5. Vägivallatu sekkumine - kodanikujulgus on "tsiviilne"

Tõsiasjade surve on nii tugev, et me kas peame muutma end või kaduma maakeralt. Meie suhtumise ja käitumise põhjalik muutumine on hädavajalik.

Rooma Klubi

"Mõistlik saab olla ainult see, kes kardab"

Silmitsi ohtliku olukorraga maakeral tuleks paljudel tunda hirmu ja seetõttu meeleheitliku julguse varal muuta midagi poliitiliselt. Enamus kodanikest surub niisuguse kartuse alla. On nii palju erinevaid ohtusid, et tundub lausa talumatu elada nendega silmitsi nii, et öösel saaks sõba silmale.
Me vajame hirmu, et peatada need hävitusprotsessid, mis mürgitavad ja lagastavad meie keskkonda. Me peame muutuma rahutuks, kui Ameerika president tahab meid ohustavat kliimakatastroofi lasta alles uurida aastaid, selle asemel et selle vastu midagi ette võtta. Meis peaks tekitama hirmu, et kaitsev osoonikiht maakera ümber hõreneb ja sellega seoses satub meie tervis ohtu, nii nagu see on dramaatiliselt toimunud Austraalias. Fluori ja kloori sisaldavate süsivesinike tootjad Saksa Liiduvabariigis ei lase aga samal ajal mõjutada end sellest, et mõistlikud kodanikud neid järjest vähem nõuavad. Lõviosa toodetavatest kogustest eksporditakse välismaale. Rikutud osoonikihile on küll ükskõik, millises paigas maakeral teda hävitatakse.
Me peaksime muret tundma siis, kui valitsejad räägivad desarmeerimisest ja peavad selle üle läbirääkimisi, aga samal ajal valmistavad, katsetavad ja seavad rahvaste tapmiseks valmis senistest kohutavamaid radioaktiivseid ja keemilisi hävitusvahendeid. - Lakkamatult süüdatakse tuumalõhkepäid, osa neist suurusjärgus, mille kõrval olid hiroshima-pommid "ohutud". Need lõhkevad meist kaugel ja maa all. Aga kui kaua peab maakera niisugustele haavamistele vastu?
Loendamatute pommikatsetega kaasnevad mürgid ohustavad Vaikse ookeani lõunaosa kõiki saarestikke. Nii mõnedki teadlased kardavad, et väheste aastate möödudes võivad radioaktiivsed mürgid puuraukudest tungida keskkonda ja saastada Lõunamere.
Ühel rahvusvahelisel aatomirelvade katsetamise alasel sümpoosionil toodi välja aatomipommikatsetuste laastavad tagajärjed. Nõukogude sõjardid näiteks pidasid aatomisõda sõna otseses mõttes omaenda rahva vastu. Kasahstanis on nad lõhatud 700 aatompommi. Niisuguste aatomikatsetuste tagajärjel on saanud kiiritust umbes miljon inimest.
Võiks loetleda veel paljusid tõiku, mis tekitaksid põhjendatud hirmu. Üksikisikud aga ei taluks ähvardavatele ohtudele ja loendamatute inimeste kannatustele pidevat silma vaatamist. Hirmu ja ähvardavat reaalsust tuleks meil osaliselt maha salata. Ainult see motiveeriks meid tegutsema keskkonna heaks ja hoiaks meie fantaasiat kujutlemast meid kõikvõimsaks või täiesti võimetuks.
Hirm on signaal, mis osutab ohtudele. Ohusignaal muudab valvsaks ja võimaldab isiksusel ohtusid kõrvaldada. See äratab ohtude kõrvaldamiseks vajalikud jõud ja ajendab muutma sisemist ja välist olukorda. Hirm on enesesäilitus vahend. Kui surume seda alla, salgame maha või tõrjume, ei taju me ohtu ega oska toimida olukorrale vastavalt. Hirm ei tohi "sõgestada", vaid peab andma tõuke muuta end kompetentseks, kujundada endale oma arvamus ja otsida ohtudest väljapääsuteed.
Julgus ei ole külmaverelisus, mille puhul on kõik kartused välistatud. On vaja vaid "mõistlikku, kainet, ettenägelikku vaprust - vaimset julgust, mis põhineks kogu inimkonna mõistusel, iseloomul ja teadlikkusel". 53 Niisuguse julguse puhul muutub hirm vaid ohtude kõrvaldamise jõuks. Julge ei ole hirmutu, vaid teadvustab hirmu tekitava olukorra puhul oma haavatavuse. Tema heitlus hirmuga johtub kõlbelistest väärtushinnangutest ja on kooskõlas isikliku vabadusega.
Seltskonnas ja poliitikas peetakse hirmu sageli häirivaks ja kohatuks. Enamus poliitikutest ei taha mitte mingil juhul näida kartlikena. Paljud nendest peavad pidevalt naeratama, kindlust demonstreerima ning oma tegelikke tundeid ja huvisid maha salgama. Günter Grass väljendab niisugust hirmutut fassaadi oma romaanis "Emarott":

Lõpuks, kui polnud naerda millegi üle,
päästsid poliitikud end üksmeelselt irves.
Ühegi motiivita selleks, sest siin polnud midagi koomilist,
hakkasid nad ülemaailmselt irvitama.
Läbimurded valitsetud näojoontest.
Ei ühtki ujedat naeratust.
Lõpuks vaid grimassid.
Ometi peeti seda heatujulisuseks ja fotografeeriti
üksmeelsete poliitikute irveid ja irvitusi.
Fotod viimaselt tippnõupidamiselt
tunnistasid nakatavalt heast tujust.
Öeldi, et need viivad tõsidusest liiga kaugele.
Kui istung peeti lõpuni,
nõnda kostis ka huumor lõpuni.

