid lihtsalt julgesid rääkida. Seega alustas
ta sellega, et ütles vestlussituatsioonis seda, mida tal
öelda oli. Sel teel suutis ta tugevdada eneseväärtustunnet.
Tema kaasatöötamist ei blokeerinud enam küsimused:
Mis on "õige" ja mis on "väär"?
Nüüd oli talle tähtis pigem: Kuidas ma mõtlen?
Milline mõte tärkab minus sellega seoses? Mida tahaksin
küsida? Milline on minu informatsioon? Milline on minu arvamus?
- Ta avastas, et kontrolliv küsimus "õige"
ja "väära" suhtes takistas loovat mõtlemist.
Seni, kuni proua U. oli olnud hirmul, oli ta situatsioonide muutmisvõimaluste
suhtes olnud pime. Kui ta oli alustanud oma hirmu analüüsimist,
avanesid tal ka võimalused midagi kujundada.
Ka kuulsad tsiviilkuraazsed isiksused ei ole hirmuta. Näiteks
oli kord väikest kasvu, pelglik mees, kellele oma arvamuse
avalik väljaütlemine osutus raskeks. Ta leidis, et
ta on kartlik ja sugugi mitte kuraazne, aga on hiljem vägivallatult
löönud vankuma ühe suurriigi. Mahatma Gandhi jutustas
oma ebakindlusest:
"Sellal kui teised avaldasid kogunemisel oma arvamust, istusin
vaikselt paigal. Ei olnud nii, nagu poleks miski mind kunagi
rääkima sundinud. Mina aga viibisin kimbatuses selles
osas, kuidas peaksin end väljendama. Kõik ülejäänud
osalejad tundusid mulle minust paremini õpetatud olevat.
Sageli juhtus sedagi, et just siis, kui olin rääkimiseks
julguse kokku võtnud, muudeti teemat. - Alles Lõuna-Aafrikas
ohjeldasin pelglikkuse, olgugi et ei ole seda kunagi alistanud
täielikult. Kirjutatud teksti maha lugemata oli mul võimatu
rääkida. Kui pidin astuma võõra publiku
ette, siis tekkisid mul alati rääkimisel tõrked
ja kui mul oli vähegi võimalik, vältisin rääkimist."36 - Avaliku esinemise julguse omandamine
ei pruugi olla "ränk töö iseenda kallal"
ega enese äravõitmine. Selle omandamine kujuneb pigem
eneseavardamiseks, mille käigus tunneb isik end elavama
ja terviklikumana.
Vabanemine vanemate autoriteedist
- "Saada lõpuks täiskasvanuks "
Tsiviilkuraaz nõuab "isale"-riigile, "emale"-kirikule,
vanematele ja ülemustele iseseisvalt vastu astumist. Seepärast
tuleb hirmu autoriteetide ees töödelda tema algallikal:
suhetes oma vanematega. Olenemata sellest, kas ise ollakse 60-aastane
ja ema on 86-aastane või ise ollakse kahekümnene
aastane ja isa on 45-aastane - alati tundub, et vanemad sekkuvad
eluaeg, ja seda ka siis, kui teevad seda vaid poja ja tütre
mõtetes. Sügavaimates mõtetes jäävad
emad ja isad kriitikuteks, eeskujudeks, käskijateks, manitsejateks,
ideaalfiguurideks, hindajateks. Seda, mida on varem käskinud
vanemad, käsib nüüd "sisehääl".
See manitseb sageli nii armutult, et isik loobub oma algatusest.
Lapsepõlves süvendati vanemlikud käsud ja keelud
endasse selleks, et isa ja ema kaitseksid, ja need käsud
ja keelud on suudetud täisikka "kaasa võtta".
Isegi siis, kui lapsed täiskasvanuina tahaksid teha kõike
teisiti ja paremini kui vanemad, alluvad nad, sageli alateadlikult,
nende autoriteedile rohkem, kui seda ise märkavad. Sõltuvust
ei väljenda mitte ainult sirguvate noorte äge protest,
mis on aktiivselt suunatud vanemate pihta, vaid ka vanemate idealiseerimine.
Lapsele oli see vajalik, sest tänu sellele sai ta vanemliku
tugevuse osanikuks. Nüüd aga tuleks mõista,
et vanemad on tugevad ja nõrgad, head ja halvad. Niisugune
realistlik eluvaade võimaldab teistsuguseid suhteid ja
uusi vabadusi. Sellise eluvaatega aga kaasneb ka suurem vastutus.
Sageli ei kasutata täiskasvanu vabadust, ei võeta
üle vastutust, sest lapserollist ei saa loobuda. Tugev seotus
käskude ja keeldudega toimib edasi.
