4. Kodanikujulgus on äraõpitav - "Ujuda vastuvoolu"

Kurbushetkedel tunduvad mulle hävitusraevu ja inimvihkamise tänapäevased vormid liiga võimsad.
Ometi tuleks ühiskonnas võimaluste piirides kindlalt ja kainelt kaasa aidata muudatustele.
Need on vajalikud selleks, et säilitada maakera järgnevaks aastatuhandeks elamiskõlblikuna.
Kuna kaldun suurt õnnetust tuletama väikestest, kaldun ka väikesi õnnetusi kaotama.
Christa Wolf

Kodanikujulgus esitab valitsejatele väljakutse - mitte lasta end heidutada

Aastasadade jooksul on õpetatud seda, et kuuletumine nii riigi- kui ka kirikuvõimudele olevat ülim voorus; kuuletuja ei kandvat vähimatki vastutust selle eest, mida tal kästakse teha. "Seetõttu on kodanikud taunimisväärseid korraldusi, sõdurid kuritegelikke käskusid, kohtunikud ebaõiglasi seadusi, kristlased kiriku eksiõpetusi pimesi järginud, tundmata süümepiinu. Vastuhakk polnud nende asi. Evangelistlik teoloog Dietrich Bonhoeffer oli natside võimu vastases liikumises juhtivamaid isiksusi ja mõrvati koonduslaagris 1945. aastal. Ta on kirjutanud näiliselt paradoksaalse lause: "Kes tahaks vaielda sakslasele vastu selles, et tänu kuulekusele on ta ikka ja jälle näidanud üles ülimat vaprust ja pannud kaalule oma elu, ja selleski, et samahästi kui mitte kunagi pole ta ilmutanud kodanikujulgust." 41
Tee kuulekusvalmidusest kodanikujulguseni algab igaühe jaoks erinevast lähtepunktist. Ühe jaoks võib osutuda julgusteoks avalikul koosolekul sõna palumine ja mingi ettepaneku esitamine, teise jaoks aga võib osutuda julguseks kooli lastevanemate koosolekul paremate õpitingimuste nõudmine. Üks söandab kodanike kogunemisel keskkonnakaitse nimel protesteerida tee ehitamise vastu, teine peab rakendama julgust, jagamaks oma aianduslikke ökoloogilisi arusaamu naabritega, kes pooldavad taimede juures kemikaalide kasutamist.
Enne 1980.a Bundestagi valimisi sekkus valimisvõitlusse üks kaheksateistkümne-aastane naisgümnasist. 42 Christine Roth (tollal Christine Schanderl) ei tahtnud Bayeri peaministrit Franz Joseph Straussi Liidukantsleriks saamist tema ebatolerantsuse tõttu teisitimõtlejate suhtes ja sellepärast, et ta oli olnud korduvalt segatud skandaalidesse, valetanud parlamendile, võrrelnud kirjanikke rottide ja porikärbestega ning ajanud eelkõige võimule orienteeritud poliitikat. Ühe kodanikuliikumise raamides kinnitas tütarlaps pluusile sedeli lausega. "Stopp, Strauss!" Seda kandis ta ka koolis ja põhjendas oma veendumust.
Sellega toimis õpilane eeskujulikult demokraatia seisukohalt, mida taotleti õpieesmärgina õppeplaanis, milles oli öeldud: sirguvad noored peavad arendama endas huvi poliitika vastu, osalema aktiivselt poliitilises elus, jälgima ühiskonna elu kriitiliselt ja saama täiskasvanud kodanikuks. - Demokraatliku kodanikujulguse ilmutamisel kool noori aga ei toeta ega kiida neid selle eest õpetajadki. Just vastupidi: kooli juhtkond manitses kriitilist õpilast lõpetama poliitilised arvamuse avaldamised koolis ja võtma pluusi küljest sedel "Stopp, Strauss!". Hoiatusest hoolimata jäi neiu põhiseadusega dokumenteeritud demokraatliku osalemisõiguse juurde. Seetõttu keelati tal õppetöös osalemine kaheks nädalaks ja ähvardati teda koolist väljaheitmisega. Kuna ta ka niisuguste ähvardustega silmitsi ei öelnud oma poliitilisest veendumusest lahti, heideti ta gümnaasiumist välja.
Niisugune õpingu lõpetamine oli põhiseadusevastane, sest täiskasvanud õpilaste sõnavabadus on enam kui koolikorraldus. Õpetajad teadsid seda, aga täitsid kuulekalt ebademokraatliku kultuuri-ja haridusministeeriumi otsust. Peaaegu kaks aastat tuli Christine Rothil oodata, enne kui Bayeri konstitutsioonikohtu mitmesuguste instantside kaudu toimunud protsessil tunnistati tema kodanikujulge käitumine seadusele vastavaks. Kohtunikud tõestasid kodanikule kirjalikult, et oli oma demokraatlikku põhiõigust kasutanud kooskõlas põhiseaduse e. konstitutsiooniga. Seadusevastaselt oli ta koolist välja heidetud ja seadusevastaselt olid ametivõimud teda jälitanud.
Õigusteaduse üliõpilasenagi jäi Christine Roth oma demokraatlikule hoiakule ustavaks, kui üks professor astus välja selle eest, et Saksa Liiduvabariigis seaduse vastu eksinud välismaalasi karistataks sama teo eest rangemalt kui sakslasi. Professor arvas ju, et "niisuguste tegude sooritajail on harjumise tõttu oma kodumaiste karistusmääradega karistustegi suhtes madalam tundlikkus".
Üliõpilane oli nördinud "haritud" ebaõiglusest ja kritiseeris karistamisõigust taotlenud professorit avalikult kui "rassisti". Too aga kaebas üliõpilase oma au haavamise pärast kohtusse. Maakohus andis julgele kodanikule õiguse ja tõendas tema aktiivset konstitutsiooni järgimist. Ometi jälitasid teda edasi konstitutsioonikaitse organid. Seoses väärtushinnangute tõttu poliitilise sekkumise teiste aktsioonidega ei sõlmitud õpingute lõppedes õigusteaduse referandiga töölepingut. Maa ülemkohus kahtles tema ustavuses konstitutsioonile, ehkki noore naise demokraatliku osalemise järgneval juhulgi oli konstitutsioonikohus kinnitanud, et ta oli järginud põhiseadust.
Christine Rothi näide tekitab ühtaegu kartust ja julgustab. See näitab, kui visalt jälitavad konstitutsiooni "kaitse" ametnikud demokraatlikult toimivat kodanikku ebaõiglaselt, vaatamata põhiseadusega tagatud vabadusele. Julgustavalt mõjub aga noore naise eeskujulik käitumine. Valitsusametnikest jälitajatel ei lasknud ta kahjustada oma identiteeti ja hakkas hirmutamisele vastu. Neid, kellel on kodanikujulgust vähe, võib niisugune käitumine olla eeskujuks kodanikujulguse arendamisel. Julgustavalt mõjub seegi tõik, et kui kodanikud avaldavad poliitilis-moraalset protesti, on põhiseadus nende poolt.
Kodanikujulge sekkumisega seotud risk tekitab küll kartusi, kuid annab ka isikliku vabaduse kogemusi. Christine Rothi juures toimis hirmu vastandjõuna tugev moraalne motivatsioon: Ta oli tulvil tahet astuda välja õigluse eest, aidata kaasinimesi, kaitsta inimõigusi, pühenduda tõrjutud kodanikele.
Julgele tegutsemisele virgutasid noort naist mitte ainult moraalsed põhimõtteid, vaid ka emotsionaalsed motiivid. Juba varakult oli ta koolis kaastunde tõttu hoolitsenud türgi päritoluga kaasõpilaste eest, kellel läks kehvasti. Abivalmiduse tõttu on ta klassikaaslastele, kes eksamil takerdusid, "ette öelnud" ja saanud selle eest "ühe". "Usun, et jään endale alati ustavaks," ütles ta minuga vesteldes. - Tema, inimlikest põhiväärtustest johtuv käitumine ei ole märterlik, sapine, vihkajalik ega fanaatiline. Tema kuraazset aktiivset tegutsemist inimlikkuse suurendamise nimel tiivustab pigem rõõmus kindel lootus, spontaanne kontakteerumine ja isiklik elavus.