Aktsepteeritud hirmust võib välja kasvada julgus. See nähtub võimes - silmitsi ohuolukorraga tunnistada oma hirmu ja võita see ära.
Hirmutud poliitikud on ohtlikud, sest ohtude suhtes tundetutena ei võta nad midagi ette nende kõrvaldamiseks. Hirmu keskkonna-katastroofide, sotsiaalsete kriiside ja aatomiohu ees hinnatakse igatahes erinevalt. Paljud inimesed kodanikualgatustes takerduvat nende kritiseerijate arvates tunnetesse ega suutvat seetõttu probleeme lahendada. Nad otsekui "vajuksid" hirmutundmustesse ja halvaksid sellega oma teadlikkuse.
Hirmu salata ja alla suruda on niisama ohtlik kui olla pidevalt hirmul. Selle nähtuse mõlemad küljed tuleksid ühendada: ainult tunnetest tiivustatud inimesed suudavad teadlikkuse suurendamise eest välja astuda ja ohtlikku olukorda muuta. Selleks peaksid tunded muutuma "mõistliku tegutsemise aluseks. Mõistlik aga on ainult see, kes tunneb hirmu." 54 Me ei tohi hirmutundmusi mõistuse varal tõrjuda ega hirmutundmuste varal mõistust halvata.
Hirm on igatahes inimest liikuma panev mõjur - sekkumise ja õnnetuse kõrvaldamise motiiv. Niisama tähtsad on inimlikud väärtushinnangud, kaasaelamine, kaastunne, osavõtlikkus, olukorra mõistlik hindamine, maailma terviklikkuse tajumine, arusaamine ja vastutus. Hirm, mis virgutab tegutsema, pole otsene, vaid mitmetahuline muretsemine looduse, kaasinimeste ja meie enda pärast.

Vägivallatu hoiak - loobuda võidutaotlustest

Meie psüühiliselt militariseeritud ühiskonnas arvavad nii mõnedki inimesed, et kodanikujulgus tähendab eelkõige teisitimõtlejate "ründamist". Ainult nõnda saavat oma julgust tõestada. Eeskuju tõttu poliitikutelt tundub endastmõistetav teisele parteile kindlalt "ette heita" tema väära tegutsemist - ja samal ajal pasundada sellest, kui head on oma ettepanekud, juhul kui neid üldse on. Võimuprintsiibist juhinduvad vahekordade selgitamised on korraldatud nii, et poliitilise vastase ainsatki lauset ei tohi tunnustada. Ta tuleb teha maatasa. Tuleb taotleda üleolekut, teisi maha karjuda, alavääristada, reageerida löögivalmilt. Selleks suutmatu peab end "poliitiliselt" nõrgaks ja vaikib.
Kodanikujulgus aga on midagi muud kui sõdurijulgus. Sõdur taotleb vaenlase kahjustamist, ja seda kas või omaenda elu hinnaga. Sõjaline vaprus põhineb käskudel omaenda "õigelt" grupilt - käskudel, mis sihitud vaenuliku "halva" grupi vastu. See, mida sõdur tunneb ja milles ta on veendunud, ei mängi mingit rolli. Ta saab kangelaseks sellega, et hoolimatuna teiste ja iseenda vastu täidab talle korralduseks tehtud sõjalise ülesande.
Mõnikord seguneb kodanikujulgus militaarse julgusega, ja seda nimelt siis, kui see on sihitud mõne vaenlase pihta ja kui aktsioonidel kasutatakse vägivalda, näiteks sõnasundi. Niisugustel juhtudel pole enam tegu tsiviilkuraaziga, sest see on "tsiviilne" ja seondub vägivallatusega. Oma luuletuses "Hea tegu" vastandab Bertolt Brecht militaarse julguse tsiviilsega:

Soomusgrenaderid hõivavad
telefonihoone kolmandat korda.
Julgus on tohutu.
Tapatalgud kolossaalsed.
Sellest suurem aga on nende julgus,
kes hakkavad käsule vastu.

Sõna "tsiviilkuraaz" kasutas esimese sakslasena Bismarck. 1864.a Preisi Maapäeva debatil vilistati ta ühe kriitilise kirjutise pärast välja. Lõunasöögi ajal ütles talle üks vanem sugulane: "Tegelikult oli sul õigus. Ainult et - nii neid asju ei öelda." Seepeale vastas Bismarck: "Kui olid minuga ühel arvamusel, oleksid pidanud mind toetama." Ta lisas: "Julgus lahinguväljal on meie ühisvara. Aga tuleb sageli ette, et väga auväärsetel inimestelgi jääb tsiviilkuraazist puudu." 55 "Tsiviilne" ei tähenda keeleliselt mitte ainult "kodanlikku" ja "mittemilitaarset", vaid ka "viisakat" ja "sündsat". Max Frisch tähistab "viisakust" ka "armastusväärse vormina tõese jaoks".

"Kui mõnikord kaotame kannatlikkuse, lihtsalt prahvatame oma arvamuse välja ja märkame sealjuures, et teine võpatab, eelistame tuua vabanduseks ette selle, et olime ausad. Või - kui me ei suuda end enam vaos hoida - ütleme meelsasti: "Avameelselt tunnistatud!" Siis aga, kui see on välja prahvatatud, oleme rahul, sest oleme olnud vaid ausad, ja see on peaasi, ja jätame seejärel teise hooleks selle, mida ta hakkab peale nende kõrvakiiludega, mille andis talle meie voorus.
Mis on selle tagajärg?
Kui ütlen naabrile, et pean teda tohmaniks - siis ehk teatud olukordades läheb selleks vaja julgust, aga kaugeltki mitte armastust, nagu ei osutu armastuseks seegi, et temast möödudes valetan öeldes talle, et imetlen teda. Ei piisa sellest, et lihtsalt öeldakse teisele oma arvamus, vaid sedagi tuleks teha nii, et see ei paiskaks teist maha, vaid aitaks; talle öeldakse küll tõde, aga tehakse seda nii, et ta saab selle vastu võtta." 56

Kuna me iial ei tea kindlalt, mis on tõde, oleks mõistlikum rääkida sellest, mida me tõeks peame. - Tsiviilkuraaz pole kompromissitu, pealekäiv, ohjeldamatu, valjuhäälne, agressiivne. Temaga ei kaasne norimist, enda kõiketeadja hoiakut, kriitikatõbe ja ülbust. Inimest, kelle poole pöördume, me pigem austame; vasturääkimine toimub küll selgelt, kuid mitte vaenulikult. Argumente arutatakse mõistlikult. Vaidlus ja asjade avalik arutelu võivad küll olla elavad ja ägedad, toimuvad aga teisitimõtlejaid haavamata. Vaidlus ja arutelu ei tohi muutuda veenmis- ja võimuvõitluseks, mille puhul on tähtis võit või kaotus; kui siin on lõpuks võitjaid ja kaotajaid, ei ole jõutud vastastikkusele arusaamisele.
"Esitada tõde nii, et teine saaks seda vastu võtta" tähendab: selle asemel et teist mõjustada, tutvustada ja "pakkuda" talle tõesena tunnetatut; selle asemel et teist võita, tuleks meil püüda teda veenda. Diskussiooni tuumaks peaks olema: arusaadavate põhjendite varal panna teisi järele mõtlema, põhjendada seda, miks peame üht või teist asja vajalikuks. Omaenda fluiidsusega tahaksime teisigi muuta liikuvaiks.
Mida rohkem sealjuures "tõestame" midagi oma isikliku eeskujuga, seda varem muutuvad vestluspartneridki mõtlikuks: näiteks selle põhjal, kuidas põhjendame või aktsepteerides mõistame vaateid, mis meie omadest erinevad. Me ei "löö" vestluspartnerit oma argumentidega ega "suru" neile oma vaateid peale. Me pigem põhjendame kompetentselt ja ei varja oma mõtlemist, tundmist ega isiklikke järeldusi.
Tsiviilkuraaz "väikese kruvikese vastupanuõiguse" (Artur Kaufmann 57) tähenduses pole vägivald ega valjuhäälne agitatsioon, vaid Vaimu asi, riigikodanike hoiak mitmesugustes nüanssides:

• vägevate umbusaldamine,
• julgus avalikuks kriitikaks,
• pahede ja hädade paljastamine,
• otsekohene ei ütlemine ebaõiglusele ka siis, kui see sünnib "ülalt" ja on "valitsev arvamus",
• hukatuslikel aktsioonidel mitteosalemine, millega võib kaasneda sümpaatiate kaotamine.

Thomas Aquinost märgib kahest vapruse liigist esimesena ära kindlaksjäämist ja alles seejärel ründamist. Sest inimliku vooruse kriteeriumiks pole mitte raskus, vaid see, et kõige paremini teenib hea ellu rakendamist."
Vägivallatu hoiakuga väljendame: meie eluprintsiibiks ei ole mitte tugevus, üleolek ja valitsemine. Juhul, kui me ei lakka taotlemast võitusid inimese ja looduse üle, surmame ennast oma võiduga. Loogiline eluprintsiip on pigem vastastikune mõistmine, koostöö, leppimine, üksteise säästmine, hirmu analüüsimine, mõistlikkusest johtuv solidaarsus. Christa Wolf väljendab seda selgeltnägija Kassandra ja Vankrijuhi vestluse varal:

Kassandra: Ma ütlen neile: kui te suudate lakata võitmast, jääb teie linn püsima.
Luba esitada üks küsimus, nägijanna, - (Vankrijuht). - Küsi! - Sa ei usu sellesse? - Millesse? - Et me suudame lakata võitmast. - Ma ei tunne ühtki võitjat, kes oleks seda suutnud. - Kui võit võidu järel tähendab lõpuks hukkumist, kas pole siis meie loomusesse sisestatud hukkumine?
Kõikide küsimuste küsimus. Missugune tark mees! Tule lähemale, Vankrijuht! Kuula! Ma arvan, et me ei tunne oma loomust. Ma arvan, et ei tea kõike. Seega võib tulevikus sirguda inimesi, kes oskavad oma võidu eluks muuta."
(Muudetud kujul arvatavasti "Bhagavadgitast". Tõlk.)

Kas me ei tunne oma loomust? - Me uurime agressiooni, "niinimetatud kurja", ja leiame, et inimene on sisemiselt rahutu. Me ei saa jõuda teistsugusele arusaamisele, sest meie ühiskond allub võimuprintsiibile. Inimliku kalduvusena tunneme küll agressiooni, mitte aga sümpaatiat. Sümpaatiagi on loomulik "anne": soov sotsiaalseks kooseluks, teiste elust elavaks osavõtmiseks sõna "jagamine" tähenduses. Sümpaatia tuumaks on kaasaelamine, kaasatajumine, kaasarõõmustamine ja kaasatundmine. Pimestatuna rivaalitsemise põhimõtteist, jätame oma ühiskonna paljudes valdkondades sümpaatiaprintsiibi välja arendamata.
Need, kes püüavad säilitada oma võimu, kardavad, et jäävad konflikti puhul alla või satuvad põlu alla, sest võimuga seonduv mõtlemine tunnistab ainult kaotajaid ja võitjaid. Kui isiksus soovib seevastu kindlalt ja julgelt konfliktile vastu pidada, suhteid mitte katkestada, siis kogeb ta: kontakti jääda on mulle kasulikum kui üleolev olla. Elavaks jäämine rahuldab mind rohkem kui sundus olla tugevam. Võimu omamine, õiguse omamine, üleolemine on mitterahuldavaks aseaineks inimsuhetele. Oma kontakteerumissoovid saan täita, kui liigutan kaasinimesi oma isiklike mõtete ja tundmustega - ja kui lasen nende suhtumisel liigutada iseennast.
Kas see algatab vägivallatud protsessid, sõltub Thea Bauriedli arvates sellest, kas meile on tähtis võim või elu: "Mistahes suhetes ja igal ajal võib põhimõtteliselt tõstatada kaks teineteist välistavat küsimust. Esimene küsimus on võimuküsimus: "Kes on tugevam?". Teine on eluküsimus: "Kuidas saaksime omavahel rahulikult läbi?". Need kaks küsimust iseloomustavad inimsuhete kvaliteeti. Mida sagedamini ja intensiivsemalt esitatakse esimest küsimust, võimuküsimust, seda halvemad, mitterahuldavamad ja ohtlikumad on suhted, sest sel puhul saab üks elada ja ellu jääda ainult teist kahjustades.
Kui esitatakse teine küsimus, eluküsimus, siis sellest hetkest peale lähtutakse selle suhte juures sellest, et mõlemad ainult koos elaksid ja ellu jääksid. Nähakse, kui sõltuvad oleme üksteisest: See, mis on sinu vastu, on ka minu vastu; see, mille sina kaotad, läheb mullegi kaduma; selle, mille mina kätte võidan, oled sinagi kätte võitnud. Mure omaenda julgeoleku ja rahulolu pärast hõlmab ka muret kaasinimese julgeoleku ja rahuolu pärast." 58

Mitte lasta end nakatada agressiivsusel - muuta meelepaha konstruktiivsuseks

Vägivallatu selgitamispüüd ei garanteeri küll pingete tegelikku lahendumist, kuid muudab selle tõenäolisemaks. Seda võime kogeda argipäevaste näidete varal. Grupivestluses osalenud neljakümne kahe aastane bioloog jutustas Hamburgis tsiviilkuraazi alasel seminaril järgneva loo:

"Tulin koju ja nägin meie aia ääres noortejõuku; ilmselt olid nad pidanud seal piknikku. Sealjuures olid nad endast maha jätnud kirjeldamatu korralageduse ja laastamistöö. Meie aed läheb ilma tarata üle metsaservaks, olin näinud selle kaunikstegemisega kõvasti vaeva.
Nüüd olid Coca-cola purgid, õllepudelid, plastikaatkotid, toidujäätmed, paberipraht ja sigaretikonid puistatud üle kogu maa-ala. Olin hoolimatusest nördinud.
Minus tärkas meelepaha - aga ka hirm alaealiste ees. Kas võisin nendega riidlemisega riskida? Kas ei oleks ma pidanud parem hiljem kõik ära koristama, vältimaks ebameeldivat konflikti? - Kuna kartsin, leidsin nii mõnegi põhjenduse selleks, et selle peale mitte midagi öelda. Samal ajal aga tundusin endale arana. Ometi tahtsin üha avalikumalt sekkuda, et säästa loodust - ja nüüd taganen, selleks, et mitte tülitseda.
Lõpuks sai mu meelepaha hirmust võitu. Tormasin aiast välja ja kogusin rahurikkujad kokku kärkimisega: "Mis teile küll pähe tuli, kui häbematult te käitute, kas teil pole looduse ilu jaoks silmi? Te rikute looduse lagastamisega seadust."- Siis ajas end minu ees minuga võrreldes hiigelpikk nooruk püsti ja vaatas mulle väljakutsuvalt ülalt alla: "Noh, vanake, kui sind rämps häirib, siis võid ju selle ära koristada - või tahaksid, et ka sind lüüakse sodiks?" Selle peale teised irvitasid ja lisasid omalt poolt rõvedaid märkusi. - Mind valdas ebakindlus ja ma tõmbusin kirudes koju tagasi. Tundsin häbi lüüasaamise pärast, ka oma käitumise pärast - kärkimine, mis ei tundunud mulle sugugi õigena.
Ent hetke möödudes söandasin veel kord välja minna ja mu ümber konutavaid ja lamavaid noorukeid kõnetada: "Mul on kahju, et äsja nõnda kärkisin." Selgitasin neile, et selle maatükikese eest hoolitsemisega näen ränka vaeva, selleks et rajada teatud taimedele sobivat kasvuala. Seetõttu olin väga nördinud; prahi tõttu tundus kõik hävitatud olevat. Siis hüüdis mulle keegi grupist: "Ärge nüüd ometi nii ärrituge, me hoolitseme selle eest, et kõik jälle korda saaks." Ma ilmutasin selle üle rahulolu, tänasin ja läksin umbusklikult koju. Pidin minema tunniks ajaks ära ega julgenud loota, et noorukid oma prahi ära koristavad. Aga kui ma tagasi tulin, oli grupp kadunud ja koos sellega tõepoolest ka praht. Ümberringi ei lebanud ainsatki pabeririba ega sigaretikoni. Niisugune kogemus rõõmustas mind eriliselt ja julgustas toimima vägivallatult."

Seda, et pehme on lõpuks kõvast tugevam, on Bertolt Brecht väljendanud luuletuses, mis räägib õpetlase Lao-Zi emigreerumisest. Tolliametnik peatab piiril targa ja küsib:

"Kas on aardeid, mis kuuluvad tollimaksu alla?" - "Ei mingeid"
Ja poiss, kes juhtis härga, ütles:
"Ta on õpetatud"
Ja nii oligi see selgitatud.
Ent mees rõõmuerutuses
küsis veel: "Kas ta on midagi avaldanud?"
Poiss ütles: "Seda, et pehme vesi voolates
võidab aja jooksul võimsa kivi.
Sa mõistad, kõva jääb alla."

Inimesi on sisemise rahuta, aga on ka rahuarmastavaid. Igas ühiskonnavaldkonnas loome tohutu energiaga sisemise rahutuse, samal ajal aga laseme rahuarmastusel känguda. "Tehnilisel ajastul on elutingimuseks ülemaailmne rahu. Tehniline ajastu, see on meie ajastu, meie argipäev ja meie laste ning lastelaste argipäev. See maailm vajab rahu, selleks et mitte hävitada ennast ise. Seal, kus elule vajalikke arusaamu tõrjutakse, tehakse seda neurootiliselt. Rahuküsimuse tõrjumine on hingelise haiguse sümptoom. Haige on see inimene, kes sisemist sundi järgides toimib järelemõtlematult seal, kus peaks toimima targalt. Kui rahu on inimelu tingimus, siis on sisemine rahutus hingeline haigus." (C.F.v Weizsäcker). 59
See, kes ilmutab tsiviilkuraazi, asub muutma valitsevaid olusid. Ta peab olema valmis selleks, et poliitiline süsteem annab talle agressiivse vastulöögi, sest kriitilised kodanikud on tabanud valitsejate valupunkte. Tsiviilkuraaziga rakendavad inimesed küll elementaarseid demokraatlikke voorusi, kuid see ei tähenda veel seda, et demokraatlikud võimukandjad sooviksid vastuhakku.
Ametkondades, ministeeriumides ja teistes võimuaparaatides, niisugustes asutustes nagu kool, ringhääling, linnavalitsus, ja töösuhetes soovitakse enamasti muganemist ja allumist. Seega peame konfliktse kodanikusekkumise eel kindlaks tegema, kas suudame üle elada selle "reaktsioonilaine", mille vallandab meie vastuhakk. "Üleelamisega" on mõeldud nendele ebameeldivustele vastupidamist, mis tsiviilse julguse tõttu tabavad üksikuid - vastupidamist niisugustele ebameeldivustele nagu hüljatus teatud gruppide poolt, solvangud, rünnakud, teatud olukordades isegi jälitamine.
Kui Thea Bauriedl kirjutab, et peaksime süsteemipoolsed karistused "üle elama", siis ei mõtle ta sellega mitte ainult nende "väljakannatamist": "Üleelamisega mõtlen ma: reaktsioonilaine tõttu mitte nakatuda vägivaldsusega teadvuses, kõnes ega tegutsemises. Ainult siis, kui reaktsioonilaine elatakse üle niisuguses vägivallatus tähenduses, on süsteem muutunud tõesti ebakindlaks ja saab seeläbi võimaluse muutumiseks. Kui vastuväitluse sisu, viisi ja aja tõttu ei teki dialoogi, siis vastuväitlus nurjub." 60
Agressiivsusega mittenakatumisel on teinegi eelis: Inimene, kellel on tõsine soov agressiivsusele mitte reageerida agressiivsusega, vähendab oma hirmu. Vägivallatu reageering agressiivsetele rünnakutele või sõimule takistab ju suhete purunemist ja teravnemist. Vägivallatult käitudes jääb shanss talitseda mitte ainult iseennast, vaid ka ründajat. Igal juhul kõrgendab see vägivallatut vastust - jääda suhetesse. Juhul, kui konflikti teine osapool vägivallatule reageeringule siiski vägivallaga vastab, ei riiva see minu enda suunitlust, sest mina vastutan vaid oma käitumise eest.
Katse - reguleerida konflikt vägivallatult - ei tähenda agressioonide allasurumist. Niisugused tunded nagu nördimus ja meelepaha on niisama vajalikud kui hirm. Ainult vihastumise puhul suudame sellega seonduvatele konfliktidele vastu pidada. Konfliktid, millele ei peeta vastu, põhjustavad kestvaid pingeid, isolatsiooni ja purunemist. Seepärast tuleb niisuguseid agressiivseid tundeliigutusi nagu viha, jälkus ja tülgastus endale lubada ja muuta need seejärel konstruktiivseks:

• rünnakuga, mis isiklikult ei solva,
• vaidlusega, mis ei purusta suhteid,
• põhjendustega, mis tungivad asjade tuuma,
• muutmisettepanekutega, mis ilmutavad uut toimimisviisi,
• isiklikult muutes kritiseeritud olusid seal, kus üksikisikul on selleks shansse.

Vägivallatus ei seisne mitte vabaduses tegutseda afekti ajel, vaid viisakas dispuudis: teisi ei laimata, nende suhtes ei rakendata vägivalda ja neid ei solvata.
Vägivallatult vaielda tähendab: kui meid solvatakse, siis ei löö me "löögivalmilt" vastu, vaid jääme partneriga suhetesse. Kui säilitame konfliktipartneriga suhted, siis vastastikuse mõistmise protsess jätkub. Isegi siis, kui löögivalmilt lööme vastu, kuna oleme selle endale kätte õppinud, ei pruugi me "löömingusse" lõpuni jääda, vaid võime agressiivselt-destruktiivse käitumise muuta agressiivselt- konstruktiivseks tegutsemiseks.
Eesmärgiks pole rünnakute ja solvangute vastu paksu naha kasvatamine või enese muutmine mitterünnatavaks, sest siis kaotaksime ka tundevõime. Kui see meil puuduks, ei suudaks me teistega koos tunda. Christa Wolf kirjutab sellest nii: "Väga saksapärane on müüt Siegfriedist, kangelasest, kes tapab lohe ja värvib end tema verega, mis muudab ta haavamatuks, peale teatud kehapinna, millele seda ei jätku, abaluude vahelise pinna, millest hiljem oda läbi tungib; ja see müüt peaks meile õpetama: alati on üks koht, kust oleme "haavatavad", see on meie elav, inimlik koht; kui sellegi koha suleme, lakkame hingamast ja sureme." 61

Vaenlaspiltides mõtlemine asendada kontakteerumisega

See, kes tahab tsiviilkuraazi varal midagi muuta, põrkab sageli jäikade struktuuride vastu. See võib viia alistumiseni: "Vägevaid ei saa ju muuta. "Nendega" on mõistlik kontakt võimatu. Selle nimel vaevanägemine oleks asjatu." - Vastupidine oht seisneb selles, et nüüdsest peale püütakse võimukandjaid vaid kui "vaenlasi" alistada ja nõnda vastasvõimuna esile tulla. Mõlemapoolses võimuvõitluses läheb kaduma see, mida mõlemad tahaksid: teostada elulisi soove ja vähendada kartusi, mis neid soove blokeerivad, - Seda, kui tugevasti inimesed piiravad vaenlaspiltide tõttu omaalgatust, kujutab järgnev lugu haamrist:

"Mees tahab pilti üles riputada. Nael tal on, aga haamrit mitte. Naabril on aga haamer. Seega otsustab meie mees minna tema juurde ja laenata see. Siis aga tärkab temas kahtlus: Võib-olla ei taha naaber haamrit laenata. Alles eile tervitas ta mind põgusalt. Võib-olla oli tal kiire. Aga ehk kiirustas ta vaid ettekäändeks ja tal on midagi minu vastu. Aga mida? Ma pole talle midagi paha teinud, ta vaid kujutab midagi ette. Kui keegi tahaks minult tööriista laenata, annaksin talle selle otsekohe. Miks siis tema ei annaks? Kuidas saab kaasinimesele nii lihtsast teenest keelduda? Niisugused inimesed nagu see mehike mürgitavad kaasinimeste elu. Miks peaks ta endale ette kujutama, et sõltun temast? Ja seda ainult sellepärast, et tal on haamer. Sellest on mulle tõesti villand! - Nõnda tormab ta naabri poole, helistab, naaber avab, aga enne, kui ta saab öelda "tere", kisendab talle meie mees: "Hoidke oma haamer endale, teie mühakas!" 62