Kahekümne nelja aastane üliõpilane Udo H. kurtis
selle üle, et ta peab jõulude ajal jälle koju
minema ja seal tavaks saanud perekonnatseremooniat kannatlikult
taluma. Etteheitvalt jutustas ta, kui ebameeldiv tundub talle
taluda lõpmatult priiskavat söömist, kaasa mängida
harmoonilisi, ent tarbetuid askeldamisi, välja kannatada
jõulupuu all laulmist ja "kingituste-diktatuuri".
Kõige meelsamini loobuks ta kojusõidust, aga ei
taha vanemaid pahandada. Talle pealesunnitud perekonnapeo pärast
halisemist ei tahtnud noormees kuidagi lõpetada.
Kui seejärel oli temalt küsitud, kuidas tema kujutab
ette jõuluõhtut kodus, hakkas ta uuesti tõrelema:
vanemad ei lubavat endiga rääkida, kohtlevat poega
ja tütart nagu väikesi lapsi, ei hoolivat sellest,
mida neile öeldakse. Visa küsitlemise peale - millisena
oleks jõulupidu temale meelepärane - ta kohmetus.
Ta sai teadlikuks sellest, et ei olnudki selle üle järele
mõelnud. Oma lapselikus rollis suutis ta ainult "käsku
täita" ja teiste üle kurta. Ta ei olnud harjutanud
arendama oma ideid ja avaldama vanematele oma soove. Lapserollis
esinemine tundus talle voorusena.
Ka teiste situatsioonidega seoses märkas Udo H., et ta oli
oma eluvõimalusi väga tugevasti piiranud, sest oli
trotslikult püsinud lapserollis. Ta oli oodanud seda, et
vanemad end muudaksid. Sealjuures ei märganud ta, et suhteid
ümber kujundada oleks suutnud just tema. Lapseliku eelarvamusega
"süüdi" vanemate suhtes ei tunnistanud ta
lootusetuks mitte ainult iseennast, vaid röövis vanemateltki
kõik muutmisshansid. Niisuguse jäiga hoiaku tõttu
kaotasid mõlemad pooled võimalused suuremaks omaalgatuseks
ja ennastmääravaks eluks. Vanemadki saaksid asuda uutele
teedele, kui lapsed lakkaksid klammerdumast nende külge.
Ühed on autoriteedikuulekaina klammerdunud vanemate külge
ega arenda omaenda mina piisavalt. Ka täiskasvanuna vajavad
nad vanematelt kinnitust. Seepärast peavad nad alati andma
järele, täitma vanemate ootusi ja jätma oma soovid
kõrvale. - Teised protesteerivad kindlalt oma vanemate
vastu, kuid seovad just selle protestiga end nende külge
ega saavuta samuti seda, mida tegelikult tahaksid. - Kolmandad
aga eemalduvad vanematest täielikult. Isegi sel juhul "on
vanematel tohutu võim lapse tunnete ja toimingute üle.
Niikaua, kui nendele reageeritakse nii tugevasti, loovutatakse
neile kontrolliv võim." 37
Kirjeldatud noormehe lapselikul suhtumisel on teatud paralleel
ka ühiskondlikus kooselus. On kodanikke, kes lakkamatult
virisevad poliitikute üle, kuid ei näe ainsatki võimalust
midagi ise ära teha. Nad pahandavad "ühiskondlike
struktuuridega", mis takistavat neid demokraatlikult toimimast
- aga ei märka, et võiksid nende asemel alustada
"süsteemi" muutmist. Nad halisevad "olude"
pärast, aga ei taha individuaalselt aktiivselt tegutseda
paremate olude loomise nimel. Ränki etteheiteid tehes ja
oodates tuletavad nad meelde, et ühiskonnakorraldus võiks
olla "parem", kuid samas jäävad tegevusetuiks
ja tunnistavad sellega iseennast lootusetuks.
See, kes asub autoriteedikartlikkuse juurest teele iseseisvuse
ja protesteerimisjulguse suunas, peaks täpselt jälgima
enda suhteid oma kõige esimeste autoriteetidega: Kas ta
ikka veel soovib ja talub vanemate sekkumist? Kas nende sekkumine
toimub tegelikult või ainult tema kui täiskasvanud
lapse kujutluses? Kas ei püüa ta säilitada sõltuvusi,
mida tegelikult enam ei eksisteerigi? Kas ta idealiseerib või
halvustab vanemlikku autoriteeti? Kas ta teeb otsuseid oma elus
vanematest sõltuvalt? Kas ta sellega ei loovuta enda üle
võimu ega anna neile ühtaegu üle vastutust.
Kas suhtumine vanematesse põhineb vabatahtlikul otsusel
või trotslikul vajadusel oma sõltumatuse tõestamiseks?