Alustada väikeste sammudega - sekkumise individuaalsetest vormidest

Väärtushinnangute vastuolu tähistab Vaclav Havel 43 "katsega elada tões":

• Mitte kohandada ennast, vaid toimida omaenda isiksusest lähtudes. Öelda, mida mõtlen tegelikult - ja leida jõud vennastumiseks nendega, kellega soovitab meil vennastuda südametunnistus.
• Mitte muutuda olude sunnist mõjutatud objektiks, vaid subjektina osaleda nende olude kujundamisel. Sealjuures mitte lasta end kuulekana suruda kaitstud lapse rolli, vaid vastutada ise oma tegutsemise eest.
• Lõpetada vastuvaidlematu nõustumine muutmatuma esitatud sundustega; nendega nõustumise asemel säilitada isiksuse sisemine ühtsus. Anda "paremale minale" shanss olla üle alandamistest ja võõrandumisest, mida tahab talle peale suruda süsteem.
• Mitte lahustuda "anonüümsesse inimhulka ega ujuda koos sellega mugavalt pseudo-elujões". Individuaalse elu kõrgemat mõtet mitte ohverdada "karjaliku muretuse" ahvatlustele.
• Väljuda ühiskondlikult korraldatud "võltsist elust" ettekirjutatud mängureegleid rikkudes, kui need on inimlike põhiväärtustega vastuolus. Järgida igatsust inimväärikuse ja moraalse puhtuse järele.

Tsiviilkuraaz, kaasarääkimine, sekkumine, vastupanu ja vastuhakk on katsed teostada elu tões, realiseerida oma julgus ja vabadus. - Kuidas suurendada isiklikku vabadust? Nii mõnedki inimesed sooviksid olla julgemad ja avaldada oma soove ning uutmisettepanekuid, aga ei riskeeri sekkumisega. Selle tõttu kannatab nende eneseaustus; nad muutuvad ebakindlaks ja ükskõikseks. Ometi võiksid nad omandada just vastupidiseid kogemusi: alustada sekkumist väikeste sammudega ja saada seeläbi iseendast teadlikumaks.

Kahekümne seitsme aastane töötu raamatukoguhoidja Karin M. tahtis leida tööd ühes riiklikus ametiasutuses. Eelseisval nädalavahetusel oli ta soovinud osaleda aatomielektrijaama vastasel demonstratsioonil. Ühelt poolt valdas teda hirm mõeldes sellele, et võimaliku isiku tuvastamise puhul kahjustuks ta maine tööalaselt. Teiselt poolt aga tundis ta end oma minapildile kohustatud olevat ja tahtis eluhävitava energia kasutamise vastu protesteerida. Ta põlgas iseennast, sest ei suutnud välja astuda selle eest, mida pidas õigeks.

Niisugune endataunimine võib julguse ilmutamise eest kaitsta nõnda: "Ma olen liiga arg., ma ei usalda iseennast, minust pole seal kasu." Niisugused ülestunnistused ei päästa eneseaustust. Rohkem oleks abi täpsest vaatlemisest: Millised kartused tekivad minus? Mida teeksin meelsasti? Mis blokeerib minu soove? Siis selguks üksikisikule, milliste sammudega ta saaks alustada. Teiseks kaitseliigiks on kodanikujulge käitumise halvustamine: "Ma pean nõmeduseks minna tänavale meelt avaldama." või "On naeruväärne loota, et allkirjadega siin midagi saavutab."
Karin M. tõstatas enesehinnangu küsimuse vestlusgrupis. Nüüd oli talle tähtis oma konflikt hirmuga lahendada. Ta pidi teavitama end sellest, mis oleks demonstratsioonil osalemise puhul ohustanud teda tegelikult. Siis võis ta kaaluda, kas ta oleks suutnud taluda võimalikku halvustamist. - Lõpuks ei läinud ta demonstratsioonile, sest kartis, et politsei vahistab ta. Soovist - astuda välja keskkonna kaitsmise eest - ei tahtnud ta siiski loobuda. Seetõttu ühines ta alternatiivsete energiatega tegeleva algatusgrupiga. Nõnda hoidis ta taotluse - sekkuda kodanikuna - ärksana ja päästis vähemriskantse sammuga enda tsiviilse julguse edasise arengu.
Proua M.-le olid tähtsad mõlemad sammud: tunnistades oma hirmu ja selgitades sellega oma vahekordi ei nõudnud ta endalt liigset. Oma soovile - kaitsta end ebainimlike olude vastu - jäi ta samal ajal ustavaks sellega, et töötas kaasa algatusgrupis. Ta ühendas kriitilise mõtlemise kriitilise tegutsemisega töökohal, kus see sai talle võimalikuks.
Ühe jaoks osutub kodanikujulguseks mingile resolutsioonile alla kirjutamine või mingi algatusgrupi rinnanõela kandmine, sellal kui teine julgeb vallavolikogus teha looduskaitsealaseid ettepanekuid; kolmas aga algatab oma ametiliidus keskkonnakaitsealase liikumise. Tsiviilkuraazne kaasarääkimine on soodsam seal, kus probleemid puudutavad üksikisikut kõige vahetumalt: personalinõukogus, kooli lastevanemate nõukogus, õpilaskogus, üliõpilasesinduses, vallavolikogus, kodanikekogunemisel, mingis poliitilises parteis, kohalikus kodanikualgatuses, oma naabruskonnas, linnaosas, töökohal.
Tsiviilkuraazi ei saa üksikisiku jaoks normeerida. Igaüks peab isiklikus olukorras õppides arendama endas nii palju kodanikujulgust, kui suudab. Inimesel, kes ametist ei sõltu, on julgelt käituda kergem kui sellel, kes poliitiliselt sekkudes ohustaks oma eksistentsi. Mitte kunagi ei ole tähtis üldine kodanikujulgus, vaid alati - minu enda oma. - Probleemi kohta: kas üksikisikuna on üldse mõtet sekkuda, kirjutab Thea Bauriedl:
"Kas mitte suurusehullus ei pane uskuma, et üksikisikuna suudetakse midagi korda saata? - Vastus: "Ma ei saa midagi muuta ja kuna olen täiesti võimetu, olen üksikisikuna ka süütu," järgib printsiipi "kas kõik või mitte midagi" Kui ma ei suuda muuta kõike, ei pruugi mul proovida mitte vähematki teha. Minu arvates saab küsimusele - kas üksikisikuna saan ühiskonda muuta - vastata nii: ma pole kõigeks võimeline ega suuda kõike, aga annan endast niipalju, kui jaksan, ja see, mida teha suudan, on minu enda ja teiste jaoks vältimatult vajalik." 44