Vaenlaspiltides mõtlemine muudab umbusklikuks. Vaadates kaasinimest "vaenlaspilgu" läbi, tajume, kui tige on "vaenlane". Seetõttu kaitseme end tema eest, loome distantsi või asume tema vastu võitlema. Negatiivne ootus mõjutab meie enda käitumist: kuna vaenlane on parandamatu ja agressiivne, satume resignatsiooni või pinevusse, tõmbume äraootavale distantsile, oleme varjatult kaitseseisundis või alustame "parima kaitsena" rünnakut. Kui kaasinimene on nõnda vaenlaseks kuulutatud, laseb ta end kergesti vaenlase kombel käituma ahvatleda.
Vaenlaspiltide varal ei tunnista me lootusetuks mitte ainult vaenlase, vaid ka iseenda. Me pärsime suhteid, sest piirame vaenlase isiku või terve grupi teatud omadustega, eelkõige agressiivsete kavatsustega. Nõnda suurendame omaenda hirmu ja agressiivsust. Suhe "vaenlasega" puruneb ja algab külm sõda. - See hoiak, mis loob vaenlaspilte, kahandab ka enda tegutsemisvõimalusi.
Aatomiohtu silmas pidades kirjutab Günther Anders: "See, kelle vastu me võitleme, ei ole see ega teine vastane, kes võiks rünnata aatomiseadmetega, vaid aatomiga seonduv olukord kui niisugune. Kuna see vaenlane on kõikide inimeste vaenlane, peaksid seni üksteist vaenlastena vaadelnud ühinema liitlastena ühise ohu vastu." 63
Ka Ulrich Beck vihjab sellele, et aatomiajastul ei ole "teisi": "Kogu kannatus ja häda, mida on inimesed valmistanud üksteisele, ja vägivald, mida nad on rakendanud üksteise suhtes, on seni kategoriseeritud "teiste" - juutide, mustanahaliste, naiste, asüliantide, dissidentide ja kommunistide - arvele. Ühel poolel on olnud tarad, laagrid, linnaosad, militaarkvartalid, teisel pool omaenda neli seina, mille vahele võisid kõrvalised isikud taanduda. Kõik need on küll edasi, aga alates Tshernobõlist neid ei ole enam. See on "teiste" lõpp. Oma kõrgeltarenenud eraldumisvõimaluste lõppu oleme kogenud aatomisaasta näol. Puudust ja häda saab piirata, aatomiajastu ohtusid aga enam mitte. Selles peitub nende uuelaadne kultuurilme ja poliitiline jõud."64
Analüüsides vaenlaspiltides mõtlemist ei tee me head mitte ainult "vaenlasele", vaid ka endale. Siis on tsiviilkuraazil, mille varal tahame midagi muuta, rohkem shansse. Vaenlaspiltide järk-järguline kaotamine tähendab riskida "vaenlasega" kontakti astuda, sest "tutvus on vaenu vaenlane". Omavahel tuttavaks saamine ei hõlma mitte ainult teise inimese vaenuliku poole nägemist, vaid tema nägemist tervikuna: tema vaadete, läbielamise, hirmude, lootuste tundmaõppimist. Söandades kontakteeruda "vaenlasega" tema tundmaõppimise mõttes, tajume teda vähem moonutatult. Seeläbi saab konflikte selgemini ära tunda ja analüüsida. "Vaenlase" juures kerkib esile ka tema sõbralik külg.
Vaenlaspiltide hävitamine tähendab küsida iseendalt: Millised tundmused valdavad mind viibides niisugustes vaenusuhetes? Kui tugevat vihkamist tunnen tema suhtes? Milliseid hirme tunnen "vaenlase" ees? Mida sooviksin "vaenlaselt"? Kas ma ei ründa "vaenlases" midagi niisugust, mida peaksin suruma alla iseendas? Kuidas piiran end vaenusuhetega?
Vaenlasega kontakteerumine tema ees hirmu tundes hirmutab rohkem kui hirmusuhete säilitamine. Suhete loomise hirm lõpuks väheneb. Vastastikused soovid muutuvad niisama äratuntavaiks nagu kartus, et teine võiks need soovid tagasi lükata. Ainult siis, kui jääme konflikti puhul teisega suhetesse, võime vaielda teemade üle, mille käsitlemine nõuab meilt kodanikujulgust.
Suhetes, milles luuakse vaenlaspilte, on tähtis teisele näidata, kui kuri ta on, selleks et rünnata siis tema kurjust. Tähelepanu on pööratud tema süü tõendamisele. Sealjuures ilmneb juba pilgust, mis on mulle tähtis, mida soovin teiselt kontakti, koostöö, tunnustuse ja enda julgeoleku osas. Nõude puhul - "ta peab käituma teisiti" - omaenda soovid kaovad.
Kui tahame vaenlaspilte hävitada, ei tohi me jäikadele "vaenulikele" struktuuridele vastandada omaenda jäikust. Neid struktuure püüame pigem "rünnata" muutmissooviga. Kriisiolukordades ei talitse me ebakindlust mitte vaenlaspiltide konstrueerimisega, vaid kontakti loomisega ja venivate konfliktide lahendamisega. "Selle asemel, et tembeldada vastast "parandamatuks" või juba loomu poolest kuritahtlikuks, peaksime talle jätma shansid mõistlikuks reageeringuks. Teisele jäetakse shanss enesemuutmiseks siis, kui jäetakse endale shanss õppimiseks ega jääda mingi "õnnistava õpetuse" või oma õiguse juurde." 65

Motiveerivad ideed - elavus ja rõõm purustamise vastu

See, kes ilmutab tsiviilkuraazi, peab arvestama võimalike solvangutega. Läheb vaja julgust, et riskida olla tõrjutud või alandatud. Niisugused solvangud annavad võimaluse esitada oma nõudeid vägivallatult: vastu löömata ja jäädes teise konfliktiosalisega väitlusse; sel juhul vastastikuse mõistmise protsess jätkub.
Kaitseväeteenistusest keeldunud kaheksateistkümne-aastane Thomas D. väljendas oma tsiviilkuraaziga seonduvat kitsikust lausega: "Aga ma ei taha kaotada perekonda." - Oma veendumuste tõttu oli ta kaitseväeteenistusest keeldunud ja läinud vastamisi perekonna ja enamusega külarahvast. Sellest ajast peale asus ta meeleheitlikus "veenmisvõitluses" oma lähikonnaga. "Musta lamba" ja "argpüksina" püüdis ta oma tegu kindlalt põhjendada. "Aga nüüd ei oska ma enam midagi peale hakata," ütles ta, "ma tunnen end nurka surutuna."
Rääkides grupis sellest, kui üksi ta end tunneb, hakkas nooruk nutma: "Ma ripun väga tugevasti perekonna küljes ja armastan ema; kuid nüüd on kõik läbi. Ükskõik kui palju ma ka vaeva ei näe ja oma veenmisoskust ka ei rakenda, nad lihtsalt ei mõista seda, miks ma ei lähe kaitseväkke." Reageerisin nooruki õnnetusele ja ütlesin muuseas: "Kas te ei arva, et teie ema teab, kui raske on teil üksilduses?" - "Loomulikult mitte, niigi peetakse mind tahtejõuetuks, neile ei saa ma enam midagi kurta."
Vahekordades suhtluspartneritega Thomas D. lõhestus: ilmselt oli vaid "keelduja" see, kes püüdis vägevate sõnadega teisi veenda ja muuta. Omastega südamlikke suhteid säilitada tahtev nooruk jäi temas seevastu varjatuks. Teised nägid teda "poolikult": nägid temas vaid noorukit, kes oma poliitiliste vaadete tõttu hülgas nad. Nad ei mõistnud tema juures soovi jääda edaspidi oma perekonnaga kontakti.
Rohkem kui lahkarvamuste tõttu sõjast ja rahust kannatasid ema ja teisedki sugulased kontakti puudumise tõttu. Thomas D. võis niisuguses olukorras alles siis midagi ette võtta, kui ta oma poliitiliste eriarvamuste ületähtsustamise asemel pani rõhu soovile sugulastega kontakti loomisele.
Tsiviilkuraazsel sekkumisel on üksikisikule suurimaks takistuseks hirm üksilduse ees: hirm jääda fraktsioonis üksi, osaleda mingis poliitilises aktsioonis oma tutvusringkonnast ainsana, isoleeruda kolleegide hulgast isiklike väärtushinnangute tõttu, rahvakogunemisel väljendatud arvamusega tõmmata enda peale enamuse pahameel, koosolekul tõstatada poliitiline teema, millest "ei räägita". Siis tekib hirm ootamatult põlu alla sattuda, olla ignoreeritud, muutuda ebasoovitavaks isikuks. Siis kardab inimene, et ta võidakse tembeldada "sinisilmseks", nimetada kerglaseks või unistajaks, alavääristada kui utopisti. Siis kardab ta, et kahepalgelisena muutub kahtlusaluseks või nõrgukesena naeruväärseks.
Isegi grupiks ühinemine ei kaitse meid üksiolemise eest. See, kes tahab ilmutada tsiviilkuraazi, peab kindlustama oma sisemisi väärtusi. Mõte, mille anname oma tegutsemisele, määrab kindlaks kodanikujulguse suuna. Ühe kristliku rahugrupi liige kuuekümne kolme aastane kõrgkooli dotsent jutustas, et tsiviilkuraazsetes olukordades on ta ikka ja jälle kinni pidanud ühest Vanas Testamendis öeldust:
See kõlab nii:

Ära häbene öelda seda,
mida su süda peab õigeks!
Võib ju kartlik olla ka siis,
kui ise tehakse ülekohut.
Ära mõista inimeste üle kohut oma veendumuste vastu!
Ära lase end sundida langema ebaõiglusse!
Vajaduse korral räägi selgelt ja julgelt,
sest neist tunnistades muutuvad tõde ja õigus selgeks!
(Jeesus Siirak 4,22-33)

Tsiviilkuraazsed inimesed peavad üksildust taluma. Ainult siis, kui kindlatele väärtustele toetudes võtavad nad enda kanda teatud üksilduseannuse, ei allu nad alatasa madalale muganemissurvele. Tsiviilset julgust suudab üles näidata see, kes on suutnud arendada endas kindla sisemise isiksuse, on tulvil sisemisi veendumusi, rahuldavate suhete tõttu kaasinimestega tunneb ta end kindlana ja saab võimalikest ohtudest vaimselt võitu. Kuid kehtib ka vastupidine: kodanikujulgus muudab isiksuse kindlamaks, tugevdab sisemisi veendumusi, loob rahuldavad suhted kaasinimestega ja kutsub üles vaimsele vaidlusele.
Mingi asja eest julgelt välja astuma ajendavad inimesi eelkõige moraalsed printsiibid. Seetõttu on tähtis mõttes ja tundes ikka ja jälle tegelda inimlike kujutlustega. Sealjuures aitavad tekstid, mis tugevdavad käitumist, julgustavad eeskujud, sõbrad, kellega saab arutleda elumõttega seonduvaid küsimusi, teisitimõtlejad, kellega avalikult suheldakse, grupid, milles tehakse midagi koos.
Nende vaidluste tuumaks on vaevuda õigema tunnetatud kõlblusreegleid lakkamatult ellu rakendama. Isiklike veendumuste kooskõlastamine oma eluga on küll raske, aga samal ajal toob oma identiteedi kallal töötamine rahuldust. Moraalinõuete ja "olemise" vaheline kuristik jääb küll soovitavast suuremaks. Aga kui vaevume mõtlemise ja tegutsemise vahelisele kuristikule silda ehitama, muutume usaldatavamaks. Tsiviilkuraaz eeldab eneseaustust, "isikliku väärikuse osana teatud avalikku sündsust ja viisakust. Temas peitub kategooriline imperatiiv: toimi nii, et sinu käitumine kujutaks ühtaegu ühiselureegleid." 66 Nii mõtisklemine humaansete väärtushinnangute üle kui ka kriitiline mõtlemine peavad ühtima subjektiivse muutumise ja poliitiliste aktsioonidega. Isiklik on poliitiline ja poliitiline on isiklik: ühiskondlikke elutingimusi tuleb muuta nii, et kõik kodanikud saaksid elada inimlikult. See, kes tajub oleviku hävituslikku külge, võib mõnikord kaotada lootuse. Kuidas saab seal kasvada sekkumisjulgus? Ernst Bloch kirjutab selle kohta: "On tähtis õppida lootma. Tema tööst ei loobu, ta on nurjumise asemel armunud õnnestumisse. Lootmise afekt lähtub iseendast, ahendamise asemel muudab inimese avaraks. Vastu töötamine hirmule elu eest ja kartuse salasepitsustele on vastutöötamine nende loojale, keda need suures osas väga hästi välja toovad, ja see töö otsib maailmas endas seda, mis aitab maailma; see on ülesleitav." 67
Lohutusetuse, lohutuse ja muutumistahte tasakaalustamiseks vajame rõõmu, et kaitsta elu purustamise vastu. Tsiviilkuraazsel sekkumisel tuleb üksteist paremini tundma õppida, üksteise üle rõõmustada, üksteist ära kuulata, koos midagi ilusat teha ja jagada kogemusi. Ühises läbielamises on kergem omandada seda kodanikujulgust, mida Franz Kafka põhjal vajame ohtudest pääsemiseks: "Teed tekivad siis, kui me neid mööda käime."
See, kes ei taha kaotada lootust, peab valima endale mingi aktiivsuse valdkonna, mille saab ühitada oma isiksusega. Millises algatuses tahaksin kaasa töötada? Milliste erialateadmistega saaksin anda oma panuse? Milliseid aktsioone saaksin toetada? Millises valdkonnas muudaksin end meelsasti kompetentseks? Millises allkirjade kogumises osaleksin? Millises parteis tahaksin aktiviseeruda? Milliseid poliitilisi üritusi tahaksin külastada? Milliseid üleskutseid tahaksin toetada?