Vanemate küljest enda lahti raputamine ei tähenda nendest
võõrandumist. See tähendab pere liikmeks jäämist
ja samal ajal iseseisvaks isikuks saamist: Ma võin olla
selline, nagu olen, ja luban oma vanematel olla niisugused, nagu
nad on. Kui tunnen end piisavalt vabana selleks, et järgida
elus oma veendumusi, tundeid ja suhtumisviisi, mis vanemate omast
erinevad, jään kindlaks iseendale. Kui mu vanematele
ei meeldi see, mida mõtlen või teen, elan läbi
ebameeldivaid olukordi. Sellega peavad mu vanemad ja pean ma
isegi leppima, juhul kui ma ei taha enda ja nende meeleheaks
muganduda. Vanematega võin jõuda kokkuleppele seni,
kuni otsustan vabalt ja jään iseendale ustavaks. Nüüd
on oluline uus, teistsugune armastus vanemate vastu. Selle armastuse
puhul ei soovita enam, et vanemad tahaksid muutuda teistsuguseks,
kui nad on olnud; see armastus nõustub tõsiasjaga:
tuleb vastutada ainult oma elu eest. 38
Niisuguste protsessidega kaasnevates vahekordade selgitamistes
ei aitaks mitte vanemate suhtes kaitseseisundisse asumine, vaid
iseenda mõistmine. Suhete purustamist väldiks rünnaku
ja kaitse, süüdistamiste-süüdistuste pareerimise
ringist läbimurdmine. Kõige kindlamalt õnnestub
see siis, kui jääme iseendale kindlaks; see tähendab:
ütleme selgelt välja, millised on meie motiivid, mida
mõtleme, milles oleme veendunud, mida soovime, mida oleme
valmis tegema, mis rõõmustab või kurvastab
meid, kuhu seame endale piirid ja milliseid suhteid tahaksime
luua. Me ei püüa mitte muuta vanemate arvamusi või
suhtumisi, vaid muudame enesele kindlaks jäädes oma
suhteid nendega.
Julge olemine tugevdab minapilti -
"Vaglast liblikaks koorumine"
Tugeva mina-tundega inimesed alistavad hirmu autoriteetide
ees kergemini kui nõrga minaga inimesed. Nad kogevad end
sisemise ühtsusena; nad on identifitseerunud oma minaga.
Nende minapilt - ettekujutus sellest, milline tahaks inimene
olla tegelikult - on suures osas kooskõlas sellega, kuidas
nad käituvad tegelikult. Identifitseerumine oma minaga on
hingelise tervise eelduseks. "Identne" isik töötleb
oma kogemused endale "sobivaiks". Kaasinimesedki märkavad
seda, et ta on ehtne. Identiteet tähendab mina-tunnet, mis
tärkab siis, kui laps saab iseendast teadlikuks ja ütleb:
see olen "mina", ja mis lõpuks iseloomustab
täiskasvanud vabameelset teadlikku kodanikku, kes tajub
oma tundeid, mõtleb iseseisvalt ja tegutseb südametunnistusega
kooskõlas." 39
Sellel, kes on oma minaga samastunud, olid lapsepõlves
ja nooruses võimalused
- arendada endas usaldusetunnet. Ta on kogenud kaasinimeste
usaldusväärsust.
- Ta võis teostada omaenda ettekujutuste ja soovidega
iseseisva mina.
- Ta võis tegutsedes iseennast läbi elada, omaenda
algatusi ellu viia, mõtteid teoks teha ja luua sel teel
eneseteadvuse.
See, kellel pole kindlat mina-tunnet, saab seda tugevdada
näiteks töödeldes hirmu autoriteetide ees. Identne
käitumine, seega mõtlemise, tundmise ja tegutsemise
kooskõlastamine väärtushinnangutega, on eluaegne
taotlus ja protsess, millesse tuleb süveneda üha uuesti.
Lea Fleischmann sai "vaglana" kogemuse autoriteedihirmu
alistamisest vasturääkimisjulguse varal:
"Homme on minu klassil lõpueksam. Kaks aastat
olen õpilasi õpetanud, teinud nendega kontrolltöid,
neid jälginud, pannud hindeid, ja homne kümneminutiline
eksam on meie viimane koolialane ühistöö. Kui
sageli olen öelnud neile: "Kui teile midagi ei meeldi,
siis kaitske end, tehke vähemalt suu lahti, te saate kasvatajaks
ja kui tahate kasvatuses midagi muuta, ei tohi te kõigega
leppida!"
Õhtul olen väga erutatud. Homme pean eksamineerima,
ja tean, kuidas käitub härra Leuenberger. Nagu teistelgi
eksamitel võtab ta sõna, külvab õpilastesse
ebakindlust ja kommenteerib seejärel aine seisukohalt ebakompetentselt.