Oma väärtushinnangutega läheneda teistele - vältida võimuvõitlust erinevate veendumuste tõttu.

Tsiviilkuraaz ei seisne mitte teiste "kasvatamises", vaid teiste inimeste silmade ees selle väljendamises, mida mõtleme ja tunneme seoses sellega, mille eest astume välja veendunult. Mida usutavamalt me seda teeme ja mida rohkem püüame sealjuures teisitimõtlejaid mõista, seda suurem on shanss vastastikuseks mõistmiseks. Me võimaldame kaasinimesel endid mõista; see kergendab tal ise edasi mõelda. Järgnev näide selgitab seda, mida tähendab avaldada end kodanikujulge sekkumise raamides, tahtmata sealjuures teisi vägisi veenda.
Ühel rahupedagoogika alasel seminaril, mille viisin üliõpilastega läbi Müncheni Ülikoolis, arutasime küsimusi: Kuidas äratada huvi inimkonna elutähtsate küsimuste vastu? Kuidas mõtlemine kasumile ja heaolule, võimutaotlemine, vihkajalik rivaalitsemine ja militaarne strateegia seostuvad ökoloogilise kriisi süvenemise ning kuristiku kasvamisega vaeste ja rikaste vahele?
Üks üliõpilassalk oli arengumaadega seotud liikumise algatusgrupina aktiivne. Seminarilgi tahtis ta oma ideid avalikustada ja virgutada ka teisi kaasa lööma. Selleks näitasid algatusgrupi liikmed, kuidas vaesus teatud arengumaadel seostub liigse lihatarbimisega tööstusmaades. Nad jutustasid maadest, kus inimesed nälgivad, sest nende toiduained saadetakse loomasöödana rikastesse maadesse. Arengumaade eest aktiivselt tegutsenud üliõpilasgrupp tahtis teistes teadvustada seda, et need loomad, kelle liha sööme, söövad ehk arengumaadel elavate inimeste eest toidu ära. Sellal kui meil hävitatakse toiduainetemägesid, nälgivad teised. Kas lisaks sellele, et haletseme neid, läheb see meile natukenegi korda?
Sellel teemal panid üliõpilased välja informatsiooni ja kirjastasid lendlehti. Seminari ajal kutsusid nad seminarigrupi endale ühiselamusse külla - taimetoitlaste einele. Lisaks isiklikele vestlustele arutasime vabas vormis edasi seminari teemadel. Mõned jutustasid sellest, mis ajendas neid lihatoidust loobumisele. Nad olid ära tundnud ökoloogilised seosed inimeste ja kaitsetute loomade vahel, sest soovisid elada füüsiliselt tervena...
Sealjuures küsisime ka endalt: Kas inimesel on vaieldamatu õigus loomi tappa, hakkida, keeta ja praadida, ehkki teab, et ta võiks loomalaipade söömisest loobuda - ega pea sealjuures elama ebatervislikumalt ega kehvemini? Kas on ikka endastmõistetav söömise eesmärgil loomade: kanade, sigade, kalade, veiste ja teiste piinamine, nende massidena kiilumine kitsasse ruumi, nende tervise rikkumine ja ravimitega täistoppimine?
Paljud seminaril osalejad - nende hulgas ka mina - lasime end "nakatada". Rahupedagoogilised argumendid, üliõpilaste eeskuju ja sidemed nendega ajendasid meidki lihast loobumisele. Edaspidi vahetasime kogemusi ja avastasime, et lihast keeldumisega ei jäänud me mitte millestki ilma ega pidanud loobuma söömisrõõmust. Arutasime sedagi, kui tähtis on jutustada oma kogemustest teistele, ilma et end sealjuures nendest "paremateks" inimesteks peaksime, seega - laskumata moraalitsevasse veenmis-võimuvõitlusse. Me rõõmustasime selle üle, et lihast loobumine meile sobis.
Hiljem analüüsisime seminarivestlust, et teha kindlaks: Mis mõjus nõnda veenvalt, et seminaril osalejad said probleemidest teadlikumaks, et ühed muutsid oma eluviisi ja teistes tärkas huvi poliitilise töö vastu? - Need olid üliõpilased "arengumaade-algatusgruppidest", kes panid meid, seminaril osalejaid, järele mõtlema ja "nakatasid", tutvustades oma erialateadmisi, jutustades oma veendumustest ja andes teada, mis liigutas neid hingeliselt. Nad küll ei hinnanud lihasöömist, kuid ei rääkinud ka sellest, mis on õige ja mis on väär. Aga nad võimaldasid teistel osa saada grupi kogemustest. Ka andsid nad elamuse, kutsudes seminaril osalejad taimetoitlaste einele. Kõik see aitas kaasa omaenda veendumuste kujunemisele ja otsuste tegemisele.
Lihast loobumisega mitte ei rahustatud ennast, vaid muudeti end valvsaks ühe aspekti suhtes selles sõjas, milles miljonid inimesed surmatakse majanduslike relvadega: nagu näiteks need 50 000 last, kes peavad iga päev ökonoomilise vägivalla tõttu surema nälga ja haigustesse. UNESCO andmetel saaks neid aidata, kui järgneva kümne aastaga kulutada nende peale ainult 2 miljardit marka, mis oleks poole päeva jooksul relvastusele kulutatavast summast kaks korda väiksem. - Algatuse ja seminari töös peeti tähtsaks muuta võimalikult paljudes argistes paikades oma elu fantaasia varal nii, et see vastaks taotletavatele ühiskondlikele eesmärkidele. Niisugune muutumine tugevdab minapilti ja isiksuse usaldusväärsust ning suurendab ühtlasi poliitilist tegutsemisjulgust - julgust osaleda inimlikumate ühiskondlike tingimuste loomisel.
See näide toob kujukalt välja kodanikujulguse tähtsa külje: oma mõtlemise, tundmise ja tegutsemise tutvustamine on rängast "veenmistööst" tähtsam. Ka tuleks kaasinimest tajuda võimalikult avaralt, selgitada endale, kuidas ta mõtleb ja mida tunneb, lubada tal tutvustada oma arusaamasid ja vastuväiteid. Kui me oma misjonit fanaatiliselt üle ei tähtsusta, julgustame teisi jääma oma isiklike arusaamade ja tunnete juurde.