Õppida tsiviilkuraazi - kokkuvõte juhtideedena

Tsiviilkuraaz on julgus tajuda demokraatlikke õigusi ja sekkuda. Kodanikud ei avalda isiklikke arvamusi mitte ainult eraviisil, vaid ka avalikult ning ametivõimude vastas. Sellega pööravad nad kaaskodanike tähelepanu tähtsatele ühiskondlikele probleemidele. Sealjuures tuuakse välja ka muidu heade asjade puudused. Vaidlus kulgeb vägivallatult. Sekkumise eesmärgid seonduvad kogu ühiskonna hüvanguga ja on moraalselt üllad. On tegu poliitilis-moraalse protestiga.
Tsiviilkuraazse vastuhakuga seotud risk tekitab hirmu, aga toob ka inimliku vabaduse kogemusi. Julge tegutsemine suurendab enesekindlust ja eneseusaldust ning aitab kaasinimestega suhteid luua. Poliitilis-moraalse protesti puhul on tähtis tunda kodanikuõigusi ja muuta need demokraatlikuks vastutuseks. - Tsiviilkuraazsele teele asumine on iga inimese jaoks erinev. Sealjuures võiksid olla tähtsamad elemendid ja sammud:

• See, kes tahab harjutada kodanikujulgust, leiab oma isikliku tsiviilkuraazi ulatuse, alustades lühikeste sammudega. Igaüks saab ilmutada just niipalju julgust poliitiliseks sekkumiseks, nagu tal seda parajasti on. Ta ei tohi nõuda endalt liigset, vaid peab oma kodanikujulgust arendama edasi just sealt, kus ta parajasti asub.
• Tsiviilkuraaziga kaasneb aga väärtushinnangute ja tunnetega lähenemine teistele; see ei seisne just teiste "mõjutamises". On tähtis tutvustada omaenda mõtteid ja veendumusi. Mida usutavamalt seda tehakse ja mida enam püütakse sealjuures teisitimõtlejaid mõista, seda tõhusamalt mõjub sekkumine. Ei peeta mingit veenmis-võimuvõitlust, vaid algatatakse teiste mõistmise ja enda mõistalaskmise protsess.
• See, kes tahab praktiseerida tsiviilkuraazi, peab omandama kompetentsuse, et muutuda võimeliseks kaasa rääkima ja asjalikult vaidlema. Kutsetööalased arusaamad tuleks seostada sotsiaalsete probleemide, kooselu argiste küsimustega, keskkonnakaitse- ja rahuküsimustega. Niisama tähtis on muuta end kompetentseks ja sekkuda ka kutseala väliselt kõikjal, kus tunneme end puudutatuna: kõikjal, kus tuleks lahendada inimeste probleeme või isegi eluküsimusi. Kompetentsus muudab iseteadlikuks ja põhjendamisvõimeliseks, teadmine muutub südametunnistuseks.
• Hirmu tsiviilkuraazi ees on vaja tunnistada ja analüüsida. Hirm teavitab ohtudest, mille eest tuleks meil end kaitsta. Inimene, kes analüüsib oma kartusi, saab enda julguse välja arendada omaenda isikule omases ulatuses. Seejärel muutub hirm jõuks astuda kuraazselt välja muudatuste eest.
• Hirmu alistamiseks vajame moraalseid ja emotsionaalseid vastupanujõudusid. Moraalsed väärtused motiveerivad endi eest avalikult välja astuma ja toimima väärtustele vastavalt - astuma välja näiteks õigluse, vabaduse, solidaarsuse, võrdõiguslikkuse ja inimlikkuse eest. Sekkumisjulgust tugevdavad ka seotus kaasinimestega, empaatiavõime ja kaastunne, hoolitsus ja vastutus.
• Grupile toetumine vähendab hirmu isoleerumise ees. Grupitöö ja grupikogemused tugevdavad kokkukuuluvust ja üksikute enda mina. Mõttekaaslastega solidariseerumine pole mitte suunatud mingi "vaenlase" vastu, vaid aitab välja astuda väärtuslikena tunnetatud asjade eest.
• Nagu iga voorus, nii nõuab ka tsiviilkuraaz pidevat harjutamist. Võiks alustada väikese "julgusprooviga" ohututes olukordades. Sealjuures tuleks tugevdada ja suurendada hirmule vastupanu-jõudusid: omaenda veendumusi, lootust, enesekindlust, kontakti teistega, kompetentsust, oskust reguleerida konflikte vägivallatult, eneseaustust ja inimlikke põhiväärtusi.
• Häbitunne teadvustab isikule tema väärtushinnangute ja mina-ideaali kaotamisohust. Häbitunne hoiatab enda kohandamise eest ettekirjutatud mõtlemisele. See, kes võtab häbi omaks ja analüüsib teda, ei pruugi enam käituda sõltlasena, vaid suudab toimida iseseisvalt.
• Kodanikujulgus on "tsiviilne". Kuraazne suhtlemisviis peab olema vägivallatu. Vägivallatuks jäämine vähendab vaenutegevuse intensiivistumise ohtu ja kaitseb sellega asjaosalist ennast hävitavate vasturünnakute eest. Teist inimest austatakse, vastupanu toimub põhjendades. Suhted säilitatakse kindla sooviga reguleerida konflikt vägivallatult.
• Tsiviilkuraazi puhul on vaenlaspiltide korrigeerimine vältimatu, sest vaenlaspiltidega võetakse elulootus nii vaenlaselt kui ka iseendalt. Kui lakkame mõtlemast vaenlaspiltides, ei anna me shanssi millegi muutmiseks mitte ainult vaenlasele, vaid ka iseendale.
• Valitsejate agressiivsusel ei tohi lasta end nakatada, vaid tuleb see üle elada. Omaenda pahameelt ei tohi alla suruda, vaid see tuleb muuta konstruktiivseks väitluseks, mis isiklikult ei haava, vaidlusena, mis ei purusta suhteid, asjatundliku põhjendamisena, toimimisettepanekutena, kritiseeritud olude omapoolse muutmisena seal, kus üksikisikul on selleks shansse.
• Tsiviilkuraazi ilmutamine nõuab isikult üksilduse talumist. Seepärast peaksime pidevalt tugevdama endas toetavaid ideid ja veendumusi ja mõtestama kuraazset käitumist kirjanduse abiga, mõttekaaslaste ja teisitimõtlejatega vesteldes ja sellega, et töötame gruppides, suurendame kompetentsust, kujundame endale õiged arusaamad väärtustest ning inimlikest põhivoorustest.

 Järgmine osa - 6. Mitte lasta südametunnistust riigistada - minapildi ja kohanemise konflikt.

 Tagasi sisukorda