Sel õhtul otsustan kaitsta end tema vastu, tema sekkumistega
mitte leppida, ehkki ise jätkan veel õppimist ja
minu edasine saatus koolis oleneb tema otsusest.
Järgmisel hommikul lähen eksamiruumi. Eksamikomisjon
istub poolringis, selle keskel härra Leuenberger. Niisuguse
õpetajatemüüri ees võtab erutaval näol
istet esimene õpilane. Ta on hea õpilane, aga selle
päeva ärevus ja kriitiliselt jälgivad õpetajapilgud
tekitavad temas kindlusetust. Kõhklevalt alustab ta küsimuse
vastamist. Tahan anda talle natuke aega enda kogumiseks, vaatan
talle naeratades otsa ja noogutan selle märgiks, et ta võiks
nõnda jätkata. Minu julgustavasse naeratusse sekkub
ootamatult härra Leuenberger oma harjumuspärase eksamineerimismeetodiga.
"Ärge jääge peatuma ebaolulise juurde, vaid
tungige küsimuse tuuma." Olen kindel, et ta ei tea,
mis on küsimuse tuum, aga tema kommentaar mõjub.
Marion Endes jääb tummaks, neelatab paar korda ja vaatab
mulle abitult otsa.
"Jätkake nii, nagu alustasite," julgustan teda.
Siin aga ei saa jätkamisele mõelda. Tundub, nagu
ei oskaks Marion enam rääkida, vaid suudaks üksnes
kogelda. "Kähe aastaga peaksite ometi midagi õppinud
olema," ütleb härra Leuenberger. "Et saada
eksamihindeks "hea", peaksite oma teadmisi tõestama."
- Tõendada aga pole enam midagi. Hirm sunnib ta kõne
vaikima, matab mõtted enda alla ja laseb tema täielikul
abitusel ilmsiks saada.
Kui Marion on ruumist lahkunud, ütlen härra Leuenbergile
sisemiselt värisedes: "Kui suudan õpilasi kaks
aastat õpetada, siis suudan ka kümneminutilise eksami
läbi viia ilma esimehe toetuseta. Et mitte ajada õpilasi
asjatult segadusse, palun järgnevate eksaminantide puhul
oodata, kuni küsimusteks sõna annan."
Need sõnad mõjuvad. Härra Leuenberger, kes
on parajasti avanud suu erialateadlase kommentaariks, vaatab
mulle kohkunult, suuril silmil otsa. Teda noomitakse, teda, kes
on ainsana noomitusi teinud ja pole pidanud õpetajate
poolt ühtki noomitust vaikides alla neelama, teda, kes on
orjalikult, aupaklikult käitunud koolinõuniku ja
valitsuseesindaja vastas, aga alluvatele astunud kõrgilt
vastu, teda ründab nüüd eksamikomisjoni ees üks
referant. Ta on nii jahmunud, et diskussioonil Marioni hinde
üle ei ütle ta midagi ja vaikib terve ennelõuna.
- Ma ei ole enam kunagi hiljem kogenud seda, et ühelgi eksamil
minuga oleks ta sekkunud või kommenteerinud.
Sellel ennelõunal muutusin nii nagu vagel või röövik,
kes saab tõugukesest liblikaks. Ma raputan endalt maha
hirmu naha ja pääsen sellest vabasse sfääri."
40
Oma tegutsemise tõttu tundis Lea Fleischmann end minapildiga
kooskõlas. Ta elas läbi vabadustunde tugevnemise
ja tajus, kuidas niisugune kogemus tugevdas tema mina. - Julgus
kängub nii nagu teisedki võimed, mida ei kasutata.
Oma julguse ilmutamine ei ole mitte ainult mina saavutus, asjakäik
on hoopis vastupidine: alles julgust ilmutades luuakse mina,
kindlustatakse ja avaldatakse teda. - Iseendale kindlaks jäämise
kogemus, "õige näo" näitamine kaitseb
eneseaustust ja annab lootuse isiklikule vabadusele.
See vabadus aga julgustab omakorda minema individuaalsetest soovidest,
südameasjadest kaugemale ja vaatlema kriitiliselt neid ühiskondlikke
tingimusi, mis on tinginud hirmu autoriteetide ees. Sellest lähtudes
peaks algama ühiskondlik aktiivne tegutsemine autoritaarsete
struktuuride ja ülemusliku kontrolli kaotamiseks, hierarhilise
korra kukutamiseks, kodanike suurema kaasarääkimise
ja kaasategutsemise võimaldamiseks, demokraatlike eluvormide
eest väljaastumiseks. |