Omandada kompetentsus - tänu argumentidele tekib suutlikkus kaasa rääkida.

Kodanike endi asjad on kuni inimkonna probleemideni jäänud liigagi kaua eranditult ekspertide hooleks: liiklusekspertide, linnaehitusekspertide, relvastusekspertide, sõjandusekspertide, majandusekspertide, haridusekspertide, erialateadlaste, politoloogide ja aatomiekspertide hooleks. Nad on võtnud mõtlemise kodanikelt, kes lasid end vabatahtlikult muuta alaealisteks. Selle tagajärjel on ühed lõhestatud tunnetega eksperdid kavandanud piiratud ulatusega aatomisõja jaoks miljoneid tapetuid, teised "ainult" kümneid tuhandeid "kokkuleppeid järgivas" sõjas. Kolmandad aga nõuavad meilt häbematult meie ohustamist aatomireaktoritega, mille kuulutavad "väheriskantseiks": ühe aatomikatastroofi puhul ainult sajad tuhanded kiiritushaiged. Selleks, et teadusearengut mitte mingil juhul peatada, peavad nad õhu, pinnase ja vee mürgistumist möödapääsmatuks. Mõned nendest peavad otstarbekaks kümneid tuhandeid kooliõpilasi päevast-päeva alandada "1"- või "2"-dega.
Need kodanikud, kes ei lase muuta end alaealisteks, peaksid ise tutvuma asjade seisuga. "Mõtestatud demokraatia peaks tänapäeval tähendama seda, et otsustavad mitte asjatundjad, vaid probleemidest puudutatud. Selleks aga peaksid nendest puudutatud inimesed muutuma piisavalt asjatundlikeks." (Carl Friedrich Weizsäcker).
Inimene, kes on oma eluvaldkonnas, vallas, asutuses või töökohal muutnud end mingi probleemi suhtes asjatundjaks, tõdeb, et on võimalik arusaamist omandada ja muutuda põhjendamisvõimeliseks. Ka imestab ta selle üle, et meie vajaduste üle otsustajad viibivad sageli suures teadmatuses ja valdavad vaid ühekülgset informatsiooni. Sageli küsitakse iseendalt, kas valitsejad teavad tegelikult, mida nad räägivad ja mille üle otsustavad. Me kohkuksime väga, kui saaksime teada, et nii mõnigi võib saada ministriks, olemata oma erialal vähimalgi määral kompetentne. Meeletust tungist võimu järele, enda maksmapaneku- ja kohanemisvõimest ning meediakasutamise andest tundub piisavat.
Asjade põhjalik tundmine võimaldab kõikides eluvaldkondades näha, kui rumalaks peavad nii mõnedki valitsejad oma kodanikke. Ehk nähtub see ka sellest, kui nad püüavad maailma avalikkusele ette luisata, et kosmosesse on võimalik luua "kaitsekilp", mis kaitseks usaldusväärselt vaenulike rünnakute eest. - Kui meile sisendatakse igasuguse loogika vastaselt, et sõjalennuki ehitamata jätmine läheb selle ehitamisest rohkem maksma, siis on sageli raske tuvastada, kas on tegu valelikkuse, häbematuse või rumalusega. Siin on peetud silmas sõjalennuki "Jäger 90" projekti, mis nõuab miljardeid. Relvatööstus ja valitsuse poliitikud väidavad, et mittevajalikust lennukist loobumine maksab enam kui selle soetamine. Enda muutmine asjatundjaks tähendab ka julgeda mõelda lihtsalt ja kaitsta end mõistmatuse vastu.
Kodanikest aktivistid tõdesid Bayeris, et majapidamisprügi sorteerimine on väga tähtis. Selleks aga tuleks prügimägede tootjate vastu poliitiliselt välja astuda. Kodanikualgatused omandasid peaaegu aastase eeltöö käigus põhjaliku asjatundmise ja töötasid selle põhjal välja "Parema prügikavandi". Nad näitasid, et on vaja vältida prügi teket. Ehkki sellest saab aru iga inimene, ei saa valitsus seda arusaamist otsustavalt ellu rakendada, sest ei söanda vastu seista tööstuse majanduslikele huvidele. Seepärast püüdsid kodanikualgatused rahvahääletuse teel sundida valitsust välja töötama prügivältimise seadusi, mille põhjal tuleks ühekordselt kasutatavad pakendid avalikes koolides ja einelaudades keelustada. Kvalifitseeritud kavandite põhjal nõudis kodanikualgatus, et kõiki selleks sobivaid jäätmeid kasutataks kas uuesti või muudetakse need komposteerimise teel taas materjaliks. Igal juhul oleks taaskasutamisel eelis prügi eemaldamise ees; prügi põletamist tuleks aga viia miinimumini.
Bayeri Liidumaa valitsus on teinud kõik selleks, et niisugust demokraatlikku algatust ja tema asjatundlikkust juba eos lämmatada. Konstitutsioonikohtunikud pidid tegema valitsejatele vastumeelse otsuse, selleks et rahvaküsitlus võis üldse toimuda. Rahvaküsitlusel aga nõudis ligemale miljon inimest rahvahääletust, selleks et bayerlased võisid hääletada "Parema prügikavandi" poolt. Lõpuks sai valitsuse eelnõu napi heakskiidu osaliseks - kindlalt soodustatuna valitseva partei CSU valelikest väidetest: "Parema prügikavandi" ellu viimisega kaasnevat rottide levik, kõdulehk ning hindade plahvatuslik tõus; pealegi ei täitnud väga paljud linnapead ja maavanemad neutraalsuse nõuet ja andsid kodanikele ühekülgset ja väära informatsiooni.
"Parema prügikavandi" tagasilükkamine ei muutnud kodanikualgatust asjatuks. Alternatiivse eelnõuga virgutati valitsejaid muutma jäätmetega seonduvaid seadusi ja arendama edasi oma sellekohast projekti; on valdasid, mis vaatamata projekti ülemaalisele tagasilükkamisele (valitsuskavandile antud häälte napi enamuse tõttu) ühinesid keskkonnakaitse-alase algatuse "Parema prügikavandiga". Kodanike reageerimise tõttu sai igatahes avalikkus jäätmete kõrvaldamise probleemidest teadlikumaks. Lisaks sellele levis kodanikualgatus üle kogu Saksa Liiduvabariigi.
Paljud elutähtsad teemad: keskkonna säästmine, naiste võrdõiguslikkus, rahu ja desarmeerimine, ohutum energeetika, katsed loomadega, arengumaade elanikkonna viletsus, tänavaliiklusega seonduvad probleemid tuli valitsejatele peale sundida alles kodaniku-algatuste abil ja on seejärel olnud populaarsed. Need kodanikud, kes hoiatavad ohtude eest ja otsivad uusi teid, "ei ole mitte harimatud ega uued kiviajakultuuri pooldajad, sest nendega ühineb üha enam teadlasi - tuumatehnolooge, biokeemikuid, arste, geneetikuid, informaatikuid. ja loendamatuid kodanikke, kelle ohustatusetunne ja kompetentsus ühtuvad. Nad oskavad argumenteerida ja on hästi organiseeritud, otsustavad osaliselt omaenda ajakirjade temaatika üle ja on oma loogiliste põhjendustelega võimelised abistama avalikkust ja kohtuid." 45
Sellal kui need inimesed püüavad ennekõike oma mõtlemises tungida põhjusteni, on levinud poliitilise tegutsemise tunnusmärkideks vaid sümptoomidega tegelemine või isegi nende kinni mätsimine, selleks et võimustruktuurid ja majanduslikud huvid jääksid puutumatuiks. Kodanikud pöörduvad seevastu sotsiaalse suunitlusega liikumistesse. Nad peavad silmas tervikut ja seoseid ning hülgavad isoleeritust propageeriva elukäsitluse. Nende loovus on suunatud sellele, et sümptoomide väljaravimine asendada põhjuste kõrvaldamisega.

Teadmine muudab kaasaegsete eest vastutavaks

Et mitte lasta muuta end alaealiseks, tuleks paljudel kodanikel kasutada oma erialateadmisi ja kutsealaseid võimeid üldsuse vajaduste ja ohustatud maailma probleemide lahendamisel - ning töötada välja dilemma eest pääsemise teed. Tuleks küsida endalt: Kas ma ühitan oma kutsealased teadmised ja võimed avalikkust huvitavate probleemidega - ökoloogiliste, sotsiaalsete ja rahupoliitika alaste küsimustega? Millises ainevallas olen ekspert ja saaksin oma teadmisi kasutada avalikult kodanikujulgeks sekkumiseks? Kuidas saaksin erialaseid võimeid ja kodanikujulgust koos rakendada kodanikualgatusest tulenevas töös? Kuidas saaksin kompetentsuse ja iseenesemõistmise kooskõlastada? - Lisaks sellele peaksid kodanikud osalema ka niisuguste otsuste langetamisel, millel pole nende kutsealaga vähimatki tegu. Günther Anders põhjendab seda nõnda:
"See, kes piirab kodanike südametunnistust neile määratud ametivolitustega, nende ametite ja tööpõldudega, see asendab südametunnistuse pelga kohustusetundega, mis võiks talle pandud lootusi õigustada ka surmalaagrites ja ongi neid seal õigustanud. Sõna "demokraatia" tähendab seda, et meil on õigus ja kohustus olla kaasotsustajad avalike asjade üle, seega asjade üle väljaspool meie kutsealast kompetentsust, asjade üle, mis ei puutu mitte meisse kui spetsialistidesse, vaid meisse kui kodanikesse ja inimestesse. Meie niisugune "sekkumine" on endastmõistetav, sest kodanike ja inimestena oleme alati segatud nendesse asjadesse. Pole iial olnud ega ole tulevikuski ühtki asja, mis puudutaks ühiskonda rohkem kui meie tänapäevased otsused meie ellujäämise osas. "Sekkumast" loobudes jätaksime oma ühiskondliku kohustuse täitmata." 46
Käibefraas: "teadmine on võim" tuleks asendada tõdemusega: "teadmine muudab kaasaegsete eest vastutavaks". Maailma anastamise asemel aitab see maailma säilitada. Anastamisalane teadmine on tuumaenergeetika, geneetika rakendamise ja militaarsete massihävitusvahendite tootmisena jõudnud oma hukatuslikku kõrgpunkti. Tänapäeval vajame säilimisteadmust, mis ajendaks meid juurutama ohutumaid tehnoloogiaid. - Inimesed, kes osalevad kodanikualgatuste ja -aktsioonide liikumises "altpoolt", peaksid ikka ja jälle läbi nägema seda, kuidas "valitsejad" püüavad neid jätta alaealisteks, ja muutma end kompetentsuse varal võimeliseks põhjendama oma seisukohti loogiliselt. Mida kompetentsemaks muutuvad kodanikud, seda tõhusamalt suudavad nad sekkuda.
Kompetentsuse omandamist takistab sageli see, et pole oma kogemustest tehtud järeldusi. Paljud lapsevanemad näevad, kui puudulikud on avalikud koolid: kui vähe arvestatakse laste individuaalset omapära, kui alaealisteks peetakse õpilasi, millises ebakindluses neid hoitakse, kui vähe on neil võimalusi ise tegemiseks, kui palju lapsi koormatakse nõudmistega üle, milliste mõttetute aine-mahtudega topitakse nad täis. Lapsevanemad tunnevad ära, et paljudest lastest tõrjutakse välja õppimise käigus just kõige olulisemad faktorid: huvi, õppimisrõõm, õppimistahe. Ehkki see on päevselge, vaatavad vanemad laste kahjustamist alistunult pealt. Siis ütlevad nad: "kool ongi just niisugune", "seal peab hakkama saama" ja "meid pole see kahjustanud". Viimasest lausest ilmneb sealjuures, kui rängalt on kool selle ütlejat kahjustanud.
Selles tähtsas eluvaldkonnas enda kompetentseks muutmine algab oma koolikogemuste meenutamisega sellistena, nagu need olid tegelikult, ja ausa järelemõtlemisega selle üle, mille osaliseks on saadud. Siis suudaksid vanemad kaastundlikumalt tajuda, mida nende lapsed praegu koolis läbi elavad. Siit lähtuksid impulsid millegi muutmiseks ja vajadus muuta end pedagoogika alal kompetentseks. Siis mõistaksid vanemad, kui mõttetu on see nõue, et õppetöö juurde peaksid kuuluma hinded. Nad tõdeksid, et hinneteta õpivad lapsed mitte ainult meelsamini, vaid ka rohkem. Juba õppimispsühholoogia alaste algteadmiste põhjal avastaksid nad, et levinud õppemeetodid häirivad õppimist väga.
Kui lapsevanemad otsiksid seejärel - näiteks gruppides - soodsaid võimalusi oma autoritaarsusega seonduvate kartuste analüüsimiseks, suudaksid nad asjatundlikult sekkuda ja osaleda kooli kujundamisel. Tulevikus võivad muutuda valdavaiks need nähted, mis on tänapäeval veel erandlikud: õppimine isiklikul jõudlusastmel individuaalse tempoga, kahekesi ja väikestes gruppides töötamine, aju ja kätetöö varal õppides ise-tegev-olemine, projektõpe ja avastamisel põhinev õping, väljaprakeerimise asemel abistamine, sihikindel õping ja õppeedukuse individuaalne hindamine, kooselu koolis, koostöö vanematega, hirmutamise asemel hirmust vabastamine, õppeainete valik, mis peab silmas maailma ohustatust ja sotsiaalse tundlikkuse ning fantaasia arendamine. - Kõik see oleks võimalik, kui piisavalt palju vanemaid, õpetajaid ja poliitikuid sekkuks kooliolukorda tsiviilkuraazi, empaatiavõime ja psühholoogia-alaste põhjenditega.

Nimetada protsesse õigesti - "Südametu inimese moodsast sõnaraamatust"

Tänapäeval ähvardame tehnika varal hävitada loodust ja koos sellega oma elu põhialust. Niisugusest kriisist väljumiseks vajame suuremat arusaamist, rohkem südametunnistust ja ühiskondlikku, poliitilist teadlikkust. "Kõiki kaasaegseid ja tulevasi poliitilisi, ökonoomilisi, sotsiaalseid ja ökoloogilisi probleeme saaks põhimõtteliselt lahendada ühiselt rakendatava arukuse varal. Niisugune arukus eeldab aga teadlikkuse tunduvat suurenemist. Tänapäeva kolme suurt maailmaajaloolist ülesannet - arengumaade ja tööstusriikide vahelise hälbe tasandamist, militaarsete asutuste likvideerimist ja looduse päästmist - ei saa täita seni, kuni ei saada tunduvalt teadlikumaks. Teadlikkuse suurenemine tähendab tajuda liikumist katastroofi suunas ja loobuda hirmu allasurumisest." (C.F.v. Weizsäcker). 47
Selle tajumisest johtuvalt tuleks tegelikkust nimetada õigesti. Poliitikud, ühingute funktsionäärid, valitsuste spiikerid ja propagandistid toimivad sageli sellele just vastupidiselt: nad kasutavad niisugust väljenduslaadi, mis "varjab". Eriti hästi varjab asjade tegeliku seisu bürokraatlik kuiv elutu saksa keel. Räägitakse näiteks "termilisest ärakasutamisest", sest "prügi põletamine" loob inimestes õiged ettekujutused tulest, suitsust, lehast ja vinest Et ei tekiks protestiajendeid, tuleb just need ettekujutused varjata.
Toon teisegi näite. Juba aastakümneid on peetud läbirääkimisi keemiarelvade, tuumarakettide, tankide, sõjalennukite ja väeosade desarmeerimise osas. Niisuguste lõputute läbirääkimiste teel on saavutatud häbiväärselt vähe, samal ajal on aga atomaarsete ja keemiliste massihävitusrelvade arsenale suurendatud sihikindlalt. Alati uusi, kõige täiuslikumaid relvi ei tähistata kunagi nendena, mis need on; need peidetakse maskeeriva sõna - "moderniseerimise" - taha. Moderniseerimine tähendab seda, et massihävitusrelvad muudetakse "efektsemaks" (sedagi väljendit kasutatakse südametu inimese moodsas sõnaraamatus sageli) ja relvad võivad tappa veelgi tõhusamalt. Seda, kui põlastav on niisugune poliitiline keelevõltsimine, näitab ka väljend "tööjõu vabastamine", mis sõnastab teisiti ettevõtte sulgemise ja tööliste töötuiks jäämise - või lastakse nad "vabastamise" teel vabadusse? Ka väljend "tööandja" kõlab nii, nagu annaks ainult tema töölistele midagi - tegevust ja teenistust - ja ettevõtja ei saaks kasumit. Tegelikult aga annavad töölised oma tööjõu ühiskonna hüvanguks ja oma olemasolu säilitamiseks. Vaatamata sellele nimetatakse neid "töövõtjateks", otsekui tohiksid nad midagi omastada ja nagu ei kulutaks nad oma energiat. - Sellesamaselt võltsitakse keelt - ja ühtlasi asju -, kui "politsei poolt kavatsetud surmav lask" ristitakse ümber "finaalseks päästelasuks". Kas ei või siin avalikustada seda, et siin tuleb keegi tappa?
Keelevõltsingu varal peteti Lahesõja ajal kodanikke küüniliselt. Mõrvasõjast tehti "kampaania", tuhandete naiste ja laste surmast ja loendamatute inimeste eluaegsest kannatusest "moodne lahing". Jõhkrus muudeti vale abil "puhtaks sõjaks" ja ülekohtust sõda esitleti silmakirjalikult "püha ja õiglase sõjana". Niisuguste väljendite nagu "operatiivsed rünnakud" ja "kirurgilised lõiked intelligentsete relvasüsteemide" varjus lasid armutul hävitamisel paista ohutumana. Aruandekõnedes ei pommitatud, hävitatud ega tapetud, vaid "sooritati lahinguülesandeid", "täpsuspommid lähetati sihtmärkidele" ja "pommid lahingulennukitest tabasid strateegilisi sihtmärke". "Südametu inimese" niisuguses moodsas "sõnaraamatus" inimesi ei esinenud. Selle õudses steriilsuses ja valelikkuses figureerib vägivalla, ülbuse, tundevõimetuse ja käikusega seonduv sõnavara. - Pealegi tsenseeriti teateid sõjasündmustest totaalselt. Kui kodanikud ei tea midagi, siis ei saa nad kaasa mõelda ega kaasa elada, järelikult ka mitte kaasa rääkida ega protesteerida. Valitsejad muutsid neid alaealisteks.
Militaartsensuuri ja raportite "tehnilise keele" juures on igatahes tegu mitte ainult teadliku kavatsusega lasta ohtlikul paista ohutumana, selleks et varjata tegelikkust: tükkideks rebitud ja söestunud inimesi, hävitatud hooneid ja purustatud maad. "See on pigem mõtlemisviis, mille puhul ei tajuta enam ohvreid. Relvasüsteemide ja lahinguülesannete planeerimise taha kaob omapoolne tegutsemine ja koos sellega ka vastutus. Selline mõtlemine jätkub niisugustes mõistetes nagu "relvaperekonnad" ja "relvade tundlikkus". Siinkohal kaasneb inimmeele ähmastumisega hävitusvahendite "inimlikustamine". 48
See, kes tahaks kodanikuna avalikult kaasa rääkida, peaks teraselt kuulama, et paljastada poliitikute, värbajate, propagandistide, organisaatorite, müüjate, funktsionääride ja valitsejate kõnet. "Kui palju ja millist keelt keegi räägib, kui palju ja missugused asjad, missugune maailm ja loodus on talle avatud. Ja iga sõna, mida ta räägib, muudab maailma, milles ta liigub, muudab teda ennast ja tema kohta selles maailmas. Seepärast pole keele juures midagi ebaolulist ja miski pole nii oluline kui inimese väljendumisviis ja -laad. Keele allakäik on inimese allakäik." 49
Nii mõnegi poliitiku väljendites avaldub tema ähmane mõtlemine ja ebamäärane väljendus eriti selgelt. Abstraktsed sõnad tõrjuvad seal välja näitlikud, tegusõnade asemele trügivad nimisõnad, kõneviis muutub valemikujuliseks ja mehhaaniliseks. Nõnda kujunevad jubedad sõnamonstrumid nagu näiteks "pole mingit "selgitamisvajadust""; rääkija ei suuda otsustavalt öelda: "ma ei taha seda selgitada" või "ma ei saa seda selgitada" või "ma olen seda ammugi selgitanud". Paljude poliitikute kaasaegses kõnepruugis lisandub "selgitamisvajadusele" "toimimisvajadus". Sellega seoses tuleks küsida, kas niisuguse paberliku shabloonse kõne taga saab veel iseseisvalt mõelda ja kindlalt otsustada. Labane keel muudab mõtlemisegi labasemaks.
Need inimesed, kes sekkuvad poliitiliselt, peavad poliitikute valemikujulise keele ja bürokraatliku ametikeele vastu protesteerima sellega, et mõtlevad paindlikult, otsustavad elavalt ja väljenduvad jõuliselt. See, kes võitleb selge väljenduse pärast, ei paranda ainult oma stiili, vaid koolitab ka oma mõtlemist ja kujundab oma isiksust.
Kui kodanikud tahavad muuta end kompetentseks, siis puutuvad nad sageli kokku teaduslikust erialakeelest tingitud raskustega. Nii mõnedki teadlased kasutavad võõrsõnaderikast erialakeelt sealgi, kus kõnekeele sõnavara võimaldab asjaolusid kirjeldada niisama täpselt. Erialakeeled kohutavad võhikutest huvilisi erialateadmiste omandamise juurest. Need tõkestavad ebateadlikel juurdepääsu teatud tõikadele. Nii mõnelgi teadusalal on tõepoolest raske esitada üksikasju kõigile arusaadavalt. Ometi võib sageli märgata, kui lihtsad mõtted igapäevastest kogemusvaldkondadest shifreeritakse võõrsõnade abil nii, et need muutuvad ligipääsmatuiks. See, kes võõr- ja erialasõnaraamatute ning sõnavarakogumike abil end niisugustest esitustest läbi "sööb", üllatub sageli sellest, kui lihtsad arusaamad peituvad mingi täispuhutud erialazargooni taga.
Poliitilisel sekkumisel "altpoolt" on tähtis paljastada nii mõnegi valitseja ja bürokraadi keel, mis võltsib ja laseb ohtlikul väljendil paista ohutumana. Ka asjatult komplitseeritud teadusekeel tuleb vastastada asjade ja toimumiste täpsete tõepäraste nimetustega nii, nagu ütleb Bertolt Brecht: "Mõisted, mis kujundatakse endale asjadest, on väga tähtsad. Need on haarded, millega saab asju liigutada."

Grupitöö suurendab kompetentsust ja vähendab eraldumiskartust

Mida võimsamaks muutuvad asutused - koolid, vallavalitsused, ameti- ja valitsusasutused - seda vähem tunnevad kodanikud end vastutavama iseenda, kaasinimeste ja keskkonna eest. Eneseabistamisgruppide liikumises, ühiskondlikes ettevõtmistes, kodanikuaktsioonides, rahu- ja keskkonnakaitse alastes algatustes muutuvad inimesed spontaanselt aktiivseks. Nad hakkavad vastu "asjaoludesunnile", mis normeerib ja reglementeerib.
Tänapäeval on eriti tähtis õppida ja töötada grupiviisiliselt. See peaks olema üks eelistatuim tööviis selleks, et praeguseid ohuolukordi muuta. Grupis võtab üksikisik enda peale vastutuse kõigi eest, ta on valmis haarama initsiatiivi, valmis vestlema, elama kaasa ja tegema koostööd. Vajalik teadlikkuse suurenemine eeldab ka hävitava konkurentsiprintsiibi asendamist ühistegevusega, sest paljusid probleeme on kõige parem lahendada koostöös. - On uuritud, kuidas saab kõige tõhusamalt valitseda raskeid olukordi, kus tuleb midagi otsustada. Sealjuures läks eriti hästi nendel gruppidel, kus ülesannete sooritamise kõikides faasides oli lubatud üksteisega kontakteeruda. Eriti halvasti töötasid need grupid, kus töötati eraldi ja grupi liikmed ei tohtinud üksteisega rääkida.
Edukates gruppides, kus osalejad tohtisid üksteisega suhelda takistamatult, oli üksikisikutel võimalik üksteist informeerida. Nad tohtisid mõtteid vahetada selle üle, kuidas dilemma eest pääseda ja konkreetse toimimisviisi omavahel kooskõlastades valida.50 Ka teiste uuringute käigus ilmnes, et vastupidiselt meie konkurentsiühiskonna oletustele on ühistegevus võistlusest tulemusrikkam.
Suurem asjatundlikkus grupitöö puhul on vaid asja üks aspekt. Seda, kes näitab üles kodanikujulgust, ohustab sageli isoleerumine senisest suhtlusgrupist. Niisugust isoleerumishirmu aitab vähendada mõttekaaslastega kontakteerumine, mille puhul ei purustata sidemeid teisitimõtlejatega. Omaenda veendumuste järgi toimimine õnnestub kõige paremini siis, kui tegutsetakse koos mõttekaaslastega.
Tegutsemine grupis toetab ühiskondliku koostegutsemise võimet ja suurendab kriitikavõimet, mis omakorda muudab kuuleka käitumise suhtes valvsaks. Grupis muutub "tsiviilkuraazi" teema ise ühisvestluste aineks, ja niisuguste vestluste puhul on näiteks tähtis:

• Rääkida isekeskis oma kodanikujulguse ilmutamisega seonduvatest raskustest.
• Vahetada kogemusi seoses olukordadega, kus on tulnud ilmutada tsiviilkuraazi.
• Kaalutleda koos, miks pole paljud meie hulgast suutnud arendada endas nii palju kodanikujulgust, kui tahaksid omada.
• Mõelda koos selle üle, kuidas saaks igaüks omandada talle vastava annuse tsiviilkuraazi ja julgustada seda endas rohkem. arendama

Paljudele inimestele mõjuvad grupid esialgu hirmutavalt, sest üksikisik ei ole enda peale kindel, kas suudab täita oletatavaid grupinõudeid. Küllaltki paljud on koolis või tööl omandanud negatiivseid grupikogemusi, mis äratatakse nüüd taas ja avalduvad iseendas kahtlemises. Seetõttu läheb vaja teatavat julgust, et söandada grupiga liituda. Kui on sellega liitutud, tekib tänu ühisele eesmärgile ja vahetumale kontaktile gruppi kuulumise tunne, mis muudab kindlamaks.
Seda, kui toetavalt grupp mõjub, olen ise kogenud olukordades, kus kodanikujulgus ähvardas mind hüljata. Näiteks kui osalesin tuumarakettidevastases blokaadis, valdasid mind paljud hirmud: Mis saab siis, kui eksin õiguskorra vastu? Kas ma jään kindlaks, kui tuleb politsei? Kas ma ei isoleeru liialt oma mõjuringkonna inimestest? Kas ma ei ava end ka kehalikele ohtudele? Kas suudan nii kaua istuda ja seista - ka võimaliku vihma ja külma puhul?
Rahulaagris aitas mul hirmuga toime tulla suhtlusgrupp. Märksa enam kui tuhat blokaadis osalejat olid - osa neist juba varemgi - kogunenud kümme kuni kahekümneliikmeliste gruppidena. Niisugustes gruppides arutati ja otsustati kõike koos. Kui rääkisin grupis hirmust, mida tundsin seoses meie võimaliku vahistamisega, ei öelnud keegi: "Sa ei pruugi karta!" Grupi liikmed suhtusid minusse mõistvalt, mõned nendest rääkisid oma kartustest. Nad soovitasid mul politsei saabumise puhul mitte maha istuda, vaid jääda püsti seistes vaatlejaks ning nende ja politsei sidepidajaks. Lisaks sellele võiksin võtta enda peale abiteenistuse grupis. Grupipoolne mõistmine rahustas mind; nädala möödudes mu kartused kahanesid ja peagi võtsin blokaadist vahetult osa. Mulle ja mu naisele tundus abivalmidusena see, et meid kui teistest tunduvalt vanemaid aktsioonis osalejaid võeti gruppi, nagu ei oleks vanusevahet olemaski.
Algatusgrupis pidime jälgima seda, et me ei laseks kodanikujulgusel muutuda militaarseks julguseks, mis oleks meid omaenda hirmu tõttu viinud koos "sõbraga" "vaenlase" vastu. Me ei võidelnud mitte välisvaenlaste vastu, vaid astusime välja algatusgrupi eesmärkide saavutamise eest. Sellega seoses ei kujutanud me kedagi enese vaenlaseks, vaid julgustasime endid konfliktiks teisitimõtlejatega ja selle konflikti rahumeelseks lahendamiseks. Meid tiivustas soov saavutada mitte üleolek, vaid üksteisemõistmine.
Probleeme teisitimõtlejatega tuleb ette "sõprade" grupiski, millesse tuntakse end kuuluvat. Siin kiputakse vääriti mõistetud solidaarsuse tõttu suruma alla konflikte, selleks et minna koos "vaenlase" vastu. - Thea Bauriedl osutab hirmule, mis võib tsiviilkuraazi tõttu tekitada oma suhtlusgrupis ebakindlust: teatud olukorras hakkavad üksikud oma tsiviilse julguse varal tekitama segadust omaenda "lahingurivis". Nad julgevad märgata enda juures erinevaid tundeid ja veendumusi omaenda grupikaaslaste suhtes. Sageli tähendab see seda, et märgatakse ja teadvustatakse endale, millistes punktides enda tunded ja veendumused sarnanevad teiste omadega " 51
Tunda "vaenlase" suhtes sümpaatiat, leida tema juures midagi head ja kritiseerida midagi "omaenda rivis" - see ei sobi argise poliitilise mõtlemisega sõpradest ja vaenlastest. Siin tuleb ühtedel olla alati teiste vastu. Seepärast tekib konflikt, kui keegi "käib" grupis "oma teed" sellega, et aktsepteerib vastasparteilt tulnud ettepanekuid. Et mõista vägivallatut poliitilist tegutsemist, tuleb pidada vastu konfliktipingele oma grupis.
On vaja julgust, et omaalgatuslikult astuda välja "fraktsioonist", omaenda seisukoha tõttu loobuda mõlema partei poolehoiust. Me ärritume kiiresti, kui "vastane" soovitab midagi niisugust, mida oleme algul isegi mõelnud ja peame sobivaks. Ainult sellepärast, et tema seda ütleb, muutume ebakindlaks: kas tohime pidada õigeks midagi niisugust, mis tuleb temalt?
Seega kehtib tsiviilkuraaz ka parteikaaslaste suhtes. Võib tunnistada "vastase" argumente, mis tulevad asjale kasuks, temalt võib õppida ja seda ka tunnistada. Kui näitame üles julgust ja spontaansust sellega, et käime grupis oma teed, siis ei hoia me sellega mitte ainult gruppi elavana, vaid rajame ka silla teisitimõtlejate juurde. Ühtlasi muudame südametunnistuse tundlikumaks nende põhiväärtuste suhtes, millele tunneme end kohustatuna.
Ikka ja jälle on tähtis tuua oma seisukohad selgelt välja. Selleks peab olema julgust kuulata ära vastaspoole arvamused. Mõlema poole vaadete ja motiivide mõistmisvalmidus avab tee omapoolseks edasiõppimiseks. "Ainult see, kes suudab teha tervikliku otsuse tema enda omadele vastupidiste arvamuste suhtes, on valmis esindama oma arvamust veenvalt. See oleks õiglus mõtlemises" 52

 Järgmine osa - 5. Vägivallatu sekkumine - kodanikujulgus on "tsiviilne".

 Tagasi sisukorda